3-22-2622/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-22-2622

Otsuse kuupäev

30. september 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

K.Z kaebus Tartu Vangla kohustamiseks avaldada talle

vangiregistrisse kogutud andmed ja Tartu Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja K.Z

Vastustaja Tartu Vangla

Kaasatud haldusorgan Andmekaitse Inspektsioon, volitatud

esindaja Andres Kudrjavtsev

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K.Z kaebus osaliselt.

2. Kohustada Tartu Vanglat K.Z 25. juuli 2022. a taotlust uuesti läbi vaatamata. Jätta

K.Z hüvitamisnõue rahuldamata.

3. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 30 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. oktoobril 2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-22-2622

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kohaldas 11. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/27 samast päevast

alates K.Z (kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist ja isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist põhjendusel, et

kaebaja väljendas vestluses psühholoogiga kavatsust oma elu lõpetada ning vangla peab

takistama kaebaja enese tervise kahjustamist.

2. Tartu Vangla lõpetas 26. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/34 alates samast

päevast kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud osaliselt (isiklike riiete

kandmise või esemete kasutamise keelamise osas) ning 9. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 2-

21/1-2/45 alates samast päevast ülejäänud osas (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise

osas) seoses asjaolude äralangemisega.

3. Kaebaja esitas Tartu Vanglale 25. juulil 2022 taotluse, milles palus talle väljastada tema

kohta kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogusse

(vangiregister) tehtud päevikukanded. Tartu Vangla jättis 27. juuli 2022. a vastusega nr

2-5/581-2 kaebaja taotluse rahuldamata, sest päevikukanded võivad sisaldada teavet

vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta. Nende

kaebajale väljastamine võib ohustada vangistuse täideviimist. Alates kaebaja paigutamisest

Tartu Vanglasse 6. septembril 2017 kuni vastuskirja koostamiseni on kaebaja kohta

vangiregistrisse tehtud 333 erineva sisuga kannet. Kaebaja taotletud hulga sissekannete

ühekaupa läbitöötamine ja hindamine, kas mõni sissekanne või selle dokumenteerimise viis

võib sisaldada informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide

kohta, on ajamahukas ja nõuaks töökorralduse muutmist. Kuna kaebajale on vähemalt

osaliselt teada soovitud teabe sisu, ei ole töökorralduse muutmine ajamahuka ülesande

täitmiseks põhjendatud.

4. Kaebaja esitas vanglale 8. augustil 2022 eelnimetatud vastuse peale vaide, mille vangla

edastas järgmisel päeval vastavalt pädevusele lahendamiseks Andmekaitse Inspektsioonile

(AKI). AKI peatas 10. novembri 2022. a kirjaga nr 2.1-3/22/1943 vaidemenetluse kuni

haldusasjas nr 3-21-2254 lõpliku lahendi jõustumiseni. AKI on teinud analoogses asjas Viru

Vanglale ettekirjutuse, mida viimane ei täitnud ning AKI pöördus protestiga kohtusse. Kuna

kohtuasi puudutab sama õiguslikku küsimust, siis on põhjendatud ära oodata kohtu lõplikud

seisukohad.

5. Kaebaja esitas Tartu Vanglale 14. oktoobril 2022 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses tema suhtes vangla 11. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/27 täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega. Tartu Vangla jättis 25. novembri 2022. a otsusega nr

1-13/310-2 tema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

6. Kaebaja esitas 13. detsembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

kohustamiseks avaldada talle vangiregistri päevikukanded ning mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses tema õigusvastaselt üksikvangistuses hoidmisega.

Kaebusele on lisatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning muud lisadokumendid.

7. Tartu Halduskohus vabastas 15. detsembri 2022. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest kaebuse esitamisel ning võttis menetlusse K.Z kaebuse Tartu Vangla

kohustamiseks avaldada talle vangiregistris olev teave ning mõista Tartu Vanglalt tema

kasuks välja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest

3-22-2622

hüvitis. Kohus luges kaebuse kohustamisnõuet puudutavas osas tähtaegselt esitatuks

tuginedes HKMS § 47 lg-le 3, sest AKI ei vaadanud kaebaja vaiet seaduses ettenähtud ajal

läbi ning haldusmenetluse peatamiseks puudus õiguslik alus. Sama määrusega andis kohus

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.

8. Vastustaja esitas 12. jaanuaril 2023 kohtule vastuse, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata. Ühtlasi esitas vastustaja kohtule täiendavad tõendid.

9. Tartu Halduskohus kaasas 30. jaanuari 2023. a määrusega haldusasja menetlusse arvamuse

andmiseks AKI ning andis kaasatud haldusorganile tähtaja kaebusele vastamiseks osas, mis

puudutab vangiregistrisse kogutud andmete väljastamisest keeldumist.

10. Kaasatud haldusorgan esitas 2. märtsil 2023 kohtule vastuse.

11. Tartu Halduskohus otsustas 20. juuni 2024. a määrusega vaadata haldusasja läbi

kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja

neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. Ühtlasi

kuulutas kohus haldusasja menetluse kinniseks ning otsustas asendada kohtulahendi

avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

12.1. Tartu Vangla psühholoog tegi 11. veebruaril 2021 vangiregistrisse sissekande, mille

kohaselt on kaebajal suitsiidikalduvus. Kaebajal ei ole võimaldatud eelnimetatud

sissekandega tutvuda. Vangiregistris on kaebaja terviseinfo, millega vanglaametnikud saavad

tutvuda, kuid kaebaja mitte, kuigi vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 4 lubab kinnipeetaval

vastavate andmetega tutvuda. Kuna kaebaja sai teada, et tema kohta on vangiregistrisse

kogutud juba üle 380 sissekande, siis taotles ta vanglalt andmete avaldamist, kuid vangla jättis

tema taotluse rahuldamata. Kaebajal esineb andmete saamiseks kõrgendatud huvi, kuna ta

paigutati alusetu sissekande tõttu õigusvastaselt pikaajalisse üksikvangistusse ning

päevikukanded võivad avaldada taolist mõju ka tulevikus.

12.2. Tartu Vangla kohaldas kaebaja suhtes alates 11. veebruarist 2021 täiendavate

julgeolekuabinõudena lukustatud kambrisse paigutamist, isiklike asjade keeldu ning

videojälgimist. Kaebajale tekitati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega mittevaralist

kahju, mis seisnes tema vabaduse võtmises ja väärikuse alandamises.

12.2.1.Kaebaja suhtes rakendatud piirang oli kaalutlemata, ebaproportsionaalne ja

õigustamatu. Kaebaja viidi 12. veebruaril 2021 psühhiaatriaosakonda, kus ta viibis kuni 25.

veebruarini 2021. Hiljem sai kaebaja teate tema suhtes videovalve kohaldamise kohta.

Psühhiaater ei tuvastanud kaebajal suitsiidikalduvust ning kaebaja kirjutati 25. veebruaril

2021 psühhiaatriaosakonnast välja. Selleks hetkeks olid VangS § 69 kohaldamise alused ära

langenud ning tema suhtes oleks tulnud vastavate meetmete rakendamine lõpetada, kuid

vangla ei teinud seda. Kaebaja paigutati eluosakonna lukustatud kambrisse, kus jätkus ka

kaebaja isiklike asjade kasutamise keeld. 26. veebruaril 2021 eelnimetatud keeld küll tühistati,

kuid kaebaja sai asjad kätte mõningase viivitusega. Seega tekkis olukord, mil algselt näiliselt

õiguspärane eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine muutus õigusvastaseks. Puudub

põhjendus, miks oli pärast asjaolude äralangemist vajalik jätkata üksikvangistuse kohaldamist.

12.2.2.Vangla ei võimaldanud kaebajal üksikvangistuses viibimise ajal osaleda

suhtlusprogrammis, milles osalevad erinevad vanglateenistujad ning mille eesmärgiks on

pakkuda kinnipeetavale inimlikku kontakti ja ennetada või leevendada üksikvangistuse

3-22-2622

kahjulikku mõju. Mõned juhuslikud kokkupuuted üksikute isikutega pakkusid kaebajale

hetkelist vaheldust, kuid ei korvanud sotsiaalse suhtluse puudumist. Kaebajale ei tehtud

teatavaks üksikvangistuse võimalikku eeldatavat kestust. Pikaajaline üksikvangistus võib

avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele ning tema sotsiaalsele

toimetulekule. Samuti ei tohi väidetavalt enesetapu mõtteid väljendanud isikut paigutada

pideva järelevalveta üksikkambrisse. Meditsiinitöötaja ei külastanud kaebajat iga päev, mil ta

üksikvangistuses viibis.

13. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused. Tartu Vangla jääb 27. juuli 2022. a vastuses nr 2-5/581-2 ja 25. novembri 2022.

a otsuses nr 1-13/310-2 toodud seisukohtade juurde.

13.1. Kaebajale keelduti vangiregistrist päevikukannete väljastamisest VangS § 52 lg 6 ja

avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 2 p 3 alusel.

13.1.1.Päevikukannete väljavõtte väljastamine annab kinnipeetavale ülevaate, milliste

vahejuhtumite, milliste vahendite ja millise detailsusega vangla infot kogub. See annab

kinnipeetavale teavet selle kohta, milliseid olukordi peab vangla sedavõrd oluliseks, et koguda

nende kohta infot ja pidada neid vangistuse täideviimist või vangla julgeolekut ohustavateks.

Sellisest infost saab kinnipeetav teha järeldusi, milliseid vanglale teavet andvaid kohti või

olukordi vältida. See võib aga omakorda ohustada vangistuse täideviimist. Kui kinnipeetavale

saab teatavaks, kuidas vangla julgeolekualast teavet kogub, milliseid järeldusi oma

igapäevatöö korraldamisel sellele teabele tuginedes teeb ja kuidas need andmed mõjutavad

kinnipeetava riskide hindamist, seab see ohtu nii riskide hindamise kvaliteedi kui ka vangla

julgeoleku tagamise üldisemalt. Kui kinnipeetav teab täpselt, mis on vangla meetodid ja

taktika selle teabe väljaselgitamiseks ja mida saab vangla järeldada kinnipeetavast lähtuvate

riskide kohta, siis on võimalik selle teabega manipuleerida. Selle tulemusel on reaalne oht, et

vangla hindab julgeolekuriske tegelikust madalamaks ega pruugi suuta reageerida tõsisele

ohule õigeaegselt ja asjakohaselt. Ühtlasi ei ole välistatud, et kinnipeetavad võivad neile

väljastatud teavet omavahel jagada. Vanglaametnikud on läbinud erialase väljaõppe, kuidas

erinevaid julgeolekuriske tuvastada, kuid selle teatavakstegemisel ei ole samu meetodeid ja

taktikaid enam võimalik julgeolekualase teabe saamiseks kasutada või muutuvad need

tõenäoliselt ebatõhusateks. Juhul, kui kinnipeetaval oleks võimalik tutvuda ühe või mõne

kandega, võib kannete sisust saada teavet, mille avalikuks tulekul võidakse vangla julgeolekut

ohustavaid asjaolusid üritada senisest enam varjata ja kasutada konspiratiivseid võtteid.

13.1.2.Vanglateenistuses kasutatakse süüdimõistetute kriminogeensete riskide hindamisel

ühtset metoodikat. Riskihindamise ankeedi punktihinnangutes sisalduv informatsioon tugineb

vanglatöös kasutatavatel meetoditel. Riskihindamise ankeedi kinnipeetavale juurdepääsu

piiramist on peetud korduvalt põhjendatuks ka senises kohtupraktikas, sest sellest nähtub,

milliseid konkreetseid andmeid vangla analüüsib ning millist metoodikat kasutab. Lisaks on

kohtupraktikas jaatatud, et neid andmeid teades on kinnipeetaval võimalik vanglale

edastatavate andmetega tulevikus manipuleerida ja seeläbi vangla otsuseid endale

meelepärases suunas mõjutada. Teave, mida on vaja vanglas viibiva kinnipeetava riskide

hindamiseks, kogutakse muuhulgas ka vangiregistri kannetest. Ka nende kannete

avalikustamisel seatakse vangistuse täideviimise eesmärgid ohtu.

13.1.3.Kas konkreetne sissekanne vangiregistrisse võib sisaldada teavet, mida ei ole võimalik

väljastada, on iga sissekande hindamise küsimus. Arvestades, et kaebaja kohta

vangiregistrisse tehtud sissekanded kajastuvad 7 lehel (ühel lehel ca 50 kannet), on iga

sissekande eraldiseisev hindamine ebamõistlikult koormav. Sissekannetest ei ole võimalik

genereerida eraldiseisvat dokumenti, mistõttu andmete väljastamiseks tuleks iga kanne

eraldiseisvalt kanda mõnda muusse dokumenti. Iga kanne tuleks eraldiseisvalt avada, tutvuda

3-22-2622

selle sisuga ning hinnata teabe väljastamise lubatavust, aga ka seda, kas selline teave on muul

viisil juba kaebajale teatavaks saanud.

13.2. Kaebaja suhtes kohaldati ajavahemikul 11. veebruar kuni 9. märts 2021 täiendavaid

julgeolekuabinõusid põhjusel, et vanglal tekkis põhjendatud kahtlus selles, et kaebaja võib

kujutada ohtu iseendale. Psühholoog teavitas üksuse juhti sellest, et tema vastuvõtul käinud

kaebaja väljendas kavatsust lõpetada oma elu ning psühholoogi hinnangul on kaebaja sügavas

depressioonis. Kuna VangS § 69 lg 1 annab õiguse kohaldada julgeolekuabinõusid ka isiku

suhtes, kes on ohtlik iseendale, siis oli põhjendatud ja vajalik kaebaja suhtes abinõude

kohaldamine. Olukorras, kus kinnipeetav võib ohustada iseenda elu või tervist, on

eesmärgipärane ja põhjendatud seada ka isiklike asjade kasutamise keeld vältimaks enese

kahjustamiseks sobilike vahendite valmistamist ning rakendada videojälgimist tagamaks

enese kahjustamiseks sobilike vahendite valmistamise ja ennast kahjustava käitumise

võimalikult kiire avastamine. Julgeolekuabinõude kohaldamisel selle eeldatava kestvuse

teatavaks tegemine ei ole võimalik, kuna abinõu kohaldamine sõltub isiku käitumisest.

13.2.1.Vangla ei nõustu, et kaebaja suhtes oleks tulnud psühhiaatriaosakonnast

väljakirjutamisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada. Psühhiaatriaosakond

on mõeldud statsionaarset ravi vajavate kinnipeetavate tarbeks ja kui kaebajal statsionaarse

ravi või täiendavalt videojärelevalve teostamise vajadust ei tuvastatud, siis puudus ka alus

tema hoidmiseks selles osakonnas. Statsionaarse ravi vajaduse puudumisest ei saa aga

järeldada, et isik ei võiks kujutada endale ohtu. Psühhiaater tuvastas 25. veebruaril 2021, et

kaebajal ei esine kliiniliselt diagnoositavat depressiooni, kuid kaebaja emotsionaalne seisund

ja avaldatud mõtted viitasid selgelt enese kahjustamise võimalikkusele. Vangla lõpetas 26.

veebruaril 2021 kaebaja isiklike asjade kasutamise keelu. Vanglale teadaolevalt anti kaebajale

asjad kätte samal päeval. Kui käskkiri tehti talle teatavaks hommikul, siis esemed sai ta kätte

sama päeva lõunaks. Tagantjärele ei ole võimalik enam täpset aega kontrollida. Sellist ajalist

vahet haldusakti teatavaks tegemise ja asjade kätteandmise vahel ei saa pidada

õigusvastaseks. Pärast isiklike asjade tagastamist oli vajalik kaebaja käitumist täiendavalt

jälgida veendumaks, et kaebaja ei kujuta endale enam ohtu. Isiklike asjade võimaldamisel

tekivad isikul suuremad võimalused enda kahjustamiseks sobilike vahendite valmistamiseks.

Vangla pidi veenduma, et suuremate võimaluste korral kaebaja emotsionaalne seisund ei

lange ja oht enesevigastamisele on ära langenud. Sellist täiendavat jälgimist ei saa pidada

ebaproportsionaalseks. Kuivõrd enese kahjustamise soovile viitavaid asjaolusid ei ilmnenud,

sai vangla olla veendunud, et oht on möödunud ja julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks

olnud asjaolud ära langenud.

13.2.2.Vaatamata sellele, et kaebaja suhtes ei viidud läbi üksikvangistuse negatiivsete mõjude

leevendamiseks mõeldud suhtlusprogrammi, siis ei olnud kaebaja sotsiaalses isolatsioonis.

Kaebajal oli mitmeid kokkupuuteid tervishoiutöötajatega. 12. veebruaril, 19. veebruaril ja 4.

märtsil 2021 toimusid kaebajal vestlused psühholoogiga. 22 veebruaril 2021 toimus tal vestlus

inspektor-kontaktisikuga ning 8. märtsil 2021 vestlus kaplaniga. Lisaks sellele olid kaebajal

igapäevased kokkupuuted ametnikega.

13.2.3.Kuivõrd täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes õiguspäraselt

kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel, siis ei ole tegemist alusetu vabaduse

võtmisega. Kuna kehtiv õigus lubab täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutada, siis ei saa

seadusega lubatud meetme kohaldamine iseenesest olla väärikust alandav ka siis, kui see on

osutunud õigusvastaseks.

14. Kaasatud haldusorgan esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.

14.1. Kaebajal on õigus esitada vanglale taotlus vangiregistrist andmete väljastamiseks ja

vanglal on kohustus andmed väljastada, kui ei esine VangS § 52 lg-s 6 ja/või isikuandmete

kaitse seaduse (IKS) § 24 lg-s 2 loetletud asjaolusid.

3-22-2622

14.2. AKI nõustub vastustajaga, et 333 kande sisu hindamine on ajamahukas ja võib tingida

vangla töökorralduse muutmise vajaduse. Samas on sellel põhjusel võimalik keelduda

teabenõude täitmisest AvTS § 23 lg 2 p 3 alusel. Kaebaja taotlust saab aga pidada enda kohta

andmete küsimiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a direktiivi (EL)

2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete

töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise

või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist

ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (õiguskaitseasutuste

direktiiv), ja IKS § 24 mõistes. IKS § 24 ei räägi aga enda isikuandmetest koopia saamise

õigusest, vaid piirdub töötlemise kinnituse ja IKS § 24 lg-s 1 sätestatud selgituste saamise

õigusega, mida omakorda saab piirata IKS § 24 lg-s 3 toodud juhtudel. Koopiate saamise

õigusest räägib seega vaid VangS § 52 lg 4.

14.3. Seega on antud juhul oluline kujundada seisukoht, kas avaliku teabe seaduse

regulatsioon kohaldub ka VangS § 52 lg 4 alusel enda andmetest koopia küsimisele või mitte.

Kui kohaldub, siis on vangla AKI hinnangul õiguspäraselt keeldunud kaebaja taotluse

täitmisest suure mahu tõttu AvTS § 23 lg 2 p 3 alusel. Kui avaliku teabe seaduse regulatsioon

ei kohaldu, siis vangistusseadus ega kehtiv isikuandmete kaitse seadus suure mahu tõttu

taotluse täitmisest keeldumist ette ei näe.

KOHTU SEISUKOHT

15. Vaidluse all on, kas Tartu Vangla jättis 27. juuli 2022. a vastusega nr 2-5/581-2 kaebajale

õiguspäraselt vangiregistri päevikukanded väljastamata, sh kas vangla kohaldas kaebaja

taotluse lahendamisel asjakohaseid õigusnorme. Samuti, kas Tartu Vangla on põhjustanud

kaebajale mittevaralist kahju tema suhtes ajavahemikul 11. veebruar kuni 9. märts 2021

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, alandades eeltooduga kaebaja väärikust ning

võttes temalt alusetult vabaduse. Kohus käsitleb kaebusele vastuseks esmalt kaebaja

kohustamisnõuet tema kohta vangiregistrisse kogutud andmete avaldamiseks (I) ning seejärel

kaebaja hüvitamisnõuet (II). Viimaks lahendab kohus kaebuse ja jaotab menetluskulud (III).

I

16. Vangiregister, mille koosseisust andmete väljastamise üle vaidlus käib, on riigi

infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on kanda kinnipeetavate isikuandmed ühte

andmekogusse ja neid töödelda, anda usaldusväärset teavet isiku vangistuses viibimise kohta

ning karistuse täideviimise käigu kohta, võimaldada vanglateenistusel oma ülesandeid täites

töödelda andmekogusse sisestatavaid ja seal olevaid isikuandmeid kiiresti ja efektiivselt,

tagada erineva teabe süstematiseeritud kogumine, koondada teavet vangla julgeoleku ja korra

tagamiseks jne (VangS § 51 lg 1). Teave, mis vangiregistrisse kantakse, on sätestatud

täpsemalt VangS § 53 lg-s 1 ja Vabariigi Valitsuse 1. märtsi 2018. a määruse nr 19

„Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“

lisas 1. Üldjuhul on vangiregistrisse kantud andmed ette nähtud asutusesiseseks kasutamiseks

ning andmeid väljastatakse üksnes seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga ettenähtud

ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus vangiregistri põhimääruses nimetatud

isikutele või andmekogudele (VangS § 52 lg-d 1 ja 2). Kinnipeetavale väljastatakse tema

kohta andmekogusse kantud andmeid allkirjastatud taotluse alusel (VangS § 52 lg 4). Sellise

taotluse võib jätta rahuldamata, kui andmed sisaldavad informatsiooni vanglatöös

kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kui selle avalikuks

tulek võib ohustada vangistuse, eelvangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimist,

samuti teistel seaduses sätestatud alustel (VangS § 52 lg 6).

3-22-2622

17. Lisaks vangistusseaduse sätetele tuleb lähtuda järgnevast. Vangla tegevuse suhtes

vangistuse täideviimisel kohaldub üldjuhul isikuandmete kaitse seadus, mille aluseks on

õiguskaitseasutuste direktiiv, mitte Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus

(EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete

vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (IKÜM). See on nii aga

vaid juhul, kui vangla tegutseb konkreetses õigussuhtes isikuandmete töötlemisel

õiguskaitseasutusena (vt IKS § 16 lg 3, õiguskaitseasutuste direktiivi art 9 lg-d 1 ja 2). Kui

vangla töötleb isikuandmeid väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, tuleb järgida

IKÜM-is sätestatut (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2024. a otsus asjas nr 3-22-2022,

p 17). Praegusel juhul ei ole kohtul vaidlusaluste päevikukannete osas võimalik tõsikindlalt

eristada, kas andmete suhtes rakendub IKÜM või õiguskaitseasutuste direktiiv või erandina

mõlemad lähtuvalt õigussuhte iseloomust (nt teabe talletamine samaaegselt nii karistuse

täideviimise kui isiku ravimise eesmärgil - terviseandmed), kuivõrd kohtule ei ole

vangiregistri kannete sisu ning sellega seonduva kaebaja ja vangla vahelise õigussuhte täpne

iseloom teada. Kohtule on aga teada, et vähemalt osad kanded sisaldavad kaebaja

terviseandmeid, mis on eriliiki isikuandmed (IKÜM art 4 p 15 ja art 9; IKS § 13 lg 1;

õiguskaitseasutuste direktiivi art 3 p 14 ja art 10). IKÜM-i puhul reguleerib andmesubjekti

õigust tutvuda andmetega IKÜM art 15 ja selle õiguse piiramisel kohaldatakse IKÜM art 23.

Õiguskaitseasutuse direktiivi ja isikuandmete kaitse seaduse rakendumisel kohaldub IKS § 24

(vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 24. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-20-332, p 8).

17.1. IKÜM art 15 lg 1 kohaselt on andmesubjektil õigus tutvuda teda käsitlevate

isikuandmetega, mida vastutav töötleja töötleb. Eelnimetatud artiklis sätestatud õiguse ulatust

võib IKÜM art 23 lg 1 alusel piirata, kui selline piirang austab põhiõiguste ja -vabaduste

olemust ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada: a)

riigi julgeolek; b) riigikaitse; c) avalik julgeolek; d) süütegude tõkestamine, uurimine,

avastamine või nende eest vastutusele võtmine või kriminaalkaristuste täitmisele pööramine,

sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmine ja nende ennetamine; e)

liidu või liikmesriigi muud üldist avalikku huvi pakkuvad olulised eesmärgid, eelkõige liidu

või liikmesriigi oluline majanduslik või finantshuvi, sealhulgas rahandus-, eelarve- ja

maksuküsimused, rahvatervis ja sotsiaalkindlustus; f) kohtusüsteemi sõltumatuse ja

kohtumenetluse kaitse; g) reguleeritud kutsealade ametieetika rikkumiste ennetamine,

uurimine, avastamine ja nende eest vastutusele võtmine; h) jälgimine, kontrollimine või

regulatiivsete ülesannete täitmine, mis on kas või juhtumipõhiselt seotud avaliku võimu

teostamisega punktides a – e ja g osutatud juhtudel; i) andmesubjekti kaitse või teiste isikute

õiguste ja vabaduste kaitse; j) tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamine.

17.2. IKS § 24 lg 1 p 1 kohaselt peab vastutav töötleja andmesubjekti soovil andmesubjektile

teatavaks tegema tema kohta käivad isikuandmed. IKS § 24 lg 2 järgi võib vastutav töötleja

seaduses sätestatud juhtudel esitada nõutud teabe andmesubjektile hiljem, piirata selle

esitamist või keelduda selle väljastamisest, kui see võib: 1) takistada või kahjustada süüteo

tõkestamist, avastamist või menetlemist või karistuse täideviimist; 2) kahjustada teise isiku

õigusi ja vabadusi; 3) ohustada riigi julgeolekut; 4) ohustada avaliku korra kaitset; 5) takistada

ametlikku uurimist või menetlust. Vastutav töötleja peab IKS § 24 lg 3 kohaselt teavitama

andmesubjekti viivitamata kirjalikult teabega tutvumise piiramisest või sellise teabega

tutvumise keeldumisest ja selle põhjustest. Põhjendused võib jätta esitamata vaid juhul, kui

sellise teabe andmine põhjustaks mõne IKS § 24 lg-s 2 nimetatud asjaolu esinemise.

3-22-2622

18. Vangla keeldus kaebajale isikuandmete väljastamisest, tuginedes VangS § 52 lg-le 6

põhjendusel, et päevikukanded võivad sisaldada teavet vanglatöös kasutatavate meetodite,

taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning andmete kaebajale väljastamine võib

ohustada vangistuse täideviimist. Samuti on vangla tuginenud AvTS § 23 lg 2 p-le 3, mille

kohaselt võib teabevaldaja keelduda teabenõude täitmisest, kui teabenõude täitmine nõuab

taotletava teabe suure mahu tõttu teabevaldaja töökorralduse muutmist, takistab talle pandud

avalike ülesannete täitmist või nõuab põhjendamatult suuri kulutusi. VangS § 52 lg-st 6

lähtumine kaebaja taotluse lahendamisel oli asjakohane, kuid isikuandmete väljastamise

taotluse lahendamisel ei rakendu AvTS §-s 23 sätestatud teabenõude täitmisest keeldumise

alused. Kinnipeetava õigust oma isikuandmetega tutvuda reguleerivad vangistusseadus,

isikuandmete kaitse seadus (õiguskaitseasutuste direktiiv) ja IKÜM, mis ei näe ette taotluse

täitmisest keeldumist andmete suure mahu tõttu (vt käesoleva otsuse eelnevaid punkte).

Vangiregistrisse kogutud andmetele juurdepääsu tagamisega kaasnevat halduskoormust võib

juurdepääsutaotluse rahuldamisel arvesse võtta, kuid see ei saa olla iseseisev keeldumisalus.

(Tallinna Ringkonna 14. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-1420, p 16).

19. Kaebaja taotluse lahendamisel oli vastavalt VangS § 52 lg-le 6 oluline hinnata, kas nõutud

päevikukanded sisaldavad teavet

vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või

julgeolekuriskide hindamise kohta ning kas selle teabe avalikuks tulek võib ohustada

vangistuse täideviimist. Tegemist on kahe kumulatiivse tingimusega, mida tuleb koostoimes

hinnata. Vangla välja toodud kaalutlused selles osas on kaalukad, kuid õigustatud ei ole anda

vastavat üldsõnalist hinnangut kõikide päevikukannete kogumile, nagu vangla on seda 27.

juuli 2022. a vastuses nr 2-5/581-2 teinud. Vangla 27. juuli 2022. a vastusest nr 2-5/581-2 ja

vastusest kaebusele sõnastustest jääb ekslik mulje, et päevikukannetest ei saagi kunagi

kinnipeetavale väljavõtteid esitada (tl-d 30-31p ja 35, vt ka käesoleva kohtuotsuse p-d 13.1.1-

13.1.2). Selline seisukoht ei ole aga õige. VangS § 52 lg-t 6 ei saa tõlgendada selliselt, et

välistatud oleks kõigile kinnipeetavatele nende kohta vangiregistrisse kogutud kõigi andmete

avaldamine julgeoleku kaalutlustel või manipulatsioonide vältimiseks, sest see muudaks

VangS § 52 lg-s 4 sätestatud õiguse andmeid saada sisutuks. Vanglal on kaalumisruum, kas ja

millises ulatuses andmed väljastada ning vanglal puudub õigus keelduda andmete väljastamist

iga kande VangS § 52 lg-le 6 vastavust hindamata. Kõikide päevikukannete puhul ei saa

ilmselgelt olla tegemist teabega vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või

julgeolekuriskide hindamise kohta, mille avalikuks tulek võib samaaegselt ohustada

vangistuse täideviimist. Vangla märgib ka ise, et kas konkreetne sissekanne vangiregistrisse

võib sisaldada teavet, mida ei ole võimalik väljastada, on iga sissekande hindamise küsimus

(tl 31p). Eeltoodut kinnitab kohtute varasem ulatuslik praktika (Tartu Halduskohtu 28. aprilli

2023. a otsus asjas nr 3-22-2227; 29. septembri 2023. a otsus asjas nr 3-22-2231; 6. septembri

2023. a otsus asjas nr 3-22-1554; 27. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-19-546; Tallinna

Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-1420).

20. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et vangiregistri päevikukannetes kajastatud

andmetega tutvumine võib kanda ka eesmärki teha kindlaks, kas konkreetsete andmete

talletamine andmekogus on õiguspärane ning kooskõlas andmete kogumist reguleerivate

õigusaktidega. Nagu kohus juba varasemalt selgitas, on andmete töötlemine ja seejuures

talletamine andmekogus ja seda reguleerivate õigusaktide kohaldamine paljuski sõltuv sellest,

mis eesmärgil on andmeid kogutud ning millise õigussuhte raames. Seega ei saa kaebaja tahet

saada ülevaade tema kohta vangiregistri päevikukannetesse kogutud andmetest pidada

praegusel juhul pahatahtlikuks või ilmselgelt vangla koormamise eesmärgil esitatuks. Kaebaja

on seostanud andmete küsimise eesmärgi osaliselt ka tema suhtes karistuse täideviimisel

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise asjaoludega, mis samuti kinnitab, et kaebaja ei

3-22-2622

esitanud päevikukannete väljastamise taotlust mõtlematult või peaasjalikult vangla

koormamise eesmärgil.

21. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 27. juuli 2022. a vastusega nr 2-5/581-2

õigusvastaselt keeldunud kaebajale isikuandmete väljastamisest ning kaebus tuleb kaebaja

esitatud kohustamisnõudes rahuldada. Kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus

kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist

või toimingu tegemist uuesti otsustama (HKMS § 41 lg 3). Kuna kohtule ei ole

päevikukannete sisu teada, vanglal on andmete väljastamisel kaalumisruum ning vangla ei ole

veel iga kande väljastamise osas eraldi hinnangut andnud, siis ei saa kohus haldusorgani

asemel andmete kaebajale väljastamist otsustada, vaid kohustab vanglat kaebaja 25. juuli

2022. a taotluse uuesti lahendama. Sealjuures peab vangla juhinduma käesolevas kohtuotsuses

kirjeldatud asjakohastest regulatsioonidest ja kohtupraktikast.

II

22. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette,

et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise

eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos

teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste

õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Kohtu hinnangul ei ole kahju

hüvitamise eeldused täidetud.

23. VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada mh

kinnipeetavale, kes on suitsiidikalduvusega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui

ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Julgeolekuabinõude

kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat

õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete

rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu,

kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Kui vangla jõuab järeldusele, et

julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, siis tuleb kaalutlusõiguse alusel otsustada, milliseid

meetmeid võtta (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p-d

17-18 ja seal viidatud kohtupraktika).

24. Tartu Vangla kohaldas 11. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/27 kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning isiklike

riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist (VangS § 69 lg 1 ning lg 2 p-d 2 ja 4).

Julgeolekuabinõude rakendamise ajendiks oli asjaolu, et psühholoog teavitas üksuse juhti

sellest, et kaebaja väljendas kavatsust lõpetada oma elu ning kuigi kaebaja on sarnaseid

mõtteid ja kavatsusi väljendanud ka varasemalt, siis mitte nii absoluutselt ja kindlalt. Kaebaja

väljendas pettumust kõigis ja kõiges ning tal ei olnud tuleviku osas mingeid eesmärke ega

lootust (tl-d 46 ja 52). Kohtu hinnangul õigustas psühholoogi edastatud teave kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, et kaebaja võimalik enesevigastamine ära hoida.

See, millisel viisil psühholoog üksuse juhile vastava teabe edastas, ei ole täiendavate

julgeolekuabinõude rakendamise otsustamisel ja meetmete kohaldamise õiguspärasuse

3-22-2622

hindamisel määrava tähendusega. Oluline on, et üksuse juht vastava teabe sai ning tegi teabe

põhjal informeeritud otsuse. Samuti on õigustatud vangla rakendatud meetmed. Eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine võimaldab vanglaametnikel kaebajat ning tema võimalikku

ennast ohustavat käitumist täpsemalt jälgida. Samuti oli põhjendatud keelata kaebajale

isiklikud riided ja esemed, et tal ei oleks võimalik end nende abil vigastada. Vangla võttis

kasutusele asjakohased meetmed, et hoida ära isikust enesest tulenev oht tema elule ja

tervisele. Kaebaja heidab vanglale ette, et talle ei teatatud, kui kaua tema suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldatakse, kuid täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise kestust

ei ole võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest (Riigikohtu

halduskolleegiumi 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 16). Seega ei saanud vangla

kaebajale meetmete rakendamise täpset aega teatada.

25. Samuti oli õigustatud kaebaja suhtes videojälgimise rakendamine. VangS § 7 lg 2 kohaselt

on kinnipeetavate majutamiseks vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva

visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44

„Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 p 1 kohaselt on vanglas järelevalvetoiminguks isikute ja

ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega annavad vangistust reguleerivad

õigusaktid vanglateenistusele õiguse jälgida nii vangla ruume kui ka isikuid nii vahetult kui

elektrooniliselt. Kaebajale teatati 12. veebruaril 2021, et tema suhtes rakendatakse

ööpäevajärgset videojärelevalvet tema vaimse seisundi täpsustamiseks ja ohutuse tagamiseks.

Vastava otsuse tegi arst (tl-d 17-18). Olukorras, kus kaebaja on väljendanud tahet oma elu

lõpetada, on tema suhtes täiendavate järelevalvemeetmete rakendamine põhjendatud. Sellisel

juhul, kui isiku käitumine ilmutab ohumärke, on vanglal võimalik vajadusel kiiresti sekkuda

ja isiku turvalisus tagada. Vangla rakendas kaebaja suhtes videojärelevalvet ligikaudu kaks

nädalat, mida ei saa pidada kaitstavat õigushüve arvestades ebaproportsionaalseks.

26. VangS § 69 lg 3 kohaselt tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada, kui

nende kohaldamise tinginud asjaolud ära langevad. Kaebaja suhtes alustati enesetapu mõtete

avaldamise tõttu täiendavate julgeolekuabinõude rakendamist 11. veebruaril 2021 ning ta

paigutati 12. veebruaril 2021 psühhiaatriaosakonda. Psühhiaater märkis 25. veebruaril 2021

kaebaja tervisekaarti pärast tema paarinädalast jälgimist, et kaebajal ei esine kliiniliselt

diagnoositavat depressiooni, ta sööb piisavalt, ei käitu autoagressiivselt ning ei vaja

medikamentoosset ravi (tl 18) ning seetõttu paigutati kaebaja 25. veebruaril 2021

psühhiaatriaosakonnast tagasi E-10 sektsiooni (tl 20). Kohus nõustub vanglaga, et

statsionaarse psühhiaatrilise ravi vajaduse puudumisest ei saa automaatselt järeldada, et isik ei

kujuta endale enam mingit ohtu, arvestades tema hiljutisi ja varasemaid väljaütlemisi ning

käitumist. Kaebaja väljendas alles paar nädalat tagasi kavatsust oma elu lõpetada ning pärast

seda nt ei söönud mõnda aega (tl-d 18 ja 52). Seetõttu oli põhjendatud täiendavate

julgeolekuabinõude järkjärguline lõpetamine. Tartu Vangla lõpetas 26. veebruari 2021. a

käskkirjaga nr 2-21/1-2/34 kaebaja suhtes kohaldatud isiklike riiete kandmise või esemete

kasutamise keelu. Kohtule ei ilmne, et kaebajale isiklike asjade tagastamine oleks toimunud

ülemäärase viivitusega. Vangla kinnitusel sai kaebaja asjad tõenäoliselt tagasi üksnes

mõnetunnise viivitusega. Seejärel jälgis vangla põhjendatult veel, kas isiku käitumises ilmneb

ohumärke, mis viitaks enesevigastamise soovile, arvestades ka, et isiklike asjade

võimaldamisel tekivad isikul suuremad võimalused enda kahjustamiseks vajalike vahendite

valmistamiseks. Sellist täiendavat jälgimist ei saa pidada õigusvastaseks. Vangla pidi

veenduma, et kaebaja emotsionaalne seisund on stabiliseerinud ning et oht enesevigastamisele

on ära langenud enne, kui tema suhtes julgeolekuabinõude rakendamine täielikult lõpetatakse.

Kui vangla oli veendunud, et isik ei ole endale enam ohtlik, siis lõpetas haldusorgan 9. märtsi

2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/45 tervikuna kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

3-22-2622

kohaldamise. Eeltoodud sündmuste kulgu arvestades, ei saa pidada kaebaja suhtes

ajavahemikul 11. veebruar kuni 9. märts 2021 täiendavate julgeolekuabinõude rakendamist

ega rakendamise kestust pidada ebaproportsionaalseks. Vangla on lähtunud meetmete

rakendamisel kaebaja heaolust ega ole ülemääraselt kaebaja õigusi sellega riivanud.

27. Kaebaja heidab vanglale ette, et talle ei võimaldatud täiendavate julgeolekuabinõude

rakendamise ajal tähenduslikku suhtlust. Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab

inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet.

Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama

inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või

inimese lähedastega (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr

3-18-1895, p 22). Kuigi vangla ei võimaldanud kaebajal täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ajal osaleda kaebaja kirjeldatud suhtlusprogrammis, siis ei ole kaebaja viibinud

sotsiaalses isolatsioonis. Vangla selgitab, et kaebajal on olnud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ajal mitmeid kokkupuuteid tervishoiutöötajatega. 12. veebruaril, 19. veebruaril ja

4. märtsil 2021 toimusid kaebajal vestlused psühholoogiga. 22 veebruaril 2021 toimus tal

vestlus inspektor-kontaktisikuga ning 8. märtsil 2021 vestlus kaplaniga. Lisaks sellele olid

kaebajal igapäevased kokkupuuted ametnikega (tl 32p). Seega võimaldas vangla kaebajale

suhtlust, sh tähenduslikku inimlikku kontakti võimaldavat suhtlust. Kohtule esitatud

materjalid ei kinnita, et võimaldatud suhtlusviisid ja nende ulatus oleks olnud ebapiisavad.

28. Samuti ei ole kaebaja rahul asjaoluga, et meditsiinitöötaja ei külastanud teda täiendavate

julgeolekuabinõude rakendamise ajal iga päev. Vanglas peab olema tagatud üksikvangistuses

viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine. Jälgimise sageduse üle

tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades (Riigikohtu

halduskolleegiumi 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 26). Kohtu hinnangul ei

saa asuda seisukohale, et kaebaja ei saanud piisavat meditsiinilist tähelepanu. Kaebaja viibis

kuni 25. veebruarini 2021 psühhiaatriaosakonnas ööpäevaringse järelevalve all ning tal on

vaidlusalusel ajal olnud mitmeid kokkupuuteid tervishoiutöötajatega (tl-d 18-19). Kuigi

kaebajat ei külastanud meditsiinitöötajad iga päev, siis ei ole ta olnud meditsiinilise

järelevalveta. Lisaks olid tal igapäevased kokkupuuted vanglateenistujatega, kes tema

tervisliku seisundi halvenemisel oleksid sellest meditsiiniosakonda teavitanud. Kohus peab

kaebajale võimaldatud suhtlemisvõimaluste ja tervise jälgimise ulatust piisavaks, et eitada

kaebajale vangla tegevuse tõttu sedavõrd intensiivsete kannatuste tekkimist, mis annaks aluse

jaatada vangla õigusvastast tegevust ning mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude

selles osas rahuldamist.

29. Ühtlasi ei ilmne kohtule, et kaebaja oleks ammendavalt kasutanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid, millega ta oleks saanud talle väidetavalt põhjustatud kahju vähemalt

mingis osas vältida ja kõrvaldada. Kohtul puudub teave, kas ja millises ulatuses on kaebaja

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vanglas lisaks kahju hüvitamise taotluse

esitamisele vaidlustanud, kuid kaebaja ei ole esitanud kohtule kaebust nt Tartu Vangla 11.

veebruari 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/27 tühistamiseks, esialgse õiguskaitse taotlust

eelnimetatud käskkirja kehtivuse või täitmise peatamiseks või täiendavate julgeolekuabinõude

rakendamise tingimuste muutmiseks vms.

30. Kokkuvõtlikult ei ole kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine seoses

tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega põhjendatud.

III

3-22-2622

31. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus K.Z kaebuse osaliselt. Kohus kohustab vastustajat

kaebaja 25. juuli 2022. a taotluse uuesti läbi vaatama. Kohus jätab kaebaja hüvitamisnõude

rahuldamata.

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

vabastas kaebaja 15. detsembri 2022. a määrusega riigilõivu 30 eurot tasumisest ning selles

osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg-d 2 ja 3). Muude menetluskulude

kandmist asjas ei nähtu ning kui need on pooltel siiski tekkinud, siis jäävad need kulud nende

endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider