3-22-1152/50 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ülle Polluks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.9.2024, Jõhvi

Haldusasja number

3-22-1152

Haldusasi

Vladimir Kanarevi kaebus Narva Linnavalitsuse

Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti 2.03.2022

sunniraha rakendamise otsuse nr 1-13.2/380-5 alusel

keelata sunniraha rakendamine

Menetlusosalised

Kaebaja – Vladimir Kanarev, esindaja Keijo Lindeberg

Vastustaja – Narva linn

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2024 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtu menetluses on kaebaja kaebus 2.03.2022 otsuse nr 1-13.2/380-5 alusel

sunniraha rakendamise keelamiseks. Narva linn väljastas 02.03.2022 kaebaja suhtes

sunniraha rakendamise otsuse nr 1-13.2/380-5, mis tulenevalt kohtupraktikast ei ole haldusakt

ja selle peale ei saa esitada tühistamiskaebust, kuid kohus saab sellisel juhul keelata

haldusorganil sunniraha rakendamise.1 Võttes arvesse, et sunniraha tasumise vabatahtlik

tähtaeg on juba möödunud, möönab kohus, et Narva linn võib taotleda kaebaja suhtes

täitemenetluse alustamist.

Kohus asus 22.2.2023 määruses seisukohale, et keelamiskaebuse esitamine, milles taotletakse

kohtult kehtiva ettekirjutuse täitmata jätmise eest üleüldse sunniraha määramise keelamist ei

ole kohtupraktikast tulenevalt lubatav. Selline nõue läheb kindlasti vastuollu varasemat

1 RKHKo 3-3-1-7-16, p 16.

3-22-1152

Riigikohtu Halduskolleegiumi poolt võetud seisukohaga. Riigikohtu Halduskolleegium ei ole

kunagi asunud seisukohale, et kaebaja saab taotleda ettekirjutuse täitmata jätmise eest

sunniraha määramise keelamist.

Vastupidi, leidis Riigikohus, et kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata

adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, AtSS § 8 lg-d 1 ja 3), aga

samuti seisukohaga, et kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi

rakendamise eeldused on täidetud ja kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid

proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (asendustäitmise ja

sunniraha seaduse eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus).2….Nähtuvalt haldusasja materjalidest

on kaebaja 14.07.2021 Narva linnale esitatud kirjas kindlalt kinnitanud enda valmisolekut

täita 12.07.2021 haldusaktiga nr 1-13/380-2 muudetud ettekirjutust (dtl 46).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Tartu Halduskohtu menetluses on Vladimir Kanarev´kaebus Narva Linnavalitsuse tehtud

02.03.2022. a otsuse nr 1-13.2/380-5 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks.

Kaebaja on endiselt seisukohal, et praegusel juhul kaebajale rakendatud sunniraha summas

200 eurot on põhjendamatult suur ja ebaproportsionaalne, kuna selle rakendamisel pole

arvestatud kaebaja majandusliku seisukorraga, samuti puudub hinnang ettekirjutuse

olulisusele ning rikkumise asjaoludele.

Samuti, kuigi kohus on leidnud, et kaebaja ei saa nõuda Narva Linnavalitsuse 05.02.2021. a

ettekirjutuse nr 2112899/00015 tühistamist või Narva Linnavalitsuse 05.02.2021. a

ettekirjutuse nr 2112899/00015 alusel sunniraha rakendamise keelamist, siis menetlusse

võetud nõude lahendamisel on kohtul siiski võimalik hinnata Narva Linnavalitsuse

05.02.2021. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 sisulist õiguspärasust. Seega, isegi kui asuda

seisukohale, et sunnivahendi õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest, siis sellises

olukorras, kus kaebajalt nõutakse täita ettekirjutus, mis on nii menetlus- kui ka

materiaalõigusega vastuolus, oleks ainuke õiglane sunniraha summa 0 eurot.

Kokkuvõttes jääb kaebaja seisukohale, et Narva Linnavalitsuse 02.03.2022. a sunniraha

rakendamise haldusakti nr 1-13.2/380-5 alusel sunniraha sissenõudmine ei olnud õiguspärane

ning kaebaja palub kohtul keelata Narva Linnavalitsuse 02.03.2022. a sunniraha rakendamise

haldusakti nr 1-13.2/380-5 alusel sunniraha sissenõudmine. Vastuseks kohtumäärusele märgib

kaebaja, et kaebajale teadaolevalt pole alustatud 02.03.2022. a sunniraha rakendamise

haldusakti nr 1-13.2/380-5 alusel kaebaja suhtes täitemenetlust. Käesoleva ajani kaebaja

vastustajale sunniraha tasunud pole, mistõttu palub kaebaja ringkonnakohtul kaebus

rahuldada.

3. Vastustaja ei pea kaebust õigeks ega põhjendatuks ja on arvamusel, et kaebus on alusetu ja

see tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata ning leiab, et kaebus on vastuoluline ja põhineb

kaebaja poolt ebaõigetel hinnangutel. Käesoleva kaebuse objektiks kehtiva ettekirjutuse

mittetäitmise eest on rakendatud sunniraha, mille rakendamist ja sunniraha sissenõudmist

kaebaja vaidlustab. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus ja kaebus on

perspektiivitu.

Kaebuse punktis 2.48 toob kaebaja kohtupraktika sunnivahendi rakendamise osas ja sellega

võib nõustuda, et sunnivahend, ehk sunniraha, on mõjutusvahend, aga mitte karistus.

AtSS § 10 lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat

peab tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei

täida. Ettekirjutust täitmata jättes käitub adressaat õigusvastaselt ja peab arvestama sunniraha

rakendamise võimalusega kohtutäituri vahendusel.

2 RKHKo 3-3-1-72-14, p 16.

3-22-1152

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu (IX Riigikogu 458 SE) kohaselt ei ole

sunnirahal erinevalt rahatrahvist karistuslikku eesmärki, vaid selle eesmärk on kallutada isikut

sooritama ettekirjutuses sisalduvat tegu või hoiduma ettekirjutusega keelatud teost. Sunniraha

ei ole sanktsioon, vaid mõjutusvahend (vt ka AtSS § 3 lg 2). Sunniraha ei rakendata mitte

järgneva karistusena selle eest, et hoiatuses ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud

tähtaja jooksul ettekirjutust ei täidetud, vaid ennetava eesmärgiga sundida adressaati

ettekirjutust viivitamata täitma, et puuduks vajadus adressaadi suhtes uuesti mõnda

sunnivahendit rakendada.

ATSS § 2 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse

hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata ning sunnivahendit võib kuni ettekirjutusega

taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada.

Enne sunnivahendi rakendamist teeb haldusorgan adressaadile kirjaliku hoiatuse, kusjuures

hoiatusega ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama

sunnivahendi adressaadil kohustust täita (ATSS § 7 lg 1 ja 3).

Kuna kehtiv ettekirjutus kuulub koheselt täitmisele ja haldusorganil ei ole ettekirjutuse

täitmise pikendamise kohustust, siis vastava taotluse esitamise korral saaks heasoovlikkuse

põhimõttest lähtudes ettekirjutuse täitmise tähtaega pikendada.

Kaebaja peab ise hoolitsema ettekirjutusega määratud kohustuse täitmise eest ja leidma

vastava isiku, kes võiks määratud ajaks nõutud projekteerimis- ja ehitustööd teha.

Tuleks ära märkida, et ettekirjutusega määratud kohustuse täitmise aja määrab haldusorgan,

aga mitte kaebaja. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg peab olema mõistlik täitjale täitmiseks.

Antud juhul alates ettekirjutuse 2112899/00015 saamise kuupäevast käesoleva ajani (aprill

2023) oli kaebajal piisavalt aega köögiruumi ventilatsioonisüsteemi taastamiseks.

ATSS § 8 lg 1 kohaselt sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud

teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

Kuna ettekirjutusega määratud kohustus ei ole tähtajaks täidetud, on vastustajal õigus

kohustuse mittetäitmise eest rakendada sunnivahendina sunniraha.

AtSS § 10 lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega. Sunniraha maksmise

kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

täitmata (AtSS § 2 lg 1).

Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja

välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse.

Kuna kaebaja ei ole määratuks ajaks, st 3.1. kohustust 15.11.2021 ja 3.2. kohustust

10.02.2022 täitnud, siis tema suhtes rakendati sunniraha 100 + 100 = 200 eurot. Käesolevani

ei ole sisse nõutud kaebajalt rakendatud sunniraha.

Antud juhul on kõik tingimused sunniraha määramiseks vastustaja poolt täidetud:

- ettekirjutus nr 2112899/00015 kehtib ja kohustust ei ole enne sunniraha rakendamist

täidetud.

Ettekirjutuse punktis 6 on hoiatus, et ettekirjutuse punkti 3.1. mittetäitmise eest rakendatakse

sunniraha 100 eurot ja punkti 3.2. mittetäitmise eest sunniraha 100 eurot. (vt kaebuse lisa 5)

- hoiatus nr 1-13.2/380-2 on 12.07.2021 tehtud, kus hoiatati sunniraha 100 + 100 = 200 eurot,

rakendamisest ja pikendati nõude täitmise tähtaega punkti 3.1 kuni 05.09.2021 ja punkti

3.2.kuni 04.12.2021; (vt lisa 11)

- hoiatus nr 1-13.2/380-4 on 17.09.2021 tehtud, kus hoiatati sunniraha 100 + 100 = 200 eurot,

rakendamisest ja pikendati nõude täitmise tähtaega punkti 3.1 kuni 15.09.2021 ja punkti

3.2.kuni 10.02.2022; (vt lisa 12)

Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 13 „AtSS § 10 lg 1 kohaselt määratakse

sunniraha kindlaks hoiatusega. Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani

ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (AtSS § 2 lg 1). Seetõttu pole

sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust.“

3-22-1152

Sunniraha rakendamise menetluse alustamine ja sunniraha nõudest teavitamine ei kahjusta

veel menetlusosalise õigusi.

Antud asjas on olemas 05.02.2021 jõustunud ettekirjutus 2112899/00015, mida kaebaja pole

tähtaegselt vaidlustanud (jõustunud haldusakt on kõigile täitmiseks kohustuslik – HMS § 60

lg 2). Sellest tulenevalt kehtiva ettekirjutuse kohustuse mittetäitmise eest vastustaja poolt

02.03.2022 (kiri 1-13.2/380-5) sunniraha 100 + 100 = 200 eurot euro ulatuses rakendamine on

seaduslik.

Ettekirjutuse tähtaja jooksul täitmata jätmise korral on haldusorgan õigustatud rakendama

hoiatuses märgitud sunnivahendit. Ettekirjutust täitmata jättes käitub adressaat õigusvastaselt

ja peab arvestama sunniraha rakendamise võimalusega kohtutäituri vahendusel.

AtSS § 2 lõike 2 kohaselt sunnivahendit võib kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi

saavutamiseni korduvalt rakendada.

AtSS § 10 lg 1 defineerib sunniraha kui hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat

peab tasuma, kui ta ei täida ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja

jooksul. Vastustaja määras sunniraha ja selle suuruse ettekirjutusega ning praeguses asjas

sunniraha suurust vaidlustada ei saa. Kaebaja sai ettekirjutuse kätte. Sunniraha suurus on

määratud jõustunud ja kehtivas ettekirjutuses. Selle rakendamine ei ole enam kaalutlusotsus.

Sunniraha rakendamiseks tuleb vaid tuvastada, kas antud ja jõustunud ettekirjutus on täidetud

või mitte. 7

Kaebuse punktis 2.45 kaebaja seisukoht „Tartu Ringkonnakohus on näiteks haldusasjas nr 3-

14-431 asunud seisukohale, et haldusorgan peab põhjendama leppetrahvi nõudmist ja

nõutava leppetrahvi suurust.“ ei ole asjakohane, kuna antud vaidlus ei ole seotud leppetrahvi

nõudmisega ega tema suurusega.

ATSS § 8 lg-s 1 nimetatud alused ei ole ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnormi

ei ole kehtetuks tunnistatud, sunniraha rakendamist ei ole edasi lükatud. Sunniraha

rakendamine ei olnud ka ebaproportsionaalne, sest kaebaja ei väida, et ettekirjutuse täitmine

oleks olnud võimatu.

Sunniraha rakendamist tuleb põhjendada, kui adressaat seda nõuab (HMS § 108 lg 1). Selline

teavitus avab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja

vastuväited ning taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist, samuti võimaluse

vaidlustada sunniraha rakendamine kohtus. Ühtlasi annab see isikule sunnirahaga nõustumise

korral võimaluse tasuda sunniraha ilma sissenõudmiseta ja kohtutäituri tasuta (RKHKo

22.04.2015 nr 3-3-1-72-14, p 19).

Kaebaja poolt ei olnud esitatud vastustajale ühtegi küsimust sunniraha suuruse kohta.

Vastupidi kaebaja poolt olid mitu korda esitatud teatised, et ta on kavas ettekirjutus täita (vt

lisa 13). Vastustaja on seisukohal, et sunniraha suurus 100 eurot ühe ettekirjutuse nõude kohta

(ettekirjutuses on kaks nõuet ehk punkt 3.1 ja 3.2, kokku 100+100=200 eurot) on

proportsionaalne ja ei ole kaebajale väga koormav. Käesoleva kaebuse objektiks kehtiva

ettekirjutuse mittetäitmise eest on rakendatud sunniraha, mille rakendamist ja sunniraha

sissenõudmist kaebaja vaidlustab. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus ja

kaebus on perspektiivitu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohtu menetluses on Vladimir Kanarev´kaebus Narva Linnavalitsuse tehtud

02.03.2022. a otsuse nr 1-13.2/380-5 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks.

5. Kaebaja on endiselt seisukohal, et praegusel juhul kaebajale rakendatud sunniraha summas

200 eurot on põhjendamatult suur ja ebaproportsionaalne, kuna selle rakendamisel pole

3-22-1152

arvestatud kaebaja majandusliku seisukorraga, samuti puudub hinnang ettekirjutuse

olulisusele ning rikkumise asjaoludele.

6. Vastustaja leiab, et käesoleva kaebuse objektiks on kehtiva ettekirjutuse mittetäitmise eest

rakendatud sunniraha, mille rakendamist ja sunniraha sissenõudmist kaebaja vaidlustab.

7. Kaebaja hinnangul on küll sunniraha summa 200 eurot ebaproportsionaalne ja peaks tema

meelest olema hoopis 0 eurot, kuid kohus ei nõustu sellega.

8. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et asendustäitmise ja sunniraha

seadusest ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutusele ja hoiatusele

täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega

(tsiviilkolleegiumi 8. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-100-11, p 13).

AtSS § 10 lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega. Sunniraha maksmise

kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

täitmata (AtSS § 2 lg 1). Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis

vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse

läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega (vt asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu

seletuskiri, IX Riigikogu, 458 SE, § 9 lg 1 ja § 16 lg 1 selgitus).

Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja

välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses

märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse

põhimõttega. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS §

107 lg 2, AtSS § 3 lg-d 2 ja 3). Enne sunniraha sissenõudmist (AtSS § 15) peab haldusorgan

kontrollima sunniraha rakendamise eeldusi, sh tuvastama ettekirjutuse täitmata jätmise ja

muud sunniraha rakendamist mõjutavad asjaolud (AtSS 8). Kõiki sunniraha rakendamist

mõjutavaid asjaolusid ei ole haldusorganil võimalik prognoosida ettekirjutuse ja hoiatuse

tegemise ajal. Samuti ei ole haldusorganil võimalik ette ära otsustada sunniraha korduvat

rakendamist.

Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul AtSS § 16 lg 1 alusel võimalik

vaidlustada halduskohtus. Sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Küll

aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh

sissenõudmise toimingute tegemise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede

kõrvaldamiseks (HMS § 109, HKMS § 5 lg 1 p-d 3 ja 5). Kui haldusorgan rakendas sunniraha

õigusvastaselt, ent kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib halduskohus

kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1).

Kaebaja põhjendatud huvi korral on halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha

rakendamise õigusvastasus või sunniraha rakendamist välistav asjaolu (HKMS § 5 lg 1 p 6),

nt ettekirjutuse nõuetekohane täitmine. Vaidluses sunniraha määramise üle on halduskohtul

võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset.

Kirjeldatu alusel sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õigus-

pärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest

ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, AtSS § 8 lg-d 1 ja 3).

3-22-1152

Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused

on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine

sunni kohaldamist välistavat asjaolu (asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskiri,

§ 16 lg 1 selgitus).

Sunnivahendi, sh sunniraha rakendamise menetlus on eriliigiline haldusmenetlus -

haldustäitemenetlus. Selle ülesanne on saavutada varasemas ettekirjutuse tegemise menetluses

otsustatu elluviimine. AtSS § 3 lg 1 sätestab, et sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele

ja tehtavatele toimingutele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades AtSS-st

tulenevaid erisusi. Kui haldusõiguse erivaldkonna seadus reguleerib haldustäitemenetlust

teisiti, tuleb juhinduda erivaldkonna seadusest (AtSS § 1 lg 2).

9. Kohtule ei nähtu asjaolusid, millest tingitult tuleks 2.03.2022 otsust nr 1-13.2/380-5

sunniraha määramise kohta pidada õigusvastaseks ja keelata sunniraha rakendamine.

Sunniraha peab motiveerima isikut haldusorgani ettekirjutust täitma, mistõttu erinevate

rikkumiste ning erineva majandusliku võimekusega isikute puhul ei olegi põhjendatud

eeldada, et määratakse ühesugused sunnirahad. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud

sunniraha tavapärasest praktikast niivõrd erinev, et seda saaks kaebajale tehtud ettekirjutuse

sisu ja kaebaja isikut arvestades pidada ebaproportsionaalseks. Kaebaja poolt ei ole esitatud

vastustajale ühtegi küsimust sunniraha suuruse kohta. Vastupidi kaebaja poolt oli mitu korda

esitatud teatised, et tal on kavas ettekirjutus täita (vt lisa 13). Seega sunniraha suurus 100

eurot ühe ettekirjutuse nõude kohta (ettekirjutuses on kaks nõuet ehk punkt 3.1 ja 3.2, kokku

100+100=200 eurot) on proportsionaalne ja ei ole kaebajale väga koormav.

10. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et 2.03.2022 otsus nr 1-13.2/380-5 sunniraha määramine oli

iseenesest õiguspärane. Samas ei tähenda see, et vastustajal oleks tingimata õigus

vaidlusalune sunniraha sisse nõuda.

11. Kohtud on analoogsetes asjades selgitanud, et asendustäitmise ja sunniraha seaduse

(ATSS) § 8 lg 3 p 1 keelab sunniraha rakendamise olukorras, kus selle rakendamise alus on

ära langenud, kuna sunniraha võib rakendada üksnes ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks,

mitte karistamiseks (ATSS § 3 lg-d 2 ja 3; HMS § 107 lg 2). Kui vastustajale on teada, et isik

on talle kehtiva haldusaktiga peale pandud kohustuse täitnud enne sunniraha tasumist või

sunniviisilist sissenõudmist täitemenetluses, lasub haldusorganil kohustus lõpetada edasine

sunniraha sissenõudmise toimingute tegemine (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.2015

määrus asjas nr 3-3-1-31-15, p 17).

12. Olukorras, kus ettekirjutuse adressaat on teatanud ettekirjutuse täitmise kavatsusest, tuleb

haldusorganil enne sunniraha edasist sissenõudmist kontrollida, kas ettekirjutus on kohaselt

täidetud. Niisiis on vastustajal kohustus enne sunniraha edasist rakendamist kontrollida, kas

kaebaja on ettekirjutuse täitnud. Kui kaebaja on 2.03.2022 otsuse nr 1-13.2/380-5 kohaselt

täitnud, peab vastustaja lõpetama sunniraha edasise rakendamise. Seega ei saa kohus keelata

antud asjas sunniraha rakendamist (pole ka sunniraha rakendamise teadet, mille põhjal

esitatakse täitmisavaldus) ning kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jättis kaebuse rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)