3-24-691/29 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ene Andresen

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. september 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-691

Haldusasi

X-i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks abistada teda

elukoha saamisel ning Tartu linna kohustamiseks anda talle

eluruum

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja I Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

Vastustaja II Tartu linn, esindaja linnasekretär Jüri Mölder

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X-i kaebus osaliselt.

2. Rahuldada X-i kaebus Tartu linna vastu. Kohustada Tartu linna X-i 15. jaanuari

2024. a eluruumi tagamise teenuse taotlust uuesti läbi vaatama.

3. Jätta rahuldamata X-i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks abistada teda elukoha

saamisel.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. oktoobril 2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

3-24-691

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 8. jaanuaril 2024 Tartu Vanglale taotluse, et Tartu

Vangla leiaks talle koostöös kohaliku omavalitsusega vangistusest vabanemise ajaks püsiva

elukoha, mida ta saaks üürida ja registreerida oma elukohana. Ta selgitas, et tal puudub

vabanemisjärgne elukoht ja rahvastikuregistris on tema elukoht määratud linnaosa täpsusega,

s.o Tartu linn, Raadi linnaosa.

2. Tartu Vangla käsitas X-i 8. jaanuari 2024. a pöördumist märgukirjana ja vastas sellele 5.

veebruari 2024. a vastusega nr 2-3/24/35-2. Vangla selgitas, et kinnipeetava esitatud info on

võetud teadmiseks ja tema elukoha probleemiga tegelevad inspektor-kontaktisik koostöös

sotsiaaltöötajaga. Selleks küsitakse kinnipeetavalt nõusolek kohaliku omavalitsuse

teavitamiseks elukoha puudumise probleemist. Vangla lisas vastusele Tartu Linnavolikogu

10. juuni 2021. a määruse nr 140 „Eluruumi tagamise teenuse osutamise kord“ (Tartu linna

määrus nr 140).

3. X esitas 7. veebruaril 2024 Tartu Vangla 5. veebruari 2024. a vastuse peale vaide, nõudes

vanglalt menetluse alustamist talle kindla elukoha leidmiseks.

4. Tartu Vangla jättis 7. märtsi 2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/26-2 X-i vaide toimingu

sooritamiseks rahuldamata.

5. X esitas 15. jaanuaril 2024 Tartu Linnavalitsusele taotluse tagada talle koostöös Tartu

Vangla sotsiaaltöötaja ja kontaktisikuga elukoht (sotsiaalkorter või üüritav munitsipaalkorter),

mida saab lugeda alaliseks elukohaks ja registreerida rahvastikuregistris. Ta lisas, et

sotsiaalmajutusüksus ei lähe arvesse, sest tegemist on ajutise viibimiskohaga. X märkis

taotluses, et ta vabaneb Tartu Vanglast seoses karistuse ärakandmisega ning ta senine

rahvastikuregistri järgne elukoht on Tartu linn kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.

6. Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaaltööteenistuse juhataja selgitas

22. jaanuari 2024. a vastuses nr 12-3/00941, et sotsiaalhoolekande seaduse alusel on

kohalikul omavalitsusel taotluse esitanud isiku hindamiskohustus ning X-i puhul on võimalik

abivajaduse hindamist läbi viia, kui ta pöördub pärast vanglast vabanemist Tartu

linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna Annelinna-Ülejõe piirkonnakeskusesse.

Teenusele suunamise otsustab Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna

sotsiaalhoolekandekomisjon Tartu linna määruse nr 140 alusel. Elukoha puudumisel on

taotlejal võimalik kuni abivajaduse hindamise läbiviimiseni ja otsuse jõustumiseni kasutada

varjupaigateenust Tartu linna asutuses.

7. X esitas 7. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tartu

Vanglat alustama talle vabanemisjärgse elukoha leidmiseks menetlust. Kaebaja selgitas, et ta

vabaneb vanglast 2. oktoobril 2024 ning Tartu Vanglal on vangistusseaduse (VangS) § 60

alusel kohustus tagada talle vabanemisel elukoht.

8. Kaebaja esitas 26. aprillil 2024 kohtule taotluse, milles palus kohustada kohalikku

omavalitsust tagama talle vabanemisjärgselt elukoht.

2(15)

3-24-691

9. Kohus jättis 3. mai 2024. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale Tartu linna vastu

esitatud kohustamiskaebuse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks tähtaja.

10. Kaebaja esitas 4. mail 2024 tähtaja ennistamise taotluse.

11. Kohus rahuldas 6. mai 2024. a määrusega kaebaja taotluse ja ennistas Tartu linna vastu

esitatud kaebuse esitamise tähtaja. Kohus võttis menetlusse X-i kaebuse Tartu Vangla

kohustamiseks abistada kaebajat elukoha saamisel ning Tartu linna kohustamiseks anda talle

eluruum.

12. Tartu linn (vastustaja II) esitas 3. juunil 2024 vastuse kaebusele, milles teatas, et Tartu

Linnavalitsus uuendas 30. mai 2024. a kirjaga menetluse, lahendamaks kaebaja 15. jaanuari

2024. a taotlus uuesti. Tartu linna hinnangul puudub seetõttu linnale ettekirjutuse tegemiseks

vajadus ning kohus võib menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada.

13. Tartu Vangla (vastustaja I) esitas 4. juunil 2024 vastuse kaebusele, milles taotles samuti

menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Vastustaja selgitas, et ta palus 28. mail

2024 kaebajal anda nõusolek kohaliku omavalitsuse kaasamiseks ja isikuandmete

edastamiseks tugiisikuteenuse ja/või majutusteenuse osutajale. 28. mai 2024. a kirjaga edastati

kaebaja isikuandmed talle tugiisiku saamiseks SA-le Omanäolise Kooli Arenduskeskus.

Seega on kaebaja tema abistamist puudutavas osas kaebuse eesmärgi saavutanud. Olukorras,

kus menetlus eluruumi saamiseks on Tartu Linnavalitsuses käimas, puudub põhjus teha sellise

menetluse alustamiseks kohustava sisuga ettekirjutusi.

14. Kaebaja vastas 6. juuni 2024. a ja 9. juuni 2024. a vastustes kohtule, et ta ei ole

kohtumenetluse lõpetamisega nõus, sest Tartu linn ei ole talle seniajani eluruumi taganud.

Kaebaja märkis, et on arusaamatu, miks talle pakutakse ajutist varjupaigateenust.

15. Kaebaja teavitas 26. juuni 2024. a kirjaga kohut, et ta sai 17. juunil 2024 Tartu

Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 11. juuni 2024. a kirja nr 12-3/08701, millest

nähtuvalt on linnavalitsus asunud menetlema sotsiaalmajutusteenuse taotlust, kuigi kaebaja

esitas eluruumi teenuse taotluse. Kaebaja selgitas, et vastupidiselt linna kirjas märgitule ei ole

ta andnud linnavalitsusele nõusolekut minna eluruumi teenuse taotluse menetluselt üle

sotsiaalmajutusteenuse taotluse menetlusele.

16. Tartu linn esitas 13. augustil 2024 vastuseks kohtunõudele Tartu Linnavalitsuse sotsiaal-

ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjoni 20. juuni 2024. a otsuse nr 774.

Nimetatud otsusega otsustati osutada kaebajale sotsiaalmajutusteenust tähtajaga kuni 30.

aprill 2025. Tartu linn esitas kohtule uuesti taotluse menetlus asjas lõpetada, kuna nimetatud

otsusega on kaebajale eluruum sotsiaalmajutusteenuse raames tagatud.

17. Kaebaja esitas 19. augustil 2024 vastuväited Tartu linna 13. augusti 2024. a vastusele.

Kaebaja märkis, et tema tahe ei ole saada ajutist varjupaigateenust, vaid kindel elukoht pärast

vanglast vabanemist.

18. Tartu linn esitas 22. augustil 2024 täiendava vastuse kohtunõudele, millele lisas kaebaja

5. juuni 2024. a taotluse Tartu Linnavalitsusele.

3(15)

3-24-691

19. Kohus jättis 6. septembri 2024. a määrusega vastustajate taotlused menetluse

lõpetamiseks rahuldamata, otsustas vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning määras

menetlusosalistele tähtajad täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks.

20. Menetlusosalised täiendavaid taotlusi ega menetlusdokumente ei esitanud.

4(15)

3-24-691

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

21. Kaebaja väited on kokkuvõtlikult järgmised.

21.1. Vanglal on VangS § 60 alusel kohustus tagada vangistusest vabanevale isikule elukoht,

kuid Tartu Vangla on püüdnud seni oma kohustuse täitmist igati vältida. Vangla ei või jätta

kaebajat kodutuks ega sundida teda minema sotsiaalmajutusüksusesse (öömaja teenus), sest

tegemist pole püsiva elukohaga. Tartu linna 22. jaanuari 2024. a kirjast nähtuvalt ei olnud

vangla kaebaja elukoha saamise taotlust kaebuse esitamise ajaks linnale edastanud.

21.2. Kaebaja ei ole esitanud sotsiaalmajutusteenuse taotlust ning see teenus ei ole talle

sobilik. Vastustajad oleksid pidanud asuma kohe tegelema kaebajale kindla elukoha

leidmisega, kuid selle asemel pakuti talle ajutist varjupaigateenust. Linnavalitsuse seisukoht,

et kaebajal oleks pärast vanglast vabanemist lihtsam asjaolusid selgitada ja tõendeid esitada,

on ennast õigustav ja väär. Sätete eesmärk on tegeleda kinnipeetavale elukoha leidmisega

enne tema vanglast vabanemist, mitte pärast vabanemist.

22. Vastustaja I seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

22.1. Kaebuse põhjal võib mõista, et kaebaja soovib, et vangla alustaks kohaliku omavalitsuse

menetluse kaebajale püsiva elukoha saamiseks. VangS § 60 suunab vanglat vabanemisetapi

sotsiaaltöö raames tegelema peamiselt kinnipeetava isikliku elu korraldamise ja dokumentide

vormistamisega seotud probleemidega. Isikliku elu korralduslike küsimuste all tuleb mõelda

eeskätt abi elu- ja töökoha leidmisel. Kinnipeetavat tuleb aktiivselt toetada ka suhtlemisel

sotsiaalhoolekande- ja rehabilitatsiooniasutustega. Vanglal ei ole VangS § 60 alusel kohustust

tagada kaebajale vangistusest vabanemisel eluruum. Vangla roll piirdub üksnes kinnipeetava

abistamisega.

22.2. Vangla küsis 28. mail 2024 kaebajalt nõusoleku kohaliku omavalitsuse kaasamiseks ja

isikuandmete edastamiseks tugiisikuteenuse või majutusteenuse osutajale. Tartu linnavalitsuse

menetluses on kaebaja avaldus sotsiaalkorteri või üüritava munitsipaalkorteri saamiseks, mis

tähendab, et kaebaja soovitud menetlus on käimas. Seega on kaebaja tema abistamist

puudutavas osas kaebuse eesmärgi saavutanud ning puudub põhjus teha sellise menetluse

alustamiseks kohustav ettekirjutus.

23. Vastustaja II seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

23.1. Tartu linn jättis kaebaja 15. jaanuari 2024. a taotluse sotsiaalkorteri või üüritava

munitsipaalkorteri saamiseks küll 22. jaanuari 2024. a kirjaga sisuliselt menetlemata ja

taotluse kohta otsuse tegemata, kuid linn ei keeldunud taotlust menetlemast, vaid suunas

kaebajat esitama taotlust vanglast vabanedes, kui taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks

vajalike asjaolude väljaselgitamine ning vajadusel tõendite esitamine oleks kaebajale olnud

lihtsam ning aega ja ressursse kokkuhoidvam, kuna vanglas kehtivad liikumis- ja

suhtlemispiirangud. Tartu linn teavitas 30. mai 2024. a kirjaga kaebajat menetluse

uuendamisest.

23.2. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 ei kohusta kohaliku omavalitsuse üksust

andma vanglast vabanevale isikule eluruumi, kui tal vabanemise hetkel eluruum puudub. Ka

vanglast vabanenud isik võib olla suuteline endale ise või oma lähedaste abil elukoha tagama.

Seega ei saa ainuüksi vanglast vabanemise või lastekodus kasvamise faktist järeldada isiku

abivajadust eluruumi tagamisel. Vanglas viibides on isikul tõenäoliselt keerukam hankida

5(15)

3-24-691

tõendeid, millele tuginedes põhjendada, milles seisneb tema võimetus või suutmatus endale

eluruumi kindlustada.

23.3. Seadus ei sea abivajajale eluruumi tagamise korraldamisel piiranguid ega reegleid, vaid

jätab kohalikule omavalitsusele ulatusliku otsustusruumi. Kohaliku omavalitsuse pädevuses

on hinnata, milline teenus on isikule kõige sobivam või kuidas on teenust konkreetsele isikule

kõige sobivam pakkuda (SHS § 15). Abivajajal on subjektiivne õigus saada tema vajadustele

vastavat abi, kuid tal puudub nõudeõigus konkreetsele teenusele või selle osutamise viisile.

Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole sotsiaalabi, mitte konkreetse teenuse

saamiseks. Kohalik omavalitsus saab tagada abivajajale eluruumi erinevalt, näiteks nii oma

omandis oleva eluruumi andmisega või majutuse pakkumisega nn ühiselamu tüüpi

majutusüksuses, kus inimesele on tagatud voodikoht.

23.4. Tartu linnal on eluruumi teenuse tagamiseks kaks võimalust: linna omandis oleva

eluruumi kasutada andmine ning eluruumi osa kasutusse andmine. Linna omandis oleva

eluruumi kasutada andmist reguleerib Tartu Linnavolikogu 10. juuni 2021. a määrus nr 140

„Eluruumi tagamise teenuse osutamise kord“ ning eluruumi osa kasutusse andmist reguleerib

Tartu Linnavolikogu 23. jaanuari 2020. a määrus nr 86 „Sotsiaalmajutusteenuse osutamise

kord“ (Tartu linna määrus nr 86). Seega on linna omandis oleva eluruumi kasutusse andmine

ning sotsiaalmajutusteenuse võimaldamine eluruumi tagamise teenuse erinevad võimalused,

mitte eraldiseisvad teenused.

23.5. Tartu Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandekomisjon vaatas pärast haldusmenetluse

uuendamist kaebaja sotsiaalteenusena eluruumi saamise taotluse sisuliselt läbi. Taotluse

lahendamisel hinnati kaebaja abivajadust. Arvestades tema tervislikku seisundit, rahalisi

võimalusi vanglast vabanemisel ning iseseisva toimetuleku tagamiseks toetuse, nõustamise

ning juhendamise vajadust, otsustati, et kaebaja vajadustele vastab kõige paremini

sotsiaalmajutusteenus. Komisjon tegi 20. juunil 2024 otsuse nr 774, millega otsustas

võimaldada kaebajal 2. oktoobril 2024 vanglast vabanemisel saada sotsiaalmajutusteenuse,

mille raames on tagatud ka eluruum. Seega on kaebaja taotlus lahendatud. Kuna kaebajal ei

ole subjektiivset õigust tema soovitud viisil teenuse saamiseks, ei pea linnavalitsus tegema

eraldiseisvat otsust teenuse saamiseks kaebaja soovitud viisil, s.o otsust sotsiaalkorteri

võimaldamise kohta. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja linnavalitsuse 20. juuni 2024. a

otsust vaidlustanud ega väitnud, et määratud teenus ei vasta tema vajadustele või et teenuse

määramisel ei ole tema tahtega arvestatud või et otsus on muul põhjusel õigusvastane.

KOHTU PÕHJENDUSED

24. Kohus lahendab esmalt Tartu Vangla vastu esitatud kaebuse (I), seejärel Tartu linna vastu

esitatud kaebuse (II) ning lõpetuseks muud küsimused (III).

I

25. Kohtu menetluses on kaebaja kaebus kohustada Tartu Vanglat abistama teda elukoha

saamisel. Materiaalses mõttes on tegemist toimingu sooritamise nõudega riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 6 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt võib isik nõuda toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku

õigusi. Protsessuaalses mõttes on kaebaja esitanud kohustamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 2).

6(15)

3-24-691

26. Kohustamisnõude lahendamisel peab kohus esmalt kindlaks tegema, kas vanglal oli

kohustus teha toiminguid, mille tegemata jätmist kaebaja vanglale ette heidab.

27. Kaebaja esitas 8. jaanuaril 2024 vanglale taotluse, et Tartu Vangla koostöös kohaliku

omavalitsusega leiaks ja kindlustaks talle vangistusest vabanemise ajaks püsiva elukoha, s.o

sotsiaal- või munitsipaalkorteri, mida ta saaks üürida ja registreerida rahvastikuregistris oma

elukohana. 7. veebruari 2024. a vaides palus kaebaja alustada menetlust talle kindla elukoha

leidmiseks vastavalt tema 8. jaanuari 2024. a taotlusele. Nii vaides kui ka kaebuses on kaebaja

väitnud, et VangS §-st 60 tuleneb vanglale kohustus tagada kinnipeetavale vanglast

vabanemisel elukoht. Samuti on ta heitnud vaides ja kaebuses vanglale ette, et vangla ei

edastanud tema 8. jaanuari 2024. a taotlust Tartu Linnavalitsusele. Kaebuses on ta palunud

kohustada Tartu Vanglat alustama menetlust talle vabanemisjärgse kindla elukoha leidmiseks

vastavalt VangS §-le 60 ja tema 8. jaanuari 2024. a taotlusele.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt käsitas vangla kaebaja 8. jaanuari 2024. a taotlust

märgukirjana. Vangla märkis 5. veebruari 2024. a vastuses, et kaebaja esitatud info võetakse

teadmiseks ning inspektor-kontaktisik ja sotsiaaltöötaja tegelevad tema elukoha probleemiga.

Selleks küsib vangla kaebajalt nõusoleku kohaliku omavalitsuse teavitamiseks kaebaja

elukoha puudumise probleemist. Vangla lisas vastusele Tartu linna määruse nr 140, et kaebaja

saaks sellega tutvuda. Vastuses kaebusele märkis Tartu Vangla, et vangla palus 28. mail 2024

kaebajal anda nõusolek kohaliku omavalitsuse kaasamiseks ja isikuandmete edastamiseks

tugiisikuteenuse või majutusteenuse osutajale. Kaebajale tugiisiku saamiseks edastas vangla

kaebaja isikuandmed 28. mai 2024. a kirjaga SA-le Omanäolise Kooli Arenduskeskus.

28. Sotsiaalhoolekannet vanglas reguleerib vangistusseaduse 2. peatüki 6. jagu. VangS § 57

kohaselt on sotsiaalhoolekande eesmärk aidata kinnipeetaval säilitada ja luua sotsiaalselt

olulisi ja positiivseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada tema iseseisvat

toimetulekuvõimet ning mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. VangS § 60 reguleerib

sotsiaalhoolekannet kinnipeetava vangistusest vabastamisel. VangS § 60 lg 1 kohaselt

abistatakse kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel kinnipeetavat tema majanduslike ja

isikliku elu korraldamisega seonduvate küsimuste lahendamisel, samuti dokumentide

vormistamisel. Kinnipeetavat informeeritakse tema võimalustest saada toetust üldise

sotsiaalhoolekande raames. VangS § 60 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabastamise

ettevalmistamisel edastatakse andmed pärast vabanemist sotsiaalhoolekannet vajava

kinnipeetava kohta kinnipeetava või tema perekonna elukohajärgsele valla- või

linnavalitsusele ja selgitatakse välja konkreetse abi saamise võimalused.

29. Kaebaja väide, et Tartu Vanglal on VangS § 60 alusel kohustus tagada talle vangistusest

vabanemisel elukoht, on ekslik. VangS § 60 näeb ette üksnes vangla abistamiskohustuse.

Poolte vahel pole vaidlust ning ka kohus ei kahtle selles, et VangS § 60 lg 1 hõlmab muu

hulgas kinnipeetava abistamist talle vabanemisjärgse elukoha saamisel. Kuna vanglal ei ole

eluruumi tagamise kohustust, ei vii vangla läbi ka vabanemisjärgse elukoha tagamise

menetlust.

30. Vangla pole küll väitnud, et kaebaja oleks esitanud 8. jaanuari 2024. a taotluse ennatlikult,

s.o enne kinnipeetava vabastamise ettevalmistamist VangS § 60 lg 1 tähenduses. Kohus peab

siiski vajalikuks sellel küsimusel peatuda.

Seaduse kohaselt tuleb vanglal kinnipeetavat abistada kinnipeetava vabastamise

ettevalmistamisel (VangS § 60 lg 1 ja § 74). Seaduses ei ole aga täpsustatud, millal

ettevalmistused algavad. Vangistusseaduse 2. peatüki 9. jao sätetest nähtuvalt hõlmab

7(15)

3-24-691

kinnipeetava vangistusest vabastamine muu hulgas kinnipeetava tingimisi enne tähtaega

vabastamist. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise ettevalmistamise käigus

koostab kontaktisik kinnipeetava iseloomustuse, milles märgitakse muu hulgas kinnipeetava

vabanemisjärgse elukoha andmed (justiitsministri 12. augusti 2010. a määruse nr 28

„Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ § 9 lg

2 p 3). Seega tuleb vanglal selleks ajaks välja selgitada, kas kinnipeetaval on vangistusest

vabanedes elukoht. Kuna eluaseme puudumine on riskitegur (vt sama määruse § 8 lg 3 p 5)

ning elukoha olemasolu suurendab kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet (VangS § 57),

tuleks kinnipeetaval asuda elukoha leidmisega tegelema võimalikult varakult ning seetõttu ei

tohiks viibida ka vangla abi. Kohus järeldab eeltoodust, et vanglal on VangS §-st 60 tulenev

abistamiskohustus hiljemalt kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise

ettevalmistamise käigus kinnipeetava iseloomustuse koostamisest ajast.

31. Vangistusseadus ei näe ette, et kinnipeetav peaks esitama sotsiaalhoolekande valdkonnas

abi saamiseks vanglale taotluse. Kuna VangS § 60 näeb vanglale ette üksnes

abistamiskohustuse, mitte iseseisva tegutsemiskohustuse, tuleb kinnipeetaval vanglat

eluruumi saamise vajadusest siiski esmalt teavitada. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale,

et vanglal ei ole VangS § 60 alusel kohustust asuda kinnipeetavale vabanemisjärgse elukoha

leidmiseks tegema kohaliku omavalitsusega koostööd omal initsiatiivil (Tartu

Ringkonnakohtu 28. juuni 2019. a määrus haldusasjas nr 3-19-786, p 11). Praeguses asjas

pole vaidlust, et kaebaja esitas vanglale taotluse, mille alusel tekkis vanglal VangS §-s 60

sätestatud abistamiskohustus.

32. Vaidluse all on vangla tegevuse õiguspärasus kaebaja 8. jaanuari 2024. a taotluse

lahendamisel. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus toimingu õiguspärasust

toimingu tegemise aja seisuga.

Kohtu hinnangul ei ole kaebaja 8. jaanuari 2024. a taotlus käsitatav märgukirjana, sest kaebaja

pöördus vangla poole oma subjektiivse õiguse teostamiseks, mitte avalikes huvides (vt

märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse §

2 lg 1). Siiski vastas vangla 15. veebruari 2024. a kirjaga kaebaja taotlusele sisuliselt.

Kaebajale Tartu linna määruse nr 140 edastamisega täitis vangla kohustuse informeerida

kaebajat tema võimalustest saada toetust üldise sotsiaalhoolekande raames (VangS § 60 lg 1).

Kohtu hinnangul jättis aga vastustaja kaebaja 8. jaanuari 2024. a taotluse lahendamisel

täitmata VangS § 60 lg-s 2 sätestatud kohustused. Nimetatud sätte kohaselt oleks vangla

pidanud edastama andmed kaebaja kohta Tartu Linnavalitsusele ning selgitama välja

konkreetse abi saamise võimalused. Vastustaja pole väitnud, et ta oleks need kohustused

täitnud ning see ei nähtu ka haldusasjas esitatud ja kogutud tõenditest. VangS § 60 lg 2 on

erisäte SHS § 13 suhtes, mis kohustab kõiki isikuid teatama sotsiaalhoolekannet vajavast

isikust kohaliku omavalituse üksusele. On ilmselge, et teavitamiskohustuse täitmiseks ei saa

pidada kaebajalt nõusoleku küsimist kohaliku omavalitsuse teavitamiseks kaebaja elukoha

puudumise probleemist, isegi kui vangla oleks seda teinud kaebaja 15. jaanuari 2024. a

taotluse lahendamise käigus. VangS § 60 lg-s 2 sätestatud kohustus selgitada välja konkreetse

abi saamise võimalused, osutab sellele, et vangla abistamiskohustus ei piirdu üksnes teabe

vahendamisega, vaid vangla abistab kinnipeetavat vajadusel ka kohaliku omavalituse üksuse

läbiviidava menetluse käigus. Ka vastustaja I on praeguses asjas märkinud, et vanglal tuleb

kinnipeetavat sotsiaalhoolekandeasutustega suhtlemisel aktiivselt toetada. Seega puudub alus

väita, et vastustaja I kohustused lõppesid pärast seda, kui vangla sai teada, et kaebaja oli ise

15. jaanuaril 2024 Tartu linnale eluruumi saamise taotluse esitanud.

8(15)

3-24-691

Kuna vangla jättis kaebaja 8. jaanuari 2024. a taotluse lahendamisel VangS § 60 lg-s 2

sätestatud kohustused täitmata, oli vangla õigusvastaselt tegevusetu.

33. Siiski puudub kohtul vangla vastu esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks alus, sest

faktilised asjaolud on kohtuotsuse tegemise ajaks muutunud (HKMS § 158 lg 2 esimene

lause). Kuna kaebaja esitas 15. jaanuaril 2024 Tartu Linnavalitsusele eluruumi saamise

taotluse ning haldusasja materjalidest nähtuvalt ei vaja linnavalitsus enam kaebajale vajaliku

sotsiaalabi väljaselgitamiseks vangla teavet, on vajadus VangS § 60 lg-s 2 sätestatud

kohustuste täitmiseks ära langenud. Vanglal puuduks nimetatud kohustuste täitmiseks ka

võimalus, sest kaebaja vabaneb vangistusest loetud päevade pärast, s.o 2. oktoobril 2024.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Tartu Vangla vastu esitatud kohustamiskaebuse

rahuldamata.

II

34. Kaebuse teise nõudega palub kaebaja kohustada Tartu linna andma talle eluruum. Kuna

sotsiaalteenusena eluruumi andmine otsustatakse haldusaktiga (SHS § 18 lg 2,

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 23 lg-d 1 ja 2, Tartu linna määruse nr 140 § 9), on

tegemist haldusakti andmiseks kohustamise nõudega (RVastS § 6 lg 1).

35. Kaebaja pöördus kohtusse 2024. a märtsis ehk siis pärast seda, kui linn oli saatnud talle

22. jaanuari 2024. a kirja, mis oli vastuseks kaebaja 15. jaanuari 2024. a taotlusele. Seepärast

tuleb kohtul esmalt välja selgitada, kas linna 22. jaanuari 2024. a kiri oli õiguspärane (HKMS

§ 158 lg 2 teine lause).

36. Kaebaja esitas 15. jaanuaril 2024 Tartu linnale taotluse, milles palus tagada talle elukoht.

Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond märkis 22. jaanuari 2024. a kirjas, et

kaebaja esitas 15. jaanuaril 2024 eluruumi tagamise teenuse taotluse, kuid tema abivajaduse

hindamist on võimalik läbi viia siis, kui kaebaja pöördub pärast vanglast vabanemist sotsiaal-

ja tervishoiuosakonna piirkonnakeskusesse. Kuni abivajaduse hindamise läbiviimiseni ja linna

sotsiaalhoolekandekomisjoni otsuse jõustumiseni on tal võimalik kasutada varjupaigateenust

Tartu linna asutuses Varjupaik.

37. Kohtu hinnangul on Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 22. jaanuari

2024. a kiri õigusvastane, sest linn jättis nimetatud kirjaga kaebaja 15. jaanuari 2024. a

taotluse menetlemata.

37.1. Vastustaja II on taotluse menetlemata jätmist kohtumenetluses ka ise möönnud (vt Tartu

linna 3. juuni 2024. a vastus kaebusele; dtl 50). Linna 22. jaanuari 2024. a kirjast nähtuvalt oli

linna jaoks arusaadav, et kaebaja esitas 15. jaanuaril 2024 eluruumi tagamise teenuse taotluse.

Linna 22. jaanuari 2024. a kirjas ei otsustatud aga kaebajale eluruumi tagamise ega sellest

keeldumise üle. Samuti ei andnud vastustaja kaebajale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks

(HMS § 15 lg 2) ega jätnud sõnaselgelt taotlust ka läbi vaatamata.

37.2. SHS § 15 lg 1 kohaselt peab kohalik omavalitsus välja selgitama abi saamiseks

pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldama abi osutamist või

aitama abi saamiseks vajalikes tegevustes. 22. jaanuari 2024. a kirjast tulenevalt jättis Tartu

linn nimetatud kohustused õigusvastaselt täitmata.

9(15)

3-24-691

37.3. Muu hulgas puudus linnal alus suunata kaebajat abivajaduse hindamiseks pöörduma

linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna poole alles pärast vanglast vabanemist.

Kohaliku omavalitsuse üksusele kohalduvad sotsiaalhoolekande üldnormid ei näe

kinnipeetavate esitatud eluruumi saamise taotluste lahendamisel ette erisusi. Ka vastustaja ei

ole kohtumenetluses esile toonud ühtegi õigusnormi, mis annaks kohaliku omavalitsuse

üksusele õiguse keelduda vangistuses viibiva isiku eluruumi tagamise teenuse taotluse

lahendamisest või sellise taotluse lahendamisega viivitada. Vastustaja väide, et vanglas

viibides on isikul abivajaduse kohta keerulisem tõendeid esitada, ei ole veenev. Vangistusest

tingitud liikumis- ja suhtlemispiirangutega seotud takistuste ületamiseks on vanglal seadusest

tulenev kinnipeetava abistamiskohustus (VangS § 60). Juhul, kui kinnipeetaval ei ole

võimalik taotluse lahendamiseks vajalikke tõendeid esitada, saab tõendeid koguda ka

kohaliku omavalitsuse üksus (SÜS § 21 lg 1 p 1 ja § 9 lg 1, HMS § 38 lg-d 1 ja 3).

Kinnipeetava iseseisva toimetuleku toetamisel ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse kohustuste

maht tavapärasest väiksem.

38. Vaatamata sellele, et linna 22. jaanuari 2024. a kiri on õigusvastane, on

kohustamiskaebuse rahuldamiseks alus üksnes juhul, kui linn pole kaebaja 15. jaanuari 2024.

a taotlust seniajani lahendanud (HKMS § 158 lg 2 esimene lause).

39. Vastustaja II uuendas 30. mai 2024. a kirjaga kaebaja 15. jaanuari 2024. a taotlusega

alanud haldusmenetluse. Vastustaja II selgituse kohaselt lõppes uuendatud menetlus linna

sotsiaalhoolekandekomisjoni 20. juuni 2024. a otsusega. Nimetatud otsusega otsustati osutada

kaebajale sotsiaalmajutusteenust tähtajaga kuni 30. aprill 2025 (otsuse resolutsiooni p 1; dtl

91).

40. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vastustaja lahendas 20. juuni 2024. a otsusega kaebaja

15. jaanuari 2024. a taotluse.

40.1. Linna 20. juuni 2024. a otsuse kohaselt esitas kaebaja 5. juunil 2024 avalduse

sotsiaalmajutusteenusele saamiseks. Otsuses ei ole viidatud kaebaja 15. jaanuari 2024. a

taotlusele ega selgitatud, kas ja kuidas linn nimetatud taotluse lahendas. Samuti puudub

otsuses teave, et kaebaja oleks 15. jaanuari 2024. a taotlusest loobunud.

40.2. Vastustaja II selgitas kohtumenetluses, et linna sotsiaalhoolekandekomisjon vaatas

pärast haldusmenetluse uuendamist kaebaja sotsiaalteenusena eluruumi saamise taotluse

sisuliselt läbi: kaebajale on 20. juuni 2024. a otsuse alusel eluruum tagatud ning tema 15.

jaanuari 2024. a taotlus on seega lahendatud. Vastustaja II hinnangul ei pidanud ta tegema

kaebajale sotsiaalkorteri võimaldamise kohta eraldi otsust, sest abivajaval isikul puudub

subjektiivne õigus saada konkreetset teenust.

40.3. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

40.4. Kohus peatub esmalt vastustaja II väitel, et abivajaval isikul on subjektiivne õigus saada

tema vajadustele vastavat abi, kuid tal puudub subjektiivne õigus saada konkreetset teenust.

40.4.1. Isikule seaduse alusel osutatavad sotsiaalteenused kuuluvad sotsiaalkaitseks

ettenähtud mitterahaliste hüvitiste hulka (SÜS § 14 p 1). Sotsiaalteenuste osutamist on isikule

kohustatud korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku

omavalitsuse üksus (SHS § 5 lg 1). SHS § 14 lg 1 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus

kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab muu hulgas sisaldama ka

sotsiaalteenuste kirjeldust ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 16 sätestab

10(15)

3-24-691

kohaliku omavalitsuse üksuse õiguse võtta sotsiaalteenuse eest tasu. Selleks peab kohaliku

omavalitsuse üksus kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja

suuruse (SHS § 16 lg 1). Kohaliku omavalitsuse üksuse sotsiaalteenused on loetletud

sotsiaalhoolekande seaduse 2. peatüki 2. jaos. Nimetatud teenuste hulka kuulub muu hulgas

eluruumi tagamise teenus (SHS §-d 41–43). SHS § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine

kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi

kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast

tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama.

40.4.2. Kohaliku omavalitsuse üksusel on küll kohustus välja selgitada abi saamiseks

pöördunud isiku abivajadus ja sellele vastava abi ulatus (SHS § 15 lg 1). Kohtu hinnangul ei

võimalda aga nimetatud säte teha järeldust, et isikul puudub subjektiivne õigus konkreetse

teenuse saamiseks ning kohaliku omavalitsuse üksus võib määrata isiku abistamiseks sobiliku

ja vajaliku sotsiaalteenuse omal äranägemisel. Kui isikul ei oleks võimalik seaduses sätestatud

sotsiaalteenuste osutamist nõuda, muutuksid käesoleva otsuse eelmises alapunktis esile

toodud sotsiaalhoolekande seaduse sätted sisutühjaks, sest vastustaja seisukohast lähtudes

võiks kohaliku omavalitsuse üksus asendada seaduses sätestatud sotsiaalteenuse üksnes

kohaliku omavalitsuse üksuse enda õigusakti alusel ettenähtud sotsiaalteenusega. Praeguses

asjas ongi vastustaja otsustanud, et kaebajale tuleb määrata SHS §-s 41 ettenähtud

sotsiaalteenuse asemel kohaliku omavalitsuse õigusaktis ettenähtud täiendav sotsiaalteenus,

mille osutamise tingimuste ja korra kehtestamisel ei kohaldu seaduses sätestatud nõuded.

Selline tõlgendus eirab SÜS § 10 lg-t 2, mille kohaselt võivad sotsiaalkaitseks ettenähtud

hüvitised üksteist asendada üksnes seaduses sätestatud juhul. Eluruumi tagamise

sotsiaalteenuse osas vastav seadusesäte puudub. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et

kui isik vastab sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud sotsiaalteenuse osutamise tingimustele,

on tal subjektiivne õigus vastavat teenust saada.

40.5. SHS § 12 lg 1 kohaselt tuleb sotsiaalteenuste osutamisel arvestada isiku tahet. Isik ei pea

sotsiaalabi saamiseks pöördumisel nimetama konkreetset taotletavat teenust. Sellest ei saa aga

teha järeldust, et kui isik on esitanud taotluse konkreetse sotsiaalteenuse osutamiseks, võib

kohaliku omavalitsuse üksus isiku tahtest mööda minna. Kohtu hinnangul on vastusaja

praeguses asjas kaebaja tahet lubamatult eiranud.

40.5.1. Linna 22. jaanuari 2024. a kirjast nähtuvalt mõistis vastustaja, et kaebaja soovib saada

eluruumi tagamise teenust (dtl 30). 4. juunil 2024 korraldas linnavalitsuse sotsiaal- ja

tervishoiuosakond kaebajaga veebikohtumise (dtl 53 ja 72). 5. juunil 2024 saatis kaebaja

linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnale kirja, milles märkis järgmist: „Sõlmisime

sotsiaaleluruumi Tartu linnavalitsusega seoses elamispinnaga [kompromissi]. Aga ei loobu

sotsiaaleluruumi taotlusest. Samuti soovin jätkuvalt majutusteenusele suunamist.“ (dtl 117).

Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond saatis 11. juunil 2024 kaebajale kirja, mille

kohaselt olevat kaebaja andnud 4. juuni 2024. a veebikohtumisel nõusoleku „liikuda eluruumi

teenuse taotluse menetluselt üle sotsiaalmajutusteenuse taotluse menetlusele“. Samuti olevat

kaebaja soovinud saada kirjalikku otsust, mis tagaks talle vanglast vabastamisel majutuskoha.

Kaebaja olevat lubanud saata oma tahteavalduse ka kirjalikult. Tulenevalt kaebaja 5. juuni

2024. a kirjast märkis sotsiaal- ja tervishoiuosakond 11. juuni 2024. a kirjas, et inimesel ei ole

võimalik sotsiaaleluruumi teenust ja sotsiaalmajutusteenust samaaegselt kasutada. Sotsiaal- ja

tervishoiuosakond teavitas samas kirjas kaebajat, et praegu menetleb osakond kaebaja

sotsiaalmajutusteenusele suunamise taotlust, et kaebaja saaks vangistusest vabanemisel

teenust. Sotsiaal- ja tervishoiuosakond palus kaebajal selgitada, mis põhjusel on talle

eluruumiteenuse taotluse menetluse jätkumine vajalik, arvestades, et esitatud taotlusest

loobumine ei võta kaebajalt õigust esitada eluruumiteenuse taotlus uuesti, ja otsus ei sõltu

11(15)

3-24-691

vanglast vabanemise faktist, vaid hinnangust teenuse vajaduse kohta, ning arvestades, et

sotsiaalmajutusteenus tagab kaebajale elukoha ning sisuliselt kaebaja vanglast vabanedes

kohe eluruumi teenust ka faktiliselt ei vaja (dtl 72). Kaebaja vastas 24. juuni 2024. a kirjas, et

ta on halduskohtule esitatud materjalides oma seisukoha seoses eluruumi tagamisega välja

selgelt esile toonud ja linn on sellega tutvunud, mistõttu jääb talle arusaamatuks, millist

lisaselgitust linn temalt soovib (dtl 118).

40.5.2. Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandekomisjon märkis 20. juuni 2024. a otsuses iseenesest

õigesti, et kaebaja esitas 5. juunil 2024 avalduse sotsiaalmajutusteenusele saamiseks.

Nimetatud asjaolust ei saa aga teha järeldust, et kaebaja loobus 15. jaanuaril 2024 esitatud

eluruumi tagamise teenuse taotlusest. Kaebaja 5. juuni 2024. a kirjast nähtub selgelt, et tema

eesmärk püsis muutumatuna: ta soovib saada pärast vanglast vabanemist Tartu linnalt

eluruumi. Kaebaja seisukohtades ei osuta miski sellele, et ta oli nõus eluruumi tagamise

teenuse saamisest loobuma. Kohus peab vajalikuks ära märkida, et linnavalitsuse sotsiaal- ja

tervishoiuosakond ei saavutanud 11. juuni 2024. a kirjaga kaebaja tahte täpsustamist, sest

sotsiaalhoolekandekomisjon tegi kaebaja suhtes otsuse ära enne, kui möödus kaebajale tema

tahte täpsustamiseks antud tähtaeg (11. juuni 2024. a kirja kohaselt tuli kaebajal vastata 10

päeva jooksul kirja kättesaamisest arvates, kuid otsus tehti 20. juunil 2024, s.o. 9 päeva pärast

kirja koostamist). Seega ei toimunud ka kaebaja ärakuulamist. Küll aga kinnitab kaebaja 24.

juuni 2024. a kirjas märgitu, et ta soovib jätkuvalt saada eluruumi tagamise teenust.

40.6. Kohus põhjendab järgnevalt oma seisukohta, miks ei saa linnavalitsuse sotsiaal- ja

tervishoiuosakonna 20. juuni 2024. a otsusega lugeda kaebaja 15. jaanuari 2024. a taotlust

rahuldatuks.

40.6.1. Nagu eespool juba märgitud, on eluruumi tagamise teenus ja sotsiaalmajutusteenus

erinevad sotsiaalteenused, mille osutamisele kohaldub erinev õiguslik regulatsioon. Sellest

tulenevalt on ka teenuste sisu erinev.

Tartu Linnavolikogu kehtestas määruse nr 140 „Eluruumi tagamise teenuse osutamise kord“

SHS § 14 lg 1 ja §-de 41 ja 42 alusel. Seega reguleerib nimetatud määrus seadusega

ettenähtud sotsiaalteenust: eluruumi tagamise teenust. Seevastu Tartu Linnavolikogu määrus

nr 86 „Sotsiaalmajutusteenuse osutamise kord“ on kehtestatud SHS § 14 lg 2 alusel.

Nimetatud normi alusel võivad kohaliku omavalitsuse üksused korraldada täiendavaid

sotsiaalteenuseid, kuid tegemist ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud teenustega ning

sellest tulenevalt ei reguleeri seadus ka kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatava teenuse

sisu. Erinevalt määruse nr 140 reguleerimisalast võib linn seada määruses nr 86 teenuse

osutamisele ulatuslikumaid piiranguid, sest puudub kohustus järgida sotsiaalhoolekande

seaduses nimetatud sotsiaalteenustele sätestatud nõudeid (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-18-7/8, p-d 124 ja 125). Seevastu eluruumi tagamise

teenuse puhul ei tohi näiteks vabade eluruumide puudumine olla põhjuseks, mis välistab

eluruumi tagamise teenuse osutamise inimesele, kellel on seadusest tulenevalt õigus teenust

saada (samas p-d 224 ja 225).

SHS § 41 lg 1 kohaselt tuleb eluruumi tagamise teenusega anda isiku kasutusse eluruum. SHS

§ 43 lg-s 2 on täpsustatud, et kohaliku omavalitsuse üksus võib sama eluruumi kasutamise

võimalust pakkuda ainult isikutele, kes soovivad ühes eluruumis elada. Seega on isikul, kes

vastab eluruumi tagamise teenuse saamise tingimustele, õigus nõuda, et ta saaks enda

kasutusse eluruumi. Ka linna määrus nr 140 näeb ette, et kui isik vastab eluruumi tagamise

teenuse tingimustele, on tal õigus saada sotsiaalteenusena eluruum (Tartu linna määruse nr

140 § 4 lg 1, § 9 ja § 11 lg 1).

12(15)

3-24-691

Seevastu Tartu linna määrusega nr 86 täiendava sotsiaalteenusena ette nähtud

sotsiaalmajutusteenuse eesmärk on elukoha võimaldamise, nõustamise, juhendamise ning

tugiteenuste osutamisega tagada isiku või perekonna võimalikult iseseisev toimetulek

(määruse nr 86 § 1 lg 2). Nimetatud määruse alusel ei tagata isikule üldjuhul eluruumi, vaid

võimaldatakse elukoht eluruumi osa kasutusse andmisega ehk siis voodikoht toas (määruse nr

86 § 4 lg 1). Eluruum on tagatud üksnes teenuse saajale, kelle pereliikmete hulgas on alla 18-

aastane laps (määruse nr 86 § 5 lg 1). Samas pole sotsiaalmajutusteenus samastatav

varjupaigateenuse osutamisega, sest varjupaigateenusega kindlustakse isikule üksnes ajutine

ööbimiskoht.

40.6.2. Linna sotsiaalhoolekandekomisjoni 20. juuni 2024. a otsus anti Tartu linna määruse nr

86 alusel. Otsuses on viidatud muu hulgas määruse § 86 § 7 lg-le 3, mille kohaselt määratakse

teenuse osutamise otsuses kasutusse antav eluruum või eluruumi osa ja teenuse osutamise

tähtaeg. 20. juuni 2024. a otsuses pole nimetatud sätet järgitud, sest otsuses pole märgitud,

millist ruumi on kaebajal õigus kasutada. Kuna kohtule teadaolevalt ei ole kaebajal peret ning

otsuse kohaselt pole kaebajale eluruumi määratud, puudub alus eeldada, et kaebajale oleks 20.

juuni 2024. a otsusega tagatud eluruumi kasutamise õigus. Pelgalt faktiline võimalus kasutada

eraldi eluruumi ei asenda õiguse puudumist.

40.6.3. Kokkuvõtlikult on kohtu hinnangul vastustaja väide, et kaebajale on

sotsiaalhoolekandekomisjoni 20. juuni 2024. a otsuse alusel tagatud eluruum, ebaõige.

Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja on esitanud kohtule eksitavat teavet. Vastustaja

märkis 13. augusti 2024. a vastuses kohtunõudele viitega Sotsiaalkindlustusameti juhendile, et

kohalik omavalitsus saab tagada abivajajale eluruumi erinevalt, nt nii oma omandis oleva

eluruumi (nt sotsiaalkorteri) andmisega või majutuse pakkumisega nt ühiselamu tüüpi

majutusüksuses, kus inimesele on tagatud voodikoht. Viidatud Sotsiaalkindlustusameti

juhendis („Eluruumi tagamise teenus. Juhend kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöö ametnikule“;

uuendatud 2023. a)1 on tõepoolest märgitud, et omavalitsus võib eluruumi teenuse raames

pakkuda inimesele majutust ka ühiselamu tüüpi majutusüksuses, kus inimesele on tagatud

voodikoht. Sama lause järel on aga rõhutatud järgmist: „Sellist võimalust saab pakkuda

äärmisel juhul ja vaid inimese kirjalikul nõusolekul. Juhul, kui inimene ja tema leibkonna

liikmed ei soovi jagada ühist eluruumi kolmandate isikutega, ei saa omavalitsus sellist otsust

teha.“ (lk 5). Kohtule pole arusaadav, miks jättis vastustaja niivõrd olulise teabe vastuses

märkimata. Kohus peab usutavaks, et vastustajale on nii SHS § 43 lg-s 2 sätestatu kui ka

eespool esitatud tsitaadi sisu siiski teada. Sotsiaalkindlustusameti veebilehel on avaldatud ka

nimetatud juhendi uuendatud versioon (seisuga 15. aprill 2024).2

40.7. Eeltoodust tulenevalt pole Tartu Linnavalitsus kaebaja 15. jaanuari 2024. a eluruumi

tagamise taotlust seniajani lahendanud.

41. Kohus kontrollib kohustamiskaebuse lahendamisel ka seda, kas kaebaja on isik, kellel on

õigus Tartu linnalt eluruumi tagamise teenuse osutamist taotleda. Kui kaebaja ei saa olla

teenuse saaja, puuduks kohustamiskaebuse rahuldamiseks alus.

Isikute ringi, kellel on õigus Tartu linnalt eluruumi tagamise teenuse osutamist taotleda,

määratleb Tartu linna määruse nr 140 § 4. Kaebaja elukoht on rahvastikuregistri andmete

1 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2023-02/Eluruumi%20tagamise%20teenuse

%20juhend_2023.pdf

2 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/media/2543/download

13(15)

3-24-691

kohaselt Tartu linn ning puudub kahtlus, et kaebaja ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast

tulenevalt võimeline sotsiaalse toimetulematuse tõttu enda vajadustele vastavat eluruumi

tagama. Seega on kaebaja isik, kellel on võimalik Tartu linnalt eluruumi tagamise teenuse

osutamist taotleda.

42. Kohtu hinnangul ei takista ka linna sotsiaalhoolekandekomisjoni 20. juuni 2024. a otsus

kaebaja 15. jaanuari 2024. a taotluse rahuldamist. 20. juuni 2024. a otsus on kaebajale

soodustav haldusakt ning vastab tema 5. juuni 2024. a kirjas väljendatud tahtele. Seepärast ei

pidanud kohus kaebaja õiguste kaitseks vajalikuks suunata teda 20. juuni 2024. a otsust

vaidlustama (HKMS § 2 lg 5).

43. Kuna Tartu linn ei ole kaebaja 15. jaanuari 2024. a eluruumi tagamise teenuse taotlust

seniajani lahendanud, ning linna tegevusetus on õigusvastane, saab kohus Tartu linna vastu

esitatud kohustamiskaebuse rahuldada (HKMS § 158 lg 2 esimene lause).

Kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma kui

ka haldusakti andmist uuesti otsustama – mõlemal juhul on tegemist kaebuse rahuldamisega.

Praeguses asjas ei saa kohus kohustada vastustajat II kindlaksmääratud sisuga haldusakti

andma, sest kohus ei saa vastustaja asemel hinnata kaebaja abivajadust (vt Tartu linna

määruse nr 140 §-d 7 ja 9) ega seetõttu ka otsustada, kas kaebajal on õigus eluruumi tagamise

teenust saada. Vastava otsuse peab tegema vastustaja. Kaebajale ebasoodsa otsuse korral on

kaebajal õigus tema õigusi riivavat otsust kohtus vaidlustada.

44. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus Tartu linna vastu esitatud kohustamiskaebuse ning

kohustab Tartu linna kaebaja 15. jaanuari 2024. a eluruumi tagamise teenuse taotlust uuesti

läbi vaatama.

Kaebaja ei ole taotlenud, et kohus määraks kohustamiskaebuse rahuldamisel tema taotluse

uuesti lahendamiseks tähtaja. Kuna vastustajal tuleb muu hulgas hinnata kaebaja taotluse

nõuetekohasust, ei määra kohus taotluse läbi vaatamiseks tähtaega. Vastustajal tuleb kaebaja

15. jaanuari 2024. a taotlus lahendada seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning põhjendamatu

viivituseta (HMS § 5 lg 2).

45. Kohus selgitab kaebajale, et tema 15. jaanuari 2024. a taotluse osas menetluse jätkamine

ei takista tal linna 20. juuni 2024. a otsusega määratud sotsiaalmajutusteenuse kasutamist.

Praeguse seisuga on kaebajale vanglast vabastamisel tagatud elukoht Tartu linna asutuses

Varjupaik (Peetri tn 16c), kuid kaebajal tuleb võtta hiljemalt 16. oktoobril 2024 asutusega

Varjupaik ühendust, et sõlmida sotsiaalmajutusteenuse kasutamise leping (vt Tartu

Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandekomisjoni 20. juuni 2024. a otsuse resolutsiooni p 3). Pärast

lepingu sõlmimist tuleb kaebajal hakata 10 tööpäeva jooksul talle määratud elukohta

kasutama – vastasel juhul loetakse leping lõppenuks ning kaebaja kaotab linna poolt talle

kasutamiseks antud elukoha (vt Tartu linna määruse nr 86 § 9 lg 1 p 2).

III

46. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse pooles ulatuses.

Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kuna menetlusosalised ei ole menetluskulude kandmise kohta

andmeid esitanud, jäävad võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

14(15)

3-24-691

47. Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb menetlusabina riigi kanda (HKMS

§ 118 lg 3).

48. Kohus asendab kaebaja eraelu kaitseks avaldatavas kohtuotsuses tema nime tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen

15(15)