2-21-2998/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-2998

Kohtuasi

Z.P hagi Traficante OÜ vastu 20 000 euro

tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.11.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Z.P apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Z.P (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Priit Lantin

Kostja (vastustaja) Traficante OÜ (registrikood

12652431), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-

Kaspar Sepper

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 22.11.2023 otsus osas, millega maakohus jättis

menetluskulud Z.P kanda, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

maakohtu menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda.

3. Jätta ringkonna- ja Riigikohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-21-2998

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Z.P (hageja) esitas 26.02.2021 Harju Maakohtule Traficante OÜ (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt enda kasuks välja 20 000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23.05.2015 müügilepingu, mille alusel müüs kostja

hagejale ½ mõttelist osa Harju Maakonnas Rae vallas Kopli külas asuvast Lõhe kinnisasjast

hinnaga 30 000 eurot. Lepingu kohaselt oli hageja tasunud enne müügilepingu sõlmimist

kostjale 20 000 eurot ning pooled kohustusid sõlmima asjaõiguslepingu hiljemalt 20.04.2018

tingimusel, et müügihind on tasutud või tagatud selle täitmine. Kostjal ei olnud kavatsust anda

kinnisasja ½ mõttelise osa omandit hagejale üle ning alates 16.10.2018 on see Rae valla

omandis. Kostja ei andnud hagejale üle kinnisasja ½ mõttelise osa omandit, hageja taganes

31.01.2019 müügilepingust, kuid kostja ei ole tagastanud hagejale 20 000 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles 22.11.2021 vastuses hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Juhuks, kui

hagi on kasvõi osaliselt põhjendatud, tegi kostja menetlusliku tasaarvestuse avalduse, millega

tasaarvestas hageja nõude enda 2648,33 euro suuruse põhinõude ja sellelt alates 11.02.2021

arvestatud viivisenõudega. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 13.09.2022

menetlusdokumendis tegi kostja juhuks, kui hagi on kasvõi osaliselt põhjendatud,

menetlusliku tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas hageja nõude enda 20 000 euro

suuruse nõudega, alternatiivselt 2648,33 euro suuruse põhinõude ja sellelt alates 11.02.2021

arvestatud viivisenõudega.

Kostja väitel loovutas EA18 OÜ 28.06.2022 kostjale Harju Maakohtu 17.11.2010 otsusest

tsiviilasjas nr 2-09-29832 tuleneva nõude hageja vastu 20 000 euro ulatuses. Lisaks on kostjal

hageja vastu Harju Maakohtu 01.09.2020 määrusest tsiviilasjas nr 2-19-10923 tulenev

menetluskulude hüvitamise nõue 1948,33 eurot ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021

määrusest tsiviilasjas nr 2-19-10923 tulenev menetluskulude hüvitamise nõue 700 eurot

(kokku 2648,33 eurot).

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 22.11.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 23.04.2015 võlaõigusliku lepingu (müügileping), mille alusel müüs

kostja hagejale ½ mõttelist osa Harju Maakonnas Rae vallas Kopli külas asuvast Lõhe

kinnisasjast hinnaga 30 000 eurot; lepingu kohaselt oli hageja tasunud enne

müügilepingu sõlmimist kostjale 20 000 eurot ning pooled kohustusid sõlmima

asjaõiguslepingu hiljemalt 20.04.2018 tingimusel, et müügihind on tasutud või tagatud

selle täitmine;

2-21-2998

-

hageja on kostjale üle andnud 20 000 eurot, kuid ei ole tasunud õigel ajal (20.04.2018)

kostjale ülejäänud müügihinda;

-

alates 16.10.2018 on kinnisasja ½ mõttelist osa Rae valla omandis (kostja sõlmis Rae

vallaga võõrandamislepingu ja andis lepingu eseme omandi üle);

-

hageja esitas 31.01.2019 kostjale avalduse täiendava tähtaja möödumisel

müügilepingust taganemiseks;

-

Harju Maakohus mõistis 17.11.2010 osaotsusega tsiviilasjas nr 2-09-29832 hagejalt

Virgo Jürgen RunstükiW (endise nimega LipsW) kasuks välja põhivõla 708 404,70

eurot, 17.11.2010 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 194 827,60 eurot ning

alates 18.11.2020 kuni põhinõude täitmiseni viivise 0,030% päevas; otsus jõustus

19.12.2011; Virgo Jürgen RunstükW loovutas põhinõude 20 000 euro ulatuses EA18

OÜ-le, kelle avalduse alusel alustati 19.06.2021 hageja vastu täitemenetlust; kostja

omandas nõude 28.06.2022 EA18 OÜ-lt.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud kehtiv müügileping,

hageja on lepingu alusel tasunud kostjale 20 000 eurot, kuid ei ole tasunud tähtaegselt

ülejäänud müügihinda. Müügileping on taganemisega lõppenud. Hageja esitas kostjale

31.01.2019 taganemisavalduse. Kostja võõrandas müügilepingu eseme ja andis selle omandi

üle Rae vallale, millest saab järeldada ka kostja konkludentset tahteavaldust hagejaga

sõlmitud müügilepingut taganemiseks. Lepingust taganemisega muutus lepingu täitmise

võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks ning

kostja peab tagastama hagejale 20 000 eurot.

3.3. Kostjal on hageja vastu Harju Maakohtu 17.11.2010 osaotsusest tsiviilasjas nr 2-09-

29832 tulenev 20 000 euro suurune nõue. Nõue ei ole aegunud, sest otsus jõustus 19.12.2011

ning enne aegumistähtaja möödumist esitati 19.06.2021 20 000 euro suuruse nõude täitmiseks

täitmisavaldus, mille tõttu aegumine katkes ja algas uuesti.

3.4. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja nõue on tasaarvestuse tulemusena lõppenud ning

kostjal ei ole hageja ees võlga.

3.5. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu otsuse resolutsioon ebaselge ega vasta

TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama,

kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS

§ 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded. Maakohtu otsuse resolutsioonist ei nähtu

maakohtu otsustusi selle kohta, et hageja nõue rahuldatakse ja tasaarvestatakse kostja

nõudega. Kuna kohtuotsuse resolutsioonist ei nähtu, et hageja nõue tasaarvestati kostja

nõudega, saab kostja viidatud nõude täitmist jätkuvalt hagejalt nõuda. Hageja esitas hagi

26.02.2021, mil kostjal ei olnud veel hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. Kostja omandas

nõude, mille tõttu maakohus jättis hagi rahuldamata, alles 28.06.2022, s.o kohtumenetluse

ajal.

2-21-2998

Hageja nõude tasaarvestamise korral tuli haginõue rahuldada, mistõttu tuli menetluskulud

jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluse edasine käik

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.01.2024 määrusega hageja apellatsioonkaebuse TsMS §

637 lg 1 p 6 alusel õigusliku perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata.

6. Hageja esitas 31.01.2024 Riigikohtule määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu

määruse tühistada. Ühtlasi esitas hageja menetlusabitaotluse.

7. Riigikohus rahuldas 28.06.2024 määrusega määruskaebuse, tühistas Tallinna

Ringkonnakohtu 16.01.2024 määruse ja saatis asja samale ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

Riigikohtu määruse põhjenduste kohaselt oli põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et

apellatsioonkaebust ei saa ilmselt rahuldada osas, milles hageja väitis, et maakohtu otsus on

ebaselge ja ei vasta TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele, sest otsuse resolutsioonis ei

kajastu, kas ja missuguses ulatuses hagi rahuldati ning missuguses ulatuses tasaarvestati see

kostja nõudega, kuid põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et apellatsioonkaebus on

perspektiivitu osas, milles hageja vaidlustab menetluskulude jaotust. Kui kohus leiab, et nii

hageja nõue kui ka kostja tasaarvestusnõue on põhjendatud, siis ei ole otsus vaatamata sellele,

et hagi jäi tasaarvestuse tõttu rahuldamata, tervikuna tehtud hageja kahjuks. Osas, milles

kohus pidas hageja nõuet põhjendatuks, on hagi tehtud hageja kasuks, ja osas, milles kohus

pidas põhjendatuks tasaarvestusnõuet, on otsus tehtud kostja kasuks. Selline olukord on

sarnane hagi osalisele rahuldamisele, mistõttu menetluskulude jaotamisel tuleks lähtuda

TsMS §-st 163.

8. Tallinna Ringkonnakohus tegi Riigikohtu lahendi valguses pooltele 05.07.2024

kompromissiettepaneku, mille kohaselt hageja loobub apellatsioonkaebusest, v.a osas, millega

hageja vaidlustab maakohtu otsuses menetluskulude jaotust, ja tasub apellatsioonkaebuselt

riigilõivu 50 eurot ning pooled lepivad kokku, et menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad

kummagi poole enda kanda.

9. Kostja nõustus 19.07.2024 kohtu pakutud kompromissiga. Hageja ei nõustunud pakutud

kompromissiga.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.08.2024 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmata osas, millega hageja vaidlustas maakohtu otsuses hagi rahuldamata jätmist, ning

võttis 05.09.2024 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse osas, millega hageja vaidlustas

menetluskulude jaotust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt

rahuldada ja maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab

teha asjas ise uue otsuse, millega jätab maakohtu menetluses kantud menetluskulud poolte

endi kanda.

12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei

2-21-2998

ole apellatsioonkaebust esitanud. Osas, millega hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses

maakohtu otsusega hagi rahuldamata jätmist, keeldus ringkonnakohus 23.08.2024 määrusega

teist korda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja see määrus on jõustunud. Seega

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust siinses otsuses

üksnes menetluskulude jaotuse osas.

13. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus vääralt seisukohale, et menetluskulud tuleb

hagi rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Seda

järeldades ei arvestanud maakohus, et hageja nõue oli põhjendatud, kuid hagi jäi rahuldamata

seetõttu, et kostja esitas kohtumenetluses tasaarvestuse vastuväite, mille aluseks olnud kostja

nõue oli samuti põhjendatud.

13.1. Riigikohus leidis siinses asjas 28.06.2024 tehtud määruses, et kui kohus leiab, et nii

hageja nõue kui ka kostja tasaarvestusnõue on põhjendatud, siis ei ole otsus, vaatamata

sellele, et hagi jäi tasaarvestuse tõttu rahuldamata, tervikuna tehtud hageja kahjuks – osas,

milles kohus pidas hageja nõuet põhjendatuks, on hagi tehtud hageja kasuks, ja osas, milles

kohus pidas põhjendatuks tasaarvestusnõuet, on otsus tehtud kostja kasuks. Selline olukord on

sarnane hagi osalisele rahuldamisele, mistõttu tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS

§-st 163.

13.2. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tegemist on kohtu

kaalutlusotsusega, mistõttu peab kohus põhjendama, miks on sel viisil menetluskulude

jaotamine kohtu hinnangul õiglane.

Riigikohtu praktika kohaselt on olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha

maksmisele, põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete

rahuldamise proportsioonist, kuid see ei takista kohtul arvestada konkreetses asjas hageja

rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid

asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud

(RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31).

13.3. Siinses asjas esitas hageja kostja vastu raha saamise nõude ning kostja esitas hageja

nõudele mh tasaarvestuse vastuväite juhuks, kui hageja nõue on põhjendatud. Seejuures

vaidles kostja vastu ka hageja nõudele. Seega tekkisid pooltel menetluskulud nii seoses hageja

nõudega kui ka kostja tasaarvestusel kasutatud nõudega. Maakohus leidis 22.11.2023 otsuses,

et hageja nõue oli iseenesest põhjendatud, kuid hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et

põhjendatud on ka kostja nõue, millega kostja palus hageja nõude hagi rahuldamise korral

tasaarvestada. Seega lõppesid tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded VÕS § 197 lg 2 järgi

kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Sellises olukorras on otsus tehtud võrdses

ulatuses kummagi poole kasuks, samuti on mõlemad menetlusosalised saavutanud oma

eesmärgi, mistõttu on kogu hageja nõuet hõlmava tasaarvestuse vastuväite rahuldamise korral

üldjuhul mõistlik jätta sellise kohtumenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 alusel kummagi poole

enda kanda. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust jaotada menetluskulusid

muul TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil.

13.4. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et menetluskulud tuleks jätta kostja kanda.

Riigikohtu juhisest tulenev TsMS § 163 lg 1 sellist menetluskulude jaotust ette ei näe. Samuti

ei oleks selline kulujaotus võimalik äärmise ebaõigluse ärahoidmiseks. TsMS § 162 lg 4 järgi

saab kostja jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

2-21-2998

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik.

14. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, st

tühistab küll maakohtu määratud menetluskulude jaotuse, kuid jätab maakohtu menetluses

kantud menetluskulud poolte endi kanda, mitte kostja kanda.

15. Kuna ringkonnakohus jättis 23.08.2024 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmata osas, millega hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsusega hagi

rahuldamata jätmist, oleks selles osas põhjendatud jätta nii ringkonnakohtus kui ka

Riigikohtus kantud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1

hageja kanda. Samas, menetluskulude jaotust puudutavalt rahuldab ringkonnakohus osaliselt

apellatsioonkaebuse. Kuna mõlemal juhul on tegemist mitterahalise kaebuse taotlusega, tuleb

nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluse kulusid jaotades lähtuda sellest, kas ja millises

ulatuses hageja saavutas kummaski osas oma eesmärgi. Ringkonnakohtu hinnangul sai

maakohtu otsuse resolutsiooni vaidlustamise peamiseks väljundiks ja eesmärgiks olla see, et

kohus muudaks menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotust puudutavalt saavutas aga

hageja läbi apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse oma eesmärgi üksnes osaliselt – maakohus

jättis menetluskulud, sh kostja menetluskulud hageja kanda, kuid õige on jätta kummagi poole

menetluskulud poole enda kanda. Seega saavutas hageja hinnanguliselt oma eesmärgi pooles

ulatuses, kuna ei pea kandma kostja menetluskulusid, kuid ka kostja ei kanna tema

menetluskulusid. Sellises olukorras on õiglane jätta ringkonna- ja Riigikohtus kantud

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poole endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse korral

ei määra ringkonnakohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)