3-21-1441/97 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

30.09.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-1441

Haldusasi

X.X. kaebus Viru Vangla 31.05.2021. a käskkirja nr

6-2/397-1 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.10.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta apellatsioonkaebuse lisana esitatud AS Eesti Vanglatööstus 24.10.2023. a e-kiri

ning AS Eesti Vanglatööstus (likvideerimisel) 24.07.2024. a vastus kohtunõudele

haldusasja materjalide juurde.

2. Võtta Viru Vangla 16.09.2024. a vastus kohtunõudele koos lisadega haldusasja

materjalide juurde.

3. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu

otsuse resolutsiooni punkt 3 kaebaja kasuks kahjuhüvitise summas 3060 (kolm tuhat

kuuskümmend) eurot väljamõistmise kohta ning teha vastavas osas uus otsus, millega

mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis summas 2910 (kaks tuhat

üheksasada kümme) eurot. Jätta muus osas Viru Vangla apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.10.2023. a otsuse resolutsioon muutmata,

kuid muuta osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.

4. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.10.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla vabastas 04.10.2018. a käskkirjaga nr 6-2/797-1 X.X. koristaja ametikohalt

alates 29.09.2018 seoses õppima asumisega.

2. AS Eesti Vanglatööstus (EVT) sõlmis X.X.-iga 17.06.2019 kokkuleppe nr ME

17/06/2019 X.X. töötamise kohta EVT-s alates 17.06.2019.

Viru Vangla lubas 19.06.2019. a käskkirjaga nr 6-2/371-1 X.X. tööle EVT tootmistsooni

Viru Vangla territooriumil asuvasse metallitsehhi abitöölisena alates 20.06.2019.

Meditsiiniosakonna arsti poolt on 15.05.2018 kooskõlastatud X.X. tööle lubamine.

X.X. töötas metallitsehhis 17.06.2019 kuni 27.01.2021.

3. X.X. palus 04.03.2021. a taotluses, et Viru Vangla laseks ta tagasi tööle keevitajana.

Viru Vangla jättis 30.03.2021. a otsusega nr 6-10/6487-2 X.X. 04.03.2021. a taotluse

rahuldamata. Vangla märkis, et vangla suunab kinnipeetavad tööle lähtuvalt vangla

vajadustest. Vangla pakkus X.X.-ile võimalust asuda tööle toidujagajana, kuid viimane

keeldus.

4. Viru Vangla määras 11.03.2021. a käskkirjaga nr 6-2/192-1 X.X. tööle koristaja

ametikohale tähtajatult alates 15.03.2021. Meditsiiniosakonna arsti poolt on 25.08.2018

kooskõlastatud X.X. tööle määramine. Meditsiiniosakond ei ole kinnipeetavat vahepealsel

ajal töövõimetuks hinnanud ega teinud piiranguid töötamise osas. Kinnipeetav ei ole

metallitsehhis töötamise ajal välja toonud, et tervisemurede tõttu ei ole tal võimalik tsehhis

töötada. Vangla ei tuvastanud X.X.-il ühtegi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 2 tulenevat

tööd välistavat asjaolu.

5. X.X. palus 16.04.2021. a kahju hüvitamise taotluses (pealkirjastatud vaidena) anda Viru

Vanglal talle tagasi võimalus töötada metallitsehhis keevitajana. BAC-analüüsita ei saa teda

sundida toidujagajana töötama. X.X. palus maksta talle hüvitisena 670 eurot iga keevitajana

mittetöötatud kuu eest.

Viru Vangla jättis 16.06.2021. a otsusega nr 6-16/60-2 X.X. kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Otsuse kohaselt hindas vangla taotluse lahendamisel muuhulgas vangla 03.03.,

24.03., 30.03. ja 15.04.2021. a vastuseid, milles esitatud põhjendusi ei korratud. Kuna X.X.

puhul ei esine VangS § 37 lg 2 p-des 1-4 määratletud tööst vabastamise aluseid, siis on ta

kohustatud töötama vangla poolt pakutaval tööl. Vangistuspraktikas püüeldakse selle poole, et

katta kinnipeetavate tööga esmajärjekorras kinnipidamiskoha enda vajadused, seejärel muude

riigiasutuste ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute vajadused, ning viimases järjekorras

rakendada kinnipeetavaid käsitöönduslikul või tööstuslikul tootmisel kasumi teenimise

eesmärgil. Rahalise kahjuhüvitise maksmiseks puudub alus, kuna tõendatud ei ole vangla

õigusvastane tegu.

6. Viru Vangla tunnistas 31.05.2021. a käskkirjaga nr 6-2/397-1 alates 28.05.2021 kehtetuks

vangla 28.05.2021. a käskkirja nr 6-2/1, millega lubati X.X. tööle EVT metallitsehhi.

Käskkiri tunnistati kehtetuks arsti 28.05.2021. a tõendi alusel, mille järgi on kinnipeetav

võimeline töötama istuvas asendis kuni neuroloogi vastuvõtuni. EVT töö iseloom ei võimalda

kinnipeetaval teha tööd istuvas asendis.

X.X. esitas 04.06.2021 vaide Viru Vangla 31.05.2021. a käskkirja peale, milles ta märkis, et

ta saab töötada metallitsehhis istudes, tööd on kerged ning ta saab teha vajadusel puhkepause.

Viru Vangla märkis 25.06.2021. a vastuses nr 6-14/16253-2, et EVT-s töötamise luba on

tunnistatud kehtetuks seoses X.X.-il esinevate terviseprobleemidega. Töö metallitsehhis on

oluliselt füüsilisem, raskem ja keerukam kui töö majandustöödel ning X.X.-il esinevad

terviseprobleemid ei võimaldanud tal EVT-s töötada.

7. X.X. esitas 25.06.2021 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille kohus võttis

menetlusse nõuetes tühistada Viru Vangla 31.05.2021. a käskkiri nr 6-2/397-1, kohustada

vanglat võimaldama kaebajal töötada keevitajana ja hüvitada kaebajale tekitatud varaline

kahju ehk töötasu, mis kaebajal jäi keevitajana töötamise mittevõimaldamise tõttu saamata.

Kaebaja põhjendused:

Kaebaja omandas vanglas keevitaja elukutse ja töötas keevitajana. Alates 29.01.2021 jättis

vangla ta sellest võimalusest ilma. Kaebaja ei saanud käskkirja töölt vallandamise ega lepingu

lõpetamise kohta. Kaebajal ei ole meditsiinilisi piiranguid, et ta ei või tõsta või kanda raskusi.

Kaebaja tegi keevitajana töötades suurema osa tööst istudes, vahel oli vaja seistes töötada,

kuid see ei põhjustanud probleeme, kuna ei toimunud pidevalt. Tükitöö võimaldas kaebajal

töötada sobivas tempos ja väikeste pausidega. Puudus põhjus kaebajaga lepingut lõpetada.

Kaebajal on seljaga probleemid ajast, kui ta 13-aastasena vigastas selga. Kaebaja ei saa

terviseprobleemide tõttu töötada koristajana.

8. Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused:

Tervisekaardi kannetest nähtub, et kaebaja keeldus nii koristaja kui ka toidujagaja tööst

tulenevalt tema sotsiaalsetest hoiakutest. Keevitaja töö on raske, tuleb töötada sundasendis,

seistes ja kummardades. Kuna arst leidis, et isik on suuteline töötama ainult istuvas asendis,

pidas vangla vajalikuks võtta isik EVT metallitsehhi töölt maha, sest tööiseloom ei võimalda

teha tööd istuvas asendis. EVT ei tohi töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg-s 1

kirjeldatud töö- ja töötervishoiuohutuse nõudeid eirata ning lubada tööle isikut, kelle tervislik

seisund ei vasta tehtava töö nõuetele. Ainuüksi see, et kaebaja tervislik seisund ei ole tema

kirjelduse järgi selline, mis võimaldaks keevitajana töötada, on tema kaebuse rahuldamata

jätmise aluseks. Kuna EVT ei ole vangla struktuuriüksus, ei tagaks vangla käskkiri, et

kaebajale võimaldatakse EVT-s tema soovitud töö.

9. Tartu Halduskohus jättis 05.10.2023. a otsusega rahuldamata kaebaja 17.09.2023. a

taotluse Viru Vanglalt täiendavate tõendite väljanõudmiseks (resolutsiooni p 1); rahuldas

kaebuse tühistamisnõudes ja tühistas Viru Vangla 31.05.2021. a käskkirja nr 6-2/397-1

(resolutsiooni p 2); rahuldas kaebuse hüvitamisnõudes ja mõistis Viru Vanglalt kaebaja

kasuks välja kahjuhüvitise 3060 eurot (resolutsiooni p 3); jättis kaebuse kohustamisnõudes

rahuldamata (resolutsiooni p 4); mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks menetluskulude katteks

välja 106,80 eurot (resolutsiooni p 5); jättis menetluskulud osas, milles kaebaja oli nende

tasumisest vabastatud, s.o riigilõivu 20 eurot Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 6). Otsuse

põhjendused:

1) Vangla 19.06.2019. a käskkirjaga on kaebaja VangS § 38 lg 2¹ ja justiitsministri

16.02.2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt

vabastamise kord“ (määrus nr 9) § 4 tähenduses tööle vormistatud. Kaebajat ei viidud alates

28.01.2021 enam keevitajana tööle ning talle pakuti tööd toidujagajana. Kohtule ei esitatud

kirjalikku dokumenti kaebajale toidujagaja töö pakkumise ega kaebaja enne 2021. a maikuud

keevitajatöölt kõrvaldamise ega sellelt töölt vabastamise kohta.

2) Vastustajal puudus õigusaktidest tulenevalt õigus mitte lubada kaebajat pärast 27.01.2021

keevitajana tööle. Vangla ei ole tõendanud, et kaebaja puhul esines mõni määruse nr 9 §-s 5

toodud alustest töökohustuse peatumiseks või ajutiselt töölt kõrvaldamiseks või §-s 6 toodud

alustest töölt vabastamiseks. Vanglale ei tulene õigust kinnipeetava kõrvaldamiseks töölt

käitises põhiseaduse § 29 lg-st 2, VangS § 37 lg-st 1 ja § 38 lg-st 1 ega vangla osutatud

eesmärgist katta kinnipeetavate tööga esmajärjekorras kinnipidamiskoha enda vajadused.

VangS § 38 lg 2² ning määruse nr 9 §-d 5 ja 6 näevad ette kindla korra, millest tuleb vanglal

lähtuda. Õigusvastane on nii vangla tegevus kaebaja alates 2021. a jaanuari lõpust keevitajana

EVT metallitsehhi tööle lubamata jätmisel kui ka 30.03.2021. a otsusega nr 6-10/6487-2 (dtl

13) kaebaja 04.03.2021. a taotluse (keevitaja tööle tagasi lubamiseks) rahuldamata jätmine.

3) Arsti 28.05.2021. a tõendist ja vastavast tervisekaardi sissekandest nähtub, et arsti otsus ei

olnud lõplik, vaid üksnes ajutine ehk kehtivusega kuni neuroloogi vastuvõtuni (seejuures oli

kaebajale neuroloogi vastuvõtt planeeritud 08.09.2021). Tõendis on arst pidanud vajalikuks

kutsuda kaebaja pärast neuroloogi vastuvõttu uuesti arsti vastuvõtule, et tema töövõimelisus

üle täpsustada. Seda arvestades ei saanud olla tegemist määruse nr 9 § 6 lg 1 p-s 2 silmas

peetud olukorraga, mille puhul on peetud vajalikuks vabastada kinnipeetav töölt ja tunnistada

tema käitises töötamise luba kehtetuks kaalutlusõigust kohaldamata. Kui kaebaja tööandja

pidas kaebaja terviseseisundist tulenevalt tema poolt tööülesannete täitmist raskendatuks või

võimatuks, oleks olnud tööandjal võimalus kaebajaga töösuhe lõpetada (kokkuleppe nr ME

17/06/2019 p-d 2.4 ja 4.1, määruse nr 9 § 6 lg 1 p 1 ja lg 2 p 3, TTOS § 1 lg 3 p 1 ja § 14 lg 1

p 10). Tegemist on kaalutlusõiguse kohaldamist eeldava otsustusega ning selliseid kaalutlusi

käskkirjast ei nähtu. Vangla 31.05.2021. a käskkiri nr 6-2/397-1 on õigusvastane.

4) Kaebaja märgitud hinnangulise keskmise töötasu 670 euro (ja seda arvestades ka tööpäeva

hinnangulise keskmise tasu) õigsust kinnitavad EVT poolt kohtule 22.06.2023 esitatud

andmed kaebaja töötasude kohta perioodist juuli 2020 kuni jaanuar 2021 (dtl 203). Kaebaja

jäeti õigusvastaselt vanglateenistuse ametnike poolt töögraafiku järgsetel aegadel

metallitsehhi saatmata. Vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju

tekkimise, s.o töötasu saamata jäämise vahel esineb põhjuslik seos. Kaebajal oli kavatsus ja

võimalus metallitsehhis töötamise läbi tulu saada, kui teda oleks sinna tööle saadetud.

Täidetud on kahju hüvitamise eeldus, et kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida RVastS § 7

lg-s 1 nimetatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega – kaebajal ei olnud võimalik

saavutada tema tööle lubamist vanglale korduvate sellekohaste taotluste esitamisega. Ei nähtu,

et asjas esineks RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud vastutuse piiramise aluseid. Ka ei ole vastustaja

tõendanud, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi (RVastS § 13 lg 2). Kaebaja kahjunõue tuleb

rahuldada täies ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Viru Vangla esitas 02.11.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 05.10.2023. a otsus resolutsiooni p-de 2, 3 ja 5 osas ning teha uus otsus, millega

jätta kaebaja kaebus rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda või alternatiivselt saata

asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus ei edastanud vanglale EVT 22.06.2023. a kirja. Vanglal ei olnud kirjaga võimalik

tutvuda, mistõttu oli info ilmnemine otsuses üllatav. Kohus rikkus kohtumenetluse normi.

2) Isikut tööle mitte saates õiguslikke tagajärgi määruse nr 9 tähenduses ei teki. Kuigi X.X.-i

alates 28.01.2021 tööle ei saadetud, ei olnud vangla tema töökohustust peatanud ega teda töölt

kõrvaldanud. Vangla kohtles X.X.-i soodsamalt, kui kohtu tõlgendus ette näeks. Oluline on

eristada tööle mitte saatmist töökohustuse peatumisest, töölt kõrvaldamisest ja töölt

vabastamisest määruse nr 9 tähenduses.

3) Käitises töötamine on VangS-st tulenev võimalus, mitte vangla kohustus seda igal juhul

võimaldada. Lähtuda tuleb seadusest. EVT taasühiskonnastamise või vangistuse küsimustega

ei tegele. Kaebajat käsitletakse kui töötajat ning lepingu raames käsitletakse teda

kinnipeetavana vaid osas, mis kokkuleppe p 1.3 kohaselt puudutab töö tasustamist vastavalt

asutusesisele kinnipeetavatest tööliste tasustamise korrale. Kohus valesti tõlgendas ja

kohaldas VangS § 38 lg-t 1, lg-t 2² ning määruse nr 9 §-e 5 ja 6 ning jättis arvestamata VangS

§ 6 lg-s 1 sätestatuga.

4) Kohus ei ole sõnastuses järjepidev. Ühelt poolt räägitakse tööle mittelubamisest, teisalt

viidatakse VangS § 38 lg 2² ja määruse nr 9 sätetele, mis räägivad töökohustuse peatumisest,

töölt kõrvaldamisest ja töölt vabastamisest. X.X.-i tööle mittesaatmist ei saa võrdsustada

VangS § 38 lg-s 2² ega määruses nr 9 sätestatu mõttes tööle lubamise kvaliteediga.

5) Jääb selgusetuks, millist kirjalikku dokumenti töö pakkumise kohta oodatakse. Kuna

tegemist oli tööle saatmata jätmisega, mitte töölt kõrvaldamise või vabastamisega määruse nr

9 tähenduses, siis ei ole asjakohane kohtu etteheide selles osas kirjalike dokumentide

puudumise kohta. Tööle saatmata jätmine on käsitletav toiminguna HMS § 106 mõttes.

6) Arst konkreetselt kirjutas, et isik on võimeline töötama istuvas asendis. Määruse nr 9 § 6 lg

1 p 2 kohaldamiseks piisab arsti hinnangust töövõime osas. Pidades silmas ka EVT

22.06.2023. a kirjas öeldut, ei olnud X.X. võimeline jätkama tööd keevitajana. Seega on

vangla 31.05.2021. a käskkiri nr 6-2/937-1 õiguspärane.

7) Kohus jättis hindamata, kas kahju hüvitise eeldused olid täidetud. 19.-28.02.2021 oli töö

EVT metallitsehhis peatatud COVID-19 tõttu. Olukorras, kus X.X.-ile töötasu maksmine

hüpoteetiliselt võimalik ei olnud, ei saa pidada põhjendatuks kohtu nimetatud kuupäevade

osas kahjuhüvitise väljamõistmist. Kui kohtu hinnangul oli 30 eurot hüvitist iga päeva eest

põhjendatud, tuleks EVT 24.10.2023. a kirja arvestades 30 eurot × 6 tööpäeva võrra

vähendada väljamõistetud kahjuhüvitise suurust. EVT 24.10.2023. a kirjaga kui uue tõendiga

arvestamine on põhjendatud.

8) Kohtu põhjendused kaebaja keskmine töötasu osas on arusaamatud. Kohtule edastati

andmed 7 kuu töötasude kohta, kuid kohus lähtus keskmise töötasu arvutamisel 6 kuu

töötasudest, jättes arvestamata 2020. a novembriga. Kui lähtuda EVT andmetest, siis kujuneb

keskmiseks töötasuks kuus 583,86 eurot [(604+737+899+650+0+538+659)/7]. Arvestada ei

saa 2021. a jaanuari töötasuga, kuivõrd X.X. ei käinud tööl alates 28.01.2021 ega töötanud

terve kuu ulatuses. Jättes arvestamata 2021. a jaanuariga, kujuneb keskmiseks töötasuks kuus

571,33 eurot [(604+737+899+650+0+538)/6].

9) X.X. igakuine töötasu oli sõltuvuses sellest, kui palju tööd oli EVT-l anda ja kui palju ta

reaalselt teha jõudis. Võib pidada problemaatiliseks 29.01.-23.06.2021 keskmise töötasu

arvestamist olukorras, kus ei ole võimalik garanteerida, et alates 28.01.2021 oleks X.X.

teeninud raha võrreldes varasemaga väljakujunenud keskmise töötasu ulatuses. Kuivõrd

kohus ei selgitanud välja tükitöö palgamäära tooteühiku kohta, ei ole võimalik hinnata X.X.

kahjuhüvitise suuruse põhjendatust.

10) EVT 22.06.2023. a kirjast ei selgu, mis alusel kaebajaga töösuhe lõpetati. EVT tegutses

ennatlikult, täites 17.02.2021 X.X. töökoha teise isikuga enne vangla poolt määruse nr 9 § 6

kohaselt töölt vabastamist. RVastS § 7 lg 1 mõttes ei vastuta vangla alates 17.02.2021

saamata jäänud töötasu eest ja § 13 lg 2 mõttes ei saa vanglale ette heita X.X. töölt

kõrvaldamist ja tema töökoha mittesäilitamist alates 17.02.2021.

11. X.X. esitas 17.11.2023 vastuse apellatsioonkaebusele. Vastuse põhjendused:

1) Kaebaja keeldus seaduse alusel teisest tööst. Kaebaja ei saa kaua töötada seistes. Toidu

jagamist tehakse seistes 2-3 tunni vältel. Ametlikku fakti töö kohta toidujagana ei ole, on vaid

sõnad.

2) Kaebajal oli tükitöö ja tema töötasu suurenes pidevalt. Kui vanglat ei rahulda keskmise

töötasuna 30 eurot päevas, siis on võimalik hüvitada vastavuses viimaste kuudega. Kaebaja

võinuks teenida ka rohkem. EVT teadis, et vangla ei kavatse kaebajat tagasi tööle lasta, muidu

oleks ta ära oodatud.

12. AS Eesti Vanglatööstus (likvideerimisel) teatas 24.07.2024. a vastuses, et tal ei ole

tõendit, millest nähtub X.X. eemaldamine töölt vangla poolt, s.h tema ja äriühingu vahelise

lepingu lõpetamise kohta. Kokkuleppe nr ME 17/06/2019 eesmärk ja kehtiv reguleerimisese

saab ulatuda vaid töötervishoiu ja tööohutuse nõuete tagamisele VangS § 39 lg 1 ja lg 2

alusel, sest isik töötas vanglas VangS §-de 38 ja 39 tähenduses, mitte väljaspool vanglat

VangS § 41 tähenduses. Vanglas töötamisel toimub tööle võtmine, töölt kõrvaldamine ja töölt

vabastamine vangla poolt määrusega nr 9 kehtestatud korras. Töösuhte puudumise tõttu

vanglas töötamisel ei saanud kohalduda kokkuleppe p-s 4 sõnastatud võimalused vangi

töösuhte lõpetamise kohta X.X. osas ja selliseid AS Eesti Vanglatööstus (likvideerimisel) ka

ei rakendanud.

13. Tartu Ringkonnakohus uuendas 11.09.2024. a määrusega asja arutamise.

14. Viru Vangla teatas 16.09.2024. a vastuses kohtunõudele, et 29.01.-23.06.2021 kaebaja

tööd ei teinud ega ole tasu saanud. Kinnipeetavale laekus 04.02.2021. a 627 eurot Eesti

Vanglatööstuselt, kuid see on eelduslikult seotud jaanuaris tehtud tööga. Vangla edastas

14.04.2021. a vaideotsuse nr 6-12/86-2, milles on toodud, et seoses 27.03.2021

meditsiiniosakonna otsusega ei ole kaebajat reaalselt tööle määratud. Vangla märkis, et

28.05.2021. a vastusega nr 6-10/14507-2 selgitati kaebajale, et otsuse töölepingu lõpetamise

kohta saab teha AS Eesti Vanglatööstus. Vangla ei saa teha sisulist otsust lepingu jätkamise

või lõppemise kohta. Vangla saab tööle lubamise loa kehtetuks tunnistada. Vangla esitas

inspektor-kontaktisiku K. Pere õiendi, mille kohaselt on antud ajavahemikul toimunud

mitmed vestlused seoses töötamisega ning vestlustest võib mõista, et kaebaja ei soovinud teha

muud tööd kui metallitsehhis keevitajana. Kaebajale võimaldati ajavahemikul 29.01.-

23.06.2021 tööhõivet toidujagajana ja koristajana.

15. X.X. märkis 17.09.2024. a seisukohas, et talle ei antud õigust valida, kas töötada, kuigi ta

oli terve. Kaebaja arvates ei ole õiglane arvestada kuid, mil ta ei tohtinud töötada

koroonaviiruse tõttu. Kaebaja väidab, et kui vangla ei oleks keelanud, oleks ta töötanud ja

saanud palka.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning tühistada

Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 3 kaebaja kasuks kahjuhüvitise summas 3060

väljamõistmise kohta. Vastavas osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab Viru

Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise summas 2910 eurot. Muus osas jääb

apellatsioonkaebus rahuldamata.

17. Ringkonnakohus analüüsib esmalt vastustaja tegevuse, millega kaebajal alates 28.01.2021

EVT tootmistsooni Viru Vangla territooriumil asuvas metallitsehhis töötamist ei võimaldatud,

õiguspärasust (I); selgitab seejärel, kas kaebajale 19.06.2019. a käskkirjaga antud töötamise

loa 31.05.2021. a käskkirjaga kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane (II) ning kas kaebaja

kasuks tuleks vanglalt välja mõista kahjuhüvitis (III). Viimaks võtab ringkonnakohus

seisukoha apellatsioonkaebuse taotluste kohta ning jaotab menetluskulud (IV).

I

18. VangS § 38 lg 1 järgi kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga,

arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole

võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

VangS § 38 lg 22 teisest lausest tulenevalt kehtestab kinnipeetava tööle võtmise korra

valdkonna eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri 07.02.2007. a määrusega nr 9 on

kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“.

VangS-le ning määrusele nr 9 tuginedes lubati kaebaja üksuse juhi 19.06.2019. a käskkirjaga

AS-i Eesti Vanglatööstus (AS EVT) tootmistsooni Viru Vangla territooriumil asuvasse

metallitsehhi abitööliseks alates 20.06.2019 (I kd, tl 5). Käskkirjast nähtub, et kaebaja

omandas eelnevalt keevitaja kutse, läbis edukalt praktika ja AS EVT soovib kaebajat

ametlikult tööle vormistada, kaebaja ise on samuti motiveeritud ja nõus tööle asuma AS-i

EVT metallitsehhi. Meditsiiniosakonna arst kooskõlastas 15.05.2018 kaebaja tööle lubamise.

Töö tähtaja kohta käskkirjas andmed puuduvad. 17.06.2019 on sõlmitud ka kaebaja ning AS-i

EVT vaheline kokkulepe, mille järgi asus kaebaja tööle alates 17.06.2019 (I kd, tl 109).

Kokkuleppest ei nähtu kaebajaga tähtajalise lepingu sõlmimist. Kokkulepe näeb ette töösuhte

peatumise ja tööandja algatusel lõpetamise alused. Töösuhe peatub, kui tööline kõrvaldatakse

ajutiselt töölt, kui tööandjal pole võimalik töölist tööga varustada (p 3.1). Tööandja lõpetab

töösuhte töötajaga, kui tööline on andnud oma oskuste kohta väärinformatsiooni, rikkunud

kokkuleppe p-des 2.2 või 2.7 nimetatud kohustust (teha tööd õigeaegselt, täita tööandja või

vahetu juhi korraldusi, kasutada tööriistu jm vara sihipäraselt ja heaperemehelikult) ja

kohustuse rikkumisest tööandjale tekkinud kahju ületab 500 eurot või on töötaja rikkunud p-s

2.8 nimetatud kohustust (hoiduda vägivaldsetest tegudest, ähvardustest, ebasündsatest

väljenditest teiste isikute suhtes).

19. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja töötas AS EVT metallitsehhis perioodil

17.06.2019-27.01.2021 ning 28.01.2021 teda enam tööle ei saadetud. Vastuseks halduskohtu

nõudele, milles küsiti, kas see, et 2021. a alguses ei võimaldatud kaebajal enam AS EVT

metallitsehhis töötada, oli tingitud (kasvõi osaliselt) AS-i enda vajaduste äralangemisest (nt

töömahtude vähenemisest) (I kd, tl 93), selgitas AS EVT, et kaebaja eemaldati töölt vangla

poolt ning kaebaja töökoht täideti 17.02.2021 (I kd, tl 108). Eeltoodud vastusest lähtudes loeb

ringkonnakohus tuvastatuks, et AS EVT ei peatanud ega lõpetanud töösuhet kaebajaga

17.06.2019. a kokkuleppes ettenähtud alustel ning kaebaja töösuhe AS-ga EVT lõppes

sisuliselt põhjusel, et Viru Vangla kaebajat alates 28.01.2021 enam tööle ei saatnud, mistõttu

täideti kaebaja töökoht teise töötajaga.

20. VangS § 38 lg 22 esimese lause kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või

töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine

ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda

ohustav. Kinnipeetava töölt kõrvaldamisel ja töölt vabastamisel tuleb lg 22 teisest lausest

tulenevalt lähtuda määrusest nr 9. Määruse nr 9 § 5 reguleerib kinnipeetava töökohustuse

peatumist ja ajutiselt töölt kõrvaldamist ning § 6 kinnipeetava töölt vabastamist ja käitises

töötamise loa kehtetuks tunnistamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vangla ei

ole väitnud ega tõendanud, et kaebaja puhul oleks esinenud mõni määruse nr 9 §-s 5 toodud

alustest töökohustuse peatumiseks või ajutiselt töölt kõrvaldamiseks või §-s 6 toodud alustest

töölt vabastamiseks. Ka ei tunnistanud vangla kaebaja käitises töötamise luba kehtetuks enne

kui alles 31.05.2021 (halduskohtu otsuse p 29).

21. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus jättis eristamata tööle

mittelubamise tööle mittesaatmisest. Kinnipeetava tööle mitte saatmist VangS § 38 lg 22 välja

ei too. Vastustaja leiab, et kui kõrvaldamise ja vabastamisega on kinnipeetav koormatud

õiguslike tagajärgedega, mis välistavad tema tööle lubamise, siis isikut tööle mitte saates

nimetatud õiguslikke tagajärgi määruse nr 9 tähenduses ei teki. Apellatsioonkaebuse väidetest

võib järeldada, et vastustaja enda arvates kaebajat VangS § 38 lg 22 mõistes töölt ei

kõrvaldanud ning töökohustusest ei vabastanud, vaid rakendas kaebaja suhtes nn soodsamat,

tööle mitte saatmist, mis töölt kõrvaldamise ja vabastamisega sarnaseid õiguslikke tagajärgi

kaasa ei too. Vastustaja väitel on nimelt töölt kõrvaldamine ja tööloa peatamine ka määruse nr

9 mõttes ilmselgelt tööd soovivale isikule õiguslikult koormavamad kui tema tööle saatmata

jätmine.

22. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja selgitused kaebaja tööle mittesaatmise õiguslikest

tagajärgedest on asjakohatud. Vastustaja ei ole kaebaja pöördumistele selle kohta, miks tal ei

võimaldata enam keevitajana töötada (vt Viru Vangla 03.03.2021. a vastus kaebaja

pöördumistele, I kd tl 6 ning 15.04.2021. a vastus, I kd, tl 8) sisuliselt vastanud, kuid

vastustest nähtub, et vastustaja tahteks ei olnud kaebajat ajutiselt tööle mitte saata, vaid ta

püsivalt töölt vabastada. Seega oli kaebaja tööle mittesaatmisel kaebaja töölt vabastamise ja

käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamise kvaliteet ning sellega samane õiguslik mõju.

Seda ei ole võimalik leevendada kaebaja töölt vabastamise nimetamisega tööle mitte

saatmiseks. Sellisena on kaebaja tööle mitte saatmist tõlgendanud ning käsitlenud ka AS

EVT, kes vastuses halduskohtule selgitas, et „kaebaja eemaldati töölt vangla poolt ning

töökoht täideti 17.02.2021“. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja väide kaebaja tööle mitte

saatmise leebemast või ajutisest mõjust asjakohatu ning vastustaja vastused kaebaja

pöördumistele ka eksitavad.

23. Ringkonnakohus märgib, et VangS § 38 lg 22 ning määruse nr 9 §-de 5 ja 6 eesmärgiks

on sätestada selged reeglid kinnipeetava töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kohta, milles

sätestatut vastustaja käesoleval juhul teadvalt eiras. Kuigi ringkonnakohus möönab, et

kinnipeetava saab määruse nr 9 järgi töölt vabastada ja käitises töötamise loa kehtetuks

tunnistada vaid piiratud õiguslikel alustel, ei saa sama õigusliku mõjuga toiminguid teha

kinnipeetava suhtes normivabalt ning kaebaja tööle lubamise käskkirja kehtima jättes. Seega

sarnaselt tööle lubamise käskkirjale tulnuks vanglal koostada kinnipeetava töölt kõrvaldamise

või töökohustusest vabastamise korral haldusakt ning kaebaja tööloa kehtetuks tunnistamist

põhjendada, sh kaebaja haldusmenetluses ära kuulata. Kuna vastustaja seda ei teinud, oli tema

tegevus kaebaja tööle mittesaatmisel alates 28.01.2021 õigusvastane. Ringkonnakohus

nõustub siinkohal ühtlasi halduskohtu seisukohaga selles, et vanglale ei tulnud õigust kaebaja

tööle saatmata jätmiseks PS § 29 lg-st 2, VangS § 37 lg-st 1 ja VangS § 38 lg-st 1 ega vangla

väidetud eesmärgist katta kinnipeetavate tööga esmajärjekorras kinnipidamiskoha enda

vajadused (halduskohtu otsuse p 29).

24. Halduskohus asus otsuse motiveerivas osas seisukohale, et õigusvastane oli nii vangla

tegevus kaebaja alates 2021. a jaanuari lõpust keevitajana tööle lubamata jätmisel kui ka

30.03.2021. a otsusega nr 6-10/6487-2 (I kd, tl 7) kaebaja 04.03.2021. a taotluse (keevitajana

tööle tagasi lubamiseks) rahuldamata jätmine. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja käesolevas

haldusasjas vangla 30.03.2021. a otsust ei vaidlustanud, mistõttu kujundas halduskohus

seisukoha haldusakti suhtes, mis ei olnud käesoleva kaebuse esemeks. HKMS § 41 lg 1 2 ls

kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega

ületada nõude piire. Kuigi halduskohus otsuse resolutsioonis 30.03.2021. a otsust ei

tühistanud ning selle õigusvastasust ei tuvastanud, oli motiveerivas osas 30.03.2021. a otsuse

kohta seisukoha väljendamine liigne ning halduskohtu otsust tuleb vastavas osas muuta.

II

25. Viru Vangla tunnistas 31.05.2021. a käskkirjaga (I kd, tl 16) kaebaja EVT loa alates

28.05.2021 kehtetuks. Käskkiri tunnistati kehtetuks viitega arsti 28.05.2021. a tõendile, mille

kohaselt on kinnipeetav võimeline töötama istuvas asendis kuni neuroloogi vastuvõtuni (vt I

kd, tl 49 väljavõte vangiregistrisse kantud arsti otsusest) ning põhjendusega, et AS EVT

tööiseloom ei võimalda kinnipeetaval oma tööd teha istuvas asendis. Ka tugines vastustaja

VangS § 38 lõikele 22, määruse nr 9 § 6 lg 1 p-le 2 ning vangla sisekorraeeskirja § 12 lõikele

1. Sisuliselt leidis vastustaja, et kaebaja ei ole võimeline oma töökohustust täitma (VangS §

38 lg 22), sest arst on tuvastanud kinnipeetava võimetuse tööd teha (määruse nr 9 § 6 lg 1 p 2).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (halduskohtu otsuse p 31), et kuigi

käskkirjas eksitakse 28.05.2021. a käskkirja numbri märkimisel, on käskkiri siiski üheselt

mõistetav ning eksimus ei mõjutanud asja otsustamist.

26. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et arsti otsus kaebaja osas ei olnud lõplik, vaid

üksnes ajutise kehtivusega kuni neuroloogi vastuvõtuni, mistõttu ei olnud tegemist määruse nr

9 § 6 lg 1 p-s 2 silmas peetud olukorraga. Ajutise töövõimetuse korral peatub kinnipeetava

töökohustus määruse nr 9 § 5 lg 2 p 5 alusel. Ühtlasi märkis halduskohus, et ka kaebaja

tööandja saanuks kokkuleppele tuginedes kaebajaga töösuhte lõpetada (halduskohtu otsuse p-

d 33-34). Vastustaja kaebaja hinnanguga ei nõustu, leides, et arsti hinnang meditsiinialastes

küsimustes on pädev ning kuna arst tuvastas, et kaebaja on võimeline töötama ainult istuvas

asendis, ei ole kaebaja seega võimeline tööd tegema seisvas asendis ning vastustaja kohaldas

määruse sätet õigesti.

27. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et määruse nr 9 mõistes tuleb

eristada kinnipeetava ajutist ja alalist töövõimetust. Kui ajutise töövõimetuse ajal kinnipeetava

töökohustus peatub (§ 5 lg 2 p 5), siis sellel, kui arst tuvastab kinnipeetava võimetuse tööd

teha, on kinnipeetava õigustele püsiv mõju, kinnipeetav vabastatakse töölt ning tunnistatakse

käitises töötamise luba kehtetuks (§ 6 lg 1 p 2). Käesoleval juhul ei saa pidada arsti hinnangut

kaebaja töövõimele lõplikuks, sest 27.05.2021. a anamneesis (haigusjuht nr A10903 20) on

märge „Vajab edasiseks käsitluseks neuroloogi konsultatsiooni. Kp töövõimeline istuvas

asendis kuni neuroloogi vastuvõtuni“ (I kd, tl 47p). Isegi kui lugeda, et arsti otsuses nenditi

kaebaja ajutist töövõimetust, ei olnud vastustajal alust teda töölt püsivalt vabastada ja käitises

töötamise luba kehtetuks tunnistada.

28. Ühtlasi ei ole ringkonnakohus veendunud, et arsti hinnang välistas kaebaja töötamise AS-s

EVT täielikult. AS EVT 22.06.2023. a vastuses Tartu Halduskohtu kohtunõudele (I kd, tl 108)

selgitatakse, et metallitsehhis abitöölisena (keevitajana) töötamine eeldab vastavalt töö või

toote iseloomule kas seismist või istumist, liikumist tsehhis ning võimekust tõsta raskeid

esemeid. Ka selgitatakse, et AS EVT hõivab vangla poolt tööle lubatud kinnipeetavaid

sõltuvalt vajalike tööde ja vabade kohtade olemasolust. AS EVT vastusest saab järeldada, et

AS-l EVT on võimalik hõivata kinnipeetav keevitajana tööle vastavalt töö või toote

iseloomule kas seisma või istuma. Seega ei olnud istuva iseloomuga töö tegemiseks

kinnipeetava hõivamine välistatud ning selle üle, kas AS-l EVT oli vajadus istuva tööviisiga

tööjõu järele, sai otsustada vaid AS EVT, mitte Viru Vangla. Ka kaebaja osalise töövõimetuse

puhul eeldanuks kaebaja töölt vabastamine põhjendusi selle kohta, miks arsti poolt

vangiregistrisse kantud võimekus teha tööd istuvas asendis takistab kaebaja jätkuvat

hõivamist AS-s EVT.

29. Viimaks märgib ringkonnakohus ka järgmist. VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava

võimelisuse tööd teha kindlaks tervishoiutöötaja. Tegemist on üldise ennetava töövõime

tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata

(RKHKo 03.03.2023, 3-20-2194, p 10). Teave kinnipeetava töövõimelisuse ning kutseoskuste

kohta sisaldub kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (määruse nr 9 § 2 lg 1). Käesoleval

juhul on kaheldav, kas arst üldse hindas 27.05.2021 kaebaja võimet töötada AS-s EVT

keevitajana. Nimelt määras Viru Vangla 11.03.2021. a käskkirjaga nr 6-2/192-1 kaebaja

majandustööle, märkides käskkirjas muu hulgas: „Kinnipeetav ei ole metallitšehhis töötamise

aeg välja toonud, et tervisemurede tõttu ei ole tal võimalik metallitšehhis töötada.

Majandustöödel koristamine on oma olemusel oluliselt lihtsam töö kui metallitšehhis

töötamine“ (I kd, tl 133). Kaebaja varasemast, 02.05.2021. a anamneesist nähtub, et kell 21:20

sai arst kutse kinnipeetava juurde seoses keeldumisega töötamisest, sest tal on allergia tolmule

ning siis hinnati kaebaja võimekust töötada majandustöödel (I kd, tl 47p). Seega pidi arstile

teada olema, et kaebaja ei töötanud enam pikemat aega AS-s EVT. 27.05.2021. a anamneesist

ei nähtu, et oleks sõnaselgelt hinnatud kaebaja võimet töötada keevitajana. Ka vastustaja ei

ole esile toonud, et arstil paluti 27.05.2021 hinnata kaebaja võimet töötada nimelt AS-s EVT

abitöölisena. Seega ei saa kindlalt järeldada ka seda, et arst oleks kõiki AS-s EVT töötamisega

seotud asjaolusid hinnanud ning sellele saaks kaebaja AS-s EVT loa kehtetuks tunnistamisel

tugineda. Viru Vangla üksuse juhi subjektiivne tõlgendus arsti hinnangust ei ole kaebaja

töövõimelisuse hindamisel asjakohane.

30. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga Viru Vangla

31.05.2021. a käskkirja õigusvastasuse kohta.

III

31. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus halduskohus kohtuasja lahendades õigesti lisaks

riigivastutuse seadusele (RVastS) võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lõikest 4, tuvastades

kaebajal saamata jäänud tulu, mis seisnes kasu saamise võimaluse kaotamises (halduskohtu

otsuse p 41). Õige on ka halduskohtu järeldus, et vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajal

tekkinud kahju, s.o töötasu saamata jäämise vahel, esineb põhjuslik seos (halduskohtu otsuse

p 44). Ka ringkonnakohus on kohtuasjas kogutud tõenditest lähtudes veendunud, et kaebajal

oli kavatsus ja võimalus metallitsehhis töötamise läbi tulu saada, kui vastustaja oleks teda

sinna tööle saatnud. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et puudub alus

arvata, et ka juhul, kui vangla oleks lubanud kaebajal jätkuvalt metallitsehhis töötada, oleks

kaebaja töökoht täidetud teise kinnipeetavaga (halduskohtu otsuse p 44). Halduskohus on

õigesti kindlaks teinud, et kaebajal puudus võimalus kahju RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega vältida ning asjas ei esine RVastS § 13 lg-s 1

sätestatud vastutuse piiramise aluseid. Seega rahuldas halduskohus õigesti kaebaja kahju

hüvitamise nõude.

32. Kaebaja kahjunõude rahuldamisel mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja

3060 euro ulatuses saamata jäänud töötasu seoses sellega, et vangla tegevuse tulemusena ei

saanud kaebaja alates 2021. a jaanuari lõpust oma tööülesandeid käitises täita. Kohtuotsusest

ning halduskohtu 08.07.2021. a määrusest (I kd, tl 17-19) nähtub, et halduskohus mõistis välja

kaebaja hinnangulise keskmise töötasu 102 tööpäeva eest kaebaja taotletud määras (30 eurot

iga tööpäeva eest) alates 29.01.2021 kuni kaebuse esitamise ajani 23.06.2021.

33. Vastustaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse lisana AS-i EVT 24.10.2023. a

e-kirja, millest nähtub, et AS-i EVT metallitsehhis oli töö täielikult peatatud COVID-19 tõttu

19.02.2021 kuni 28.02.2021. Ringkonnakohus võtab tõendi haldusasja materjalide juurde.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebajale töötasu maksmine poleks

neil kuupäevadel võimalik olnud, puudub alus ka vastava ajaperioodi eest hüvitise

väljamõistmiseks. Kuna 24.02.2024 oli püha ning 20., 21., 27. ja 28.02 puhkepäevad, tuleb

halduskohtu poolt arvestatud 102 tööpäeva vähendada 5, mitte vastustaja poolt märgitud 6

tööpäeva võrra. Seega saab kahjuhüvitise kindlakstegemisel arvestada 97 tööpäevaga.

34. Halduskohus arvestas iga tööpäeva eest kaebaja hinnanguliseks töötasuks 30 eurot.

Halduskohtu otsusest nähtuvalt kinnitasid kaebaja märgitud hinnangulise keskmise töötasu

õigsust AS EVT poolt kohtule 22.06.2023 esitatud andmed kaebaja töötasude kohta perioodil

juuli 2020 kuni jaanuar 2021 (I kd, tl 108). Vastavatest andmetest nähtub, et kaebajale AS

EVT poolt makstud töötasu olid jaanuaris 2021 – 659 eurot; detsembris 2020 – 538 eurot;

novembris 2020 ei olnud tööl, covid; oktoobris 2020 – 650 eurot; septembris 2020 – 899

eurot; augustis 2020 – 737 eurot; juulis 2020 – 604 eurot. Seega teenis kaebaja, jättes kõrvale

novembrikuu, mil ta tööl ei käinud, keskmiselt 681 eurot (4087:6) kuus ning 31,43 eurot

(4087/130 tööpäeva1) tööpäevas.

35. Vastustaja heitis halduskohtule ette, et viimane on põhjendamatult kaebaja keskmise

töötasu kindlakstegemisel kõrvale jätnud novembrikuu kohta käivad andmed, mil kaebaja sai

0 eurot, kuna ei töötanud. Ühtlasi leidis vastustaja, et puudub objektiivselt jälgitav

arvutuskäik keskmise töötasu väljaarvutamiseks. Kui lähtuda aritmeetilisest 7 kuu keskmisest,

kujuneks kaebaja keskmiseks töötasuks 583,86 eurot (604 + 737 + 899 + 650 + 0 + 538 +

659)/7. Ka leiab vastustaja, et arvestada ei saa 2021. a jaanuarikuu töötasuga kui nn

kuutasuga, sest kaebaja ei käinud tööl alates 28.01.2021 ega töötanud terve kuu ulatuses.

Jaanuarikuud keskmise töötasu arvestusest välja jättes kujuneks kaebaja keskmiseks töötasuks

ühes kuus 571,33 eurot (604 + 737 + 899 + 650 + 0 + 538)/6. Ka leiab vastustaja, et COVID-

19 pandeemia võis mõjutada kaebaja tükitööd, mistõttu oleks halduskohus pidanud koguma

tõendeid AS-s EVT töötamise ja väljamakstud töötasude kohta. Ühtlasi heidab vastustaja

halduskohtule ette, et kohus ei ole välja selgitanud tükitöö palgamäära tooteühiku kohta,

millest tulenevalt pole võimalik ka objektiivselt hinnata kaebaja kahju hüvitise suuruse

põhjendatust.

36. Ringkonnakohus vastustaja seisukohtadega ei nõustu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on

saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud

ettevalmistuse tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kui

vastustaja oleks jätkanud kaebaja tööle saatmist, oleks kaebaja eelduslikult teeninud AS-s

EVT töötades tasu, mis jääb varasemate kuudega võrrelduna samasse suurusjärku.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei pidanud kaebaja hinnangulise keskmise töötasu

kindlakstegemisel arvesse võtma novembrikuud, mil kaebaja COVID-19 tõttu töölt eemal

viibis, sest nimetatud kuu ei anna mingit informatsiooni tasu kohta, mida kaebaja oleks

saanud reaalselt tööd tehes. Novembrikuu arvesse võtmine ei peegeldaks seetõttu objektiivselt

seda, milline oleks olnud kaebaja võimalik töötasu reaalselt töötades. Halduskohus ei pidanud

kaebaja hinnangulise hüvitise kindlaksmääramisel lähtuma ka Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.

a määrusest nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“, sest vastav kord on vastu

võetud töölepingu seaduse alusel ning selle eesmärgiks ei ole vanglas tekkinud kahjuhüvitise

juhtude lahendamine. Seda, et vanglas töötamisele ei kohaldu töölepingu seadus, on märkinud

ka AS Eesti Vanglatööstus (likvideerimisel) 24.07.2024. a vastuses 11.07.2024. a

kohtunõudele, mille ringkonnakohus haldusasja materjalide juurde võtab. Asjaoluga, et

kaebaja COVID-19 tõttu perioodil 19.02.2021 kuni 28.02.2021 tööd teha ei saanud, on

ringkonnakohus hüvitise väljamõistmisel juba arvestanud ning selle võrra vähenes kaebaja

kahjuhüvitise saamise periood.

37. Halduskohus lähtus hüvitise kindlakstegemisel kaebaja enda väitest keskmise tasu kohta,

mis oli 30 eurot tööpäevas. Ringkonnakohus märgib, et see on madalam kaebaja võimalikust

keskmisest tasust tööpäevas nii siis, kui arvutada keskmine töötasu AS EVT poolt märgitud 6

1 2020. a juulis oli 23, augustis 21 ning septembris, oktoobris ja detsembris 22 tööpäeva ning 2021. a jaanuaris

20 tööpäeva.

kuu lõikes (v.a novembrikuu) kui ka siis, kui võtta aluseks vaid 5 kuud, jättes lisaks

novembrikuule kõrvale ka jaanuarikuu. Esimesel juhul kujuneks kaebaja ühe tööpäeva tasuks

31,43 eurot (vt otsuse p 33), teisel juhul 31,16 eurot (3428 eurot/110 tööpäeva). Seega ei

muudaks jaanuarikuu hüvitise arvestusest välja jätmine lõpptulemust vastustaja jaoks

halduskohtu otsusega võrreldes soodsamaks.

38. Vastustaja väited COVID-19 pandeemia võimalike mõjutuste kohta kaebaja töö

efektiivsusele on hüpoteetilised ja paljasõnalised. Asjakohatu on ka vastustaja seisukoht, nagu

pidanuks halduskohus välja selgitama tükitöö palgamäära tooteühiku kohta. Selgusetuks jääb,

kuidas saanuks selle teadasaamine mõjutada kaebajale 2020. aasta juulis-detsembris ning

jaanuaris juba välja makstud töötasu ning mida pidanuks halduskohus tükitöö palgamäära

alusel välja selgitama. Eeltoodust tulenevalt hindab ringkonnakohus kaebajal tööle

mittelubamisest tekkiva kahju hinnanguliseks suuruseks 2910 eurot (30 eurot x 97 tööpäeva).

39. RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline

olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. VÕS § 127 lg 5

sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju

tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu

mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Ringkonnakohus on seisukohal,

et kaebaja kahjuhüvitisest tuleb maha arvata võimalik tulu, mille kaebaja perioodil 29.01 kuni

23.06.2021 võis mõnel teisel töökohal töötades teenida, sest kui kaebajale oleks võimaldatud

tööd keevitajana, ei oleks ta samaaegselt saanud töötada ja tulu teenida teisel töökohal.

Kahjuhüvitise väljamõistmine ei tohi panna kaebajat oluliselt soodsamasse positsiooni

võrreldes sellega, milles kaebaja oleks olnud siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Näiteks

avaliku teenistuse seaduse kohaselt võib tasust õigusvastaselt teenistusest sunnitult puudutud

aja eest maha arvata teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses,

milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest (ATS § 105 lg 5 p

3). Kuigi ATS kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmisele ei kohaldu, on ATS-i põhimõte

asjakohane ka käesoleval juhul. Sel põhjusel uuendas ringkonnakohus 11.09.2024. a

määrusega haldusasjas menetluse ning kohustas Viru Vanglat esitama kohtule andmed

kaebaja tööga hõivatuse ja kaebajale makstud töötasu kohta ajavahemikul 29.01.- 23.06.2021.

Ringkonnakohus võtab Viru Vangla 16.09.2024. a vastuse haldusasja materjalide juurde.

Vastusest ning sellele lisatud tõenditest nähtub, et hoolimata katsetest hõivata kaebajat

koristaja või toidujagajana, kaebaja antud perioodil reaalselt tööd ei teinud ning tulu ei

teeninud. Seega puudub ringkonnakohtul alus ka kaebaja osas arvestatud kahjuhüvitise

summa vähendamiseks.

IV

40. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 kaebaja kasuks

kahjuhüvitise summas 3060 väljamõistmise kohta ning teeb vastavas osas uue otsuse, millega

mõistab Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise summas 2910 (kaks tuhat

üheksasada kümme) eurot. Viru Vangla apellatsioonkaebus jääb ülejäänud osas rahuldamata

ning Tartu Halduskohtu 05.10.2023. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus

muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.

41. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama

astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust. Halduskohus mõistis Viru Vanglalt kaebaja menetluskulude katteks

välja 106,80 eurot ning jättis menetluskulud osas, milles kaebaja oli nende tasumisest

vabastatud, s.o riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda. Seejuures selgitas halduskohus, et ta

rahuldab kaebaja esitatud kolmest nõudest kaks, samuti nõude, mille järgi on tasumisele

kuuluv riigilõiv arvestatud (HKMS § 104 lg 1 teine lause), s.o hüvitamisnõude täies ulatuses.

Kaebuse eesmärgi sisulist saavutamist ja vaidluse muid asjaolusid (sh muutunud faktilisi

asjaolusid) arvestades ei pidanud halduskohus põhjendatuks võtta kaebuse rahuldamise

proportsiooni kindlakstegemisel arvesse kohustamisnõude rahuldamata jätmis ning mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kogu kaebaja kantud menetluskulude ulatuses ehk

106,80 eurot ning jättis riigilõivu 20 eurot, mille tasumisest oli kaebaja vabastatud, Eesti

Vabariigi kanda.

42. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu põhjendused menetluskulude jaotamisel

(otsuse p-d 53-54) on asjakohased. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusena muutub

kaebaja kasuks väljamõistetava kahjuhüvitise suurus vaid vähesel määral ning

ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega menetluskulude jaotamisel, puudub alus

ja vajadus menetluskulude jaotuse muutmiseks halduskohtus. Kuna kaebajal ringkonnakohtus

menetluskulusid ei tekkinud, puudub alus menetluskulude jaotamiseks ringkonnakohtus.

43. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse arvutivõrgus avaldamisel

kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)