2-23-142580/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hele Kaldma

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-142580

Tsiviilasi

Nord Collect OÜ hagi C.T vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

3643,57 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Nord Collect OÜ (registrikood 11897588)

Hageja lepinguline esindaja: Igor Vavilov (e-post)

Kostja:

C.T

(ik

XXX;

elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; e-post)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista C.T-lt Nord Collect OÜ kasuks põhivõlgnevus 1385,62 eurot, viivis

perioodil 27.11.2023 kuni hagi esitamiseni 01.12.2023 seadusjärgses määras so. 2,73

eurot ning viivis põhinõudelt 1385,62 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 02.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

3. Jätta rahuldamata Nord Collect OÜ põhinõue 303,58 eurot ja viivisenõue 586,15

eurot.

4. Jätta menetluskulud 61% ulatuses C.T kanda ja 39% ulatuses Nord Collect OÜ

kanda.

5. Välja mõista C.T-lt Nord Collect OÜ kasuks menetluskulud 277,55 eurot.

6. Välja mõista C.T-lt Nord Collect OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (277,55 eurolt)

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt

teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajalt

tasutakse riigilõiv poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100

eurot. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja

nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule.

Hageja võib esitada Tartu Ringkonnakohtule tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust

üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja

see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

HAGIAVALDUSE ASJAOLUD

1. Hageja palub kostjalt välja mõista 15.03.2021 sõlmitud konstitutiivse võlatunnistuse alusel

võlgnevuse 3572,55 eurot.

2. Esimese alternatiivina palub hageja kostjalt välja mõista 15.03.2021 sõlmitud deklaratiivse

võlatunnistuse alusel võlgnevuse 3572,55 eurot.

3. Teise alternatiivina palub hageja kostjalt välja mõista kliendilepingust nr 7041165429

tuleneva nõude 3440,87 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt sellisel juhul välja mõista alates

hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast 02.12.2023, kuni põhinõude summa 1689,20 eurot

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4. Kolmanda alternatiivina esitab hageja kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude

2278,08 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt sellisel juhul välja mõista alates 02.12.2023, kuni

põhinõude 1385,62 eurot täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

5. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Monefit Estonia OÜ ja C.T interneti vahendusel 05.05.2019

kliendilepingu nr 7041165429.

6. Kostja esitas 05.05.2019 laenutaotluse 3000 euro kasutamiseks ning esialgne võlausaldaja

kandis 05.05.2019 taotletud laenuosa kostja pangakontole 05.05.2019. Kostjal oli õigus kasutada

laenusummat perioodil 54 kuud, ehk hageja arvestab intressi antud laenu kasutamise perioodi

eest. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 48,60% aastas ja krediidikulukuse määr

59,26 % aastas. Maksete hilinemisega kaasneb krediidiandja õigus nõuda viivist iga maksmisega

viivitatud päeva eest. Viivise päevamääraks on 0.06% päevas iga viivitatud päeva eest, viivise

aastamääraks on 21.60%.

7. Perioodil 05.05.2019– 20.06.2019 on kostja poolt tagasimakseid tehtud kokku 240,43 eurot,

millelt laenuandja on arvestanud 240 eurot põhisumma katteks. Põhisumma jääk 3000 – 240 =

2760 eurot.

8.

20.06.2019 esitas kostja taotluse täiendava 240 euro saamiseks (dtl 60) ning uueks

laenusumma suuruseks oli 3000 eurot (2760 + 240). Peale kostjale laenu ülekandmist saadeti

esialgse võlausaldaja poolt kostjale uus arve (dtl 63), et kostjat veelkord teavitada

laenutagasimakse tähtajast.

9. Perioodil 20.06.2019 - 04.12.2019 (ülesütlemine) on kostja tasunud 2 osamakset

(13.09.2019 – 761,19 eurot; 21.09.2019 – 2,76 eurot) kogusummas 763,95 eurot, millest

laenuandja on arvestanud 460,80 eurot põhiosa katteks, 293,15 eurot kõrvalkulude katteks ja 10

eurot tasuliste meeldetuletuste katteks.

10. Kostja ei ole laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud ja jäi Monefit

Estonia OÜ-le osaliselt võlgu kolm järjestikust osamakset vastavalt kostjale saadetud graafikule

(dtl 63) (18.09.2019; 18.10.2019; 17.11.2019), mistõttu Monefit Estonia OÜ ütles 04.12.2019

poolte vahel sõlmitud lepingu ülesse punkti 16.3 alusel kostjaga (dtl 69) ja nõudis kogu

võlgnevuse tasumist.

11. Kuna kostja meeldetuletustele ei reageerinud, otsustas esialgne võlausaldaja 06.12.2019

loovutada nõude hagejale, kuna on ilmne, et kokkulepet ei ole võimalik saavutada ja kostja oma

kohustust ei täida ka tulevikus (dtl 70).

12. Peale nõude loovutamist sõlmis kostja 15.03.2021 hagejaga konstitutiivse võlatunnistuse.

Kostja kinnitas, et lepingu sõlmimisel on tema võlgnevus hageja ees 4422,55 eurot.

Laenusumma tagastamine pidi toimuma osamaksetena maksegraafikus kajastatud tingimustel.

Kostja on tasunud 7 osamakset graafiku järgi (31.01.2022 – 240 eurot; 05.06.2022 – 240 eurot;

07.09.2022 – 250 eurot; 04.10.2022 – 120 eurot), kogusummas 850 eurot, mida võlausaldaja

arvestab võlgnevuse katteks.

KOHTU SEISUKOHT

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile

vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus, tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub TsMS § 407 lg 1 kohaselt

rahuldamisele tagaseljaotsusega, kuid seda osaliselt.

14. Kostjale on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kätte toimetatud e-toimiku vahendusel.

Dokumendid on loetud kättetoimetatuks 18. veebruaril 2024. Kostja ei ole hagiavaldusele

vastanud. Seega tuleb lugeda, et kostja on omaks võtnud hagiavalduses esitatud faktilised väited.

15. Kohus ei nõustu hagejaga, et nõude aluseks on konstitutiivne võlatunnistus.

Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 näeb ette, et kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus

poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist

(VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist (Riigikohtu 26. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15).

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tegelikku tahet luua iseseisev kohustus.

Hageja ei ole esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud võlatunnistust. Samas nähtub asja

materjalidest, et eelnevalt on sõlmitud krediidileping, kuivõrd selle alusel on tekkinud võlg,

intressivõlg, viivis, ning pooled on kokku leppinud uue maksegraafiku selle võla tasumiseks.

Hageja poolelt on lepingu koostanud võlgade sissenõudmisega tegelev ning vastava eriala

kogemusega õigusteadmistega spetsialist. Kostja puhul tuleb eeldada, et tegemist on tavalise

mõistliku isikuga, kes on jäänud oma kohustuste tasumisega hätta, kes on sundolukorras ning

kellel valdkonna õigusteadmised puuduvad.

Kohtu hinnangul sai kostjaga sarnane mõistlik isik kokkulepet sõlmides seega olukorrast aru

saada selliselt, et kokku lepitakse olemasoleva kohustuse täitmise viisis, eelkõige ajagraafikus,

mitte ei lepita kokku uut iseseisvat kohustust. Seejuures hageja pidi oma õigusteadmistest

tulenevalt teadma, et kostja tegi tehingu oma erakorralisest vajadusest tingituna ning seetõttu oli

iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest

loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seetõttu tühine (TsÜS § 86 lg 2

p 1). Kostjaga sarnane mõistlik isik ei saanud kokkulepet sõlmides tõlgendada kokkulepet nii, et

sundolukorras tehtud tehinguga saab loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud

vastuväidetest ning pöörata ümber seadusega tarbija kaitseks sätestatud tõendamiskoormise.

Samuti ei saa tüüptingimustel ja seetõttu selles osas läbi rääkimata lepingu põhjal

õigusteadmisteta isik tõlgendada vastavat lepingut viisil, et tema senise kohustuse kõrvale

luuakse uus abstraktne kohustus.

Hageja eesmärgiks saab lugeda kostjalt võlgnevuse kättesaamist hagejale soodsaimal viisil.

Kostja eesmärgiks saab lugeda eelkõige maksegraafiku sõlmimist, et maksta võlga enda rahaliste

võimalustega arvestaval viisil ja ajal; samuti on kostja huviks, et võlg ei suureneks ning hageja ei

pöörduks tema vastu kohtusse ega kasutaks muid õiguskaitsevahendeid.

Eelnevast tulenevalt ühtivad poolte eesmärgid osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse

tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa aga lugeda tunnistatava

võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Seejuures on tähtis, et kostja oli lepingu

sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli küll võimalus jätta leping sõlmimata, kuid selle tagajärjeks

oleks olnud hageja õigus nõuda võlgnevuse kohest täitmist, seejuures kohtu kaudu ning

täiendavate kuludega. Kostjal ei olnud seejuures võimalik kujundada lepingutingimusi muus osas

kui ainult maksegraafiku pikkuses.

Seega hoolimata sellest, et hageja on nimetanud võlatunnistust konstitutiivseks, ei tuvasta kohus,

et poolte tegelik ühine tahe oli suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Kohtu

hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistus lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks.

16. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne

võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on

käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Vaidlusaluste võlatunnistustega on

võlausaldaja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni

kohaldamise võlasuhetele, mis algselt tulenevad tarbijakrediidilepingutest. Asjaolu, et kostja ja

võlausaldaja vahelised suhted tulenesid tarbijakrediidilepingust, nähtub ka hagiavaldusest.

Hageja on märkinud võlatunnistuse kohta, et kostja on sellega tunnistanud võlgnevust, mis muu

hulgas sisaldab intressi ja muid kõrvalnõudeid. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelistele

õigussuhetele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohustus.

Kokkuvõttes oli kostjaga sõlmitud võlatunnistuse eesmärk kalduda kõrvale

tarbijakrediidilepingutele kohalduvast õiguslikust regulatsioonist. Kohtu hinnangul ei ole selline

leping kooskõlas kehtiva õigusega ja on seega VÕS § 421 kohaselt tühine (Riigikohtu 24.

novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2-13098, p-d 27-29).

17. Asja materjalidest nähtub, et võlatunnistuse aluseks on olnud 05.05.2019 sõlmitud

tarbijakrediidileping kostja ja Monefit Estonia OÜ vahel, millega kostja sai krediiti 3000 eurot.

18. Kohtul on kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid omal algatusel (Riigikohtu 17.

detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Hagiavaldusest nähtub, et hageja

nõude aluseks olevate lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja

kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu

tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7)

tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping

kehtib (Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098).

19. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija

krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks

tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla

sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt

Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

20. VÕS §-st 4034 tuleneb, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema

omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAVS) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5);

e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste

nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

21. Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel,

s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel aluseks piisav ajavahemik, arvestades

tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti

peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

22. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest

saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda

tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte,

rahvastikuregistri väljavõte jms).

23. Krediidiandjal tuleb KAVS § 50 lg 4 järgi küsida üldjuhul tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr

2-21-13098, p 18).

24. Kohtule nähtub asja materjalidest, et tarbija on täitnud krediidiandja küsimustiku (dtl 196-

199). Nimetatud ankeedilt nähtub, et tarbija sissetulekuks on 600 eurot kuus, tarbijal on üks

ülalpeetav ning tema igakuisteks kulutusteks on 300 eurot. Kohtule ei ole esitatud 05.05.2019

väljastatud laenusumma 3000 eurot alusel koostatud maksegraafikut, kuid 20.06.2019

maksegraafikult (3000 eurot) nähtub, et kostja kohustus 20.07.2019 tasuma minimaalselt

osamakse suuruses 414,28 eurot.

25. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja andis kostjale laenu suuremas ulatuses kui

kostja oli esitatud andmete pinnalt võimeline tasuma (kostja oleks maksimaalselt suutnud tasuda

300 eurot kuus).

26. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

27. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega

ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411

tähenduses.

28. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt

kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

29. Hagiavaldusest nähtub, et kostja on teostanud perioodil 05.05.2019 – 20.06.2019

võlausaldajale makseid kokku 240,43 eurot, mille kohus arvestab põhisumma katteks.

Põhisumma jääk 3000 – 240,43 = 2759,57 eurot.

30. 20.06.2019 esitas kostja taotluse täiendava 240 euro saamiseks (dtl 60) ning uueks

laenusumma suuruseks oli 2 999,57 eurot (2759,57 + 240).

31. Perioodil 20.06.2019 - 04.12.2019 on kostja tasunud 2 osamakset (13.09.2019 – 761,19

eurot; 21.09.2019 – 2,76 eurot) kogusummas 763,95 eurot, mille kohus arvestab põhiosa katteks.

Seega on laenu põhiosa jääk 04.12.2019 seisuga 2235,62 eurot (2 999,57-763,95).

32. Esialgne võlausaldaja ütles 04.12.2019 poolte vahel sõlmitud lepingu ülesse punkti 16.3

alusel, põhjusel et kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva põhiosa makse (18.09.2019;

18.10.2019; 17.11.2019) tasumisega.

Kui arvestada kõik kostja poolt esialgsele võlausaldajale, perioodil 20.06.2019 - 04.12.2019,

tehtud tagasimaksed 763,95 eurot põhiosa katteks, ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks

kuna kostja ei olnud 04.12.2019 võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega. Kuivõrd

osamaksete tähtaeg on lepingu maksegraafiku alusel (dtl 63-64) saabunud on kogu põhinõue

siiski muutunud sissenõutavaks.

33. Pärast nõude loovutamist on kostja tasunud 7 osamakset graafiku järgi (31.01.2022 – 240

eurot; 05.06.2022 – 240 eurot; 07.09.2022 – 250 eurot; 04.10.2022 – 120 eurot), kogusummas

850 eurot, mille kohus arvestab põhivõlgnevuse katteks. Seega on laenu põhiosa jäägiks 1385,62

eurot (2235,62-850).

Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr L7041165429

tuleneva põhinõude 1385,62 eurot.

34. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja ei ole esitanud kohtule ümber arvestatud

viivisearvestust, peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt

alates viimase osamakse sissenõutavaks muutumisest so. 27.11.2023.

Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhivõlalt 1385,62 eurot alates viimase osamakse sissenõutavaks muutmisest, so 27.11.2023,

kuni hagi esitamiseni 01.12.2023 seadusjärgses määras so. 2,73 eurot ning edasiulatuvalt alates

02.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

MENETLUSKULUD

35. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses

või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes

aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Kohus jätab hagi

osalise rahuldamise tõttu menetluskulud 61% ulatuses kostja kanda ja 39% ulatuses hageja

kanda.

36. Hageja palub välja mõista kostjalt menetluskulu summas 455 eurot (riigilõiv) ja

menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus leiab, et

riigilõiv on vajalik ja põhjendatud menetluskulu.

37. Eelnevast tulenevalt määrab kohus menetluskulude suuruseks 455 eurot. Arvestades

menetluskulude jaotust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 277,55 eurot.

38. Kohus mõistab kostjalt välja menetluskulu, milleks on 277,55 eurot ning menetluskuludelt

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hele Kaldma

kohtunik