3-23-619/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed U.C Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-619

Haldusasi

N.N kaebus Sotsiaalkindlustusameti 30.12.2022 otsuse

nr 100628-1 ja 21.02.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/4254-2

tühistamiseks

ning

Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – N.N, esindaja U.C

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja L.Z

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 20.10.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-619. Teha asjas uus otsus, millega

jätta N.N kaebus rahuldamata.

2. Mõista N.N-ilt Sotsiaalkindlustusameti kasuks välja ekspertiisitasu 250 (kakssada

viiskümmend) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada N.N ja tema pereliikmete nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.11.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-23-619

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.N ema W. K (varem K, sündinud 23.04.1922) arreteeriti 04.08.1941. 02.09.1942

otsusega mõisteti ta süüdi ja karistati viieaastase vabadusekaotusega (Vene NFSV

kriminaalkoodeks § 5812: mitteteatamine kindlalt teadaolevast ettevalmistatavast või

sooritatud kontrrevolutsioonilisest kuriteost). Karistamise põhjuseks oli asjaolu, et W. K

toonane abikaasa P. S oli metsavend. W. K saadeti karistust kandma Venemaale Irkutski

oblastisse. Mõistetud karistus sai kantud 04.08.1946. W. K asus elama Magadani oblastisse.

Tal sündisid lapsed U. U (03.06.1947), F. F (26.10.1948), Z. Z (16.08.1950) ja N.N

(XX.XX.XXXX). Laste isa on eestlane L. K. W. K naasis lastega Eestisse 1965. a-l.

2. A. K arreteeriti ja 1947. a-l karistati teda 25-aastase vabadusekaotusega metsavendluse,

bandiitluse ja riigivastase tegevuse eest ühes isiklike õiguste äravõtmisega viieks aastaks. Ta

saadeti karistust kandma Komi ANSV-sse Vorkutasse, kust ta vabanes 14.12.1959.

3. U.C esitas 05.10.2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse, milles palus väljastada

endale represseeritu tunnistuse ja maksta represseeritu toetust.

4. SKA jättis avalduse 30.12.2022 otsusega nr 100628-1 rahuldamata. SKA leidis, et U.C

ei ole õigusvastaselt represseeritu okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse

(ReprS) § 2 lg 2 tähenduses. Tema ema vabastati asumiselt enne tema sündi. Last, kes elab

koos oma vanematega nende valitud kohas, ei ole alust pidada represseerituks. W. K sai

õiguse Eestisse naasta pärast vabastamist 04.08.1946. Tõendatud pole, et W. K perekonnale

oleks tehtud takistusi Eestisse elama asuda, kuigi oma kodukanti Läänemaale nad elamisluba

ei saanud. Kui inimene oli asumiselt vabastatud ning okupatsioonivõim polnud seadnud talle

piiranguid Eestisse naasta, oli tal vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada.

Represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Sellises olukorras pole

oluline vanemale antud luba ja reaalne võimalus Eestisse naasta. SKA infosüsteemi järgi on

W. K-le arvestatud kolmekordselt pensionistaaži perioodi 04.08.1941‒04.08.1946 eest

(ReprS § 13 lg 1 p 2). Pensionitoimiku dokumente pole võimalik üle vaadata, kuna toimik on

vastavalt arhiiviseadusele hävitatud.

5. U.C esitas SKA otsuse peale vaide. W. K ja tema pere represseerimine jätkus pärast 1946.

a-t. Arhiiviteatise järgi ei olnud W. K-l A. K arreteerimise tõttu soovitatav Eestisse naasta.

1946. a-l vahistasid okupatsioonivõimud jätkuvalt režiimile mittelojaalseid inimesi. Eestisse

tagasi pöördumine oli keelatud. W. K edasine elusaatus kulges okupatsioonirežiimi jätkuva

kontrolli all. 1949. a-l represseeriti ka W. K ämm E. K. Arvestades seda, et repressioonid olid

suunatud kogu pere vastu, naasis W. K Eestisse siis, kui see oli reaalselt võimalik.

Represseerimisega kaasnevad piirangud W. K-le ja tema perele jätkusid 1989. a-ni, mil nad

rehabiliteeriti. SKA ei mõista okupatsioonivõimude genotsiidipoliitika olemust ega ulatust.

Irkutski vanglas kantud viieaastase vangistuse nimetamine asumiseks on jäme viga.

2(8)

3-23-619

6. SKA jättis vaide 21.02.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/4254-2 rahuldamata. ReprS-s

sätestatud soodustustele annab õiguse üksnes ajavahemik, mil õigusvastane represseerimine

mõjutas inimest vahetult. Kohtupraktika järgi puudus vanemal reaalne võimalus Eestisse

naasta juhul, kui talle seati õiguslikke või administratiivseid piiranguid, mis takistasid tal

Eestisse naasta kohe pärast vabastamist (nt ei väljastatud isikut tõendavat dokumenti või tehti

Eestisse tagasipöördumiseks muid otseseid takistusi). Reaalse võimaluse puudumisena pole

käsitatud olmeprobleeme, sobiva aja ootamist vms. Olemasolevad tõendid ei kinnita, et W. K-

l oleks pärast 04.08.1946 esinenud reaalne takistus Eestisse naasta. Kuigi 1946. a-l arreteeriti

A. K, ei nähtu ühestki dokumendist, et seoses sellega oleks W. K-le seatud õiguslikke või

administratiivseid piiranguid Eestisse naasta (vt sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59

„Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele

ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ (määrus nr 59) § 20 lg 2). Isegi kui sellised

piirangud oleks kehtestatud, pole tõendeid selle kohta, mis ajani need kehtisid. Pole teada, kas

võimalik tagasipöördumise keeld kehtis 1966. a-ni, mil on teada, et perekond oli naasnud

Eestisse, või tekkis tagasituleku võimalus juba varem.

7. N.N esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks ning

uue otsuse tegemiseks. Kaebaja ema represseerimise mõju jätkus pärast 1946. a-t, kuna tal

polnud A. K arreteerimise tõttu soovitatav Eestisse naasta. SKA viitab kohtupraktikale, mis

puudutab naasmist takistanud olmeprobleeme. Kaebaja sünnitunnistusest nähtub, et ta sündis

Magadani oblastis. W. K liikus Irkutski oblastist Magadani oblastisse sundolukorras,

okupatsioonirežiimi jätkuva kontrolli all. Kaebaja palus Eesti Memento Liidult selgitust selle

kohta, mis ootas poliitvange pärast vabanemist 1946. a-l. Liidu selgituse järgi oli

okupatsioonivõimudel 1946. a-l jätkuvalt käsil režiimile mittelojaalsete inimeste plaanipärane

arreteerimine ja deporteerimine. Salajaste määruste alusel kehtis range keeld kodumaale

naasta. Määratud oli kohustuslik sundasumine pideva järelevalve all. Sundasumise kohas

andsid kõik kinnipeetavad kohaliku komandandi ja julgeolekuohvitseri nõudmisel allkirja

dokumendile, mille järgi käsitati elukohast loata lahkumist põgenemisena. Selle eest karistati

3–20 aastase vangistusega. On teada näiteks täiesti salajane ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi

12.10.1957 seadlus Eestisse saabunud põgenike vahistamise ja väljasaatmise kohta. Selle akti

tühistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. 30.11.1961 määrusega andis ENSV Siseministeerium

kõigile küüditatule loa Eesti NSV-sse tagasi pöörduda ilma eriluba taotlemata. Arhiiviteatises

märgitakse, et W. K toimiku peal on märge „учтено в 1962 г”. Eesti Memento Liidu selgituse

järgi liikus poliitvangi toimik koos vangiga. Eelnimetatud märge tähendab, et W. K sai loa

Eestisse naasta alles 1962. a-l. Perioodi loa saamisest 1962. a-l kuni Eestisse tagasi jõudmiseni

1965. a-l võib käsitada kui aega, mil W. K tegeles olmeprobleemide lahendamisega. Alates

1965. a-st oli W. K Eesti NSV territooriumil jätkuvalt okupatsioonirežiimi kontrolli all ja käis

regulaarselt aru andmas. Represseerimise mõju tema suhtes lõppes alles 04.01.1990.

8. SKA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja sündis pärast ema vabastamist.

Haldusmenetluses ei leidnud tõendamist, et kaebaja emale ei antud luba või tal ei olnud

reaalset võimalust Eestisse naasta. Arhiiviteatises olev lause: „Tõenäoline on, et Eestisse

tagasitulemine ei olnud W. Kle 1946. a-l ja edasistel aastatel soositud tegevus, sest 1946. a-l

tabati tema mees“, on oletus. Seda ei saa käsitada tõendina, mis tõendab okupatsioonivõimude

poolt kaebaja emale kehtestatud liikumispiiranguid või õigusvastaselt tehtud takistusi Eestisse

naasta. ReprS § 2 lg-s 1 (praegusel juhul kaebaja ema) ja lg-s 2 (kaebaja ehk laps) nimetatud

inimesed ei saa olla represseeritud eri aegadel nii, et lapse represseerimine algab pärast

vanema represseerimise lõppu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897).

Eesti Vabariik ei vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud õigusvastaste tegude eest.

ReprS vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud leevendada võõra riigi tekitatud

ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas üldse ning kui,

3(8)

3-23-619

siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud inimeste olukorda

leevendada. Seetõttu tuleb ReprS § 2 lg-t 2 tõlgendada kitsendavalt. Inimene oli õigusvastaselt

represseeritu üksnes ajani, kuni kestis represseerimise vahetu mõju, s.o kuni

okupatsioonivõim tegi talle takistusi Eestisse naasta (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas

nr 3-20-283).

9. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.10.2023 otsusega kaebuse ning tühistas SKA

30.12.2022 otsuse ja 21.02.2023 vaideotsuse, kohustas vastustajat väljastama kaebajale

represseeritu tunnistus ja maksma represseeritu toetust ning mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks välja menetluskulu 250 eurot.

ReprS § 2 lg 2 tõlgendamisel on kohtupraktikas lähtutud sellest, et Eesti Vabariik ei vastuta

nõukogude okupatsioonirežiimi kuritegudega tekitatud kahju eest, mistõttu riigil pole

kohustust kõiki kannatusi kompenseerida. Riik saab teha üksnes jõukohaseid soodustusi

inimestele, keda okupatsioonivõim on alusetult represseerinud. ReprS eesmärk on ülekohut

leevendada, mitte seda kõigile repressioonide all kannatanud inimestele täiel või võimalikult

suurel määral kompenseerida (ReprS § 1 lg 1).

Eestisse naasmise reaalse võimaluse puudumisena on kohtupraktikas käsitatud õiguslikke või

administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi (nt isikut tõendava dokumendi

väljastamata jätmist), okupatsioonivõimude seatud liikumispiiranguid või muid otseseid

takistusi Eestisse tagasi pöörduda. Reaalse võimaluse puudumiseks pole üldjuhul peetud

põhjuseid, mis ei olnud vahetult tingitud okupatsioonirežiimi korraldustest (sh rasedust,

väikeste laste kasvatamist koosmõjus töö- ja elukoha puudumisega Eestis, naasmiseks sobiva

aja või ilmastikutingimuste ootamist; vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsus nr 3-17-

2270, p 8; 04.05.2017 otsus nr 3-16-897; 01.03.2016 otsus nr 3-15-1468, p 14; 17.06.2013

otsus nr 3-12-1483, p 10). Siiski on Tallinna Halduskohus leidnud, et reaalne võimalus naasta

puudus olukorras, kus inimene oleks pidanud reisima Siberist Eestisse koos imikuga talvisel

ajal, kuna see oleks olnud eluohtlik nii emale kui ka lapsele (15.02.2018 otsus nr 3-17-2270, p

11).

Nii ReprS § 2 lg 2 sõnastusega kui ka seaduse eesmärgiga leevendada Eesti riigil

olemasolevate võimaluste piires okupatsioonirežiimi põhjustatud kannatusi on kooskõlas

tõlgendus, mille järgi puudus inimesel reaalne võimalus Eestisse naasta ka juhul, kui naasmist

takistasid mõjuvad elulised asjaolud kogumis. Reaalse võimaluse puudumise tuvastamiseks ei

pruugi seega alati olla vaja ära näidata okupatsioonirežiimi seatud vahetut keeldu või takistust.

Kui naasmine oleks seadnud ohtu inimese enda või tema laste elu, on tegu reaalse takistusega

ReprS § 2 lg 2 tähenduses.

Dokumente selle kohta, et kaebaja emale oleks tehtud õiguslikke takistusi pärast vanglast

vabanemist Eestisse naasta, asjas esitatud ei ole. Kaebaja on tuginenud sellele, et W. K

toimiku peal on tempel „учтено в 1962 г“ (tõlkes „arvesse võetud 1962 a“). Eesti Mälu

Instituudi vanemteadur PhD MS selgitas 22.09.2023 eksperdiarvamuses, et selline tempel on

valdaval osal KGB uurimistoimikutest. See märgib KGB tehtud toimikute revisjone. Kohus

leiab eeltoodu põhjal, et templist ei saa järeldada, et W. K sai loa Eestisse naasta alles 1962. a-

l.

Kaebaja esitas väite, et W. K liikus Magadani oblastisse võimude kontrolli all, kinnituseks W.

K lapselapse 1988. a-l tehtud ülestähendused vanaema ütlustest. Selle dokumendi järgi rääkis

W. K, et ta viidi Magadani oblastisse juba enne seda, kui tal viieaastane vanglakaristus kantud

sai („Sealt viidi vanaema Magadani oblastisse, istuda jäi 2 aastat“). Seega kinnitab see

dokument küll, et W. K ei läinud Magadani oblastisse omal soovil, kuid ei kinnita seda, et

võimud sundisid teda sinna jääma pärast viieaastase karistuse ära kandmist.

4(8)

3-23-619

Eksperdiarvamuse järgi eksisteeris kaebaja sünni ajal 1952. a-l W. K jaoks objektiivselt oht

poliitiliste repressioonide ohvriks langeda. See tulenes asjaolust, et tema esimene abikaasa A.

K oli metsavend, kelle pereliikmeid ohustasid repressioonid. W. K oleks võinud sattuda

asumisele saadetavate hulka 21.02.1948 NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse alusel. Ka

oleks ta võinud oma seose tõttu A. Kga kuuluda 1949. a märtsiküüditamise ohvrite hulka. Oht

hakkas leevenema alles pärast Stalini surma 1953. a märtsis, s.o pärast kaebaja sündi. MS

tõdeb, et küüditamise ohtu võis W. K puhul vähendada asjaolu, et tal oli tekkinud uus pere,

mistõttu poleks okupatsioonivõimud pruukinud teda enam A. K pereliikmeks lugeda. Siiski on

tegu tagantjärgi selgunud asjaoluga, mida W. K toona ei saanud teada. Seega takistas W. K

naasmist suure tõenäosusega ka põhjendatud subjektiivne hirm. Eeltoodut kinnitab ka

rahvusarhiivi arhivaari M. Kõivu tehtud märge arhiiviteatises, mille järgi ei olnud A. K

vahistamise tõttu Eestisse tagasipöördumine W. K jaoks 1946. a-l ja edaspidi soositud

tegevus.

Eeltoodud tõenditega on tuvastatud objektiivne oht, et W. K oleks Eestisse naasmise korral

võinud uuesti repressioonide ohvriks langeda. See oht ei olnud kaebaja sünni ajaks (enne J.

Stalini surma 1953. a-l) möödunud. Lisaks on põhjust arvata, et W. K naasmist takistas

põhjendatud subjektiivne hirm repressioonide ees. Koosmõjus asjaoluga, et W. K-l oli

kaebaja sündimise ajaks juba kolm väikest last, kujutab see endast reaalset takistust Eestisse

naasta ReprS § 2 lg 2 tähenduses. Kuna kaebaja sünni ajaks polnud tema emal avanenud

reaalset võimalust Eestisse naasta, tuleb kaebaja lugeda represseerituks ReprS § 2 lg 2

tähenduses.

Oluline pole SKA esile toodud asjaolu, et W. K enda represseerituks oleku ajavahemiku hulka

polnud arvestatud aega pärast vangistuse ärakandmist (W. K pensioniõigusliku staaži hulka

arvati kolmekordselt ajavahemik 04.08.1941‒04.08.1946). W. K suri augustis 2003. ReprS

jõustus detsembris 2003. ReprS § 2 lg 2 tõlgendamisel kaebaja juhtumi korral ei ole määrav

see, kuidas oli represseerimise periood määratletud kaebaja ema pensionistaaži arvutamisel

varem kehtinud õigusaktide alusel.

Oluline pole, kas kaebaja on esitanud määruse nr 59 § 20 lg-s 2 nimetatud dokumendid. See

määrus sätestab pensioniõigusliku staaži tõendamise korra (vt määruse § 1 lg 1, ReprS § 13 lg

2). Represseeritu staatuse ja toetuse määramise üle otsustamiseks pole alust määruse norme

kohaldada. Ka ei ole oluline tuvastada, millal pärast kaebaja sündi avanes W. K-l võimalus

Eestisse naasta. Oluline on üksnes see, et see enne kaebaja sündi veel võimalik ei olnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. SKA palub 20.11.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 20.10.2023

otsus ja jätta uue otsusega U.C kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsus ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga ja tugineb oletustel. W. K

lapselapse poolt kirja pandud vanaema meenutustes ei kajastu põhjused, miks jäi pere kuni

1965. a-ni Venemaale. Seda ei ava ka W. K poolt 21.12.1989 antud seletus. Puuduvad

tõendid, et pärast vabastamist oleks kaebaja emale okupatsioonivõimude poolt kehtestatud

liikumispiiranguid või oleks muul moel takistatud Eestisse naasmist. Kohus on oletanud seda,

millistel kaalutlustel kaebaja ema ei naasnud Eestisse, samas kui kaebaja ise ei ole selliseid

väiteid esitanud. Kaebaja ei ole vaides Eestisse naasmise põhjusena toonud välja hirmu

võimalike repressioonide ees, vaid pere vastu suunatud repressiivpoliitika, keelu naasta

Eestisse, kohustusliku sundasumise järelevalve all, okupatsioonivõimude kontrolli all elamise

ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1957 täiesti salajase seadluse (seejuures sündis

kaebaja XX.XX.XXXX) Eestisse saabunud põgenike vahistamise ja väljasaatmise kohta.

5(8)

3-23-619

Kaebuses tõi kaebaja välja, et W. K tuli tagasi Eestisse 1965. a-l, sest ta sai loa tagasi tulla

ning kohe järgnevalt leiab kaebaja Eesti Memento Liidu selgitusele tuginedes, et W. K sai loa

Eestisse tagasi tulla alles 1962. a-l ning perioodi 1962‒1965 saab käsitada olmeprobleemide

lahendamisena. Kaebaja poolt väljatoodu on üldsõnaline ja ühtegi konkreetset fakti, kaebaja

pere vastu suunatud tegevust või keeldu selle kohta, et kaebaja emale oleks okupatsioonivõim

teinud takistusi Eestisse naasmise kohta, ei ole avaldatud. Ka ekspert, kellel oli ligipääs

kaebaja ema dokumentidele, ei leidnud ühtegi konkreetset viidet selle kohta, et kaebaja emal

oleks keelatud Eestisse naasta või keeldutud loast Eestisse naasta. Ekspert on välja toonud, et

sundasumisele määramise kohta leidub reeglina märge kas uurimistoimikus või poliitilistel

põhjustel süüdimõistetute operatiiv-teatmekartoteegi kartoteegikaardil. W. K kohta sellist

märget ei ole leitud. Ekspert toob välja, et ei saa täielikult välistada, et Eestisse naasmist võidi

vähemalt vahetult pärast vabanemist piirata ametkondlike meetoditega. Samas kaebaja sündis

kuus aastat pärast ema vabanemist.

Nii isiku represseerituks tunnistamisel (ReprS § 8 lg 1, § 2 lg-d 1 ja 2) kui Tallinna

Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsuses nr 3-17-2270 käsitletud pensioni hulka arvatava staaži

puhul on represseeritud isiku lapse õiguste määramisel oluline Eestisse naasmiseks loa

andmine ja reaalne võimalus naasmiseks. Alates 01.01.2024 muutus ReprS § 2 lg 2 ja § 13 lg

1 p 5 regulatsioon ning represseerituks loetakse ka represseeritu laps, kes sündis viie aasta

jooksul Eestisse naasmise loa saamisest alates või ka pärast seda tähtaega, kui lapse vanemal

ei olnud võimalik mõjuval põhjusel Eestisse naasta.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 01.03.2016 otsuses nr 3-15-1468 (p 14), et ReprS

eesmärkidega ei ole kooskõlas olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks

õiguse ka periood, mil välja saadetud isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise

piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat aega Eestisse naasmiseks. Kohtupraktikas on

leitud ka seda, et lapse represseerimine ei saa alata ega lõppeda tema vanaema represseerimise

lõppemisest ajaliselt hiljem (Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897, p 9;

Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2023 otsus nr 3-21-546, p 14). Last, kes elab koos oma

vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks (Tallinna

Ringkonnakohtu 17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p-d 9‒10).

Kohus on jätnud arvestamata ekspertiisiarvamuses toodud selgituse repressioonide

leevendamise kohta pärast 1953. a-t ning selle, et 1960. a-ks olid peaaegu kõik Eestist

küüditatud ja suur osa poliitvange vabastatud ning massirepressioonide ohtu ja hirmu ei oleks

tohtinud enam aktuutselt olla. Kaebaja ema naasis koos Venemaal sündinud nelja lapsega

alles 1965. a-l ehk 19 aastat pärast vabanemist ja aastaid pärast massirepressioonide ohu

oletuslikku möödumist. See viitab pigem sellele, et kaebaja ema lõi Venemaal pere, talle

sündis neli last ning Eestisse naasmise põhjused olid pigem tingitud perekondlikest põhjustest.

Seda enam, et Eestisse naasis ta ilma abikaasata. Halduskohtu tõlgendus laiendab oluliselt

represseeritud isiku mõistet ega ole kooskõlas ReprS eesmärgi ega senise kohtupraktikaga.

Kohus ei ole võtnud arvesse asjaolusid kogumis (nt pere naasmine 1965. a-l) ning on

omistanud kaebaja emale kaalutlusi, mida viimane ega ka kaebaja ei ole ise avaldanud.

Senises kohtupraktikas ei ole reaalse võimaluse puudumiseks peetud hirmu võimalike

repressioonide ees, kuigi võib oletada, et seda hirmu tundsid toona paljud, kui mitte kõik.

11. N.N palub 19.12.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

SKA 30.12.2022 otsus nr 100628-1 on tehtud Rahvusarhiivi 23.11.2022 arhiiviteatisele

tuginedes. SKA on arhiiviteatises toodud asjaoludest võtnud arvesse ainult sellise

informatsiooni, mis toetab kaebaja taotluse rahuldamata jätmist ega ole arvestanud

6(8)

3-23-619

informatsiooni, mis viitab asjaolule, et W. K pere suhtes jätkus õigusvastane

okupatsioonivõimude poolt teostatud repressiivpoliitika.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

Õige on apellatsioonkaebuse väide, et halduskohtu seisukohad ei ole kooskõlas

väljakujunenud kohtupraktikaga.

13. Ringkonnakohtu varasem praktika küsimuses, kuidas sisustada kuni 31.12.2023 kehtinud

ReprS § 2 lg-t 2, on asjakohane ka praeguses asjas, sest sõltumata sellest, kas isik taotleb

ReprS § 12 alusel soodustingimustel vanaduspensioni või ReprS § 61 alusel represseeritu

toetust, tuleb taotluse rahuldamise eeldusena tuvastada, et isik vastab represseeritu tunnustele.

14. Senises kohtupraktikas on reaalse võimaluse puudumisena ReprS § 2 lg 2 tähenduses

käsitatud õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi, samuti

okupatsioonivõimude poolseid liikumispiiranguid, kuid mitte subjektiivseid olmeküsimusi,

sobiva aja või ilmastikutingimuste ootamist (nt haldusasjad nr 3-22-2241, 3-16-897, 3-15-

1468, 3-12-1483). Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas ka rõhutanud, et kui ReprS §

2 lg-s 1 nimetatud isiku laps sündis pärast ReprS § 2 lg-s 2 märgitud aega, ei ole tegemist

isikuga, keda saab ReprS § 2 lg 2 alusel lugeda represseerituks. Represseeritu ja tema laps ei

saa olla represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab

pärast vanema represseerimise lõppemist. ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku represseerimine ei

saanud alata ega lõppeda tema vanema represseerimise lõppemisest ajaliselt hiljem (pärast

vanema asumiselt vabanemist, ilma et talle oleks tehtud takistusi asuda elama Eestisse), vaid

sai lõppeda üksnes varem, ning seda juhul, kui lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse

naasmiseks enne, kui selline luba ja reaalne võimalus oli tema vanemal (Tallinna

Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897, p-d 8‒9). Last, kes elab koos oma vanemaga

viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks (Tallinna Ringkonnakohtu

17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p-d 9‒10, Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2016 otsus nr 3-15-

1468).

15. Niisiis ei oma ka kaebaja ema subjektiivne hirm võimalike uute repressioonide ees

Eestisse naasmisel (mida ilmselt tundsid kõik Siberist naasnud inimesed suuremal või

vähemal määral) praeguses asjas tähendust, vaid vajalik on tuvastada, millal lõppes kaebaja

ema karistuse kandmise aeg ja kas Nõukogude võim tegi pärast kaebaja ema vabastamist

takistusi tema naasmiseks Eestisse. Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt saab „reaalse

võimaluse“ puudumisena Eestisse naasmisel käsitada ka elulisi asjaolusid kogumis, ei ole

seega kooskõlas ülalviidatud kohtupraktikaga.

16. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ema vabanes karistuse kandmisest 04.08.1946

(Rahvusarhiivi arhiiviteatis, dtl 11; rehabiliteerimise tõend, dtl 25), kaebaja sündis

XX.XX.XXXX (sünnitunnistus, dtl 43) ja perekond saabus Eestisse tagasi 1965. a-l (1966. a

majapidamisraamatu väljavõte, dtl 47‒48). Eelnevast nähtub, et kaebaja ema vabanes

vangilaagrist enne kaebaja sündi. Puuduvad tõendid, et Nõukogude võim oleks kuidagi

objektiivselt takistanud kaebaja ema naasmist Eestisse. Ka MS ekspertarvamuses (dtl 79 jj) on

tõdetud, et puuduvad tõendid, et kaebaja ema oleks pärast karistuse kandmist määratud

sundasumisele, ja tuginetud on peamiselt kaebaja ema võimalikule hirmule Eestisse naasmise

ees seonduvalt endise abikaasa vahistamisega 08.08.1947 ning üldisele poliitilisele olukorrale.

Nagu öeldud, subjektiivne hirm uute repressioonide ees ei kvalifitseeru senise kohtupraktika

valguses objektiivseks asjaoluks, mis takistanuks isikutel Eestisse naasta. Lisaks on MS

möönnud, et kuna kaebaja ema oli laste perekonnanimede järgi otsustades juba 1947. a-l

7(8)

3-23-619

uuesti abiellunud ja nime muutnud, vähendas see mõnevõrra tema uuesti represseerimise

tõenäosust.

17. HKMS § 59 lg 1 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Represseeritud isiku tunnistust

sooviv kaebaja pidi tõendama, et Nõukogude võim tegi tema emale Eestisse naasmiseks

õiguslikke või administratiivseid takistusi pärast vangilaagrist vabanemist vähemalt kaebaja

sünnini, arvestades seejuures mõistele „reaalne võimalus“ kohtupraktikas antud tõlgendust.

Kaebaja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Ringkonnakohus on varasemas kohtupraktikas

asunud seisukohale, et Eesti Vabariik ei vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud

õigusvastaste tegude eest. ReprS-i vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud

leevendada võõra riigi tekitatud ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum

otsustamaks, kas üldse ning kui jah, siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide

all kannatanud isikute olukorda leevendada (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009

otsus nr 3-09-848, p-d 15–16). Neil põhjustel tuleb tõlgendada ReprS § 2 lg-t 2 kitsendavalt

nii, et isik oli õigusvastaselt represseeritu üksnes ajani, kui kestsid õigusvastase

represseerimise vahetud mõjud, s.o kuni okupatsioonivõim piiras või tegi isikule takistusi

Eestisse naasmiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2020 otsus nr 3-20-283, p 16).

Ringkonnakohus on jätkuvalt sel seisukohal.

18. Alates 01.01.2024 kehtib ReprS § 2 lg 2 sõnastuses, mille kohaselt loetakse represseerituks

ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku laps, kes sündis: 1) vanema asumisel või

kinnipidamiskohas oleku ajal; 2) pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba

Eestisse naasmiseks; 3) viie aasta jooksul käesoleva lõike punktis 2 nimetatud Eestisse

naasmise loa saamisest alates, ilma et vanem oleks Eestisse naasnud või 4) pärast käesoleva

lõike punktis 3 nimetatud tähtaega, kui tema vanemal ei olnud võimalik mõjuval põhjusel

Eestisse naasta. Niisiis on sätte sõnastus alates 01.01.2024 oluliselt laiendanud isikute ringi,

keda represseerituna tunnustatakse. Kui kaebaja leiab, et ta vastab seaduse uue redaktsiooni

tingimustele, on tal õigus esitada SKA-le uus taotlus.

19. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu

otsuse. Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega jätab U.C kaebuse rahuldamata

(HKMS § 200 p 3). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 4 tuleb U.C-lt välja mõista

Sotsiaalkindlustusameti tasutud ekspertiisitasu 250 eurot. Ülejäänud osas jäävad

menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda HKMS § 108

lg 1 ja § 109 lg 1 alusel.

20. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema

pereliikmete nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)