2-20-5567/113 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Kohtuotsuse aeg ja koht

30.09.2024, Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-5567

Tsiviilasi

HRX AS hagi A O vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

24 020,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

HRX AS, rk 10117789; lepinguline esindaja Kristjan Okas

Kostja:

A O, ik xxxx, lepinguline esindaja Maarika Kutser

Kirjalik menetlus poolte nõusolekul

RESOLUTSIOON:

1. Mitte rahuldada, aegumisest tulenevalt, HRX AS hagi A O vastu võla nõudes.

2. Viru Maakohtu 17.04.2020 kohtumäärusega hagi tagamise abinõuna seatud

käsutamise keelumärge A O ja M O ühisomandis olevale kinnisasjale asukohaga xxxx,

registriosa nr xxxx AS HRX kasuks selliselt, et A Ol keelatakse kinnisasja käsutamine, jääb

jõusse kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

3. Jätta hageja HRX AS kanda tema enda ja kostja A O menetluskulud.

Menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramine toimub lahendi jõustumise järgselt TsMS §

177 lg 2 alusel.

4. Tagastada hagejale HRX AS-le tunnisajatasu katteks 09.11.2020 makstud 104,40

eurot HRX AS pangakontole nr xxxx. Tagastamine vormistada läbi Nõuete arvestamise

programmi (NAP).

Edasikaebamise kord

Otsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtu-

otsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7).

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

EELNEV MENETLUS

1. HRX AS poolt 14.04.2020 esitatud hagi A O vastu rahuldas Viru Maakohus 20.10.2022

otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 30.08.2022 otsusega maakohtu lahend tühistati ja saadeti uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Riigikohus ei võtnud hageja kassatsioonkaebust

16.01.2023 menetlusse.

Poolte nõusolekul kohus peatas 14.04.2023 määrusega käesolevas asjas menetluse kuni

analoogses vaidluses tsiviilasja 2-20-5571 lahendamiseni riigikohtus.

Menetlus uuendati 08.11.2023 määrusega.

Kohtu ettepanek - vaidlus kompromissiga lahendada - tulemust ei toonud.

Kostja esitas 28.11.2023 taotluse aegumise kohaldamiseks (II kd tlk 195).

Hageja esitas 02.01.2024 seisukoha, milles hageja käsitlus nõude õiguslikust alusest oli sel

määral ebaselge, et kohus andis 15.01.2024 kohtunõudega (III kd tlk 12) korralduse esitada hagi

terviktekst.

06.02.2024 saabunud hagi tervikteksti (III kd tlk 16) osas esitas kostja oma vastuse 23.02.2024

(III kd tlk 30).

Kohus on tõenditega seonduvat täiendavalt selgitanud 02.05.2024 kohtunõudes (III kd tlk 42) ja

sellele on kostja vastanud 16.05.2024 (III kd tlk 46) ja hageja vastanud 20.05.2024 (III kd tlk

50).

Kostja taotletud aegumise kohaldamiseks on kohus 20.06.2024 (III kd tlk 58) täiendavalt

selgitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise/mitteesitamise tõendamist.

Hageja on oma seisukoha/tõendid esitanud 09.08.2024 (III kd tlk 85 jj), kostja on oma seisukoha/

tõendid esitanud 31.07.2024 (III kd tlk 70 jj).

Pooled on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (III kd tlk 6 ja 36).

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

2. HRX AS esitatud 06.02.2024 hagi tervikteksti (III kd tlk 14) kohaselt sõlmisid 07.11.2016

pooled töölepingu (I kd tlk 13), millega kostja võeti tähtajatult tööle autojuht-ekspediitori

ametikohale. Hageja andis kostja valdusesse töösõitude teostamiseks ning selleks vajaliku kütuse

tankimiseks kütusekaardi ning auto.

31.07.2017 avastas hageja, et kostja kasutab kütusekaarti oma isiklike huvide hüvanguks,

kuivõrd tangitud kütus ületab oluliselt kostja töösõitude jaoks vaja minevat kütuse hulka. Kokku

oli kostja tankinud hageja tahte vastaselt kütust 18 836,31 eurt + käibemaks 20% eest, mida

tõendab (hageja arvestus kostjale usaldatud kütusekaardi väära kasutamise kohta (I kd tlk 18-26).

Samal kuupäeval tunnistas kostja hagejale (I kd tlk 27), et oli kasutanud talle väljastatud

kütusekaarti vääralt ning lubas omatarbeks võetud kütuse hinna kinni maksta. Kuna hageja oli

huvitatud, et kostja jätkaks tema juures töötamist ning tema töötasust saaks kinnipidamiste näol

aja peale kostja omatarbeks tangitud kütuse maksumuse tagasi, nõustus hageja kostja

ettepanekuga (omatarbeks tangitud kütuse maksumuse tagastamine) ning samal päeval s.o.

31.07.2017 sõlmis kostjaga omatarbeks tangitud kütuse mahule suulise müügilepingu (edaspidi

leping) ning pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale omatarbeks tangitud kütuse eest

kokku 21 412,73 eurot (koos käibemaksuga). Vastavalt kokkuleppele väljastas hageja kostjale

müügiarve nr. 17700410 summas 21 412,73 eurot (I kd tlk 28). Kostja kinnitas arve kättesaamist

ning arvetingimustega nõustumist oma allkirjaga (A O allkiri asetseb arve tähtaegse tasumata

jätmise tagajärgede klausli juures). Paraku laekus kostjalt vaid kolm makset kogusummas

1519,57 eurot: 01.08.2017 summas 400 eurot ning 01.09.2017 summas 275.82 eurot ja 843.75

eurot. Need maksed olid kostja töötasust tehtud kinnipidamised 31.07.2017 sõlmitud suulise

müügilepingu katteks.

21.09.2017 lõpetati tööleping (I kd tlk 31). Hageja nõudis ka kostjale väljastatud arve nr.

17700410 tasumist, kuivõrd oli kostja suhtes usalduse kaotanud, kuid kostja rohkem makseid ei

ole teinud.

11.10.2017 pöördus hageja kuriteoavaldusega prokuratuuri. Kriminaalmenetlus lõpetati

18.02.2020, põhistatult 06.03.2020 (III kd tlk 23), kuriteokooseisu puudumisega.

14.04.2020 pöördus hageja kostja vastu hagiavaldusega Viru Maakohtusse.

Hageja nõuab kostjalt nõude põhiosa 19 893,16 eurot ning tähtajaks tasumata põhiosalt

kogunenud viivise 4 127,82 euro, kokku 24 020,98 eurot tasumist.

Nõudesumma 19 893,16 eurot kujuneb lepingus kokkulepitud kostja omatarbeks tangitud kütuse

hinnast 21 412,73 eurot, millest on lahutatud kostja pool tehtud kolm osalist makset

kogusummas 1519,57 eurot.

Kuna kostja ei ole tähtajaks (milleks arves on 09.09.2017) täitnud lepinguga võetud kütuse hinna

tasumise kohustust, on hagejal õigus nõuda viivitusintressi summas 4127,82 eurot, mis on

tehtud arve nr. 17700410 sissenõutavaks muutumisest s.o. 10.09.2017 kuni 13.04.2020.

Viivisemäära määramisel on hageja lähtunud seaduses sätestatud minimaalsest määrast.

Pooled sõlmisid omatarbeks tangitud kütusele suulise müügilepingu VÕS § 208 lg 1 mõistes-

kostjal oli kohustus maksta hagejale kütuse eest, mille oli ostja juba kätte saanud. Leping

sõlmitakse VÕS § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt RKTKo nr

3-2-1-25-08, p 13). Tulenevalt TsÜS § 77 lg-st 1 võib tehingu teha mis tahes vormis, kui

seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Võlaõigusseadus ei sätesta

müügilepignule kohustuslikke vorminõudeid, seega suuliselt sõlmitud müügileping on kehtiv.

Hageja tõendab müügilepingut sellega, et:

a) Hageja on väljastanud kostjale müüdud kauba eest müügiarve ning kostja on tehingut

kinnitanud arve allkirjaga vastu võtmisega ja seletuskirjaga, milles tunnistas tangitud kütuse

kättesaamist ja selle maksumust ning kohustus selle eest tasuma; b) Kostja on kauba ostuhinna

tasumise kohustuse täitmist; c) müügilepingu sõlmimist tõendavad tunnistaja J Mi ütlused

kohtuistungil ja A Oi 21.09.2020 kirjalik vastus esitatud küsimustele.

Oma tarbeks tangitud kütuse kogus on fikseeritud tabelis hagiavalduse lisas 2. Lepingus kostjaga

ümardas hageja summa töötaja kasuks väiksemaks. Käesoleval juhul täiendavaid tõendeid kütuse

hulga kohta, mida kostja on omatarbeks hageja tahte vastaselt tarbinud, ei ole ole paraku

võimalik enam esitada, sest kaamerate salvestused tanklates säilivad ainult 3 kuud peale

tehingut.

Kuivõrd pooled said müügiarve nr. 17700410 tasumises omavahel kokkuleppele, ei olnud

hagejal elulist vajadust rohkem tõendeid hankida.

Kõik asjas esitatud tõendid kogumis viitavad just kokkuleppe sõlmimisele poolte vahel, mille

alusel kohustus kostja tasuma hagejale omatarbeks võetud kütuse maksumuse s.o. 21 412,73

eurot (koos käibemaksuga) vastavalt esitatud arvele osamaksetena. Sellise kokkuleppe

olemasolule viitavad ka kostja töötasust toimunud kinnipidamised. Pooltel on õigus omavaheline

õigussuhe ümber kvalifitseerida ning lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt leppida kokku

mistahes tingimustes, mis on kooskõlas kehtiva õigusega.

Alternatiivselt võib nõue olla lahendatav Tartu Ringkonnakohtu 30.08.23 lahendis ja analoogses

vaidluses Riigikohtu seisuga tsiviilasjas nr. 2-20-5571 sätestatud suunitluste järgi, lepingujärgse

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena ning nõude materiaalõiguslikuks aluseks on

kahju hüvitamine kui õiguskaitse vahend.

Tartu Ringkonnakohtu 30.08.2023 lahendi punkti 8 kohaselt tuleb nõude menetlemisel

kontrollida, kas on täidetud kahju hüvitamise nõude VÕS § 115, § 127, § 128 üldised eeldused

arvestades TLS § 72 j a § 74 sätestatud piirangud.

Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised

üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15115, p-d 12,

13 ja 15; 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14; 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-56-17, p 25):

--töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);

--tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128);

--töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske

hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2);

--kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

--kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena töötajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui

kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

--rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Puudub vaidlus, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping TLS § 1 mõistes.

Käesoleval juhul on kostja rikkunud töölepingut TLS §-st 16 lg 1 ja 2 ja §-st 15 lg 5 tulenevat

kohustust, s.o. tankis tööandja kütusekaardiga tööandja tahte vastaselt kütust omatarbeks ning

rikastus selle arvelt.

Tööandjale on tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128, mida tõendavad hagiavalduse

lisad nr. 2, 3 ja 4. Tsiviilasjas varasemas menetluses toimunud kohtuistungil on tunnistaja J M

oma ütlustega kinnitanud, kuidas antud kahju tuvastati ning kes selle sõlmimise juures viibisid.

31.07.2017 seisuga, kui pooled leppisid kokku omatarbeks tangitud kütuse hinna tagastamises,

esitatud müügiarve alusel töötasust osamaksetega, oli kogutud piisavalt tõendeid sellise

kokkuleppe sõlmimiseks. Nimelt oli kostja talle tutvustatud kadude tabeli alusel omakäeliselt

vormistanud ülestunnistuse, hageja oli väljastanud kostjale talle soodsamas summas omatarbeks

tangitud kütuse eest arve ja kostja töötasust algas ka osaline võlgnevuse tagastamine. 31.07.2017

seisuga puudus objektiivne vajadus koguda rohkem tõendeid, sest kõik asjaolud viitasid sellele,

et kostjaga sõlmitud kokkuleppe alusel saab omatarbeks tangitud kütuse maksumus perspektiivis

klaaritud. Kostja ei omanud vastuväiteid ja oli vastupidiselt nõus tema töötasust tehtud

kinnipidamistega. Käesoleval juhul ei oleks täiendavaid tõendeid kütuse hulga kohta, mida kostja

on omatarbeks hageja tahte vastaselt tarbinud, võimalik enam esitada, sest kaamerate salvestused

tanklates säilivad ainult 3 kuud peale tehingut. Hageja palub tekitatud kahju hindamisel lähtuda

tsiviilasjas esitatud tõenditest ning tunnistaja ütlustest.

Riigikohus on analoogses asjas nr. 2-20-5571 punktis 7 asunud seisukohale, et kirjalik

seletuskiri, millest nähtub, et kostja on hagejale tahtlikult kahju põhjustanud ja soovib kahju

hüvitada, on piisav argument tuvastamiseks töölepingu tahtlikku rikkumist. Tulenevalt

eeltoodust saab ka käesoleval juhul asuda seisukohale, et kostja tahtlus töölepingu rikkumisel on

tuvastatud täpselt sama dokumendiga.

Seega on hageja hinnangul kostja süüdi töölepingu tahtlikus rikkumises ja vastutab rikkumise

tagajärjel kogu tööandjale tekkinud kahju eest TLS § 74 lg 1 alusel.

Hageja hinnangul on käesoleval juhul kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõistes.

Hageja hinnangul on rikkumise ja kahju vahel tuvastatav põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõistes.

Hagejale oleks kahju jäänud tekitamata, kui kostja poleks hageja tahte vastaselt hagejale kuuluva

kütusekaardiga omatarbeks kütust tankinud.

Hageja hinnangul ei ole nõue kostja vastu aegunud. TsMS (kohtu märkus: õige on TsÜS) § 160

lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks. TsMS (õige on TsÜS) § 160 lg 2 punkt 4 kohaselt hagi esitamisega on

võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest,

kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus.

Hageja esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri (kriminaalasi nr. 17740000137) kuriteoteate A O

vastu 11.10.2017. Viru Ringkonnaprokuratuur menetles kriminaalasja kuni 18.02.2020,

kriminaalasja põhistamata määrus jõustus 10 päeva möödudes ehk 28.02.2020 (III kd tlk 23).

Perioodil 11.10.2017 kuni 28.02.2020 oli tööandja nõude aegumise tähtaeg peatunud TsMS

(õige on TsÜS) § 160 lg 1 ja TsMS (õige on TsÜS) § 160 lg 2 punkt 4 mõistes.

Hageja esitas Viru Maakohtule hagiavalduse 14.04.2020 ehk ajal, millal aegumistähtaja

peatumist arvestades ei olnud tööandja nõue töötaja vastu aegunud TLS § 74 lg 4 alusel.

09.08.2024 selgituse kohaselt esitas hageja 26.09.2018 kriminaalmenetlusse tsiviilhagi (III kd tlk

88), milles tugines samadele asjaoludele nagu käesolevas tsivilasjas olevas haginõudes.

Hageja leiab, et TsÜS § 147 lg 3 alusel hakkas arvest nr 1770410 tulenev aegumistähtaeg

kulgema alates 01.01.2018 ja seeläbi on 26.09.2018 tsiviilhagi esitatud kostja viidatud TLS § 74

tähtaja piires.

Hageja jätab kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja

tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-53-06, p 12; 18. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; 16. mai 2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10).

Hageja palub (III kd tlk 21):

--Mõista kostjalt A O hageja HRX AS kasuks välja võlgnevuse põhiosa 19 893,16 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis summas 10.09.2017 kuni 13.04.2020 seisuga 4127,82 eurot.

--Jätta hageja menetluskuluna hagilt tasutud riigilõiv 900 eurot kostja kanda ja välja mõistetud

menetluskuludelt mõista kostjalt välja menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis VÕS §-s 113 lg 1 kolmandas (kohtu märkus: mõeldud

on ilmselt teist lauset) lauses ettenähtud ulatuses.

KOSTJA VASTUVÄITED

3. Kostja leiab hagi terviktekstile 23.02.2024 esitatud kirjalikus vastuses (III kd tlk 29jj), et hagi

tuleb jätta rahuldamata.

Täiesti alusetu on väide, et poolte vahel oli sõlmitud oma tarbeks tangitud kütuse suuline

müügileping ning sõlmitud lepingu sisuks oli kostja kohustus maksta hagejale kütuse eest, mille

kostja oli juba kätte saanud.

Ainuüksi tekitatud kahju väidetavas suuruses arve esitamine kostjale ei tõenda kostja tahet

sõlmida hagejaga müügileping.

Ringkonnakohtu lahendis selgitatut arvestades on hageja poolt põhjendamatu esitada oma nõue

uuesti VÕS § 208 lg 1 alusel. Seetõttu tuleb tähelepanuta jätta ka hageja poolt esitatu, mille

kohaselt tõendavad müügilepingu sõlmimist lisaks esitatud arvele ja kostja seletuskirjale ka J Mi

ütlused ning A Oi kirjalik seletus. Ka kolm ülekannet müügiarve tasumiseks ei tõenda

müügilepingut, sest mitte kostja pole teinud ülekandeid vaid hageja pidas ilma kostja

nõusolekuta nimetatud summad kostja töötasust kinni.

Kostja kirjutas küll käsikirjas ülestunnistuse, milles kinnitas, et on nõus tekitatud kahju

hüvitama, kuid kostja arvestuse kohaselt ei saanud mingil juhul olla tegemist hageja poolt

märgitud summaga.

Kuna ringkonnakohus on selgelt väljendanud, et poolte vahel ei saanud olla sõlmitud ostu-

müüglepingut ning hageja nõue ei saa tuleneda VÕS §-st 208 lg 1, tuleb jätta tähelepanuta hageja

poolt esitatud selgitus, et kõik asjas esitatud tõendid kogumis viitavad just kokkuleppe

sõlmimisele poolte vahel, mille alusel kohustus kostja tasuma hagejale oma tarbeks võetud

kütuse kogumaksumuse s.o. 21 412,73 eurot koos käibemaksuga.

Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on suunatud lepingujärgse kohustuse (lojaalsuskohustuse)

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, mistõttu hageja on esitanud alternatiivselt nõude

lepingujärgse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele töölepingu sätete alusel.

Sel juhul tuleb aga kontrollida, kas on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused,

arvestades ka TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid.

TLS § 74 lg 4 kohaselt tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel

tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada

saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm

aastat pärast kahju tekkimist. Tegemist on erisättega TsÜS §-dele 146 ja 147, mille järgi on

üldiseks tehingust tulenevaks aegumistähtajaks kolm aastat, mis hakkab kulgema nõude

sissenõutavaks muutumisest.

Hageja on avaldanud, et avastas 31.07.2017, et kostja kasutab talle usaldatud kütusekaarti hageja

tahte vastaselt. Hagiavaldus esitati Viru Maakohtule 14.04.2020, seega oli möödunud üle 32 kuu

ajast, kui hageja sai teada kahju tekkimisest.

Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et alates 11.10.2017 kuriteoteate esitamisest kuni

kriminaalmenetlust lõpetava määruse jõustumiseni 28.02.2020 oli tegemist aegumise tähtaja

peatumisega.

Riigikohtu 04.07.2016 lahendi nr 3-2-1-7-16 punktides 20 ja 22 märgib kolleegium: TsÜS § 160

lg 2 p 4 kohaselt on nõude aegumise peatumise seisukohalt oluline hagi esitamisega võrdsustatud

avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses ehk käesolevas asjas tsiviilhagi

esitamine kriminaalmenetluses. Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluse alustamise korral

peatub kannatanu nõude aegumine tsiviilhagi esitamise kuupäevast, sõltumata sellest, millal

kohtueelne menetleja teeb esimese menetlustoimingu (KrMS § 193 lg 1).

Kuna hageja ei esitanud kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi, siis aegumise tähtaeg TsÜS §

160 lg 2 p 4 alusel ei peatunud. Kui kohus leiab, et tegemist on töölepingujärgse kahju

hüvitamise nõudega, taotleb kostja TLS § 74 lg 4 alusel kohaldada aegumist, jätta hagi täielikult

rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

Kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud, on kostja seisukohal, et hageja ei ole oma nõuet

tõendanud.

Ringkonnakohus märkis, et hagejal tuleb tõendada töölepingujärgse kahju hüvitamise nõude

eelduste olemasolu. Pooled ei ole tuginenud sellele, et nad oleksid sõlminud varalise vastutuse

kokkuleppe TLS § 75 järgi, töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS

§ 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid. TLS § 72 järgi juhul, kui töötaja on rikkunud

töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud

õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi (Riigikohtu otsus 28.03.2017

tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p.11).

Kostja nõustub hagejaga selles, et puudub tõesti vaidlus, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping.

Kuid üksnes töölepingu olemasolu poolte vahel ei tähenda, et kahju tekitamine kostja poolt hagis

märgitud summas oleks tõendatud. Ringkonnakohus küll märkis, et ühtegi võrdluse aluseks

olevat tõendit (kostja töögraafikut, kui palju peaks keskmiselt kuluma sõidukile kütust vms)

kohtule esitatud ei ole, kuna aga kostja vaidleb vastu nõude suuruse kujunemisele, tuleb hagejal

oma nõuet tõendada kostja vastuväiteid arvestades. Hageja sellega arvestanud ei ole ning palub

kohtul hagejale tekitatud kahju hindamisel lähtuda tsiviilasjas esitatud tõenditest ning tunnistaja

ütlustest.

Hageja on teatanud, et täiendavaid tõendeid kostja poolt oma tarbeks tangitud kütuse hulga

kohta ei ole võimalik enam esitada, sest kaamerate salvestused tanklates säilivad ainult 3 kuud

peale tehingut. Sel juhul jääb selgusetuks, kuidas oli hagejal üldse võimalik tabelis (hagi Lisa 2)

esitada vanemat kui kolme kuu tagust kütuse tankimist, ehk tekib ilmselge kahtlus tabelis

näidatud koguste õigsuse kohta.

Kuna töölepingujärgse kahju hüvitamise nõude korral peab hageja oma nõuet tõendama, seda ta

aga teinud ei ole ning on avaldanud, et täiendavaid tõendeid tal esitada ei ole võimalik, palub

kostja jätta hagi täielikult rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

31.07.2024 täiendavast selgitusest nähtuvalt ei ole vaidlust enam selles, et hageja esitas

kriminaalmenetlusse tsiviilhagi 26.09.2018 (III kd tlk 88), samuti ei ole vaidlust selles, et hageja

soovis ka tsiviilhagis kostjalt kahju väljamõistmist. Kostja leiab aga, et täpsemalt ei ole

kriminaalasja lõpetamise määruses põhistuses (III kd tlk 76) hagiavaldusega seonduvat välja

toodud.

Küll aga peab RK lahendi nr 3-2-1-7-16 eriarvamuse p.5 kohaselt kohus aegumise ja selle

peatumise lahendamiseks saama hinnata tsiviilhagi sisu.

Kostja leiab, et kui hageja avastas 31.07.2017 talle väidetavalt kahju tekitamise, siis oli

kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise hetkeks möödunud TLS § 74 lg 4 sätestatud 12 kuuline

tähtaeg ja seetõttu puudub vajadus hinnata peale aegumistähtaja saabumist esitatud tsiviilhagi

sisu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause

kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte

faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg

4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 438 lg 1

esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

5. Kohus selgitab nõude õiguslikku kvalifikatsioonist, selle tõendatust ja annab seisukoha kostja

taotlusele aegumise kohaldamiseks. Dokumentaalsetele tõenditele on leheküljeliselt viidatud

lahendis hageja ja kostja seisukohtade juures.

6. Kohtu menetluses on olnud üheaegselt sama hageja nõuded, küll erinevate kostjate (isa ja

poeg) vastu, kuid samasugustel asjaoludel põhinevalt: töötaja tekitas tööandjale kahju, töötaja on

seda tunnistanud, kahju suurus kajastub töötaja poolt allkirjastatud arves ja kostja ei ole kahju

teistsugust suurust tõendanud.

Erisus menetlustes põhineb selles, et tsiviilasjas 2-20-5571 kostja ei esitanud (õigeaegselt)

aegumise kohaldamise taotlust.

7. Käesolevaks ajaks on tsiviilasjas 2-20-5571 menetlus lõppenud Riigikohtu 01.11.2023 tehtud

lahendiga, mille p. 12 on öeldud, et ringkonnakohus kvalifitseeris poolte suhte õigesti

müügilepingu asemel tööandja kahju hüvitamise nõudeks VÕS § 115 lg 1 ja TLS § 74 alusel.

8. Eeltoodut arvestades on põhjendatud ka käesolevas asjas nõude õigusliku alusena käsitleda

kahju tekitamist/hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja TLS § 74 alusel, mida kohus on selgitanud

02.05.2024 kohtunõudes, ja seetõttu ei pea kohus menetlusökonoomiliselt vajalikuks enam

analüüsida hageja poolt hagi terviktekstis müügilepingulisele suhtele tuginemist. Kohus märgib,

et õigusteadmistega hageja lepinguline esindaja saanuks ringkonna- ja riigikohtu suuniseid

silmas pidades hagi terviktekstis loobuda ostumüügi asjaoludele tuginemisest.

9. Hagi asjaolude kohaselt töötas kostja A O perioodil 07.11.2016 – 21.09.2017 hageja ettevõttes

autojuht- ekspediitori ametikohal. Hageja avastas, et kostja on kasutanud hagejale usaldatud

kütusekaarti hageja tahte vastaselt ning selle arvelt rikastunud. Kostja tunnistas kütuse

omastamist ja lubas kahju hüvitada. 31.07.2017 kohtumisel sõlmiti hageja kui tööandja ja kostja

vahel kokkulepe tangitud kütuse maksumuse tagastamiseks. Hageja hinnangul sõlmisid pooled

omastatud kütuse tasumise osas suulise müügilepingu. Hageja nõuab esitatud hagis omastatud

kütuse eest tasumist summas 19893,16 eurot ning seadusjärgset viivist summas 4127,82 eurot.

10. Eelneva menetluse baasil pooled ei vaidle alltoodud asjaolude üle:



07.11.2016 sõlmis hageja kostjaga töölepingu ning võttis kostja tähtajatult tööle autojuht-

ekspediitori ametikohale (I kd, tlk 13-17);



Hageja andis kostja kasutusse auto ja kütusekaardi;



Hageja on koostanud kostjale usaldatud kütusekaardi kasutamise detailse väljavõtte (I kd

tlk 18-26);



Kostja võttis omaks kütusekaardi väära kasutamise ja olulise kahju tekitamise hagejale

ning lubas kahju hüvitada (I kd, tlk 27).



Hageja on esitanud kostjale kütuse eest müügiarve nr. 1770410 summas 21412,73 eurot

ning kostja on arve kätte saanud (I kd, tlk 28);



Hageja on töölepingu kehtivuse ajal kahju hüvitamiseks kostja töötasust kinni pidanud

kokku 1519,57 eurot (I kd, tlk 30);



21.09.2017 lõpetas hageja kostjaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel – tööandja poolse

ülesütlemisega töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu (I kd, tlk 31);

11. Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle:



Kas kostjal oli lubatud kasutada kütusekaarti igakuiselt 60 liitri kütte tasuta

omandamiseks oma isikliku sõiduauto tarbeks;



Kas kostja on omistanud isiklikuks tarbeks kütust kütusekaardi väljavõttes märgitud

koguses;



Kas pooled sõlmisid suulise müügilepingu kütuse eest tasumiseks;



Lisandunud on vaidlus selle üle kas nõue on aegunud või mitte.

12. Kohus jääb selle juurde, et kostja ei ole piisavalt tõendanud oma väidet ühes kuus oma

tarbeks lubatud 60 liitri kütuse tankimise kohta. Ebaõige on kostja seisukoht, et kokkuleppe

puudumise tõendamise kohustus oli hagejal. Hagejalt ei saa eeldada negatiivse asjaolu

tõendamist ning pigem pöördub sellises olukorras tõendamiskoormus ringi.

Asjaolu, kas ja kuipalju kostjal väidetavalt oli lubatud oma tarbeks kütust tankida, ei mõjuta aga

vaidluse lahendamist, sest arve allkirjastamisega on kostja kahju suurust tunnistanud. Arve

sisaldas ka selle kütusekoguse arvestust, mida kostja ekslikult arvas olevat endal õiguse

kasutada.

13. Kostja ei vaidlusta, et hagile lisatud kütusekaardi tankimiste väljavõte on koostatud talle

usaldatud kütusekaardi kohta, kuid leiab, et hageja poolt kaoks märgitud summad ei saa olla

õiged.

Tsiviilasjas 2-20-5571 on riigikohtu lahendiga jõusse jäetud ringkonnakohtu otsus, milles

omakorda on öeldud, et „kostja ei esitanud ühtegi tõendi kahju teissuguse suuruse kohta, mistõttu

tuleb lugeda hageja esitatud tõendi alusel kahju suurus tõendatuks. Kuna kostja on kahju kohta

väljastatud arve allkirjastanud, tõendab see kahju suurust. Arve allkirjastamine väljendab kostja

heakskiitu arves märgitud kahju suuruse kohta, kuna kostja oli end kahju põhjustamises samal

päeval süüdi tunnistanud. Kostjal ei olnud kohustust arvet allkirjastada ning koostoimes suulise

kahju tunnistamisega on see veenev tõend kahju suuruse kohta.“ (RK 01.11.2023 lahendi nr 2-

20-5571 p. 7.) Ringkonnakohtu sellise hinnangu õigsust sedastab riigikohus oma viidatud

lahendi p.14.

Ka käesolevas asjas ei ole kostja kahju teistsugust suutust kinnitavaid tõendeid esitanud.

Kuna menetlusosaline otsustab ise, milliseid ja kui palju tõendeid ta oma väidete kinnitamiseks

esitab (TsMS § 230 lg 1) ja omapoolseid tõendeid kahju väidetava õige summa kohta kostja

esitanud ei ole, siis lähtub kohus hageja arvestusest, ehk arvel esitatust.

14. Kohtu hinnangul ei kinnita kostja väidet, et isikliku sõiduauto tarbeks oli lubatud kütust

kasutada, ka tõenditena esitatud kostja kütusekaardi detailne väljavõte ja tanklas tehtud pildid (I

kd, tlk 190, 191). Kostja väidab, et piltidel ei ole võimalik ära tunda kostjat. Kohtul puudub

mõistlik alus pidada, kostja paljasõnalise vastuväite alusel, piltidel olevaks isikuks kedagi teist

peale kostja. Väljavõtet ja pilte kõrvutades nähtub, et 21.07.2017 kell 15:06 on tangitud kostja

kütusekaardiga kütust 107,75 liitrit ning juba 4 päeva hiljem 25.07.2017 kell 15:30 on tangitud

kütuse koguseks 138,43 liitrit. Tankimistega ühtivatelt piltidelt nähtub, et sõidukiteks ei ole

kaubikud ega veoautod, seega tarbib kostja kütust oma tarbeks. Samas juba nende kahe

tankimisega (kokku 246,18 liitrit) on kostja ületanud väidetavalt lubatud omatarbimise kogust

186,18 liitrit. Kohus ei pea usutavaks, et kostja eeltoodud asjaolu ei hoomanud või ei mäletanud,

et ta sel kuul oli juba korra võtnud isiklikuks tarbeks kütust. Samuti nähtub, et ainuüksi juulis

2017 18-l päeval on kostjale usaldatud kaardiga tangitud 33 korda kokku 3044,03 liitrit kütust.

15. Kostja märgib, et esitatud tankimiste nimekirjast ei nähtu selle koostajat, see on

allkirjastamata ja seda ei ole kostjale tutvustatud. Kostja heidab ette, et hageja ei ole tõendanud,

kui palju kostja kasutuses olnud sõiduk reaalselt kuus kütust tarbis ning seetõttu ei nähtu ka

tegelik kadu.

16. Kohtu hinnangul on hageja veenvalt selgitanud, et kadu tehti kindlaks mitte üksnes sõiduki

keskmise kütusekulu järgi, vaid selleks võrreldi autode kilometraaže, küsiti kolmest tanklast

pildi- ja videomaterjal ning pandi need kokku kütusemüüjalt saadud kütusekaardi kasutamisega.

Mistõttu see, kas ja kuidas koostati arve, (sh kas tankimiste nimekirja koostaja oli /ei olnud

märgitud või et allkiri puudus) ei omagi enam tähendust, kuna kostja on arve allkirjastamisega

selle õigsust tunnistanud (vt RK lahend 2-20-5571 p. 7 ja 14).

17. Kostja paljasõnaliseks jäänud, ja alles kohtumenetluses esitatud, vastuväited ei lükka ümber

hageja esitatud kütusekao kohta esitatud andmeid. Isegi kui kostja nägi kütusekao tabelit alles

kohtumenetluses, siis ei ole kostja nõudnud hagejalt kui tööandjalt tabelit varem, kui ta enda

sõnade kohaselt ei nõustunud arvel märgitud kütuse hinnaga, et kontrollida tankimisi ja vastu

vaielda.

18. Kostja tunnistab 31.07.2017 allkirjastatud seletuskirjas kütusekaardi vääralt kasutamist ja

hagejale olulise kahju tekitamist. Samuti on ta nõustunud kahju hüvitamisega maksegraafiku

alusel. 31.07.2017 kuupäeva kannab ka hageja arve nr. 1770410 kütuse maksumuse kohta.

19. Seeläbi on tõendatud kostja poolt kahju tekitamine töösuhte raames ja on tõendatud ka kahju

suurus. Puudub vaidlus selles, et vaatamata arvel maksetähtaja märkimisele, anti kostjale

võimalus tasuda kütuse eest osamaksetega. See ühtib kostja seletuskirjas märgituga, et ta soovib

tasuda kahju maksegraafiku alusel. Kütuse müük toimus selle hinnaga, millega HRX kütust

sellel hetkel ostis. Ei olnud eesmärk sellelt teenida, s.h. intresse, viiviseid. Eesmärk oli, et kostja

maksaks kinni osade kaupa selle, mis ta on saanud. Hageja pidas seda töötajale võimaluse

andmiseks.

20. Kostja vastuargument, et tema seletuskirjas ei ole nimetatud kahju suurust, ei ole määrava

tähtsusega. Kohus on seisukohal, et kostjale oli selge, et kütuse eest tuleb maksta. 31.07.2017

kokkusaamisel olid kahju arvandmed selgunud. Kohtumenetluses ei ole kumbki pool väitnud, et

hageja dikteeris, mida kostja peab oma seletuskirjas kirjutama, seega oli seletuskirja sõnastus

kostja enda otsustada.

21. Ekslik on kostja kohtumenetluses esitatud seisukoht, et ta ei võlgne hagejale midagi, kuna

isiklikult tarbitud kütuse summa on kostja palgast juba maha võetud, samas kui kostja nägi

31.07.2017 arvet nr. 1770410 vastu võttes arvel märgitud summa suurust ja teadis, et nimetatud

summa tasumist hageja ka ootas. Kostja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta

arvas, et kinnipeetud summadega on tema võlgnevus hageja ees tasutud ning hageja esitatud

arvet rohkem tasuda ei tule. Ei ole eluliselt usutav, et kostja eeldas, et määrab ise oma suva järgi

kütuse eest tasutava summa. Juhul kui kostjal oli teine arusaam omistatud kütuse kogusest, siis

oli tal võimalus hagejale vastuväiteid esitada, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, et ta seda

enne kohtumenetlust teinud oleks.

Kostja ei vaidlustanud talle esitatud arvet ja selle summat ei arve saamisel ega veel mitte mitme

aasta jooksul enne hagi esitamist, kui tema arusaamist mööda oli hageja arvel toodud summa

ebaõige.

22. Hageja arve nr. 1770410 vastab raamatupidamise seaduse § 7 lg 2 nõuetele. Arve koostaja

määrab ise, mis detailsuse astmega arve koostatakse, peamine on, et pooltele oli selge, mille eest

arve on esitatud. Hageja väitel toimus arve koostamine kostjaga kooskõlastatult. Arvel olev viide

diisli tankimise perioodidele eeldab, et olemas on arvestus nimetatud perioodide kohta, ning arve

esitaja suudab selgitada/põhjendada arve kujunemist, mis leidis ka tõestust.

Analoogses vaidluses tsiviilasjas 2-20-5571 kõrgema astme seisukohtades avaldatust nähtub, et

kahju hüvitamise kohustuse tekkimise ja selle suuruse kohta piisab tõendusliku baasi mõttes

käesolevas asjas nõude aluseks olevast arvest.

23. Kostja vastuväide, et hagejal puudus õigus summade tasaarvestamiseks kostja töötasust, ei

ole käesolevasse menetlusse nõudena esitatud ning seega ei kuulu see käesolevas tsiviilasjas

hindamisele ja lahendamisele. Kohus nõustub hagejaga, et tagantjärgi esitatud väide, et kostja ei

olnud töötasust kinnipidamistega nõus, ei ole tõendatud ning ei päde kui kostja enne

hagiavalduse kohtusse esitamist ei ole esitanud hagejale kui tööandjale vastuväidet ja/või

seaduses sätestatud tähtaja jooksul töövaidlusi lahendavale organile kaebust.

24. Kokkuvõttes, hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis, leiab kohus, et asjakohane on

vaidlusalune õigussuhe kvalifitseerida kahju tekitamisena töösuhte raames. Kahju suurus on

fikseeritud poolte vahel 31.07.2017 toimunud kohtumise järgselt vormistatud seletuskirja ja

arvega, mille alusel tuli kütuse maksumus tagastada. 31.07.2017 kohtumise ajaks oli hageja

kindlaks teinud ka omastatud kütuse koguse ning hinna. Kostjale esitanud arve on kostja vastu

võtnud ning seega teadlik võlgnevuse suurusest. Kostja vastuväited esitatud arvele on esitatud

alles kohtumenetluses ning on kohtu hinnangul otsitud. Hageja on andnud kostjale aega rohkem

kui 2 aastat peale töölepingu lõpetamist kütuse eest tasumiseks, kuid kostja ei ole asunud oma

lubadust ja võetud kohustust täitma.

Aegumine

25. Kohus nõustub kostjaga, et nõue on aegunud.

Kuna kohus on eelpool leidnud, et tegemist ei olnud müügisuhtega, vaid töösuhtest tekkinud

kahju nõudega, siis kohaldub mitte tehingust, vaid seadusest tuleneva nõude aegumise

regulatsioon. Hageja poolt aegumise tähtaja seostamine arve sissenõutavaks muutumisega ja

väide, et sel baasil on hagi nõuetekohaselt esitatud 12 kuu jooksul, ei ole asjakohane.

26. Eelnevale vaatamata ei kohaldu siiski TsÜS § 149 sätestatud 10 aastane aegumistähtaeg, sest

töösuhtest tuleneva (kahju)nõude aegumist reguleeritakse antud juhul erisättega ehk TLS § 74 lg

4, mille kohaselt aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel

tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama

kahju tekkimisest.

27. Vaidlust ei ole selles, et tööandja sai kahjust teada ja vormistas selle (arvena, nõudena)

31.07.2017 seisuga. Seega tulnuks kas kahjunõue otse töötajale/tsiviilhagi kohtusse või

tsiviilhagina kriminaalmenetlusse esitada hiljemalt 31.07.2018. Tõendatud on, et tsiviilhagi on

kriminaalmenetluses esitatud 26.09.2018 ja hagi tsiviilmenetlusse 14.04.2020.

28. Aegumist ei peata ainuüksi kuriteoavalduse vm avalduse esitamine, millest ei nähtu tahet

esitada kriminaalmenetluses konkreetse isiku vastu konkreetne (tsiviilõiguslik) nõue (RK 3-1-1-

41-16 p 28), vaid aegumise aspektist on tähenduslik tsiviilhagi esitamise aeg.

Tsiviilhagi esitamise ajaks oli TLS § 74 lg 4 sätestatud 12-kuuline tähtaeg juba möödunud,

mistõttu see ei saanud enam ka peatuda. Omakorda seetõttu, et nõude esitamise tähtaeg oli juba

lõppenud, ei mõjuta aegumise kulgemist enam ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

jõustumise aeg ja sellele järgnenud tsiviilmenetlusse hagi esitamise aeg.

29. Lähtudes eeltoodust ei kuulu hagi rahuldamisele nõude aegumise tõttu.

MENETLUSKULUD

30. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama sätte lg-st 4

nähtuvalt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise koosseisu. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §

174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või

menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse tegemist.

31. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluses kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus hagi ei rahulda, tuleb hageja kanda jätta tema enda ja ka kostja kulud.

32. Vaidluse olemust arvestades peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulude rahaline

kindlaksmääramine nn järelmenetlusse TsMS § 177 lg 2 tähenduses.

33. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

34. Hageja on esitanud 06.12.2021 menetlusdokumendis taotluse enamtasutud tunnistajatasu

tagastamiseks. Taotluse kohaselt tasus hageja kolme tunnistaja eest 09.11.2020 tunnistajatasu 3 x

34,80 eurot. Tunnistajad E G ja A O ei ilmunud istungile ning hageja loobus nende isikute

tunnistajana ülekuulamisest. J M kuulati tunnistajana üle kuid hagejale teadaolevalt ei esitanud ta

taotlust tunnistajatasu saamiseks. Eelnevale tuginedes palub hageja tagastada enammakstud

tunnistajatasu summas 104,40 eurot hageja HRX pangakontole nr xxxx.

Kohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud ja kuulub TsMS § 150 lg 7 alusel rahuldamisele.

Tagastamine tuleb vormistada läbi Nõuete arvestamise programmi (NAP).

(digitaalselt allkirjastatud)

Marika Leimann

Kohtunik