2-23-13442/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-13442

Kohtuasi

P.W hagi M.D vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.03.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

M.D apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1352,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja P.W (isikukood XXX), seaduslik esindaja B.C ja

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl

Kostja M.D (isikukood XXX), lepinguline esindaja Anu

Baum

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.03.2024 otsuse resolutsiooni p-d 1–6 muutmata.

2. Jätta M.D apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-23-13442

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. P.W (hageja) esitas 22.09.2023 Harju Maakohtule M.D (kostja) vastu hagi (täpsustatud

03.10.2023), milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis seaduses ettenähtud

miinimumsummas alates hagiavalduse esitamisest edasiulatuvalt ning elatise võlgnevus

2885,39 eurot ajavahemiku 22.09.2022–21.09.2023 eest.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja vanemad kostja ja B.C (ema). Vanemate kooselu lõppes

2017. a, kui kostja kolis poolte ühisest elukohast välja. Hageja jäi pärast vanemate kooselu

lõppemist elama emaga. Hageja ja kostja omavahel ei suhtle ning kostja ei osale hageja

ülalpidamiskulude kandmises. Kostja on aastate jooksul hageja vastu huvi tundnud väheseid

kordi, kirjutades emale e-kirju, kuid kohtumisi hagejaga ei toimu. Hageja on kooliealine laps

ja tema ülalpidamiskulud on seni kandnud ema.

1.2. Hageja kulud on 525 eurot kuus, sh eluasemekulud (üür ja kommunaalmaksed) 180 eurot,

kulutused toidule 160 eurot, kulutused transpordile 20 eurot, sidekulud (telefon) 10 eurot,

kulutused tervishoiule 20 eurot, kulutused hügieenitarvetele (sh juuksur) 20 eurot, kulutused

lapse koolikohustuse täitmiseks 30 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 50 eurot ning muud

vältimatud kulutused 35 eurot.

1.3. Kuna kostja ei ole ülalpidamiskohustust täitnud ka enne hagi esitamist, taotleb hageja

kostjalt tagasiulatuvalt ajavahemiku 22.09.2022–21.09.2023 eest elatise 2885,39 eurot

väljamõistmist.

Kostja vastuväited

2. Kostja tunnistas osaliselt hageja nõuet elatise saamiseks alates hagi esitamisest

edasiulatuvalt. Kostja vaidles täies ulatuses vastu tagasiulatuva elatise nõudele ja palus

tagasiulatuva elatise nõude osas jätta hagi rahuldamata.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal tervisliku seisundi tõttu võimalik täiskoormusega

tööd teha. Kostjal puudub osaliselt töövõime. Kostja on vastavalt võimalustele tegutsenud

XXX toidukullerina, kuid tegemist on ebastabiilse sissetulekuga. Kostja kindlaks

sissetulekuks on töövõimetoetus 313–315 eurot kuus, millele lisandub juhutöödega teenitav,

mis on kõige rohkem 200 eurot kuus. Seega on kostja sissetulekuks 313–515 eurot kuus ja

kostjal ei ole võimalik anda hagejale elatist hageja nõutud ulatuses. Hagejale

miinimumsummas elatise andmise korral ei oleks kostjal võimalik katta iseenda ülalpidamise

kulusid.

2.2. Kostja suhtes on kuulutatud välja pankrot ning tema suhtes käib võlgadest vabastamise

menetlus. Seega on kostjal lisaks ülalpidamiskohustusele ka kohustused võlausaldajate ees.

2.3. Hageja ei ole kostjalt enne hagi esitamist elatist küsinud. Tõele ei vasta hageja väide, et

kostja hagejaga ei suhtle – kostja suhtleks lapsega hea meelega ja on korduvalt emale teada

andnud, et soovib lapsega kohtuda, kuid ema on seda takistanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus tegi 15.03.2024 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja elatise 260,33 eurot kuus alates 22.09.2023 kuni hageja

täisealiseks saamiseni ning tagasiulatuva elatise 1442,71 eurot ajavahemiku 22.09.2022–

21.09.2023 eest.

2-23-13442

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97,

et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg-te 1 ja

4 järgi antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS §

101 lg 1 järgi ei või elatis olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. Hageja

vanemateks on kostja ja B.C (ema). Kostja ei ela hagejaga koos. Hagejal kui kostjast lahus

elaval alaealisel lapsel on seega kostja vastu PKS §-dest 96–100 tulenev nõue ülalpidamise

saamiseks. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema

arenguks piisavate vahendite tagamist. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on

ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine. Kostja ei ole hageja ülalpidamise kohustust täitnud.

Seega on elatise nõude esitamine kostja vastu põhjendatud.

3.2. Hagiavalduse kohaselt on hageja ülalpidamiskulud 525 eurot kuus. Maakohtu hinnangul

on hageja esile toodud kululiigid vajalikud ja kulude suurus mõistlik. Hageja on palunud

elatis välja mõista PKS §-s 101 ettenähtud miinimumsummas. PKS § 101 lg-te 3, 4 ja 5 järgi

on elatise arvutamise aluseks baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida

indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta

tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks

eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm

protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi

keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele

iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea ülalpidamist andma ulatuses, milles lapse vajadused saab

rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Ajavahemikul 01.04.2022–31.03.2023

oli baassummaks 209,20 eurot ning alates 01.04.2023 on baassummaks 249,78 eurot.

3.3. PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS 102 lg 2 järgi ei vabane vanemad alaealise

lapse ülalpidamise kohustusest. Kui alaealise lapse vanem on PKS § 102 lg-s 1 viidatud

olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Lapsele makstava elatise vähendamiseks tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv

põhjus, milleks võib muu hulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine

laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

3.4. Kostjale määrati Eesti Töötukassa 28.06.2023 otsusega kostja osalise töövõime tõttu

töövõimetoetus ajavahemikuks 02.08.2023–01.08.2025. Töövõimetoetuse määramise otsus ei

tõenda siiski asjaolu, et kostja tervislik seisund takistab täiendava sissetuleku teenimist.

Kostja esitatud tõendid tema tervisliku seisundi kohta ei võimalda aru saada, milliseid

konkreetseid kaebuseid haigusseisund kostjale tekitab ning kas need kaebused takistavad

sissetuleku teenimist hageja ülalpidamiseks. Kostja esitatud tõendid ei anna seega alust asuda

seisukohale, et kostja tervislik seisund ei võimalda tal lisaks töövõimetoetusele täiendavat

sissetulekut teenida.

3.5. Kostja on esile toonud, et tema sissetulekuks on töövõimetoetus 313–315 eurot kuus ja

juhutöödega lisaks teenitav tasu, mille suurus on kuni 200 eurot kuus. Iseenda ülalpidamise

kuludeks on kostja märkinud kulud toidule (ca 250 eurot kuus), kulud transpordile (10–20

eurot kuus) ja kulud ravimitele (ca 50 eurot kuus). Kostja elab ema juures, kes kannab tema

eluasemekulud, ning kostjat toetab rahaliselt ka tema elukaaslane. Äriregistrist nähtuvalt on

kostja registreeritud FIE-na Y. Kostjale kuulub kaks sõiduautot (BMW 523I ja BMW 528I),

millele on seatud keelumärked. Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on ajavahemikul

23.04.2023–27.10.2023 laekunud kostja kontole 4325,20 eurot, s.o ca 721 eurot kuus. Kostja

keskmist kuusissetulekut arvestades on kostja võimeline hagejat ülal pidama, ilma et

kahjustuks tema enda ülalpidamine. Pankroti väljakuulutamine ega kohustustest vabastamise

2-23-13442

menetlus ei ole elatise vähendamise aluseks. Seega puudub alus kostjalt väljamõistetava

elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

3.6. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist. Maakohtu hinnangul on õiglane vähendada kostjalt PKS § 108

alusel hageja kasuks tagasiulatuvalt väljamõistetavat elatist PKS § 102 lõike 2 alusel poole

võrra, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne hagi esitamist kostjalt

ülalpidamiskohustuse täitmist nõudnud. Kostja oli ajavahemikul 22.09.2022–21.09.2023

kohustatud tasuma elatist kokku 2885,41 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

tagasiulatuvalt ajavahemiku 22.09.2022–21.09.2023 eest välja mõista elatis 1442,71 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 2), ning osaliselt osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

elatise 260,33 eurot kuus alates 22.09.2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni selliselt, et

elatise suurus muutub lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest ning

lapsetoetuse suuruse muutumisest (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4).

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei võimalda kostja sissetulek hagejale maakohtu

otsusega määratud suuruses elatist maksta. Kostja sissetulekuks on töövõimetoetus (313–330

eurot kuus), millele lisandub juhutöödest saadav sissetulek, mille suurus on sõltuvalt kuust

kuni 100 eurot. Maakohus lähtus kostja keskmise sissetuleku hindamisel kostja pangakonto

väljavõttest ajavahemikul 23.04.2023–27.10.2023, kuid ei arvestanud, et kostja tervis

halvenes selle ajavahemiku kestel järsult ja Eesti Töötukassa 28.06.2023 otsusega määrati

kostjale ajavahemikuks 02.08.2023–01.08.2025 töövõimetoetus osalise töövõime tõttu. Kostja

võime endale sissetulekut hankida on võrreldes pangakonto väljavõtte ajavahemikuga oluliselt

vähenenud. Samuti on ebaõige lugeda kõiki kostja pangakontole laekunud ülekandeid tema

sissetulekuteks. Pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja ema ja kostja elukaaslane Katrin

Viidemann on teinud kostjale ülekandeid selgitusega „söök”, „toiduraha” jne. Pereliikmete

abi söögiraha kandmisel ei tuleks arvestada kostja sissetulekute hulka. Maakohtu otsuse

kohaselt jääks kostjale iseenda ülalpidamiseks vaid ca 90 eurot kuus. See tähendaks, et kostjat

ennast peaksid hakkama ülal pidama kostja perekonnaliikmed.

4.2. Maakohtu otsuses on ebaõigesti märgitud, et kostja ei toonud esile, milles seisneb tema

tervisliku seisundi halvenemine ning kuidas on tema töövõime piiratud. Kostja on kohtule

selgitanud, et tal on diagnoositud lülivaheketta haigusseisund, mis ise ei parane. Kostja tervis

võib paraneda operatsiooni tulemusel, kuid operatsiooni on kostjast mitteolenevatel põhjustel

mitu korda edasi lükatud. Kostja esitas maakohtule tõenditena töövõime hindamise otsuse ja

haigusloo väljavõtted. Diskide haiguslik seisund põhjustab kostjale pidevaid tugevaid

seljavalusid, mille leevendamiseks on ta sunnitud tarbima tugevaid valuvaigisteid. Kostja on

varasemalt teeninud lisasissetulekut XXX kullerina, kuid kuna kostja tervislik seisund piirab

tema liikumisvõimet ning autoga sõitmisega kaasnev vibratsioon halvendab tema tervislikku

seisundit (süvendab vaevuseid), ei ole kostja enam võimeline tegema kulleritööd mahus, mis

tooks kaasa sissetuleku (st teenida ulatuses, mis ületaks selle töö tegemiseks vajalikke kulusid

nagu sõiduki rentimine ja kütus). Kostja on otsinud ja otsib ka edaspidi tööd, mida ta oleks

võimeline tegema, kuid ei ole seda siiani leidnud.

4.3. Kostja kindel sissetulek on ca 330 eurot kuus, millele kostja on varasemalt suutnud lisaks

teenida ca 100 eurot kuus. Kuna kostja sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka

hageja minimaalseid vajadusi, tuleks sissetulek jagada kostja ja hageja vajaduste vahel

2-23-13442

proportsionaalselt (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.4). Kostja elab vaesuse piiril: Eesti

Statistikaameti andmetel on 2023. a arvestuslik elatusmiinimum ehk väikseim summa,

millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused, 338,20 eurot.

Maakohtu otsus ei ole ka sundtäidetav, kuna täitemenetluse seadustiku järgi saaks kostja

sissetulekule sissenõude pöörata ainult kuni 110 euro ulatuses. Kostja leiab, et kuni oma

tervisliku seisundi paranemiseni on ta võimeline maksma hagejale elatist 110 eurot kuus.

4.4. Kostjal ei ole piisavat sissetulekut ega vara, mille arvelt oleks võimalik tasuda maakohtu

otsusega väljamõistetud tagasiulatuv elatis. Maakohtu otsus on kostja suhtes ebamõistlikult

koormav, kuna kostja jääb olukorda, kus tal ei ole võimalik iseennast ülal pidada.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

5.1. Kostja väited tema kehva majandusliku olukorra kohta on ebausutavad. Hageja leiab, et

kostja varjab oma sissetulekuid, et jätta ülalpidamiskohustus täitmata.

5.2. Kostja väitel suudaks ta hagejale elatist maksta 110 eurot kuus, kuid see ei oleks hageja

ülalpidamiseks piisav. PKS § 116 lg 1 järgi peavad vanemad täitma lapse

ülalpidamiskohustust võrdselt. Kostjal on osaline töövõime, mis tähendab, et tal oleks

võimalik vähemalt osalise koormusega töötada.

5.3. Kostja tervisliku seisundi kohta esitatud tõendid ei anna ülevaadet sellest, millised

konkreetsed kaebused takistavad kostjal hageja ülalpidamiseks piisava sissetuleku teenimist.

Kui kostja ei saa töötada kullerina, oleks tal võimalik leida muu töö. Kostjal ei ole tuvastatud

täielikku töövõime kaotust, mistõttu tuleb eeldada, et ta on suuteline teenima töötasu lisaks

töövõimetoetusele. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta teeb üksnes juhutöid ega ole leidnud

endale püsivat osalise töökoormusega töökohta. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb

arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta

sellest elatist (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 14 viies lõik).

5.4. Elatise vähendamine PKS § 102 lg 2 alusel ja samas sättes viidatud mõjuva põhjuse

hindamine on kohtu diskretsiooniotsustus (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 14), millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud

diskretsioonipiire. Maakohus on tõendeid hinnates põhjendatult leidnud, et kostjalt

väljamõistetava elatise vähendamiseks alla miinimummäära alus puudub, ning maakohus ei

ole diskretsioonipiire ületanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus vaidlustatud ulatuses muutmata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja

põhjendatuses vaidlustatud osas. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt

maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o

maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1–6 osas. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas,

milles hageja tagasiulatuva elatise nõue rahuldati üksnes osaliselt (s.o maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 osaliselt). Samuti ei ole pooled vaidlustanud maakohtu

2-23-13442

menetluskulude jaotust (resolutsiooni p 7). Maakohtu otsus on nimetatud osas TsMS § 456 lg

4 teise lause järgi jõustunud.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kostjalt elatise välja mõistmata jätmiseks ei anna automaatselt alust kostja väited selle

kohta, et tal on tuvastatud osaline töövõimetus ja tema sissetulekutest elatise maksmiseks ei

piisa.

9.1. Riigikohus on leidnud, et vanema töötus ja sissetuleku puudumine ei ole mõjuv põhjus,

mis annaks alust jätta tema kanda miinimumist väiksem osa lapse ülalpidamiskuludest (vt

RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 16). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ja hankima nii enda kui ka oma laste

vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (nt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.4;

24.10.2012, 3-2-1-118-12, p-d 14–15). Seejuures on vanemal kohustus teenida sissetulekut

ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole

sissetulekut või tema sissetulek on liiga väike (nt RKTKo 25.04.2018, 2-16-100215, p 20;

24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Seega on vanemal üldjuhul kohustus tööle minna või

vähemalt tööd otsida.

9.2. Vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt miinimummäärast väiksema elatise välja

mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund, sh sissetulek tingituna töövõimetusest ei

võimalda lapsele vajalikus suuruses elatist maksta. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu,

tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta

sellest elatist (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 14).

9.3. Vanema sissetuleku ebapiisavuse korral tuleb arvestada ka vanema muud vara, mille

arvel saab lapsele ülalpidamist anda (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.2). Vajadusel

on vanem kohustatud lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks

müüma ka temale kuuluvaid esemeid. Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb

elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema

varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal

säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit (vt RKTKo 12.03.2007, 3-2-1-19-

07, p 12).

9.4. Eelnevast tulenevalt tuli maakohtul hinnata, kas kostja varaline seisund, sh sissetulek

võimaldab hagejale vajalikus suuruses elatist maksta nii, et ka kostjale endale oleks tagatud

minimaalselt vajalik inimväärne elustandard, arvestades seejuures kostja PKS § 102 lg-st 2

tulenevat kohustust kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Kui mitte, tuleb hinnata, kas kostjal on võimalik hankida enda ja laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku

puudumise korral ka muu vara arvel. Selleks tuleb mh hinnata kostja võimalusi sissetulekut

saada, sh tööle minna.

10. Apellatsioonkaebuse väitel lähtus maakohus kostja keskmise kuusissetuleku suuruse

hindamisel ebaõigesti kostja pangakonto väljavõttest ajavahemikul 23.04.2023–27.10.2023,

kuna viidatud ajavahemik hõlmas muu hulgas aega, mil kostja tervislik seisund ei olnud veel

halvenenud; samuti ei saa kõiki kostja pangakontole laekunud rahasummasid pidada kostja

sissetulekuks. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi põhineb otsus eelkõige eeldusel, et kostja on

võimeline lisaks talle määratud töövõimetoetusele teenima lisasissetulekut (vt dtl 173–174, p

6). Maakohus hindas otsuse põhjendavas osas täiendavalt ka kostja üldist varalist seisundit (vt

samas), sh kostja pangakonto väljavõtet perioodi 23.04.2023–27.10.2023 kohta. Maakohtu

otsus põhineb ennekõike siiski järeldusel, et ka juhul, kui kostja ainsaks sissetulekuks on

töövõimetoetus, ei ole mõjuvat põhjust kostja vabastamiseks alaealise lapse ülalpidamise

2-23-13442

kohustusest. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks töövõimetu ega suudaks lisasissetulekut

teenida. Kostja esitatud tõenditest (dtl 104–106) ja asjaolust, et Eesti Töötukassa otsus

kostjale töövõimetoetuse määramise kohta on tehtud 28.06.2023 (dtl 66), võib järeldada, et

kostja tervisliku seisundi halvenemine toimus juba hiljemalt 2023. a hiliskevadel. Seetõttu oli

põhjendatud ajavahemiku 23.04.2023–27.10.2023 pangakonto väljavõtte arvestamine kostja

varalise seisundi ja toimetulekuvõime hindamisel.

11. Apellatsioonkaebuse väitel on maakohtu otsuses ebaõigesti märgitud, nagu ei oleks kostja

esile toonud, milliseid kaebuseid tema tervisliku seisundi halvenemine talle põhjustab ja

kuidas see takistab tal töö tegemist – kostja on selgitanud ja esitanud dokumendid selle kohta,

et tal on lülivaheketta haigusseisund, millest tulenevalt on tal tugevad seljavalud ja piiratud

liikumisvõime. Kostja esile toodust nähtub küll kostja üldine haigusseisund, kuid see ei ole

piisav tuvastamaks, et kostjal ei ole võimalik üldse mingit tööd teha, et lisasissetulekut

teenida. Kostja ei ole täielikult töövõimetu, mistõttu pole alust jätta kostjalt elatis täies

ulatuses välja mõistmata. Kostja on ka ise apellatsioonkaebuses märkinud, et otsib tööd, mida

ta oleks võimeline tegema. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud, et

tema tervislik seisund ei võimalda tal sissetulekut teenida.

12. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid

vajadusi, tuleb olemasolev sissetulek jagada vanema ja lapse vahel proportsionaalselt

(RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.4). Eelnev ei tähenda siiski, et vanema

ülalpidamiskohustuse ulatus tuleks määrata selle järgi, kui suur on vanema konkreetsel hetkel

teenitav sissetulek. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb hinnata vanema

võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole

vanema ülalpidamiskohustuse osa määramise hetkel sissetulekut või et see on väike (RKTKo

24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15 kolmas lõik). Ka asjaolu, et maakohtu otsust ei pruugi olla

võimalik koheselt täita, ei muuda ebaõigeks vanema ülalpidamiskohustuse ulatuse

kindlaksmääramist ja elatise väljamõistmist perekonnaseaduses ettenähtud reeglite järgi, ega

ole mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 tähenduses elatise vähendamiseks alla PKS § 101 alusel

arvutatud miinimumsumma.

13. Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse väide, et kostjal ei ole

sissetulekut ega vara, mille arvelt maakohtu otsusega väljamõistetud tagasiulatuvat elatist

maksta. Alaealisel lapsel on õigus nõuda elatist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule

esitamist (PKS § 108). Seega tuleb tagasiulatuvat elatist maksta, kuid vältimaks kohustatud

isikute sattumist raskesse majanduslikku olukorda, on tagasiulatuvad elatisnõuded seadusest

tulenevalt piiratud eelneva aasta elatisega. Siinsel juhul on maakohus kostja majanduslikku

olukorda arvestades tagasiulatuvat elatisnõuet vähendanud, mõistes kostjalt hageja kasuks

välja pool hageja nõutud tagasiulatuvast elatisest. Arvestades tagasiulatuva elatisnõude

vähendamist, ei saa maakohtu otsust kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmise kohta pidada

kostjat ebamõistlikult koormavaks.

14. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist. Praeguses asjas nõuab hageja tagasiulatuvalt

ülalpidamiskohustuse täitmist. Hageja ei ole esitanud nõuet ülalpidamiskohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ega toonud esile, et tal oleks tekkinud kostja

kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud käsitus, et

tagasiulatuva elatise nõude puhul on tegemist kahju hüvitamise nõudega, on ekslik (vt ka

RKTKo 26.11.2014, 3-2-1-120-14, p 12). See, et hageja ei ole kostjalt enne hagi esitamist

elatist nõudnud, ei välista tema õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

hagi esitamist. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku

nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt

2-23-13442

RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 20; 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 12). Maakohus on elatise

suurust otsuses vähendanud, arvestades ülalpidamist saama õigustatud lapse huvide kõrval ka

kohustatud isiku (kostja) huvidega.

15. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

16. Menetluskulud maakohtus jäid TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ka

apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda (vt ka RKTKo

22.06.2022, 2-19-19160, p 21). Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja

neid kindlaks määrata.

17. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasus kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 50

eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-le 15 tasutakse apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule. RLS §

22 lg 1 p 2 järgi ei võeta riigilõivu elatise nõudmise avalduse läbivaatamise eest. Enamtasutud

riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise

avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 4). Riigilõivu

tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (TsMS

§ 150 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)