2-22-6662/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-6662

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi J.V vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 10.07.2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

15 523 eurot 54 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Kostja J.V (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 10.07.2023. a otsus muutmata.

2. Jätta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

4. J.V menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määra.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-22-6662

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas Pärnu Maakohtule J.V (kostja) vastu hagi,

milles palus välja mõista põhivõla 15 413,85 eurot, intressi 537,82 eurot, laenuhaldustasu 6

eurot, viivise 209,04 eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bigbank AS (laenuandja) ja kostja 26.01.2021 väikelaenu

lepingu nr CL-EEC-21001157, millega kostja sai 17 700 eurot laenu intressimääraga 9,9%

aastas. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena 332 eurot kuus ajavahemikul

10.03.2021–10.12.2027. Kostja ei tasunud laenumakseid alates 10.11.2021. Laenuandja saatis

kostjale korduvaid meeldetuletusi, kuid kostja võlga ei tasunud. Laenuandja ütles lepingu üles

alates 14.03.2022. 21.03.2022 loovutas laenuandja lepingust tulenevad nõuded hagejale.

Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult.

1.2. Laenuandja on järginud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

esitas enne laenulepingu sõlmimist oma varalise seisundi kohta teabe. Esitatud teabest

lähtudes võis laenuandja eeldada, et kostja suudab laenu teenindada. Laenuandja kontrollis

kostja tausta maksehäireregistrist, kostjal maksehäireid ei olnud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus tuvastada,

et tasumata võlg on 14 053,67 eurot, jätta kõrvalkulud välja mõistmata ning teha kohtuotsus

maksegraafikuna. Kostja on teinud tagasimakseid kokku 3646,33 eurot.

2.1. Kostja vajas 2020. aasta lõpus laenu, et parandada elamistingimusi. Laenu taotlemisel

esitas kostja üksnes isikuandmete ankeedi ja konto väljavõtte. Laenuandja tegi

laenupakkumise ning pooled arutasid laenusummat ja kostja võimalusi telefonis. 2020. aasta

lõpus sai kostja oma elukaaslaselt Ylt mitmeid suuri ülekandeid kokku 6700 eurot. Need olid

mõeldud eluaseme remondi tegemiseks. See ei olnud kostja enda regulaarne sissetulek. Kostja

sissetulek koosnes puudega inimese sotsiaaltoetusest 41 eurot kuus, puuduva töövõime

toetusest 446–461 eurot kuus, vanemahüvitisest 567 eurot kuus, peretoetusest 120 eurot kuus

ja esimese lapse elatisabist 100 eurot kuus. 2021. a veebruaris lõpetati puuduva töövõime

toetuse maksmine ja 2021. a juulis lõpetati vanemahüvitise maksmine. Pärast seda jäi kostja

regulaarseks sissetulekuks 220 eurot kuus ja kostja ei suutnud enam laenu tagasi maksta.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 10.07.2023. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja

põhivõla 2199,14 eurot ning jättis menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

poolte kanda.

3.1. Maakohus tuvastas, et laenuandja ja kostja sõlmisid 26.01.2021 väikelaenu lepingu nr

CL-EEC-21001157, mille alusel kostja sai 17 700 eurot laenu intressimääraga 9,9% aastas.

Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena 332 eurot kuus ajavahemikul

10.03.2021–10.02.2027. Kostja ei tasunud laenumakseid alates 10.11.2021. Laenuandja saatis

2-22-6662

kostjale korduvaid meeldetuletusi, kuid kostja võlga ei tasunud. Laenuandja ütles lepingu

alates 14.03.2022 üles. 21.03.2022 loovutas laenuandja lepingust tulenevad nõuded hagejale.

Nõuete loovutamisest teavitas laenuandja kostjat 25.03.2022 kirjalikult Maakohus tuvastas, et

kostja on maksnud tarbijakrediidilepingu alusel tagasi kokku 3646,33 eurot.

3.2. Maakohus leidis, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402

järgi ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on

krediidiandja kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VTL).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab VÕS

§ 4034 lg 13 kohaselt vaidluse korral krediidiandja.

3.3. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et laenuandja oleks järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest

nähtuks, et krediidiandja hindas tarbija krediidivõimelisust. Kostja kirjalikest vastustest

nähtuvalt esitas kostja laenuandjale laenutaotluse, millele pank andis esmase jaatava vastuse

ning nõudis kostja kontoväljavõtet, mille kostja enese selgituste kohaselt lisas laenutaotlusele.

Kostja esitas maakohtule ajavahemiku 01.12.2020–28.02.2021 kohta kontoväljavõtte. Hageja

ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks kontrollinud kostja esitatud andmeid

ülalpeetavate kohta.

3.4. Hageja vastuväide, et kostja esitas laenu küsides eksitavaid andmeid, on põhjendamatu.

VÕS § 4034 lg 7 neljas lause välistab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärgede kohaldamise juhul, kui tarbija on jätnud tahtlikult esitamata teabe või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kostja konto väljavõttelt nähtuvad nii kostja sissetulekud kui ka

kulud.

3.5. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet kohaldub VÕS § 4034 lg 7,

mille kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes VÕS §-s 94 lg 1 sätestatud määras

intressi. VÕS § 94 lg 1 sätestatud intressimäär on alates 01.01.2002 kuni lepingu

ülesütlemiseni olnud 0%. Seega saab VÕS § 415 lg 2 p 1 ja 2 tulenevalt lugeda kõik kostja

tehtud maksed tehtuks põhivõla katteks. Kostja on saanud laenu 17 700 eurot ja teinud

tagasimakseid 3646,33 eurot.

3.6. Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, oleks ta pidanud VÕS §

4034 lg 7 kolmandat lauset järgides määrama tagasimaksed uuesti, intressimäära ja muude

kulude vähendamist arvestades, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja seda ei teinud.

Sellises olukorras ei olnud hagejal alust kostjaga lepingut vana graafiku järgi maksete

tegemata jätmise tõttu üles öelda ning hageja nõuded ei muutunud lepingu ülesütlemisega

sissenõutavaks. Laenulepingu järgse maksegraafiku kohaselt pidi kostja tegema viimase

tagasimakse alles 10.02.2027.

3.7. Tagasimakse graafiku kohaselt kohustus kostja kohtuotsuse tegemise seisuga hagejale

tasuma 5845,47 eurot põhivõlga. Kokku on kostja hagejale tasunud 3646,33 eurot. Seega on

kostja hageja ees kohtuotsuse tegemise seisuga makseviivituses 2199,14 euro ulatuses.

Maakohus jättis hageja kõrvalnõuded, s.o intressinõude 537,82 eurot, laenuhaldustasu

summas 6 eurot ning sissenõudmiskulude nõudekulud 30 eurot rahuldamata.

3.8. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada

alates ajast, mil tarbijale on krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad

intressimäära ja muude kulude vähendamist, teatavaks tehtud, ning tarbija satub nende

2-22-6662

tagasimaksete tegemisega viivitusse (TallRgKo 27.01.2023, 2-18-124589, p 51). Praegusel

juhul ei saanud kostja maksetega viivitusse sattuda, mistõttu maakohus jättis viivisenõude

rahuldamata.

3.9. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi

12,4% ulatuses kostja ja 87,6% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud 153,76 eurot. Kostjal maakohtumenetluses menetluskulusid ei

tekkinud.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäänud

ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada või alternatiivselt

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1. Hageja leiab, et maakohus jättis eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata jättes

hageja nõude kujunemise välja selgitamata. Maakohus üritas kohtuotsuse p-s 24

omaalgatuslikult kostja võla suurust tuvastada, kuid see ei vasta hageja esitatud haginõudele.

Maakohtu tuvastatud põhivõla summa kujunemine ei ole jälgitav ning kohtuotsusest ei ole

arusaadav, kuidas maakohus tulemuseni jõudis. Maakohtu väide, et esialgne kreeditor ei ole

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei ole praeguses asjas asjakohane, sest

kostja on ise esitanud menetluses kontoväljavõtted ning selgitused, millest nähtub, et ta on

kreeditorile teadlikult lepingu sõlmimiseks valeandmeid esitanud.

4.2. Hageja põhinõue oli hagiavalduse esitamise hetkel 15 413,85 eurot. Kui maakohus

tuvastas, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 3646,33 eurot, siis oleks kostja tagastamata

põhisumma võlg pidanud olema 13 214,71 eurot, mitte 2199,14 eurot.

4.3. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 4034

lg-t 7, mille järgi krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama. Praegusel juhul leppisid pooled kokku igakuises makses

331,04 eurot. VÕS § 4034 lg 7 järgi oleks kostja pidanud tasuma osamakseid samas suuruses,

kuid see oleks tulnud arvestada põhiosa katteks.

4.4. Maakohtus leidis ekslikult, et laenuandja ei järginud VTL põhimõtet. Laenuandja küsis

kostjalt täiendavaid selgitusi, et hinnata kostja laenuvõimekust. Laenuandjal on

Finantsinspektsiooni väljastatud krediidiasutuse tegevusluba nr 73, millest võib järeldada, et

laenuandjal on kinnitatud ja juurutatud krediidiskooringu hindamise süsteem ning

kriteeriumid, mille alusel krediiti väljastatakse. Maakohtu otsusest ei selgu, kas maakohus

tuvastas, kas laenuandjal on hindamismetoodika. Otsusest ei selgu, mitme protsendipunkti

võrra kostja krediidiskooring ei mahtunud vastutustundliku laenamise kriteeriumi piiridesse.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.

2-22-6662

7. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus jättis eelmenetluse ülesanded

täitmata nii olulisel määral, et see võiks kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamise.

Kohtupraktikas on selgitatud, et kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub

konkreetse vaidluse asjaoludest. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning

sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses

tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole

esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18).

7.1. Praegusel juhul esitas kostja hagile vastates VTL põhimõtte rikkumisest tuleneva

vastuväite. Kostja leidis, et laenuandja on VTL põhimõtet rikkunud, et tagasi maksta tuleb

üksnes laenu põhiosa ja seadusjärgne (VÕS § 94) intress ja et otsus tuleb teha

maksegraafikuna. Maakohus täitis selgitamiskohustust 02.11.2022. a määrusega (dtl 102),

millega andis hagejale tähtaja kostja vastuväidetele vastamiseks. Maakohtu selgitustest võib

aru saada, et maakohus pidas kostja VTL põhimõtte rikkumisest tulenevat vastuväidet

asjakohaseks, sest palus hagejal esitada nendes küsimustes oma seisukoha. Seega võisid

mõlemad pooled aru saada, et maakohus kavatseb hinnata VTL põhimõtte rikkumisest

tulenevaid vastuväiteid, muuhulgas, et tagasi maksta tuleb üksnes laenu põhiosa ja

seadusjärgne intress ja et otsus tuleb teha maksegraafikuna. Et pooltel ei olnud vaidlust

õigusliku aluse üle ning sellega nõustus ka maakohus, ei ole tegemist selgitamiskohustuse

olulise rikkumisega. Hageja oleks saanud esitada maakohtu määratud tähtajaks tõendid VTL

põhimõtte järgimise kohta, kuid ei esitanud neid ei maakohtus ega koos

apellatsioonkaebusega.

8. Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus õigesti, et laenuandja rikkus VTL põhimõtet

(VÕS § 4034 lg 1). VTL põhimõte tähendab, et esiteks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab tal hinnata tarbija krediidivõimelisust. Teiseks on

krediidiandja kohustatud hindama kogutud andmete põhjal tarbija krediidivõimelisust, et

määrata krediidi tagasimaksmise tõenäosus.

8.1. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks

vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja (vt ka RKTKo 24.11.2023, 2-21-

13098, p 25). Nõude loovutamise korral peab nõude eeldusi tõendama uus võlausaldaja.

8.2. Laenusaaja laenuvõimelisuse hindamiseks piisav teave sõltub laenusaaja varalise seisundi

üksikasjadest. Näiteks peab laenuandja hindama, kas sissetulekuallikas, millest tarbija hakkab

laenu tagasi maksma, on eelduslikult püsiv. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et

laenuandja küsis ja kostja esitas oma kontoväljavõtte, kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada, et

laenuandja omandas piisava teabe. Kostja selgituse kohaselt oli tema sissetulekuteks puudega

inimese sotsiaaltoetus 41 eurot kuus, puuduva töövõime toetus 446–461 eurot kuus,

vanemahüvitis 567 eurot kuus, peretoetus 120 eurot kuus ja esimese lapse elatisabi 100 eurot

kuus. Kõik nimetatud sissetulekuallikad on eelduslikult ajutise iseloomuga. Seega tekkis

laenuandjal selgelt kohustus koguda täiendavat teavet nende sissetulekuallikate püsivuse ja

edasise perspektiivi kohta. Hageja ei ole esitanud tõendeid, milliseid andmeid ta lisaks

kontoväljavõttele kogus ja sai. Isegi kui vastab tõele, et laenuandja küsis telefoni teel kostjalt

selgitusi, ei ole tõendeid selle kohta, millist teavet ta vastuseks sai ja kas see oli piisav.

8.3. Lisaks sellele, et maakohus tuvastas, et laenuandja ei kogunud kostja varalise seisu kohta

piisavalt teavet, tuvastas maakohus, et laenuandja ei hinnanud krediidi tagasimakse

tõenäosust. Krediidiandja peab krediidivõimelisuse hindamisel võtma arvesse tarbija

ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi

majapidamisele (nt toidukulud, kommunaalkulud, sidekulud, kindlustuskulud jne). Neid

2-22-6662

asjaolusid arvestades saab hinnata krediidi tagasimakse tõenäosust. Kolleegium märgib, et

asjas puuduvad tõendid selle kohta, milline oli laenuandja krediidi tagasimakse tõenäosuse

analüüs ja arvutuskäik. Vastav tõendamiskoormis lasus hagejal ning maakohus leidis õigesti,

et hageja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud.

8.4. Vastuseks hageja etteheitele märgib kolleegium, et kuigi maakohtu otsusest jääb

ebaselgeks, kas maakohtu arvates pidanuks hageja esile tooma ka selle, milline oli laenuandja

asutusesisene krediidi tagasimakse tõenäosuse hindamise reeglistik, ei ole tegemist

minetusega, mis muudaks maakohtu järeldused ebaõigeks. Üldjuhul ei ole selle tõendamiseks

vajadust ning kolleegiumi hinnangul on ka ilma asutusesisest reeglistikku arvestamata ilmne,

et hageja ei tõendanud VTL põhimõtte järgmist.

9. Järgnevalt hindab kolleegium, kas maakohus jättis põhivõla 2199,14 eurot ületavas osas

õigesti välja mõistmata. Seejuures tuleb arvestada, et kostja ei ole maakohtu otsust

vaidlustanud ning TsMS § 651 lg 1 järgi ei saa ringkonnakohus maakohtu otsusega välja

mõistetud põhivõlga vähendada.

9.1. Kohtupraktikas on selgitatud, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab

krediidiandja VTL põhimõtte rikkumise korral määrama tagasimaksed uuesti, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab

krediidiandja VTL põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama kohtumenetluses

oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud

intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises

ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse

esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete

tasumise aeg saabunud, mistõttu kogu laenusumma on muutunud sissenõutavaks (RKTKo

24.11.2023, 2-21-13098, p 24).

9.2. Kohtupraktikas on leitud, et kui laenu lõpptähtaeg ei ole saabunud ning laenuandja ei ole

tagasimakseid uuesti määranud, ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses on hageja

põhinõue sissenõutavaks muutunud (TartRgKo 24.05.2024, 2-23-107737, p 11, TallRgKo

24.05.2024, 2-23-146953, p 11.2). Praegusel juhul ei ole laenu lõpptähtaeg saabunud ning

laenuandja ei ole tagasimakseid uuesti määranud, mistõttu leidis maakohus õigesti, et hageja

ei saa tugineda põhiosa võlale ega laenulepingu ülesütlemisele.

9.3. Vastuseks hagejale märgib kolleegium, et nõustuda ei saa, et VTL rikkumise korral oleks

kostja pidanud igakuiselt tasuma algse kuumakse 332 eurot ja see oleks arvestatud põhiosa

katteks. Õiguskirjanduses on selgitatud, et krediidiandjal tuleb tagasimaksed lepingu

sõlmimise hetke seisuga uuesti määrata, st enamtasutud intressi ja muude tarbija makstud

tasude võrra vähendab krediidiandja kogu tarbija poolt võlgnetavat krediidi põhiosa ning

jagab vähendatud põhiosa tagasimakseteks vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varem

kokkulepitud tingimustele (nt on lepingus kokku lepitud, et krediit tuleb tagasi maksta ühe

aasta jooksul kaheteistkümne võrdse tagasimaksena) (VÕS komm, § 4034 lg 7, 3.a.aa).

9.4. Praegusel juhul kohustus kostja tagastama laenu igakuiste osamaksetena 332 eurot kuus

ajavahemikul 10.03.2021–10.12.2027, s.o 72 osamaksega. Üksnes põhiosa tagastamisel oleks

kostja pidanud tasuma 245,83 eurot kuus (17 700÷72). Maakohus tuvastas, et kostja ei

tasunud laenumakseid alates 10.11.2021 ja laenuandja ütles lepingu üles alates 14.03.2022.

Seega ka siis, kui laenuandja oleks VÕS § 4034 lg 7 järgi tagasimaksed uuesti määranud, ei

oleks laenulepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 järgi kehtiv olnud.

2-22-6662

10. Kokkuvõttes järeldas maakohus õigesti, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud

täidetud, ning jättis hageja põhinõude õigesti rahuldamata. Kolleegium ei anna TsMS § 651 lg

1 järgi hinnangut, kas põhinõude osaline väljamõistmine oli õiguspärane, sest see väljuks

kaebuse piiridest. Et hageja ise ei ole palunud maakohtu otsust põhinõude rahuldamise osas

tühistada, ei vasta kohus hageja väitele, et põhinõude kujunemine maakohtu lahendis ei ole

jälgitav. Hageja ei ole kõrvalnõuete rahuldamata jätmise osas eraldi vastuväiteid esitanud.

Kolleegium leiab, et maakohus jättis kõrvalnõuded õigesti rahuldamata, nõustub selles osas

maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostjal

menetluskulusid ei tekkinud, mistõttu ringkonnakohus neid rahaliselt kindlaks ei määra

(TsMS § 173 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt