1-23-5962/59 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2024, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-23-5962

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mario Truu, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Irina Pozdnjakova süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 7

järgi, üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 4. aprilli 2024 otsus

Apellatsioonide esitajad

Kannatanu V.P. i esindaja advokaat Ivo Kütt;

kannatanu A.C. esindaja vandeadvokaadi abi Kadi

Sitska

Prokurör

ringkonnaprokurör Margit Pärn

Süüdistatav

Irina Pozdnjakova, isikukood:

46006203735,

asukoht: Tallinna Vangla; kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Sergei Politšev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 4. aprilli 2024 otsus osaliselt, s.o Irina Pozdnjakova

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, temalt sundraha

ning KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude (summas 3963 eurot) väljamõistmise

osas.

2. Süüdi tunnistada Irina Pozdnjakova KarS § 117 lg 1 järgi surma ettevaatamatus

põhjustamises ja KarS § 121 lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises ning mõista

karistuseks KarS § 63 lg 1 järgi 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

3. Mõista Irina Pozdnjakovalt Eesti Vabariigi kasuks välja teise astme kuriteos

süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses, s.o 1230

eurot.

4. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et Irina Pozdnjakova kohustub temalt välja

mõistetud menetluskulud 3143 eurot tasuma ositi alates kohtuotsuse jõustumisest

12 kuu jooksul.

5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

6. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

7. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt

Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kaudu 527,04 eurot, sh käibemaks 95,04

eurot, vandeadvokaadi abi Kadi Sitskale kannatanu A.C. määratud korras

esindamise eest apellatsioonimenetluses.

8. Punktis 7 nimetatud menetluskulu jääb Eesti Vabariigi kanda.

9. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Ida-Viru

Advokaadibüroo kaudu 300,12 eurot, sh käibemaks 54,12 eurot, vandeadvokaat

Sergei Politševile süüdistatav Irina Pozdnjakovale määratud korras kaitse

teostamise eest apellatsioonimenetluses.

10. Punktis 9 nimetatud menetluskulu jääb Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal või teistel kohtumenetluse

pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooni võib esitada advokaadi vahendusel ka isik, kes

leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Irina Pozdnjakovale esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 7 järgi selles, et

tema 23. juulil 2023 kell 02.00 paiku Narvas XXX korteris lõi tahtlikult X.X. t kööginoaga

reie ülaosa piirkonda. I. Pozdnjakova tekitas kannatanu X.X. le reiearteri veeni vigastava

torke-lõikehaava, mille tagajärjel tekkis kannatanul äge verekaotus välisest verejooksust ja ta

suri sündmuskohal saadud vigastusse.

2. Viru Maakohtu 4. aprilli 2024 otsusega karistati I. Pozdnjakovat KarS § 118 lg 1 p 7 järgi

5-aastase vangistusega, mille kandmise algust arvestati KarS § 68 lg 1 alusel alates 23. juulist

2023.

Maakohus leidis, et I. Pozdnjakova tegevus saab vastata KarS § 118 lg 1 p 7 järgsele

kuriteokoosseisule vaid juhul, kui surmani viinud raske tervisekahjustuse põhjustas ta X.X. le

vähemalt kaudse tahtlusega. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle

tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku

tagajärje, s.o surma saabumiseni.

Kohus asus seisukohale, et eluohtliku tervisekahjustuse (reiearteri-veeni vigastava torke-

lõikehaava) tekitas süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega, sest teist inimest ca 200mm

pikkuse teraga noaga lüües, pidas ta võimalikuks ohtliku tervisekahjustuse põhjustamist ning

möönis seda. Küll saab järeldada, et süüdistatava tegu, s.o noalöök reide põhjustas

kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse (reiearterit-veeni vigastava torke-lõikehaava vasakul

reiel), mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust ning kannatanu suri mitte

rohkem kui 1-2 minuti jooksul. Seega on süüdistatava teole järgnenud tervisekahjustuse

tekkimine ja surma saabumine põhjuslikus seoses.

Kannatanu V.P. i tsiviilhagi rahuldati tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1

alusel ning I. Pozdnjakovalt mõisteti kannatanu V.P. i kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju 1

587,10 eurot.

2

Kannatanu A.C. nimel esitatud hagi tema ülalpidamise hüvitise saamiseks jäeti rahuldamata.

3. Süüdistusaktiga koos edastati kohtule alaealise A.C. seadusliku esindaja V.C. i

allkirjastatud hagi, mille kohaselt soovib A.C. saada I. Pozdnjakovalt igakuist hüvitist 300

euro suuruses summas. Hagis on märgitud, et X.X. l oli surma ajal seadusest tulenev kohustus

A.C. t üleval pidada. Alaealise kannatanu huvide parimaks kaitsmiseks määras kohus 3.

novembri 2023 määrusega A.C. le riigi õigusabi korras esindaja ning selgitas samas määruses

ka elatisnõude tõendamiskoormist.

3.1. 8. jaanuaril 2024 esitas A.C. esindaja Kadi Sitska täpsustatud tsiviilhagi, milles palus

rahuldada A.C. hagi I. Pozdnjakova vastu ning mõista I. Pozdnjakovalt A.C. kasuks välja

kuriteoga tekitatud varaline kahju alates 1. augustist 2023 kuni kohtuotsuse jõustumiseni

260,33 eurot kuus ning alates kohtuotsuse jõustumisest kuni A.C. täisealiseks saamiseni 1.

aprill 2026 kahjuhüvitis igakuiselt summas, mis vastab perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel

välja arvutatud igakuise elatise miinimumsummale.

3.2. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga

või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või

moraalset kahju.

VÕS § 129 lg 3 näeb ette, et kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest tulenev

kohustus teist isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele

isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu

oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud. PKS § 97 järgi on ülalpidamist

õigustatud saama alaealine laps. A.C. oli X.X. surma ajal 15-aastane ning praegu on ta 16-

aastane, s.t nii praegu kui ka X.X. surma hetkel oli ta õigustatud saama X.X. lt ülalpidamist.

3.3. 8. jaanuari 2024 tsiviilhagi kohaselt oli X.X. panus A.C. ülalpidamisse vähemalt 550

eurot kuus. Pärast X.X. surma alates 23. juuli 2023 saab A.C. toitjakaotuspensioni 289,22

eurot kuus. Kuivõrd tsiviilhagi kohaselt oli X.X. panus tütre ülalpidamisele suurem kui

Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav toitjakaotuspension, siis tuleb hageja hinnangul I.

Pozdnjakovalt välja mõista alates 1. august 2023 kuni A.C. täisealiseks saamiseni 1. aprill

2026 tema ülalpidamist tagav kahjuhüvitis.

3.4. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited või vastuväited. Maakohus selgitas, et kui hageja sõnul on ühe

vanema panus lapse ülalpidamisse vähemalt 550 eurot, mis ületab kehtiva PKS § 101 alusel

hageja kohta arvutatud elatise suuruse, peab hageja sisuliselt tõendama, et alaealise

ülalpeetava vajadused kuus on vähemalt 1100 eurot, kuivõrd lapse ülalpidamise kohustus on

mõlemal vanemal.

3.5. Maakohtu hinnangul ei ole antud asjas tõendamist leidnud, et X.X. panus A.C.

ülalpidamisse oli vähemalt 550 eurot kuus. Nii kannatanud, tunnistajad kui ka süüdistatav on

kohtuistungil küll kinnitanud, et X.X. tegeles piirikaubandusega, kuid paljasõnalised on

väited sellest teenitud tulu kohta. Samuti on tõendamata, kas ja kui suures ulatuses kasutas

X.X. teenitud tulu just lapse vajaduste katmiseks. V.C. on kohtuistungil andnud ütlusi, et

X.X. oli pidevalt I. Pozdnjakova korteris, V.C. toitis tütart, valmistas sooja toitu. Kaitsja

küsimusele, kui palju raha ta isiklikult kulutas lapse ülalpidamisele, vastas V.C. , et laps käis

laagrites, talle oli vaja maksta sõiduraha. Ta on võrkpallur, oli vaja siia ja sinna maksta. See

viitab aga sellele, et pigem kanti lapsega seotud kulud just V.C. i sisstuleku arvelt.

3.6. A.C. on kohtuistungil selgitanud, et isa andis emale miinimumpalka, et kõik arved oleks

kinni makstud. Sama kinnitas ka kannatanu V.P. , nimelt, et neil tekkis aastate jooksul selline

komme, et isa kandis raha ema pangakontole miinimumpalga suuruses. Kuna neil oli korter

jagatud kahe orderi peale, üks osa kuulub emale, teine isale, siis sellest miinimumpalgast

3

tasus ema isa osa ära ja ka kõik kommunaalarved. Ülejäänud raha läks lapse ülalpidamisele.

Eeltoodut kinnitab ka X.X. pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt on vahetult enne arvete

tasumist, sh V.C. i nimel korterikulude tasumist ja A.C. võrkpallitreeningute eest tasumist,

tehtud X.X. kontole sularaha sissemakseid. Koostoimes kannatanute ütlustega, et isa andis

emale eelnevalt miinimumpalka arvete tasumiseks, viitab see asjaolu aga sellele, et suurem

osa lapse ülalpidamisest oli isa kanda ning ka osa nendest vahenditest, mida X.X. kulutas

lapse vajaduste katmiseks, pärines V.C. ilt.

3.7. V.C. i ütlustest nähtub ühtlasi, et enne surma tehti X.X. le operatsioon ning X.X. palus

tal tuua Venemaalt silmusid ja musta kalamarja. Eeltoodu viitab aga pigem sellele, et kui X.X.

ka varasemalt võis aktiivselt tegeleda piirikaubandusega, siis viimasel ajal ta pigem Venemaal

ei käinud. X.X. pangakonto väljavõttest nähtub ka see, et ta käis väga sageli (peaaegu

igapäevaselt) kauplustes, mis viitab sellele, et ilmselt toitu perele ostis tõepoolest X.X. ,

samuti on ta jaanuaris 2023 tõenäoliselt ostnud A.C. le ka suurema summa väärtuses riideid

(vt 24. jaanuari 2023 kandeid, mis viitavad rõivapoodides sisseostude tegemisele 23. jaanuar

2023). Samas igapäevane poeskäimine ja ostude eest just pangakaardiga tasumine annab alust

kahelda selles, et X.X. kasutas veel lisaks igapäevaselt ka suuremas summas sularaha. Samuti

annab selles alust kahelda asjaolu, et X.X. on võtnud enda kontolt pidevalt sularaha välja,

milleks puuduks vajadus, kui tema käsutuses oleks piirikaubandusest teenitud sularaha.

3.8. V.C. on pärast X.X. surma tekkinud rahaliste raskustega seonduvalt viidanud enda tööga

tekkinud probleemidele – piir on kinni, tööd ei ole. Samuti ei ole V.C. seoses sellega, et nüüd

on põhilise hoolsuskohustuse alaealise tütre osas üle võtnud õde Viktoria, viidanud mitte X.X.

rahalise panuse ära langemisele, vaid just enda sissetulekute langemisele. Ka A.C. on

kohtuistungil selgitanud, et isal on tööga raskusi. Samuti on kannatanu V.P. kohtuistungil

selgitanud, et isal on praegu raskusi töökohaga, samuti on suured korteri arved, kus elavad isa

ja õde.

3.9. Kannatanute ütlustest nähtub, et tekkinud rahalised raskused on seotud suuresti V.C. i

sissetuleku vähenemisega. Samas ei saa I. Pozdnjakovalt nõuda teise vanema töökaotusest

tekkinud olukorra heastamist, vaid üksnes selle vanemaga seotud olukorra taastamist, kelle

surma ta on põhjustanud.

3.10. Kuna hageja pole seega tõendanud, et X.X. poolt eeldatavalt antud elatise summa

ületaks seadusega kehtestatud miinimumi, siis lähtus kohus miinimummäärast, millest tuleb

VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata riigi poolt makstavad toetused. Sotsiaalkindlustusameti 2.

jaanuari 2024 vastuse kohaselt on määratud A.C. le toitjakaotuspension alates 23. juuli 2023

(s.o X.X. surmast) 289,92 eurot kuus. Kuni 1. aprill 2024 oli miinimumelatise suuruseks

260,33 eurot, alates 1. aprill 2024 on miinimumelatise suuruseks 287,72 eurot (arvestades ka

lapsetoetust 80 eurot kuus). Seega makstakse A.C. le riigi poolt ema surmaga seoses hüvitisi

suuremas summas kui ta oleks saanud elatist miinimumsummas.

3.11. Maakohus asus seisukohale, et kuna hageja ei ole tõendanud, et X.X. oleks maksnud

A.C. le elatist suuremas summas kui eeldatav elatise miinimumsumma ning elatise

miinimumsumma on väiksem kui A.C. le riigi poolt makstavad toetused, ei ole haginõue

põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonid ja vastus apellatsioonidele

4. Viru Maakohtu 4. aprill 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu A.C. esindaja

vandeadvokaadi abi K. Sitska, kes palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o varalise

kahju hüvitamise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista I. Pozdnjakovalt A.C.

kasuks välja kuriteoga tekitatud varaline kahju järgmiselt: alates 1. augustist 2023 kuni

4

kohtuotsuse jõustumiseni eest kuulub hüvitamisele summa 260,33 eurot iga kuu eest; alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni A.C. täisealiseks saamiseni 1. aprillil 2026 tuleb tasuda A.C. le

kahjuhüvitist igakuiselt summas, mis vastab PKS § 101 alusel välja arvutatud igakuise elatise

miinimumsummale.

4.1. Kannatanu soovib tsiviilhagi osas otsuse vaidlustamist, sest see tundub talle ebaõiglane.

Kuriteo tagajärjel on ta ilma emata, kelle peamisel ülalpidamisel ta oli. Ema andis talle

suuremat ülalpidamist kui seadusjärgne miinimumelatis ning kannatanu materiaalne olukord

on ema surma tõttu halvenenud. Kannatanu leiab, et igal juhul oli põhjendamatu hagi

rahuldamata jätmine täies ulatuses.

4.2. Esindaja ei nõustu kohtu põhjendustega ning leiab, et VÕS § 129 lg 6 alusel hüvitatava

varalise kahju eeldused on täidetud.

4.3. Maakohus on sidunud VÕS § 129 lg 6 alusel nõutava ülalpidamise elatise suurusega,

mida antakse PKS § 100 ja § 101 alusel. Esindaja hinnangul ei ole selline seisukoht õige.

Käesolevas asjas on esindaja hinnangul tõendatud, et X.X. l lasus lapse elukorralduse

raskuskese, tema korraldas lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja andis ühtlasi põhilise

panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Seega tuleb

lähtuda lapse harjumuspärasest elustandardist ning väljakujunenud ülalpidamise korraldusest.

4.4. Hagi on esitatud põhjusel, et I. Pozdnjakova teo tagajärjel halvenes kannatanu

elustandard, sest ema osa tema ülalpidamises langes ära. Asjaolud tõendavad, et kannatanu oli

peamiselt ema ülalpidamisel, ema tasus kõik ülalpidamiseks vajalikud kulutused. Samuti on

üheselt selge, et X.X. oleks jätkanud oma lapse ülalpidamist samas ulatuses ka tulevikus.

4.5. Peamine küsimus on, kas kannatanul on võimalik muul viisil ülalpidamist saada. Esindaja

hinnangul tuleb ülalpidamise vajaduse hindamisel arvesse võtta kannatanu elustandardit X.X.

eluajal. Esindaja nõustub, et kannatanu isal lasub samuti ülalpidamiskohustus. Samuti maksab

riik läbi Sotsiaalkindlustusameti kannatanule toitjakaotuspensioni. Kuid lapsele antava

ülalpidamise küsimustes tuleb kohtul analüüsida mõlema vanema sissetulekut, varalist

seisundit ja võimet teenida sissetulekut.

4.6. Kannatanu isa on 70-aastane pensionär, kes küll hetkel töötab autojuhina, kuid arvestades

tema vanust ning töö olemust, siis ei ole eluliselt usutav, et ta jätkab töötamist ajani kuni

kannatanu saab täisealiseks. Kuigi isa poolt antavale ülalpidamisele lisandub

toitjakaotuspension, siis need kokku ei taga kannatanule samaväärset elustandardit, mis oli

ema eluajal. Kannatanu õpib ning tal puudub võimalus muul viisil täiendavat ülalpidamist

saada. Kannatanul puudub võimalus tõendada ema mitteametlikku töötamist ja selle eest

sularahas saadud tasu dokumentaalsete tõenditega. Kannatanu tõendas seda asjaolu enda ja

tunnistajate ütlustega, mille kohus põhjendamatult arvesse võtmata jättis.

5. Viru Maakohtu 4. aprilli 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ka kannatanu V.P. i esindaja

vandeadvokaadi abi I. Kütt, kes palub tühistada maakohtu otsuse I. Pozdnjakova

süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ning teha selles osas uus otsus, millega

tunnistada I. Pozdnjakova süüdi KarS § 113 järgi ning karistada sanktsiooni keskmises

määras. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus I. Pozdnjakovale mõistetud karistuse osas

ning mõista isikule raskem karistus – vangistus tähtajaga vähemalt 8 aastat. Maakohus on

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, seda nii kuriteo kvalifikatsiooni kui ka süüdistatavale

mõistetud karistuse osas.

5.1. Apellant leiab, et kohus pidanuks vähemalt kaaluma, kas I. Pozdnjakova tegevus võib

vastata KarS § 113 ettenähtud süütekoosseisule - tapmisele. I. Pozdnjakova pani X.X.

surnukspussitamisega toime tapmise KarS § 113 järgi ning seda kaudse tahtlusega. Apellandi

seisukohta kinnitavad kohtuistungil uuritud tõendid. Ekspertiisiakti nr 23E-AOS0072/KJ156

5

kohaselt on surma põhjustanud tervisekahjustus tekitatud löögist teravaotsalise üht lõikeserva

omava mitte rohkem kui 3 cm laiuse ja vähemalt 17,5 cm pikkust lõiketera omava noaga.

Kokkuvõtlikult – haava sügavus oli vähemalt 17 cm.

Kohtuotsuse p-s 12 on kohus tuvastanud, et süüdistatav lõi teist inimest ca 200 mm pikkuse

teraga noaga. Kohus on ka iseenesest õigesti tuvastanud, et löök oli sooritatud jõuliselt.

5.2. Apellant leiab, et I. Pozdnjakova kohtuistungil antud ütlused on vähemalt osaliselt

vastuolus ekspertiisiaktis tuvastatuga ning asitõendi (noa) vaatlusprotokolliga. Lüües ca 20

cm noa vähemalt 17 cm sügavusele teise isiku kehasse, ei saa olla tegemist n-ö torkamise,

vaid teadliku, jõulise ja väga tugeva löögiga.

Ei oma tähtsust süüdistatava selgitused, et ta X.X. t tappa ei soovinud, kuivõrd „torkas” teda

noaga jalga. Kannatanu leiab, et süüdistatav pani X.X. tapmise toime kaudse tahtlusega KarS

§ 16 lg 4 tähenduses.

5.3. Juhul kui ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni eeltoodu käsitlusega süüteo

kvalifikatsiooni osas, leiab kaitsja, et I. Pozdnjakovale mõistetud karistus ei vasta kuriteo

raskusele. Kohus mõistis isikule viieaastase vangistuse, mis on vaid üks aasta enam KarS §

118 lg 1 p-s 7 sätestatud sanktsiooni alammäärast.

5.4. Asjas puuduvad sellised I. Pozdnjakova süü suurust vähendavad asjaolud, mis annaksid

aluse mõista isikule sanktsiooni alammäärast vaid ühe aasta võrra pikem vangistus.

5.5. I. Pozdnjakova süüditunnistamine ja karistamine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi on olnud

põhjendamatu ning isik tulnuks süüdi tunnistada ja karistada KarS § 113 järgi. I.

Pozdnjakovale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ning see on omakorda kaasa

toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise.

6. Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2024 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti

menetlusosalistele apellatsioonide kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamise

tähtajaks hiljemalt 14. juuni 2024.

7. Nimetatud ajaks esitas oma seisukohad süüdistatav I. Pozdnjakova kaitsja vandeadvokaat

S. Politšev, kes palub jätta kannatanu A.C. ja kannatanu V.P. i apellatsioonid rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud, mis on seotud riigi õigusabi osutamisega,

jätta riigi kanda. Kaitsja leiab, et VÕS § 129 lg 6 p 2 ei ole täidetud, kuna kannatanul on

võimalus ülalpidamist saada muul viisil. On tuvastatud, et Sotsiaalkindlustusameti andmetel

on kannatanule A.C. le määratud toitjakaotuspension alates 23. juulist 2023 (s.o X.X.

surmast) 289,92 eurot kuus. Kannatanu ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et X.X.

kulutas tema ülalpidamiseks rahasumma, mis ületas 289,92 eurot kuus, ning samuti seda, et

kannatanu elustandard halvenes. Selles osas on kannatanu väited paljasõnalised. Kannatanu ja

tunnistajate ütlustega ei saa tõendada kannatanu ema sissetulekut, mis eeldatavasti oli saadud

mitteametliku töö tegemise tulemusena Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piiril.

Kohus, hinnates uuritud tõendeid, tegi õige järelduse, et hageja ei ole tõendanud, et X.X.

oleks maksnud A.C. le elatist suuremas summas kui eeldatav elatise miinimumsumma ning

elatise miinimumsumma on väiksem kui A.C. le riigi poolt makstavad toetused. Kohtule ei

ole esitatud tõendeid, et X.X. kulutas lapse ülalpidamiseks rahasumma, mis ületaks seda

rahasummat, mida praegu laps saab toitjakaotuspensionina.

Kannatanu esindaja väidab, et asjas on leidnud tõendamist, et kannatanu oli peamiselt ema

ülalpidamisel. Samas tõendeid selle kohta ei ole toodud. Tunnistaja V.C. i ütlustest, kes on

kannatanu isa, seda ei tulene.

6

Apellatsioonis on märgitud ka, et kannatanu isa on 70-aastane ja arvestades tema vanust ning

tema töö olemust ( töötab autojuhina ), ei ole eluliselt usutav, et ta jätkab töötamist ajani kuni

kannatanu saab täisealiseks. Kaitsja leiab, et eeltoodud põhjendused ei ole asjakohased, kuna

kahju hüvitamise nõue tuleb käsitleda üksnes kannatanu ema X.X. surmaga seoses. Asjaolud,

mis on seotud kannatanu isaga, ei oma tähtsust hagi läbivaatamisel, kuna süüdistatav I.

Pozdnjakova ei ole süüdi selles, et kannatanu isa V.C. on 70 aastane.

Peale selle, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et lapse isa osaleks lapse ülalpidamisel vähemal

määral, kui lapse ema X.X. . Kannatanu A.C. apellatsioon ei ole põhjendatud.

7.2. Kannatanu V.P. i apellatsiooni osas leiab kaitsja, et KrMS § 268 lg 6 esimese lause

kohaselt kohus võib kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta

kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise

kvalifikatsiooni vastu kaitsta.

Kannatanu ei osutanud, mis õiguslikul alusel ringkonnakohus peab kaaluma I. Pozdnjakova

tegevuse kvalifitseerimist KarS § 113 järgi. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtus ei ole võimalust

kvalifitseerida I. Pozdnjakova tegevust KarS § 113 järgi. Noahaava ulatus, millele kannatanu

pöörab tähelepanu, ei osuta sellele, et I. Pozdnjakova pani toime tapmise kaudse tahtlusega.

Kogumis asjaoludega, et I. Pozdnjakova kohe kutsus kiirabi ja helistas häirekeskusse, puudus

süüdistataval isegi kaudne tahtlus X.X. tapmiseks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

8. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust, esitatud

apellatsioone ja vastust apellatsioonidele, leiab, et Viru Maakohtu 4. aprilli 2024 otsus tuleb

tühistada I. Pozdnjakova süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, sest

kolleegium tuvastas süüdistatava olukorda raskendava materiaalõiguse väära kohaldamise.

Süüdistatava tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi.

9. Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellatsioonidest väljuvalt küsimuses, kas

süüdistatavale süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüks arvatud tegu on kvalifitseeritud

õigesti (I), seonduvalt teo ümberkvalifitseerimisega KarS § 121 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi

mõistab süüdistatavale karistuse (II), vastab kannatanu A.C. ja kannatanu V.P. i esindajate

apellatsioonide argumentidele (III), vähendab väljamõistetavat sundraha (IV), seejärel võtab

kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V) ja määrab menetluskulud (VI).

I

10. Käesolevas asjas puudub sündmuse asjaolude suhtes vaidlus. Nimelt selles, et I.

Pozdnjakova 23. juulil 2023 kella 02.00 paiku Narvas XXX korteris lõi tahtlikult X.X. t

kööginoaga reie ülaosa piirkonda, millega tekitas kannatanu X.X. le reiearteri veeni vigastava

torke-lõikehaava, mille tagajärjel tekkis kannatanul äge verekaotus välisest verejooksust ja ta

suri sündmuskohal saadud vigastusse. Süüdistatava tegu kinnitavad maakohtu poolt uuritud

süüdistatava ütlused ja tema kõne Häirekeskusesse, tunnistaja (patrullpolitseiniku) V. Volti

ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, surnu ekspertiisiakt ning noa kui asitõendi

vaatlusprotokoll.

11. I. Pozdnjakovale esitati süüdistus KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Selle objektiivne koosseis on

täidetud: I. Pozdnjakova noalöögi tagajärjel tekkis X.X. l eluohtlik vigastus – reiearterit-veeni

vigastav torke-lõikehaav, millest tekkinud äge verekaotus põhjustas kannatanu surma.

7

12. Kolleegium leiab, et täidetud ei ole KarS § 118 lg 1 p 7 subjektiivne koosseis. Maakohus

ei ole süüküsimust lahendades järginud täiel määral Riigikohtu viimase aja praktikas

juurdunud seisukohti. KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 järgi saab karistada üksnes sellist raske

tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk

põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. KarS § 118 lg 1 eeldab seda, et

tervisekahjustuse tekitajal on tahtlus just sellise tervisekahjustuse tekitamise osas, mis

lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje – KarS § 118 lg 1 p 7

puhul surma – saabumiseni (RKKKo nr 1-17-105/35, p-d 10–12) I. Pozdnjakoval pidi KarS §

118 lg 1 p 7 subjektiivse koosseisu jaatamiseks olema löömise ajal tahtlus tekitada X.X. le

eluohtlik vigastus reiearteri-veeni vigastusega. Sellise tahtluse olemasolu pole olemasolevate

tõendite põhjal võimalik tuvastada. See viga kätkeb nii materiaalõiguse vale kohaldamist kui

ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsuse

tegemine.

13. Seega pidanuks maakohus süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks KarS § 118

lg 1 järgi kõigepealt tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni,

mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ja viis seejärel tema surma saabumiseni. Kuna

asjas on kindlaks tehtud, et kõnealuse tagajärje tingis reiearteri vigastus, tuli järelikult hinnata,

kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (kaudne tahtlus), et kannatanut noaga

lüües vigastab ta reiearterit. Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne

element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk

koosseisupäraste asjaolude tahtmine.

14. Maakohus on püüdnud raske tervisekahjustuse tekitamise tahtlust siduda noavigastuse

haavakanali sügavusega, mis oli 16–17 cm ja leidis, et I. Pozdnjakova pidas kannatanu surma

võimalikuks. Samuti märkis maakohus, et noahaav võib halval juhul päädida vigastatu

surmaga ja on põhimõtteliselt ettenähtav. Selles põhjendusest saab välja lugeda

põhimõtteliselt kaudse tahtluse olemasolu. Otsuse punktis 13 märkis kohus, et süüdistatava

tahtlus oli suunatud vaid tervisekahjustuse tekitamisele ja surma põhjustamist ta ilmselgelt ei

soovinud. Punktis 12 leiab kohus jällegi, et „lüües aga teist inimest ca 200 mm pikkuse teraga

kööginoaga on ka ohtliku tervisekahjustuse tekitamine enam ettenähtav.“

15. Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud

asjasse puutuvaid asjaolusid ja tahtlus tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke

seisuga (RKKKo nr 3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas

arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede

olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt RKKKo nr 1-17-5883/77, p 17).

Kohtuarstliku ekspertiisiga on tuvastatud kannatanu haavakanali sügavus 16–17 cm, kuid

ainuüksi haavakanali sügavus pehmetes kudedes ei kinnita veel teo toimepanija tahtlust. KarS

§ 118 lg 1 p 7 subjektiivse koosseisu jaatamiseks pidi I. Pozdnjakoval olema löömise ajal

tahtlus tekitada X.X. le reiearteri vigastus. Kolleegium leiab, et sellist tahtlust tuvastada pole

võimalik. Süüdistatava I. Pozdnjakova tahtlust tuleb hinnata lisaks välisele teopildile ka tema

poolt väljendatu põhjal. Maakohtus kinnitas ta oma ütlustes, et kuna kannatanu oli talle

lähedane inimene, siis ei soovinud ta teda tappa, vaid ainult noaga torgata. Selleks et saada

konkreetsemat ülevaadet enne süüdistuses märgitud sündmust, toob kolleegium välja

süüdistatava ütlustes kirjeldatu tema ja kannatanu vahelisest suhtlusest, mille põhilise

faktoloogia usaldusväärsuses pole alust kahelda.

16. Süüdistatav on maakohtus detailselt kirjeldanud, kuidas kannatanu X.X. muutus tema

korteris (Narvas XXX ) mitmed nädalat enne uuritavat sündmust ühel hetkel tülinaks. Oma

8

isiklikke probleeme käis kannatanu süüdistatava juures lahendamas alkoholiga. Ta jäi ööseks

tihti süüdistatava korterisse, vahel viibis seal ka üksi, kui süüdistatav pidi kuskil ära käima.

Süüdistatava ütlustest nähtub, et kannatanu tarvitas ohtralt alkoholi nii üksi kui koos

süüdistatavaga.

17. 22. juulil 2023 valmistus süüdistatav hommikul minema arsti juurde. X.X. oli tema

korteris viibinud erinevates joobeastmetes juba ligi 10 päeva ja süüdistatav soovis, et ta

lahkuks. Süüdistatav palus kannatanut päeval ja õhtul korduvalt, et ta lahkuks: „[õ]htul ma

lebasin, me läksime natuke riidu, palusin mine ära, ma kutsun takso, kõik…. Ta läks poodi…

Õhtupoolikul. Tõi 2 pudelit viina 0,7 l. Ma olin šokis…. Ma ütlesin puhka natuke ja hilisõhtul,

kui keegi ei näe, ma saadan sind ja jätan ukse ette. Ta jälle ei nõustunud. Me jälle läksime sel

teemal riidu.“. Süüdistatava ütluste kohaselt oli tal endal tervis kehv ja ta oli kannatanu

käitumisest emotsionaalselt väsinud. Pärast südaööd aitas süüdistatav kannatanul vahetada

pealmised püksid, mis ta oma garderoobist leidis. Kannatanu oli nimelt pükstesse urineerinud.

Süüdistatav rääkis järgmist: „[m]a ütlesin, lähme koju, tema vastas eitavalt. Me läksime

teineteisele vastu. Haarasime teineteisel juustest.“ Seejärel rahuneti hetkeks maha ja I.

Pozdnjakova kordas oma soovi, et X.X. lahkuks, kuid viimane keeldus. Süüdistatav karjus

kannatanule „mine ära. Tema haaras mu haigest käest.“ Süüdistatav lükkas kannatanu

vasaku käega eemale ja ütles, et „enam ei saa. Sel hetkel ta hakkas mind sõimama ja ma olin

niivõrd emotsioone täis ja sel hetkel haarasin.“ Süüdistatav ei mäleta, kas ta haaras noa laua

pealt või ämbrist: „[o]lin sihukese seisundis, et ei mäleta. Minu mõte oli ehmatada… Lõin

vist teda. Meil juhtus kõik nii kiiresti, ma meenutan seda 8 kuud ja ei oska öelda.“ (KoTo tl

113p–117.)

18. Süüdistatava ütluste kohaselt istusid nad diivanil ja ta lõi kannatanut jalga, kelle jalg oli

tema jala vastas: „[m]ul ei olnud mõtetes, et teda tappa. Ma soovisin vaid hirmutada.“

Süüdistatav oli ise toimunust šokis ja hakkas kohe telefoni otsima ning helistas numbril 112:

„[m]a olin šokis, et algul oli jalga ja oli nii palju verd. Ma ei uskunud, et ta oli surnud…. Mul

ei olnud tahtlust. Tahtsin teda hirmutada. Võib olla tahtsin talle mingit valu põhjustada. Need

oli sekundid. Mul läks reaktsioon lahti, ma ei tea…Kui ma oleks planeerinud tapmist, siis ma

võiks seda öelda. Siin ei olnud seda kavatsust, ainult torgata inimest“ (KoTo tl 113p–117.)

19. Tuginedes ka kriminaalasja toimikus sisalduvale muule teabele süüdistatava kohta (madal

haridustase, ajutised töökohad teeninduses jne), ei teki kolleegiumil tuvastatud asjaolude

põhjal KrMS § 60 lg 2 kohaldamiseks tarvilikku veendumust (vt RKKKo nr 1-20-1301/35, p

12), et süüdistatav pidas oma senise elukogemuse põhjal võimalikuks, et noaga ilma sihtimata

kuhugi jala suunal lüües võib see tabada reiearterit ja põhjustada reiearteri vigastamise tõttu

inimesele eluohtliku seisundi ja tema surma. Kõnealuses osas on esile kerkinud selge

tõendamisraskus ja rääkida saab kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleb KrMS § 7 lg-s 3

sätestatud in dubio pro reo-põhimõtet (KrMS § 7 lg 3) järgides tõlgendada I. Pozdnjakova

kasuks (vt RKKKo nr 1-20-3306/139, p 18). I. Pozdnjakova haaras konflikti käigus kiiruga

küll pika, aga suhteliselt kitsa teraga noa ja torkas sellega kannatanut täiesti huupi kusagile

jala suunal. Tema jaoks oli noatorke tagajärg ilmselgelt ootamatu. Nähes kannatanu järsult

halvenevat seisundit, oli süüdistatav šokeeritud ja asus kohe tegutsema, kutsudes kiirabi.

Prokuröri küsimusele, kas süüdistatav teab, et reiearter läbib jalga, vastas süüdistatav, et

„[m]a esimest korda elus kuulnud, et löömine jalga võib surma põhjustada“ (KoTo tl 117).

Kolleegium leiab nii nagu maakohuski, et pole alust kahelda süüdistatava ütluste

usaldusväärsuses: ta tunnistas täielikult tehtut, andis küllaltki üksikasjalikke ja olulistes

asjaoludes ühetaolisi ütlusi ning tema räägitu ei anna alust järelduseks, nagu ta olnuks

tegelikkuses teadlik, et võib tekitada sellise vigastuse, mis päädib lausa kannatanu eluohtliku

seisundi ja surmaga. Soovinuks ta X.X. t tõsisemalt vigastada, oli tal võimalus lüüa

9

kannatanut ülakehasse, kus asuvad ka süüdistatava jaoks teadaolevalt elutähtsad organid.

Ringkonnakohus märgib sedagi, et Riigikohtu praktikas on samuti varem kerkinud esile

küsimus, kas süüdistatava tahtlus ulatus kannatanu noaga löömisel tema reiearteri

vigastamiseni, mis tingis kannatanu eluohtliku seisundi ja surma (vt RKKKo 1-17-5883/77, p

17). Viidatud kriminaalasjas saatis Riigikohus asja maa- ja ringkonnakohtu vastuoluliste

põhjenduste tõttu maakohtule uueks arutamiseks ja selle küsimuse lahendamiseks.

20. Kolleegium leiab, et I. Pozdnjakovat ei ole võimalik KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdi

tunnistada. I. Pozdnjakova tegu täitis KarS § 121 lg 1 koosseisu. Tuleb jaatada KarS § 121 lg

1 alt 1, s.o tervisekahjustuse ja valu tekitamise tahtlust. Süüdistatav teadis, et kahjustab

noalöögiga X.X. tervist (haav, vere eritus). I. Pozdnjakova tahtlus noaga kannatanule jalga

löömisel ei ulatunud aga eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseni, vaid ta tahtis kannatanut

noaga vigastades hirmutada ja talle valu tekitada. Kolleegiumi arvates saab kõneleda otsesest

tahtlusest KarS § 16 lg 3 tähenduses.

21. Nagu asjas on tuvastatud, põhjustas I. Pozdnjakova tegu X.X. surma. Juhul, kui

toimepanijal puudub surma või eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne

tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustuse tekkimist võimalikuks ega möönnud seda,

tuleb tema tegevust käsitleda surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi.

Sellisel moel surma põhjustamine kujutab endast kannatanu elu hoidmisele suunatud

hoolsuskohustuse rikkumist: teise inimese elu suhtes hoolas inimene ei lööks teist noaga.

Noaga löömisel jalga on objektiivselt ettenähtav, et vallanduda võib oht, mis päädib

kannatanu surmaga. Süüdistatava jaoks oli see ka välditav. I. Pozdnjakova oli X.X. surma

osas hooletu KarS § 18 lg 3 mõttes: ta ei näinud seda ette, ent oleks seda tulenevalt oma

varasema tavalise elukogemuse pinnalt pidanud siiski tegema.

22. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kolleegium leiab, et I. Pozdnjakova

tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 lg 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi.

II

23. Vastavalt KarS § 63 lg-le 1 ja KarS § 121 lg 1 ning § 117 lg 1 sanktsioonidele on võimalik

I. Pozdnjakovale mõista karistuseks kuni 3 aastat vangistust. Riigikohtu praktika kohaselt

karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr (nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28). Kolleegium peab võtma seisukoha, milline

karistus I. Pozdnjakovale mõista.

24. Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et I. Pozdnjakova käitumises esineb karistust

kergendav asjaolu KarS § 57 p 3 mõttes, sest ta kahetses puhtsüdamlikult oma tegu.

Süüdistatav on menetluse kestel läbivalt oma süüd kannatanu noaga löömises tunnistanud.

Pärast noaga löömist helistas ta kohe Häirekeskusesse ja teatas, et lõi sõbrannat noaga ja palus

saata kiirabi ja politsei. Kolleegiumil pole asja materjalide põhjal andmeid, et kannatanu oleks

varasemalt käitunud kaasinimeste suhtes vägivaldselt. Karistusregistri andmetel I.

Pozdnjakoval kehtivaid kriminaal- ja väärteokaristusi pole. Tähelepanuta ei saa jätta ka

asjaolu, et tüli süüdistatava ja kannatanu vahel sai alguse joobes kannatanu X.X. enda tülikast

ja konfliktsest käitumisest.

25. Kolleegium leiab, et I. Pozdnjakova teosüüd tuleb hinnata keskmises määras ja ka

karistus tuleb mõista sanktsiooni keskmises määras, arvestades karistust kergendavat asjaolu.

Seega tuleb süüdistatavale mõista karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mis tuleb I.

10

Pozdnjakoval ka reaalselt ära kanda. Riigikohus on praktikas leidnud, et kohus ei pea

põhjendama, miks ta vangistust tingimisi täitmisele pööramata ei jäta (RKKKo 3-1-1-116-12,

p 11). I. Pozdnjakova on käesolevas kriminaalasjas eelvangistuses viibinud katkematult

alates 23. juuli 2023, seega tuleb tema karistuse kandmise aja algust lugeda 23. juulist 2023.

III

26. Apellatsiooni esitas kannatanu V.P. i esindaja. Esindaja leidis, et maakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust kuriteo kvalifikatsiooni osas, kuid selle vea kolleegium ka

tuvastas, seda küll I. Pozdnjakova jaoks soodsamalt, tunnistades ta maakohtuga võrreldes

süüdi kergemas kuriteos ja seeläbi kergendades ka karistust.

27. Eelnevalt on ringkonnakohus analüüsinud, miks on kohtu arvates tegemist I. Pozdnjakova

teo puhul tahtliku tervisevastase süüteoga ja surma põhjustamisega ettevaatamatusest. Samuti

põhjendas ringkonnakohus 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse mõistmist. Seega esindaja

esitatud põhjendustel apellatsioon rahuldamisele ei kuulu.

28. Apellatsiooni esitas samuti kannatanu A.C. esindaja, kuid apellatsiooni edu ei saada.

Apellatsioonis on keskendutud sellele, et maakohtu otsus tsiviilhagi väljamõistmise osas

tundub apellandile ebaõiglane. Sellekohane argument ei veena aga kolleegiumi maakohtu

järeldusi ümber hindama, sest kohus on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid juba põhjalikult

otsuse vastavas alajaotuses analüüsinud (otsuse lk 8–11). Samas kolleegium ei sea kahtluse

alla, et ema kaotus oli alaealisele tütrele traagiline sündmus ja senine elustandard langes.

29. Kolleegium uuris samuti olemasolevaid asja materjale ja leiab, et viimastel kuudel enne

uuritavat sündmust oli ema X.X. abi tütre ülalpidamisel ja finantsiliselt pigem kaootiline.

Püsitöökohta ja teenistust tal polnud. Sagedaste alkoholitarvitamiste vahel vedas ta piiriüleselt

kaootiliselt kaupa, mida vaheltkasuga realiseeris. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda esindaja

väitega, et X.X. l lasus lapse elukorralduse raskuskese, tema korraldas lapse igapäevaelu

praktilisi küsimusi ja andis ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema

vajaduste katmisse.

30. On täiesti arusaadav, et puudub võimalus tõendada X.X. „mitteametlikku

piirikaubandust“ ja selle eest saadud sularaha kogust dokumentaalsete tõenditega. Maakohus

on õigustatult jätnud isikuliste tõendite sellekohased paljasõnalised, ilma tõenditeta selgitused

tähelepanuta ja põhjendatult järeldanud, et tuvastamist pole leidnud väide, et X.X. panus A.C.

ülalpidamisse oli vähemalt 550 eurot kuus. Lisaks maakohtule märgib kolleegium, et X.X.

elustiili juures pole usaldusväärselt tuvastatav, kui palju ta üldse raha lapse ülalpidamisele

kulutas. Küll on teada A.C. isa V.C. i ütlustest, et X.X. viibis pidevalt I. Pozdnjakova

elamises ja reaalselt valmistas tütrele toitu ning toitis teda isa V.C. . Samuti kinnitavad

maakohtus uuritud tõendid, et suurem osa A.C. ülalpidamise kuludest olid isa V.C. i kanda.

31. Esindaja väidab veel, et olevat üheselt selge, et X.X. oleks jätkanud oma lapse

ülalpidamist samas ulatuses ka tulevikus. Kolleegium seda seisukohta jaga, sest asja

materjalid kinnitavad X.X. viimase aja korrapäratu ja tervist hävitava elustiili osas midagi

muud.

32. Maakohus on seega õieti järeldanud, et kuna hageja pole tõendanud, et X.X. poolt

eeldatavalt antud elatise summa ületaks seadusega kehtestatud miinimumi, siis lähtus kohus

11

miinimummäärast, millest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata riigi poolt makstavad

toetused. Kolleegium märgib, et Sotsiaalkindlustusamet maksab kannatanu A.C. le

toitjakaotuspensioni. Sotsiaalkindlustusameti 2. jaanuari 2024 vastuse kohaselt on määratud

A.C. le toitjakaotuspension alates 23. juulist 2023 (s.o X.X. surmast) 289,92 eurot kuus.

Alates 1. aprillist 2024 on miinimumelatise suuruseks 287,72 eurot (arvestades ka lapsetoetust

80 eurot kuus). Seega makstakse A.C. le riigi poolt ema surmaga seoses hüvitisi suuremas

summas kui ta oleks saanud elatist miinimumsummas. Õigustatud on seisukoht, et haginõue ei

ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.

IV

33. Maakohtu otsus tuleb tühistada süüdistatavalt väljamõistetava sundraha suuruse osas.

Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p-le 2 on süüdimõistva otsusega kaasneva sundraha suurus teise

astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 08.

detsembri 2023 määruse nr 113 kohaselt on töötasu alammäär 2024. aastal 820 eurot. Seega

kuulub I. Pozdnjakovalt väljamõistmisele sundraha 1230 eurot. Kuna väljamõistetava

sundraha suurus väheneb, siis sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ka KrMS §

180 lg 3 alusel menetluskulude (summas 3963 eurot) väljamõistmise osas. KrMS § 180 lg 3

alusel tuleb määrata, et I. Pozdnjakova kohustub temalt välja mõistetud menetluskulud 3143

eurot (sundraha 1230 eurot + ekspertiisi tegemise kulu 913 eurot + määratud kaitsja tasu

osaliselt 1000 eurot) tasuma ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

V

34. Tulenevalt eeltoodust ja KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3, 340 lg-st 1 ning lg 2

p-st 3 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 4. aprilli 2024 otsuse osaliselt, s.o I.

Pozdnjakova süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, temalt sundraha

ning KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude (summas 3963 eurot) väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tunnistab I. Pozdnjakova süüdi KarS § 117 lg 1

järgi surma ettevaatamatus põhjustamises ja KarS § 121 lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises

ning mõistab KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Samuti mõistab

kohus I. Pozdnjakovalt Eesti Vabariigi kasuks välja teise astme kuriteos süüdimõistmisega

kaasneva sundraha, s.o 1230 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrab kohus, et I. Pozdnjakova

kohustub temalt väljamõistetud menetluskulud 3143 eurot tasuma ositi alates kohtuotsuse

jõustumisest 12 kuu jooksul.

VI

35. Apellatsioonimenetluses esitasid kaitsjatasu taotlused ka riigi õigusabi korras kannatanu

A.C. esindaja vandeadvokaadi abi K. Sitska ja süüdistatava I. Pozdnjakova kaitsja

vandeadvokaat S. Politšev.

36. Kannatanu esindaja vandeadvokaadi abi K. Sitska riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohaselt kulus esindajal

kohtuotsuse analüüsile, kohtupraktikaga tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele 240

minutit, mille eest taotleb ta tasu 527,04 eurot, sh käibemaks 95,04 eurot. Seejuures toob

esindaja välja, et vastavalt tasukorra § 2 lg-le 4 kohaldub koefitsent 1,5. Kuigi esindaja on

teinud kohtul võimatuks kontrollida, kui palju kulus tal aega maakohtu otsuse analüüsile,

12

kohtupraktikale ja apellatsioonile eraldisesivalt, siis arvestades maakohtu otsuse mahtu ning

apellatsiooni mahukust, võib pidada ajakulu mõistlikuks. Kui üldjuhul on advokaadile riigi

õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra (edaspidi kord) § 6 lg 3 kohaselt

määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel

üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil

osalemine, 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes,

siis käesoleval ajal kohaldub korra § 2 lg 4 erand. Viidatu kohaselt kui riigi õigusabi

osutatakse kriminaalasjas KrMS § 41 lg-s 31 nimetatud piiratud teovõimega kannatanule või

tsiviilasjas alaealisele, kellele kohus on määranud esindaja tsiviilkohtumenetluse seadustiku §

219 lg-s 2 sätestatud alusel, kohaldatakse advokaadile makstava riigi õigusabi tasule

koefitsienti 1,5. Esindatav A.C. on alaealine. Seega on kaitsja küsitud tasu (sh käibemaks)

kooskõlas korraga ning on põhjendatud kogu ulatuses. Kuna ringkonnakohus tühistab

maakohtu lahendi osaliselt, s.o teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 lahendi, siis KrMS § 185 lg 1

kohaselt jäävad tekkinud kulud Eesti Vabariigi kanda.

37. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat S. Politševi riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohaselt kulus kaitsjal

apellatsioonidega tutvumisele 33 minutit, süüdistatavaga apellatsioonide arutamisele 23

minutit, apellatsioonidele vastuse koostamisele 148 minutit, mille eest taotleb ta tasu kokku

300,12 eurot, sh käibemaks 54,12 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tasutaotlus

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi

osaliselt, s.o teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 lahendi, siis KrMS § 185 lg 1 kohaselt jäävad tekkinud

kulud Eesti Vabariigi kanda.

Tiit Lõhmus

Mario Truu

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)

13