3-24-1741/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1741

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 10. juuni 2024. a

otsuse

nr

T00095195

tühistamiseks

ning

Sotsiaalkindlustusameti ja Tallinna linna kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. augusti 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, seaduslik esindaja Y

Vastustajad –

Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MK

Tallinna linn, esindaja JK

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Tallinna linna määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12. augusti

2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-1741 resolutsiooni punkti 4 peale.

2. Jätta Tallinna linna määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. augusti

2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-1741 resolutsiooni punkt 4 muutmata, kuid

täiendada halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse

põhjendustele.

3. Tagastada Tallinna linna määruskaebuselt haldusasjas nr 3-24-1741 tasutud riigilõiv

20 (kakskümmend) eurot ning kanda see Tallinna Linnakantselei pangakontole

nr EE217700771003140937 AS-s LHV Pank.

4. Määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema esindaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) rahuldas 29.11.2021 otsusega nr T00078469 X taotluse

riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse saamiseks, tuvastades vajaduse teenuse järele

kuni 15.06.2026. SKA 29.11.2021 suunamisotsusega nr T00078470 suunati X kogukonnas

elamise teenusele AS Hoolekandeteenused Haabersti üksusesse. Suunamisotsuse kohaselt on

3-19-1632

2(8)

teenusele suunamise eesmärk X põhivajaduste rahuldamiseks ja arenguks soodsa peresarnase

elukorralduse loomine koos majutuse ja toitlustamisega, et suurendada tema iseseisvat

toimetulekut ja arendada igapäevaelu tegevuste korraldamise oskusi ühistes tegevustes

osalemise kaudu.

2. Sotsiaalkindlustusamet lõpetas 10.06.2024 otsusega nr T00095195 sotsiaalhoolekande

seaduse (SHS) § 80 lg 1 p 3 alusel Xle kogukonnas elamise teenuse osutamise alates 30.06.2024

ning tunnistas 29.11.2021 otsused nr T00078469 ja nr T00078470 kehtetuks alates 30.06.2024.

AS Hoolekandeteenused 21.03.2024 hinnangu kohaselt ei sobi Xle (mh tema kaasasündinud

puudest tingitud stoomist tulenevalt) elamine korteris, kus ta peab teiste elanikega jagama

kööki, duširuumi ja WC-d. X vajab erihoolekande toetavaid teenuseid (eelkõige toetatud

elamise ja töötamise toetamise teenuseid) individuaalsel elupinnal. Isik on 2024. a-l viibinud

teenuselt eemal kokku 102 päeva ja teenusel olles rikub pidevalt kodukorra reegleid. Kuna isik

ei kasuta erihoolekandeteenust eesmärgipäraselt, vaid kasutab teenuskohta majutusasutusena ja

rikub kodukorra reegleid, siis ei ole talle teenuse osutamist võimalik jätkata ning täita

29.11.2021 suunamisotsuse eesmärke. Erihoolekandeteenused ei täida X puhul eesmärki, sest

tal puudub valmisolek abi vastu võtta ja motivatsioon oma elus midagi muuta. Inimest on

võimalik edukalt toetada vaid siis, kui ta on ise aktiivne ja toimekas ning soovib panustada nii

enda kui ka teiste heaolusse ning elada teistega võrdväärset elu ja olla võimete piires iseseisev.

Erihoolekandeteenus ei kujuta endast ainult elukoha pakkumist, vaid olulisem on

teenuseosutaja poolt pakutavas elukohas osutatav teenus, mida inimene peab olema valmis

vastu võtma ning tegema teenuseosutajaga koostööd. Kuna isik ei ole valmis teenust kasutama,

siis ei ole tema toimetulekut võimalik toetada läbi erihoolekandeteenuse. SKA hinnangul on X

toetusvajadust võimalik katta erihoolekande toetavate teenustega, kui eestkostja on leidnud

isikule sobiva eluaseme.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 10.06.2024 kaebuse SKA 10.06.2024 otsuse nr

T00095195 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks jätkata erihoolekandeteenuse osutamist

kuni Haabersti Linnaosa Valitsuse poolt kaebajale sotsiaaleluruumi määramiseni. Kaebaja

palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada SKA 10.06.2024 otsuse kehtivus või täitmine

ning tagada kaebajale kohtumenetluse ajaks toetusteenus ja elukoht.

4. Tallinna Halduskohus võttis 18.06.2024 määrusega X kaebuse menetlusse ja jättis

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.06.2024

määrusega rahuldamata X määruskaebuse esialgse õiguskaitse määruse peale. Kohtud leidsid,

et kaebajal on iseenesest õiguskaitsevajadus, kuid esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole

põhjendatud, sest sellega kaasneksid ebaproportsionaalselt koormavad tagajärjed kaebajaga

elamispinda jagavatele inimestele. Kaebaja käitumist kogukondliku eluaseme kasutamisel ei

saa pidada heauskseks. Ringkonnakohus märkis, et SKA kinnitusel on kaebaja võimalik pärast

30.06.2024 suunata toetatud elamise teenusele, mille jaoks on olemas vaba teenuse osutamise

koht koos eluruumiga. Seega on kaebaja huvide kaitse praegu piisavalt tagatud.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 12.07.2024 uue esialgse õiguskaitse taotluse jätkata

erihoolekandeteenuse osutamist ja tagada kohtumenetluse ajaks elukoht. SKA pakutud toetatud

elamise teenuse koht Valgamaal Taheva sanatooriumis ei ole kaebajale tema eripärade tõttu

sobiv (elamispind ei oleks kaebaja ainukasutuses ja kauguse tõttu ei saaks eestkostja teda seal

vajalikul määral abistada). Kaebaja on praeguseks teist nädalat ilma elukohata. Kaebajal ei ole

võimalik viibida kohtumenetluse lõpuni eestkostja elukohas ning stoomi tõttu ei saa teda

suunata varjupaika. Kogukonnas elamise teenuse korterisse naasmine ei oleks samuti kaebaja

huvides ega asjaolusid arvestades ka võimalik. Kaebaja palub kohaldada abinõu, mis võimaldab

tal kohtumenetluse ajal elada elamispinnal üksinda.

3-19-1632

3(8)

6. Tallinna Halduskohtu 25.07.2024 eelistungil lepiti kokku, et Tallinna linn teeb ühe nädala

jooksul selgeks, millist infot ta kaebaja sotsiaaleluruumi taotluse lahendamiseks veel vajab ning

hindamine tuleb korraldada hiljemalt 09.08.2024.

7. X esitas Tallinna Halduskohtule 09.08.2024 kaebuse täienduse. Kaebaja jättis Tallinna

linnaga kokkulepitud ajal (06.08.2024) hindamiseks vajalikule intervjuule ilmumata, sest oli

eestkostja elukohast lahkunud teadmata kohta. Eestkostja teada ei soovi kaebaja endale ühegi

tugi- või rehabilitatsiooniteenuse osutamist ega teha midagi selleks, et saada Tallinna linnalt

enda kasutusse sotsiaaleluruum. Tallinna linn teavitas 07.08.2024, et kuna kaebajaga ei olnud

võimalik kohtuda, siis ei ole võimalik eluruumi andmise otsust teha. Kaebaja elukoha probleem

vajab siiski kiiret lahendamist ja ainus võimalus oleks sundtoomine. Linnal puudus üldse

vajadus kaebajale uut hindamist teha, sest tema vajadusi on juba hinnatud 2024. a aprillis

sotsiaaleluruumi taotlejana arvele võtmisel. SKA-s toimunud hindamise käigus on kaebajaga

ka vahetult kohtutud. Kaebajal on õigus sellele, et sotsiaaleluruumi andmine otsustatakse nende

normide alusel, mis kehtisid eluruumi vajaduse hindamise ajal. Teenuseosutajad on kaebajalt

alusetult oodanud käitumist, mis on omane täisteovõimega inimesele. Kaebaja probleemidesse

on suhtutud pealiskaudselt. Erihoolekandeteenuse ennetähtaegne lõpetamine, ilma et kaebajale

oleks tagatud uus elukoht, oli õigusvastane. Kaebaja palus ühtlasi mõista SKA-lt ja Tallinna

linnalt tema kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel. Kaebaja esitas ka

alternatiivse nõude Tallinna linna kohustamiseks tagama kaebajale vahendid sotsiaaleluruumi

üürimiseks Haapsalus, kus kaebaja soovib eestkostja teada elada vähemalt kuni 2026. a-ni.

8. Tallinna linn selgitas 12.08.2024 vastuses, et kuivõrd linn ei saanud 06.08.2024 hinnata

kaebaja abi- ja toetusvajadust ning selline hindamine ei ole võimalik X osavõtuta, saab linn

esitada sisulise seisukoha pärast seda, kui kaebaja abi- ja toetusvajadust on hinnatud. Linn on

korduvalt püüdnud kaebajaga kontakti saada, kuid tulutult.

9. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.08.2024 määrusega X taotluse kaebuse

täiendamiseks nõudega kohustada Tallinna linna andma kaebaja kasutusse sotsiaaleluruum

(resolutsiooni p 1) ning jättis kaebaja kahju hüvitamise nõude käiguta (resolutsiooni p 3).

Halduskohus rahuldas ühtlasi kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustas Tallinna linna

andma kaebaja kasutusse individuaalse sotsiaaleluruumi kuni praegust kohtumenetlust lõpetava

lahendi jõustumiseni (resolutsiooni p 4).

Nagu juba varem leitud, on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, kuna elamispinna olemasolu

on inimväärikuse seisukohalt esmavajadus. Kaebaja kui kompleksse puudega noor inimene

peab olema riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all (põhiseaduse § 28 lg 4). Eluruum

Taheva sanatooriumis ei vasta kaebaja vajadustele (st ühiskasutuses ruumid, kaugel eestkostja

elukohast ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust osutavast Vaimse Tervise Keskusest Tallinnas).

Kaebajal on põhjendatud vajadus saada eluruum Tallinnas või selle lähistel. Stabiilse eluruumi

leidmise järel saab SKA asuda osutama kaebajale vajalikku toetatud elamise teenust. Seeläbi

on võimalik kaebaja parim integreerimine ühiskonda vastavalt tema võimetele. Selle vastu, et

kaebaja saaks eluga hästi hakkama ega satuks stabiilse elukoha ja vajalike teenuste puudumise

tõttu pahandustesse, esineb ka märkimisväärne avalik huvi. Tallinna linn on hiljuti tuvastanud

kaebaja vajaduse sotsiaaleluruumi järele (vt Haabersti linnaosa eluasemekomisjoni 26.04.2024

koosoleku protokoll nr 6) ning vähemalt ajutise meetmena sotsiaaleluruumi määramiseks saab

Tallinna linn kaebaja kohta piisavat infot SKA tehtud hindamisest. Tallinna linn on 06.08.2024

kohtunud kaebaja eestkostjaga ja saanud selgitusi kaebaja vajaduste kohta. Kahetsusväärselt ei

ilmunud kaebaja ise kohtumisele, kuid isiku käitumist hinnates tuleb arvestada ka tema vaimset

eripära. Kohtumisele ilmumata jätmine ei takista kaebajale sotsiaaleluruumi tagamist esialgse

õiguskaitse raames. Määravaks ei saa pidada kaebaja tõenäoliselt tugevate emotsioonide pinnalt

3-19-1632

4(8)

väljendatut, et ta ei soovigi enam teenuseid ja korterit. Seda, kas Tallinna linnal on kohustus

tagada kaebajale sotsiaaleluruum varasema otsuse põhjal ja uut hindamist tegemata, hinnatakse

kaebuse sisulisel läbivaatamisel. Praegu ei ole alust pidada kohustamisnõuet perspektiivituks.

Kaebajale esialgse õiguskaitse korras sotsiaaleluruumi tagamine võib tähendada, et mõni teine

abivajaja peab eluruumi ootama mõnevõrra kauem. Sellega seonduv võimalik avalike huvide

või kolmandate isikute õiguste riive ei kaalu siiski üles kaebaja huve. Kui kaebaja soovib asuda

elama hoopis nt Haapsallu ega vaja sotsiaaleluruumi Tallinnas, tuleb sellest viivitamatult teada

anda ning kohus hindab kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust uuesti. Kui kaebaja tegelikult ei

vaja eluruumi Tallinnas, tuleks eluruum viivitamatult vabastada mõne teise abivajaja jaoks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Tallinna linn palub 22.08.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 12.08.2024

määruse resolutsiooni p 4 ja uue määrusega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust (HKMS § 249 lg 1), sest sotsiaaleluruumi andmata

jätmine ei muuda tema õiguste kaitset kohtuotsusega hiljem raskendatuks või võimatuks. Samas

kahjustab esialgse õiguskaitse kohaldamine avalikku huvi ja riivab kolmandate isikute õigusi.

Avalikuks huviks on osutada sotsiaalteenuseid abivajajatele, kelle abivajaduse liik ja ulatus on

tuvastatud võimalikult objektiivselt ja ühtsetel alustel. See tagab ka isikute võrdse kohtlemise.

HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel ei saa kohustada haldusakti andma olukorras, kus haldusorgan ei

ole keeldunud haldusakti andmisest ja kaebaja ei ole täitnud õigusaktidest tulenevat kohustust

osaleda eelnevas kohustuslikus menetluses (inimese terviklik abivajaduse hindamine). Kohus

on teadlikult kohustanud Tallinna linna andma haldusakti, ilma et linnal oleks olnud võimalust

kaebaja abivajadust terviklikult hinnata, mis on riigi ja Tallinna linna kehtivate õigusaktide järgi

kohustuslik eeldus sotsiaalteenuste osutamiseks. Tallinna linnal puudub õiguslik alus anda välja

halduskohtu poolt nõutud haldusakt, millega antakse sotsiaalteenuse osutamise raames kaebaja

kasutusse individuaalne sotsiaaleluruum.

Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määruse nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise

kord“ (määrus nr 1) § 21 lg 4 p 1 kohaselt hinnatakse kuni 30.04.2024 kehtinud Tallinna

Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud

õigusaktide kinnitamine“ alusel eluruumi taotlejana arvele võetud inimese abivajadust tema

taotluse alusel hiljemalt 30.04.2026. Määruse nr 1 § 4 p-st 1 tulenevalt saab alates 01.05.2024

sotsiaaleluruume kasutusse anda vaid isikule eluruumi tagamise teenuse osutamiseks SHS-s ja

linna õigusaktides sätestatud korras. Kaebajat eluruumi taotlejana arvele võttes ei korraldatud

terviklikku abivajaduse hindamist ja ei otsustatud sotsiaalteenuse osutamise vajadust. Seetõttu

suunas linn kaebajat esitama taotlust abivajaduse hindamiseks ja teavitas vajadusest korraldada

kohaliku omavalitsuse osutatavate sotsiaalteenuste saamiseks kaebaja abivajaduse terviklik

hindamine. Kohaliku omavalitsuse hindamiskohustust (SHS §-d 15–152) ei saa lugeda täidetuks

mõne riigiasutuse või teenuseosutaja poolt ükskõik millisel eesmärgil läbiviidud hindamisega.

Tallinna linn ei ole kordagi keeldunud kaebajale sotsiaalteenuste osutamisest, kuid korduvalt

selgitanud, et abi andmise otsuse tegemiseks on vaja korraldada kaebaja terviklik abivajaduse

hindamine. Kaebaja abivajaduse hindamine saab jätkuda, kui ta on valmis hindajaga kohtuma.

Taotlejal on koostöökohustus (vt sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 2). Esialgse

õiguskaitse kohaldamisega on halduskohus pannud Tallinna linnale kohustuse anda kaebajale

kasutada sotsiaaleluruum, jättes samas välja selgitamata, kas see on üldse kaebaja huvides ning

lähtub tema soovidest. Halduskohus ei saa teostada kaalutlusõigust kohaliku omavalitsuse eest.

Haldusakti andmiseks kohustamiseks peab esinema vastustaja poolne rikkumine, kuid Tallinna

linn ei ole rikkumist toime pannud ega keeldunud haldusakti andmisest.

3-19-1632

5(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). Kuna määruskaebus ei

sisalda uusi asjaolusid ega väiteid, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks

vajalikuks küsida teistelt menetlusosalistelt täiendavaid seisukohti. HKMS § 210 lg 1 alusel

lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

12. Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna linna etteheidetega, et halduskohus sisustas kaebaja

esialgse õiguskaitse vajadust ebaõigesti ning ületas esialgse õiguskaitse kohaldamisel seaduses

sätestatud volituste piire. HKMS § 249 lg 1 tähenduses pöördumatu tagajärjena ei saa käsitada

pelgalt olukorda, kus esialgse õiguskaitse kohaldamiseta võiks kaebuses esitatud nõude hilisem

rahuldamine muutuda võimatuks või oluliselt raskendatuks, vaid esialgse õiguskaitse vajadust

hinnatakse eeskätt selle kaudu, kas kaebajat ähvardaks juba kohtumenetluse ajal tagajärg, mida

ei saaks hilisema kohtulahendiga mõistlikult kõrvaldada. Praegusel juhul oleks küll kahtlemata

võimalik anda kaebaja kasutusse individuaalne sotsiaaleluruum ka pärast tehtava kohtuotsuse

jõustumist, kui kaebus peaks osutuma edukaks, kuid eluruumi hilisem tagamine ei kõrvaldaks

kuidagi neid kahjulikke tagajärgi, mis võivad kaebajale olla kaasnenud kohtumenetluse ajal

seoses eluruumi puudumisega. Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada mh siis,

kui pöördumatute tagajärgede saabumine ei ole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-

20-605, p 11). Seejuures ei tähenda võimalikult tekkiva kahju rahalise hüvitamise võimalus, et

tegemist ei ole pöördumatu tagajärjega (nt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5).

13. Kohaldatav esialgse õiguskaitse abinõu peab olema seotud vaidlustatava haldusakti või

toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1) ning kui taotletud abinõu jääb väljapoole vaidluse eset (vt

HKMS § 41), siis ei ole alust esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada (Riigikohtu 21.06.2024

määrus nr 3-23-885, p 15; 16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 16). Kuna halduskohus lubas

12.08.2024 määrusega (resolutsiooni p 1.2) kaebust täiendada uue nõudega kohustada Tallinna

linna andma kaebaja kasutusse sotsiaaleluruum ning HKMS § 41 lg-st 3 tulenevalt võib kohus

kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada haldusorganit nii haldusakti andma või toimingut

tegema kui ka asja uuesti otsustama, siis ei välju kohaldatud abinõu vaidluse eseme piiridest.

Esialgse õiguskaitse korras sotsiaaleluruumi kasutusse andmiseks kohustamist ei välista ka see,

et kaebaja saavutaks sellega osaliselt (ajutiselt) kaebuse eesmärgi juba enne vaidluse sisulist

lahendamist. Küll peaks sellisel juhul esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas

vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks põhjustada mh

olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr

3-3-1-59-14, p 19). Ehkki isikule vajalike ja sobivate sotsiaalteenuste osutamine kujutab endast

kompleksset hindamis- ja kaalutlusotsust, ei tähendaks esialgse õiguskaitse abinõuna kindla

sotsiaalteenuse osutamiseks kohustamine, et kohus teostaks vastustaja eest ise kaalutlusõigust,

sest tegemist on üksnes ajutise meetme kohaldamisega (vt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-

3-1-59-14, p 17). Samal põhjusel ei kujuta esialgse õiguskaitse kohaldamine põhivaidluse ette

ära otsustamist (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 29).

14. Põhjendatud ei ole seegi Tallinna linna vastuväide, et kuna vastustaja ei ole teinud otsust,

millega oleks keeldunud kaebajale sotsiaalteenuste osutamisest (sh sotsiaaleluruumi kasutusse

andmisest), siis ei saanud halduskohus HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel kohustada linna taotletud

haldusakti andma. Kohustamiskaebusega halduskohtusse pöördumine ei eelda tingimata seda,

et haldusorgan on teinud kaebaja taotluse kohta negatiivse otsuse (sel juhul oleks asjakohasem

3-19-1632

6(8)

esitada tühistamisnõue), vaid kaebuse aluseks (vt HKMS § 41 lg 2) võib olla ka haldusorgani

tegevusetus või viivitus.

15. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab HKMS § 249 lg- te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse

eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele

isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Halduskohus on asjakohaselt

lähtunud hinnangust, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus on ilmselt ülekaalukam, võrreldes

sotsiaaleluruumi ilma n-ö tervikliku hindamiseta kaebaja kasutusse andmisega avalikule huvile

või kolmandate isikute (s.o teiste linnalt sotsiaaleluruumi soovivate isikute1) õigustele tekkida

võiva kahjuga. Ringkonnakohus nõustub järeldusega, et kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt

perspektiivituks. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal ei pea kohtul olema kujunenud

lõplikku seisukohta kaebuse nõude põhjendatuse suhtes. Praegusel juhul on mh oluline silmas

pidada, et esile toodud asjaolude pinnalt ei jää mõistlikku kahtlust, et kaebajal esineb vajadus

vähemasti teatava sotsiaalhoolekandelise abi järele. Kaebajale on varasemalt peetud sobivaks

kogukonnas elamise teenust, kuid praktikas ilmnesid teenuse osutamise käigus probleemid, mis

olid tõenäoliselt põhjustatud kaebaja vaimse ja füüsilise tervise eripäradest. SKA 20.03.2024

hinnangu kohaselt vajab kaebaja esmajoones toetatud elamise ja töötamise toetamise teenuseid

ning seda individuaalsel elupinnal (sama nähtub SKA 10.06.2024 otsusest nr T00095195, lk 4).

Haabersti Linnaosa Valitsus on võtnud 26.04.2024 otsusega kaebaja arvele sotsiaaleluruumi

taotleva isikuna kui abivajajana „teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel“ (vt kuni 30.04.2024

kehtinud Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 lisa 3 punkt 3.1.5). Eestkostja on

usutavalt selgitanud, et kaebajal ei ole võimalik kohtumenetluse ajal elada seadusliku esindaja

24,5 m2 üldpinnaga korteris ega ka kodutute varjupaigas. Vajadust eluruumi järele Tallinnas ei

vähenda asjaolu, et kaebajal on olnud võimalik ajutiselt viibida kolmandate isikute juures mujal

Eestis (nt Haapsalus) ning ta keeldus SKA pakutud toetatud elamise teenuse kohast Valgamaal.

Kuna kaebaja eestkostja elab Tallinnas ja siin pakutakse talle ka teisi sotsiaalteenuseid, siis on

põhjendatud tagada kaebajale eluruum Tallinnas. Kaebaja on alates 26.04.2024 olnud Tallinna

linnalt sotsiaaleluruumi taotlevate isikute nimekirjas ning ei ole teadaolevalt taotlenud eluruumi

tagamist teistelt kohaliku omavalitsuse üksustelt.

16. SHS § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav

sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei

ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama. SHS § 15 lg-te 1 ja 2 kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus

välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning abivajaduse

väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema

toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sh personaalse tegevusvõimega

seonduvaid asjaolusid ning isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.

Määruse nr 1 § 1 lg 2, § 4 p 1 ja § 10 ning Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 25

„Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 18 lg-st 3 tulenevalt lähtutakse eluruumi

tagamise teenuse vajaduse hindamisel Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruses nr 24

„Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ sätestatud alustest. Sisulist vaidlust ei ole selles, et

sotsiaaleluruumi kasutusse andmine eeldab igal juhul hinnangu andmist taotleja abivajadusele.

Erimeelsused on eeskätt selles, kas ja millises ulatuses oleks Tallinna linnal kaebajale eluruumi

tagamise teenuse osutamiseks vaja täiendavalt hinnata kaebaja abivajadust või kas seda on juba

piisavalt hinnatud. Tallinna linn ei ole kaebajale sotsiaaleluruumi kasutusse andmist otsustanud

1 Tallinna linna veebilehe andmetel on eluruumi (nii sotsiaal- kui ka munitsipaaleluruumi) taotlejana arvele võetud

ca 1570 inimest ning linna omandis või kasutuses on 4873 eluruumi, millest üürilepingutega oli 01.01.2024 seisuga

kaetud 4738 eluruumi ning ülejäänud 135 eluruumi on kas uuendamisel või muul põhjusel kasutusse andmata –

https://www.tallinn.ee/et/tallinna-linna-eluruumide-kasutusse-andmine-alates-1-maist-2024.

3-19-1632

7(8)

põhjusel, et kuivõrd kaebaja ei ilmunud 06.08.2024 kokkulepitud kohtumisele ja temaga ei ole

ka hiljem ühendust saadud, siis ei ole kaebaja abivajadust olnud võimalik terviklikult hinnata.

17. Ringkonnakohtu nõustub halduskohtuga, et kaebaja 06.08.2024 kohtumisele ilmumata

jätmine ei takista esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kui kohus jõuab asja sisulise läbivaatamise

käigus järeldusele, et Tallinna linnal oli ka kaebajaga isiklikult kohtumata piisavalt teavet, mille

alusel otsustada abi andmine või sellest keeldumine, ei saaks kaebaja 06.08.2024 kohtumisele

ilmumata jätmine võimalikust kaasaaitamiskohustuse (SÜS § 5 lg 2) rikkumisest olenemata

õigustada otsuse tegemise edasilükkamist. Tallinna linn ei ole esitanud sisulisi selgitusi, milline

teave kaebaja kohta oli tema hinnangul ebapiisav või mida saab välja selgitada üksnes vahetu

isikliku kohtumise käigus. Õigusaktid annavad linnale võimaluse põhjendatud juhtudel nõuda

abivajaduse hindamiseks isiklikult kohale tulemist (s.o kuna abivajaduse hindamise tehtavad

toimingud ei ole õigusaktides üksikasjalikult ette nähtud, siis on haldusorganil õigus määrata

nii menetlustoimingu vorm kui ka muud haldusmenetluse üksikasjad kaalutlusõiguse alusel –

vt haldusmenetluse seaduse § 5 lg-d 1 ja 2), kuid ei välista abi andmise otsuse tegemist ka siis,

kui taotleja jätab ise kohtumisele tulemata, kuid nt esitatud kirjalike dokumentide või esindaja

(eestkostja) selgituste pinnalt on abivajadus piisavalt tuvastatav. Muu hulgas on oluline võtta

haldusmenetluse läbiviimisel arvesse taotlejaga seotud asjaolusid. Harju Maakohtu 01.04.2021

määrusest nr 2-21-2556 nähtuvalt on kaebajale seatud eestkoste tema kõigi asjade ajamiseks

(v.a igapäevased pisitehingud) mh põhjusel, et kaebajal diagnoositud psüühikahäirete kogum

ei võimalda tal aru saada oma tegude tähendusest ja otsuseid langetada. Eestkostja ülesandeks

on tagada kaebaja õiguste ja huvide kaitse muu hulgas inimväärsete elutingimuste ja vajalike

sotsiaalteenuste tagamisel, sh esindada teda kõigis õigustoimingutes ja ametiasutustes. Kaebaja

piiratud teovõime tõttu ei saa omistada määravat tähendust, et väidetavalt kaebaja ise ei soovigi

enam saada mingeid sotsiaalteenuseid.

18. Ringkonnakohus leiab kokkuvõttes, et halduskohus on õiguspäraselt kohustanud Tallinna

linna andma kuni praegust kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (st ajutiselt) kaebaja

kasutusse individuaalse sotsiaaleluruumi. Tallinna linn ei ole määruskaebuses väitnud, et sellise

eluruumi kaebajale tagamine oleks objektiivselt võimatu, vaid on tuginenud üksnes õiguslikele

argumentidele. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel haldusakti

andmiseks kohustamise korral tuleb halduskohtul ühtlasi otsustada, millisel õiguslikul alusel

haldusakt antakse (vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p-d 21–22). Vaidlustatud

määruses ei ole seda tehtud, mistõttu täpsustab ringkonnakohus, et esialgse õiguskaitse määruse

täitmiseks tuleb Tallinna linnal teha määruse nr 1 §-s 10 sätestatud otsus sotsiaaleluruumi

kasutusse andmise kohta ning sõlmida kaebajaga selle alusel üürileping (määruse nr 1 § 11),

mille tähtaeg on seotud praeguse haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumisega.

Kaebaja 20.09.2024 täiendavast seisukohast halduskohtule nähtub, et vastustaja ei ole seniajani

andnud kaebaja kasutusse sotsiaaleluruumi. Ringkonnakohus rõhutab, et esialgse õiguskaitse

määrus jõustub selle teatavakstegemisel (HKMS § 252 lg 3) ja tuleb täita viivitamata (HKMS

§ 246 lg 1, § 252 lg 6) ning ka määruskaebuse esitamine ei peata vaidlustatud määruse täitmist

(HKMS § 208 lg 1). Tallinna linn ei saa jätta halduskohtu esialgse õiguskaitse määrust täitmata

põhjendusega, et tema hinnangul ei ole haldusakti andmiseks täidetud õigusaktides ettenähtud

nõuded või puudub õiguslik alus. Kui asjaolud muutuvad, nt kui kaebaja ei asu tema kasutusse

antud sotsiaaleluruumi tegelikult kasutama, saab Tallinna linn taotleda halduskohtult esialgse

õiguskaitse tühistamist (HKMS § 253 lg 1) ja vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamise

tagajärgede kõrvaldamist (HKMS § 254 lg 2).

19. Eelneva põhjal jääb Tallinna linna määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

12.08.2024 määruse resolutsiooni p 4 muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

3-19-1632

8(8)

20. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1

p 9). Kuna Tallinna linn on 19.08.2024 maksekorraldusest nähtuvalt tasunud määruskaebuselt

riigilõivu 20 eurot, tuleb seaduses ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 1 ja

lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada.

21. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku

esindaja (eestkostja) nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)