2-24-116910/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.09.2024, Tallinn

lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

Tsiviilasja number

2-24-116910

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi K.R. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1974,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046)

esindaja Anu Volmer

Kostja: K.R. (isikukood xxxxxxxxxxx)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja BB Finance OÜ ja kostja vahel 29.10.2023

sõlmitud krediidilepingust tulenev põhivõlg 1510 eurot ja viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg

1 lauses 2 sätestatud määras perioodi 18.03.2024 – 30.09.2024 eest summas 100,65

eurot.

3. Jätta rahuldamata hageja põhivõla nõue 105,70 euro ulatuses, intressinõue 223,58

eurot, võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 35 eurot ja hagi esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise nõue 52,17 euro ulatuses.

4. Jätta hageja menetluskulud 81,55% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

18,45% ulatuses hageja kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 256,88 eurot.

6. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa

(256,88 eurot) tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

1. Hageja esitas 21.05.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega: välja mõista kostjalt hageja

kasuks BB Finance OÜ ja kostja vahel 29.10.2023 sõlmitud laenulepingust nr 2102400299

tulenev põhivõlgnevus 1615,70 eurot, intress 223,58 eurot, hagi esitamise seisuga

(19.06.2024) viivis 100,65 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35 eurot.

2. Hageja selgitab nõude aluse ja eelduste kohta järgmist.

2.1. Kostja ja BB Finance OÜ (registrikood 11306564, edaspidi krediidiandja) sõlmisid

sidevahendite teel krediidiandja portaalis www.raha24.ee 29.10.2023 laenulepingu

2102400299, laenusummas 1615,70 eurot, fikseeritud intressimääras 42,63% aastas, krediidi

kulukuse määras 50,% aastas, mis lepingu põhitingimustest tulenevalt on arvutatud lepingu

sõlmimise kuupäeva seisuga eeldusel, et laenusumma on 1615,70 eurot (sh lepingutasu

105,70 eurot), intressimäär 42,63% aastas, laenutähtpäev 16.03.2027 ning kogu laen võetakse

kohe kasutusse.

Lepingu sõlmimiseks peab klient tegema endale kasutajakonto www.raha24.ee, logib enda

isikliku kliendikontoga kliendikeskkonnas sisse, tuvastab enda isikusamasuse ning esitab

laenutaotluse. Kostja tegi kasutajakonto, tuvastades enda isikusamasuse 29.10.2023. Enne

lepingu sõlmimist pidi kostja tutvuma Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe,

Personaalsete Tingimuste ning Üldtingimustega, mis on kostjale isiklikul kasutajakontol

kättesaadavad ja allalaetavad kliendikeskkonnas www.raha24.ee. Kostja esitas taotluse ja

täitis krediidiküsitluse, milles muuhulgas andis kinnituse, et on tingimustega tutvunud, neist

aru saanud ja nendega nõustunud. Laenuleping loeti sõlmituks peale kostja poolt laenuandaja

laenuportaalis lepingu tingimustega tutvumist, nende aktsepteerimist ning peale

krediidiandaja poolt positiivse otsuse tegemist (üldtingimuste p 4.1.). Laenuandja poolt tehti

positiivne laenuotsus 29.10.2023, peale mida edastati laenuandaja poolt laenudokumendid

laenuandja laenuportaali kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti

aadressile xxx.

2.2. Laen summas 1510 eurot on kostja arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXX kantud

29.10.2023.

2.3. Kostja lepingu katteks tagasimakseid teinud ei ole. Kuna kostja jäi täielikult viivitusse

vähemalt kolme järjestikuse 16.12.2023, 16.01.2024 ja 16.02.2024 osamakse tasumisega,

andis krediidiandaja kostjale 29.02.2024 teatisega võimaluse täiendava tähtaja jooksul

võlgnevuse likvideerimiseks. Kuna kostja võlgnevust hiljemalt 16.03.2024 ei likvideerinud,

ütles krediidiandja lepingu üldtingimuste punkti 17.1 alusel ja kooskõlas VÕS § 416 üles

17.03.2024 seisuga. Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise teatise 29.02.2024

iseteeninduse kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxx.

Kostja ei ole krediidiandjat oma kontaktandmete muutumisest teavitanud. Kostjale saab

lepingu ülesütlemise teatise kättetoimetatuks lugeda 08.03.2024.

2.4. Krediidiandaja loovutas lepingust tuleneva nõude hagejale, edastades kostjale 17.03.2024

kliendikeskkonna kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxxx

teatise nõude loovutamise kohta.

2.5. Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta selgitab hageja järgmist. Kostja

märkis enda sissetulekuks 2700 eurot (tööandaja XXX OÜ), finantskohustusteks 450 eurot,

muud kohustused (sh eluasemekulud, toit) ja ülalpeetavate arvu kostja ei märkinud.

Krediidiandaja kontrollis 29.10.2023 kostja sissetulekute õigsust Eesti Maksu-ja Tolliameti

päringust (EMTA) saadud andmete alusel, millest nelja kuu keskmiseks sissetulekuks saadi

4076,86 eurot. Krediidiandja määras minimaalseks muude kohustuste miinimummääraks 708

eurot, milles võeti aluseks lepingu sõlmimisel avaldatud Statistikaameti andmed taotleja

kohta, kellel puuduvad ülalpeetavad. Kostja igakuiseks maksevõimeks (limiidiks) hinnati

1407 eurot järgmiselt: sissetulek 2700 eurot (lähtuti kostja esitatud netosissetulekust, kuna see

oli väiksem MTA-st saadud andmetest) – finantskohustused 450 eurot (lähtuti kostjalt saadud

andmetest) – muud kohustused 708 eurot (lähtuti lepingu sõlmimisel kehtinud sise-eeskirjas

kehtestatud minimaalsete kulude piirmäärast )– puhver 135,00 eurot (sise-eeskirjast tulenevalt

5% netosissetulekust ootamatult suurenenud rahaliste kohustuste katmiseks)) = 1407,00 eurot.

Päringutest krediidiregistrisse, Krediidinfosse, Ametlikesse Teadaannetesse ja

rahvastikuregistrisse saadi teada, et kostjal puudusid ülalpeetavad ja mistahes maksehäired ja

võlgnevused laenu saamise hetkel. Lepingust tulenev igakuine osamakse 76,28 eurot oli

krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane.

2.6. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress perioodi 17.11.2023-15.03.2024 eest

kokku summas 223,58 eurot. Viivist nõuab hagejalepingu personaalsete tingimuste punktist 4

tulenevalt 24% aastas, päevamääraga 0,067%, alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse

esitamiseni, kokku 100,65 eurot.

2.7. Tarbijakrediidi teabelehes punktist 3 tulenevalt on osamaksete tasumisega viivitamise

korral krediidiandjal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist. Hageja palub VÕS §

1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot. Hageja on

peale lepingu lõppemist edastanud kostjale e-posti-aadressile xxx järgnevad tasulised

nõudekirjad: 01.04.2024 (25 eurot), 09.04.2024 (5 eurot) ja 17.04.2024 (5 eurot).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse). Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud läbi

Ametlike Teadaannete 07.07.2024. Menetlusse võtmise määrusega oli kostjale antud tähtaeg

14 päeva arvates kättetoimetamisest. Kostja vastanud ei ole. Kohus andis hagejale lõpptähtaja

seisukohtade esitamiseks, hageja on tähtaegselt esitanud täiendused.

4. Kas leping on sõlmitud ja kehtis, kas krediit on välja makstud

4.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud

kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija

saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama).

VÕS § 410 lg 1 kohaselt võib tarbijakrediidileping olla sõlmitud ka sidevahendi abil.

Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega

kaasneb tühisuse tagajärg, st VÕS § 408 lg 1.

4.2. Hageja on kohtule esitanud laenulepingu pdf failina, millel ei ole kostja allkirja. Hageja

väitel sõlmiti leping sidevahendite teel. Hageja on esile toonud, et kostja tuvastas enda

isikusamasuse, selle tõendina on esitatud kostja digiallkirjaga isikusamasuse tuvastamise

dokument (dtl 128), et kostja esitas laenutaotluse, selle tõendina on esitatud krediiditoimiku

(dtl 118) ja krediidiküsitluse andmed (dtl 121), neist nähtub taotluse esitamise aeg. Küll aga ei

nähtu kummastki tõendist, et kostja oleks kinnitanud, et on tutvunud ja nõustunud hageja

väidetud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, Personaalsete Tingimuste ning

Üldtingimustega. Neis tõendites on üksnes viidatud veebilehel avaldatud isikuandmete

töötlemise tingimustele ja veebilehel avaldatud kasutajatingimustele (millega nõustumise

kohta on kinnitus võetud). Samuti ei nähtu neist tõenditest, mis summat kostja laenuks taotles

või mis tingimustel, sest krediidiküsitluse fail sisaldab üksnes kostja töökohta, sissetulekut ja

igakuiste finantskohustuste summat ning ka krediiditoimikus ei ole märgitud, millist summat

mis tingimustel kostja taotles (on välja toodud laenu andmed, mh krediidi kulukuse määr,

lepingutasu jm).

Kohus on seega seisukohal, et hageja ei ole esile toonud, mis sisuga tahteavalduse kostja tegi

ning ei ole tõendanud, et kostja laenulepingu tingimustega nõustus.

Hageja on kohtule esitanud selged faktiväited selle kohta, et 29.10.2023 on kostja

arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXX üle kantud 1510 eurot, hageja on selle kohta

esitanud ka maksekorraldust kajastava väljavõtte (dtl 154). Samuti on kostja esile toonud, et

lepingudokumendid esitati kostjale püsival andmekandjal (e-postiga). Sellest tulenevalt tuleb

VÕS 408 lg 2 alusel lugeda, et kuigi kostja tahteavalduse sisu on ebaselge, muutus

krediidileping siiski kehtivaks, sest laen väljastati kostjale.

4.3. Hageja toob välja, et lepingus oli krediidi kulukuse määr 50%, mis jäi sel ajal kehtinud

maksimaalse määra (50,16%) piiresse.

5. Vastutustundliku laenamise põhimõte

5.1. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalikku teavet esitamata jätma.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja

säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi

mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad

tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke

andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude

õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.

5.2. Hageja on esitanud krediidiküsitluste faili, millest ei nähtu, et kostjalt oleks tema

majandamiskulusid üldse küsitud. Hageja selgitustest ilmneb, et kostjalt konto väljavõtet ei

küsitud. Hageja on esitanud selgitused selle kohta, kuidas algne krediidiandja arvestas kostja

krediidivõimelisust ning tõendanud, et krediidiandja kontrollis kostja sissetulekut EMTA

registrist.

Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Algne krediidiandja

on kostjalt laenutaotluses küsinud üksnes summat, mitte aga laenukohustuse olemust. Konto

väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste

kohta. Seejuures pidi krediidiandja, kes ilmselgelt oli laenude andmisele spetsialiseerunud

turuosaline ning seega hästi kursis turul toimuva ja tarbijate käitumisega, ka hästi teadma, et

tarbijad ei esita tihti õigeid andmeid. Sellises olukorras kogu vastutuse tarbija kaela

lükkamisel (väiteks, et tarbija pidi esitama õigeid andmeid ja et krediidiandja võiski neid

usaldada) ei täidaks vastustundliku laenamise kohustuse regulatsioon oma eesmärki.

Praktikas on selline teoreetiliste arvestuste põhjal üksnes tarbija sissetuleku suuruse põhjal

laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt

krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning

kas ta elab sissetulekute piires (mitte üle võimete). Vastutustundliku laenamise kohustuse

eesmärk on hoida tarbijaid võlaorjusesse sattumast. Krediidiandjate kohaldatud

hindamissüsteemid (tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just

viinud selleni, et suur hulk inimesi on võlaorjuses. Just seetõttu on ka Riigikohus 2023.a

novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole tõendanud, et tarbija kohta

kogutud muu teave oli piisav, mis õigustas konto väljavõtte küsimata jätmist. Kohus leiab, et

krediidiandja ei kontrollinud piisavalt kõiki tarbijaga seotud asjaolusid ning ei ole seega

täielikult täinud vastustundliku laenamise kohustust.

6. Hageja nõuded

6.1. Ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tuleb VÕS § 396 kohaselt

laenuks saadud rahasumma tagastada. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tuleb arvestada kõik kostja

poolt tasutu põhivõla katteks ning lepingujärgne intressi määr asendub seadusjärgse

intressimääraga. Hageja on välja toonud, et kostja lepingu katteks tagasimakseid teinud ei ole

ning et lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne intressimäär 4%. Samas ei ole hageja esitanud

selle alusel intressiarvestust.

Leping ei ole korraliselt lõppenud (lepingu tähtaeg ei ole saabunud). Ent hageja on esile

toonud, et krediidiandja ütles lepingu üles ning esitanud ka selge faktiväite üles ütlemise teate

saatmise kohta. Lihtmenetluses võib poole seletuse lugeda tõendiks. Kohus loeb seega

tõendatuks, et algne krediidiandja ütles lepingu kehtivalt üles alates 17.03.2024. Üles

ütlemine kehtib, sest kostja ei ole tagasimakseid teinud, mida ümber arvestada VÕS § 4034 lg

7 kohaselt.

Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude 1510 eurot ulatuses VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti

1, § 108 lg 1 alusel, sest raha väljamaksmine laenulepingu alusel kostjale on tõendatud,

kostja pole raha tagastanud ning nõue on sissenõutavaks muutunud.

VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt jääb rahuldamata intressinõue, sest hageja ei ole tagasimakseid

uuesti määranud, sh intressi arvestanud.

6.2. Algses hagis nõuab hageja viivist põhivõlalt 24% aastas, päevamääraga 0,067%, alates

lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni. 16.09.2024 menetlusdokumendis palub

hageja välja mõista viivise põhivõlalt (1510,00 eurolt) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast kuni kohtuotsuse tegemiseni VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Kohus märgib, et hageja on 16.09.2024 menetlusdokumendis ühest küljest viivisenõuet

laiendanud (algselt hagi esitamiseni, hiljem kohtuotsuse tegemiseni), ent teisest küljest

kitsendanud (võlasumma, viivisemäär). Hagi nõude kitsendamine ja laiendamine ei ole hagi

muutmine, mis vajaks kostja nõusolekut. Samas ei ole ka hageja algsest viivisenõudest

loobunud (et kohalduks loobumise tagajärjed). Kohus märgib, et hageja 16.09.2024

menetlusdokumendis esitatu ei ole alternatiivne nõue, sest nõude ese (põhivõla, viivise) on

sama.

Kohus rahuldab hageja viivisenõude seega osaliselt, mõistes kostjalt viivise välja

seadusjärgses määras, alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 18.03.2024

kuni kohtuotsuse tegemiseni, kokku 100,65 eurot. Viivisemäär perioodil 18.03.2024 kuni

30.06.2024 oli 12,5% aastas ja alates 01.07.2024 on 12,25% aastas.

6.3. Kohus ei rahulda hageja nõuet hüvitada võla sissenõudmiskulud, sest hageja ei ole esile

toonud lepingulist kokkulepet sissenõudmiskulude hüvitiste suuruse kohta ega tõendanud

tegelikult tekkinud kahju ulatust. Hageja viidatud tarbijakrediidi teabelehes on märgitud, et

pärast lepingu lõppemist on võlateatise tasu 5-25 eurot sõltuvalt nõude summast ja vastavalt

seadusele (seega mitte konkreetsete summadena). VÕS kommenteeritud väljaandes ning sätte

loomise eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et erinevalt §-st 1131 ei sisaldu §-s 1132 iseseisvat

nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks. Säte piirab tarbija vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist eelkõige leppetrahvikokkuleppe, aga ka

üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. VÕS § 1132 ei nõua iseenesest, et

meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte

vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju

hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju

tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. VÕS § 1132 lõige 2 ei anna iseenesest alust nõuda

tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist (st ei ole nõudenorm),

vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Kui võlausaldaja nõuab

sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt

ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Tegu ei ole lihtsalt seadustatud

hinnakirjaga.

7. Menetluskulud

Hageja taotleb mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud ja viivise väljamõistetud

menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täies ulatuses

hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid.

Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja hagiavalduses. Hageja menetluskuluks riigilõiv

315 eurot. Menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud koos hagiavaldusega

07.07.2024 väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja ei ole hageja menetluskuludele

vastuväidet esitanud, samuti ei ole kostja esitanud oma menetluskulude nimekirja.

Tsiviilasja hinnaks oli hagi esitamisel TsMS § 133 kohaselt 1974,93 eurot, millelt tuleb

riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõiv summas 315 eurot. Seega

on hagilt tasutud riigilõiv summas 315 eurot põhjendatud ja vajalik kulu.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas 1510

eurot ja viivisenõude 100,65 eurot, millest algses hagis nõutud 19.06.2024 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis on 48,48 eurot. Seega kokku rahuldas kohus hagi 1610,65

euro ulatuses (1510 + 100,65), mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (1974,93 eurot)

81,55%.

Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163

lg 1 alusel hageja menetluskulud 81,55% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

18,45% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud poolte endi

kanda. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja kostjal rahaliselt kindlaksmääratavaid

menetluskulusid ei ole.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 81,55% hageja põhjendatud menetluskuludest

(315 eurot), millele vastab summa 256,88 eurot.

Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos

menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates

(TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik