3-23-1294/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ülle Polluks

Otsuse tegemise aeg

30.9.2024

Haldusasja number

3-23-1294

Haldusasi

H.C kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4.04.2023 otsuse nr

4.2-1/709-7 ja 12.05.2023 vaideotsuse nr 4.2-1/709-10

tühistamiseks ja kohustamiseks vaadata relvaloa taotlus uuesti

läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – H.C

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja C.R

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2024

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.C (kaebaja) esitas 5.12.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse relvaloa

väljastamiseks püstoli kohta enese- ja vara kaitse otstarbel.

2. PPA jättis 4.04.2023 otsusega nr 4.2-1/709-7 kaebaja taotluse rahuldamata ja keeldus relvaloa

väljastamisest relvaseaduse § 36 lg 4 p 3 ja lg 5 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt selgus

haldusmenetluse käigus, et kaebaja on korduvalt toime pannud erinevaid liiklusrikkumisi,

avaliku korra ja teiste isikute rahu vastu suunatud rikkumisi ning on varasemalt toimetatud ka

kainenema. Seega leidis PPA, et kaebaja osas ei ole põhjust eeldada, et relvaga ümber käies

käituks kaebaja hoolsalt ja nõuetekohaselt. Kaebaja varasemat käitumist arvestades puudub

3-23-1294

PPA-l tema suhtes usaldus. Esmalt peab kaebaja 3 aasta jooksul näitama, et õigusrikkumisi ei

kordu ja ta suudab kinni pidada ühiskonnas kokkulepitud reeglitest. Võttes arvesse, et relva

omamise õigus ei ole põhiõigus, ei pidanud PPA kaebajale relvaloa väljastamist ei

põhjendatuks ega otstarbekaks.

3. Kaebaja esitas 2.05.2023 PPA-le vaide, milles taotles 4.04.2023 otsuse nr 4.2-1/709-7

kehtetuks tunnistamist ja tema relvaloa taotluse uuesti läbivaatamist.

4. PPA jättis 12.05.2023 vaideotsusega nr 4.2-1/709-10 kaebaja vaide rahuldamata. PPA leidis,

et vaidlusaluses otsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks kaebajale relvaluba ei

väljastata. PPA ei ole rikkunud ärakuulamise kohustust ning põhjendas enda otsust. Kaebaja

poolt viimasest toime pandud rikkumisest ei ole möödunud piisavalt aega. Arvestades kaebaja

poolt toime pandud rikkumiste arvu, ei tekkinud PPA-l kaebaja suhtes kindlustunnet, et

kaebaja oleks teinud vajalikud järeldused ja oleks enda käitumist muutunud. Keelduva

otsusega kaasnev kaebaja õiguse riive on proportsionaalne. Juhul, kui kaebaja suudab

mõistliku aja jooksul näidata, et ta peab ühiskonnas ette nähtud normidest ja reeglitest kinni,

siis väljastab PPA talle relvaloa.

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 4.04.2023 otsuse nr 4.2-1/709-7 ja

12.05.2023 vaideotsuse nr 4.2-1/709-10 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaatama kaebaja

relvaloa väljastamise taotlus uuesti läbi. Kaebaja peab vaidlusaluseid PPA otsuseid

õigusvastasteks, kuna PPA on rikkunud ärakuulamiskohustust ja põhjendamiskohustust ning

on eksinud diskretsiooni teostamisel, jättes arvestamata kaebajat positiivselt iseloomustavate

asjaoludega. Keelduva otsusega kaasnev kaebaja põhiõiguse riive ei ole proportsionaalne.

6. Kohus võttis kaebuse 8.10.2023 määrusega menetlusse. Vastustaja vastas kaebusele

30.10.2023 ja 31.7.2024. Kohus määras 31.1.2024 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus

menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist, esitades järgmised väited. Kaebaja on

seisukohal, et vastustaja on põhjendamatult jätnud arvestamata kõik kaebajat positiivselt

iseloomustavad asjaolud ning pelgalt politsei andmebaasi andmetele tuginedes teinud relvaloa

andmisest keeldumise otsuse. Puudub vaidlus selle üle, et kaebajal ei ole ühtegi kehtivat

karistust.

Ringkonnakohus on oma otsuses selgitanud, et kuna relvaloa andmise otsus põhineb mh

prognoosil, siis tuleb kaebaja isikut, eluviisi ja käitumist nii positiivselt kui ka negatiivselt

iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed

põhjendused, miks esineb isiku puhul kaitstava õigushüve kahjustamise oht (TrtRnKo 3-19-

1641 p 22).

Kaebaja on seisukohal, et PPA ei ole nimetatud nõuet täitnud. Vastustaja ei ole arvesse

võtnud kaebaja puhul toimunud arenguid ja muutusi. Need aga näitavad kaebaja hinnangul, et

vastupidiselt PPA arvamusele on kaebaja iseloomuomadustelt sobiv relvaloa saamiseks.

Kaebaja on ka seisukohal, et PPA on sisuliselt rikkunud kaebaja nõuet olla ära kuulatud

(HMS § 40 lg 1). Kaebajale on küll antud võimalus anda selgitusi ning arvamust on küsitud

ka teistelt seotud isikutelt, kuid oma otsustuse tegemisel on PPA jätnud need täielikult

arvestamata. Eeltoodu tähendab, et ärakuulamine ei olnud tegelik ja tõhus, vaid üksnes

formaalsus. Eeltoodut näitab asjaolu, et kogu otsus ja vaideotsus ei sisalda mitte ühtegi

selgitust, miks kaebajat positiivselt iseloomustavada asjaolud on kõrvale jäetud. 19.01.23. a

ettekandes on piirkonnapolitseinik üksnes lakooniliselt sedastanud, et kaebaja ei sobi relva

2(6)

3-23-1294

omama oma varasema teisi häiriva käitumise tõttu ning kaebaja ei pea ise enda käitumist

probleemseks. Kokkuvõtvalt, kaebaja on seisukohal, et haldusakt ja vaideotsus on

õigusvastased, kuivõrd vastustaja on rikkunud kaalutlusõigust ning pole kaebajat sisuliselt ära

kuulanud. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja tühistada PPA otsuse ja vaideotsuse, millega

keelduti kaebajale relvaluba andmast ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja relvaloa taotlus

uuesti läbi.

8. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.

Politsei ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et tulirelva kui kõrgendatud ohu allika

käitlemise õigus on vaid usaldusväärsel isikul, kes käitub vastutustundlikult ja õiguskuulekalt.

Tartu Ringkonnakohtu1 hinnangul saab RelvS §§-dest 32, 34, 36 ja 43 kokkuvõtvalt

järeldada, et seadusandja on soovinud minimeerida võimaluse, et relva omab ja kasutab isik,

kes võib sellega ohustada ennast või teisi isikuid või käituda õigusvastaselt. PPA peab

relvaloa andmisel muuhulgas tegema prognoosotsuse selle kohta, et isik on sobiv relva

omama ja kasutama ega tekita seejuures ohuolukordi. Relvaloa andmise üle otsustamisel

pannakse tähele tegude põhjal kujunenud isiku käitumismustrit. RelvS § 36 lg 4 p 3 annab

PPA-le avara kaalutlusõiguse otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute

turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa normis nimetatud tagajärje.

Tartu Ringkonnakohus on 13.12.2022 asjas 3-21-7973 tehtud otsuse p-s 9 märkinud, et

kaalumise aluseks on isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb

küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu

sobimatu relva omama. Kohtupraktikas on leitud, et RelvS § 36 lg 4 p 3 annab vastustajale

kaalutlusõiguse, mille teostamisel tuleb arvestada isiku käitumisest tingitud kahjulike

tagajärgede saabumise ohtu (TrtRKK 30.10.2019. a otsus asjas nr 3-18-1748, p 18).

Kohtud on korduvalt selgitanud, et RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on eelkõige oluline

tuvastada, kas isik on toime pannud tegusid, mis annavad tunnistust enda või teise isiku

turvalisust ohustavast käitumisest või eluviisist. Relvaloa omamise õiguse üle otsustamisel on

vastustajal õigus arvestada isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse

prognoosida isikust lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada.

Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt

varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse

(Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9).

PPA võtab relvaloa taotleja käitumise ja usaldusväärsuse hindamisel arvesse igasuguseid

kaebaja käitumisakte, mis iseloomustavad tema üldisi hoiakuid ja võimaldavad teatud määral

prognoosida tema käitumist tulevikus. Kaebaja käitumisele terviklikku hinnangu andmiseks

peab PPA lähtuma kogu kaebaja kohta olemasolevast teabest, seejuures loomuomase

käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest

nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi

(lühimenetlus). PPA vaatles kaebaja käitumist, tuginedes politsei andmekogusse talletatud

andmetele kaebaja õiguserikkumiste kohta ajavahemikul 2005-2022 (vt. kaebuse lisa nr 1

otsus lk 1-2). PPA märgib kaevatavas otsuses, et kaebajat iseloomustab asjaolu, et ta on

mitmel korral toime pannud õigusrikkumisi ja tõendab märgitu abil, et kaebaja ei ole enda

käitumisest tulenevalt sobilik relva soetama või omama (RelvS § 36 lg 4 p 3).

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlustatud 4.04.2023 otsusega nr 4.2-1/709-7 jättis vastustaja kaebaja taotluse rahuldamata

ja keeldus relvaloa väljastamisest relvaseaduse § 36 lg 4 p 3 ja lg 5 alusel.

10. RelvS § 36 lg 1 näeb ette imperatiivsed relvaloa andmisest keeldumise alused, sh taotleja

mittevastavus relvaloa omamiseks esitatavatele teatud nõuetele, relvaseaduse korduvad

3(6)

3-23-1294

rikkumised, karistatus teatud liiki süütegude eest jne. Sama paragrahvi lõiked 4 ja 4’

sätestavad, millisel juhul võib PPA relvaloa andmisest keelduda kaalutlusõiguse alusel. Nii

sätestab RelvS § 36 lg 4 p 3, et relvaloa andmisest võib keelduda isikule, kes enda või teise

isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja

omama. RelvS § 36 lg 4 p 5 kohaselt võib loa andmisest keelduda juhul, kui taotlejat on

karistatud korduvalt toimepandud süüteo eest ning kelle karistusandmed ei ole

karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.

11. Vaadeldes RelvS § 36 lg 4 p-i 3 koosmõjus lg 4 p-ga 5 ja teiste sätetega, saab järeldada, et

enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviisist või käitumisest tulenev sobimatus hõlmab ka

muid asjaolusid peale karistatuse korduvalt toimepandud süüteo eest.

Kirjeldatu alusel on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel kaalumise aluseks isiku eluviis või

käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada

enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama (vt RelvS ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (494 SE) seletuskiri). Kaebaja

liiklusrikkumiste hulk aastate jooksul viitab süstemaatilisele teisi isikuid ohustavale

käitumisele. Kaebaja pole väitnud, et politsei andmebaasis sisalduv teave oleks ebaõige.

12. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega otsuse, millega vastustaja keeldus talle relvaloa

andmisest.

13. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt

varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse

(Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9).

PPA on tuginenud vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses õigesti sellele, et vaatles kaebaja

käitumist, tuginedes politsei andmekogusse talletatud andmetele kaebaja õiguserikkumiste

kohta ajavahemikul 2005-2022 (vt. kaebuse lisa nr 1 otsus lk 1-2). PPA märgib õigesti

kaevatavas otsuses, et kaebajat iseloomustab asjaolu, et ta on mitmel korral toime pannud

õigusrikkumisi ja tõendab märgitu abil, et kaebaja ei ole enda käitumisest tulenevalt sobilik

relva soetama või omama (RelvS § 36 lg 4 p 3).

14. Õige on kaebaja vaide, et tal praegu kehtivad karistused puuduvad, kuid see aeg oli liiga

lühike, et teha järeldust, et varasem käitumine on minevik ja enam ei kordu. Asjaolu, et

karistusi karistusregistris enam ei ole, ei tähenda, et PPA ei tohi tugineda politsei

andmebaasist nähtuvatele teokirjeldustele (nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2023 otsus asjas

nr 3-22-257, p-d 11 ja 12).

15. Riigikohus on 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26 (p 51) leidnud, et riik saab usaldada relva

ja laskemoona üksnes sellisele inimesele, kelle puhul ta on veendunud, et ta ei kasuta relvi

süütegude toimepanemiseks. Ei saa väita, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega või uue

relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused kaaluksid üles selliste

põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervise kaitsmise vajaduse (samas, p 50).

16. Tartu Halduskohus märgib, et vaidlustatud otsus ei välista tulevikus uue relvaloa taotlemist ja

andmist, kui kaebaja on oma õiguskuuleka käitumisega pikema aja jooksul näidanud, et ta ei

ohustaks relvaomanikuna enda ega teiste isikute turvalisust ning vahepeal ei ole ilmnenud ka

muid aluseid relvaloa andmisest keeldumiseks.

4(6)

3-23-1294

17. Kaebaja heidab vastustajale ette, et talle on küll antud võimalus anda selgitusi ning arvamust

on küsitud ka teistelt seotud isikutelt, kuid oma otsustuse tegemisel on PPA jätnud need

täielikult arvestamata. Eeltoodu tähendab, et ärakuulamine ei olnud tegelik ja tõhus, vaid

üksnes formaalsus. Eeltoodut näitab asjaolu, et kogu otsus ja vaideotsus ei sisalda mitte ühtegi

selgitust, miks kaebajat positiivselt iseloomustavada asjaolud on kõrvale jäetud.

18. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. Kohtupraktika on pidanud kaalumisvigadeks nii asjakohaste

kaalutluste puudumist kui ka tuginemist asjakohatutele kaalutlustele (nt Riigikohtu 2. aprilli

2013. a otsus asjas nr 3-3-1-72-13, p 21 ja seal viidatud praktika).

19. Vastustaja on otsustamisel aluseks võetud asjaolude põhjal jõudnud järeldusele, et kaebaja

senise eluviisi ja käitumise põhjal ei saa teda pidada isikuks, kellele PPA saaks usaldada

tulirelva (vt otsust). Seejuures ei oma määravat tähtsust karistatuse puudumine (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 30. aprilli 2024. a otsus asjas nr 3-22-2499, p 14). Isiku elustiili hindamisel

omab tähtsust, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib olla isikule loomuomane.

Õigusvastaseks ei ole kohtupraktikas peetud seejuures tugineda ka nendele politsei

andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei

kantagi. Sellistele andmetele tuginedes ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende

retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid isiku kohta teadaolevat infot kasutatakse teda

iseloomustavana. Ohu hindamisel teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal

prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-305,

p 12). Seadusandja on selgelt eristanud relvaloa andmisest keeldumist olukorras, kus isikul on

kehtiv karistus (RelvS § 36 lg 4 p 5) juhtumist, kus varasemaid (sh kustunud) karistusi saab

arvestada tema eluviisi ja käitumist kogumis hinnates. Asjaolu, et karistusi karistusregistris

enam ei ole, ei tähenda, et PPA ei tohiks tugineda politsei andmebaasist nähtuvatele

teokirjeldustele (vt viidatud lahend asjas nr 3-22-2499, p 16).

20. Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega kirjeldanud vaidlustatud otsuses

asjaolusid, mida ta on otsustamisel arvesse võtnud ning esitanud kaalutlused, miks ta peab

praegusel juhul avalikku huvi ülekaalukaks võrreldes kaebaja huviga omada relvaluba.

21. Vastustaja on kaebaja ärakuulamiseks HMS § 40 lg 2 tähenduses edastanud esmalt kaebajale

17.01.2023 teavituse H.C-le e-kirja teel, et tema varasema käitumise pinnalt on PPA-l põhjus

kahelda tema usaldusväärsuses ning alus keelduda relvaloa väljastamisest relvaseaduse

(RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel, kuivõrd ta on järjepidevalt toime pannud tahtlikke

õiguserikkumisi. Tulenevalt HMS § 40 lg 2 andis haldusorgan H.C ´ele võimaluse avaldada

enne relvaloa suhtes tehtavat lahendit omapoolne arvamus ja võimalikud vastuväited. H.C

kinnitab, et liikluses osaledes pole ta kunagi tahtlikult seadust rikkunud, see ei muuda küll

tegu olematuks aga on õppinud olema tähelepanelikum. H.C ütleb, et on kontrollinud

karistusregistrist oma karistusi, kuid kehtivaid tal ei ole. Ka arhiivis ei ole midagi sellist, mis

välistaksid relvaloa saamise. Isik kinnitab, et tal on olnud liiklusalaseid rikkumised, kuid need

on olnud pisirikkumised ja on toimunud ammu. Naabritest on tal olnud ainult ühega

probleeme. Kunagi kutsus naaber talle politsei ajal, mis ta kodus magas. Olles pahane naabri

peale, keeras ta hommikul kella 10 ajal muusika tõesti kõvaks, et naabrinaist kiusata. H.C

ütles, et ei teadnud, et rahu ei tohi rikkuda ka päeval ning sai selle eest ka karistada jj.

Ärakuulamine HMS § 40 tähenduses peab olema tegelik ja tõhus ning aitama kaasa

õiguspärase haldusakti andmisele, mitte toimuma pelgalt formaalselt. Isik saab oma õigust

olla ära kuulatud kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti

eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures tal ei pea olema võimalik tutvuda

5(6)

3-23-1294

just akti projektiga (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 34). Kohus möönab, et

ärakuulamise raames ei saa haldusorgan esitada veel kõiki otsustamisel aluseks võetavaid

asjaolusid ja kaalutlusi, vaid need võivad lõplikult kujuneda alles ärakuulamise käigus

saadava täiendava teabe pinnalt. Ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid,

mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise

(Riigikohtu 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1329, p 25).

Vastustaja on kaebajat 17.1.2023 e-kirjas teavitanud kavandatava otsuse resolutsioonist, et

esineb alus keelduda relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel, kuivõrd

ta on järjepidevalt toime pannud tahtlikke õiguserikkumisi.

22. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole teinud otsustamisel

kaalumisvigu ning on vaidlustatud otsust k.a. vaideotsust põhjendades esitanud arusaadavalt

oma kaalutlused ning asjaolud, millele ta oma järeldustes tugineb. Vaidlustatud haldusakti

andmisel ei esine vormi- ega menetlusvigu, mis võiksid kaasa tuua selle tühistamise (HMS §

58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Kuna kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakt

õiguspärane, pole täidetud kohustamisnõude rahuldamise oluline eeldus (haldusorgani

tegevuse õigusvastasus) ning puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

23. Kaebus jääb seega täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad

kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kui vastustajal on tekkinud menetluskulusid, jäävad

need HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel samuti tema enda kanda.

24. Kohus asendab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3 ls

1).

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)