3-22-2505/97 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2505

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24. novembri 2022.

a ettekirjutuse nr 1052262478 tühistamiseks sissesõidukeelu

kohaldamist puudutavas osas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2024. a

otsus muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. oktoober 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebajale oli väljastatud Rootsi elamisluba

(töötamiseks) kehtivusega kuni 27. oktoobrini 2022. Kaebaja lahkus Rootsist ning saabus läbi

Soome Eestisse ja bussiga Narva piiripunkti 24. novembril 2022. Politsei- ja Piirivalveameti

(PPA) ametnikud pidasid kaebaja kinni. Vastustaja tegi kaebajale 24. novembril 2024

ettekirjutuse nr 1052262478 Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem

kui 1. detsembril 2022, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks

aastaks.

2. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA 24. novembri 2022. a ettekirjutuse nr 1052262478

tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas.

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Rootsi Kuningriigis pärast elamisloa tähtaja möödumist, kuna ootas

vastust kaebaja tööandja poolt esitatud avaldusele kaebaja elamisloa pikendamiseks. Lõpuks

otsustas kaebaja Rootsi migratsiooniameti vastust ära ootamata Rootsist lahkuda ja suunduda Vene

Föderatsiooni. Kuna lennuliiklus Venemaa ja Rootsi vahel puudub, kasutas kaebaja Euroopa Liidust

lahkumiseks Eestit transiiditsoonina.

Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le 29 ei ole välismaalase suhtes

sissesõidukeelu kohaldamine kohustuslik.

Kaebaja ei saa sissesõidukeelu tõttu minna tagasi Rootsi, kus tal on töö, mis majanduslikult

kindlustab teda ja tema pere.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Lahkumisettekirjutuse koostamisel leidis PPA, et isiku puhul ei esine lahkumiskohustuse

sundtäitmise aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu otsustas PPA koostada vabatahtliku

lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks tähtajaga 7 päeva.

Kaebaja puhul ei esine sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid

asjaolusid. Menetlustoimingute tegemise ajal ei teinud isik menetlejaga koostööd, käitus üleolevalt

ning keeldus vastamast esitatud küsimustele ja allkirjastamast menetlusdokumente.

Rootsi Kuningriiki tehtud päringuga selgus, et kaebajale väljastatud Rootsi elamisluba oli kehtetu ja

taotlusi uue elamisloa saamiseks polnud isik esitanud. Majanduslikud sidemed Rootsi Kuningriigiga

on kaebajal katkenud ja tal puudub seaduslik alus viibimiseks nii Rootsi Kuningriigis kui ka

Schengeni liikmesriikide territooriumil.

4. 25. detsembril 2023 esitas kaebaja kaebusele lisaks veel varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõuded. Esmalt taotles kaebaja 27 500 euro väljamõistmist seoses sellega, et PPA

tegevuse tõttu ei saanud kaebaja Euroopas edasi töötada, mistõttu jäi tal palk saamata. Teiseks

palus kaebaja mõista PPA-lt välja moraalse kahju hüvitise 1 miljon eurot selle eest, et

piirivalveametnike tegevusega on kahjustatud tema mainet ja head nime. Kolmandaks taotleb

kaebaja vastustajalt 500 euro väljamõistmist seoses sellega, et kaebaja pidi pärast 24. novembri

2022. a sündmusi Narva piiripunktis jääma enda õiguste kohtulikuks kaitsmiseks 5 päevaks

Eestisse ning kandis seetõttu majutus-, toitlustus- ja sõidukulusid ning tasus kaebuse esitamisel

ettenähtud riigilõivu.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 8. veebruari 2024. a otsusega rahuldas kaebuse ja tühistas ettekirjutuse

sissesõidukeelu osas. Samas ei andnud halduskohus kaebajale luba kaebuse muutmiseks, s.o

kaebuse täiendamiseks kahju hüvitamise nõuetega.

6. Halduskohus sedastas, et vabatahtliku lahkumise tähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemisel on

PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg

1). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) või lühendada

selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3). Viidatud sätetega on võetud Eesti õigusesse üle Euroopa

parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides

ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Direktiivi 2008/115/EÜ art

11 lg 2 sätestab, et sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste

asjaolude hoolikat kaalumist. Ka Eesti kohtupraktikas on rõhutatud, et VSS § 74 kohaldamisel tuleb

PPA-l teostada kaalutlusõigust ning pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist igal

üksikjuhul otsustada, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on

asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt näiteks Riigikohtu otsused asjades nr 3-17-1545 ja nr 3-

17-1927).

PPA osutatud asjaoludest – ennekõike sellest, et kaebaja viibis Schengeni alal 28 päeva

ebaseaduslikult ning ei olnud koostööaldis – ei piisa kaebajale maksimaalse, s.o kolmeaastase

sissesõidukeelu kohaldamiseks. Usutav on, et kaebajal võis olla alus arvata, et ta saab Rootsis edasi

töötada ning et tema tööandja (varasem või tulevane) oli taotlenud või oli taotlemas talle uut

elamisluba Rootsis töötamiseks. Kaebaja väidet toetab rootsikeelne üürileping (dtl 19–22), millelt

nähtuvad (eeldatavasti kehtivuse kestust tähistavad) kuupäevad 31. oktoober 2022 ja 16. aprill 2023

ning tõenäoliselt metsatöödega tegeleva ettevõtte nimi MJK SKOGSVÅRD AB. Kui PPA

ametnikud kaebajat Narva piiripunktis kontrollisid, oli ta sõitmas bussiga Tallinnast Peterburi.

Asjaoludest nähtub selgelt, et kaebaja oli soovinud läbida Soomet ja Eestit üksnes selleks, et

lahkuda Schengeni alalt oma kodakondsusjärgsesse riiki. Neid asjaolusid vastustaja ei arvestanud

kaebajale sissesõidukeelu määramisel. Kokkuvõttes on vastustaja omistanud ülemäärase kaalu

asjaoludele, et kaebaja viibis Eestis õigusliku aluseta ega teinud ametnikega piisavalt koostööd,

ning on alahinnanud või ei ole kaalunud kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid.

7. Kaebuse täiendamine kahju hüvitamise nõuetega ei ole põhjendatud. Kaebaja esitas

täiendavad nõuded kolm päeva enne kirjalikus menetluses halduskohtu poolt määratud taotluste

esitamise tähtaja möödumist. Tühistamiskaebuse lahendamisel kindlaks tehtavad asjaolud

kattuvad küll osaliselt asjaoludega, mida tuleks kohtul hinnata kaebaja kirjeldatud

hüvitamisnõuete lahendamisel, kuid hüvitamisnõuete liitmine praegusele asjale ei ole

tühistamisnõude eesmärgi saavutamiseks, s.o sissesõidukeelu kehtivuse kõrvaldamise

saavutamiseks otstarbekas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles märkis, et ei vaidlusta halduskohtu otsust

sissesõidukeelu tühistamise osas, kuid soovib, et kohus vaataks läbi ka hüvitisenõuded.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et ta on juba algses kaebuses esile toonud vastustaja

ametnike erapooliku suhtumise kaebajasse ning osutanud oma õiguste rikkumisele ja kaebajat

kahjustavale käitumisele. Seetõttu ei ole kahju hüvitamise nõue uus nõue, vaid täiendus kohtuasja

juurde. Kaebaja sai hüvitise suuruse välja arvutada alles pärast seda, kui halduskohus määras

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päeva.

Pooleteise aasta jooksul, mil kohtuprotsess kestis, kaebaja ees ei vabandatud ja vastustaja ei teinud

toiminguid, mis võiksid kaasa aidata juhtumi võimalikult kiirele rahumeelsele lahendamisele.

Vastupidi, vastustaja oli otsustanud viivitada asja läbivaatamisega nii palju kui võimalik ja tekitada

kaebajale maksimaalseid ebamugavusi ja rahalisi raskusi. Kõik see mõjutas hüvitise nõude suurust,

kuid ei olnud kaebajale teada kaebuse esitamise ajal.

500 eurot, mis kaebajal kulus Eestis täiendavalt pärast PPA poolt kinnipidamist, on seostatavad

sellega, et kaebaja pidi esitama kaebuse oma õiguste kaitseks ja tuleb seega kaebaja kasuks välja

mõista.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele PPA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja hinnangul saab ringkonnakohus kontrollida üksnes seda, kas halduskohus on

õiguspäraselt keeldunud lubamast kaebajal kaebuse täiendamist varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõuetega. Ringkonnakohus ei saa ise esimese instantsina asuda kahju hüvitamise nõuet

sisuliselt lahendama. Halduskohus on asjakohaselt põhjendanud, miks ta ei pidanud põhjendatuks

kaebuse täiendamist uue nõudega. Kaebaja ei ole sellega kaotanud võimalust oma õiguste kaitseks,

s.o kahju hüvitamise nõude esitamiseks, uues menetluses. Ka seda selgitas halduskohus kaebajale.

Vastustaja selgitab apellatsioonkaebuses siiski täiendavalt, miks ta ei pea kaebaja kahju hüvitamise

nõudeid põhjendatuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

11. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all eelkõige see, kas halduskohus õiguspärast keeldus

kaebuse muutmise vastuvõtmisest, s.o ei lubanud kaebajal täiendada kaebust varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõuetega. Kaebaja soovib, et ringkonnakohus need kaebaja

nõuded sisuliselt lahendaks.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et kaebuse täiendamine kahju hüvitamise nõuetega

ajal, mil halduskohus oli juba määranud kirjalikus menetluses kohtuotsuse teatavakstegemise päeva,

ei olnud õigustatud. Ekslik on kaebaja arusaam nagu ei oleks kahju hüvitamise taotlemisel tegemist

uue nõude lisamisega kaebusele. HKMS § 37 lg 2 järgi eristatakse haldusakti tühistamise (p 1) ja

kahju hüvitamise (p 4) nõudeid. Kuigi kaebaja kaebuses selgitas, miks ta ei nõustu sissesõidukeelu

kohaldamisega ja kuidas sissesõidukeeld teda negatiivselt mõjutab, ei esitanud ta nõuet

sissesõidukeeluga põhjustatud kahjulike tagajärgede hüvitamiseks (hüvitamisnõue) enne, kui alles

25. detsembri 2023. a menetlusdokumendis. Kaebuse menetluse võtmise määruses (dtl 101-103)

nimetas halduskohus kaebaja nõudena selgelt üksnes tühistamisnõude. Seetõttu ei saanud kaebajal

tekkida arusaama, et ta on ühes tühistamisnõudega esitanud ka nõude kahju hüvitamiseks. Hiljem

on kaebaja isegi möönnud, et esitas kahju hüvitamise nõude alles 25. detsembri 2023. a

menetlusdokumendis.

12. Halduskohus analüüsis kaebaja kahju hüvitamise nõudeid ning leidis, et kaebaja nõuab kahju

hüvitamist kolme talle väidetavalt tekkinud kahjuliku tagajärje eest.

Esmalt kahju, mis tekkis seoses Eestis viibimisega 24. kuni 29. novembrini 2022, on kaebaja väitel

kokku 500 eurot. Teiseks töötasu, mille kaebaja kaotas, kuna sissesõidukeelu tõttu ei olnud tal

võimalik jätkata töötamist Rootsi Kuningriigis või muus Euroopa Liidu liikmesriigis. Kaebaja

hindas selle kahju suuruseks 27 500 eurot. Kolmandaks mittevaraline kahju kaebaja hea nime ja

maine kahjustamise eest. Kaebaja hindas selle eest kohase hüvituse suuruseha 1 000 000 eurot.

13. Halduskohus selgitas põhjendatult, et kaebaja poolt nimetatud kuludest seoses Eestis

viibimisega 24. kuni 29. novembrini 2022 osa (riigilõiv ning riigilõivu tasumisel makstud

teenustasu, kokku 44,50 eurot) on menetluskulud HKMS § 101 lg 1 tähenduses ja neid ei saa

nõuda kahju hüvitamise nõude raames. Need kulud mõistis halduskohus kaebaja kasuks

vastustajalt välja. Halduskohtu otsus on selles osas jõustunud.

14. HKMS § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni,

kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine

muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav.

Iseenesest leiab kaebaja õigesti, ta esitas kaebuse täiendamise taotluse 25. detsembril 2023

kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist, s.o enne HKMS § 49 lg-s 1

nimetatud tähtaja saabumist. Samas vaatab kaebaja aga mööda sellest, et ka HKMS § 49 lg-s 1

sätestatud kaebuse muutmise tähtaja jooksul kaebuse muutmise taotluse esitamisel tuleb järgida

HKMS § 55 lg-st 1 tulenevat reeglit, et avaldused tuleb esitada nii varakult, kui menetluse seisund

seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik.

Lisaks on kaebuse muutmise vastuvõtmine kohtu diskretsiooniline otsus, mille tegemisel peab

kohus hindama, kas kaebuse muutmine teenib kaebuse eesmärki ja on otstarbekas. Seega ei ole

kaebajal subjektiivset õigust sellele, et kaebuse muutmise taotluse esitamise korral enne kirjalikus

menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumist võtaks kohus kaebuse muutmise igal juhul vastu.

15. Praeguses asjas soovis kaebaja täiendada kaebust nii varalise kui mittevaralise kahju

hüvitamise nõuetega. Kahju hüvitamise nõuete rahuldamine ei sõltu vahetult sellest, kas

sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale oli õiguspärane või mitte ja kas seetõttu kuulus

vaidlustatud ettekirjutus osaliselt tühistamisele. On ilmne, et kaebaja Eestis viibimise kulud ei

ole üheselt seostatavad sissesõidukeelu kohaldamise ja selle vaidlustamisega. Kaebaja peeti kinni

Eestist lahkumisel. Seega on tema Eestis viibimine 2022. aasta novembri lõpus põhjustatud

eelkõige tema kinnipidamisest. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule juba 25. novembril 2022 ja

viibis Eestis seega ilmselt pikemalt kui oli vajalik sissesõidukeelu vaidlustamiseks. Seega

pidanuks halduskohus selle nõude lahendamiseks hindama kaebaja 24. novembril 2022

kinnipidamise asjaolusid ja õiguspärasust laiemalt. Selleks pidanuks kohus selgitama asjaolusid,

koguma täiendavaid tõendeid ning andma pooltele võimaluse nende kohta seisukoha

avaldamiseks. Sama kehtib ka kaebaja poolt saamata jäänud töötasu hüvitamise eest varalise

kahju ning maine kahjustamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõuete läbivaatamise kohta.

Ka neid nõudeid ei saa lahendada ettekirjutuse tühistamise nõude lahendamisel tuvastatavate

asjaolude pinnal. Samuti ei ole kumbagi liiki kahju tekkimine vältimatult ainult sissesõidukeelu

kehtestamisega seostatav tagajärg.

16. Teiselt poolt ei aita kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine kaasa sissesõidukeelu

tühistamiseks esitatud kaebuse eesmärgi saavutamisele. Sissesõidukeelu õiguspärasus ei sõltu

sellest, kas sissesõidukeelu võimalik kahjulik mõju kaebajale tuleb hüvitada raha maksmisega.

Seega ei aita kaebaja esitatud tühistamis- ja hüvitamisnõuete lahendamine samas menetluses

kaasa asja kiiremale või ökonoomsemale lahendamisele. Vastupidi, arvestades et kaebaja esitas

kahju hüvitamise nõude enam kui aasta tühistamisnõudest hiljem olukorras, kus kohus oli juba

määranud kohtuotsuse teatavaks tegemise päeva, on ilmne, et uute nõuete läbivaatamine sama

menetluse raames oleks tinginud olulise viivituse menetluses. Viivitus oleks tekkinud isegi juhul,

kui halduskohus oleks saanud kahju hüvitamise nõuded kohe menetlusse võtta. Nii see aga ei

olnud, sest kaebaja ei ole tasunud riigilõivu hüvitamiskaebuse esitamise eest. Taotletud hüvitise

summalt kuulus vastavalt HKMS § 104 lg-le 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg-le 2 tasumisele

riigilõiv maksimaalses määras (1050 eurot), millest läheb arvesse tühistamiskaebuse eest juba

tasutud riigilõiv (20 eurot). Pidades silmas, et kaebaja on osutanud takistustele Vene

Föderatsioonist maksete tegemisele, võib eeldada, et ainuüksi riigilõivu tasumise ja/või selle

tasumisest vabastamise taotluse tõttu oleks menetluses tekkinud viivitus veel enne asja sisulise

lahendamise juurde asumist. Lisaks on võimalik, et kaebaja oleks taotlenud menetlusabi

riigilõivu tasumiseks ning kohtu poolt menetlusabi taotluse rahuldamise tulemusega

mittenõustumisel vaidlustanud halduskohtu määruse ringkonnakohtus ja ringkonnakohtu

määruse omakorda Riigikohtus. Sel juhul olnuks viivitus asja menetluses tõenäoliselt veelgi

pikem.

17. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4 on kaebetähtaeg kahju

hüvitamise nõude esitamiseks kolm aastat. Seega on kaebajal praegugi piisavalt aega, et esitada

kohtule iseseisev kaebus 2022. aasta lõpus väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõuetega.

Seetõttu ei kahjustanud kaebuse muutmisest keeldumine kaebaja õigust kahju hüvitamisele ega

jätnud teda ilma kohtulikust kaitsest. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga on kaebajal

enam kui aasta kaebetähtaja möödumiseni kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse

pöördumisel.

18. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud põhjusi, miks eeltoodule vaatamata oli

siiski vältimatult vajalik lahendada tema kahju hüvitamise nõuded sissesõidukeelu tühistamise

nõudega samas menetluses. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohtu keeldumine kaebuse muutmisest on õiguspärane.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

19. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

20. Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete

kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)