1-23-681/63 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2024, Tallinn

Kriminaalasja number

1-23-681

Kohtukoosseis

eesistuja Sten Lind, liikmed Elina Elkind ja Markus Kärner

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kohtuistungi toimumise aeg

8. juuli 2024

Kriminaalasi

Jüri Kiviti süüdistuses KarS § 245 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 2. aprillil 2024 üldmenetluses tehtud otsus

Apellandid

kaitsja, prokurör

Prokurör

ringkonnaprokurör Toomas Tomberg

Süüdistatav

Jüri Kivit

isikukood 36804020258; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel:

vene keel ja eesti keel; elukoht XXX; töökoht: XXX;

varem karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonid rahuldamata.

Tühistada apellatsioonide piirest väljudes Harju Maakohtu 2. aprilli 2024 otsus Jüri

Kivitilt 9600 euro suuruse semiootilise ekspertiisi kulu riigi kasuks välja mõistmise osas.

Jätta ekspertiisikulu riigi kanda.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Määrata vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistiku poolt Jüri Kivitile

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole LOJAL OÜ

makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 636,84 eurot.

Jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni üksnes

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jüri Kivitile on esitatud KarS § 245 lg 1 järgi süüdistus riigihümni teotamises.

Süüdistuse kohaselt valmistas Jüri Kivit eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas, kuid hiljemalt

9. oktoobril 2022 ette teotavalt moonutatud Eesti Vabariigi riigihümni teksti, asendades

riigihümni Johann Voldemar Jannseni kirjutatud sõnad Eesti Vabariiki teotavate sõnadega. Ta

esitas omaloominguliste sõnadega riigihümni ennast süntesaatoril saates. Ta videosalvestas

ennast selliselt töödeldud riigihümni esitamas koos riigihümni muusikalist taset mõnitavate

kommentaaridega. Videosalvestisele lisas ta teksti ja Eesti poliitikuid kujutavad fotod ning

avalikustas videosalvestise 9. oktoobril 2022 oma Youtube’i kanalil kasutaja „Juri Kivit“

kontol.

2. Harju Maakohus tunnistas 2. aprilli 2024 otsusega J. Kiviti KarS § 245 lg 1 järgi süüdi

ja karistas teda 250 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Kuna kohus luges päevamäära

suuruseks miinimumpäevamäära 10 eurot, on rahalise karistuse suurus 2500 eurot. KarS § 66

lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest.

Maakohus mõistis J. Kivitilt välja ka menetluskulud kokku 12 962,81 eurot: sundraha, riigi

õigusabi kulu ja semiootilise ekspertiisi tasu ja eksperdile kooskõlas KrMS §-ga 178 makstud

rahasumma. Ka menetluskulusid saab maakohtu otsuse kohaselt tasuda kuumaksetena 12 kuu

jooksul otsuse jõustumisest.

Kohtuotsuse kohaselt ei tähenda see, et “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on Eesti hümn

ühiskondliku kokkuleppe ehk tavaõiguse kohaselt ning seadusega ei ole kirjeldatud hümni

kasutamisõigust ja -viisi, et tegemist poleks riigihümniga. See, et hümni seadust pole, ei

muuda KarS § 245 lg 1 osas, milles see näeb ette vastutuse riigihümni teotamise eest,

põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuna J. V. Jannseni ja F. Paciuse teose "Mu isamaa, mu õnn

ja rõõm" puhul on tegemist riigihümniga, on igati õiguspärane selle kaitsmine sarnaselt teiste

riigi sümbolitega.

Nii sõna kui ka kunst on vaba, kuid sõnavabadus ei ole vabadus solvata või teotada. Nii nt

riigi valitsust kui ka hümni võib kritiseerida, aga seda ei tohi teha teotades. KarS § 245 lg-le 1

vastava teotamisega ei ole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise

eneseväljenduse raamidesse.

Otsustamaks, kas J. Kiviti poolt loodu puhul on tegemist tema loominguga, mitte hümni

teotamisega, pidas kohus vajalikuks tellida sõltumatu hinnangu. Maakohus ei nõustunud

kaitsjaga, et ekspertiisiakti puhul on tegemist lubamatu tõendiga. Erinevalt kaitsjast ei ole

kohtul tekkinud kahtlust, et ekspertiis oleks läbi viidud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt.

Kohtu hinnangul kinnitavad nii ekspertiisiakt kui ka eksperdi ütlused kohtuistungil, et

süüdistatava poolt YouTube kanalil näidatud video puhul on tegemist Eesti Vabariigi

riigihümni teotava teosega. Nende tõenditega on ümber lükatud J. Kiviti väide, et tegemist oli

satiirilise omaloominguga.

Maakohtu hinnangul pani J. Kivit kuriteo toime kavatsetusega. Videolt nähtuvalt pöördub Jüri

Kivit auditooriumi poole ning räägib otsesõnu Eesti hümnist ning enne teose esitamist

vabandab ta juba ette, et see võib osasid inimesi solvata, sest hümn on püha. Seega sai Jüri

Kivit väga hästi aru, et tegemist on Eesti Vabariigi riigihümniga, mis on inimestele püha.

Arvestades ka tema sõnavõttu primitiivsest muusikateosest, mida saab raskusteta ühe käega

mängida, ning selle demonstreerimist, oli tema eesmärgiks hümni teotamine.

Vastuseks kaitsja väitele, et süüdistatav tegutses keelueksimuses, märkis kohus: „Arvestades

kohtu poolt subjektiivse külje analüüsil käsitletud süüdistatavale objektiivselt avaldunud ja

teadaolnud aspekte, leiab kohus, et puuduvad igasugused asjaolud, mis viitaksid Jüri Kiviti

(keelu)eksimusele KarS § 39 lg 1 tähenduses.“

Maakohus leidis, et J. Kiviti suhtes võib kohaldada KarS § 245 lg-s 1 nimetatutest

kergemaliigilist karistust ehk rahalist karistust. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et

karistusregistri andmete kohaselt pole süüdistataval kehtivaid karistusi ning kuriteo

toimepanemise asjaolusid hinnates on süü keskmine.

Kohus tõdes, et kohtuistungil süüdistatav süüd ei tunnistanud ja kahetsust ei avaldanud.

Puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud.

Maakohus pidas põhjendatuks sanktsiooni keskmisele määrale, s.o 250 päevamäärale vastavat

rahalist karistust. Kuna kohtul polnud usaldusväärsed andmeid J. Kiviti 2021. aasta keskmise

päevasissetuleku kohta, luges kohus päevamäära suuruseks miinimummäära. Tulenevalt

sellest, et süüdistatava sõnul on tema sissetulek olnud viimastel aastatel üsna väike, pidas

kohus põhjendatuks määrata karistuse tasumine ositi 12 kuu jooksul.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja kaitsja.

3.1

Kaitsja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja uue otsusega Jüri

Kiviti KarS § 245 lg 1 alusel õigeks mõistmist. Kui apellatsioonimenetluses ei ole võimalik

uut kohtuotsust teha, taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

Kui ringkonnakohus peaks leidma, et KarS § 245 lg 1 võimaldab J. Kiviti süüdi tunnistamist,

taotleb kaitsja KarS § 245 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, mis

võimaldab karistada riigihümni teotamise eest, ning selle kohaldamata jätmist.

Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus pole oma otsuses kaitsja seisukohtadele ja

vastuargumentidele vastanud.

Kaitsja rõhutab, et KarS § 245 lg 1 kuriteokoosseis eeldab riigi ametliku sümboli teotamist,

riigihümni ei ole PS § 7 sätestatud riigi sümbolite hulgas ning seda pole üldse

taasiseseisvumisjärgsete õigusaktidega sätestatud. Kaitsja jaoks on küsitav, kuidas saab KarS

§ 245 lg-s 1 olla ametlike sümbolite kõrval olla nimetatud ka hümn, mis on väljakujunenud

tavaõiguse alusel. Seda, mis on Eesti Vabariigi hümn, mainib Eesti lipu seaduse (ELS) § 3 lg

2, mis ütleb, et Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise

signatuurina Eesti Vabariigi hümni, Friedrich Paciuse ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (sõnad

Johann Voldemar Jannsen) algusfraase, kuid ka ELS § 3 lg 2 ei sätesta piiranguid sellele, kes,

kus või kuidas võiks Friedrich Paciuse ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (sõnad Johann

Voldemar Jannsen) muusikalist ja/või sõnalist osa esitada ja/või seda oma loomingus kasutada

või interpreteerida. Pealegi kasutavad Eesti lipu seadus ja karistusseadustik erinevaid

termineid: ELS § 3 lg-s 2 on räägitud Eesti Vabariigi hümnist, KarS § 245 lg-s 1 riigihümnist.

Kaitsja leiab, et kuna Eesti Vabariigis ei ole seadustatud riigihümni, siis on võimalik, et KarS

§ 245 lg 1 on riigihümni mõistet puudutavalt sisutühi või vastuolus Eesti Vabariigi

põhiseaduse § 3 esimese lausega.

Apellatsiooni kohaselt ei saa mitte mingil juhul väita, et etteheidetavas videosalvestises

esitatakse just Eesti Vabariigi hümni. Eesti Vabariigi hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on

koorilaul. J. Kivit ei esinenud kooriga, ta kasutas üksnes F. Paciuse meloodiat. Seejuures on F.

Paciuse meloodia vaid üks vahenditest J. Kiviti arvamuse väljendamiseks, kusjuures tegemist

pole põhilise vahendiga. J. Kiviti loodud teos ei ole riigihümn ning selle loomisel ei olnud Jüri

Kivitil ka mingit huvi või tahet suunatud sellele, et tema poolt esitatut nii viisi kui sõnade osas

või nende koosmõjus peetaks Eesti Vabariigis kasutusel olevaks riigihümniks.

Ka ei olnud tal mingit soovi teha hümni suhtes kriitikat või väljendada lugupidamatust.

Kaitsja möönab, et J. Kivit võis väljendada lugupidamatust poliitikute, ajaloo, poliitiliste

valikute jms suhtes, aga leiab, et see ei ole KarS § 245 lg 1 järgi karistatav.

Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et KarS § 245 lg 1 koosseisule vastava teoga

pole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise eneseväljenduse raamidesse.

Maakohus on aga valesti asunud seisukohale, et praegusel juhul ei olnud tegemist sellise

olukorraga. Kohus on tuginenud eksperdiarvamusele, mida kaitsja peab lubamatuks ja

ebausaldusväärseks tõendiks.

Kaitsja heidab ette, et pärast kohtu poolt semiootilise ekspertiisi määramist, kuid enne

ekspertiisiakti esitamist, on prokuratuur ilma kohtu korralduse või loata edastanud

ekspertidele mingi oma faili, millele nad hinnangu andmisel ka tuginesid. Selle faili sisu on

kaitsjale, aga ka kohtule teadmata.

Veel heidab kaitsja ette, et eksperdid on asunud ekspertiisiakti koostades prokuröri abistama.

Nimelt koostati ekspertiisiaktile preambula, sest prokuratuur ei pruukinud esitada selliseid

küsimusi, mis nõudnuks selle „teose semiootilise funktsioneerimise täpset selgitamist“. See-

eest jätsid eksperdid täitmata maakohtu määruse osas, milles kohus kohustas vastama kaitsja

küsimustele. Kuigi kaitsja esitas küsimusi lausete sisu kohta eraldi, lähtusid eksperdid vastates

J. Kiviti poolt esitatud teose tervikust. Sellega takistasid eksperdid kaitseõiguse teostamist ja

sekkusid poolte võistlevuse printsiipi.

Eksperdi kallutatust näitab ka see, et AR põhistas omi seisukohti Jüri Kivitist loodud kuvandi

abil läbi mõni päev enne eksperdi kohtus ütluste andmisele eelnenud “Pealtnägija” saatest

nähtu abil.

Lisaks eelnevale on eksperdiarvamus vastuoluline ja ekspert AR ei osanud kohtus ütlusi andes

vastuolu kõrvaldada. Eksperdiarvamuses on märgitud, et J. Kiviti teos ei ole kunst, teisal on

aga öeldud, et tegemist on travestiaga, mis on kunstiliik. Samuti on ühes punktis väidetud, et

J. Kivit andis omaloominguliste sõnadega hümni esitades hinnangu nii Eesti Vabariigile kui

ka Eesti Vabariigi ametlikule sümbolile – hümnile, teises aga, et tegemist ei ole

omaloomingulise lauluga. Kuigi kaitsja juhtis sellele vastuolule tähelepanu, tugines maakohus

nendele seisukohtadele.

Eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused on vastuolulised sellegi poolest, et eksperdi sõnul solvas

J. Kivit maad, rahvast, valitsusliikmeid ja teotas ajalugu, kuid samade sõnade kohta on

väidetud, et need solvavad Eesti hümni. Kaitsja hinnangul ei suutnud ekspert ühtegi hümni

solvavat või teotavat sõna või lauset välja tuua ja neid ei ilmne ka ekspertiisiaktist.

Ekspertiisiaktis on väidetud, et esitatud tõlked on vigased, kuid ütlusi andes leidis AR, et

olulisi erinevusi ei ole.

Ekspertiisiaktis on tehtud ulatuslikku kriitikat seoses sõna debiil kasutamisega, kuid eksperdi

ülekuulamisel ilmnes, et AR ei ole kursis selle sõna vene kultuuri- ja keeleruumis kasutusele

tulnud tähendusega, mis on tulnud käibele Venemaa välisminister Lavrovi1 käitumisest

tulenenud naeruvääristavast videost. Kaitsja väitel ei ole sõna debiil või debiilõ vene

kultuuriruumis halvustava ega ka teotava tähendusega, vaid koomilist tähendust omav.

Kõnealust videot soovis kaitsja esitada tõendina maakohtule, kuid kohus jättis taotluse

rahuldamata.

Kaitsja hinnangul on paralleelid Eesti Vabariigi hümni ja J. Kiviti laulu teksti vahel otsitud.

Kaitsja hinnangul lahknevad süüdistuse ja eksperdiarvamuse versioon selle kohta, kuidas J.

Kivit on hümni teotanud. Eksperdiarvamuses on leitud, et hümni teotavad kogumis just

solvangud riigi või maa, rahva ja institutsioonide aadressil. Seevastu süüdistuse kohaselt

teotab Jüri Kivit valitsust, riiki, rahvast ja institutsioone läbi hümni.

Maakohus on otsuses toetunud ebaõigesti semiootikaekspertiisi aktile ka põhjusel, et TÜ akti

kohaselt on mõisted hümn ja riigi hümn antud teose kontekstis sünonüümid, kuigi

tegelikkuses see nii ei ole.

Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et ekspertiisiaktiga ja/või eksperdi ütlustega arvestamine vaid

osas, mis kinnitavad süüdistusversiooni, oli ebaõige. Ekspertiisiakt tulnuks tõendikogumist

kas täielikult või vähemalt vastuolulistes osades kõrvale jätta KrMS § 3051 lg 3 alusel. Seda

taotleb kaitsja ka ringkonnakohtult.

Samas taotleb kaitsja uue semiootilise ekspertiisi teostamist või vähemalt täiendava asjatundja

arvamuse küsimist või asjatundja kohtus ülekuulamist. Taotlust põhjendab kaitsja sellega, et

talle ei olnud varem teada, et peale Tartu Ülikooli semitootika instituudi võiks veel leiduda

pädevaid asjatundjaid, kelle poole pöörduda konkureeriva arvamuse saamiseks.

Kaitsja väitel on lause “milline riik, sellised hümnid” puhul tehtud viga tõlkes, sest

vannutatud kohtutõlk tõlkis sõna “strona” eesti keelde sõnana “maa”.

Seoses subjektiivse kuriteokoosseisuga on apellatsioonis kahel korral käsitletud videoklipi

venekeelset sissejuhatust, milles J. Kivit on ette vabandanud kõigi nende ees, keda järgnev

laul solvata võiks. Esmalt (apellatsiooni lk 5) heidab kaitsja ette, et kohus on sellest otsuses

mööda läinud, hiljem (lk 18) aga väljendab kaitsja arusaamatust, kuidas on maakohus saanud

selle vabanduse alusel jõuda järeldusele, et kuritegu on pandud toime kavatsetusega. Kaitsja

väitel ei leia otsusest põhjendust, kuidas nähtub siirast ja heatahtlikust vabandusest kavatsus

panna kuritegu toime kõige kõrgemas tahtluse vormis. Kaitsja hinnangul ei saa sellest

vabandusest tulenevalt olla täidetud subjektiivne kuriteokoosseis.

Apellatsiooni kohaselt ei saa tahtlust põhjendada sellega, et J. Kivit kasutas sõna primitiivne.

See pole sõimusõna ning tähendab otsesõnu “lihtne” või “lihtsakoeline”. Seda, et Eesti

hümnina kasutusel olev muusikapala pole lihtsakoeline, pole tõendatud.

Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus on küll refereerinud J. Kiviti ütlusi, et tegemist oli

sarkastilise satiiriga, kuid kohtuotsusest ei selgu kohtu hinnang neile ütlustele.

J. Kiviti tahe tuleb hästi ja selgelt välja tema ristküsitluses antud vastustest – ta tahtis n-ö

auru välja lasta ja enda arvamust avaldada, mitte aga hümni teotada. Ta tegi luuleread ja

sobitas need rütmilt sobiva viisiga. Tema teksti protsentuaalne kattuvus originaaltekstiga on

vaid ca 1,56%.

Vastavalt apellatsioonile pole maakohus piisavalt põhjendanud, miks polnud J. Kivit

keelueksimuses. Kaitsja on seisukohal, et kui senini pole peetud vajalikuks hümni kasutamist

reglementeerida, on valdav ühiskondlik arvamus, et esitagu ja kuulaku inimesed seda nii,

kuidas tahavad.

Ametlikest sümbolitest on avaldatud hulgaliselt karikatuure ja ei ole teada, et selle eest oleks

kedagi karistatud. Kui vaadata senist kohtupraktikat, siis seni ei ole KarS § 245 lg 1 alusel

menetletud muid tegusid peale Eesti Vabariigi lipu maha rebimise, sellel trampimise ja selle

lõhkumise või põletamise.

Kaitsja leiab, et J. Kivit tegutses piisava hoolsusega, et kontrollida, ega tema tegu pole

õigusvastane. Isegi kui J. Kivit oleks pöördunud nõu saamiseks oma praeguse kaitsja poole,

oleks ta saanud kinnituse, et hümni esitamist ega selle osiste kasutamist pole otseselt

reglementeeritud ja tegemist ei ole riigi ametliku sümboliga.

Kaitsja peab vääraks seda, kui F. Paciuse meloodia kasutamise või hümni sõnade iga töötluse

puhul tuleks kaasata eksperdid, kes sisuliselt hakkaksid ekspertiisiakti ja täiendavate selgituste

kaudu andma õiguslikku hinnangut, nii nagu see praeguseks apelleeritava otsuse

põhjendustest tulenevalt juhtunud on. Selleks peaks kaitsja arvates aga seadusandja hümni

kasutamisega seotut põhjalikumalt reguleerima.

Apellatsiooni kohaselt võiks olla põhjust kaaluda, kas KarS § 245 lg 1 on põhiseadusevastane

osas, milles see annab võimaluse karistada riigihümni teostamise eest. Karistamise alus peab

olema selgelt äratuntav ja ettenähtav. Praegusel juhul KarS § 245 lg 1 sätestatud koosseis

kaitsja meelest seda nõuet ei täida, sest pelgalt teotamise eest karistuse ettenägemine ei

võimalda „loomingulistel isikutel loomevabaduse teostamisel olukorras, kus konkreetne teos

ei ole kaitstud ka autoriõigusega, ilma eksperte kaasamata mingilgi viisil ette näha seda, kas

tehtule võidakse hiljem anda näiteks KarS § 245 lg 1 tulenev karistusõiguslik hinnang“.

Lõpuks palub kaitsja kontrollida, kas ekspertiisikulude hüvitamine ekspertiisiasutusele koos

käibemaksuga oli ikka põhjendatud.

3.2

Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist J. Kivitile mõistetud karistuse osas ning

J. Kivitile karistuseks 6-kuulise vangistuse mõistmist.

Prokuröri hinnangul ei vasta maakohtu otsusega mõistetud karistus kuriteo raskusele ja

süüdimõistetu isikule. J. Kiviti süü on suur ja karistuse eesmärke ei ole tema puhul võimalik

saavutada vangistusest kergema karistusega. Ta planeeris süüteo toimepanemise ja pani selle

toime kavatsetult ning siiani on seisukohal, et tegu on toreda naljaga. Video on endiselt tema

Youtube’i kanalil vabalt vaadatav. See on kogunud 82 950 vaatamist, mida on ca 9000 võrra

enam maakohtus toimunud vaidluste ajaga. See näitab selgelt J. Kiviti negatiivset suhtumist

nii oma teo keelatusse kui keelunormi ning kinnitab, et ta pole välja näidanud mingit

kahetsust, jätkates tänaseni Eesti Vabariigi ametliku sümboli – riigihümni – teotamist.

Prokurör on seisukohal, et esineb KarS § 58 p-s 1 toodud karistust raskendav asjaolu – madal

motiiv. J. Kiviti teo motiiviks oli iseenda upitamise ja soov väljendada põlgust Eesti Vabariigi

suhtes. J. Kiviti taotletav eesmärk oli Eesti Vabariigi riigihümni teotamine ennast laia

avalikkuse ees reklaamides ja see kätkeb endas ka motiivi erilist hukkamõistetavust.

Maakohus ei ole seda süüdistaja seisukohta analüüsinud ega ümber lükanud.

Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suurust hinnates keskenduda teole ning J. Kiviti juhtumist

reljeefsemat Eesti sümboli teotamist on raske ette kujutada, seepärast sobib tema juhtum

kohtupraktika kujundamiseks – milline ja kui räige peaks olema Eesti Vabariigi ametliku

sümboli teotamine, et oleks põhjendatud selle eest vangistuse mõistmine.

4. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid oma apellatsioonide juurde ja vaidlesid

vastaspoole apellatsioonile vastu. J. Kivit toetas kaitsja apellatsiooni.

J. Kivit on esitanud oma seisukoha ka kirjalikult. Ta leiab, et ta ei ole esitanud ega kasutanud

Eesti Vabariigi hümni.

Kirjaliku seisukoha on esitanud ka prokurör, kes leiab, et kaitsja apellatsioon on ilmselgelt

põhjendamatu ning kohus on tuginenud ekspertiisiaktile õiguspäraselt.

Kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on maakohtu otsusega tutvumiseks ja kliendiga

nõupidamiseks, apellatsiooni koostamiseks ning prokuröri apellatsiooniga tutvumiseks ja

istungiks ettevalmistamiseks kulunud kokku 630 minutit. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et

tasu suuruseks määrataks 576 eurot, millele lisandub käibemaks 126,72 eurot. Kohtuistungil

osalemise eest makstava tasu suuruseks taotleb kaitsja 90 euro määramist, millele lisandub

käibemaks 19,8 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium leiab, et alust ei ole J. Kiviti KarS § 245 lg 1 järgi õigeks

mõistmiseks ega ka talle raskema karistuse mõistmiseks.

Ringkonnakohus võtab seisukoha esmalt kaitsja (I) ja seejärel prokuröri apellatsioonis (II)

esitatud argumentide suhtes. Lõpuks (III) käsitleb ringkonnakohus menetluskuludega

seonduvat ja esitab kokkuvõtvad lõppjäreldused.

I

6. Kaitsja on seisukohal, et kuna Eesti Vabariigi hümni pole riigivärvide, riigilipu ja

riigivapi kõrval nimetatud PS §-s 7 ega kehtestatud ka seadusega, ei saa hümni teotamine olla

karistatav KarS § 245 lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse Eesti Vabariigi ametliku sümboli

teotamise eest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

See, et erinevalt riigilipust ja -vapist ei ole riigihümni nimetatud PS §-s 7 ning hümni kohta

pole oma seadust, ei tähenda, et riigihümn ei saaks olla Eesti Vabariigi ametlik sümbol. See, et

PS § 7 nimetab riigi sümbolitest vaid riigivärve, riigilippu ja riigivappi, ei tähenda, et

põhiseadus keelaks riigil omada ja kasutada muid ametlikke sümboleid. Seejuures ei tulene

kuskilt nõuet, et riigihümn peaks olema kehtestatud seadusega. Hümn võibki olla nii riiklikult

kehtestatud kui ka tavaõiguse alusel kujunenud (vt nt Encyclopedia Britannica, märksõna

national anthem). See, et tegemist on ametliku sümboliga, tuleneb hümni olemusest ja selle

kasutusest – hümn on pidulik esinduslaul (vt märksõna „hümn“ Eesti keele seletavas

sõnaraamatus (toimetanud M. Langemets jt. 2. trk; Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2009)).

Riigihümn on järelikult riigi pidulik esinduslaul, seega osa riigi sümboolikast. Riigihümni

kasutatakse ametlikel ja/või pidulikel riiklikel sündmustel nii riigisiseselt kui ka

rahvusvaheliselt. Ka maakohus on toonud välja, et Eesti hümni kasutatakse riiklikel

tseremooniatel, spordivõistlustel või muudel avalikel üritustel. See, et Eesti Vabariigi hümn

pole seadusega kehtestatud, ei tähenda sedagi, et poleks selgust, et Eesti Vabariigi hümn on F.

Paciuse viisi ja J. V. Jannseni sõnadega „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“.

Kohtukolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, nagu tuleks eristada Eesti Vabariigi hümni (mille

olemasolu kaitsja ei eita) ja riigihümni, kusjuures Eesti Vabariigi hümnist saab riigihümn alles

siis, talle see staatus seadusega antakse. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist

sünonüümidega, kusjuures see, kas kasutada terminit Eesti Vabariigi hümn või riigihümn,

sõltub kasutuskontekstist (sarnaselt nt terminitega Riigikohtu kohtunik ja riigikohtunik). Termin

riigihümn kujutab endast täpsustust, mis hümniga tegemist on – lisaks riikidele võib hümn olla

ka nt organisatsioonidel ja asutustel. Seda saab kasutada juhul, kui puudub vajadus viidata

riigile, mille hümnist jutt on – see pole kas oluline või selgub riik, mille hümnist räägitakse,

kontekstist. Termin Eesti Vabariigi hümn on riigihümni sünonüüm, mida kasutatakse siis, kui

tekstis on vaja välja tuua, et konkreetsel juhul on juttu just Eesti hümnist.

Kuna KarS § 245 lg-s 1 nimetatud riigihümni tuleb mõista Eesti Vabariigi hümni sünonüümina

ja on teada, et Eesti Vabariigi hümniks on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, on alusetu kaitsja

seisukoht, nagu oleks KarS § 245 lg 1 riigihümni mõistet puudutavalt sisutühi.

See, et riigihümni reguleerivat seadust ei ole, ei tähenda, et riigihümnile poleks seadusega

antud riigi ametliku sümboli staatust. See, et riigihümn on Eesti Vabariigi ametlik sümbol,

tuleneb KarS §-st 245 endast. KarS § 245 pealkiri ütleb, et see säte näeb ette vastutuse Eesti

Vabariigi ametliku sümboli teotamise eest. Seega on seadusandja lugenud ametlikeks

sümboliteks kõik KarS § 245 lg-s 1 otsesõnu nimetatud riigi sümbolid – Eesti lipu, riigivapi ja

riigihümni. Küsimus, kas tegemist on riigi ametliku sümboliga, saab ringkonnakohtu

hinnangul tekkida vaid nende riigi sümbolite puhul, mida KarS § 245 lg 1, osutades

võimalusele, et ametlikke sümboleid saab olla veel, ise ei nimeta.

Seda, et riigihümni staatus riigi ametliku sümbolina tuleneb KarS § 245 lg-st 1 endast, ei lükka

ümber kaitsja argument, et riigihümn „on eraldatud ametlike sümbolite nimistust komaga“.

Kohtukolleegium möönab, et riigihümni teotamine on paigutatud kuriteokoosseisus teiste riigi

ametlike sümbolite vastu toimepandavatest tegudest eraldi. Nimelt sätestab KarS § 245 lg 1:

„Eesti lipu, riigivapi või muu ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või

muul viisil teotamise, samuti riigihümni teotamise eest – karistatakse rahalise karistuse või

kuni üheaastase vangistusega.“ Selline sõnastus on aga selgitatav asjaoluga, et hümni suhtes

toime pandav tegu erineb teiste ametlike sümbolite suhtes toime pandavatest tegudest –

erinevalt teistest mainitud sümbolitest ei ole riigihümn füüsiline objekt, mida oleks võimalik

maha rebida, purustada või muul moel füüsiliselt kahjustades teotada.

Tulenevalt sellest, et riigihümni teotamine on KarS § 245 lg-s 1 koosseisupärase teona

otsesõnu nimetatud ning oli seda ka teo toimepanemise ajal, on tingimus, et isiku õiguste

piiramine, eriti teo karistatavus peab tulenema seadusest, täidetud. Seega on alusetu kaitsja

seisukoht, nagu oleks riigihümni teotamise eest karistamine vastuolus PS § 23 esimese lausega,

§ 3 esimese lausega ja § 11 esimese lausega.

7. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole vastanud kaitsja küsimusele, et kui „Mu

isamaa, mu õnn ja rõõm“ on Eesti Vabariigi hümnina kasutatav tavaõiguse alusel, siis kuidas

saab tavaõiguse ehk kirjutamata kombeõiguse rikkumise eest karistada. Ühtlasi märgib kaitsja,

et ainus seadus, mis mainib selle muusikateose kasutamist Eesti Vabariigi hümnina, on Eesti

lipu seadus, mille § 3 lg 2 reguleerib üksnes hümni algusfraaside kasutamist Eesti lipu Pika

Hermanni torni heiskamise muusikalise signatuurina. Selleski seaduses pole reguleeritud, kes,

kus või kuidas võiks muusikateost ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” muusikalist ja/või sõnalist

osa esitada ja/või seda oma loomingus kasutada või interpreteerida.

Kaitsja seisukoht, nagu saaks olla tegu karistatav vaid siis, kui lubatav käitumine on õiguslikult

eraldi reguleeritud, on ekslik. Kriminaalõigus sanktsioneerib mitte ainult teiste õigusharude

norme, vaid ka ühiskonnas kehtivaid üldisi käitumiseeskirju, st inimese käitumist reguleeriv

primaarnorm ei pea olema õigusnormina kehtestatud (vt nt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa

III/12.). See on ilmne ka teisi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseise vaadates. Näiteks

näeb KarS § 1573 ette vastutuse ahistava jälitamise eest, kuid pole seadust, mis reguleeriks

täpselt, kuidas ja kui sageli võib teise inimesega kontakti otsida või millise piirini ja kuidas

tema eraellu sekkuda. Eraldi regulatsiooni puudumine ei tähenda, et tuvastatav poleks see,

milline käitumine on keelatud. Õiguskorras on just karistusõiguse ülesanne määrata

süüteokoosseisu kaudu kindlaks keelatud teod ja näha ette ka karistus (vt J. Sootak.

Karistusõigus. Üldosa VI/6.).

KarS § 245 lg 1 näeb ette vastutuse hümni teotamise eest. Seadus ei sätesta ega peagi

sätestama, milles hümni teotamine seisneda võib. Teatavasti iseloomustabki õigusnorme teatav

abstraktsus, et sest võimaliku teo kõiki väljendusviise ja nende nüansse ei ole võimalik

detailselt kirjeldada. Nii ei leia õigusaktidest loetelu näiteks tegevustest, mis võiks olla

käsitatavad tapmisena, mille eest näeb vastutuse ette KarS § 113, või ähvardamisena, mis on

karistatav KarS § 120 alusel.

Kui õigusaktis pole antud mingi termini legaaldefinitsiooni, tuleb õigusnormis kasutatud

sõnade puhul lähtuda nende üldkeelelisest tähendusest. Seega, kui õigusnorm räägib

ähvardamisest, on ähvardamise üldkeelelisest tähendusest tulenevalt mõistetav, et mõeldud on

sõnadega või ka käitumisega, nt žestidega väljendatud kavatsust teha kellelegi midagi halba.

See, kas konkreetsel juhul väljendatu kujutas endast ähvardust, sõltub juba kontekstist ja

hindaja tunnetusest, õigusvaidluse puhul lõppkokkuvõttes kohtu siseveendumusest. Sama

kehtib teotamise puhul. Teotamine tähendab kellegi ränka solvamist teo või sõnaga, au ja

väärikuse alandamist, häbistamist või rüvetamist (vt Eesti keele seletav sõnaraamat). Seega

vastab KarS § 245 lg-le 1 igasugune hümni väärikust tõsiselt alandav käitumine. Seejuures

saab väärikust alandada nii sõnade (nt sügavalt halvustava seisukoha avaldamisega) kui ka

teoga (nt hümni suhtes äärmist lugupidamatust väljendava käitumisega hümni esitamise ajal

olgu siis hümni esitaja või muu juuresolija poolt).

J. Kivitile heidetakse süüdistuses ette, et ta avalikustas oma Youtube’i kanalil videosalvestise,

kus esitas end süntesaatoril saates riigihümni, millel olid J. V. Jannseni kirjutatud sõnad

asendatud tema loodud Eesti Vabariiki teotavate sõnadega, ning tegi mõnitavaid märkusi Eesti

riigihümni muusikalise taseme kohta. Veel on süüdistuses toodud välja, et videosalvestusele oli

lisatud tekst ja Eesti poliitikute fotod.

Kaitsja on apellatsioonis korduvalt rõhutanud, et J. Kiviti ei esita videosalvestisel Eesti

Vabariigi hümni. Ringkonnakohus tõdeb, et süüdistuses on tõepoolest öeldud, et J. Kivit „esitas

omaloominguliste sõnadega riigihümni“. Juba sellest fraasist endastki on aga üheselt aru saada,

et J. Kivitile ei heideta ette riigihümni, vaid selle põhjal loodud oma sõnadega muusikapala

esitamist, kusjuures kasutatud sõnad olid Eesti Vabariiki teotavad. Sellega seoses osutab

kohtukolleegium eespool öeldule, et KarS § 245 lg 1 näeb ette vastutuse hümni teotamise eest

ning teotamine on igasugune käitumine, mis alandab tõsiselt hümni väärikust. Seega ei sõltu

see, kas isik on pannud toime KarS § 245 lg-le 1 vastava teo, sellest, kas isik esitas hümni, vaid

sellest, kas ta käitus mingil moel hümni väärikust alandavalt. Hümni väärikust võib alandada

ka selle põhjal sellise teose1 loomisega, mis hümni naeruvääristab ja selle pühalikkust lõhub.

Seejuures tuleb pöörata tähelepanu, et süüdistuse kontekstis tuleb teosena, mille loomisega

hümni teotati, käsitada mitte ainult J. Kiviti esitatud F. Paciuse viisi ja J. Kiviti sõnadega

muusikapala, vaid Youtube’i kanalile üles pandud videosalvestist tervikuna. Süüdistus ei piirdu

etteheitega, et J. Kivit lõi ja esitas hümni teotavat muusikateost, vaid kirjeldatud on seda, et ta

pani Youtube’i kanalile üles videosalvestise. Lisaks sellele, et sellel videosalvestisel esitas J.

Kivit oma muusikapala, on süüdistuses välja toodud, et J. Kivit kommenteeris Eesti hümni,

samuti see, et videosalvestisele oli lisatud tekste ja fotosid. Seega tuleb selle üle otsustamisel,

kas J. Kivit teotas riigihümni, anda hinnang mitte ainult videoklipis esitatud muusikateosele,

vaid videoklipile tervikuna.

Kaitsja on osutanud sellele, et süüdistuse kohaselt heidetakse J. Kivitile ette hoopis seda, et

tema kasutatud sõnad teotavad Eesti Vabariiki. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selles

vastuolu. Hümni väärikust alandab ka see, kui luuakse hümniga sarnasust taotlev muusikateos

(milleks on kahtlemata hümni viisil loodud teos), milles mõnitatakse tavapäraselt hümnis

ülistatavaid objekte. Riigihümn kui riigi pidulik esinduslaul peaks looma riigi kodanikes

pidulikke emotsioone, ühtekuuluvustunnet. On selge, et kui lisada hümni viisile riiki või

rahvast pilkavad ja häbistavad sõnad, on teose mõju vastupidine ja tegemist on hümni

naeruvääristava ja mõnitava teoga.

8. Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti märkinud, et KarS § 245 lg 1 kuriteokoosseisule

vastava teotamisega ei ole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise

eneseväljenduse raamidesse. Tõepoolest on ka maakohtu otsuses märgitud, et

„Koosseisupärase teotamisega ei ole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise

eneseväljenduse raamidesse. Kas tegemist on teoga, millele laieneb kunstivabaduse põhiõigus,

ehk teisisõnu, kas tegemist on kunstiga, on üksikjuhtumi küsimus“. Seega on maakohus

1 Terminit teos kasutades lähtub ringkonnakohus autoriõiguse seaduse § 4 lg-s 2 antud teose määratlusest. Selle

kohaselt on teos mis tahes originaalne tulemus kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud

mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi

tehnilise vahendi abil.

leidnud, et kui leiab tuvastamist, et isikule süüks pandav tegu kujutab endast kunstiloomingut,

välistab see teo vastavuse kuriteokoosseisule. See seisukoht on ekslik.

Maakohtu argumentidest nähtuvalt tuleneb maakohtu arusaama kohaselt PS §-s 38 ettenähtud

kunstivabaduse põhimõttest, et kui tegemist on „kunstilise eneseväljenduse raamidesse“ jääva

teoga, ei saa see olla kuriteokoosseisule vastav tegu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

lähenenud probleemile valest otsast.

Rääkides „kunstilise eneseväljenduse raamidest“, on maakohuski tõdenud, et kunstivabadus ei

ole piiramatu. Need piire ei saa aga tuvastada abstraktselt, vaid need avalduvad teiste isikute

õigusi või muid õigusriiklikke väärtusi kaitsvates õigusnormides. Muu hulgas on sellisteks

normideks kuriteokoosseisud. Teisisõnu: kunstivabadusele tuleb piir ette muu hulgas siis, kui

oma kunstilise eneseväljenduse teostamisel pannakse toime kuritegu. Pole õiguslikku

printsiipi, mis ütleks, et kuriteokoosseisule ei vasta tegu, mis on kantud (ka) kunstilisest

taotlusest. Selle, kas tegu vastab kuriteokoosseisule, määrab ära see, kuivõrd sobib tegu kokku

kuriteokoosseisus kirjeldatuga.

On ilmne, et teise inimese tapmine jääb tapmiseks või koguni mõrvaks ka juhul, kui seda

esitleda kunstilisel eesmärgil, nt soovist juhtida tähelepanu mõnele olulisele ühiskondlikule

probleemile, toime pandud perfomance’ina. Ka võõra vara kahjustamine või hävitamine, kui

sellega on põhjustatud oluline kahju, vastab KarS §-le 203 ka siis, kui nii on väidetavalt loodud

uus teos. Sama moodi pole põhjendatud arusaam, et kui tegemist on kunstiloominguga, siis ei

saa olla tegemist hümni teotamisega. Iseenesest ei pea kunst olema meeldiv, vaid võib inimeste

tundeid ka riivata ja olla šokeerivgi. Kui teose häiriv iseloom avaldub aga asjaoludes, mis

vastavad kuriteokoosseisu tunnustele, ei välista teo käsitamist kuriteona asjaolu, et see on

toime pandud kunstilisest taotlusest lähtudes. Näiteks ei muuda sõnumi sisu ega välista

vastutust KarS § 151 lg 1 või 2 järgi see, kui mingi rahvuse või seksuaalse sättumuse

esindajate vihkamisele ja nende vastasele vägivallale üles kutsuv sõnum n-ö pakitakse

muusikalisse vormi ja esitatakse muusikapalana. Niisamuti ei välista vastutust hümni teotamise

eest see, kui seda tehakse samuti mingile kunstivormile vastavas teoses. Kui isikule

etteheidetav tegu seisneb hümni teotamises, tuleb esikohale seada küsimus, kas tegu on hümni

väärikust alandav, ja küsimus, kas tehtu taga on kunstiline kontseptsioon ja kas loodul on

mingi kunstiväärtus, on teisejärguline.

Kuigi see, kas tegu on pandud toime kunstilisest eneseväljendusest lähtudes, pole teo

koosseisupärasuse hindamisel esmatähtis, ei tähenda eespool öeldu, nagu poleks sel üldse

tähtsust. Kuivõrd normi tõlgendamisel tuleb erinevate tõlgendusvõimaluste puhul eelistada

põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas

ei ole (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36), tuleb ka hümni teotamise mõiste tõlgendamisel

hoiduda kunstivabaduse liigsest piiramisest. Kui kohus peaks leidma, et süüteokoosseisu

sõnastus ei võimalda põhiseaduskonformset kitsendavat tõlgendamist ja süüteokoosseis on

ikkagi põhiseadusega vastuolus, on kohtul õigus norm ka kohaldamata jätta.

Kohtukolleegium leiab, et ametliku sümboolika teotamise eest karistusõigusliku vastutuse

ettenägemist iseenesest ei ole põhjust pidada kunstivabaduse liigseks piiranguks. Ametlik

sümboolika esindab riiki. Selle raames on riigi ametliku sümboolika üks funktsioone kodanike

ühtekuuluvustunde kasvatamine ja hoidmine. Seda illustreerib nt kaitsja esitatud I. Makarovi

artiklis „Eesti hümn – läbi tule, vee ja kanalisatsioonitorude“ kirjeldatud Ameerika

Ühendriikide reeglistik selle kohta, kuidas tuleb näidata üles austust riiklikke sümbolite suhtes.

Riiklikke sümbolite tähtsust kodanikutunde kujundamisel on rahvuslipu näitel käsitlenud ka nt

T. Viik artiklis „Meaning-formation in Everyday Life: A Phenomenological Analysis of

Patriotic Feelings“ (Glimpse 15 (2014): lk 101–105). Kuna riigi sümboolika esindab riiki,

nähakse selle teotamises riigi vastu suunatud tegu. Analoogsed karistusnormid on nähtud ette

teisteski riikides (nt Saksamaal näeb karistusseadustik (StGB) § 90a lg 1 p 2 värvide, lipu, vapi

või hümni solvamise eest ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, ka Läti

karistusseadustiku § 93 näeb riigi sümbolite, sh hümni teotamise eest ette rahalise karistuse või

kuni kolmeaastase vangistuse).

Selle, et kunstilist vabadust liigselt ei piirata, tagab kohtukolleegiumi hinnangul KarS § 245 lg

1 puhul termini teotamine kasutamine. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on teotamine eriti

jäme lugupidamatusavaldus. See tähendab, et karistatav ei ole hümni põhjal tehtud töötlus või

interpreteering iseenesest. Ka hümni põhjal kriitiliste ega ka humoorikate teoste loomine ei pea

tähendama hümni suhtes lugupidamatuse üles näitamist, rääkimata sellest, et iga sellist teost

peaks lugema jämedaks lugupidamatuseavalduseks hümni suhtes. Sellest tulenevalt ei vasta

KarS § 245 lg-le 1 kaitsja toodud näited, mis puudutavad hümni esitamist (E. Sundja hümni

interpretatsioon ja M. Matvere hümnimasin) või hümni sõnadest inspireeritud

ühiskonnakriitilis-irooniliste tekstide loomist.

9. Selle tuvastamisel, kas J. Kiviti videosalvestis on hümni teotav, on maakohus rajanud

otsuse suures ulatuses Tartu Ülikooli semiootika instituudi ekspertiisiaktile ja ekspert AR

kohtuistungil selle kohta antud ütlustele. Kaitsja taotleb apellatsioonis ekspertiisiakti

tõendikogumist välja arvamist, mis tähendab ühtlasi selle selgitamiseks antud AR ütluste

tõendite hulgast kõrvale jätmist. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukoht see, et eksperdid pole olnud

erapooletud, vaid on asunud prokuröri poolele.

Ringkonnakohus nõustub, et ekspertiisiakt ja sellest tulenevalt ka eksperdi ütlused tuleb

kõrvale jätta, kuid seda mitte kaitsja apellatsioonis toodud põhjustel. Kohtukolleegiumi

hinnangul on ekspertiisiakt lubamatu tõend. Nimelt on ekspertiisi määrates eksitud KrMS § 95

lg 1 vastu, mille kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke

eriteadmisi. Niisiis ei tohi kriminaalmenetluses määrata ekspertiisi õiguslikes küsimustes. Just

seda on maakohus praegusel juhul teinud. Ekspertiisimääruses, millega semiootiline ekspertiis

määrati, eksperdile esitatud küsimustest kui mitte kõigile, siis vähemalt valdavale osale vastuse

andmine eeldab õigusliku hinnangu andmist, et sisuliselt on antud ekspertidele üle selle üle

otsustamine, kas J. Kiviti tegu vastab KarS § 245 lg-le 1.

Ühest küljest on ekspertidelt küsitud, mida tähendavad sõnad hümn ja teotama, teisalt on

küsitud, kas J. Kiviti Youtube’i üles pandud salvestise sisu tervikuna ja fraasid eraldi võetuna

on teotavad. Sellega seoses juhib ringkonnakohus tähelepanu, et riigihümni ja teotamise puhul

on tegemist KarS § 245 lg 1 kuriteokoosseisus kasutatud terminitega, kuriteokoosseisu lahti

mõtestamine (tõlgendamine) kuulub olemuslikult õiguse mõistmise juurde ja on seega PS 146

esimese lause kohaselt kohtu ülesanne. Nagu eespool öeldud, tuleb juhul, kui õigusaktis pole

antud termini legaaldefinitsiooni, lähtuda selle üldkeelelisest tähendusest. Kokkuvõttes on

oluline see, kuidas kohus ise normi sisu mõistab ja keegi teine ei või kirjutada kohtule ette,

kuidas ühte või teist normis kasutatud sõna mõista tuleb.

Samuti kuulub õigusemõistmise juurde subsumeerimine ehk selle üle otsustamine, kas

konkreetsed faktilised asjaolud vastavad õigusnormis toodule. See tähendab KarS § 245 lg 1

kontekstis, et kohus ei või delegeerida eksperdile selle hindamist, kas mingi käitumine on

hümni teotav. KarS § 245 lg 1 järgi esitatud süüdistuse alusel kriminaalasja lahendades on

kohtu ülesanne n-ö objektiivse kõrvalseisjana hinnata seda, kas süüdistatav on oma teoga

hümni väärikust alandanud. See, kas mingi tekst või käitumisakt on tõsiselt väärikust alandav,

sõltub kultuuriruumist. Teo või käitumisakti jämedalt solvav iseloom pole aga ära tuntav vaid

kultuuri uurivale teadlasele, vaid ka selles kultuuriruumis tegutsevatele inimestele.

Eeltoodu ei tähenda, et selle üle otsustamiseks, kas hümni on teotatud, ei tohikski ekspertiisi

määrata. Kohus võib esitada eksperdile küsimusi saamaks teavet, mis on vajalik selleks, et

kohus ise saaks otsustada, kas tegu on hümni teotav. Ekspertiis võib olla vajalik näiteks juhul,

kui tekib küsimus etteheidetava käitumisakti tähendusest teises kultuuriruumis. Samuti võib

semantikaekspertiis või semantika-semiootika kompleksekspertiis olla vajalik näiteks juhul,

kui tekstis on kasutatud mingit žargooni, nii et teksti tähendus või selle tähendusvarjundid on

mõistetavad vaid piiratud isikutegrupile (nt mingi subkultuuri esindajatele). Praeguse

menetluse kontekstis – J. Kiviti sõnavõtt, laulu sõnad ja suuremas osas videos näidatud piltide

juurde kuuluv tekst oli venekeelne – tasub välja tuua, et tähendusvarjundi küsimus võib

tõusetuda ka võõrkeelse teksti puhul. Ekspertiisi teinud ekspertidest kaks – PT ja SS – olid

nende avalikust akadeemilisest CV-st nähtuvalt vene filoloogia taustaga. Ringkonnakohus ei

täheldanud aga maakohtu ekspertiisimääruses küsimusi mõne venekeelses originaaltekstis

kasutatud sõna tähendusvarjundi või kasutuskonteksti kohta. Järelikult ei ole kohtumenetluse

pooltel ega kohtul tekkinud küsimust, kas tõlge annab originaaltekstis kasutatud sõnade

tähendusnüansse adekvaatselt edasi. Ka ei ole selliseid küsimusi tekkinud ringkonnakohtul.

10. Ekspertiisiakti tõendikogumist välja arvamine ei tähenda automaatselt, et hümni

teotamine pole tõendatud. Kohtule on tõendina esitatud süüdistuses nimetatud videosalvestis ja

selle vaatlusprotokollid fototabeliga. Seega saab kohus videosalvestisel kajastatu tuvastamisel

tugineda vahetult salvestisele endale. Samuti on J. Kivit andnud ütlusi, milles ta selgitab, mida

ja miks ta tegi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et J. Kiviti Youtube’i üles pandud videoklippi tuleb hinnata

ühe tervikuna. Juba iseenesest võib eeldada, et videoklipp, mis tehakse avalikkusele

kättesaadavaks, on mõeldud ühe tervikuna ja kannab seega ühte terviklikku sõnumit. Praegusel

juhul on see näha ka klipi sisust. Sellel on klipis esitatavat muusikapala sissejuhatav sõnavõtt

ja lõppsõna, mis viitab uuesti sissejuhatuses öeldule. Muusikapala on videos omakorda

sobitatud laulusõnu toetava tekstilise ja pildilise osaga.

Videosalvestise algul kommenteerib J. Kivit Eesti Vabariigi hümni viisi, avaldades arvamust,

et see on primitiivne: tegemist nii lihtsa meloodiaga, et piltlikult öeldes võiks seda mängida

ühe kannaga. Viidates sellele, et tal on jalas paksud sokksussid, ütleb J. Kivit, et ta seda siiski

proovima ei hakka, küll aga pole probleem mängida seda kõigest vasakuga, tõstes selgituseks

vasaku käe. Just selle kommentaariga võib seostada maakohtu seisukohta, et hümni võib küll

kritiseerida, aga õigus kritiseerida ei tähenda õigust hümni teotada ehk käituda jämedalt

lugupidamatult.

Ringkonnakohtu hinnangul sisaldab J. Kiviti öeldu selgelt halvustavat hinnangut. Küsimus ei

olegi selles, kas hümni meloodia on lihtne või mitte. Kommenteerija saab oma sõnade ja

käitumisega väljendada hinnangut ka sellele, kas see lihtsus on olemuselt positiivne, neutraalne

või negatiivne. J. Kivit näitab selgelt välja üleolevat suhtumist. Esiteks ei räägi ta kõigest

lihtsast,

vaid

primitiivsest

viisist.

Ei

eesti

ega

vene

keeles

(https://arhiiv.eki.ee/dict/ves/index.cgi?Q=примитивный) ei tähenda primitiivne pelgalt

lihtsat, vaid primitiivse esmane tähendus on siiski algeline, lihtsakoeline, st sellega viidatakse

ka millelegi robustsele, madalal arengutasemel olevale. Sellist üleolevat hinnangut rõhutab

veelgi kommentaar, et Eesti hümn on vabalt mängitav mitte lihtsalt ühe käega, vaid vasaku

käega, st käega, mis üldjuhul on paremakäelisel inimesel kohmakam.

Nende sõnadega koos tuleb vaadata videolt nähtuvat olukorda tervikuna. Kuigi J. Kivit ise

nendib, et „hümn – see on püha“, näitab ta kogu oma olekuga, et ei näe Eesti Vabariigi

hümnis, millest räägib ja mille meloodiat kasutavat lugu ta esitama hakkab, midagi pühalikku.

Ta istub poollösutavas asendis, jalg üle põlve. Valitud riietus – kollane paks karvane

kombinesoon või midagi selle sarnast – näib veelgi rõhutavat olukorra mittepidulikkust. J.

Kivit ütleb ise välja, et nende jaoks, kes Eesti Vabariigi hümni enda jaoks tähtsaks peavad,

peaks tema tegevus olema solvav: ta ütleb, et vabandab nende ees, keda see võib riivata, sest

hümn on püha. Lõpuks annab sellest, et käsitletav hinnang on negatiivne, J. Kiviti

sissejuhatava teksti lõpus öeldu „milline riik, sellised hümnid“. Vahetult enne seda ütles J.

Kivit omakorda välja, mida ta arvab Eesti riigist. Ta leidis, et õieti polegi enam tegemist

riigiga, vaid lihtsalt territooriumiga, mida juhivad ajutised likvidaatorid. Seisukohaga „milline

riik, sellised hümnid“ sidus ta kokku hümnile ja riigile antud negatiivse hinnangu, pannes need

teineteist toetama. Ühest küljest ütles ta, et kuna hümngi on primitiivne, on ka riik selline,

teisalt aga avaldas seisukohta, et Eesti vääribki sellist hümni, sest üleüldse ongi vaevu riigiga

tegemist.

J. Kiviti väljendatud seisukohaga, et Eesti polegi õieti riik, vaid pelgalt territoorium, mida

juhivad ajutised likvidaatorid, haakub ka videoklipis järgnevalt esitatav laul. Ringkonnakohus

nendib, et laulutekstist on menetluse käigus esitatud kolm tõlget (vaatlusprotokollis kajastatud

tõlge, mida on nimetatud vabatõlkeks, J. Kiviti esitatud tõlge ja kohtumenetluses esitatud

tõlge). Nende tõlgete erinevused on siiski marginaalsed (nt „me võitsime õnnemängus“ vs „me

saime lotovõidu“) ning ringkonnakohtu hinnangul annavad kõik kolm tõlget edasi sama mõtet.

J. Kiviti muusikapala sõnadest ja loo esitamise ajal näidatud fotodest ja tekstist tuleb välja

kolm mõtteliini.

Esimene on riigi praegusi poliitikuid ja nende poliitikat kritiseeriv. Selle sõnumi kohaselt on

praegune poliitika selline, et Eesti poliitika järgib suurriikide ja Euroopa Liidu, mitte aga

siinsete inimeste huve. Seega puudub Eesti riigil justkui oma iseseisev poliitika, st Eesti ei

toimi riigina. Laulusõnad ütlevad, et „Mu riik on hulluks läinud“. Viimase põhjus on laulu

kohaselt omakorda see, et „selliseid debiilikuid tüüris“ ei leia kuskilt mujalt. Seda, et

toimitakse suurriikide ja Euroopa Liidu soovide järgi ütlevad laulusõnad „Meid võtab vastu

Washington / Ja Brüssel ja London“. Siinsete inimeste huvide tähelepanuta jätmisele viitavad

laulusõnad „Me puruvaesed, kuid uhked selle üle / Et meist on saanud Nato platsdarm / Meil

pole varsti midagi süüa / See-eest on padruneid“. Selle sõnumi valguses on ilmselgelt alusetu

kaitsja väide, et sõna debiilik ei olnud mõeldud solvavana.

Samas ilmneb laulutekstist ja laulule videos lisatud tekstist, et seisukoht, mille kohaselt Eesti

riik ei väärigi riigi nimetust, ei tulene ainult praegusest poliitikast. Nimelt on J. Kiviti esitatud

teose teine tees see, et Eesti Vabariigi teke on juhus, mis oleks võinud olemata olla ja mille

võib tagasi pöörata, sest selle alus on õiguslikult küsitav, kui mitte kuritegelik. Eesti riigi

olemasolu on väljastpoolt antud kingitus, kusjuures kinkijal ei olnud üldse pädevust selliseks

kingituseks. Laulusõnad ütlevad: „Aitäh punabolševikele / Kes kinkisid meile iseseisvuse /

Aitäh Leninile kõige eest / Me võitsime lotoga.“ Nende sõnade ajal on videos kuvatud fotod

Eesti ja Venemaa rahulepingust, mille juures on venekeelne tekst, mis kuulutab, et Tartu

rahuleping on „sõlmitud kahe tunnustamata kuritegeliku „riigi“ vahel“). Seega kingiti Eestile

iseseisvus, see kingitus pole aga legitiimne, sest mõlemad Tartu rahulepingu sõlminud riigid

olid tunnustamata. Seda, et tegemist polnud täisväärtuslike riikidega, rõhutab veelgi asjaolu, et

sõna riik on pandud tekstis jutumärkidesse (samuti on hiljem pandud jutumärkidesse

vabadussõda). Lisaks sellele, et lepingu sõlminud riigid polnud päris riigid, luuakse neist

täiendavalt negatiivne mulje sellega, et mõlemat nimetatakse ühtlasi kuritegelikeks.

Veel enne riigi tekke küsimust iseloomustab J. Kivit ka maad: „Sa oled loodud sitast / Kividest,

soost ja samblast.“ Seegi hinnang on halvustav. Arvestades laulusõnade üldist konteksti

viitavad kivid ja soo maa väiksele kasutusväärtusele, viide väljaheidetele mõjub aga lausa

vulgaarsena. Justkui sõnakasutuse õigustamiseks on nende sõnade ajal videos taustaks

president Lennart Mere pilt tekstiga „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“.

Tegelikult seos lauluteksti ja Lennart Mere tsitaadi vahel puudub – kõnealune tsitaat ei puuduta

Eesti alasid ega riiki, vaid olukorda konkreetsel ajahetkel (tsitaat pärineb avalike

internetiandmete kohaselt aastast 1997, vt nt https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/intervjuud-

lennart-meri-utles-olukord-on-sitt-kuid-see-on-meie-tuleviku-vaetis). Seejuures on ka selge, et

selles tsitaadis on kasutatud omadussõna sitt toonitamaks, kui halb olukord on (vt

https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/sitt/1/est, selgitus 2.1).

Kolmas sõnum käib eestlaste kohta – eestlasi näidatakse teiste rahvaste tagakiusajana.

Esimeseks ohvriks langesid sakslased (laulusõnad ütlevad „Me röövisime sakslasi ja kõik /

Läks eestlastele“). Videol näidatakse selle juurde teksti, mis viitab 1919. a maareformile. Maa

saajatena on välja toodud vabadussõjas osalenud, kusjuures vabadussõda on jutumärkides.

Kuna maareformile viidatakse kui röövimisele, antakse sellele ilmselgelt negatiivne tähendus –

tähendab ju röövimine üldteadaolevalt kuritegu, vägivaldset tegu.

Järgmisena langesid J. Kiviti väitel ohvriks juudid. Laulutekst ütleb: „Me tapsime siin juudid

kõik / Ja selles oli meil suur edu.“ Samal ajal kuvatakse videoklipis fotot Klooga

sunnitöölaagri väravast ning venekeelset teksti „Aktiivne osavõtt holokaustist 1941–1944. Juba

1942.a oli Eesti kuulutatud juutidest vabaks – JUDENFREI“. Sellele järgneb foto Eesti

kaardist, millel kirjad „Judenfrei märke all“ ja „Holokaust natside okupeeritud Eesti

territooriumil 1941–1944“. Kuigi viimane foto viitab sellele, et käsitletavad sündmused

toimusid Saksa okupatsiooni ajal, viitavad laulusõnad eestlastele. Laulutekstis kasutatakse

meie-vormi, sama vormi on kasutatud ka mujal laulutekstis. Sakslaste röövimisest rääkivad

laulusõnad viitavad, kes need „meie“ on – sakslaste röövimise tulemusel läks kõik eestlastele.

Seega omistatakse Saksa okupatsiooni ajal toime pandud repressioonid juutide vastu tervikuna

eestlastele, kes laulusõnadest tulenevalt tunnevad saavutatu üle uhkust („Selles saatis meid

suur edu“).

Lõpuks jõuab laulutekst sõnumini, et ühel hetkel saavad tagakiusatavateks venelased: „Saabub

päev, saabub tund / Ütleme kõigile venelastele: „Minge nah!“ Samal ajal on kuvatud ekraanil

pilt tõrvikutega rahvamassist ja venekeelne tekst „Venelaste deporteerimine Eestist. Algus

2022, lõpp - ????“. St ekraanil oleva teksti kohaselt on venelaste tagakiusamiseni juba jõutud

ning 2022. aastast toimub nende deporteerimine (selle väitega samal ajal kuvatud foto

tõrvikutega inimestest loob seose, justkui tegeleks sellega tõrvikutega tänavale tulnud

rahvamassid).

Seda, et videoklipi sisu tuleb mõista kirjeldatud moel, ei lükka ümber ka J. Kiviti ütlused.

Kohtus antud ütlustes möönab ta, et andis subjektiivseid negatiivseid hinnanguid hümni viisi

muusikalisele keerukusele, poliitikute tegevusele, ajaloolistele sündmustele jne. Tema

selgitused on aga selgelt ennast õigustavad (nt väitis ta, et sõnades “tapsime siin kõik juudid“

mõtles ta meie all Saksa julgeoleku teenistuse erikomandot, mis ei lähe kuidagi kokku laulu

kontekstiga) ja tuleb kõrvale jätta.

Oma esituse lõpetab J. Kivit sõnadega „Jumal, hoia seda õnnetut territooriumi!“ ning kordab

seejärel: „Milline riik, sellised ka hümnid.“ Nii annab J. Kivit mõista, et sellisel kujul esitatud

muusikapala oleks Eestile sobiv hümn. Samuti seonduvad lõpusõnad varem öelduga, et Eesti

on pigem pelgalt territoorium kui riik.

Kokkuvõttes on videoklipis nii maad, riiki kui ka rahvast kirjeldatud äärmiselt negatiivses

võtmes: siinne maa on kehv; riik eksisteerib teiste armust ja isegi ses olukorras on iseseisvus

illusoorne, sest tegelikult lähtutakse suurriikide tahtest; siinne rahvas, konkreetsemalt eestlased

on aga debiilikute juhitud kuritegelik bande, kes röövib, tapab ja deporteerib. Neid väiteid on

meelevaldselt seostatud ajalooliste sündmustega. Samuti on kasutatud nii laulutekstis selgelt

negatiivse konnotatsiooniga väljendeid, nagu sitt või röövisime. Seega on edastatud sõnum nii

maa, riigi kui ka rahva suhtes nii sisult kui vormilt mõnitav.

Kaitsja on märkinud, et kui J. Kivit ongi andnud negatiivseid hinnanguid valitsuse, rahva ja

riigi kohta, ei näe KarS § 245 lg 1 selle eest ette kriminaalvastutust. Vastuseks sellele märgib

kohtukolleegium, et kuna J. Kivit seostas need solvangud Eesti Vabariigi hümniga, on tegemist

ühtlasi hümni teotamisega. Oma solvangud sidus J. Kivit riigihümniga kahel moel.

Esiteks kandis ta otsesõnu riigile antud halvustava hinnangu üle ka hümnile, öeldes videoklipis

korduvalt, et milline riik, selline ka hümn.

Lisaks sellele avaldus ringkonnakohtu hinnangul hümni teotamine selles, et J. Kivit lõi Eesti

hümni alusel teose, mille sõnum ja tekitatavad emotsioonid on vastupidised neile, mida hümn

peaks edasi andma ja tekitama. Riigihümn kui riigi esinduslaul peaks looma piduliku meeleolu,

seda kasutatakse sündmustel ja olukordades, kus see peaks andma alust tunda

ühtekuuluvustunnet, uhkust, tänutunnet jms emotsioone. J. Kiviti videoklipp, vastupidi, näitab

maad ja riiki väärtusetuna ning kannab selgelt riigi elanikkonda lõhestavat sõnumit, näidates

eestlasi teisi rahvusi tagakiusavatena. Seejuures matkib videoklipis esitatav muusikapala Eesti

Vabariigi hümni: esitatud muusikapalas on kasutatud Eesti Vabariigi hümni viisi ning

laulusõnades on kasutatud võtet, mis olemuslikult sobib hümnile – laulutekst oleks justkui

rahva (meie) pöördumine oma maa ja riigi („mu riik“, mu Eestimaa) poole. Sellega rakendas J.

Kivit Eesti Vabariigi hümni Eestit solvava sõnumi edastamise teenistusse. Kuna apellatsioonis

on rõhutatud, et J. Kivit ei esitanud Eesti Vabariigi hümni, selgitab ringkonnakohus, et öeldu ei

tähenda väidet, et J. Kivit olekski esitanud videoklipis Eesti Vabariigi hümni, vaid seda, et

äratuntavalt hümnile viidates lõi J. Kivit seose riigihümni ning maad, riiki ja rahvast

mõnitavate sõnumite vahel. Kohtukolleegium on seisukohal, et see, kui luuakse assotsiatsioon

riigi sümboliks oleva riigihümni ja riiki halvustavate sõnumite vahel, alandab riigihümni

väärikust. Mida halvustavamad hinnangud on ja mida solvavamas vormis need esitatud on,

seda enam need hümni määrivad. Siia lisandub fakt, et J. Kivit kirjeldas hümni, mis riigi

esinduslauluna peaks kutsuma esile ülevaid tundeid, üleolevalt ja demonstratiivselt eriti

primitiivse muusikateosena. Selline käitumine on kokkuvõttes riigihümni väärikust tõsiselt

alandav ehk riigihümni teotav.

11. Alusetu on kaitsja seisukoht, et Jüri Kivit ei teotanud hümni tahtlikult.

Apellatsioonis viidatakse J. Kiviti ütlustele, et ta tahtis n-ö auru välja lasta ja arvamust

avaldada, mitte aga hümni teotada. Sellega seoses tuleb nentida, et viidatud soov ei ütle midagi

avaldatava arvamuse sisu kohta ega välista, et arvamuse avaldaja saab aru, et avaldatav

arvamus on solvav, ja soovibki seda – eriti, kui arvamust avaldades soovitakse, nagu kaitsja

ütleb, auru välja lasta. Seega ei välista esitatud selgitus hümni väärikuse alandamise

tahtlikkust, vaid annab üksnes aimu J. Kiviti teo motiivist.

Veel leiab kaitsja, et Jüri Kiviti tahtluse välistavad tema vabandussõnad Youtube’i video algul.

Nimelt ütles J. Kivit: „Kohe vabandan nende ees, keda see võib riivata, sellepärast, noh, riigi

hümn see on püha“ (kd I; tl. 16). Ringkonnakohtu hinnangul öeldu – vastupidi – näitab J.

Kiviti tahtlust.

Kuivõrd J. Kivit ise viitas oma vabanduses hümnile, on ilmne, et ta seostas muusikapala, mida

ta esitama hakkas, hümniga ja eeldas, et see seostub hümniga ka videoklipi vaatajatel.

Seejuures pole kahtlust selles, et hümn, millest juttu oli, on Eesti Vabariigi hümn: sellele

viitavad nii vabadusele eelnenud kui ka järgnenud J. Kiviti kommentaarid. Esmalt ütles ta, et

Eesti hümni mängimiseks piisab vabalt vaid vasakust käest, pärast järgneva pärast vabandamist

kommenteeris ta „meie poliitikute“ tegevust ja võttis oma seisukoha kokku sõnadega „Milline

riik, sellised ka hümnid“ (kd I; tl. 16, 17). Lisaks sellele, et järgnenud muusikapala viis oli

sama, mis Eesti hümnil, viidati ka sõnades Eestile. Seega on ilmselgelt ebaveenev kaitsja

väide, et ainus põhjus, miks J. Kivit kasutas hümni viisi, oli selle sobiv rütm.

J. Kiviti tõdemus, et hümn on püha, näitab, et ta mõistis, et hümn ei ole suvaline muusikapala.

Lõpuks möönis J. Kivit, et see, mida ta videos teeb, võib inimesi solvata – ja seda põhjusel, et

hümn on püha. Nii tunnistas J. Kivit videos sisuliselt, et võib olla vaatajaid, kes peavad

solvavaks just seda, et ta alandab hümni väärikust.

Kaitsja on avaldanud apellatsioonis arusaamatust, kuidas sai maakohus leida, et J. Kivit pani

teo toime kavatsetult, kui ta ometi palus siiralt ja heatahtlikult vabandust. Kohtukolleegiumi

hinnangul on maakohtu seisukoht igati põhjendatud. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik paneb

teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja

teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Oma vabandusega andis J. Kivit

teada, et kavatseb teha midagi hümni väärikust alandavat, ja siis tegigi seda. See, et see

teadaanne oli vabanduse vormis, ei välista tahtlust – oluline on see, et J. Kivit sisuliselt

tunnistas, et tema tegu rikub hümni pühadust ja on seetõttu solvav, ning oma tegevust jätkates

näitas, et soovibki seda.

Selline ette vabanduse palumine ei muuda teo iseloomu ega anna alust järelduseks, et inimene

tegelikult ei taha toime pandavat tegu teha. Ka enne teisele rusikaga näkku löömist

„vabandust“ ütlemine ei muuda kuidagi löömise enda olemust ega näita seda, et lööja ei

tahtnud tekitada teisele valu ja/või tervisekahjustust. Selline etteruttav vabandus teo eest,

millest loobumine on selle toimepanija võimuses, ei ole siiras, vaid seda võib paremal juhul

võtta lihtsalt formaalsena, halvemal juhul aga pilkena.

12. Apellatsiooni kohaselt võiks J. Kiviti vastutus olla välistatud põhjusel, et ta oli

keelueksimuses.

Apellatsiooni kohaselt lähtus J. Kivit sellest, et hümni esitamine ei ole reglementeeritud.

Pealegi ei esitanudki ta hümni, sest Eesti hümn koorilaul, mistõttu on sellega tegemist vaid F.

Paciuse viisi ja J. V. Jannseni sõnade koos esinemisel. Nii, nagu hümni esitaminegi, ei olnud

tema teada reglementeeritud ka hümni osade kasutamine.

Ringkonnakohtu hinnangul on keelueksimus välistatud J. Kiviti enda ütlustest tulenevalt.

Nimelt kinnitas J. Kivit, et ta kontrollis, kas on õiguslikke piiranguid sellise muusikapala

loomiseks. Ta kontrollis, kas on hümni seadus vastu võetud, ja leidis Riigi Teatajas tehtud

otsingu tulemusel ka info, et KarS § 245 näeb ette vastutuse hümni teotamise eest (kd I; tl. 35).

Niisiis on ta ise kinnitanud, et keeld hümni teotada oli talle teada. Järelikult on alusetu kaitsja

väide, et J. Kivitil oli alust lähtuda sellest, et hümni esitamine ega selle osade kasutamisele

pole mingeid piiranguid. Kuna KarS § 245 lg 1 näeb ette hümni teotamise eest vastutuse

mistahes viisil, on asjassepuutumatu kaitsja argument, et Eesti hümn on koorilaul ja J. Kivitil

oli alust arvata, et hümniga on tegemist vaid F. Paciuse viisi ja J. V. Jannseni sõnade koos

esinemisel. Nagu eespoolgi selgitatud, ei eelda hümni teotamine seda, et hümni teotaja ise

riigihümni tervikuna esitaks. Ka on ringkonnakohus eespool toonud välja, et J. Kivit seostas

videos oma muusikapala Eesti hümniga. J. Kivit oli, nagu ta ise kinnitas, KarS §-ga 245

tutvunud, ning esitatud argumentidest ei nähtu, et J. Kivit poleks sellest sättest aru saanud,

rääkimata sellest, et oleks esitatud argumente, mis näitaks, et selline eksimus oli J. Kiviti jaoks

vältimatu. Seda, et teotamise keeld oli talle mõistetav, näitavad tema enda sõnad, et hümn on

püha.

Seega ei ole KarS § 39 lg-s 1 sätestatud tingimused süü välistamiseks täidetud. Eelnevast

tulenevalt ei anna kaitsja apellatsioon J. Kiviti suhtes tehtud süüdimõistva maakohtu otsuse

tühistamiseks alust.

II

13. Prokurör on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist J. Kivitile mõistetud karistuse osas

ning J. Kiviti karistamist kuuekuulise vangistusega. Prokurör peab J. Kiviti süüd suureks, tuues

välja, et J. Kivit planeeris süüteo toimepanemise ja pani selle toime kavatsetult. Lisaks sellele

pani ta teo toime madalast motiivist lähtudes – iseenda upitamiseks ja soovist väljenda põlgust

Eesti Vabariigi suhtes. Veel leiab prokurör, et „reljeefsemat Eesti sümboli teotamist on raske

ette kujutada“. Samuti on apellatsioonis välja toodud, et J. Kivit pole end süüdi tunnistanud

ega tegu kahetsenud ning videoklipp on endiselt J. Kiviti Youtube’i kanalil vabalt vaadatav.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks J. Kivitile mõistetud karistuse osas. Maakohus leidis, et J. Kiviti süü on

keskmine ning apellatsiooni argumendid seda ümber ei lükka. Kuigi J. Kiviti käitus riigi ja

hümni suhtes vägagi solvavalt ja üleolevalt, on kohtukolleegiumi hinnangul põhimõtteliselt

võimalik veelgi räigemalt käituda.

Ringkonnakohus ei näe ka alust käsitada prokuröri apellatsioonis toodud J. Kiviti motiive

karistust raskendava asjaoluna. Kuna J. Kivitile ette heidetav tegu seisneb riigihümni

teotamises ehk selle väärikuse alandamises, on sellesse – vähemalt juhul, kui tegu on pandud

toime kavatsetult – soov väljendada põlgust vaikimisi sisse kirjutatud. Seda, et J. Kivit pani teo

toime kavatsetult, on maakohus karistuse mõistmisel arvesse võtnud. Ka on kohus toonud

karistust põhjendades välja, et J. Kivit süüd ei tunnistanud ega avaldanud kahetsust.

III

14. Kaitsja on apellatsioonis seadnud kahtluse alla J. Kivitilt välja mõistetud

ekspertiisikulu. Kaitsja peab kaheldavaks, kas on põhjendatud, et ekspertiisitasu maksti koos

käibemaksuga, st kas arve esitaja oli käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus nendib, et töö

üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt oli töö üleandjaks Tartu Ülikool. Tartu Ülikool on

Maksu- ja Tolliameti registri kohaselt 1. jaanuarist 1996 käibemaksukohustuslasena

registreeritud (käibemaksukohustuslasena registreerimise number EE100030417).

Kohtukolleegium on aga seisukohal, et ekspertiisikulu välja mõistmine J. Kivitilt on tervikuna

põhjendamatu. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt kuuluvad menetluskulude hulka seoses

ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et selliseks

menetluskuluks saab lugeda eeskätt tõendit, mida ka menetluses kasutatakse. Eriti juhul, kui

tõend on lubamatu menetleja (praegusel juhul maakohtu) enda tehtud vea tõttu, ei ole õige

nõuda süüdistatavalt selle tõendi saamiseks tehtud kulutuse hüvitamist. Sellest tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et lubamatuks tõendiks osutunud ekspertiisiakti saamiseks tehtud kulutust ei

saa lugeda KrMS § 175 lg 1 p-le 3 vastavaks menetluskuluks. Menetluskulu alusetu välja

mõistmisega on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses ja maakohtu otsus tuleb selle menetluskulu Jüri Kivitilt välja mõistmise osas

tühistada. Tehtud kulutus jääb seega riigi kanda.

15. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus mõlemad apellatsioonid rahuldamata.

Apellatsiooni piirest väljudes tühistab aga ringkonnakohus KrMS § 338 p 3 ja § 340 lg 1

alusel maakohtu otsuse ekspertiisikulu J. Kivitilt välja mõistmise osas, tehes seega KrMS §

337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi.

16. J. Kiviti kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest makstava tasu kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on maakohtu otsusega

tutvumiseks ja kliendiga nõupidamiseks, apellatsiooni koostamiseks ning prokuröri

apellatsiooniga tutvumiseks ja istungiks ettevalmistamiseks kulunud kokku 630 minutit.

Sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et tasu suuruseks määrataks 576 eurot, millele lisandub

käibemaks 126,72 eurot. Kohtuistungil osalemise eest makstava tasu suuruseks taotleb kaitsja

90 euro määramist, millele lisandub käibemaks 19,8 eurot.

Ringkonnakohus nendib, et kaitsja taotletud tasu ületab „Advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-s 3 toodud piirmäära. Selle kohaselt on

määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel

üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, kokku mitte üle 432 euro ühes

kohtuastmes. Kuigi korra kohaselt on erandjuhtudel võimalik määrata kõnealusest piirmäärast

suurem tasu, ei ole selle aluseks olevaid asjaolusid välja toodud. Sellest tulenevalt määrab

ringkonnakohus apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

432+90=522 eurot, millele lisandub käibemaks 114,84 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu tuleb jätta riigi

kanda nii KrMS § 185 lg 1 kui ka lg 2 alusel. Ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-le 4

vastava lahendi, tühistades maakohtu otsuse osaliselt. Kuigi konkreetselt ses osas, milles

ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas, väljus ringkonnakohus apellatsiooni piirest, tuleb

arvestada, et kaudselt tingis maakohtu vea tuvastamise kaitsja apellatsioon. Kui kaitsja ei

oleks apellatsioonis ekspertiisiakti kõrvale jätmist taotlenud, ei oleks ringkonnakohus ka

maakohtu otsuse osalise tühistamiseni viinud viga tuvastanud. Lisaks sellele tuleb arvestada,

et osaliselt tingis õigusabikulu prokuröri esitatud apellatsioon, mis jäi rahuldamata. Seetõttu

annab menetluskulude riigi kanda jätmiseks aluse ka KrMS § 185 lg 2.

Allkirjastatud digitaalselt