2-22-15219/21 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Harak

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-15219

Tsiviilasi

XXX hagi mittetulundusühing Sangaste Asundused

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

685 536 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX, registrikood 75001566

Hageja seaduslik esindaja L.Q

Hageja lepinguline esindaja Cardo Soosaar

Kostja: MTÜ Sangaste Asundused, registrikood

80270765

Kostja seaduslik esindaja juhatuse liige T.L

Kostja lepinguline esindaja Andrus Lillo

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 03.09.2024

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi täies ulatuses.

2. Mõista MTÜ-lt Sangaste Asundused välja Otepää valla kasuks võlgnevus kokku

637 396 eurot, millest põhivõlgnevus 600 000 eurot, kuni 10.10.2022

sissenõutavaks muutunud viivis 37 356 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot.

3. Mõista MTÜ-lt Sangaste Asundused välja Otepää valla kasuks viivis põhinõudelt

600 000 eurot alates 11.10.2022 kuni põhinõude tasumiseni 0,022% päevas, kuid

mitte väiksemas määras kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr.

4. Jätta menetluskulud kostja MTÜ Sangaste Asundused kanda.

5. Määrata Otepää valla menetluskulude suuruseks 6470 eurot, so riigilõiv 5000

eurot ja õigusabikulu hagimenetluses 1470 eurot.

6. Mõista kostjalt MTÜ-lt Sangaste Asundused välja hageja Otepää valla kasuks

menetluskulud 6470 eurot. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7).

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist

(TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja nõuab 11.10.2022 esitatud hagis kostja vastu põhivõlgnevuse 600 000 eurot,

kuni 10.10.2022 kogunenud viivise summas 37 356 eurot, alates 11.10.2022 viivise

põhinõudelt kuni põhinõude täieliku tasumiseni 0,022% tähtajaks tasumata summalt

iga viivitatud päeva eest ning sissenõudmiskulude hüvitise summas 40 eurot

väljamõistmist. Lisaks palutakse hagis jätta hageja menetluskulud kostja kanda ja

kostja menetluskulud tema enda kanda. Kohus võttis hagi menetlusse 22.11.2022.

Kostja esitas 07.12.2022 vastuse hagile. 16.01.2023 esitas hageja seisukoha kostja

vastuse osas. 25.05.2023 kirjaga andis kohus kostjale tähtaja vastamaks hageja

viimatisele seisukohale. 26.06.2023 esitas kostja oma seisukoha. 10.05.2024 teatas

kostja, et kompromissi sõlmida ei õnnestunud ning täiendavaid tõendeid esitada ei

soovi. 10.05.2024 esitas hageja täiendava seisukoha ja tõendi. Eelmenetlus lõppes

11.06.2024. Kohtuistung toimus 03.09.2024. Menetluskulude nimekirjad palus kohus

esitada hiljemalt 09.09.2024.

Hagiavaldus

2. Hagiavalduse kohaselt otsustati Sangaste Vallavolikogu 18. oktoobri 2016. a otsusega

nr 53 „OÜ-s Sangaste Mõis Sangaste valla osalemise lõpetamine“ võõrandada kostjale

OÜ Sangaste Mõis osa nimiväärtusega 749 700 eurot. Müügileping on tõestatud Valga

notari Katri Kutsari poolt 04.10.2017 notari ametitoimingute raamatu registri nr

2949/2017 all. Otepää Vallavolikogu 23.12.2016 otsusega nr 87 kinnitatud Sangaste

valla ja Otepää valla ühinemislepingu punkti 5.3 kohaselt läksid hagejale 2017. aasta

kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päeval üle kõik

Sangaste valla õigused ja kohustused.

Müügilepingu punkti 3.1 kohaselt oli ostuhind 749 700 eurot ja punktist 3.2 tulenevalt

kogu summa maksetähtaeg hiljemalt 31.12.2021. Ostuhinnast laekus 149 700 eurot

2(13)

30.12.2021, ülejäänud ostuhinna osa summas 600 000 eurot on hagiavalduse

esitamise seisuga tasumata.

Kostja on läbirääkimistel avaldanud, et hageja peaks asuma vastavalt müügilepingule

osa tagasi omandama. Müügilepingust tulenevalt oli kostjal õigus kogu järelmaksu aja

jooksul tagastada osa hagejale, kandes kõik sellega seotud kulud. Järelmaksu aeg

lõppes maksetähtaja saabumisel 31.12.2021 ja kostja osa selleks ajaks hagejale ei

tagastanud, mistõttu kaotas õiguse kokkulepitud tagasimüügiõigusele. Kostja on

läbirääkimistel soovinud maksetähtaja pikendamist ja seega andnud hagejale mõista,

et soovib müügilepingut siiski täita, mitte osa hagejale tagastada.

Müügilepingu punkti 3.3 kohaselt on tasumisega viivitamisel müüjal õigus nõuda

ostjalt viivist 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kuna

kostja on müügilepingu alusel omandatud osa ostuhinna tasumise kohustuse

täitmisega viivitusse jäänud, nõuab hageja viivist 0,022% päevas tähtaegselt tasumata

summadelt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hagiavalduse koostamise seisuga on

kostja viivitanud kohustuse täitmisega 283 päeva, seega on kogunenud viivise summa

37 356 eurot. Lisaks tuleb kostjalt alates 11.10.2022 välja mõista viivist põhinõudelt

kuni täieliku tasumiseni 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.

VÕS § 1131 lõike 1 alusel võib võlausaldaja juhul, kui ta võib nõuda viivist, nõuda

võlgnikult ka sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

Kostja vastus

3. Kostja vaidleb hagile vastu, leiab, et hagi on alusetu ja põhjendamatu ning see tuleb

jätta täies ulatuses rahuldamata.

Müügilepingu p-i 5.1. kohaselt lepivad müüja (hageja) ja ostja (kostja) kokku, et

ostjal (kostjal) on õigus kogu järelmaksu aja jooksul tagastada lepingu ese müüjale,

kandes kõik lepingu eseme tagastamisega seotud kulud. Kostja on edastanud hagejale

16.12.2021 avalduse, milles teatas, et kasutab oma tagasimüügiõigust, tagastab osa

hagejale ja palub hagejal alustada läbirääkimisi OÜ Sangaste Mõis osas vastavalt

müügilepingu punktidele 5.1. ja 5.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1

esimese lause kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma.

Müügilepingu p-s 5.2. viidatud leping tähendab üksnes nö. „asjaõiguslepingu“ ehk

omandi ülekandmise lepingu sõlmimist. Samas tagasimüügiõiguse realiseerimiseks

piisab üksnes vastava võlaõigusliku tahteavalduse esitamisest, mida kostja on

16.12.2021 hagejale ka esitanud.

Samuti juhib kostja tähelepanu asjaolule, et müügilepingu p-i 5.3. kohaselt kohustub

müüja ühe (1) aasta jooksul arvates ostjalt tagasimüügi ettepaneku saamisest

tagastama ostjale viimase poolt tagasimüügi ettepaneku tegemiseni tasutud ostuhinna

osa. Kostja on käesolevaks ajaks tasunud hagejale tagasimüügi ettepaneku tegemiseni

149 700 eurot.

Tulenevalt kõigest ja arvestades asjaoluga, et kostja on käesolevaks ajaks kasutanud

oma müügilepingust tulenevat tagasimüügiõigust, siis puudub hagejal kostja vastu

hagiavalduses toodud müügihinna ja kõrvalnõuete (viivis, sissenõudmiskulud jne.)

tasumise nõue ja hagiavaldus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

3(13)

Hageja vastus

4. Hageja selgitab 16.01.2023 vastuses, et ei nõustu sellega, et kostja on 16.12.2021

teinud võlaõigusliku tahteavalduse tagasimüügiõiguse kasutamiseks, millega on

tagasimüügiõigust kasutanud.

Vaidlusaluse müügilepingu punktis 5.1 sätestatud tagasimüügiõiguse sisuks on

müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimine ostja poolt vastava sisuga tahteavalduse

tegemisel ja ehkki viidatud kokkulepe on VÕS § 238 sätestatust vastupidise

struktuuriga, kohalduvad tagasimüügiõigusele võlaõigusseaduse tagasiostuõigusega

müüki reguleerivad sätted. Tagasimüügiõiguse teostamisel tuleb lähtuda VÕS § 238

kolmanda lõike esimeses lauses toodust, mille kohaselt peab sama paragrahvi teises

lõikes nimetatud avaldus olema samas vormis nagu müügileping. Müügileping on

sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis ning see ei sisalda kokkulepet, et

tagasimüügiõiguse avaldus võiks olla seaduses sätestatust erinevas vormis. Seega peab

teistsuguse kokkuleppe puudumisel avaldus tagasimüügiõiguse kasutamiseks olema

notariaalselt tõestatud vormis.

Müügilepingu punkti 5.2 kohaselt sõlmivad müüja ja ostja osa tagastamiseks vastava

lepingu, mis viitab poolte soovile erinevalt VÕS § 238 lõikes 2 sätestatud ühepoolse

avalduse esitamisest sõlmida tagasimüügiõiguse realiseerimiseks eraldi leping.

Äriseadustiku § 149 lõike 4 esimese lause kohaselt peab osa võõrandamise

käsutustehing olema notariaalselt tõestatud vormis. Tulenevalt OÜ Sangaste Mõis

põhikirja punktist 3.3 peab ka osa võõrandamise kohustustehing olema notariaalselt

tõestatud.

Eeltoodust tulenevalt peavad nii tagasimüügiõiguse kasutamiseks tehtav tahteavaldus

kui ka tagasimüügiõiguse realiseerimiseks sõlmitav leping olema notariaalselt

tõestatud. Kostja ei ole hagejale sellist avaldust esitanud ja poolte vahel ei ole

müügilepingu punktis 5.2 märgitud lepingut sõlmitud. Seega ei ole müügilepingu

punktist 5 tulenevat tagasimüügiõigust kasutatud. Müügilepingu punktis 5.1 oli

tagasimüügiõiguse teostamise tähtajaks kokku lepitud järelmaksu aeg, mis saabus

31.12.2021.

Kostja on vastuses püüdnud jätta mulje, et 16.12.2021 edastatud kirjas teatati

tagasimüügiõiguse kasutamisest. Hageja sellega ei nõustu. Kiri ei tõenda kostja ühest

soovi tagasimüügiõigust kasutada. Kostja 16.12.2021 tahteavalduse sisu ei olnud

suunatud tagasimüügiõiguse kasutamisele, sest nimetatud kirjas tehti tegelikkuses

alternatiivsed ettepanekud kas tagasimüügi osas läbirääkimiste algatamiseks või

ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks. Kirjast ei selgu kostja ühene ja selge soov

tagasimüügiõigust kasutada. Kostja 16.12.2021 kirjas toodu tõlgendamisel tuleb

arvesse võtta ka kostja käitumist pärast kirja edastamist. Kostja tegi hagejale

29.12.2021 kirjas uue ettepaneku, milles palus hagejal pikendada kogu ostuhinna

tasumise tähtaega kahe aasta võrra ning asus müügilepingut täitma, kandes hagejale

üle ostuhinna osa summas 149 700 eurot. Kostja 29.12.2021 kiri ei sisalda enam

mingeid viiteid tagasimüügiõiguse kasutamisele. Seega, isegi kui kostja kaalus

varasemalt tagasimüügiõigust kasutamist, saab kostja edasisest käitumisest järeldada,

et seda enam teha ei soovitud.

Kostja täiendav seisukoht

5. Kostja ei nõustu, et 16.12.2021 kostja poolt hagejale edastatud tagasimüügiõiguse

realiseerimise tahteavaldus pidi olema notariaalselt tõestatud, kuna poolte vahel

04.10.2017 sõlmitud müügileping oli notariaalselt tõestatud.

4(13)

Tagasimüügiõiguse realiseerimisel loetakse osa hageja poolt tagasi ostetuks kostja

poolt avalduse tegemisega ostjale, mida kostja 16.12.2021 e-posti kaudu digitaalselt

allkirjastatud vormis tegi.

Müügilepingu sõlmimise ehk 04.10.2017 kehtinud äriseadustiku (ÄS) (kuni

24.05.2020 kehtinud redaktsioonis) § 149 lg 4 esimese lause kohaselt peavad osa

võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Samas,

alates 24.05.2020 kuni käesoleva ajani, sh. 16.12.2021 (kostja poolt

tagasimüügiõiguse kasutamiseks tahteavalduse tegemise aeg) seisuga, sätestab ÄS §

149 lg 4 esimene lause, et (üksnes) osa võõrandamise käsutustehing peab olema

notariaalselt tõestatud. Seega alates 24.05.2020, sh. 16.12.2021 seisuga, ei näinud

seadus enam ette osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu kohustusliku vormi

ehk alates 24.05.2020 võivad pooled osa võõrandamise kohustustehingu teha mis

tahes vormis.

Kostja on seisukohal, et juhul, kui kohustustehingule kohaldatavad vorminõuded on

võrreldes kohustustehingu sõlmimise ajaga muutunud selliselt, et varasemalt kehtinud

seadusest tulenevast kohustuslikust (rangemast) vorminõudest (notariaalne

tõestamine) on täielikult loobutud ja selle tulemusena saab kohustustehingut teha mis

tahes vormis, siis kehtiva ÄS § 149 lg 4 esimesest lausest ja VÕS § 238 lg 3 esimesest

lausest eesmärgist tuleneb, et ka pärast 24.05.2020 tehtud tagasimüügiõiguse

kasutamise avalduse saab teha mis tahes vormis. See tähendab, et olukorras, kus

tehing tehti seaduses sätestatud kohustuslikus vormis (kokkuleppeline vorm ei ole

võimalik), kuid pärast seda seadus enam vastavale tehingule kohustusliku vormi ette

ei näe, siis ei kuulu TsÜS § 83 lg 1 VÕS § 238 lg 2 ja 3 suhtes kohaldamisele. Nimelt,

juhul kui tehing oli enne 24.05.2020 tehtud seaduses sätestatud kohustuslikus vormis,

siis pärast 24.05.2020 saab tagasimüügiõiguse kasutamise avalduse teha sellel ajal

vastavale tehingule kehtivas vormis ehk antud juhul mis tahes vormis.

Samas, kui ikkagi asuda seisukohale, et VÕS § 238 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et

kostja poolt 16.12.2021 tehtud tagasimüügiõiguse kasutamise avaldus oleks pidanud

olema notariaalselt tõestatud vormis, millega kostja ei nõustu, siis arvestades

käesoleva asja asjaolusid ja tekkinud õiguslikku olukorda, on hageja poolt

tagasimüügiõiguse kasutamise avalduse notariaalselt tõestatud vorminõudele

tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ja see tuleb jätta kohaldamata.

Asjakohatu on hageja seisukoht, et kostja 16.12.2021 tahteavalduse sisu ei olnud

suunatud tagasimüügiõiguse kasutamisele, sest nimetatud kirjas tehti tegelikkuses

alternatiivsed ettepanekud tagasimüügi osas läbirääkimiste algatamiseks või

ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks. Seadus ei keela isikul teha ka tingimusliku

tagasimüügiõiguse kasutamise avaldust (võrdle VÕS §-ga 198). Kostja tegigi

16.12.2021 tagasimüügiõiguse kasutamiseks avalduse teavitamaks, et sisuliselt

kasutab ta oma tagasimüügiõigust. Samas on kostja avaldanud, et ta on siiski valmis

pidama hagejaga ka läbirääkimisi ja siiski mitte nõudma hagejalt osa tagasiostmist

juhul, kui hageja pikendab kostja ostuhinna tasumise tähtaega kolme aasta võrra

sõlmides selleks MTÜ-ga vastava kokkuleppe. Samas ei mõjuta see kuidagi

16.12.2021 tagasimüügiõiguse realiseerimist kostja poolt.

Hageja täiendav seisukoht

6. TsÜS § 75 lg 1 reguleerib tahteavalduse tõlgendamist. Kuna kostja tegi 16.12.2021.a

kirjas hagejale ettepaneku osa tagasimüügi osas läbirääkimiste alustamiseks või

ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks kolme aasta võrra, ei saanud tahteavalduse

saajaga sarnane mõistlik isik mõista kostja ettepanekut tagasimüügiõiguse

5(13)

realiseerimise avaldusena. Kostja ettepanek eeldab hageja poolset vastust, kas hageja

soovib alustada läbirääkimisi osa tagasimüügi osas või pikendada ostuhinna tasumise

tähtaega kolme aasta võrra. Seejuures on kostja avaldanud tahet alustada osa

tagasimüügi osas läbirääkimisi, mitte ei teatanud hagejale osa tagasimüügi soovist.

Seega isegi juhul, kui hageja oleks aktsepteerinud kostja ettepaneku alustada osa

tagasimüügi osas läbirääkimisi, ei oleks osa tagasimüügi eeldused täidetud olnud.

Kostja tegi hageja vastust ära ootamata 29.12.2021.a hagejale saadetud kirjas

ettepaneku OÜ Sangaste Mõis osa müügihinna tasumise tähtaja pikendamiseks,

paludes hagejal pikendada kogu ostuhinna tasumise tähtaega kahe aasta võrra.

Seejuures pakkus kostja hagejale välja maksegraafiku, mille kohaselt tasutakse

esimene makse summas 149 700 eurot 2021. aasta lõpuks. Kuna 30.12.2021.a laekus

kostjalt hagejale 149 700 eurot, on kostja asunud maksegraafikut ka täitma. Seega

loobus kostja 16.12.2021.a kirjas hagejale tehtud ettepanekust alustada läbirääkimisi

OÜ Sangaste Mõis osa tagasimüügi osas vastavalt lepingu punktidele 5.1 ja 5.2. Kuna

kostja on osa tagasimüügi osas läbirääkimiste alustamise ettepanekust loobunud, on

ainetu kostja käsitlus sellest, et ta on müügilepingu p-st 5.1 tulenevat

tagasimüügiõigust kasutanud.

Hageja ja kostja seisukohad kohtuistungil

7. Hageja jäi istungil kõigi enda varasemalt kohtule menetlusdokumentides esitatud

seisukohtade ja nõuete juurde. Kostja ei ole teinud notariaalses vormis avaldust,

millest nähtuks, et ta soovib tagasimüügiõigust teostada. Kostja oli kohustatud tasuma

kokkulepitud müügihinna 31.12.2021 ja kuna ta seda teinud ei ole, siis on ta

müügilepingut rikkunud ja hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS §

108 lg 1 alusel. Tagasimüügiõiguse teostamiseks oleks hageja hinnangul käesoleval

juhul 2 varianti. Esmalt tehes lihtkirjalikus vormis avalduse, et soovitakse osa tagasi

müüa ja sõlmida järelmaksuperioodil notariaalne leping osa tagastamiseks,

alternatiivselt esitades notariaalse avalduse järelmaksuperioodi jooksul, teostades

tagasimüügiõigust, ja öeldes, et soovitakse osa tagasi müüa. Siis tulenevalt VÕS § 238

lg 2 saaks lugeda tagasimüügiõiguse teostatuks.

8. Kostja jäi samuti eelmenetluses kirjalikult väljendatu juurde. Kostja on seisukohal, et

müügilepingus kokku lepitud tagasimüügiõigusele ei kohaldu VÕS § 238

regulatsioon, mis käsitleb hoopis tagasiostuõigust. Võlaõigusseaduse kommentaarides

on öeldud, et need kokkulepped, mis ei vasta VÕS § 238 toodud mõistele, et need ei

ole käsitletavad tagasiostulepingutena VÕS mõistes ja seega ei allu sellele VÕS

regulatsioonile. Seega tuleb lähtuda sellest, et eksisteerib TsÜS § 70 üleüldine

vormivabaduse nõue, ehk tahteavalduse võib teha mistahes vormis kui ei ole seaduses

otseselt ette nähtud seda regulatsiooni. Kostja leiab, et 16.12.2021 kirjas on

väljendatud seda tahteavaldust, et soovitakse kasutada vastavat müügilepingust

tulenevat õigust, et osa tagasi müüa. Tagasimüügiõiguse kasutamiseks peab olema

kostja hinnangul tahe avaldatud ja tahteavaldus tähtaja jooksul kätte saadud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6(13)

9. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud

asjas kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele.

10. Vastavalt TsMS §-le 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. TsMS § 436 lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust

eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks.

TsMS § 436 lg 3 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt

mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele

eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Sama

sätte 7. lõike kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega.

11. Kohtule esitatud müügilepingust nähtub, et Valga notar Katri Kutsari poolt koostatud

ja tõestatud osaühingu osa müügileping sõlmiti 04.10.2017 Sangaste valla ja MTÜ

Sangaste Asundused vahel. Kuna Sangaste vald ühines Otepää vallaga, läksid ka

nimetatud müügilepingust tulenevad müüja õigused ja kohustused üle Otepää vallale

kui Sangaste valla õigusjärglasele.

Poolte vahel 04.10.2017 sõlmitud notariaalse osaühingu osa müügilepinguga müüs

hageja kostjale OÜ Sangaste Mõis osa nimiväärtusega 749 700 eurot (dtl 10-14).

Müügilepingu punktist 3.2 tulenevalt kogu summa maksetähtaeg oli hiljemalt

31.12.2021. Vaidlust ei ole selles, et kostja on tasunud ostuhinnast 149 700 eurot

30.12.2021, ülejäänud ostuhinna osa summas 600 000 eurot on tasumata. Pooled

vaidlevad selle üle, kas kostja on kasutanud müügilepingu punktis 5.1 sätestatud

tagasimüügiõigust.

12. VÕS § 238 lg-st 1 tulenevalt võivad lepingupooled müügilepinguga või hiljem kokku

leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping).

Hageja ja kostja vahel 04.10.2017 sõlmitud müügilepingus ei ole kokku lepitud mitte

tagasiostuõiguses, vaid tagasimüügiõiguses. Müügilepingu punkt 5.1 kohaselt müüja

ja ostja leppisid kokku, et ostjal on õigus kogu järelmaksu aja jooksul tagastada

lepingu ese müüjale, kandes kõik lepingu eseme tagastamisega seotud kulud. Punkti

5.2 kohaselt sõlmivad lepingu eseme tagastamiseks Müüja ja Ostja vastava lepingu.

Punkti 5.3 kohaselt kohustub Müüja ühe (1) aasta jooksul arvates Ostjalt tagasimüügi

ettepaneku saamisest tagastama Ostjale viimase poolt tagasimüügi ettepaneku

tegemiseni tasutud ostuhinna osa.

Võlaõigusseaduse kommentaarides on välja toodud, et võimalik on kokku leppida ka

VÕS §-s 238 sätestatust vastupidise struktuuriga lepingus, mille sisuks oleks

müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimine ostja poolt vastava sisuga tahteavalduse

tegemisel (VÕS komm § 238 komm 3.1 lk 155). Poolte vahel sõlmitud müügilepingu

7(13)

punktis 5.1 sätestatud tagasimüügiõiguse sisuks ongi müüjapoolse tagasiostukohustuse

tekkimine ostja poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel, mis ei ole sama ega

samastatav müüja tagasiostuõigusega VÕS § 238 mõistes.

13. Tagasimüügiõiguse näol on tegemist tagasiostuõigusega lähedase õigussuhtega.

Erinevus seisneb vaid selles, kellel on õigus algatada omapoolse tahteavaldusega

esialgse lepinguga vastassuunalise müügilepingu sõlmimine müügitehingu eelse

olukorra taastamiseks (kas müüjal tagasiostuõiguse kasutamisega või ostjal

tagasimüügiõiguse kasutamisega).

Tagasimüügiõigus, mida VÕS § 238 ei reguleeri ja tagasiostuõigus, mida VÕS § 238

reguleerib on sarnased õigussuhted. Mõlemad, nii tagasiostuõigus kui ka

tagasimüügiõigus, on tugevalt seotud esialgse tehinguga. Olenemata sellest, kas

tegemist on tagasiostuõiguse kokkuleppega või tagasimüügiõiguse kokkuleppega, on

mõlemal juhul õigustatud üks lepingupool ning lepingu teine pool peab arvestama, et

vastaspoolel on võimalik ühepoolselt õiguslikku olukorda müügilepinguga seoses

ümber kujundada. Seega kui ühe puhul on teatud regulatsioon olemas olukorraks kui

ühel lepingupoolel on võimalik omapoolse tahteavaldusega õigussuhteid

müügilepinguga seoses muuta, ei oleks põhjendatud, et teisel puhul neid pole või on

selliseks samalaadseks muudatuseks teistsugused reeglid.

TsÜS § 4 kohaselt õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis

reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte

reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile.

Kohtu hinnangul on põhjendatud TsÜS § 4 analoogia korras kohaldada ka ostja

tagasimüügiõigusele VÕS § 238 jj sama peatüki kohta sätestatut, mis võimaldab

tehingu pooltele tagada samalaadsete õigussuhete puhuks võrdsed tingimused.

14. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on müügilepingus sätestatud tagasimüügiõigust

kasutanud. VÕS § 238 lõike 2 kohaselt loetakse tagasiostuõigusega müügilepingu

puhul asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale. VÕS §

238 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaldus peab olema samas

vormis nagu müügileping. Kohaldades eelkirjeldatud regulatsiooni analoogia korras ka

ostja tagasimüügiõigusele, leiab kohus, et ostja tagasimüügiõiguse avaldus peab olema

samas vormis nagu sõlmitud müügileping. 04.10.2017 müügileping oli sõlmitud

notariaalses vormis.

15. Kostja on esitanud vastuväite, kus selgitab, et olukorras, kus osaühingu osa

müügilepingu (kohustustehingu) sõlmimise ajal kehtis selle sõlmimisele kohustuslik

vorm (notariaalne tõestamine), kuid pärast seda (seaduse muutmise tagajärjel)

müügilepingu kohustuslikust vormist loobuti ja müügilepingu (kohustustehingu) võib

teha mis tahes vormis, tuleb VÕS § 238 lg 3 esimest lauset tõlgendada selliselt, et ka

tagasimüügiõiguse kasutamise avaldust saab teha mis tahes vormis (TsÜS § 77 lg 1).

Kohtu hinnangul, kuna tagasimüügiõiguse kasutamine on tugevalt seotud esialgse

tehinguga ning lähtudes VÕS § 238 lg 3 sõnastusest, peab ostja tahteavaldus kasutada

tagasimüügiõigust olema samas vormis nagu faktiliselt sõlmitud müügileping, mille

suhtes tagasimüügiõigus kehtib. VÕS § 238 lg 3 ei kõnele mitte seadusjärgsest

vorminõudest, mis kehtib tehinguliigile, vaid konkreetse tehingu vormist, täpsustades

teises lauses, et kirjaliku müügilepingu puhul piisab ka notariaalselt tõestatud või

notariaalselt kinnitatud avalduse tegemisest. Seega kuna antud juhul on poolte vahel

04.10.2017 osaühingu osa müügileping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, siis

pidi ka ostja tahteavaldus kasutada tagasimüügiõigust olema notariaalselt tõestatud

8(13)

vormis sõltumata sellest, et seadusjärgne vorminõue on teatud asjade müügilepingute

(kohustustehingute) puhul leevenenud. Kuna kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et

ostja oleks esitanud müüjale notariaalses vormis tahteavalduse tagasimüügiõiguse

kasutamiseks, siis ei ole kohtu hinnangul ostja müügilepingu punktist 5.1 tulenevat

tagasimüügiõigust realiseerinud.

16. Kohus leiab, et puuduvad alused jätta VÕS § 238 lg 3 tulenev VÕS § 6 lg 2 alusel

kohaldamata. Hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ei saa pidada tingimust, et

notariaalses vormis tehtud tehinguga vastassuunalise tehingu initsieerimiseks sama

lepingueseme ja lepingupoolte vahel tuleb esitada notariaalses vormis tahteavaldus.

Eelnev aitab vastupidi tagada selguse ja kindluse poolte jaoks õiguslikus olukorras, sh

õigussuhete muutumise puhuks. Et kostjale kaasneb eelneva tõlgendusega kohustus

täita esialgselt võetud ostuhinna tasumise kohustus, ei tähenda, et see tõlgendus oleks

heade kommetega vastuolus, sh olukorras kus kostja on juba ise asunud lepingut

täitma.

17. Jättes ka vorminõude kõrvale, ei ole kohtu hinnangul 16.12.2021 esitatud avalduse

näol tegemist üheselt arusaadava tahteavaldusega tagasimüügiõiguse kasutamise

kohta.

TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada

vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi

teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega

pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Antud avalduses on tehtud

ettepanek alustada läbirääkimisi tagasimüügi osas või pikendada ostuhinna tasumise

tähtaega.

Kohtu hinnangul ei ole võimalik 16.12.2021 tahteavaldust tõlgendades jõuda

seisukohale, et tegemist oli selge tahteavaldusega tagasimüügiõiguse kasutamiseks, sh

olukorras, kus kostja on ise asunud peatselt peale 16.12.2021 avaldust täitma

29.12.2021 ettepanekut. Kostja on teinud ettepaneku alustada läbirääkimisi

tagasimüügiõiguse osas, mitte avaldanud ühepoolselt tahet kasutada

tagasimüügiõigust. Kuivõrd tagasimüügiõiguse olemasolul on ostjal ühepoolselt

võimalik õigussuhted muuta, peab sellekohane tahteavaldus olema ka teise poole jaoks

üheselt arusaadav ja selge, mida 16.12.2021 avaldus ei olnud tulenevalt oma

sõnastusest ning koos tasumise pikendamise ettepanekuga esitamisest.

Käsitledes kostja 16.12.2021 ettepanekut tagasimüügiks vastava õiguse kasutamise

avaldusena koos müügihinna tasumise tähtaja pikendamise ettepanekuga, oleks

tegemist omavahel vastassuunaliste avaldustega. VÕS § 238 lg 2 sätestab, et

tagasiostuõigusega müügilepingu puhul loetakse asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja

poolt avalduse tegemisega ostjale. Kohaldades eelnevat tagasimüügiõigusele, tuleb

lugeda asi ostja poolt tagasi müüduks ostja poolt avalduse tegemisega müüjale. Seega

tuleks justkui pidada osa hagejale tagasimüüduks samal ajal kui kostja soovib sama

osa omades pikendada selle eest tasumise tähtaega. Üks nendest ei oleks täidetav, kui

teist täidetakse – ei ole võimalik omanikul müüa asja tagasi/ära ja siis samal ajal

omada seda edasi ja vastupidi.

18. Müügilepingu punktis 5.1 oli tagasimüügiõiguse teostamise tähtajaks kokku lepitud

järelmaksu aeg, mis saabus 31.12.2021. Selle jooksul tagasimüügiõigust kehtivalt ei

kasutatud. Kuna õigust lõpetav tähtaeg on möödunud, ei ole kostjal ka enam võimalik

tagasimüügiõigust kasutada.

9(13)

19. VÕS § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja VÕS § 8 lg 2 kohaselt

on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on

kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 3) nõuda kahju

hüvitamist; 4) taganeda lepingust; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda viivist.

20. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud müügileping VÕS § 208 lõike 1 tähenduses. VÕS §

208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja

ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Tulenevalt VÕS § 208 lg-st 3 kohaldatakse asja

müügi kohta seaduses sätestatut mh õiguse müügile.

21. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on hagejale müünud 04.10.2017 OÜ

Sangaste Mõis osa nimiväärtusega 749 700 eurot (dtl 10-14). Lepingu esemeks oleva

osaga seotud õigused ja kohustused on ostjale üle läinud lepingu notariaalse

tõestamise hetkest (müügilepingu punkt 4.1). Kostja on jätnud täitmata müügilepingu

punktides 3.1 ja 3.2 kokkulepitud kohustuse tasuda 749 700 eurot hiljemalt 31.12.2021

osaliselt. Kostja on nimetatud summast tasunud 149 700 eurot (dtl 50) ning jätkuvalt

on tasumata 600 000 eurot. Seega jättes ostuhinna osaliselt tasumata on kostja

rikkunud müügilepingut. VÕS § 108 lg 1 alusel kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on hageja nõue põhjendatud

ning kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 600 000 eurot.

22. Hageja palub lisaks põhinõudele mõista kostjalt välja ka viivis. Kohtu hinnangul on

viivisenõue põhjendatud.

VÕS § 101 lg 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS §

113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintresside tasumist, milleks on VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

Müügilepingu punkti 3.3 kohaselt on tasumisega viivitamisel müüjal õigus nõuda

ostjalt viivist 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.

23. Hagiavaldus on esitatud 11.10.2022, nõue oli vaja täita hiljemalt 31.12.2021, seega

kuni 10.10.2022 oli kostja olnud tasumisega viivituses 283 päeva. Kokkuleppeline

viivis 0,022% päevas on 8,03% aastas (365 x 0,022). 2022. aastal oli Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäär 0%.1 Seadusjärgne

viivis oli VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenevalt eelviidatud perioodil 8% aastas.

Seega kõnealuse müügilepinguga kokkulepitud viivis ületab eelviidatud perioodil

seadusjärgse viivise määra. Kuna kostja on müügilepingu alusel omandatud osa

ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitusse jäänud, on põhjendatud välja

mõista viivist 0,022% päevas, so seadusjärgsest suuremas määras vastavalt

kokkuleppele, tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Viivise suuruseks ühe päeva eest on 132 eurot (600 000 x 0,022%). Seega on perioodil

1 https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar

10(13)

01.01.2022-10.10.2022 kogunenud viivis 37 356 eurot (283 x 132) ning sellises

ulatuses viivisenõue kuni hagi esitamiseni põhjendatud.

24. Lisaks taotleb hageja viivist alates 11.10.2022 põhinõudelt kuni täieliku tasumiseni

0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise

ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi võib nõuda võlgnikult viivitusintresside tasumist,

milleks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas.

VÕS § 94 lg 1 viidatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär on kaks korda aastas muutuv ning koos sellega

muutub ka seadusjärgse viivise suurus. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt saab

kokkuleppel kohaldada seadusjärgsest kõrgemat määra.

Kuni 31.12.2022 oli poolte vahel kokku lepitud viivis seadusjärgsest määrast kõrgem.

Alates 01.01.2023 oli Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava

intressimäär 2,5% ja enam, millele lisandus 8% aastas VÕS § 113 lg 1 ls 2 tulenevalt.

Seega oli alates 01.01.2023 seadusjärgne viivis kõrgem (10,5% ja enam aastas), kui

kõnealuse lepinguga ettenähtud viivis (8,03% aastas). Võlaõigusseaduse

kommentaarides on selgitatud, et olukorras, kus kokkuleppeline fikseeritud

intressimäär on osa viivise arvestamise perioodi seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem

ja osa perioodi madalam, tuleks kahte määra kohaldada vaheldumisi ehk viivise

arvestamise perioodi eri osadele tuleks kohaldada kokkuleppelist määra või

seadusjärgset olenevalt sellest, kumb määr oli konkreetsel perioodil kõrgem (VÕS

komm § 113 komm 6.1.2 lk 557).

Eelkirjeldatust tulenevalt mõistabki kohus välja viivise põhinõudelt 600 000 eurot

alates 11.10.2022 kuni põhinõude tasumiseni 0,022% päevas, kuid mitte väiksemas

määras kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne määr.

25. Hageja palub mõista kostjalt välja sissenõudmiskulu 40 eurot. VÕS § 1131 lg 1 järgi

kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude

hüvitamist summas 40 eurot. Eelnevalt on kohus leidnud, et hageja nõue kostja vastu

viivise väljamõistmiseks on põhjendatud. Kostja on majandus-või kutsetegevuses

tegutsev juriidiline isik. Hageja on ka võla sissenõudmise raames esitanud 05.09.2022

nõudekirja koos hagihoiatusega. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud

ning kostjal kohustus tasuda hagejale sissenõudmiskulu summas 40 eurot.

Menetluskulud

26. TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

27. Hageja on esitanud kohtule 09.09.2024 menetluskulude nimekirja. Kostja ei ole hageja

menetluskulude nimekirja suhtes vastuväiteid esitanud.

28. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud hagiavalduselt

tasutud riigilõivust, s.o 5000 eurot ning lepingulise esindaja kulust summas 1680 eurot

11(13)

(ilma käibemaksuta). Kokku on kandnud hageja menetluskulusid summas 6680 eurot.

Hageja saab käibemaksukohustuslasena tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada

(TsMS § 174 lg10), seega hageja taotleb menetluskulude

kindlaksmääramist ilma käibemaksuta. Hageja taotleb, et kohus märgiks

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et

hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

(TsMS § 177 lg 4).

Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja hagejale õigusteenust

kokku 10,5 tundi tunnihinnaga 160 eurot (lisandub käibemaks). Lepingulise esindaja

poolt hagejale osutatud õigusabi hõlmas alljärgnevaid toiminguid:

1) 10.05.2024 - 6h 00 min, Tartu Maakohtule täiendava seisukoha ja tõendite

esitamine, sealhulgas tsiviilasja materjalide e-toimikust vastuvõtmine, nendega

tutvumine ja kliendi konsultatsioon,

2) 03.09.2024 – 2h 35 min kohtuistungiks ettevalmistamine

3) 03.09.2024 – 1h 10 min Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas istungil osalemine

4) 05.09.2024 – 15 min kohtuistungi protokolliga tutvumine

5) 09.09.2024 – 30 min Tartu Maakohtule menetluskulude nimekirja esitamine

29. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel on kohtukuluks riigilõiv. Hageja on

tasunud riigilõivu kokku summas 5000 eurot, mis on vajalik ja põhjendatud kulu.

30. TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 kohaselt on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulud.

Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist

saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (vt Riigikohtu

lahend nr 3-2-1-64-13, p 13).

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või

muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on

kohtu diskretsiooniotsus.

Kostja esindaja on õigusabi osutanud tunnihinnaga 160 eurot (ilma käibemaksuta).

Riigikohus on seisukohal, et esindatava huvides konkreetse toimingu tegemisel

kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu

keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest

(vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14).

Kohtu hinnangul ei olnud tegemist ülemäära mahuka menetlusega, mis käsitlenuks

erakordselt spetsiifilisi või arvukaid tehinguid hulgaliste osaliste vahel. Kohus leiab, et

vaidlus hageja esindaja jaoks ei olnud õiguslikult sedavõrd keerukas, et õigusabi

tunnitasu oleks täies ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Arvestades eeltoodut, asja

olemust ja advokaadibüroode osutatava teenuse üldist turuhinda, on käesolevas asjas

põhjendatud lugeda hagejale õigusabi osutanud lepingulise esindaja mõistlikuks

tunnihinnaks 140 eurot (ilma käibemaksuta).

Kohtu hinnangul on hageja esindaja toimingute teostamiseks kulunud aeg kooskõlas

menetlusdokumentide sisu ja mahuga, samuti menetlustoimingute enda ajaga. Kohus

12(13)

loeb hageja lepingulise esindaja kulud seoses kohtumenetlusega põhjendatuks 10,5 h

ulatuses. Õigusabikulude suuruseks tuleb seega 1470 eurot (140x10,5).

31. Hageja esindaja põhjendatud õigusabikuludele 1470 eurot lisandub riigilõivu kulu

5000 eurot. Kohus määrab hageja menetluskulude suuruseks kokku 6470 eurot.

32. Kohus rahuldab hageja taotluse ja märgib lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

(TsMS § 177 lg 4).

33. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik Triin Harak

13(13)