3-23-2715/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-2715

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

eest

hüvitise

väljamõistmiseks

seonduvalt

tervishoiuteenuse osutamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2024. a

otsus muutmata.

2. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. oktoober 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi kahju

hüvitamine inimväärikuse alandamise eest 1000 eurot ja tervisekahju tekitamise eest 500

eurot seoses sellega, et ajavahemikul 18. veebruar 2022 kuni 28. september 2023 jäeti

kaebajale andmata ravim Prostamol Uno.

Kaebaja esitas kaebuse kohtule ennatlikult, s.o kohustusliku kohtueelse menetluse ajal,

halduskohus võttis kaebuse menetlusse pärast seda, kui oli möödunud kaebaja nõude kohtueelses

menetluses hüvitamise läbivaatamise tähtaeg ja vastustaja ei olnud taotlust lahendanud.

Kaebuse kohaselt ei ole kaebajale ka pärast korduvaid pöördumisi vangla arsti ja juhtkonna

poole võimaldanud eriarsti määratud ravi (ravimit Prostamol Uno), mis on talle varem

positiivselt mõjunud.

Ravi (ravimi Prostamol Uno) andmata jätmine on kahjustanud kaebaja tervist. Urineerimine on

muutunud aina agressiivsemaks ja muudab kaebaja elu põrguks.

Pidev urineerimine alandab inimväärikust nii kaebaja enda kui ka teiste silmis.

2. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et Prostamol Uno infolehes (ravimiregistri väljavõte, p 4.4) on märgitud, et

„Patsienti tuleb teavitada, et Prostamol Uno parandab ainult patsiendi seisundit, ilma haigust

ennast ravimata.“ Seega ei saa Prostamol Uno tarvitamine/mittetarvitamine kaasa tuua

tervisekahju, sest selle tarvitamine ei mõjutaks terviseseisundi dünaamikat.

Prostamol Uno (serenoapalmi marjade ekstrakt) on näidustatud seisundi parandamiseks, mis on

tingitud eesnäärme healoomulise suurenemisega (prostata adenoom) kaasnevatest

urineerimishäiretest. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 2018. aastal, 2021. aastal ning viimati 10.

juuni 2022. a uuringus on leitud, et eesnääre pole mahult suurenenud ja patoloogiat ei täheldata.

Seega puudub ka põhjuslik seos Prostamol Uno ja kaebaja väidetud urineerimishäirete vahel.

Kaebajale on tervisekaardi andmetel väljastatud nii Prostamol Unot kui prostamini, kuna nende

manustamine ei tee ka kahju. Patsiendil on sisuliselt kinnisidee, et Prostamol Uno teda ravib

(haigusjuht A4211 2022). Need preparaadid ei ole patsiendi kirjeldatud kaebustega aga

objektiivselt seotud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 14. märtsi 2024. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et vaidluse lahendamisel tuleb kõrvuti võlaõiguse normidega

kohaldada avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist reguleerivaid

riigivastutuse seaduse (RVastS) sätteid.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus

tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist

või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on arst kohustatud

pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja

vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle

pandud ülesandeid Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava

füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse

vanglateenistuse võimaluste piires.

5. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on korduvalt vangla tervishoiutöötajate poole

pöördunud kaebustega urineerimisprobleemidega ja seksuaalfunktsiooni häiretega ning

palunud võimaldada talle ravimit Prostamol Uno. Samuti selles, et varem on arst talle

sama ravimit määranud.

6. Väites raviviga ja sellest tuleneva kahju tekkimist pidi seda tõendama kaebaja. See

tuleneb nii HKMS § 59 lg-st 1 kui ka VÕS § 770 lg-st 3, mille kohaselt peab patsient

tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui

patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.

Praegusel juhul on tervisekaardis registreeritud kaebaja korduvad pöördumised,

anamnees ja ravi ning soovitused.

7. Kaebajal oli õigus saada piisava kvaliteediga ravi ja nõustamist, kuid tal ei ole

subjektiivset õigust nõuda või saada kindlat ravimit, mida ta ise peab sobivaimaks.

Praegusel juhul ei ole kaebaja vaevused ja kaebused jäänud tähelepanuta, vaid

tervisekaardist nähtuvad kaebaja rohked arsti vastuvõtul käimised ning talle määratud

ravi ja soovitused.

8. Kaebaja tervisekaardist ilmneb, et tema kaebustega seoses on aastate jooksul läbi

viidud korduvaid eesnäärme uuringuid, mille tulemusena ei ole selgunud näidustusi just

nimelt Prostamol Uno kasutamiseks. Kaebusega hõlmatud ajavahemikul ei ole toimunud

rohkem uuringuid, mis annaks varasemast erineva tulemuse.

9. Vastustaja tegevust ei saa pidada VangS §-des 52 ja 53 sätestatud kohustuste ega

tervishoiuteenuse osutamisel tekkivate kohustuste rikkumiseks, mis oleks kaasa toonud

kaebajale hüvitamisele kuuluva tervisekahju. Seega puudub ka alus järelduseks, et

vastustaja oleks kaebajale tekitanud mittevaralist kahju teda väärikust alandaval moel

koheldes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et vangla ei võimaldanud kaebajale nõuetekohast ravi,

sekkudes eriarsti poolt määratud raviplaani, kui jättis eriarsti poolt määratud ravi tagamata. 2022.

aastal määras eriarst kaebajale ravimi Prostamol Uno, aga vangla asendas selle toidulisandiga

Prostamin. Prostatiit on kaebajal diagnoositud ja asjakohane ravi määratud, kuid seda ravimit

kaebajale ei anta.

Kaebaja on pöördunud korduvalt Tartu Vangla meditsiiniosakonna poole. Taotletud raviteenuse

tagamise asemel on selgituseks edastatud teade, et eriarsti poolt määratud ravimit Prostamol

UNO kaebajale pakkuda pole võimalik, kuna Tartu vanglas seda ravimit ei ole.

Vangla tegevus (tegevusetus) on põhjustanud kaebajale otsese mittevaralise kahju, s.o

tervisekahjustuse ägenemise ja normaalse elukvaliteedi olulise languse. Kaebajale on tekitatud

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele

vastu ja palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna

alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus selgitas asjakohasele

kohtupraktikale tuginedes arusaadavalt raviteenusega seotud mittevaralise kahju

hüvitamise nõude eeldusi ning põhjendas, miks praegusel juhul on vastustaja tegevus

kaebajale raviteenuse osutamisel olnud õiguspärane.

13. Kaebaja nõuab vastustajalt raviteenuse ebakohase osutamisega (raviveaga)

põhjustatud tervisekahju ja kaebaja väärikuse alandamisega põhjustatud kahju hüvitamist.

Kaebaja hinnangul jätsid vastustaja meditsiiniosakonna arstid kaebajale määramata

ravimi Prostamol Uno, kuigi eriarst oli selle kaebaja raviks ordineerinud. Kaebaja on

vaevusena välja toonud raskusi urineerimisel ja sagedast urineerimist. Lisaks on kaebaja

väitnud meditsiinitöötajate poolt ravi andmata ja kaebaja pöördumistele reageerimata

jätmist.

Vaidlust ei ole selles, et sarnased kaebused urineerimishäirete kohta on kaebajal olnud

pikaajaliselt ja vangistuses viibimise ajal varem on talle määratud ravimit Prostamol Uno.

14. Halduskohus on välja toonud, et kaebaja tervisekaardi andmetel on:

-

5. jaanuaril 2021 määratud kaebajale Prostamol Uno kuni 4. märtsini 2021 (haigusjuht nr

A112 2021; dtl 58), sama haigusloo raames 02.2022 oli androloogi poolt sama haigusjuhu

raames raviks ordineeritud Relifex, Prostamol Uno regulaarsete kuuridena; samas märgitud, et

ravimi puudumisel asendab tamsulozin (dtl 87);

-

17. veebruaril 2022 määratud raviskeemina preparaate Relifex ja Prostamol 1 kuuks

(haigusjuht nr A3470 2022; dtl 85);

-

5. aprillil 2022 määratud Prostamol Uno kaheks kuuks, sama ravi pikendatud 3. mail

2022 (haigusjuht nr A112 2021, dtl 87);

-

9. mail 2022 tervisekaardi kanne, et patsient saab Prostamini, mis sisaldab serenaoapalmi

marjade ekstrakti, nagu ka Prostamol Uno (dtl 90);

-

16. mail 2023 ordineeritud raviks Relifex 1gx1 20 päeva (digiretsept). Samas on

märgitud, et lisaks alustab Prostamol Uno tarvitamisega regulaarselt. Kui Prostamol Unost abi ei

ole 2 kuu jooksul, siis on soovitatud selle asemel tamsulosiin, milleks on tehtud ka digiretsept.

Samas on tervisekaarti kantud kokkuvõtted ja soovitused järgmiselt: „Relifex 1gx1 20 päeva

Prostamin 1x2% lõpetame. Tamsulozin 0,4mgx1Õ 4 kuud“ (dtl 97);

-

5. juulil 2023 anamneesi järgi patsient tunnetab talle välja kirjutatud Tamsulosiinist

vähest abi urineerimissageduse vähendamise osas ning selgitas, et on parima abi saanud

Prostamol Uno kasutamisest – kui muidu käib öösel 3 - 4 korda tualetis, siis selle preparaadiga 2

korda öösel. Samas on tervisekaarti kantud kokkuvõtted ja soovitused: Prostamin 1 kapsel 2x

ööpäevas (H, Õ) 2 kuud, edasi 1 kapsel 1x ööpäevas korr. Tamsulosiin lõpetada“ (dtl 101).

15. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub toodud andmetest selgelt, et meditsiinitöötajad on

pööranud tähelepanu kaebaja terviseseisundile ning määranud ka ravi kaebajal esinenud

sümptomite leevendamiseks. Seega on ilmselt alusetu kaebaja etteheide, nagu oleks tema

terviseseisund jäänud tähelepanuta ja ravi määramata. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et

ravi oleks määratud või korrigeeritud perioodiliselt. Samas on väljaspool kahtlust, et

kaebaja oli kogu kaebusega hõlmatud perioodi jooksul erinevate terviseseisundite tõttu

meditsiinitöötajate pideva tähelepanu all (vt dtl 86-104), kaebajale oli tagatud juurdepääs

raviteenustele ning soovi korral võimalus teatada meditsiinitöötajatele ka sellest, kui talle

urineerimishäirete leevendamiseks määratud ravi ei oleks olnud tõhus või kaebaja

terviseseisund selles osas oleks oluliselt halvenenud. Usutav ei ole, kaebaja asjakohased

selgitused oleks jäänud meditsiinitöötajate tähelepanuta olukorras, kus kaebaja muud

kaebused ja terviseseisundid on detailselt dokumenteeritud. Seejuures on

tähelepanuväärne, et kaeba ei väida, et ta mõnel konkreetsel juhul arsti vastuvõtul

viibides oleks esile toonud oma terviseseisundi halvenemise või ravi mõju puudumise,

kuid see jäi tähelepanuta. Seega ei ole arusaadav, millal kaebaja tema hinnangul ravita

jäeti ja tema väide ei ole seetõttu kontrollitav. Nendel asjaoludel ei pidanud halduskohus

ka omal initsiatiivil asuma täiendavalt uurima kaebaja üldsõnalist väidet ravita jätmise

kohta.

16. Kaebajaga ei saa nõustuda selleski, nagu ei oleks tema kaebustele reageerides

määratud talle kohast ravi ega võimaldatud talle arsti poolt välja kirjutatud ravimit. Nagu

halduskohus selgitas, peab VÕS § 770 lg 3 järgi patsient tõendama tervishoiutöötaja

vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse

osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Praeguses asjas ei ole ilmnenud,

et kaebajale osutatud tervishoiuteenus oleks jäänud dokumenteerimata. Vastupidi,

terviskaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja pöördumiste ja ravi andmed on igakordselt

talletatud. VÕS § 770 lg-st 4 tuleneb, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja

patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida,

eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul

tõendama patsient.

17. Kaebaja on väitnud urineerimisprobleemide süvenemist ja kroonilise prostatiidi

püsimist, leides, et kohase ravi korral, s.o ravimi Prostamol Uno tarvitamisel ei oleks

probleemid süvenenud. Täpsemalt väidab kaebaja, et Prostamol Uno oli eriarsti poolt

määratud kohane ravi prostatiidi raviks, mis jäi tal saamata.

Samas puuduvad objektiivsed andmed selle kohta, et kaebaja terviseseisund oleks 2022. ja 2023.

aastal halvenenud. Krooniline prostatiit on kaebajal diagnoositud ja kaebaja väitel ka ravitud

juba enne Tartu Vanglasse paigutamist. Samas vaatab kaebaja aga jätkuvalt mööda sellest, et

Prostamol Uno ravimi infolehe kohaselt kasutatakse ravimit eesnäärme healoomulise

suurenemisega (prostata adenoom) kaasnevate urineerimishäirete korral. Korduvatel uuringutel

viimati 2022. aastal (dtl 52, 61 ja 88) ei ole kaebaja eesnäärme suurenemist tuvastatud. Seega ei

ole kaebajal terviseseisundit, mille korral on ravim selle enda infolehe kohaselt näidustatud.

18. Avalikult kättesaadava materjali kohaselt võidakse1 kroonilise prostatiidi ravis

kasutada muu hulgas lihaslõdvendajaid ja urineerimist soodustavaid preparaate, s.o teiste

kõrval ka kaebaja soovitud ravimit. Samas ei ole ravim Prostamol Uno sellises

raviskeemis sugugi ainuvõimalik preparaat. Avalikult kättesaadavate andmete alusel ei

saa androloogi poolt kaebajale 2022. aasta veebruaris raviks ordineeritud ravim

Prostamol Uno kõrval ka toidulisandi Prostamin (mille toimeaine on sama nagu ravimil

Prostamol Uno) ja ravimi Tamsulosiin kasutamist kaebaja terviseseisundi

leevendamiseks pidada ebakohaseks raviks. Ka androloog ei ole määranud kaebajale

ravimit Prostamol Uno kui ainsat võimalikku ravimit, vaid ühena võimalikest

alternatiividest, märkides, et sõltuvalt ravimi toimest või selle puudumisest võib selle

asendada Tamsulosiiniga. Seega on põhjendamatu kaebaja arusaam, et talle tuli anda just

ravimit Prostamol Uno ja keelatud oli selle asendamine muu preparaadiga. Kaebajal on

subjektiivne õigus saada oma terviseseisundile kohast ravi, kuid puudub subjektiivne

õigus saada enda soovitud ravimit. Seetõttu ei ole ravivea tuvastamiseks piisav ainuüksi

see, kui kaebaja mõnel perioodil ei saanud androloogi soovitatud ravimit, kui ta sai muud

asjakohast meditsiinitöötaja määratud ravi.

19. Vastustaja andmetel sai kaebaja Tamsulosiini 0,4 mg x 1 (retseptiravim) 24.

detsembrist 2021 kuni 17. veebruarini 2022, Prostamol Uno’t 17. veebruarist kuni 17.

märtsini 2022 ning Prostamiini 6. aprillist kuni 16. maini 2023 (dtl 121-122).

Terviskaardist nähtuvalt määrati kaebajale Tamsulosiini uuesti alates 16. maist 2023 (dtl

98), kuid lõpetati selle andmine 5. juulil 2023 pärast seda, kui kaebaja väitis, et ravimist

ei ole abi (dtl 101). Seega on kaebaja saanud tema soovitud ravimit kuu aja jooksul 2022.

aastal ning seejärel enam kui aasta jooksul sama toimeainet sisaldavat toidulisandit.

Tähelepanuväärne on, et selle perioodi jooksul puuduvad andmed, et kaebaja oleks

nõudnud Prostamiini asendamist ravimiga Prostamol Uno. Tervisekaardist nähtub (dtl

96), et alles 22. märtsil 2023 on kaebaja uuesti kaevanud sagedase urineerimise üle, kuid

ei ole ka siis nõudnud raviskeemi muutmist. Kaebaja uue kaebuse järel 16. mail 2023

muudeti raviskeemi ja määrati kaebajale uuesti nii põletikuvastane ravim Relifex kui ka

Tamsulosiin.

20. Nendel asjaoludel, vaatamata sellele, et kaebaja ei ole rahul ravi tulemusega, ei nähtu,

et vastustajale oleks omistatav raviviga. Meditsiiniportaalis2 on eraldi välja toodud, et

kroonilise prostatiidi ravi on sageli mitte rahuldust pakkuv. Seega ka kohase ravi

rakendamisel ei ole ravi tulemus ette kindel ega pruugi isiku terviseseisundit parandada

või isegi vaevusi oluliselt leevendada.

Kuna vastustaja ei ole raviviga teinud, siis vastavalt ei ole vastustaja tegevus kaebaja kroonilise

prostatiidi ravis ja kaasnevate sümptomite leevendamises olnud õigusvastane. Nii riigivastutuse

seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kui ka VÕS § 1043 järgi kuulub hüvitamisele üksnes õigusvastaselt

põhjustatud kahju. See kahju hüvitamise eeldus ei ole aga täidetud ning vastavalt ei ole alust

hüvitisenõude rahuldamiseks. Halduskohus on põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata.

Rahuldamata jääb ka kaebaja apellatsioonkaebus.

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

1 Vt näit https://arst.ee/haigused-ja-seisundid/prostatiit-ehk-eesnaarmepoletik-meestel/

2 Vt https://arst.ee/haigused-ja-seisundid/prostatiit-ehk-eesnaarmepoletik-meestel/

(allkirjastatud digitaalselt)