2-22-3816/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Peeter Pällin ja Liis Arrak

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-3816

Kohtuasi

Marinox OÜ hagi osaühingu Simplast Profiil vastu

kahju hüvitamise nõudes summas 35 129,60 eurot ning

lisanduva viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 12.04.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Simplast Profiil apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

37 939,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Marinox OÜ (registrikood 12886635), lepinguline

esindaja advokaat Anu Toomemägi-Kivistik

Kostja osaühing Simplast Profiil

(registrikood

10130034), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel

Berg

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 03.09.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaühingu Simplast Profiil apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 12.04.2024 otsus osas, millega maakohus mõistis

osaühingult Simplast Profiil Marinox OÜ kasuks välja kahjuhüvitise 30 458,80

eurot ületavas osas ja viivise 30 458,80 eurot ületavalt osalt, samuti

menetluskulude kindlaksmääramise osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 30 458,80 eurot ületava

kahjuhüvitise ja seda ületavalt osalt viivise osas rahuldamata ning menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus 13,3% ulatuses Marinox OÜ kanda ja 86,7% ulatuses

osaühingu Simplast Profiil kanda.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Mõista osaühingult Simplast Profiil Marinox OÜ kasuks välja 30 458,80 eurot.

4.3. Mõista osaühingult Simplast Profiil Marinox OÜ kasuks välja alates

15.03.2022 kuni 01.10.2024 viivis 8229,42 eurot ja alates 02.10.2024 viivis

2-22-3816

põhinõudelt 30 458,80 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.

4.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 13,3% ulatuses Marinox OÜ

kanda ja 86,7% ulatuses osaühingu Simplast Profiil kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Marinox OÜ (hageja) esitas 15.03.2022 Pärnu Maakohtule osaühingu Simplast Profiil

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 35 129,60 eurot ja sellelt

viivise alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise üürilepingu,

mille alusel hoidis hageja kostjale kuuluval kinnistul Pärnu Maakonnas Pärnu linnas Reideni

tn 5 asuva kaarhalli kõrval platsil kahte merekonteinerit, mis olid ladustatud üksteise peale.

Hageja kasutas merekonteinerid ettevõtte kontoriteks ja töökodadeks laevaehitusele lähetatud

töötajate töö- ja laoruumidena. Konteinerid asusid ühe meetri kaugusel kaarhalli välisseinast.

03.02.2022 kell 01:06 sai Häirekeskus teate tulekahjust, mille käigus hävis kaarhall. Hagejale

kuuluvad merekonteinerid said kahjustada. Inspectorate Estonia OÜ teostas 03.02.2022

tulekahjus hävinud vara ülevaatuse. Selle kohaselt olid merekonteineritel ulatuslikud tule-,

tõrva-, tahma- ja kuumusekahjustused. Lisaks tuvastati konteinerites olnud esemete

kuumuse-, tõrva- ja tahmakahjustused.

Kostja rikkus üürileandjana VÕS §-dest 271 ja 296 ja hea usu põhimõttest tulenevaid

kohustusi. Üürileandja peamiseks kohustuseks on tagada üürilepingu objektiks olev asi

üürnikule kasutamiseks ja tagada selle hoidmine sellises seisundis lepingu kehtivuse ajal. See

kohustus hõlmab ka kohustust teha kõik endast olenev, et üürniku vara ei saaks kahjustatud.

Merekonteinerite taastamise kulu oleks 25 390,77 eurot ja uute konteinerite ost ja ümberehitus

maksaks 20 397,77 eurot. Merekonteinerites olnud esemete asendamise kulu oleks mõlemal

juhul täiendavalt 14 261,83 eurot. Lisaks esitas hageja nõude kahju kindlakstegemisega

seonduvate kulutuste hüvitamiseks Inspectorate Estonia AS kahjustuste hinnangu kogumise

ning selle tõlkimisega seonduvalt.

Kahjutuli sai alguse kostjale kuuluvast kaarhallist ning kuivõrd kostjal puudusid nii

tulekahjusignalisatsioon kui ka muud meetmed tulekahju varajaseks avastamiseks ja kahjutule

2-22-3816

kiire leviku tõkestamiseks, on kostja hooletus hagejale tekkinud kahjuga otseses põhjuslikus

seoses. Hageja vastutab kahju eest. Päästeametilt saadud teabe kohaselt on tulekahju saanud

alguse kaarhallist seestpoolt veoauto Volvo FL612 piirkonnast. Tuleohutuspaigaldise

olemasolul oleks see teavitanud hoone valdajat tekkinud tulekahjust varases põlemisfaasis

ning kiire reageerimise korral oleks kahjustused tulest olnud minimaalsed.

Hageja esitas hagiavalduses nõuded lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks

lepingulisel alusel, alternatiivselt deliktiõiguslikul alusel.

1.2. Vastuseks kostja väidetele märkis hageja, et ebaõige on hageja väide, justkui oleks

hagejale seatud tingimus konteinerite paigutamiseks kostja kinnistu idapoolse piiri äärde.

02.04.2019 aerofotolt on näha, et kostja väidetud asukohas on juba esemed, mistõttu

objektiivselt ei oleks saanud neid sinna ka asetada.

Kostja käis igakuiselt kinnistul võtmas mõõdikute näitusid, mistõttu oli ta konteinerite

asukohast ja olemasolust teadlik. Kostja ei ole kunagi esitanud pretensioone merekonteinerite

asukohale ega teise kohta viimiseks ettekirjutusi. Üürileping kehtib üksnes siseruumi kohta.

Kostja ei ole esitanud sisulisi argumente, miks tuleb hageja kahjunõudes esitatud arvestusi

pidada ebaõigeks, v.a väide, et merekonteinereid oleks saanud ka edaspidi kasutada, mis on

aga ümber lükatud 26.02.2022 asjatundja arvamusega.

Merekonteinerid ei ole ehitised ehitusseadustiku (EhS) § 2 lg 1 tähenduses. Kaamerad

paigaldas hageja objektile seetõttu, et sõlmis valvelepingu.

Konteinerite ehitustööde ajal olid nende uksed avatud ning konteineritest tehtud fotodega on

tõendatud sisustuse olemasolu, mistõttu pidi tekkiv kahju olema kostjale ettenähtav.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Tulekahju alguskeskme paiknemine kostja kinnisasjal ning kostjale kuuluvates ruumides

ei ole tõendatud. Alusetu on väide, et tulekahju sai alguse kaarhallis paiknenud sõidukist.

2.2. Hageja versioon üürilepingu sõlmimisest on ebatäielik. Kostja ja hageja olid juba

18.12.2018 sõlminud üürilepingu, mille esemeks oli kaarhallis paiknenud ruum. 2020. aastal

avaldas üürnik, et soovib lisaks ruumile üürida täiendavalt Reideni 5 kinnisasja

väliterritooriumi osa, et seal hoida merekonteinereid. Seega polnud tegemist eraldi

üürilepinguga, vaid juba sõlmitud üürilepingu täiendamisega.

2.3. Väliterritooriumi osa üürimise ajal seadis kostja tingimuseks, et hageja kasutaks Reideni

5 kinnisasja idapoolset osa välispiiri juures, kus kaarhalli ja merekonteinerite vahel olnuks

piisavalt pikk vahemaa. Kostja eiras seda tingimust ning paigaldas konteinerid omavoliliselt

vahetult kaarhalli sissepääsu juurde. Hageja kinnitas kostjale, et hageja on täielikult vastutav

merekonteinerite säilimise, ohutuse ja turvalisuse eest. Sama olid pooled kokku leppinud ka

üürilepingu punktis 5.3. Seejärel otsustas kostja taaskord omavoliliselt konteinerid ümber

paigaldada ning asetas need kaarhalli kõrvale, tõenäoliselt 22.06.2020. Maa-ameti aerofotolt

on selline konteinerite asetus tuvastatav 19.04.2021 seisuga.

2.4. Hageja paigaldas merekonteinerite jälgimiseks valvekaamerad. See kinnitab kostja väidet,

et hageja oli talle kinnitanud, et hageja vastutab ise merekonteinerite säilimise eest.

2-22-3816

2.5. Kostja osales vahetult pärast tulekahju toimumist koos hageja esindajaga

merekonteinerite ja nende sisu ülevaatusel ning tuvastas, et seal ei olnud hagiavalduses

loetletud esemeid.

2.6. Kostja ei ole rikkunud VÕS § 271 ja § 279 lg 1 sätestatud kohustusi. Lepingu ese ehk

välisterritooriumi ala on alles. Merekonteinerid ei olnud lepingu esemeks, seega on väär

hageja väide, et kostja kui üürileandja vastutab hageja vara säilimise eest.

2.7. Üürilepingu punkt 5.3 sätestab, et üürileandja ei vastuta ruumides asuva hageja kui

üürniku vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest. Üürilepingu täiendamisega

lisandus üürilepingu objektide hulka välisterritooriumi osa, seega kohaldub üürilepingu punkt

5.3 ka üürilepingu muudatusele.

2.8. Kostja leidis, et ka deliktiõigusliku vastutuse eeldused ei ole täidetud, sest kostja

käitumises puudub õigusvastane tegu. Kostja ei põhjustanud tulekahju ning selle

tekkepõhjused on tuleohutuseksperdi TR hinnangul ebaselged. Ekspert MM leidis, et veoauto

ei saanud olla tulekahju tekkimise põhjuseks. Kostja ei ole kahju tekitamises süüdi, kuivõrd

tuleohutuspaigaldise olemasolu ei ole kaarhallis kohustuslik. Lisaks ei oleks nende seadmete

olemasolu põhjuslikus seoses tulekahju tekkimisega, s.o need poleks tulekahju ära hoidnud,

vaid üksnes olemasolevast tulekahjust teavitanud.

2.9. Ekspert LS arvamus on ebausaldusväärne, kuivõrd eksperdil puuduvad eriteadmised

merekonteineritest. Merekonteinereid oleks saanud kasutada nende tavapärasel otstarbel, s.o

kauba või lasti vedamiseks või hoidmiseks. Hageja on merekonteinerite taastamise

maksumust oluliselt liialdanud. Jääb selgusetuks, miks on vaja neid töid teha Soomes.

Liialdatud on ka uute merekonteinerite ostmise ja ümberehitamise kulu. Nende

sihtotstarbeline kasutamine ei eelda, et nendes on sisustus, sh siseseinad ja -laed ning erinevad

elektripaigaldised ja õhksoojuspumbad. Konteinerites ladustatud materjali maksumuse

hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, sest neis ei olnud tegelikult hagiavalduses loetletud

esemeid. Alusetu on ka kahju kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue, sest oleks piisanud

ka üksnes merekonteinerite soetamise pakkumuse küsimisest.

2.10. Üürilepingu sõlmimisel ei avaldanud kostja, et tegemist on eriotstarbeliste

merekonteineritega, mille kasutus erineb tavapärasest. Seetõttu ei olnud kahju kostjale

ettenähtav.

2.11. Isegi, kui kostjal on mingis osas kahju hüvitamise kohustus, tuleb kahjuhüvitist VÕS §

139 alusel vähendada ulatuses, milles kahju tekkimine oli põhjustatud hageja enda tegevusest

või tegevusetusest ohu tõrjumisel või toimingu tegemisel, mis oleks kahju vähendanud. Kui

hageja oleks järginud kostja kehtestatud tingimust, et merekonteinerid tuleb paigaldada

kinnistu idapoolse piiri äärde, siis ei oleks need tulekahjus kahjustada saanud. Ka poleks üks

merekonteineritest kahjustada saanud, kui see poleks asunud teise peal, vaid selle ees.

Merekonteinerite paigaldamine viisil, nagu seda tegi hageja, ei ole kooskõlas

tuleohutusnõuetega, sest merekonteiner on käsitletav ehitisena (toetub maapinnale) ning

hageja ei jätnud merekonteinerite ja kaarhalli vahele tuleohutuskuja. Hagejale on ette heidetav

ka see, et hageja jättis merekonteinerid kindlustamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 12.04.2024 otsusega hagi, määras hageja põhjendatud

menetluskulude suuruseks 6709 eurot ja mõistis selle kostjalt välja.

2-22-3816

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et poolte vahel on alates

18.12.2018 sõlmitud üürileping kinnistul paikneva mitteeluruumi nr 2 üürimiseks. Alates

juunist 2019 lisandus arvetele rida „platsi üür“. Üürilepingu punkti 5.3 järgi ei vastutanud

üürileandja ruumis asuva üürniku vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest.

Üürilepingu punkt 5.3 kohaldub ka merekonteineritele ja seega ei ole hageja nõue kahju

hüvitamiseks poolte vahel sõlmitud üürilepingu alusel põhjendatud.

3.2. Kohus rahuldas hagi VÕS § 1043 alusel. Vaidlus puudus selles, et hagejale kuuluvad

merekonteinerid said kahjustada kostjale kuuluvast kaarhallist tulenenud kuumuse tagajärjel

seoses kaarhallis puhkenud tulekahjuga. VÕS § 1045 lg 1 punkti 5 järgi on kahju tekitamine

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Vastutusest

vabanemiseks peab kahju tekitanud isik tõendama õigusvastasust välistavate asjaolude

esinemist (VÕS § 1045 lg 2) või käibekohustuse täitmist ehk välise hooletuse järgimist (VÕS

§ 1050 lg 1).

3.3. Kostjat lepingu kehtivuse ajal esindanud tunnistaja B rõhutas oma tunnistajana antud

ütlustes korduvalt, et tema hinnangul ja tema poolt hagejale (Ule) väljendatuna olid

konteinerid paigutatud liiga lähedale kaarhallile. Seda, et hagejale aga oleks tehtud etteheiteid

konteinerite paigutuse osas, U ei kinnitanud. Sõltumata selle asjaolu tuvastusest, oli kohtu

arvates aga selge, et kostja mõistis või vähemalt pidi mõistma juba konteinerite paigaldamisel

tema kinnistule, et kuivõrd tuleohutuspaigaldised tema kaarhallis puuduvad, võib selle

hüpoteetilise põlengu puhul lisaks hallile endale saada kahjustatud ka selle lähedal asuv

teisele isikule kuuluv vara. Seega kui nõustuda kostja käsitlusega, et tuleohutuspaigaldise

olemasolu ei olnud kohustuslik, pidanuks kostja seda ohtu teades vastavat infot sõnaselgelt

hagejaga jagama.

3.4. Kuigi VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu lepinguvälise kohustuse rikkumise korral, võib kahju

ettenähtavus kohalduda sama sätte lõike 2 alusel. Kohtu hinnangul pidi kostja mõistma, et

kaarhalli kõrval asuv konteiner võib kaarhalli põlengu korral kahjustatud saada. Antud juhul

pidi kostja mõistma ka seda, et konteinerid võivad olla sisustatud, mis on tõendatud fotodega,

03.06.2020 e-kirjaga kostjale, tunnistajate Ü ja Ä ütlustega. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja

väide, et kahju suuruse määramisel tuleks silmas pidada, nagu oleksid konteinerid

sisustamata.

3.5. Kohtu hinnangul ei olnud hagejal rolli kahju tekkimises. Merekonteinerid olid esitatud

fotodest tulenevalt paiknenud erinevatel aegadel kas hall kõrval, maapinnal kõrvuti või

üksteise peale asetatuna. Hageja esindaja, käies kaarhallis vähemalt kord kuus näidikute

mõõtusid võtmas, pidi nägema konteinerite paigutust, samas aktsepteeris seda vaikimisi.

Arvestades, et konteinerid ise on mittesüttivast materjalist ning asusid õues, ei saanud hagejalt

oodata, et ta mõelnuks konteinerite paigutamisele teise kohta ja/või mitte üksteise otsa.

3.6. Hageja esitatud tõendite kohaselt on odavam uute merekonteinerite ostmine ja

sisustamine kui kahjustatud konteinerite taastamine. VÕS § 132 lõigete 1 ja 2 alusel tuleb

aluseks võtta odavaim variant. LS antud eksperdiarvamuses on leitud, et ilma täiendava

ekspertiisita ei tohi tulekahjus kahjustada saanud konteinereid kasutada meretranspordis,

kuivõrd konteinerite küljed on kõmmeldunud. Meretranspordis kasutatav konteiner peab

kandma enda ning vähemalt kolme pealasuva täiskonteineri raskust ning lisaks vastu pidama

ka laeva kõikumisele. Eksperdile teada olevalt ei ole Eestis merekonteinerite merekõlbulikuks

taastamisega tegelevat ettevõtet. Eksperdi arvamus on usaldusväärne.

2-22-3816

3.7. Maakohus rahuldas hageja nõude kahju hüvitamiseks seoses kuludega uute

merekonteinerite ostmiseks ja nende sisustamiseks.

3.8. Nõue kahju suuruse kindlakstegemiseks on põhjendatud. Kostja väide, et oleks piisanud

üksnes hinnapakkumiste kogumisest, ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja ise on menetluses

läbivalt väitnud, et konteinerid polnud sisustatud, mistõttu oli konteineris hävinud vara

fikseerimine vajalik.

3.9. Kohus määras hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 6709 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus

otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Kostja nõustus maakohtu järeldusega selles, et üürilepingu punkt 5.3 kohaldub ka

merekonteinerite aluse pinna üürimisele ning kostja ei ole VÕS §-dest 271 ja 276 tulenevaid

kohustusi rikkunud.

4.2. Olukorras, kus kohus nõustus, et kostja vastutuse lepingulisel alusel välistab üürilepingu

punkt 5.3, oleks pidanud kohus jätma hagi rahuldamata ka deliktiõiguslikul alusel. Kohus on

ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1044 lg-t 2. Pooled on üürilepingust tuleneva vastutuse

ammendavalt reguleerinud üürilepingu punktis 5.3, mistõttu ei ole samadel asjaoludel

vaidluse lahendamine deliktiõiguse alusel õiguspärane. See on vastuolus VÕS § 1044 lg-ga 2,

mis välistab nõuete konkurentsi olukorras lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise ning deliktiõiguse vahel.

4.3. Pooled vaidlesid selle üle, kas lisaks üürilepingu punktis 5.3 sätestatule oli

merekonteinerite paigaldamisel kostja kinnisasjale seadnud kostja suuliselt tingimuseks, et

hageja vastutab nende säilimise ja ohutuse eest ise ja kostja vastutus on välistatud. Kohus

võttis asja lahendamisel arvesse hageja juhatuse liikme U ütlused, kuid jättis arvesse võtmata

tunnistaja B ütlused. Hageja juhatuse liikme ülekuulamine oli vastuolus TsMS §-ga 2681,

kuivõrd selle kohaldamise eelduseks on, et tõendamiseseme kohta puuduvad muud tõendid

või kohtul ei ole võimalik olemasolevate tõendite põhjal veendumust kujundada. Samade

asjaolude kohta olid olemas tunnistaja B ütlused ning dokumentaalsed tõendid konteinerite

asukoha osas erinevatel ajaperioodidel. Bi ütlustega on tõendatud, et kostja oli esmalt nõus

konteinerite paigaldamisega Reideni 5 kinnisasja idapiirile, kuid nende paigaldamisega

kaarhalli juurde üksnes tingimusel, et sellisel juhul vastutab hageja ise nende ohutuse eest.

Maakohtu otsusest ei selgu, miks maakohus võttis arvesse hageja seadusliku esindaja, aga

mitte tunnistaja ütlusi. Seejuures on hageja juhatuse liige ütlustes kinnitanud, et kostja tahtis,

et konteinerid paigaldatakse kinnistu idapiirile. Arvestades, et kohus oli nõustunud kostjaga,

et üürilepingu punkt 5.3 välistab kostja vastutuse vara säilimise eest, oleks olnud ka loogiline,

et kostja oli nõus merekonteinerite paigaldamisega enda kinnisasjale vaid tingimusel, et nende

säilimine on hageja riisikol. Kohus jättis tunnistaja ütlused põhjendamatult arvesse võtmata,

millega rikkus TsMS § 232 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.

4.4. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja käitumises esines õigusvastasus ja süü. Poolte

kokkulepe kostja vastutuse välistamise osas välistab kostja teo õigusvastasuse. Üürilepingu

punkt 5.3 ei ole vastuolus VÕS §-ga 1051. Kostja ei ole rikkunud käibekohustust. 16.02.2022

TR arvamuse kohaselt ei ole võimalik otsustada, kas omaniku või kasutaja käitumine võis

2-22-3816

põhjustada tulekahju või aidata kaasa selle tekkimisele. Lisaks on R selgitanud, et veoauto ei

saanud olla tulekahju põhjustajaks.

4.5. Kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses hageja enda käitumisega. Üürilepingu punktist

4.1.7 tulenevalt oli üürnik kohustatud tagama muu hulgas tuleohutuse eeskirjadest

kinnipidamise. Seda kohustust hageja rikkus sellega, et paigaldas konteinerid kaarhalli

kõrvale ja üksteise peale. Seega puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju vahel.

4.6. Kostja ei käitunud hooletult. Kaarhallis ei pidanud olema tuleohutuspaigaldisi, mistõttu ei

saa nende puudumine omada tähtsust kostja süü hindamisel. Kuna neid ei pidanudki olema, ei

saa kostjale ette heita, et ta nende puudumisest hagejat ei teavitanud.

4.7. Kohus hindas ebaõigesti kahju ettenähtuvust ja ühes sellega kohaldas ebaõigesti VÕS §

127 lg-t 3 või § 1050 lg-t 1, sh tuvastas asjaolud ebaõigesti, kuna jättis tunnistaja ütlused

arvesse võtmata. Kostja sai võimaliku kahjuna ette näha üksnes sihtotstarbeliselt kasutatavate

merekonteinerite kahjustumise. Hageja ei avaldanud kostjale ajal, mil võttis täiendavalt üürile

välisterritooriumil asuva pinna merekonteinterite hoidmiseks, et tegemist oleks mingil erilisel

otstarbel kasutatavate konteineritega. Seega sai kostja üürilepingu täienduse sõlmimise ajal

üksnes ette näha seda, et võimaliku kahjuliku tagajärjena võivad tavapärasel sihtotstarbel

kasutatavad merekonteinerid saada kahjustatud. Maakohus on järelduse tegemisel hinnanud

ebaõigesti järgmiseid tõendeid:

-

põhjenduste punktis 4.1 viidatud fotod 2019 suvest näitavad küll osaliselt ühe

merekonteineri sisu, kuid ei tõenda, et kostja oleks selle sisust teadlik;

-

03.06.2020 e-kirjas kostjale mainib hageja, et peatselt saabub veel üks konteiner ning

nendele saab paremad lukud panna. E-kiri ei sisalda mistahes teavet merekonteinerite

sisu või otstarbe kohta;

-

S ütlustest nähtus, et ajal, mil kostja esindaja konteinerit nägi, oli see tühi;

-

Ä ütluste kohaselt oli tal ühel korral jutuajamine kostja esindaja Biga, siis olid

konteineris seinad püsti ja lae elemendid peal. Selle info põhjal ei saanud kostjal

tekkida arusaama, et merekonteinereid kasutatakse eriotstarbel;

-

kohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata Bi ütlused selle kohta, et enne põlengut ei

teadnud ta merekonteinerite sisust.

4.8. Kostja taotleb tõendite ümberhindamist ja leiab, et isegi juhul, kui hagi rahuldada, peaks

kostja vastutus piirnema 5489,60 euroga, mis on merekonteinerite soetamise maksumus ilma

nende eriotstarbeliseks ehitamise kuludeta.

4.9. Maakohus leidis ebaõigesti, et puuduvad alused VÕS § 139 lg-te 1 või 2 kohaldamiseks.

Merekonteinerid said kahjustada seetõttu, et hageja otsustas need paigutada kaarhalli kõrvale

ja üksteise peale. Hageja ei järginud tuleohutusnõudeid, sest ei järginud nõudeid kujale.

Kostja taotleb kahju hüvitamist nullini.

5. Maakohus tuvastas ebaõigesti kahju tekkimise, selle ulatuse ja suuruse, tuginedes

ebausaldusväärsele LS eksperdiarvamusele. Eksperdiarvamus ei vasta TsMS § 301 lg 1

nõuetele, kuna see ei sisalda mis tahes uuringuid või analüüsi ega põhjendatud vastuseid

kohtu küsimustele.

6. Maakohus luges põhjendamatult tõendatuks kahju laomaterjali suhtes. Ei ole tõendatud, et

hageja väidetud materjal üldse paiknes tulekahju ajal merekonteineris ning teiseks on hageja

loetletud liisturiiulite ja liistude väärtus tugevalt liialdatud.

2-22-3816

7. Kahju kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue oli alusetu. Vaidlusalune kahju

kindlakstegemine viidi läbi 22.02.2022, milliseks ajaks ei saanud olla teada hageja ja kostja

vahelised erimeelsused. Seega piisanud hagejale väidetava kahjusuuruse kindlakstegemiseks

hagi lisadena 3–15 esitatud hinnapakkumistest, mille kogumisega hagejale rahalist kulu ei

kaasnenud. Põhjendamata on ka kahjuhinnangu tõlkekulu, kuna selle koostaja LS oskas eesti

keelt ning oleks selle saanud koostada koheselt eestikeelsena.

Vastustaja seisukoht

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega

rahuldab hagi osaliselt. Ringkonnakohus lisab kohtuotsuse resolutsiooni menetluskulude

jaotuse ja muudab selles osas kohtuotsuse põhjendusi, samuti tühistab maakohtu otsuse

menetluskulude kindlaksmääramise osas. Menetluskulud jaotab ringkonnakohus vastavalt

hagi rahuldamise proportsioonile. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus

otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse resolutiivosa tervikuna ning palus uue otsusega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu

otsust täies ulatuses.

11. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle:

-

pooled olid sõlminud 18.12.2018 üürilepingu, mille alusel hageja üüris kostjalt Pärnu

linnas Reideni tn 5 asuvas hoones mitteeluruumi;

-

hageja võttis täiendavalt üürile välisterritooriumi osa merekonteinerite ladustamiseks;

-

03.02.2022 toimus kostjale kuuluvas kaarhallis põleng, mille käigus said kahjustada

kaarhalli kõrvale ladustatud kostjale kuuluvad merekonteinerid.

12. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et konteinerite osas

täiendasid pooled olemasolevat üürilepingut, mitte ei sõlminud eraldi kokkulepet.

12.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja paigutas merekonteinerid kostjale kuuluvale

kinnisasjale 18.12.2018 sõlmitud üürilepingu alusel, st pooled muutsid senist üürilepingut

VÕS § 13 tähenduses, või sõlmisid merekonteinerite kinnisasjale paigutamise kohta eraldi

kokkuleppe VÕS § 9 tähenduses. Hageja väidab, et pooled sõlmisid eraldi suulise üürilepingu,

kostja leiab aga, et üürikokkulepe on osa poolte vahel 18.12.2018 sõlmitud kirjalikust

üürilepingust, s.o pooled täiendasid varem sõlmitud üürilepingut uue lepingu esemega.

12.2. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on

määrav lepingupoolte ühine tahe.

Konteinerite maa-aluse pinna üürile võtmise kohta on maakohtu menetluses andnud

tunnistajana ütlusi kostja toonane juhatuse liige B ja vande all ütlusi hageja seaduslik esindaja

U. Ütlused on antud eelkõige selle kohta, kas kirjaliku üürilepingu punkt 5.3 muutus

2-22-3816

konteinerite aluse maa-ala üürimisel üürisuhte osaks (seega kas tegemist oli varasema lepingu

täiendusega), samuti kas sõlmiti eraldi vastutust välistav kokkulepe.

B on tunnistaja andnud ütlusi sellest, et “see oli kuskil 2019 või natuke enne, kui U avaldas

soovi, et ta soovib kahte konteinerit kuni kaheks kuuks meie kinnistul hoida. /…/ Kehtiv

üürileping oli meil aluseks, boksiga seoses. Kuna see aeg oli nii väike, mis ajaks ta soovis, see

kaks kuud, siis hetkel ma ei näinud vajadust, et lepingu lisa konteinerite jaoks temaga

vormistada. /…/ Ma ütlesin, et tingimused on samad, nagu meil on juba kokku lepitud, et võid

panna. /…/ See oli sellepärast suuliselt kokku lepitud, sest alguses oli juttu kaheks kuuks, ja

siis ta läks ja läks niimoodi, kogu aeg lükkus edasi ja see jäigi tõesti tegemata. Kuna meil oli

baas ikkagi see põhileping, kus üldkujul oli see punkt sees, siis hetkel me ei kiirustanud

sellega ja mõtlesime, et mingil ajal kaovad need konteinerid üldse ära ja siis nagu probleemi

ei ole enam ja sellepärast see jäigi niimoodi“. Samas on Bi ütlused ebajärjepidevad, kuna ta

on andnud ütlusi ka sellest, et konteinerite paigaldamisel sõlmiti olenemata varasemast

kirjalikust üürilepingust lisaks eraldi vastutust välistav kokkulepe ning et teistsuguse

hoiustamise korral oleks kostja olnud nõus ka merekonteinerite säilimise eest vastutama.

U ütlustest võib järeldada, et hageja ei pidanud konteinerite alust maad sõlmitud kirjaliku

üürilepingu osaks: „Esialgu oligi meil ainult ühe auto parkimiskoht, n.ö lepingus sees.

Tahtsime juurde platsi, kuhu konteinereid panna. /…/ Simplastiga sellist juttu ei olnud, et

meie peaksime võtma selle platsi endale kogu vastutuse. Lepingust olengi lugenud, et meil oli

see sisu, mis oli meie oma vastutus, ja saan aru, et tema ei saagi vastutada, mis me seal teeme

ja kui me midagi põlema paneme. Sellepärast tegimegi meie endale kindlustuse peale, et kui

juhul midagi juhtub, tulevat pätid või juhtub tulekahju, oleme kaitstud. Platsi koha peal aga ei

olnud sellist juttu, et me ise peaksime vastutama. /…/ Aga seda, et me ise võtame kogu

vastutuse kõige eest, siis sellist juttu meil pole kunagi olnud“.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostja juhatuse liikme U ülekuulamine vastuolus TsMS

§-ga 2681. Kostja leidis, et juhatuse liiget ei oleks tohtinud üle kuulata, sest asjaolude osas,

mille kohta hageja soovis Ut üle kuulata, on niigi olemas piisavalt tõendeid. Tõendamiseseme

kohta oli juba rahuldatud kostja tunnistaja Bi ülekuulamise taotlus ning isik andis ütlusi mh

selle kohta, millisele asukohale ning millistel tingimustel oli kostja nõus merekonteinerite

paigutamisega, samuti olid olemas dokumentaalsed tõendid konteinerite asukoha osas

erinevatel ajaperioodidel. Hageja soovis vande all antava seletusega tõendada väidet, et

konteinerite aluse maapinna üürilepingu sõlmimisel ei lepitud kokku kostja vastutuse

välistamises. Nimetatud väite tõendamiseks ei olnud maakohtule taotluse rahuldamise ajaks

esitatud ühtegi tõendit. Muu hulgas soovis kostja oma tunnistajaga tõendada vastupidist –

vastutuse piiramist. Seda kinnitab ka asjaolu, et apellatsioonkaebuses soovib kostja hageja

juhatuse liikme vande all antud seletuse kõrvalejätmist ja üksnes kostja tunnistaja ütlustele

tuginemist, millisel juhul oleks hageja väide kostja hinnangul tõendamata. Sellest tuleneb, et

muid tõendeid hageja väite kinnitamiseks esitatud ei olnud. Lisaks oli kokkuleppe sõlmimisel

osalenud mõlema isiku ülekuulamine vajalik poolte ühise tahte väljaselgitamiseks. TsMS §

2681 kohaldamisel on kohtul diskretsiooniõigus, mille piire ei ole maakohus ületanud. Kostja

juhatuse liikmelt vande all seletuse võtmine oli kooskõlas menetlusõiguse normidega.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele sellest, et üldjuhul ei ole menetlusosalise enda ütlused

tõendusliku väärtusena samaväärsed muude tõenditega, märgib ringkonnakohus, et ühelgi

tõendil ei ole kohtu jaoks ette määratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Seega hindab kohus

tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgselt igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

2-22-3816

Eeltoodut arvestades on poolte arusaamad erinevad ning nende alusel ei saa järeldada poolte

ühist tahet. Muid tõendeid, millest saaks järeldada poolte ühist tahet, ei ole kohtule esitatud

ning seega pole poolte ühist tahet lepingu osas võimalik välja selgitada. Hageja esitatud e-

kirjad (I kd, tl 52 ja 54) ei kajasta poolte ühist tahet, kuivõrd mõlema e-kirjaga on hageja

informeerinud kostjat asjaolust, et territooriumile on saabumas konteinereid olukorras, kus

kokkulepe nende hoidmise kohta oli juba sõlmitud.

12.3. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. Sama sätte lõike 5 järgi tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille

lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist

enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4), vastaval tegevus-

või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust (p 5) ning tavasid ja

lepingupoolte vahelist praktikat (p 6).

Ringkonnakohus tuvastab konteinereid puudutava kokkuleppe tõlgendamist puudutavad

järgmised olulised asjaolud:

-

konteinerite üüri tasus hageja esmakordselt 2019. aasta mai eest (I kd, tl 166).

Nimetatud arvel ei ole kajastatud, kas üüri tasutakse tagantjärele või edasiulatuvalt,

kuid arvestades, et alates 2019. aasta detsembrikuust on arvetele tehtud märge, et

platsi üür tasutakse eelmise kuu eest (I kd, tl 26), loeb kohus tuvastatuks, et

üürikokkulepe oli, et üürnik maksab platsi üüri eelneva kuu eest. Kostja ei ole seda

hageja väidet ka menetluses vaidlustanud. Pooled ei ole ka menetluses väitnud, et

kokkuleppeid sellega seoses oleks üürisuhte ajal muudetud. Mitteeluruumi üüri tasus

üürnik järgmise kuu eest ette, mis nähtub kirjaliku üürilepingu punktist 3.4 (I kd, tl

136-139) ja üüriarvetest (I kd, tl 53, 55–66, 88–96, II kd, tl 22–32);

-

konteinerite ladustamise eest maksti üüri siis, kui konteinerid tegelikult territooriumil

olid, s.o konteinerite aluse maapinna tegeliku kasutusaja eest. Kostja väljastatud arvete

hulgas on esitatud üürinõudeid ühe konteineri eest (II kd, tl 23, 24, 26), kahe

konteineri eest (II kd, tl 22, 27, 28, 30–32, I kd, 55–66, 88–96, 166), kolme konteineri

eest (II kd, tl 29,) ja esineb arveid, millel üüri konteinerite eest ei ole (II kd, tl 25, I kd,

tl 53);

-

esimesest üüriarvest (I kd, tl 166) ei nähtu, et üürileandja oleks suurendanud

üürilepingu punkti 3.1. alusel tasutud tagatisraha;

-

ruumi üüriks oli 3 eurot m2 kohta, alates 2021. a juulikuust 4 eurot m2 kohta (I kd, tl

88). Platsi üür oli samal ajal 1,5 eurot m2 kohta, alates 2021. a juulikuust 2 eurot m2

kohta (I kd, tl 88). Seega on mitteeluruumi ja konteinereid puudutava üüri hind erinev,

kuid seda on muudetud samaaegselt;

-

mitteeluruumi kasutamise sihtotstarve oli lepingu punkti 2.2. kohaselt erinevate

mööblidetailide valmistamine ja komplekteerimine. Platsi kasutamise otstarve oli

tunnistaja Bi ütluste kohaselt konteinerite hoidmine. Kumbki pool ei ole menetluses ka

väitnud, et konteinereid oleks üüripinnal kasutatud tootmistegevuseks;

-

platsi üür on kajastatud samal arvel koos mitteeluruumi üüriga, kajastades

lepingujärgset maksetähtaega (lepingu punkt 3.4) ja viivist (lepingu punkt 3.5);

-

Bi ütluste kohaselt sõlmiti kokkulepe merekonteinerite osas esialgu kaheks kuuks, s.o

tähtajaliselt. Üürilepingu punkti 7.1 kohaselt oli üürileping tähtajatu;

-

lepingu punkti 7.2 kohaselt on lepingu tingimusi võimalik muuta ainult poolte

kirjalikul kokkuleppel.

2-22-3816

TsÜS § 77 lg 3 sätestab, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes

samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte

kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui

pooled on selles kokku leppinud. Lepingu punkt 7.2 järgi tuli lepingu muudatused sõlmida

kirjalikus vormis. TsÜS § 83 lg 2 sätestab, et kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on

tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.

Kostja on peamiselt tuginenud väitele, et platsi üür ning mitteeluruumi üür olid arveldatud

sama arvega, üürilepingus märgitud maksetähtajaga ja arvel oli kajastatud lepingujärgne

viivisemäär. Kahest eraldi õigussuhtest tuleneva kohustuse kajastamist ühel kostja arvel ei saa

aga pidada tavatuks ning üksnes selle alusel ei saa järeldada, et pooled täiendasid

olemasolevat lepingut konteinerite osas.

Ringkonnakohus leiab, et pooled on konteinerite aluse maa osas sõlminud iseseisva suulises

vormis üürilepingu. Juhul, kui merekonteinerite aluse maa kujul oleks tegemist varasema

lepingu täiendamisega, oleks muutunud kõik lepingu olulised tingimused: lepingu ese,

arveldamise kord (tagantjärele ja vastavalt tegelikule kasutusele), hind, sihtotstarve ja tähtaeg

olukorras, kus vorminõuet rikkuvate muudatuste tegemine lepingusse ei ole selle kohaselt

lubatud. Ülaltoodud asjaolusid arvestades ei saanud mõistlik isik eeldada, et tegemist oli

varasema üürilepingu muutmise ja mitte uue kokkuleppe sõlmimisega.

Pooled ei ole esile toonud seoses merekonteinerite aluse maa üürimisega muid asjaolusid, kui

hageja suulist soovi konteinereid territooriumile paigutada ja kostja suulist nõusolekut. Küll

aga olid pooled varasemalt sõlminud üürilepingu, mille kohaselt ei olnud muus vormis kui

kirjalike muudatuste tegemine lepingusse lubatud. Kohus on ülal tuvastanud, et võrreldes

varasema üürilepinguga sõlmiti kokkulepe uue lepingu eseme suhtes, uue sihtotstarbega,

tähtaegselt, uue arveldamise korra ja uue üürihinnaga. Seega asusid pooled merekonteinerite

aluse maa-ala üürilepingut täitma selle oluliste tingimuste osas teisiti kui oli sõlmitud varasem

üürileping. Kohtu hinnangul ei saa antud olukorras mõistlik isik eeldada, et muutuvad kõik

lepingu olulised tingimused, kuid muud lepingust tulenevad kokkulepped kohalduvad ning

seda sõltumata lepingus kokku lepitud vorminõude rikkumisest.

Kostja on tõlgendanud hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlusi ebaõigesti. U on oma

seletuses väitnud, et talle oli arusaadav, et kirjalikult sõlmitud lepingu osas oli sõlmitud

vastutuse jagamise kokkulepe („Lepingust olengi lugenud, et meil oli see sisu, mis oli meie

oma vastutus, ja saan aru, et tema ei saagi vastutada, mis me seal teeme ja kui me midagi

põlema paneme.“). Samas on U ka väitnud, et see ei laienenud merekonteinerite alusele maale

(„Platsi koha peal aga ei olnud sellist juttu, et me ise peaksime vastutama. /…/ Aga seda, et

me ise võtame kogu vastutuse kõige eest, siis sellist juttu meil pole kunagi olnud.“). Seega on

U andnud seletuse selle kohta, et tema arvates oli tegemist kahe iseseisva õigussuhtega ja

kirjaliku lepingu tingimused platsi üürile ei kohaldunud, mitte vastupidi.

13. Hageja on esitanud nõude esmalt lepingu rikkumisest tulenevalt. Kui üürileandja rikub

oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab üürnik nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115

lg 1 järgi üürileandjalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude

rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas üürileandja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg

1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), s.t tuleb hinnata, kas rikkumine

ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav või vabastab üürileandja vastutusest vastutust piirav või

välistav kokkulepe, kas üürnikule on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena üürileandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a

2-22-3816

kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), ning kas rikkumise ja

kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (RKTKo 8.01.2013, 3-2-1-173-12, p 15;

RKTKo 20.03.2012, 3-2-1-5-12, p 27).

14. Hageja on menetluses tuginenud läbivalt väitele, et üürileandja peamiseks kohustuseks on

VÕS §-st 271 ja § 276 lg-st 1 tulenevalt anda üürilepingu objektiks olev asi üürnikule

kasutamiseks ja tagada selle hoidmine sellises seisundis lepingu kehtivuse ajal. Üürilepingu

objektiks oli käesoleval juhul osa Reideni 5, Pärnu kinnisasjast, mis hõlmab kaarhalli kõrval

olevat ja hagejale üüritud platsi. Nimetatud kohustus tagada üüripinna hoidmist sellises

seisundis nagu see oli üüripinna üleandmise ajal üürnikule, hõlmab hageja hinnangul ka

kohustust üürileandja poolt tagada või teha kõik endast olenev, et üürniku vara ei saaks

kahjustatud. Seega on hageja tuginenud sisuliselt lepingulise kaitsekohustuse rikkumisele.

14.1. Vaidlustamata asjaolude kohaselt süttis 03.02.2022 üürileandjale kuuluv kaarhall,

millest eralduv tuli, kuumus, tõrv ja tahm kahjustasid üürnikule kuuluvaid merekonteinereid.

VÕS § 276 lg 1 sätestab, et lisaks üürilepingu eseme üleandmise kohustusele on üürileandja

kohustatud tagama asja hoidmise kasutamiseks sobivas seisundis lepingu kehtivuse ajal.

Lisaks lepingust tulenevatele põhikohustustele tuleneb üürileandjale ka üürniku huvidega

arvestamiseks kaitsekohustus. Kui üürilepingu esemele levivad selle vahetus läheduses olevalt

üürileandjale kuuluvalt hoonelt tuli, kuumus, tõrv ja tahm, on üürniku vara kahjustused

põhjustatud üürileandjale kuuluvast hoonest tulenevast asjaolust. Seega pole üürileandja

hoonet vallanud ja kasutanud viisil, mis välistaks üürilepingu eseme sihtotstarbelise

kasutamise olukorras üürniku vara säilimise. VÕS § 2 lg 2 järgi võib võlasuhte olemusest

tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja

huvidega. VÕS § 23 lg 1 järgi võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud

lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu

olemusest ja eesmärgist (p 1), lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast (p 2),

lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest (p 3), hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttest (p 4). Eelkõige on lepingupoolte kohustuseks hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1)

tulenev kohustus mitte kahjustada oma lepingulist põhikohustust täites teise poole

õigushüvesid (nn lepingulised kaitsekohustused) (RKTKo 28.03.2011, 3-2-1-180-10 p 9).

Lisaks otsestele kohustustele võivad lepingust tuleneda kaitsekohustused, mille sisuks on

lepingupoole kohustus hoiduda teisele poolele kahju tekitamast (vt VÕS § 2 lg 2, § 23)

(RKTKo 21.02.2014, 3-2-1-182-13 p 14). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb VÕS § 2 lg 2 ja

VÕS § 23 lg 1 p-dest 1 ja 4, et lisaks üürileandja põhikohustusele anda üürilepingu ese

üürniku kasutusse ja tagada selle kasutatavus lepingu kehtivusaja jooksul, on üürileandjal

üüripinna ja sellel asuvate esemete kaitsmise kohustus ka temale endale kuuluvast hoonest

lähtuva ohu eest. Üürilepingu (käesolevas asjas seejuures hoidmise sihtotstarbel sõlmitud

üürilepingu) sõlmimisel on üürniku oluliseks huviks lepingu esemel hoitavate esemete

säilimine. Kui üüripinnal hoitavad esemed hävivad samal kinnistul asuva üürileandjale

kuuluvast hoonest tuleneva ohu tõttu, on ringkonnakohtu hinnangul üürileandja rikkunud

lepingust tulenevat kaitsekohustust.

15. VÕS § 103 lg 1 alusel vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui

rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103

lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu

jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise

kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või

selle tagajärje ületaks.

2-22-3816

15.1. Kahju tekkis tulekahju tulemusena. Päästeamet on avaldanud, et tõenäoliselt sai

tulekahju alguse kaarhallis asunud veoki piirkonnast (I kd, tl 28), samuti on Päästeamet

teatanud, et nende hinnangul on tõenäoliselt välistatud süütamine (I kd, tl 189–140), samuti ei

kasutatud hoones küttekoldeid, isikud ei suitseta ning elekter oli kilbist kaarhallis välja

lülitatud, mistõttu võib välistada ka tekkepõhjuse elektripaigaldistest ja hooletust

suitsetamisest. Kostja on esitanud asjatundja arvamuse, mille kohaselt ei saanud olla

kaarhallis paiknev veoauto tulekahju põhjuseks (I kd, tl 191–211). Samas ei ole kostja esile

toonud ega tõendanud, et tegemist oleks vääramatu jõuga. Kuivõrd VÕS § 103 lg 1 teise lause

kohaselt eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav, lasub eelduse ümberlükkamise koormis

kostjal. Kuivõrd kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, millisel põhjusel tulekahju tekkis,

tuleb VÕS § 103 lg 1 eelduse järgi lugeda, et rikkumine ei ole vabandatav.

15.2. Kostja on menetluses väitnud, et vastutuse välistab kirjaliku üürilepingu punkt 5.3. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt märkis, olid pooled sõlminud kaks eraldi üürilepingut, seega ei

saanud mitteeluruumi üürilepingu punkt 5.3 olla merekonteinerite aluse maa-ala üürilepingu

osaks.

15.3. Kostja on menetluses ka väitnud, et hageja ja kostja vahel oli suulise üürilepingu

sõlmimisel kokku lepitud, et hageja vastutus on välistatud. Selle kohta on andnud tunnistajana

ütlusi ka kostja tollane seaduslik esindaja B. Tunnistaja ütluste kohaselt „Ma ütlesin, et kui sa

paned siia ligidale, siis täielikult omal vastutusel, nagu nende konteinerite suhtes, et selle

ohutuse ja kindluse mõttes, et kõik oleks tagatud. Selle otsuse järel ta küsis meilt luba

paigaldada siia valvekaamera, sinna külge, et jälgida oma konteinereid. See vestlus toimus

kuskil 2019 aastal, kuupäeva ei mäleta.“. Samuti märkis tunnistaja, et „omavastutuse jutust –

selles mõttes, et kui siin midagi juhtub, siis kuna ta on ise seal paigaldanud meie kinnistule

need konteinerid, siis meie täit vastutust selle asja suhtes võtta ei saa, kuna tema ise on

niimoodi paigaldanud need asjad sinna kinnistule. Me oleme nõus võtma vastutuse sellisel

juhul, kui need konteinerid oleksid paigaldatud vastavalt ohutusnõuetele“. Ühtlasi on

tunnistaja väitnud, et enne esimeste konteinerite paigaldamist kaamerat ei olnud, aga see

paigaldati samas ajavahemikus. Seega võib tunnistaja ütlustest järeldada, et ta on väitnud, et

hageja otsustas paigaldada valvekaamerad, kuna tunnistaja avaldas esimeste konteinerite

paigaldamisel, et konteinerite säilivuse eest vastutab hageja. Selline avaldus ei haaku muude

asja materjalidega. U ütluste kohaselt pandi valvekaamera ligikaudselt 2020 juunikuus, s.o

ligi aasta pärast konteinerite esmakordset hoiustamist. Ringkonnakohus peab seda usutavaks,

kuivõrd asjaolu, et veel 03.06.2020 valvekaameraid ei olnud ning nende paigaldamine oli

seotud just lukustatud territooriumi kadumisega, kinnitab ka I kd, tl 54 asuv e-kiri, mille

kohaselt tundis üürnik muret turvalisuse pärast, sest varasemalt „oli tara lukus ja ligipääs

pättidele raskendatud, nüüd avatud hooviga plats. Kergelt paneb muretsema, pahuritel suht

lihtne tegutseda, keegi ei valva ja väravat ka pole. Kas ja kuidas plaan teemat arendada?

Garaaži uks ka just seifi moodi ei ole. Konteineritele saab paremad lukud panna aga

ööpimeduses seal ju rahulik tegutseda“. Ringkonnakohtu hinnangul võib nimetatud kirjast

järeldada, et valvekaamerate paigaldamisega hakkas hageja tegelema siis, kui kadus

territooriumi valve ning lukustatud värav, mis kattub nii U ütlustega kui ka 03.06.2020 e-

kirjaga.

15.4. Vastutust välistava kokkuleppe puudumise kohta on kostja juhatuse liige U andnud

vande all ütluseid. Ta on ühemõtteliselt väitnud, et selline kokkulepe poolte vahel puudus.

Seega ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendeid kogumis hinnates kostja tõendanud, et poolte

vahel oleks olnud sõlmitud merekonteinerite aluse maa-ala üürimisel kostja vastutust välistav

kokkulepe. Vastutust välistava asjaolu tõendamise koormis lasus kostjal kui vastavale

asjaolule tugineval poolel TsMS § 230 lg 1 alusel.

2-22-3816

15.5. Kostja on menetluses ka märkinud, et ainuüksi valvekaamerate paigaldamise faktist

tuleks järeldada, et kostja võttis vastutuse merekonteinerite säilitamise eest. Ringkonnakohus

sellega ei nõustu. Valvekaamerad aitavad avastada kuritegu ja ennetavad seda, kuid ei kaitse

tulekahju vastu – ei aita seda ei vältida ega varem avastada, sest üksnes valvekaamerate

paigaldamisest ei saa järeldada, et neid reaalajas mehitamata valve olukorras jälgitaks.

Seetõttu ei saa järeldada asjaolust, et hageja paigaldas valvekaamerad, mis olid suunatud tema

mitteeluruumi sissepääsule ja konteineritele, et hageja oleks võtnud üle kõik riskid, sh riskid,

mis realiseerusid kostja lepingurikkumise tagajärjel, või tulekahjust tekkiva riski.

16. Maakohus on otsuse punktis 43 käsitlenud põhjalikult hagejale tekkinud kahju ja selle

suurust, millega ringkonnakohus nõustub ega korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et kahjustatud konteinerite taastamise asemel on odavam

uute ostmine ja sisustamine. Hagi lisade 3–10 (I kd, tl 29–38), 13–15 (I kd, tl 42–44) alusel on

uute konteinerite ostmise ja sisustamise kulu 20 397,77 eurot, millele lisandub laojäägi

taastamise maksumus 14 261,83 eurot ja kahju kindlakstegemise kulu 470 eurot (hagi lisa 16

ja 17, I kd, tl 45–46).

16.1. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et hageja ei ole tõendanud laomaterjali

olemasolu, samuti on liisturiiulite ja liistude väärtus tugevalt liialdatud. Maakohus on õigesti

leidnud, et kahju ülevaatuse aruandes (I kd, tl 461–4618) on detailselt kirjeldatud konteinereid

ja neis olnud vara ning selle alusel saab lugeda hagejale tekkinud kahju tõendatuks. Oma

väidet kahju suuruse liialdatusest ei ole kostja ei maakohtu menetluses ega

apellatsioonkaebuses sisustanud ega tõendanud. Samas on hageja tõendanud kahju olemasolu

ülevaatuse aktiga ja konteinerite sisustusega seonduva kahju suuruse hagi lisaks nr 15 (I kd, tl

44) oleva hinnapakkumisega.

16.2. Põhjendatuks ei saa pidada kostja väidet, et konteinereid oleks saanud kasutada ka

pärast põlengut tavapärasel otstarbel ja see välistab kahju tekkimise. Kostja tegi eksperdi

arvamuse kohta etteheiteid seoses sellega, et see on pealiskaudne ega sisaldanud analüüsi,

mistõttu tulnuks dokument ebausaldusväärsuse tõttu asja lahendamisel arvesse võtmata jätta.

Ringkonnakohtu hinnangul puudub põhjus lugeda eksperdi arvamust ebausaldusväärseks.

Ekspert on konkreetselt püstitatud küsimustele vastanud ühemõtteliselt. Kohus on küsinud,

kas konteinereid, arvestades kohapeal nähtud seisukorda, oleks võimalik näiteks külje

pesemise või üle värvimise järgselt meritsi kauba transpordiks kasutada. Ekspert on vastanud,

et ilma täiendava ekspertiisita ei ole merekonteinerite kasutamine võimalik ning põhjendanud,

et antud asjas ei ole teada, millises ulatuses on kannatada saanud konteinerite seinad ja põhi,

mis on lisaks tulekahjustusele ka märkimisväärselt välja kõmmeldunud. Merekonteineri kõik

seinad ja põhi on kandva konstruktsiooni osad ja kõrge temperatuur muudab terase pehmeks.

Meretranspordis peab iga konteiner kandma nii iseenda kui kolme tema peale pandava täis

konteineri raskust, lisanduvad dünaamilised jõud laeva kõikumisest. Seega on kohtu

hinnangul ekspert usutavalt põhjendanud, et merekonteinerid ei ole pärast tulekahju

merekõlbulikud ega kasutatavad üksnes üle värvimise ja pesemise järgselt.

16.3. Apellatsioonkaebuses on kostja maakohtule ette heitnud, et maakohtu otsus ei sisalda

analüüsi selle kohta, kuidas on tõendatud, et hageja väidetud laomaterjal oli alumises

konteineris ja et see on hävinenud. Lisaks on kostja maakohtule ette heitnud Bi ütlustega

mittearvestamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel

menetlusõiguse norme rikkunud. Kahju ülevaatuse aktist nähtub ühemõtteliselt, et nii

konteinerid kui ka nende sisustus on kahjustatud kuumuse-, tõrva- ja tahmakahjustuste

tagajärjel. Kahjustunud sisustuse elemendid on loetletud ning kajastatud on nende kogused. B

on oma ütlustes väitnud, et 03.02.2022 toimunud ülevaatuse ajal oli konteinerites pime, kuid

2-22-3816

tema arvates oli see konteiner „suht tühi“. Kuigi kahju ülevaatuse akt on koostatud

22.02.2022 toimunud ülevaatuse tulemusena, siis on kohtule eluliselt usutav, et kuumuse-,

tõrva- ja tahmakahjustusega esemed said kahjustada just konteinerite kõrval toimunud

03.02.2022 tulekahju ja mitte mõne muu sündmuse tagajärjel, s.o sisustus oli olemas juba

tulekahju toimumise ajal. Akti usaldusväärsust kinnitavad ka G ütlused sellest, et tema osales

koos U ja ekspert LSga kahjustatud asjade loendamisel ja arvuliselt kirja panemisel. B on

seevastu ütlustes korduvalt rõhutanud, et tahmases konteineris oli pime ja valgustust ei olnud.

Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud kostja väide, et konteinerid olid 03.02.2022

hommikul tegelikult tühjad ning neis ei olnud sisustust.

16.4. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega sellest, et kahju kindlakstegemiseks ei

olnud vaja tellida kahju hindamist. Kostja hinnangul ei saanud hagejale olla 22.02.2022

seisuga teada, et kostja nõudele vastu vaidleb, mistõttu oleks saanud hageja piirduda ka

üksnes hagi lisaks 15 oleva hinnapakkumisega. Kostja üheks peamiseks vastuväiteks

menetluses on, et konteinerite kahjustused ei ole niivõrd suured, et neid ei saanuks enam

kasutada meresõidul ning et konteinerites ei olnud sisustust. Seega oli hageja tegevus kahju

kindlakstegemiseks vajalik ja kantud kulutused (350 eurot) põhjendatud. Vastasel juhul ei

oleks hagejal olnud võimalik oma õigusi siinses menetluses kaitsta, sest kahju olemasolu ja

ulatus oleks jäänud tõendamata. Samuti peab kohus põhjendatuks kahju ülevaatuse akti

tõlkimisele kulunud 120 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist. Kahju ülevaatuse akt oli

koostatud inglise keeles ning hageja on maakohtu 06.06.2023 istungil selgitanud, et akti ei

tellitud konkreetselt LSlt, vaid äriühingult (Inspectorate Estonia AS), kahju hindamine on

rahvusvaheline ja käib ettevõttes inglise keeles. Akt oli koostatud inglise keeles ja selle

tõlkimine oli kohtumenetluse jaoks vajalik, sest kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine toimub

eesti keeles (TsMS § 32 lg 1).

17. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et kostja on rikkunud VÕS § 2 lg 2 ja § 23 lg 1

järgset kaitsekohustust üürniku vara suhtes.

17.1. Üürilepingu eesmärgiks võib pidada üürniku huvi kasutada üürilepingu eset ja

üürileandja huvi saada selle eest tasu. Otsuse punktis 14.1 kirjeldatud VÕS § 2 lg 2 ja § 23 lg

1 järgi kaasneva kaitsekohustuse eesmärgiks on tagada üürilepingu esemel oleva üürniku

üüripinnal asuvate esemete säilimine. Seega leiab ringkonnakohus, et hagejale tekkinud kahju

on rikutud kohustuse eesmärgiga hõlmatud.

17.2. Kostja väidab, et isegi, kui hageja nõue oleks mingis ulatuses põhjendatud, oleks kostja

vastutus VÕS § 127 lg 3 järgi piiratud, kuna kostja sai võimaliku kahjuna ette näha vaid

sihtotstarbeliselt kasutatavate merekonteinerite kahjustumise. Kostja toob esile, et sellisel

juhul oleks arvestades hagi lisa 13 (I kd, tl 42) kahe merekonteineri maksumuseks 9245

eurot, millest tuleks maha arvestada vanade konteinerite eest saadav 3755,40 eurot. Seega

oleks sisustamata konteinerite maksumuseks 5489,60 eurot. Kostja tugineb seejuures kostja

toonase seadusliku esindaja Bi ütlustele, mille kohaselt ta ei teadnud, mis konteinerites sees

on. Maakohus tugines otsuse põhjendustes fotodele merekonteinerite sisust (II kd, tl 33–36),

03.06.2020 e-kirjale (I kd, tl 54) ja S ütlustele.

17.3. VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama

üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu

sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Seega tuleb kahju ettenähtavust hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Kahju ettenähtavuse

all VÕS § 127 lg 3 järgi mõeldakse seda, kas lepingu sõlmimisel nägi lepingut hiljem

rikkunud pool ette või pidi ette nägema, mis liiki kahju ja mis asjaoludel võib tekkida lepingu

2-22-3816

rikkumise tagajärjel. Lepingut rikkunud pool vastutab kahju ettenähtavuse korral kogu kahju

eest, ehkki ta ei pidanud ette nägema, kui suur kahju võis tekkida (vt RKTKo 13.12.2011, 3-

2-1-124-11, p 16). Lepingut rikkunud isikut ei loeta vastutavaks sellist liiki kahju

põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei

pea ta hüvitama ettenägematut kahju. VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta

lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu

rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed (RKTKo 26.09.2006,

3-2-1-53-06, p 13).

17.4. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et ta ei pidanud ette nägema kahju, mis tekkis

konteinerite sisustusele, kuivõrd ta oli arvamusel, et konteinereid kasutatakse

sihtotstarbeliselt, s.o kauba vedamiseks merel. Hagejale tekkinud kahjuks oli mh otsene

varaline kahju nende esemete hävimise tõttu, mis olid konteinerites sees. Ülal viidatud

Riigikohtu praktika kohaselt peavad olema kostjale ette nähtavad kahju liik ja tekkimise

asjaolud, kuid mitte suurus. Ringkonnakohtu hinnangul pidi olema kahju, mis tekib

konteinerite sees olevatele esemetele, kostjale ettenähtav. Kuna konteinerite sihtotstarve on

asjade vedamine, s.t konteiner ongi mõeldud esemete hoidmiseks ja transportimiseks, ei

saanud kostja kolleegiumi hinnangul eeldada, et konteinerid on tühjad. Mõistlikule isikule

pidi seega otsene varaline kahju, mis seisnes konteinerite sees olevate esemete hävimises,

olema ettenähtav ja merekonteineris asjade olemasolu ei saa mõistliku inimese seisukohalt

pidada erakorraliseks.

17.5. Siiski puuduvad menetluses tõendid selle kohta, et kostja teadis lepingu (s.o konteinerite

aluse maapinna üürikokkuleppe) sõlmimisel, et konteinerid olid ümber ehitatud. Maakohus on

ettenähtavuse tuletanud tõendite alusel, mis ei seondu lepingu sõlmimise ajahetkega. Fotod

merekonteinerite sisust, 03.06.2020 e-kiri ja S ütlused selle kohta, et kostja seaduslik esindaja

nägi konteinerite ümberehitamist, käsitlevad perioodi pärast lepingu sõlmimist. Kahju

ettenähtavuse tõendamise koormis lasub TsMS § 230 lg 1 järgi hagejal. Kuivõrd konteinerite

ümberehitamise osas puuduvad tõendid, millest võiks järeldada seda, et kostja pidi

ümberehitamisele kuluvat kahju ette nägema lepingu sõlmimise ajal, ei saa ringkonnakohtu

hinnangul kostjalt välja mõista hagi lisaks 3 (I kd, tl 29) oleval BauEst OÜ pakkumusel

kajastatud siseseinte ja lagede ehituse maksumust 4111,80 eurot ja hagi lisaks 6 (I kd, tl 33)

oleval Traadiklubi OÜ pakkumusel olevate tööde kulu 560 eurot. Seega tuleb hagi jätta

rahuldamata 4671,80 euro ulatuses. Muud hageja esile toodud kulud seonduvad asjakahjuga,

samuti hävinud asjade utiliseerimisega seotud kulud (I kd, tl 34), mida ringkonnakohtu

hinnangul kostja pidi ette nägema.

18. Kuivõrd kahju tekkis kostjale kuuluva kaarhalli põlengu tulemusena, on hagejale tekkinud

kahju põhjuslikus seoses kostja eelnevalt tuvastatud rikkumisega (VÕS § 127 lg 4).

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja põhjustanud kahju ise, kuivõrd paigaldas konteinerid

kaarhalli vahetusse lähedusse ning üksteise peale. Ringkonnakohtu hinnangul hageja sellega

kahju põhjustanud ei ole. Samadele väidetele tuginevalt on kostja esitanud kahju vähendamise

taotluse.

18.1. Hageja väitel rikkus kostja tuleohutusnõudeid sellega, et paigutas konteinerid kaarhalli

kõrvale, jättes seega rakendamata tuleohutusnõuetest tuleneva kuja. Ehitis on EhS § 3 lg 1

järgi inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille

kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest

asjadest. Tallinna Ringkonnakohus on ehitise defineerimisel leidnud, et ehitist eristab

muudest asjadest nii selle püsivus, konstruktsioon kui ka asukoht. Erinevalt muudest asjadest

2-22-3816

on ehitis oma asukohas kindlal otstarbel ning selle ümberpaigutamine saab olla vaid erandlik,

millise käsitlusega on Riigikohus nõustunud (RKHKo 08.04.2021, 3-18-2244, p-d 6.d ja 19).

Käesoleval juhul kasutas hageja merekonteinereid selleks, et need sisustada ladudeks ja

töökodadeks, mida oleks võimalik töötajatel laevadel lähetuses olles kasutada. EhS

seletuskirja kohaselt „Olulisust omab toodete hõlmamine ehitise mõistega üksnes põhjusel, et

neil toodetel võib olla märkimisväärne mõju avaliku ruumi kujundamisel ja seega peab neid

saama planeeringuliselt ja loamenetluslikult kohelda samamoodi kui ehitisi. On tooteid, mille

mõju avaliku ruumi kujundamisele võib teatud kasutusviisi puhul olla vähemalt samaväärne

tavatähenduslikult mõistetavate ehitiste mõjuga, näiteks merekonteinerit võib kasutada kui

kioskit, garaaži, ehitussoojakut. Asjaolu, et merekonteineri algne kasutusotstarve oli kauba

vedu, ei saa välistada asja käsitlemist ehitisena, kui kasutusotstarve selleks alust annab.“.

Käesoleval juhul ei olnud merekonteinerid sisustatud mitte kasutamiseks maal, vaid merel.

Üüritud platsil hoiti merekonteinereid vaid ajal, kui need ei olnud laevas ning

merekonteinereid vastavalt nende ümberehitatud sihtotstarbele maal ei kasutatud. Seega pole

kolleegiumi hinnangul merekonteinerid käesolevas asjas käsitatavad ehitisena ja neil puudub

ehitisele omane püsivus nende asukohas ja mõju avalikule ruumile, mistõttu on

merekonteinerite puhul antud asjas tegemist toote, mitte ehitisega. Seetõttu ei ole kolleegiumi

hinnangul kostja tuleohutuse nõudeid tulenevalt kujast rikkunud ning kahjuhüvitist ei tule

vähendada. Samuti ei ole hageja põhjustanud ise kahju tekkimist. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et kujaga arvestamata jätmist saaks eelkõige ette heita kostjale kui kinnisasja

omanikule, mitte hagejale.

18.2. Kostja on tuginenud ka sellele, et oli andnud hagejale juhise ladustada merekonteinerid

mujale, s.o Reideni 5 kinnisasja piirile. Nii B kui U on andnud ütlusi sellest, et algselt oli

mainitud võimaliku asukohana ka kinnistu idapiiri, kuid samas kinnitavad mõlemad, et sinna

ei olnud merekonteinerid kunagi paigutatud. U on selgitanud, et kinnistu idapiirile

konteinerite paigutamine ei olnud objektiivselt võimalik. Ka ei ole kostja esile toonud, et

oleks kunagi nõudnud konteinerite ümberpaigutamist, kuigi oli juba 2019. aasta suvest kursis

konteinerite tegeliku asukohaga eri perioodil (kaarhalli ees ja kõrval). Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldusega sellest, et ka tulenevalt merekonteinerite asukohast ei olnud

põhjust kahjuhüvitist vähendada ega lugeda kahju põhjustajaks hagejat.

18.3. Kolmandaks on kostja tuginenud sellele, et kahju oleks olnud võimalik vähendada, kui

konteinerid oleks ladustatud üksteise kõrvale, mitte peale. Ekspert LS arvamusega on

tõendatud, et merekonteinerite puhul on üksteise peale ladustamine nende tavapärane

hoidmise viis, mistõttu ei ole hageja sellega samuti aidanud kaasa kahju tekkimisele. Seetõttu

pole kahjuhüvitise vähendamine seetõttu, et merekonteinerid olid ladustatud üksteise peale,

põhjendatud. Hageja ei ole kahju ise põhjustanud.

19. VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist

ei või deliktiõiguslikul alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab deliktiõiguse alusel nõuda juhul, kui rikutud

lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist

nõutakse. Lepingust tuleneva kaitsekohustuse eesmärk (kaitsta üürniku vara üürileandja varast

lähtuva ohu eest) eesmärgiks on üheselt üürilepingust tuleneva põhikohustuse täitmine –

üürniku võimalus kasutada üürilepingu eset ohutult. Seega on nimetatud kohustuse

eesmärgiks hoida ära see kahju, mis siinses asjas tegelikult tekkis. Seega ei ole VÕS § 1044 lg

2 järgi deliktiõiguse normid kohaldatavad. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, mil hagi

alusena on tuginetud poolte kokkuleppele, peavad kohtud andma esmalt hinnangu

pooltevahelistele lepingulistele nõuetele (RKTKo 01.12.2021, 2-19-3808/68, p 13; RKTKo

24.03.2021, 2-19-2439/36, p 13). Kuna hageja nõue tuleneb lepingust, ei saanud maakohus

2-22-3816

seda käsitleda õigusvastaselt tekitatud kahju sätete järgi. Seetõttu jätab ringkonnakohus

käsitlemata ka apellatsioonkaebuse väited VÕS § 1043 väära kohaldamise kohta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude

jaotust.

20.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on ekslikult jätnud kohtuotsuse resolutsiooni

märkimata menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja täiendab

kohtuotsuse resolutsiooni selles osas.

20.2. Lisaks tuleb muuta ka menetluskulude jaotust puudutavaid kohtuotsuse põhjendusi.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb TsMS §

173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Hageja esitas nõude 35 129,60

euro väljamõistmiseks (I kd, tl 1–12). Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et hagi on

põhjendatud 30 458,80 euro ulatuses. See moodustab 86,7% hagis märgitud nõude summast.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, jäävad

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi 13,3% ulatuses

hageja kanda ning 86,7% ulatuses kostja kanda.

20.3. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtus kantud menetluskulude jaotust, tuleb

maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas.

Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS

§ 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse

kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5

kohaselt ei tule kõrgema astme kohtul kindlaks määrata ka alama astme kohtus kantud

menetluskulude rahalise suurust olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel

määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või

täielikult vastupidise otsuse (samas, p 22).

20.4. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)