1-24-4904/6 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

27. september 2024, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-4904

Kohtunik

Inna Ombler

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 29. juuli 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu XX esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk,

kaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Riigiprokuratuuri 29. juuli 2024 määrus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata.

Määrus on tulenevalt KrMS § 385 p-st 11 lõplik ega ole vaidlustatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuur alustas 14. oktoobril 2023

väärteoasja nr 267023006354 menetlust LS § 259 lg 2 p 3 tunnustel selles, et 14. oktoobril 2023

kell 02.32 ajal toimus liiklusõnnetus Pärnu linnas Xxx (Xxx tn) juures, kus kolmerattalist

kastiga jalgratast juhtinud XX sõitis vasakul pool teed, ei kasutanud pimedal ajal sõitmiseks

ees- ega tagavalgustust ning põrkas kokku vasakpööret sooritanud sõiduautoga Nissan Leaf

(reg nr xxx), mida juhtis TF. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai XX tervisekahjustuse ning PF OÜ-

le tekkis varaline kahju.

Väärteomenetluse käigus teostatud kohtuarstliku ekspertiisiga diagnoositi XXl eluohtlikud

tervisekahjustused, menetlus väärteoasjas lõpetati ning materjalid edastati kriminaalmenetluse

alustamise otsustamiseks.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmine

2. PPA teatas 20. mail 2024 kriminaalmenetluse alustamata jätmisest. Teates leiti, et

mõlemad liiklusõnnetuse osapooled eirasid liiklusseadusest tulenevaid nõudeid – jalgrattur

eiras LS § 32 lg 1 p 4 nõudeid ja autojuht LS § 57 lg 1 nõudeid. Uurija tugines eelkõige

liiklustehnilise ekspertiisi tulemustele, mille aktist ja skeemist nähtuvalt oli jalgrattur õnnetuse

toimumise hetkel diagonaalselt ületamas peateed (jalgratturi sõidutrajektoor ei olnud

sõiduteega paralleelne, vaid oli diagonaalis, jalgrattur suundus paremalt teepoolelt vasakule)

ning kõrvalteelt peateele lähenev sõiduauto põrkas peateele vasakpööret tehes kokku Xxx

tänava ja A.H. Tammsaare puiestee ristmikul diagonaalselt teed ületava jalgratturiga.

Menetleja leidis, et pimedal ajal sõiduteel olles lõi tervisekahju saanud jalgrattur liiklusnõudeid

rikkudes mootorsõidukijuhi jaoks ootamatu takistuse ja seadis end ise ohtu. Samal ajal ei

veendunud kõrvalteelt peateele suundunud mootorsõidukijuht täielikult enda manöövri

ohutuses ehk ei täitnud korrektselt LS § 57 nõudeid, mille kohaselt peab kõrvalteel sõitev juht

andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega

teed, sõltumata tema sõidusuunast. Mõlemal õnnetusel osalenul oli kohustus liiklusohtu ära

hoida ning ilma liiklusnõudeid rikkuva käitumiseta ei oleks liiklusõnnetust sellisel kujul

juhtunud. T F ei veendunud kõrvalteelt peateele keerates manöövri ohutuses, kuid sõitis XXle

otsa sellepärast, et naine juhtis jalgratast sõidutee keskel, olles asetsetud diagonaalselt

sõiduteega ja jäädes seetõttu autojuhile märkamatuks.

Kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale

3. XX esindaja Indrek Sirk vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Lääne

Ringkonnaprokuratuuris, taotledes kriminaalmenetluse alustamist.

Kaebuses leiti, et keskne küsimus käesolevas asjas on kannatanu jalgratta paiknemine. XX on

andnud ütlused, et ta liikus sõidutee parema ääre lähedal ning liiklustehnika ekspert on asunud

seisukohale, et kokkupõrke toimumise hetkel olevat XX liikunud diagonaalis sõidutee paremast

äärest tee keskosa suunas kiirusega 18 km/h. Analüüsimata on jäänud, miks kannatanu asus

sellises asendis ning kuidas ta sellesse asendisse jõudis. Iga liiklusõnnetuse korral tuleb

tuvastada kokkupõrke eelne olukord ja kausaalne ahel kuni hetkeni, kus ühel või teisel osalisel

ei olnud enam võimalik kokkupõrget ära hoida. Kokkupõrke asend viitab selgelt sellele, et

kannatanu on eelnevalt liikunud mööda sõidutee paremat äärt, st täites LS § 32 lg 1 p 4 nõudeid.

Selle põhjus, et kannatanu oli kokkupõrke hetkel diagonaalis keset teed, on ilmne – kannatanu

nägi kõrvalteelt peatumata ja teeandmise kohustust täitmata peateele sõitvat autot ning pööras

instinktiivselt paremalt lähenevast autost eemale, st vasakule.

Kui lisada eksperdi skeemile liiklusõnnetuses osalenud sõidukite asendid sel hetkel, kui XX

jaoks tekkis liiklusohtlik olukord, saab selgeks, et järsk vasakpööre tee keskosa suunas on

tehtud sõidutee paremast äärest vältimaks kokkupõrget kõrvalteelt peateele sõitnud

sõiduautoga. Kokkupõrge sõiduautoga oleks toimunud ka siis, kui jalgrattur oleks jätkanud otse

liikumist.

4. Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis kaebuse rahuldamata. Prokuratuur nõustus PPA

seisukohaga kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta.

Ringkonnaprokurör nõustus PPA-ga, et mõlemad õnnetuse osapooled eirasid liiklusseadusest

tulenevaid nõudeid. Liiklustehnilisest ekspertiisist nähtuvalt toimus sõiduki ja jalgratturi

kokkupõrge tee keskosa piirkonnas. Fikseeritud tehioludele tuginedes on ekspert toonud välja

sõiduauto ja jalgratta paiknemise õnnetuse ajal – esmasel kontakti hetkel ei saanud jalgratas

paikneda auto suhtes risti, vaid diagonaalselt ning esmalt on autoga kontakteerunud jalgratta

kasti esinurga piirkond. Sellest järeldas ekspert, et õnnetuse toimumise ajal oli jalgrattur

diagonaalselt ületamas sõiduteed (suundumas paremalt tee poolelt vasakule) ning ristmikule

lähenev sõiduauto põrkas kõrvalteelt peateele vasakpööret tehes ristmikul kokku jalgratturi

juhitava jalgrattaga.

Ringkonnaprokurör märkis, et jalgratturi esitule põlemine/mittepõlemine õnnetuse eel on

jäänud väärteomenetluse käigus küsitavaks. Samas ei oma see asjaolu liiklustehnilise ekspertiisi

tulemust silmas pidades suurt tähendust, sest jalgratturi sõidutrajektoor ei olnud sõiduteega

paralleelne, vaid diagonaalis, mistõttu esitulede põlemine ja sõiduteega diagonaalselt kumav

valgusvihk ning helkurite helkimine jäid kõrvalteelt peateele sõitvale autojuhile seetõttu suure

tõenäosusega märkamata. Ka olid õnnetuse olud (halb ilm, pimedus jne) sellised, mis ei

võimaldanud autojuhil jalgratturit märgata.

Kannatanu ei mäleta liiklusõnnetuse toimumist ning on oma paiknemise kohta sõiduteel andnud

vastuolulisi ütlusi. Seetõttu ei ole nende pinnalt võimalik objektiivselt tuvastada, kas ta liikus

enne kokkupõrget sõidutee parema ääre lähedal, oma sõiduraja keskel või sõidutee keskosa

piirkonnas. Kriminaalasja alustamise/alustamata jätmise otsustamisel ei saa menetleja tugineda

oletustele, nagu on seda teinud kannatanu esindaja. Ainsa objektiivse tõendiga – liiklustehnilise

ekspertiisiga – on üheselt tuvastatud, et kokkupõrge toimus sõidutee keskosa piirkonnas ja

jalgratas paiknes auto suhtes diagonaalselt, mitte nõuetekohaselt paremas ääres. Edasiste

menetlustoimingutega ei oleks võimalik välja selgitada, kas jalgrattur liikus enne kokkupõrget

just sõidutee paremas ääres või mitte. Ka kannatanu täiendav ülekuulamine ei annaks esialgse

paiknemise osas usaldusväärset teavet, sest liiklusõnnetuse toimumist kannatanu ei mäleta ning

eelnevatel ülekuulamistel on ta andnud vastuolulisi ütlusi.

Tõsikindlalt on tõendatud, et kannatanu oli õnnetuse toimumise ajal keset sõiduteed

mootorsõiduki suhtes diagonaalselt (mitte ei liikunud nõuetekohaselt sõidutee paremas ääres)

ja ületas jalgrattaga teed kohas, kus puudus ülekäigurada.

Kokkuvõttes oli ringkonnaprokurör seisukohal, et pole alust omistada saabunud tagajärge

üksnes mootorsõiduki juhile, kui samal ajal saab tõsikindlalt väita, et vaatamata õnnetuse

põhjustamisele tema poolt oleks kannatanu isikukahju olnud sootuks olemata või olnuks

oluliselt väiksema raskusastmega, kui kannatanu oleks jalgrattaga kõrvaltee ja peatee ristumisel

samuti veendunud, et teedel ei liigu mootorsõidukeid, samuti ületanud sõiduteed selleks

ettenähtud kohas ja mitte diagonaalselt liikudes või kui kannatanu oleks vähemalt kasutanud ka

lisaks nõuetekohast turvavarustust-kiivrit, mis oleks selgelt võinud vähendada või vältida

ekspertiisiaktis kirjeldatud peapiirkonnaga seotud vigastuste tekkimist.

5. Kannatanu

esindaja

vaidlustas

kriminaalmenetluse

alustamata

jätmise

Riigiprokuratuuris, taotledes jätkuvalt kriminaalmenetlust alustamist ning ka täiendava

liiklustehnika ekspertiisi läbiviimist.

Riigiprokuratuuri määrus

6. Riigiprokuratuur jättis 29. juuli 2024 määrusega XX esindaja kaebuse rahuldamata,

nõustudes ringkonnaprokuratuuri seisukoha ja argumentidega kriminaalmenetluse aluse

puudumise kohta.

Riigiprokurör märkis, et kaebuse esitaja versiooni puhul toimunust on tegemist subjektiivse

oletusega. Tõenditest nähtuvalt on tuvastatud kokkupõrke koht, liiklusvahendite kiirus ja asend

kokkupõrke hetkel, kuid seda, kuidas liiklusvahendid enne kokkupõrget liikusid, saab üksnes

oletada. Tõsikindlalt on tuvastamata, kuidas sattus jalgrattur vahetult enne liiklusõnnetust

sõidutee keskele ning kas enne tee keskossa pööramist sõitis kannatanu liiklusreegleid järgides

just sõidutee pärisuunavööndis, tee servas ja justnimelt piki teed. Kannatanu ei oska ise

selgitada, kuidas ta keset teed sattus. Ka autojuht ei ole võimeline selgitama, et millistel

asjaoludel jalgrattur tee keskele sattus – autojuhi sõnul ei näinud ta jalgratturit enne

kokkupõrget üldse. Liiklustehnilises ekspertiisis on vaieldamatult tuvastatud, et kokkupõrge

toimus tee keskosas. Seda, kuidas sattus jalgrattur keset teed, pole ekspertiisiaktis tõsikindlalt

öeldud ega saagi antud juhul allikmaterjalile tuginedes öelda, nagu sedagi, kus sõitis jalgrattur

enne seda. Kriminaalmenetluses tuleb aga kõik oluline tõsikindlalt tuvastada.

Ka täiendav liiklustehniline ekspertiis ei annaks mitte mingit tõsikindlat teavet liiklusõnnetuses

osalenud jalgratturi õnnetusele eelnenud liikumise osas. Sündmuskohal ei ole fikseeritud

mingeid jälgi, mis annaksid teavet liiklusvahendite õnnetusele eelnenud liikumise osas,

mistõttu ei ole eksperdil võimalik teha selles küsimuses mingeid tõsikindlaid tähelepanekuid

ning temagi (s.o ekspert) saaks selles osas piirduda parimal juhul vaid oletustega.

Oletus on ka kaebuse esitaja väide, et kokkupõrge toimunuks ka siis, kui jalgrattur oleks

jätkanud otse liikumist (sellise väite eelduseks on see, et jalgrattur sõitis enne kokkupõrget

sõidutee (Xxx tänava) pärisuunavööndis tee paremal serval), mida ei ole võimalik tuvastada

ega tõenditega kinnitada. Isegi juhul kui jalgrattur täitis liiklusreegleid ja sõitis enne

kokkupõrget sõidutee pärisuunavööndis tee parempoolsel serval (kuigi tõenditest nähtuvalt pole

sugugi välistatud tee diagonaalne ületamine jalgratturi poolt või mõni muu liiklusreeglite

vastane tegevus, sest kokkupõrke toimumine sõidutee keskosas on fakt), puudub igasugune alus

väita, et ka siis oleks liiklusõnnetus toimunud. Materjalidest (sündmuskoha vaatlusprotokollist,

liiklustehnika ekspertiisi aktist ja sellele lisatud skeemist, autojuhi seletustest) nähtuvalt toimus

kokkupõrge ajal, mil autojuht oli vasakpöörde peateele praktiliselt ära teinud ning väidetavalt

tee paremal serval liikuval jalgratturil olnuks ainus võimalus autole n-ö pihta saada järsu

manöövri (vasakule pööramise abil). Kui väidetavalt tee paremal serval liikuv jalgrattur oleks

jätkanud sama trajektooriga (ja sama kiirusega, mis oli ligikaudu 13 km/h) otsejoones liikumist,

siis tõenäoliselt ei oleks mingit kokkupõrget toimunud. Kirjeldatu kehtiks vaid siis, kui oleks

tõsikindlalt tuvastatud see, et kuni järsult vasakule ehk auto suunas pööramiseni liikus jalgrattur

pärisuunavööndis tee paremal serval. Paraku on jalgratturi liiklusreegleid järgiv liikumine

pärisuunavööndis Xxx tänava paremal serval üksnes jalgratturi esindaja oletus.

Kriminaalmenetlust ei saa alustada kaebuse esitaja subjektiivse ja meelevaldse hinnangu põhjal,

et tema arvates on keegi pannud toime kuriteotunnustega teo. Antud juhul sisaldab kaebus

üksnes oletusi, st pole piisavalt kuriteole viitavat usaldusväärset teavet, mistõttu ei ole

kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega lubatav.

Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

7. Kannatanu esindaja esitas Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles taotleb

kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamist,

kriminaalasjas menetluse alustamist ning menetleja kohustamist viima läbi täiendavat

liiklustehnika ekspertiisi, seejuures võimaldada eksperdile küsimusi esitada ka kannatanul.

Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et XX ei rikkunud LS § 32 lg 1 p 4 nõudeid, vaid liikus

sõidutee parema ääre lähedal ning tegi järsu vasakpöörde tee keskosa suunas ootamatu

liiklusohtliku olukorra tõttu, et vältida kokkupõrget kõrvalteelt peateele sõitnud sõiduautoga.

Kokkupõrge sõiduautoga oleks toimunud ka siis, kui jalgrattur oleks jätkanud otse liikumist.

Tegemist ei ole mitte oletuse, vaid uurimisversiooniga, mida tuleb kontrollida. Eluohtlikke

tervisekahjustusi saanud kannatanu on väärt riigipoolset sekkumist, et liiklusõnnetuse

tekkemehhanism välja selgitada selle algpõhjusest alates. Eriti olukorras, kus kannatanut

väärteomenetluses süüdistati täiesti põhjendamatult ja ebaseaduslikult sõidutee vasakus ääres

sõitmises.

Prokuratuur on keeldunud täiendavate tõendite kogumisest, et selgitada lisaks kokkupõrke

kohale välja, kuidas liikusid sõidukid enne kokkupõrget. Tavateadmiste põhjal on ilmne, et

kastiga jalgrattaga ei ole võimalik sõita diagonaalselt külg ees mööda tee keskosa. See

tähendab, et enne kokkupõrget pidi piki teed liikuv jalgrattur kusagil mööda teed liikuma tee

äärega paralleelselt. Analüüsimata on aga jäetud põhjusliku seose ahel enne kokkupõrke

toimumist.

Liiklustehnika eriteadmistega isikul on võimalik ekspertiisi käigus välja arvutada ja tehniliselt

põhjendada, millises asendis oli jalgrattur sõiduteel ajal, kui ta liikus veel otse piki teed. Samuti

on liiklustehnika ekspertiisiga võimalik tuvastada see, kui kaua liikus kõrvalteelt peateele

sõitnud auto peateel ehk jalgratturi eesõigust takistades. Eksperdi arvamusest saadud tõendite

põhjal on võimalik järeldada, kas jalgrattur täitis liiklusnõudeid (st kas ta liikus sõidutee

parempoolse ääre lähedal) ning kui ta ka oli mõningal määral paremast äärest kaugemal, siis

kas autojuhil oli tõepoolest võimatu teda näha ja kas liiklusõnnetus jäänuks toimumata, kui

jalgrattur oleks olnud rohkem paremal pool. Ekspertiisiga saab tuvastada jalgratturi asendi ohu

tekkimisel ja kas otse piki teed liikuva jalgratturi esituli oli tõepoolest mittenähtav autojuhi

jaoks.

Kannatanu poolt liiklusnõuete rikkumine ei välista teeandmise kohustust rikkuva sõidukijuhi

poolt kuriteokoosseisu täitmist. Ühtegi tõendit, mis annaksid alust asuda seisukohale, et

kannatanu ei liikunud sõidutee paremas ääres ning kannatanu poolt ootamatult tekkinud

ohtlikus olukorras (hädaseisundis) vasakule pööramine ei olnud õigusvastane. Ka juhul kui

kannatanu oleks jätkanud otse liikumist, oleks kokkupõrge toimunud. Kannatanule ei saa ette

heita, et kui ta näeb autojuhi poolt teeandmise kohustuse eiramist, siis ta suudaks analüüsida,

kas auto jõuab napilt eest läbi ja ta meelekindlalt jätkab otse sõitmist, mitte ei pööra end ohust

eemale.

Seni on keskendutud sellele, et autojuhil oli kohustus kõrvalteelt peateele sõites anda teed

peateel liikuvale jalgratturile. Täielikult analüüsimata on jäetud autojuhile pöördel kehtestatud

õiguslike kohustuste normid. Liiklusseaduse § 33 lg 2 p 8 kohaselt on igal juhil kohustus

veenduda manöövri ohutuses ning manöövrit teostades mitte ohustada teisi liiklejaid. Pööre

vasakule on liiklusseaduse § 2 p 37 ja 61 kohaselt manööver. Lisaks on prokuratuuri versiooni

jaatades jalgrattur selles kohas ristmiku kõrval ületamas sõiduteed suunaga paremalt vasakule.

Sellises olukorras kohustab liiklusseaduse § 17 lg 5 p 2 mitterööbassõidukijuhti andma teed

jalakäijale, jalgratturile, kergliikurijuhile, robotliikurile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile,

kes

ületab

sõiduteed,

millele

juht

pöörab,

kui

teeandmise

kohustus

ei

ole

liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Kui käsitada kannatanut sellel ristmikul

sõiduteed ületava jalgratturina, siis oli autojuhil kohustus talle pööret lõpetades teed anda. Igal

juhul ja mistahes viisil käesolevat sündmust analüüsides oli autojuhil kohustus jalgratturile teed

anda ja seetõttu on kriminaalmenetluse alustamata jätmine ebaseaduslik.

Autojuhil ei ole mitte mingit õigustust mitte näha jalgratturit ning XX oli teinud ennast ka igati

nähtavaks, kuna tema jalgrattal olid helkurid ning kasutusel ettenähtud tuled. Autojuhil oli

kohustus anda peateele sõites teed igale peateel liikuvale juhile ja neid mitte takistada. Samuti

oli pöörde sooritamisel autojuhil kohustus veenduda selle ohutuses ning anda teed jalgratturile,

kes ületab teed, millele autojuht pööras.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Esitatud kaebuses on koos Riigiprokuratuuri määruse tühistamisega taotletud ka

kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise tühistamist. Seda taotlust ringkonnakohus

rahuldada ei saa. Ringkonnakohus vaatab KrMS § 208 alusel läbi kaebust Riigiprokuratuuri

määruse peale. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist on kaebaja saanud vaidlustada

juba Põhja Ringkonnaprokuratuuris ning teist korda sama menetlusotsust vaidlustada ei saa.

9. Kaebuse rahuldamiseks ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ei ole.

10. Kaebuse esitaja taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse

alustamise kohustamist argumendiga, et senises menetluses on analüüsimata jäetud põhjusliku

seose ahel enne kokkupõrke toimumist ning et ekspertiisiga on võimalik välja selgitada, millises

asendis oli jalgrattur sõiduteel ajal, kui ta liikus veel otse piki teed, samuti see, kui kaua liikus

kõrvalteelt peateele sõitnud auto peateel ehk jalgratturi eesõigust takistades. Selle põhjal on

võimalik järeldada, kas jalgrattur täitis liiklusnõudeid, st kas ta liikus sõidutee parempoolse ääre

lähedal ning kui ta ka oli mõningal määral paremast äärest kaugemal, siis kas autojuhil oli

tõepoolest võimatu teda näha ja kas liiklusõnnetus jäänuks toimumata, kui jalgrattur oleks olnud

rohkem paremal pool. Ekspertiisiga saab tuvastada ka selle, kas otse piki teed liikuva jalgratturi

esituli oli autojuhi jaoks tõepoolest mittenähtav.

10.1. Kaebuse esitaja argument, et ekspertiisiga on võimalik saada liiklusõnnetuse põhjuste

kohta täiendavat teavet, tugineb eeldusele, et jalgrattur liikus sõiduteel otse piki teed. See on

aga eeldus, mida pole olemasolevate tõendite põhjal tuvastatud, nagu sedagi, millises sõidutee

osas jalgrattur enne kokkupõrget sõitis. Riigiprokuratuur on määruses leidnud, et ka täiendava

ekspertiisiga poleks jalgratturi õnnetusele eelnenud liikumise osas võimalik tõsikindlat teavet

saada: jalgrattur ise ei mäleta, millistel asjaoludel ta enne kokkupõrget tee keskossa sattus,

autojuht ei näinud jalgratturit enne kokkupõrget üldse ning sündmuskohal pole fikseeritud

mingeid jälgi, mis annaksid teavet liiklusvahendite õnnetusele eelnenud liikumise osas.

Kaebuses pole väidetud, et täiendav ekspertiis annaks teavet selle kohta, kas kannatanu sõitis

enne kokkupõrget piki teed. Kaebuse esitaja põhjendab oma väidet, et kannatanu liikus enne

kokkupõrget piki teed tee äärega paralleelselt argumendiga, et „Tavateadmiste põhjal on ilmne,

et kastiga jalgrattaga ei ole võimalik sõita diagonaalselt külg ees mööda tee keskosa.“.

Ringkonnakohus saab sellest argumendist aru nii, et kuna diagonaalselt ei ole võimalik piki

teed sõita, siis pidi jalgrattur enne kokkupõrget sõitma piki teed, mitte diagonaalselt.

10.2. Riigiprokuröri hinnangul pole aga ka välistatud, et jalgrattur ületas teed diagonaalselt.

Tegelikult möönab ka kaebuse esitaja sellise versiooni võimalikkust, tuues välja, et sellisel

juhul oli autojuhil LS § 17 lg 5 p 2 järgi kohustus anda jalgratturile teed. Kuivõrd võimalikud

on erinevad versioonid, kuidas võis jalgrattur teel liikuda – kas piki teed või diagonaalselt teega

– oleks täiendava ekspertiisi tegemise kohustamine põhjendatud vaid juhul, kui see võib anda

vajalikku

tõendusteavet

ratturi

õnnetusele

eelnenud

liikumise

kohta.

Sarnaselt

Riigiprokuratuuriga ei näe aga ka ringkonnakohus võimalust, et täiendav ekspertiis saaks selle

kohta tõsikindlat teavet anda. Kui seda pole ekspertiisiga võimalik välja selgitada, pole ka

õnnetuse põhjuseid võimalik tuvastada. Sellises olukorras saab vaid oletada, kas rattur oli enne

õnnetust teed ületamas või sõitis ta otse piki teed. KrMS § 193 lg 1 ja § 194 kohaselt peab

kriminaalmenetluse alustamiseks olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu

teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis). Kui uurimisasutuse

või prokuratuurini jõudnud teabe alusel pole kuriteotunnused tuvastatavad ning on näha, et

kuriteo asjaolusid pole ka täiendavate menetlustoimingutega võimalik tuvastada, ei ole

kriminaalmenetluse alustamine põhjendatud.

11. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuur on võtnud arvesse

olemasolevaid tõendeid, arvestades ka lisatõendite kogumise väljavaateid, ning jõudnud

põhjendatud järeldusele, et autojuht T. Fi tegevuses pole KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus sätestatud kuriteo tunnused tuvastatavad. Kaebuses

öeldu, et eluohtlikke tervisekahjustusi saanud kannatanu on väärt riigipoolset sekkumist, et

liiklusõnnetuse tekkemehhanism välja selgitada, ei ole argument, millest võiks menetluse

alustamise otsustamisel lähtuda. Menetlust alustatakse KrMS § 193 lg-s 1 nimetatud tingimusel.

Prokuratuur on selgitanud, miks praegusel juhul need tingimused täidetud ei ole, ning kaebuse

argumendid ringkonnakohtu hinnangul prokuratuuri seisukohti ei kummuta.

12. Sest tulenevalt on kriminaalmenetluse alustamata jätmine olnud seaduslik ja

põhjendatud ning ringkonnakohus jätab KrMS § 208 lg 5 alusel Riigiprokuratuuri 29. juuli 2024

määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)