2-21-5188/168 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Margit Jäätma, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-5188

Tsiviilasi

Keko Invest OÜ avaldus avalikult teelt juurdepääsu

määramiseks ja puudutatud isikute tahteavalduse

asendamiseks

Vilmar Engeli menetluskulude jaotuse kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. juuli 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vilmar Engeli määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): Vilmar Engel,

isikukood XXXXXXXXXXXX, lepinguline esindaja advokaat

Veiko Toomere

Vastustaja (avaldaja): Keko Invest OÜ, registrikood

11391908, lepinguline esindaja Ervin Nurmela

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. juuli 2024 määrus menetluskulude jaotuse osas osaliselt.

2. Teha asjas uus määrus, millega jätta Vilmar Engeli menetluskulud maakohtus ja Viru

Maakohtu 30. aprilli 2021 määruse (esialgne õiguskaitse) peale esitatud

määruskaebuse menetluses Vilmar Engeli enda kanda, täiendades maakohtu määruse

põhjendusi.

3. Vilmar Engeli menetluskulud Viru Maakohtu 1. märtsi 2022 määruse peale esitatud

määruskaebuse menetluses jätta Keko Invest OÜ kanda.

4. Vilmar Engeli menetluskulude rahalise suuruse ja Keko Invest OÜ-lt välja mõistmise

otsustab menetluskulude jaotuse alusel maakohus mõistliku aja jooksul pärast

kohtumääruse jõustumist.

5. Vilmar Engeli määruskaebus rahuldada osaliselt.

6. Jätta määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu menetluses oli Keko Invest OÜ (avaldaja) avaldus avalikult teelt X kinnistule

juurdepääsu määramiseks ja Nele Konti, Tiit Vohta, Vilmar Engeli, Maksim Šaporenko, Marianna

Šaporenko, Peipsi Trade LTD OÜ, Alutaguse Vallavalitsuse ja Aleksandra Bartšani tahteavalduse

asendamiseks.

Maakohus kohaldas 30. aprilli 2021 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohustas naaberkinnistute

omanikke, sh V. Engelit (XX kinnistu omanik, puudutatud isik) kuni asjas tehtud kohtulahendi

jõustumiseni võimaldama avaldajal ja nendega seotud isikutel kasutada jalgsi ja sõidukitega

liiklemiseks juurdepääsutee osa, mis on märgitud kohtumääruse lisaks oleval plaanil punase

joonega ja kõrvaldama juurdepääsuteelt kõik takistused.

Maakohus rahuldas 1. märtsi 2022 määrusega avalduse ja määras avaldajale kuuluvale X kinnistule

juurdepääsu. Maakohtu määruse peale esitasid naaberkinnistute omanikud, sh V. Engel

määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohtu 7. septembri 2022 määrusega maakohtu 1. märtsi 2022

määrus tühistati, V. Engeli määruskaebus rahuldati ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Asja uuel läbivaatamisel kinnitas maakohus 26. juuni 2023 määrusega avaldaja ja Nele Konti, Tiit

Vohta, Maksim Šaporenko, Marianna Šaporenko, Alutaguse Vallavalitsuse ning Veskimäe

Liivamaardla OÜ vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas asjas menetluse. Kompromissi kohaselt

leppisid pooled kokku, et kompromissi allkirjastanud menetlusosalised ei nõua vastastikku

menetluskulude hüvitamist kompromissi allkirjastanud menetlusosalistelt (resolutsiooni p. 4) ning

et kompromissi mitte allkirjastanud menetlusosaliste menetluskulude jaotuse lahendab kohus

määrusega pärast kohtumääruse jõustumist (resolutsiooni p. 8). Kohtumäärus jõustus 18. juulil

2023.

2. Puudutatud isik kompromissi sõlmimisel ei osalenud. Puudutatud isik esitas 7. juulil 2023

maakohtule taotluse jätta kõik puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda, samuti palus

esindaja anda tähtaeg menetluskulude nimekirja esitamiseks. Puudutatud isik esitas kohtule

menetluskulude nimekirja 4. oktoobril 2023.

Puudutatud isik leiab, et menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmine oleks käesoleval juhul

äärmiselt ebaõiglane. Puudutatud isik on olnud kohtumenetlusega seotud enda tahte vastaselt ja

üksnes seetõttu, et avaldaja pöördus avaldusega kohtu poole. Seejuures ei ole puudutatud isikule

tekkinud menetlusest mingisugust kasu. Avaldaja ei proovinud suhelda puudutatud isikuga

kohtuväliselt ega leida kohtuvälist lahendust, mis oleks võimaldanud kohtumenetlust vältida.

Pöördudes kohtusse ilma puudutatud isikutega suhtlemata pidi avaldaja aru saama, et

menetlusosalistele tekivad kohtumenetlusega seoses menetluskulud

3. Avaldaja palus jätta taotluse rahuldamata ja puudutatud isiku menetluskulud TsMS § 172 lg 1

alusel tema enda kanda. Avaldaja leiab, et menetluskulude avaldaja kanda jätmine ei ole

põhjendatud ja on ebaõiglane alljärgnevatel põhjendustel.

Avaldus oli esitatud mitte V. Engeli vastu, vaid juurdepääsu määramiseks avaldaja kinnistule ja

selles olid esitatud alternatiivsed võimalused, sh ühe alternatiivina märkis avaldaja ka juurdepääsu

üle XX kinnistu. Asja menetluses tuvastati, et ainus sõidetav ja olemasolev juurdepääsutee on nn

ajalooline juurdepääs, mis läbib mh XX kinnistut. Kõik muud juurdepääsud eeldasid suuremal või

vähemal määral ehitustööde tegemist tee rajamiseks. Ka kohtule kinnitamiseks esitatud

kompromissist nähtub, et osa kompromissiga kokkulepitud juurdepääsuteest tuleb alles rajada ning

seda teeb avaldaja.

Avaldaja vaidleb vastu puudutatud isiku väitele, et viimane ei ole menetluses esitanud

pahausklikke, tõendamata ega põhjendamatuid väiteid, mis saaks õigustada menetluskulude

puudutatud isiku kanda jätmist. Avaldaja toob esile, et isegi menetluskulude küsimuses esitab

puudutatud isik selgeid valeväiteid. Lisaks pakkus puudutatud isik menetluses avaldaja kinnistule

juurdepääsuks osaliselt ka selgelt teostamatuid või üksnes väga suurte kuludega teostatavaid

juurdepääsulahendusi. Kõik ettepanekud olid kantud puudutatud isiku motiivist suunata juurdepääs

avaldaja kinnistule eemale XX kinnistust. Puudutatud isiku tegevus suurendas nii tema enda kui ka

avaldaja menetluskulusid. Tema ainus ülesanne kohtumenetluses oleks pidanud olema kohtule

põhjendada, miks ei ole mõistlik juurepääsu määrata üle tema kinnistu, tema ülesandeks ei olnud

pakkuda, millised muud alternatiivid esinevad.

Puudutatud isik keeldus ka korduvalt kompromissist, sundides pooli jätkama menetluskulude

kandmist. Avaldaja hinnangul on ilmselgelt õiglane jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda

(TsMS § 172 lg 1 teine lause, § 163 lg 2). Juurdepääsuvaidlustes on kohtud sageli jätnud

menetluskulud isiku kanda, kes on põhjustanud kohtusse pöördumise (nt Riigikohtu 07.10.2020

lahendi nr 2-18-11359 p. 14).

Avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma, kuna puudutatud isik sulges ühepoolset ajaloolise

juurdepääsutee avaldaja kinnistule, katkestades sellega ühenduse avalikult kasutatava teega. Kohus

kohaldas asjas esialgset õiguskaitset, sh puudutatud isiku suhtes. Kompromiss õnnestus sõlmida,

kuna osade naaberkinnistute omanikud kohtumenetluse ajal muutusid ning uued omanikud olid

mõistlikud ning ei soovinud kohtus vaielda. Kompromissi sõlmimine tõi avaldajale kaasa ka kulud

osaliselt uue juurdepääsutee rajamiseks (kuigi ajalooliselt kasutatud tee, mis läbis V. Engeli

kinnistut, oli olemas). Avaldaja käitus kompromissi sõlmides mõistlikult. V. Engeli poolt

kompromissiga mitte ühinemine oli ebaratsionaalne ja ebamõistlik (kompromissiga lahendatud

juurdepääsutee ei puudutanud enam V. Engeli kinnistut) ning kantud üksnes soovist saada

avaldajalt menetluskulusid. Selline puudutatud isiku käitumine on avaldaja hinnangul käsitletav

menetlusosalise õiguste kuritarvitamisena.

4. Puudutatud isikut, Maksim Šaporenkot ja Marianna Šaporenkot esindasid menetluses samad

esindajad ja ka menetluskulude nimekirjad sisaldavad esindamistasu kolme esindatava eest.

Puudutatud isiku esindaja esitas 4. oktoobril 2023 menetluskulude nimekirja, mis kuni 21. juuni

2023 toiminguteni sisaldas kõikide esindatavatega seotud menetluskulusid kogusummas 30 754,76

eurot. Nimekirja kohaselt moodustasid puudutatud isiku esindamisega seotud kulud sellest 20

764,27 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on esindatavad kokku leppinud, et perekond

Šaporenko kanda jääb 1/3 kantud kuludest ja puudutatud isiku kanda jääb 2/3 kantud kuludest.

Erineva kulude kandmise jaotuse tingib esindatavate erinev majanduslik kindlustatus ning asjaolu,

et esindatavaid esindas tsiviilasjas V. Engeli soovitud advokaadibüroo. Kokkulepe kehtis perioodi

osas, mil nii perekond Šaporenko, kui puudutatud isik veel mõlemad menetluses osalesid.

Puudutatud isik esitas 6. detsembril 2023 kohtule tema ja perekond Šaporenko vahel sõlmitud

kokkulepe menetluskulude jaotuse osas, mis oli allkirjastatud puudutatud isiku poolt 4. detsembril

2023 ja perekond Šaporenko poolt 6. detsembril 2023.

MAAKOHTU SEISUKOHT

5. Maakohus jättis 9. juuli 2024 määrusega puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda.

Maakohus märkis, et kuivõrd V. Engel ei ühinenud menetluse lõpetamiseks sõlmitud

kompromissiga, tuleb tema menetluskulud kindlaks määrata eraldi määrusega.

Menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad ainult V. Engeli esindamisega seotud kulud 20

764,27 eurot, mis on 2/3 menetluskulude kogusummast, mis väidetavalt V. Engeli ja perekond

Šaporenko vahelisele kokkuleppele jäävad V. Engeli kanda (menetlusosalistel oli üks esindaja).

Puudutatud isiku esindaja esitas 6. detsembril 2023 kohtule pooltevahelise kokkuleppe

menetluskulude kandmise osas. Maakohus tuvastas, et kokkulepe kannab 4. detsembri 2023

kuupäeva ning on allkirjastatud 6. detsembril 2023. Menetlusosalised ei ole kuni 4.oktoobrini 2023

esitanud kohtule teadet sellise kokkuleppe kohta. Kokkulepe on sõlmitud pärast lõpplahendi

jõustumist, kui on jäänud lahendada ainult V. Engeli menetluskuludega seotud küsimus. Perekond

Šaporenko menetluskulud on varasemalt 26. juuni 2023 kompromissi kinnitamise määrusega jäetud

nende endi kanda.

26. juuni 2023 kompromissi kinnitamise määrusega on avaldaja menetluskulud jäetud tema enda

kanda, seega puudub alus ja võimalus jätta avaldaja menetluskulusid V. Engeli kanda.

Avaldaja palub jätta puudutatud isiku menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja § 163 lg 2

kohaselt puudutatud isiku enda kanda. Avaldaja arvamuse kohaselt on puudutatud isik põhjustanud

nii kohtusse pöördumise kui ka venitanud kohtumenetlust ja suurendanud kunstlikult kõikide

menetlusosaliste menetluskulusid sellega, et on korduvalt keeldunud kompromissi sõlmimisest. Ta

oli ainus menetlusosaline, kes ei ühinenud tsiviilasjas sõlmitud kompromissiga.

Kohus leidis, et puudutatud isiku menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja § 163 lg 2

koostoimes jätta puudutatud isiku enda kanda. Maakohus nõustus avaldaja toodud põhjendustega

ega hakanud neid kordama. Kohus pidas oluliseks lähtuda võrdse kohtlemise põhimõttest, kuna

kõikide kompromissiga liitunud menetlusosaliste menetluskulud jäid nende endi kanda, siis on

põhjendatud jätta ka V. Engeli menetluskulud tema enda kanda.

Kui V. Engel, sõlmides perekond Šaporenkoga pärast sisulise menetluse lõppu kokkuleppe

menetluskulude jaotuse osas, millega 2/3 menetluskuludest jäi tema kanda ning perekond

Šaporenkod kohustusid hüvitama talle 1/3 menetluskuludest, siis võttis V. Engel endale riski, et 2/3

menetluskuludest võibki jääda tema enda kanda. Millegagi ei ole tõendatud, et kokkulepe kehtib

alates tsiviilasja menetlusse võtmisest, kuigi see on kokkuleppe p-s 4 märgitud. Kohus lähtus

kokkuleppe allkirjastamise kuupäevadest.

Kuna maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda, ei hinnanud

maakohus puudutatud isiku esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Puudutatud isik palus määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ja teha asjas uus määrus,

millega rahuldada puudutatud isiku avaldus ja mõista kõik tema menetluskulud välja avaldajalt;

määrata puudutatud isiku menetluskulude suuruseks tsiviilasjas nr 2-21-5188 kokku 20 764,27 eurot

(koos käibemaksuga) ja määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab avaldaja

tasuma viivist menetluskulude suuruse kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

Puudutatud isik ei allkirjastanud kompromissi menetluse lõpetamiseks, kuna ta ei nõustunud, et

avaldaja ei hüvita talle menetluskulusid.

TsMS § 172 lg 1 võimaldab menetluskulude jätmist selle puudutatud isiku kanda, kes vaidleb

ilmselgelt põhjendatud avaldusele alusetult vastu. Sellest teeb puudutatud isik järelduse, et

juurdepääsuvaidlustes on üldine olukord, kus avaldaja tasub menetluskulud ning erandlik on kulude

puudutatud isikute kanda jätmine. Kulude määruskaebuse esitaja kanda jätmiseks peab kohus seda

sisuliselt põhjendama. Maakohus ei ole kuidagi põhjendanud ega selgitanud, kuidas avaldus oli

algusest peale ilmselgelt põhjendatud või et puudutatud isik oleks sellele alusetult vastu vaielnud.

Avaldaja avaldus ei olnud algusest peale ilmselgelt põhjendatud. Kohtumenetlus kestis avalduse

esitamisest sisulise kompromissini jõudmiseni üle kahe aasta. Asjas esitati kohtu algse määruse

peale mitmeid määruskaebusi, mis ringkonnakohtu poolt osaliselt rahuldati. Juba see asjaolu viitab,

et avaldaja avaldus ei olnud ilmselgelt põhjendatud ning vajas põhjalikku sisulist arutamist mitmete

poolte vahel. Puudutatud isik ei ole avaldusele alusetult vastu vaielnud.

Esialgses avalduses avaldaja selget juurdepääsu võimalust ei taotlenudki, vaid pakkus välja paar

varianti ning jättis parima lahenduse kohtu otsustada. Säärast lähenemist kinnitas avaldaja ka

mitmes järgnevas menetlusdokumendis. Juba seetõttu ei saa avaldust pidada algusest peale

ilmselgelt põhjendatuks. See on järeldatav ka ringkonnakohtu 7. septembri 2022 määrusest.

Ringkonnakohus leidis viidatud määruse punktis 28, et maakohus ei olnud nõuetekohaselt kaalunud

mh XX kinnistu omaniku huve. See viitab asjaolule, et puudutatud isik ei esitanud menetluses

alusetuid vastuväiteid ilmselgelt põhjendatud avaldusele.

Antud asjas on äärmiselt oluline, et menetluse lõpetanud kompromissis kokkulepitud juurdepääs

ühtib kaebaja poolt juba esimeses menetlusdokumendis välja pakutud juurdepääsutee lahendusega

(vt 22.04.2021 puudutatud isikute 1 ja 2 seisukoha p 2.9(b) ja Lisa 9). Puudutatud isik vaidles kogu

menetluse jooksul vastu avaldaja nõudele saada juurdepääsutee, mis puudutatud isiku kinnistust

kahel korral üle sõidab ja sellega tema õigusi ebaproportsionaalselt riivab. Avaldaja soovis sõita

enda kinnistule suure ringiga, kuid puudutatud isik oli veendunud, et avaldajal on õigem sõita oma

kinnistule otse. Kaebaja pakkus menetluse jooksul küll välja ka alternatiive juurdepääsu

võimaldamiseks, kuid seda ei saa pidada „alusetuks vaidlemiseks“. Maakohus ega avaldaja ei ole

välja toonud, kuidas või miks mõni kaebaja välja pakutud alternatiividest oleks olnud selgelt

ebamõistlik või põhjendamatu ning ei oleks isegi väärinud kaalumist. Kaebaja oleks eelistanud

alternatiive kaaluda puudutatud isikute ja avaldaja vahelistel aruteludel väljaspool kohtumenetlust,

kuid avaldaja pöördus kohtusse ilma eelnevalt säärast arutelu pidamata.

Menetluskulude kaebaja kanda jätmine ei ole õiglane ega põhjendatud ka TsMS § 163 lg 2 järgi.

Viidatud normi ei saa sisustada selliselt nagu maakohus seda tegi. Ebaloogiline ja ebaõiglane on

jätta menetluskulud menetlusosalise kanda seetõttu, et ta ei nõustunud kompromissiga

menetluskulude jaotuse tõttu. Sellisel sisustamisel kaotab säte oma mõtte. Sätte eesmärgijärgne

kohaldamine eeldab, et isik ei nõustu kompromissiga sisulistel põhjendustel, et vältida

eelkirjeldatud olukorda. Kuna kaebaja ei ole kompromissi allkirjastanud, ei ole teda võimalik

kohelda võrdselt isikutega, kes kokkuleppega nõustusid.

TsMS § 172 lg 1 kohaldamisel on kohtul kaalutlusruum ning kohtul on võimalik jaotada

menetluskulud sisuliselt kõikidel TsMS §-des 162 ja 163 sätestatud viisidel. Siinkohal ei ole kohus

kordagi kaalunud vähemalt osaliselt kaebaja menetluskulusid avaldaja kanda jätta ega põhjendanud

säärase kaalutluse tegemata jätmist. Kuivõrd säärase vaidluse puhul oleks kõigi menetluskulude

avaldaja kanda jätmine üldreegel ning kaebaja käitumine menetluses ei olnud selgelt täielikult

põhjendamatu, on põhjendatud vähemalt osa kaebaja menetluskuludest avaldaja kanda jätmine.

Kokkulepe perekond Šaporenko ning kaebaja vahel sõlmiti suuliselt, kui pooled kaasati puudutatud

isikutena käesolevasse tsiviilasja ning pooled valisid enda esindajaks NJORD Advokaadibüroo.

Sellisele kokkuleppele ei sea seadus kohustuslikku vorminõuet. Kohtu nõude järgselt, esitada

kirjalik kokkulepe, edastati poolte allkirjastatud kinnituskiri, et kõnealune kokkulepe on olemas

ning kinnituskirja punkt 4 järgi sõlmiti kohtumenetluse alguses. Kinnituskirjale märgitud kuupäev

tähistab aega, mil antud kinnituskiri allkirjastati, mitte aga aega, mil kaebaja ja perekond Šaporenko

kohtukulude jooksva tasumise proportsioonis kokku leppisid. VÕS § 11 lg 1 järgi võib selline

kokkulepe olla suulises vormis. Suuline leping on õiguspärane lepingu vorm ning selle hilisemaks

tõendamiseks ei ole peale poolte kinnituste muud võimalust. Kohtu seisukoht, et kokkulepe on

sõlmitud pärast lõpplahendi jõustumist, on arusaamatu ja väär. Kui kohus säärast kinnitust ei

arvesta, vähendab see suuliste lepingute õigusvõimet ning muudab olematuks TsÜS § 77 lg-s 1

sätestatud tehingu vormivabaduse põhimõtte.

Seega on kaebaja menetluskuludeks käesolevas kohtumenetluses 2/3 tema ja perekond Šaporenko

kantud kuludest.

7. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu. Menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmine on

põhjendatud. Vaidluses õnnestus kompromiss saavutada üksnes seetõttu, et kohtumenetluse ajal

muutusid naaberkinnistute omanikud, kes ei olnud huvitatud kohtuvaidluse pidamisest. Maakohus

on teinud TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel diskretsiooniotsuse, mis on kooskõlas

kohtupraktikaga.

Avaldaja tõstatab küsimuse, kas puudutatud isikul on üldse õigus nõuda menetluskulude hüvitamist

olukorras, kus maakohus ei otsustanud menetluskulude jaotust 26. juuni 2023 määruses, millega

maakohus kinnitas kompromissi ja lõpetas asjas menetluse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb

menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas lahendis. Kui puudutatud isik soovis enda

menetluskulude hüvitamist, oleks ta pidanud maakohtu 26. juuni 2023 määruse vaidlustama osas,

milles ei otsustatud tema menetluskulude jaotust. Avaldaja leiab, et pärast asja lõpetava lahendi

tegemist võib jätkata üksnes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisega, kuid

menetluskulude jaotamist ei saa pärast menetlust lõpetava lahendi tegemist enam otsustada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osaliselt. Ringkonnakohus saab teha

TsMS § 667 lg 2 alusel ise uue määruse, millega jätab puudutatud isiku menetluskulud maakohtus

ja 30. aprilli 2021 maakohtu määruse (esialgne õiguskaitse) peale esitatud määruskaebuse

menetluses tema enda kanda ning täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Puudutatud

isiku menetluskulud 1. märtsi 2022 maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetluses

tuleb jätta avaldaja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks ja otsustab avaldajalt

väljamõistmise maakohus. Puudutatud isiku määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Käesoleva

määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

9. Avaldus oli esitatud juurdepääsu saamiseks avalikult teelt AÕS § 156 lg 1 alusel. Avaldaja

märkis avalduses ühe puudutatud isikuna ka V. Engeli, sest avaldajale kuuluv X kinnistu piirneb mh

puudutatud isikule kuuluva XX kinnistuga. Kokku kaasas kohus menetlusse naaberkinnistuste

omanikena kaheksa puudutatud isikut.

Kohtumenetlus praeguses asjas on lõppenud kompromissi sõlmimisega, mille maakohus kinnitas

26. juuni 2023 määrusega, määrus on jõustunud. Kompromissi sõlminud menetlusosalised leppisid

kokku, et menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. V. Engel nõustus kompromissi

sisulise osaga (kokkulepe X kinnistu juurdepääsu osas avalikult teelt, mis ei koormanud V. Engelile

kuuluvat XX kinnistut), kuid ei nõustunud kokkuleppega menetluskulude jaotuse osas ning

kompromissi ei allkirjastanud.

Maakohus otsustas 26. juuni 2023 määrusega, et määrab kompromissi mitteallkirjastanud

menetlusosaliste menetluskulude jaotuse pärast kompromissimääruse jõustumist.

Asja menetlenud kohus peab menetluskulude jaotuse märkima kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses (TsMS § 173 lg 1). Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et maakohus rikkus TsMS § 173

lg-s 1 sätestatut, kui jättis osade menetlusosaliste, sh V. Engeli menetluskulude jaotuse asja

lõpetavas määruses kindlaks määramata. Samas ei saa sellise maakohtu rikkumise (mida ei avaldaja

ega puudutatud isik ei vaidlustanud) järelmiks olla puudutatud isiku menetluskulude kohtu poolt

jaotamata jätmine. TsMS § 448 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus teha menetlusosalise taotlusel või omal

algatusel täiendava otsuse, mh siis, kui kohus ei ole lahendanud menetluskulude jaotamist. Kuivõrd

kohus määras 26. juuni 2023 määrusega ka täiendava otsuse tegemise aja, ei pidanud puudutatud

isik järgima TsMS § 448 lg-s 2 nimetatud tähtaega täiendava otsuse tegemise avalduse esitamiseks.

Avaldaja ei ole vastuses määruskaebusele esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et

puudutatud isiku menetluskulude hilisema jaotamisega rikutakse avaldaja õigustatud huve. Seega

võis maakohus vaidlustatud määrusega otsustada puudutatud isiku menetluskulude jaotuse.

10. Puudutatud isik taotles enda menetluskulude jätmist avaldaja kanda. Maakohus jättis puudutatud

isiku menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja § 163 lg 2 alusel tema enda kanda.

Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et puudutatud isik peab kandma enda menetluskulud seetõttu, et

tema tegevus põhjustas avaldaja poolse kohtusse pöördumise, ta on venitanud kohtumenetlust ja

suurendanud kunstlikult kõigi teiste menetlusosaliste kulusid kohtumenetluses, samuti korduvalt

keeldunud asja lahendamisest kompromissiga. Maakohus pidas ebaõiglaseks ja menetlusosaliste

võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks ka olukorda, kus kompromissi sõlminud menetlusosaliste

menetluskulud jäävad nende endi kanda, kuid kompromissiga mittenõustunud menetlusosalise

menetluskulud peab kandma avaldaja.

Seejuures märkis maakohus, et avaldaja ei saa kompromissiga mittenõustunud puudutatud isikult

enda menetluskulusid nõuda, kuivõrd on kompromissi tehes nõustunud, et tema menetluskulud

jäävad tema enda kanda. Avaldaja ei ole maakohtu seisukohta selles osas vaidlustanud.

11. Käesoleval juhul tuleb menetluskulude jaotis kindlaks määrata mitme menetlusosalisega hagita

asjas. Sellistes asjades on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks

lahend tehti. Kui kohus leiab, et õiglane on jaotada menetluskulud muul viisil, tuleb seda

põhjendada, kusjuures peamiseks lähtekohaks on sellisel juhul kulude jaotamisel õigluse põhimõte

(vt RKTKm 3-2-1-42-08, p 18). Hagita menetlused on oma olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati

võimalik kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö. kaotajat, kes peaks

kandma menetluskulud. Seetõttu annab TsMS § 172 lg 1 teine lause mitme menetlusosalise

osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustada menetluskulude mõne

menetlusosalise kanda jätmine, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. TsMS § 172 lõigete 1 ja 2

sõnastus võimaldab jätta menetluskulud isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse või panna need

täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et viidatud

sätte kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid

juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt RKTKm nr 2-16-5794/201 p 12, nr 2-18-11359 p 14).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades eristanud puudutatud isiku

menetluskulusid erinevates kohtuastmetes ja ei ole piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta

praeguses asjas puudutatud isiku kõik menetluskulud tema enda kanda ka olukorras, kus puudutatud

isiku määruskaebuse alusel on ringkonnakohus maakohtu 1. märtsi 2022 määruse tühistanud.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud puudutatud isiku menetluskulud

maakohtus ja esialgse õiguskaitse vaidlustamisel puudutatud isiku enda kanda. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus selles osas järgmist.

Avalikule teele juurdepääsu asjadele on omane paljude menetlusosaliste kaasamise vajadus. TsMS

§ 198 lg-te 1 ja 3 järgi peab kohus kaasama puudutatud isikutena kõik puudutatud kinnisasjade

omanikud (RKTKm nr 3-2-1-31-17 p 13; nr 3-2-1-13-17 p 17). Kõigi kinnisasjade omanike, üle

kelle kinnisasjade võiks avaldaja kinnisasjale juurdepääs tulla kõne alla, kaasamine on üks

olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et

vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt (RKTKm nr 2-19-20416 p

13; nr 3-2-1-106-12, p 10). Sellest järeldub, et kui ka avaldaja ei oleks avalduse esitamisel

palunud V. Engelit puudutatud isikuna menetlusse kaasata, oleks kohus pidanud ta ise

seaduse alusel menetlusse kaasama. Sisuliselt on tegemist kinnisasja omaniku seadusest tuleneva

kohustusega osaleda vajadusel juurdepääsuõigust puudutavas kohtumenetluses.

Riigikohus on avaldanud juurdepääsuasjas küll seisukohta, et juurdepääsu määramise avalduse

rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve (RKTKm 2-19-690, p 17). Samas saab

kohus sellest eeldusest kõrvale kalduda, kui selline lahendus kalduks kõrvale õigluse põhimõttest

(vt määruse p 11). Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et juurdepääsuasjades võiks võtta

arvesse samu põhimõtteid nagu kaasomandi lõpetamise hagimenetluses (vt ka

Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, § 172, lk 813). Riigikohus on

kaasaomandi lõpetamise asjades korduvalt sedastanud, et neis asjades ei peaks kohaldama TsMS §

162 lg-t 1 (menetluskulud kannab isik, kelle kahjuks otsus tehti). Kaasomand lõpetatakse

eelduslikult mõlema kaasomaniku huvides ning põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud

poolte endi kanda (vt RKTKo 3-2-1- 70-10 p 14).

13. Avaldaja on põhjendatult märkinud, et ta kasutas enne kohtuasja algatamist juurdepääsuks X

kinnistule nn ajaloolist juurdepääsu (sh üle XX kinnistu). Avalduse esitamise põhjustas asjaolu, et

puudutatud isik, aga ka teised naaberkinnistute omanikud hakkasid juurdepääsu takistama, sh tõkete

seadmisega. Avalduse esitamise põhjendatust tõendab mh asjaolu, et maakohus rahuldas avaldaja

esialgse õiguskaitse taotluse 30. aprilli 2021 määrusega ( II kd lk 9) ning kohustas naaberkinnistute

omanikke, sh V. Engelit kuni asjas tehtud kohtulahendi jõustumiseni võimaldama avaldajal ja

nendega seotud isikutel kasutada jalgsi ja sõidukitega liiklemiseks juurdepääsutee osa, mis on

märgitud kohtumääruse lisaks oleval plaanil punase joonega. Sama määrusega kohustas maakohus

puudutatud isikuid (sh V. Engelit) kõrvaldama juurdepääsuteelt kõik takistused (ketid, väravad (või

andma värava võtme), jm esemed). Ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus tuvastas 7. septembri 2022 määruse p-s 25, et avaldajal oli õigus AÕS § 156 lg 1

alusel kohtusse pöörduda, st kohtusse pöördumise eeldused olid täidetud, sest avaldajal puudus

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning puudutatud isikud sulgesid senise juurdepääsu.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohaga, et avalduse põhjendamatust

kinnitab ringkonnakohtu seisukoht 7. septembri 2022 määruse p-s 28. Ringkonnakohus heitis selles

punktis maakohtule asja esmasel läbivaatamisel ette juurdepääsutee määramisel XXX , XX ja

XXXX kinnistute kui koormatavate kinnistute omanike huvide kaalumata jätmist, milline

rikkumine oli aluseks asja uueks läbivaatamiseks saatmisele maakohtus, tegemist ei olnud

ringkonnakohtu hinnanguga avalduse põhjendatusele. Avalduse põhjendatust hindas

ringkonnakohus 7. septembri 2022 määruse p-s 25.

14. Puudutatud isik heidab avaldajale ette, et viimane ei pöördunud tema poole kohtuväliselt

juurdepääsu probleemi lahendamiseks. Samas puuduvad tõendid, et puudutatud isik ise oleks enne

nn ajaloolise juurdepääsutee sulgemist XX kinnistul avaldajat sellest ette informeerinud või

pidanud avaldaja ja teiste naaberkinnistute omanikega läbirääkimisi alternatiivse juurdepääsu osas.

Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

Kokkuvõtvalt on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku tegevus põhjustas

avalduse esitamise.

15. Ringkonnakohus nõustub avaldaja ja maakohtuga ka selles, et puudutatud isiku käitumine

menetluses pikendas menetlust ja raskendas kompromissi sõlmimist. Avaldaja tegi esmase

ettepaneku kompromissi sõlmimiseks pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist (ja määruskaebuste

esitamist selle peale) juba teisel kuul pärast kohtumenetluse algust 28. mail 2021 (II kd lk 63jj).

Kompromissettepanekus märgitud juurdepääs ei oleks hakanud koormama V. Engelile kuulunud

XX kinnistut, küll aga oli üheks ettepanekuks säilitada uue tee projekteerimise ja ehitamise ajal ühe

aasta jooksul nn ajalooline juurdepääs, mis määrati ka kohtu poolt esialgse õiguskaitse korras. Koos

kompromissettepanekuga palus avaldaja maakohtul pikendada määruskaebusele vastamise tähtaega

30. juunini 2021, et hoida kokku menetluskulusid. Puudutatud isik esitas vastuseks

kompromissettepanekule menetluskulude hüvitamise nõude (märkimata sealjuures tekkinud kulude

suurust) ning heitis ette väga kuluka menetluse algatamist ilma tegeliku vajaduseta (II kd lk 104).

Põhjendatud on küll puudutatud isiku väide, et lõppkokkuvõttes leppisid 26. juuni 2023 määrusega

kinnitatud kompromissi osapooled kokku juurdepääsu lahenduse sarnaselt kohtumenetluse alguses

puudutatud isiku V. Engeli ettepanekule, kuid üksnes see asjaolu ei ole aluseks jätta puudutatud

isiku menetluskulud maakohtus avaldaja kanda. Kuivõrd puudutatud isiku huvi oli lõpetada XX

kinnistu koormamine juurdepääsu teega, tulnuks puudutatud isikul käituda menetluses säästvalt

ning panustada eelkõige enda tehtud ettepaneku alusel kompromissi sõlmimisse.

16. Ringkonnakohus nõustub sisuliselt maakohtu seisukohaga, et puudutatud isiku menetluskulude

jaotamisel tuleb arvestada ka sellega, et menetlus asjas lõppes kompromissi sõlmimisega, milles

osalejad leppisid kokku menetluskulude jätmises poolte endi kanda. Kuivõrd asja menetlus lõppes

kompromissiga, ei saanud maakohus puudutatud isiku, kes kompromissiga ei ühinenud,

menetluskulude jaotamisel lähtuda aga TsMS § 163 lg-st 2, mis reguleerib menetluskulude jaotust

olukorras, kui kohus teeb asjas sisulise lahendi sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud üks pool. Käeolevas asjas maakohus sisulist lahendit ei teinud.

Kuivõrd praegune asi lõppes kompromissi sõlmimisega, võiks kohaldamisele kuuluda TsMS § 168

lg 3, mille järgi kompromissi sõlmimisel kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole

kokku leppinud teisti. Samas tuleb arvestada, et erinevalt hagimenetlusest (mille kulude jaotust

eelkõige TsMS § 163 reguleerib), on hagita menetluses juurdepääsu asjades kompromissi

sõlmimine võimalik ka üksnes avaldaja ja osade puudutatud isikute vahel, mistõttu ei saa ka seda

normi käesoleval juhul otseselt kohaldada.

Küll on aga tekkinud olukorras ja arvestades juurdepääsuvaidluste eripära ning TsMS § 171 lg-st 1

tulenevat kohtu diskretsiooniõigust põhjendatud maakohtu järeldus, et kompromissiga nõustunud

puudutatud isikuid ei peaks menetluskulude jaotamisel kohtlema oluliselt erinevalt nendest

puudutatud isikutest, kes kompromissiga ei nõustunud. Kui neid kohelda erinevalt, peaks selline

erinev kohtlemine olema selgelt põhjendatud.

17. Määruskaebuse esitaja märgib, et maakohus ei ole kaalunud menetluskulude osalist avaldaja

kanda jätmist. See etteheide maakohtule on põhjendatud.

Maakohus jättis tähelepanuta, et enne kompromissi sõlmimist menetleti asja kahes kohtuastmes.

Puudutatud isik esitas määruskaebuse nii maakohtu esialgse õiguskaitse kohaldamise 30. aprilli

2021 määrusele kui ka 1. märtsi 2022 lõpplahendile asja esmakordsel läbivaatamisel.

Ringkonnakohus tühistas 7. septembri 2022 määrusega maakohtu 1. märtsi 2022 määruse ja saatis

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebused (sh V. Engeli oma) rahuldati. TsMS § 171

lg 1 kohaselt määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus

jääb rahuldamata. Sellest saab tuletada, et kaebuse rahuldamise korral võib menetluskulud panna ka

muu menetlusosalise kanda kui määruskaebuse esitaja. Ringkonnakohus 7. septembri 2022

määruses menetluskulusid ei jaotanud, vaid jättis selle maakohtu otsustada lõpplahendis.

TsMS § 172 lg 1 teine lause võimaldab otsustada menetluskulude kandmist ka osade kaupa, sh

kohtuastmete kaupa. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et kuivõrd puudutatud isiku

määruskaebus maakohtu 1. märtsi 2022 määrusele rahuldati ning juurdepääs avaldaja kinnisasjale

lepiti kompromissis kokku teisiti kui maakohus 1. märtsi 2022 tühistatud määrusega määras, tuleb

selle lahendi peale esitatud määruskaebusega seotud puudutatud isiku menetluskulud jätta avaldaja

kanda. Asjas puuduvad andmed, et puudutatud isik oleks määruskaebuse esitamisel 1. märtsi 2022

määrusele käitunud pahauskselt või venitanud menetlust.

Seetõttu muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu määrust ning jätab puudutatud isiku

menetluskulud osaliselt (maakohtu 1. märtsi 2022 määruse vaidlustamisega seotud ulatuses)

avaldaja kanda. Puudutatud isiku määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

18. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174

lg 1). Puudutatud isiku menetluskulude nimekirjast (VI kd lk 27jj) ei nähtu selgelt puudutatud isiku

menetluskulude kogusuurus 1. märtsi 2022 määruse peale esitatud määruskaebuse menetluses

ringkonnakohtus, samuti ei ole avaldaja saanud esitada selles osas oma seisukohti. Seega määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ja mõistab avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja

maakohus jaotise alusel.

19. Maakohtu määrusest (p 18) tuleb välja jätta põhjendused, mis puudutavad puudutatud isiku ja

perekond Šaporenko vahelist kokkulepet menetluskulude kandmise osas. Ringkonnakohus nõustub

määruskaebuse seisukohaga, et menetlusosalised võisid sõlmida suulise kokkuleppe

menetluskulude kandmise osas ja kohtu nõudel tõendada seda hiljem kirjalikus vormis. Viidatud

kokkulepe ei oma tähtsust puudutatud isiku menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel.

Kokkuleppega saab kohus arvestada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel.

20. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ning jätab kõik määruskaebemenetlusega

seotud kulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 koosmõjus). Seetõttu ei

määra ringkonnakohus käesolevas määruskaebemenetluses ka menetlusosaliste menetluskulusid

rahaliselt kindlaks.

(allkirjastatud digitaalselt)