2-21-7163/66 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Tsiviilasja menetlev kohtunik

Angelina Abol

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. september 2024, Narva

Tsiviilasja number

2-21-7163

Tsiviilasi

Osaühing EVNITA hagi Omega Laen AS-i vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr

xxxx

Omega Laen AS vastuhagi Osaühing EVNITA ja T. F.

vastu rahalises nõudes

Hagi hind 3 500 eurot, vastuhagi hind 173 929.82 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja/ vastuhagis kostja 1: Osaühing EVNITA (RK

12230277; asukoht Rahu 14-164, 20606 Narva); lepinguline

esindaja kuni 12.07.2024 vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

(e-post aleksei.vassiljev@sadekov.ee)

Kostja/ vastuhagis hageja: Omega Laen AS (RK 11691792;

asukoht Narva mnt 13, 10151 Tallinn); lepinguline esindaja

advokaat Heikki Ojamaa (e-post heikki.ojamaa@mmab.ee)

Kostja 2 vastuhagis: T. F. (IK xxxx, elukoht xxxx, e-post

xxxx); lepinguline esindaja kuni 12.07.2024 vandeadvokaat

Aleksei Vassiljev (e-post aleksei.vassiljev@sadekov.ee)

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 12.10.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Osaühingu EVNITA ning T. F. taotlused Omega Laen AS-i

hagi Osaühingu EVNITA ja T. F. vastu võlgnevuse nõudes läbi vaatamata

jätmiseks või kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule saatmiseks.

2. Rahuldada Osaühingu EVNITA hagi Omega Laen AS-i vastu osaliselt ning

tunnistada täiteasjas nr xxxx sundtäitmine lubamatuks hüpoteegisummat 45 900

eurot ületavas osas.

3. Jätta rahuldamata Osaühingu EVNITA hagi Omega Laen AS-i vastu nõudes

tunnistada täiteasjas nr xxxx sundtäitmine lubamatuks intressi 5 600 eurot,

leppetrahvi 7 500 eurot ja sissenõudmisega tekitatud kulude 35 eurot osas.

4. Rahuldada Omega Laen AS-i hagi Osaühingu EVNITA ja T. F. vastu võlgnevuse

nõudes osaliselt.

5. Välja mõista Osaühingult EVNITA ja T. F.lt solidaarselt Omega Laen AS-i kasuks

põhivõlgnevus 75 000 eurot, intress 5 600 eurot, viivised 27 409.84 eurot,

leppetrahv 7 500 eurot, võla sissenõudmiskulu 35 eurot ning viivis põhinõudelt 75

000 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

1 / 28

27.09.2024 kuni põhinõude täitmiseni.

Käendaja vastutus nõude täitmisel on piiratud summaga 106 674.58 eurot.

6. Välja mõista Osaühingult EVNITA Omega Laen AS-i kasuks kindlustuskulude

hüvitis 669.72 eurot.

7. Jätta rahuldamata T. F. nõue, et Omega Laen AS täidaks määruse resolutsiooni p-

st 5 tulenevad nõuded T. F. vastu korteriomanditele asukohaga Xxxx (registriosa

nr xxxx) ja Xxxx (registriosa nr xxxx) Omega Laen AS-i kasuks seatud

hüpoteekide arvel.

8. Jätta Viru Maakohtu 07.07.2022 määrusega Omega Laen AS-i avalduse alusel

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse Omega Laen AS-i hagi kohta tehtud

otsuse täitmist tagava abinõuna.

9. Jätta Osaühingu EVNITA hagiga seotud menetluskulud 78% ulatuses Omega

Laen AS-i kanda ja 22% ulatuses Osaühingu EVNITA kanda.

10. Jätta Omega Laen AS-i hagiga seotud menetluskulud 72% ulatuses solidaarselt

Osaühingu EVNITA ja T. F. kanda ning 28% ulatuses Omega Laen AS-i kanda.

11. Määrata TsMS § 174 lg 4 alusel menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Kätte toimetada otsus pooltele.

Edasikaebamise õigus

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu menetluses on Osaühing EVNITA hagi Omega Laen AS vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr xxxx ja Omega Laen AS hagi Osaühingu EVNITA ja T.

F. vastu rahalises nõudes.

Osaühingu EVNITA hagiavaldus

Hagiavaldus ja hageja nõue

2. Hagiavalduse kohaselt kohtutäitur T. A. menetluses on Osaühingu EVNITA (hageja) suhtes

algatatud täitemenetlus (täiteasi nr xxxx), mille sisuks on hüpoteegiga tagatud nõude

sissenõudmine Omega Laen AS-i (kostja) kasuks. Hagejale edastatud täitmisteate kohaselt on

kostja hüpoteegiga tagatud nõue (koos täitekuludega) 92 540.73 eurot.

Täitedokumendiks oleva Tallinna notari A. A. 29.05.2015 tõestatud kokkuleppe nr xxxx järgi on

hagejale kuuluvatele korteriomanditele (registriosa nr xxxx ja nr xxxx) seatud kostja kasuks

2 / 28

hüpoteek summas 45 900 eurot, mis tagab kostja nõudeid hageja vastu, mis tulenevad poolte

vahel 29.05.2015 sõlmitud laenulepingust nr xxxx ning selle võimalikest lisadest (lepingu

punktid 4.1., 4.2.1., 6.2).

Hagejale kuuluvatele eelnimetatud korteriomanditele on seatud samuti hüpoteek summas 84 500

eurot TALLINNA ÄRIPANGA AS-i (RK 10237984) kasuks. Hüpoteegiga on tagatud kõik

TALLINNA ÄRIPANGA AS-i nõuded OÜ Odav Raha (RK 11990164) vastu, mis tulenevad

hüpoteegipidaja ja OÜ Odav Raha vahel 29.05.2015 sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja selle

võimalikest lisadest (lepingu nr xxxx punkt 3.1., 3.2.1., 6.1.).

Kostja täitmisavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.05.2015 laenulepingu nr xxxx, mille alusel

väljastas kostja hagejale laenu summas 81 500 eurot, laenu tagastamise tähtaeg oli 15.06.2017.

29.05.2019 sõlmisid pooled laenulepingu nr xxxx lisa 3, kus lepiti kokku pikendada lepingu

perioodi 24 kuu võrra, tähtajaga kuni 15.05.2021. Uuele maksegraafikule viiakse üle

maksegraafiku nr xxxx lisa nr 2 põhiosa jääk seisuga mai 2019 summas 75 000 eurot, millise

summa kohustub laenusaaja tasuma vastavalt maksegraafiku nr xxxx lisale nr 3 ning lepingus

näidatud tingimustele.

Hageja majandustegevuse näitajad halvenesid oluliselt 2019 aasta teises kvartalis. Avalikest

allikatest nähtub, et 2019 II kvartalis töötas Osaühingus EVNITA 7 töötajat, alates 2019 III

kvartalist 3 töötajat ning alates 2020 III kvartalist 0 töötajat. Hageja käive moodustas 2019 II

kvartalis 39 484.79 eurot, 2019 IV kvartalis 8 108.49 eurot ning alates 2020 I kvartalist 0 eurot,

hagejal on maksuvõlg 1 818.90 eurot alates 20.10.2019.

08.04.2021 väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmunud teate kohaselt kohtutäitur müüb

elektroonilisel enampakkumisel võlgnikule kuuluvaid korteriomandeid: 1) asukohaga Xxxx

(registriosa nr xxxx) alghinnaga 49 000 eurot; 2) asukohaga: Xxxx (registriosa nr xxxx)

alghinnaga 49 000 eurot.

Tulenevalt AÕS § 327 ja § 346 lg 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud

hüpoteegisummaga. AÕS § 346 lg 2 järgi määratakse hüpoteegiga tagatud nõuded

hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud kokkuleppel (tagatiskokkulepe).

Kuna täitedokumendi kohaselt on kostja nõuete maksmapanek piiratud summaga 45 900 eurot,

siis on sundtäitmine hüpoteegisummat ületavas osas lubamatu.

Kostja täitmisavaldusest ei ole selge kostja nõuete alus ja arvestuse metoodika. Täitmisavalduses

viidatakse laenulepingu ülesütlemise avaldusele, mille hagejale kätte toimetamise kohta

puuduvad tõendid. 03.03.2020 dateeritud ülesütlemise avalduse kohaselt tulenevad kostja

nõuded kogusummas 88 135 eurot laenulepingust nr xxxx, millest: 1) 75 000 eurot moodustab

tagastamata laenusumma; 2) 5 600 eurot - tasumata intress; 3) 7 500 eurot - leppetrahv; 4) 35

eurot - sissenõudmisega tekitatud kulud.

Laenulepingust nr xxxx punktist 7.1 tuleneb, et laenusaaja kohustub tasuma leppetrahvi mitte

kohustuse rikkumise eest, vaid sisuliselt „karistusena“ laenulepingu enneaegse lõppemise eest.

Seega tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, mille kohaselt

leppetrahvi kohaldamise eelduseks on kohustuste rikkumine kohustatud lepingupoole poolt.

Hageja leiab, et leppetrahvi suuruses 10% laenusummast ei saa pidada mõistlikuks. Hageja

seisukohalt on tüüptingimuse kokkulepe tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Leppetrahvi

kokkuleppe tühisuse tõttu ei ole hagejal kohustus maksta kostjale leppetrahvi summas 7 500

eurot.

Hageja palub alternatiivselt (juhuks, kui kohus leiab, et kokkulepe leppetrahvi kohta ei ole

tühine) VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni. Hageja hinnangul

leppetrahvi mõistlikuks suuruseks laenulepingu enneaegse lõppemise tõttu on kostjal tekkinud

kahju suurus. Käesoleval juhul ei ole kostja väitnud, et laenulepingu enneaegse lõppemise tõttu

on temal kahju tekkinud. Seega on põhjendatud vähendada leppetrahvi nullini.

3 / 28

Hageja leiab, et kostjal puudub alus nõuda sissenõudmisega tekitatud kulusid summas 35 eurot.

Nimetatud kulu tegemise tõendamiseks ei ole kostja hagejale ega kohtutäiturile ühtegi tõendit

esitanud. Hageja hinnangul ei saa kostja tulenevalt VÕS § 161 lg 2 nõuda nii leppetrahvi

tasumist kui ka sissenõudmisega tekitatud kulude hüvitamist.

Hageja leiab, et kostja intressinõue on alusetu. Hageja hinnangul on kostja rikkunud

laenulepingu pikendamisel (laenulepingu lisa 3 29.05.2019 sõlmimisel) vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Esitatud asjaoludest nähtub, et kostja teadis

laenulepingu lisa 3 koostamise ajal, et hagejal puudub võimalus maksta raha edaspidise

kasutamise eest intressi. Kostja oleks pidanud suunama laenu tagastamise nõude sundtäitmisele,

millise juhul ei oleks hagejale tekkinud laenulepingute pikendamise tagajärjel täiendavaid

kohustusi intressi, lepingutasu ja leppetrahvi näol.

Hageja osutab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise rikkumisel võib krediidisaaja

mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel ja kahju hüvitamise

nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega.

Hageja leiab, et täiteasja nr xxxx täitemenetlus tuleb tunnistada lubamatuks hüpoteegisumma (45

900 eurot) ületavas osas ning määrata, et hüpoteegi realiseerimisest kostjale laekuvast summast

loetakse täidetuks laenulepingu nr xxxx põhinõue.

Täpsustatud nõudes palub hageja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr xxxx lubamatuks

hüpoteegisummat (45 900 eurot) ületavas osas ning järgmiste nõuete osas: tasumata intress

summas 5 600 eurot, leppetrahv summas 7 500 eurot ning sissenõudmisega tekitatud kulud

summas 35 eurot.

3. Täiendavalt 23.08.2021 seisukohas hageja leiab, et asjakohatud on kostja viited kostja ja

TALLINNA ÄRIPANGA AS-i vahel 22.05.2017 sõlmitud hüpoteekide loovutamise lepingule nr

xxxx. Hüpoteegikanded kinnistusraamatus ei ole täitedokumendid TMS § 2 lg 1 järgi ja ei anna

seega õigust täitemenetluse algatamiseks ja läbiviimiseks. Kostja ka ei väida oma vastuses, et

täitemenetlus nr xxxx viiakse läbi muu täitedokumendi kui 29.05.2015 notariaalse dokumendi nr

xxxx alusel ja kostja 20.06.2020 täitmisavaldusele on lisatud üksnes nimetatud dokument.

Tulenevalt AÕS § 346 lg 2 teises lauses sätestatust tagab 22.05.2017 lepingu nr xxxx alusel

loovutatud hüpoteek summas 84 500 eurot jätkuvalt 29.05.2015 lepingu nr xxxx punktis 3.2

sätestatud TALLINNA ÄRIPANGA AS-i nõudeid erinevate isikute vastu. Puudub

tagatiskokkulepe, mille kohaselt hageja kinnisasjadele seatud hüpoteek summas 84 500 eurot

tagaks kostja nõudeid hageja vastu.

Asjakohatud on kostja vastuses toodud viited kohtutäituri 26.04.2021 otsusele. Seadusest ei

tulene, et kohtutäituri otsusega saab luua sissenõudjale õigusi, mis täitedokumendist ei tulene.

Muuhulgas ei nähtu kohtutäituri otsusest, mille alusel kohtutäitur asus seisukohale, et mõlemad

hüpoteegid (so 84 500 ja 45 900 eurot) tagavad sissenõudja ja võlgniku vahel 29.05.2015

sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevaid hüpoteegipidaja nõudeid. Hageja taaskord rõhutab, et

29.05.2015 lepingu nr xxxx punktis 3.2 sätestatud tagatiskokkuleppe kohaselt on hüpoteegiga

summas 84 500 eurot tagatud mitte kostja, vaid TALLINNA ÄRIPANGA AS nõuded erinevate

isikute vastu.

Kostja vastus hagile

4. Omega Laen AS vastuses hagile osutab, et kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et

mõlemale (käesoleva vaidluse objektiks olevale) hagejale kuuluvale kinnistule on kostja kasuks

seatud I järjekoha hüpoteek summas 84 500 eurot ja II järjekoha hüpoteek summas 45 900 eurot.

Mõlema kinnistu hüpoteekide puhul on märgitud nende kaaskoormatus vastava teise kinnistuga.

I järgu hüpoteegi kohta summas 84 500 eurot on kostja kasuks tehtud kinnistusregistrisse märked

22.05.2017 kinnistamisavalduse alusel 06.06.2017. Hagejale oli ülalnimetatu teada hiljemalt

hageja kaebuse kohta tehtud kohtutäituri T. A. 26.04.2021 otsusest. Otsuses on kohtutäitur välja

4 / 28

toonud, et vastav hüpoteek summas 84 500 eurot on 22.05.2017 loovutatud kostjale hüpoteekide

loovutamise lepinguga nr xxxx ning mõlemad hüpoteegid tagavad sissenõudja ja võlgniku vahel

29.05.2015 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevaid hüpoteegipidaja nõudeid. Viidatud

lepingu punktidest nr 1.12., 3.1., 3.1.12., ja 3.2.12. nähtub, et TALLINNA ÄRIPANGA AS on

üle andnud oma I järjekoha hüpoteegid summas 84 500 eurot kostjale ja selle alusel on tehtud ka

vastavad kanded kinnistusraamatusse. Seega on kinnistutele seatud kostja kasuks hüpoteegid

kogusummas 130 400 eurot, mis tagavad kostja nõudeid hageja vastu ja täitemenetluses on seega

lubatud sundtäitmine summas kuni 130 400 eurot.

Kostja nõuete alus on pooltevaheline 29.05.2015 laenuleping nr xxxx ja selle 29.05.2019

sõlmitud lisa 3. Lisaga nr 3 leppisid pooled kokku, et alates lisa 3 sõlmimisest kuni 15.04.2021

on hageja kohustatud tasuma vaid igakuiselt (vähendatud määras) intressimakseid (15.06.2019

875 eurot ja seejärel igakuiselt 843.75 eurot) ja viimase 15.05.2021 osamaksega tasuma lisaks

intressile ka põhiosa makse 75 000 eurot. Eeltoodu alusel on kujunenud ja väljendatud ka

ülesütlemisavalduses intressivõlgnevus 5600 eurot, sh 5093.75 igakuise maksegraafiku alusel

esitatud ja hageja poolt tasumata jäänud maksetena ja täiendavalt intress summas 506.25 eurot

veebruarikuu eest perioodil 15.02. kuni 03.03.2020 (s.o ülesütlemiseni). Ülesütlemisavaldus

edastati hagejale nii tähtkirjana kui ka meiliga, millele hageja on ka vastanud.

Laenulepingu lisa nr 3 p-s 2.3. leppisid pooled kokku lepingu täiendamises alampunktidega:

6.3. Maksete hilinemisega kaasneb Laenuandjal (Omega) õigus nõuda võlgnevusega seoses

telefoni, posti või e-posti teel teatise saatmise teenustasu:: /…/; 6.3.3. Võlanõudekiri 35 eurot.

Seega kostja 35 euro suurune nõue tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest.

Kostja leppetrahvi nõue summas 7500 eurot tuleneb laenulepingu punktist 7.2. (s.o mitte hageja

viidatud p-st 7.1.), mille alusel on kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist 10%

laensummast (antud juhul summast 75 000 eurot) lepingu erakorralisel ülesütlemise korral mõne

lepingu p-des 12.1.1-12.1.8 nimetatud alustel. Antud juhul on kostja öelnud laenulepingu üles

lepingu punktide 12.1.,12.1.1. ja 12.1.4. alusel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja

rikkus lepingut ja esinesid alused lepingu p-de 12.1.1. (laenumaksete mittetagastamine) ja

12.1.4. (hüpoteekidega koormatud kinnistute kindlustamine laenusaaja poolt) alusel laenulepingu

ülesütlemiseks. Leppetrahvi ei nõuta mitte lepingu enneaegse lõppemise eest, vaid

hagejapoolsete lepingurikkumiste tõttu, mille tõttu kostja ütles lepingu erakorraliselt üles. Kostja

leiab, et antud juhul ei oma sisulist tähendust, mis on leppetrahvi eesmärk (lepingurikkumise

vältimine või kahju hüvitamine), kuid antud juhul täidab leppetrahv mõlemat funktsiooni.

Alusetu ja tõendamata on hageja seisukoht, et leppetrahv, s.o 10% laenuvõlast 75 000 eurot ehk

7500 eurot on ebamõistlikult suur. Tulenevalt Riigikohtu praktikast peab hageja siiski

põhjendama, miks ta peab leppetrahvi ebamõistlikult suureks ja miks ta loeb seda tühiseks VÕS

§ 42 lg 3 p 5 alusel.

Kostja viitab Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 2-18-17536 (p 17), 3-2-1-5-13 (p-d 48, 49),

milles kohus on mh asunud seisukohale, et poolte majandustegevuses kokkulepitud viivise määr

0,25% ja 0,2% päevas ei ole ebamõistlikult suur. Antud juhul on pooled kokku leppinud

leppetrahvis 10% laenu põhiosa jäägilt, mis on vastavalt ca 9 ja 7 korda väiksem eelnimetatud

Riigikohtu lahendites näidatud määrast.

Laenulepingu punktis 7.3. on pooled kokku leppinud, et leppetrahvi maksmine ei asenda

rikutava kohustuse ega teiste lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja ei vabasta laenusaajat

lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Laenulepingu punktis 12.2. on pooled kokku

leppinud, et lepingu erakorralisel ülesütlemisel kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale 14

päeva jooksul arvates lepingu lõppemisest nii tagastamata laenusumma, intressid, lepingutasu,

viivised ja leppetrahvi. Seega kostja hinnangul ei ole leppetrahvi kokkulepe tühine, leppetrahv ei

ole ebamõistlikult kõrge ja puuduvad alused VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 162 kohaldamiseks.

5 / 28

Kostja selgitab vastutustundliku laenamise kohta, et laenulepingu lisa nr 3 sõlmimisel

29.05.2019 oli kostja kohustus kontrollida sellele eelnevalt hageja maksevõimet ja kostja tegigi

seda. Peale hageja taotluse saamist laenulepingu pikendamiseks kohustas kostja hagejat esitama

oma 2018 majandusaasta aruande (bilansi), mille hageja ka 24.05.2019 esitas. Sellest nähtub, et

hagejal on varasid kokku 40 4691.74 eurot, omakapitali 97 372.27 eurot ja kohustusi kokku 307

319.47 eurot, kasum oli 8 584.44 eurot. Lisaks kontrollis kostja 24.05.2019 hageja seisukorda

Krediidiinfost, millest nähtub, et seisuga 31.03.2019 oli hageja töötajate arv 8, maksuvõlg

puudub, samuti ei esine maksehäireid. Hageja esitatud teatmik.ee väljavõttest nähtub, et 2019 I

kvartalis oli maksustatav käive 30 578 eurot, 2019 II kvartalis 39 484.79 eurot ehk käive oli

tõusnud ca 29%. Seega kostja kontrollis hageja maksevõimet, hageja oli maksevõimeline ja ei

esinenud aluseid asuda seisukohale, et hageja ei suuda oma lepingujärgseid kohustusi täita.

Lisaks kinnitas hageja korduvalt, et tal on saabumas kaup Venemaalt ja Indiast, ta saab oma

võlgnikelt raha ja täidab oma kohustused. Laenulepingu lisa 3 järgi pidi hageja tasuma vaid

intresse 843.75 eurot, milline summa ei ole laenulepingu lisa nr 3 sõlmimisel hageja

majanduslikku seisu arvestades põhjendamatult suur. Samuti nähtub, et nii esmase laenulepingu

kui selle lisade järgi pidi hageja tasuma igakuiselt vaid intressimakseid ja tegi seda

nõuetekohaselt kuni septembrini 2019, makseraskused tekkisid alles alates 01.10.2019. Lisaks

tuleb arvestada tagatiste olemasolu ja juhatuse liikme käenduse olemasolu. Asjasse

mittepuutuvad on hageja viited töötajate arvu ja käibe vähenemisele peale laenulepingu lisa 3

sõlmimist, sh aastal 2020.

Kostja märgib ühtlasi, et laenulepingu pikendamist taotles hageja ja kuna hageja oli

laenulepingujärgseid kohustusi tasunud kogu lepingu kehtivuse aja jooksul nõuetekohaselt, siis

ei esinenud sisulist ega õiguslikku alust nõude sundtäitmisele asumiseks, sh laenulepingu

ülesütlemiseks. Samuti oleks ka lepingu lisa 3 sõlmimata jätmisel kostja laenulepingu

ülesütlemise järgselt nõudnud hagejalt leppetrahvi tasumist.

Omega Laen AS-i vastuhagiavaldus

Hagiavaldus ja hageja nõue

5. Omega Laen AS esitas 06.07.2022 kohtule vastuhagi Osaühing EVNITA ja T. F. vastu

võlgnevuse nõudes.

Vastuhagi hageja palub hageja kasuks välja mõista solidaarselt laenusaajalt Osaühing EVNITA

ja käendajalt T. F.: 1) koguvõlgnevus summas 163 804.72 eurot, millest on põhivõlgnevus 75

000 eurot, intressivõlgnevus 5 600 eurot, viivise võlgnevuse 75 000 eurot perioodi 03.03.2020-

05.07.2022 eest põhivõlgnevuselt 75 000 eurot, leppetrahv 7500 eurot, võlgnevuse

sissenõudmise kulud 35 eurot ja kindlustuskulud 669.72 eurot ning 2) viivised määraga 13,5%

aastas (ca 0,04% päevas, so 27.74 eurot päevas) põhivõlgnevuselt 75 000 eurot alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Käendajalt T. F. väljamõistetava summa piirmääraks on

106 674.58 eurot.

Hageja nõue tuleneb hageja kui laenuandja ning Osaühingu EVNITA kui laenusaaja vahel

29.05.2015 sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja selle lisadest (25.05.2017 lisa nr 2 ja 29.05.2019

lisa nr 3). Laenulepinguga anti Osaühingule EVNITA laenu 81 500 eurot, aastase

intressimääraga 15%, tasumisega 15.06.2015 kuni 15.05.2017. Lepingu lisaks nr 1 oleva

maksegraafiku kohaselt pidi laenusaaja tagastama laenu ja maksma intresse igakuiste maksetena

selliselt, et tasub kuni 15.04.2017 vaid intressimakseid ja viimase tagasimaksega 15.05.2017

lisaks intressimaksele 1018.75 eurot ka põhiosa tagasimakse 81 500 eurot.

Lepingu lisaga nr 2 leppisid pooled kokku laenulepingu kestuse pikendamises kuni 15.05.2019 ja

uues maksegraafikus, mille kohaselt viidi uude maksegraafikusse üle laenu põhiosa jääk 75 000

eurot, uueks intresside kogusummaks lepiti kokku 22 500 eurot ja tagasimaksete tasumise

perioodiks 15.06.2017 kuni 15.05.2019. Uue maksegraafiku kohaselt pidi laenusaaja tasuma kuni

6 / 28

15.04.2019 igakuiselt vaid intressimakseid ja viimase tagasimaksega 15.05.2019 lisaks

intressimaksele 937.50 eurot ka põhiosa makse 75 000 eurot.

Lepingu lisaga nr 3 leppisid pooled kokku laenulepingu kestuse pikendamises kuni 15.05.2021 ja

uues maksegraafikus, mille kohaselt viidi uude maksegraafikusse üle laenu põhiosa jääk 75 000

eurot eelmise maksegraafiku järgi. Samuti lepiti kokku intressi alandamises, uueks

intressmääraks alates 24.05.2019 lepiti kokku 13,5% + 6 kuu Euribor. Kehtiva intressiperioodi

Euribor oli tol ajal -0,240%. Lepingu lisa 3 alusel pidi laenusaaja tasuma perioodil 15.06.2019

kuni 15.04.2021 igakuiselt vaid intressimakseid ja viimase tagasimaksega 15.05.2021 lisaks

intressimaksele 843.75 eurot ka põhiosa makse 75 000 eurot.

Kuna laenusaaja ei täitnud lepingut ja selle lisa nr 3 nõuetekohaselt, ütles Omega Laen AS

lepingu üles 03.03.2020. Hageja esitas Narva kohtutäiturile T. A. 16.06.2020 avalduse

täitemenetluse algatamiseks, mille alusel on algatatud täiteasi nr xxxx.

Lepingu p-s 1.6. leppisid pooled kokku seada lepingu ja sellega seotud lepingute kohase täitmise

tagamiseks I järjekorra ühishüpoteek summas 84 500 eurot TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks

ja II järjekorra hüpoteek summas 45 900 eurot Omega Laen AS-i kasuks laenusaajale

kuuluvatele korteriomanditele asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx) ja Xxxx (registriosa nr

xxxx). Hüpoteegid seati 29.05.2015 lepinguga nr xxxx. TALLINNA ÄRIPANGA AS loovutas

22.05.2017 oma hüpoteegid Omega Laen AS-ile.

Pooled leppisid lepingu punktis 8.1. kokku, et laenusaaja on kohustatud omal kulul sõlmima

hüpoteegiga koormatavate kinnisasjade kindlustuslepingu laenuandjaga eelnevalt kooskõlastatud

tingimustel ja esitama kindlustamist tõendavad dokumendid. Lepingu p-i 8.2. kohaselt kui

laenusaaja ei ole 20 kalendripäeva jooksul pärast laenuandja vastavasisulise teatise saatmist

esitanud laenuandjale kehtiva kindlustuspoliisi koopiat, on viimasel õigus sõlmida uus

kindlustusleping laenusaaja eest ja arvel. Laenusaaja on kohustatud hüvitama laenuandjale kõik

kindlustuslepingu sõlmimisega seotud kulud 10 kalendripäeva jooksul arvates vastava nõude

saamisest. Sama kohustus tuleneb Osaühingule EVNITA ka 29.05.2015 sõlmitud hüpoteekide

seadmise lepingu punktidest 5.2. ja 5.3.

Omega Laen AS esitab hagis kindlustuskulude nõude hageja poolt laenusaaja eest tasutud nelja

kindlustusmakse alusel, millist nõuet ei ole laenusaaja oma sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis vaidlustanud.

Täitemenetluse algatamisel oli võlgnetav summa koos kohtutäituri tasu ja täitekuludega kokku

92 527 eurot. Seoses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega ei ole mingeid

toiminguid täitemenetluses enam tehtud.

Nõue T. F. kui käendaja vastu tuleneb Omega (endise ärinimega ODAV LAEN AS) ja T. F.

vahel 29.05.2015 sõlmitud käenduslepingust nr xxxx, mille p 1 alusel käendaja kohustus

laenuandja ees vastutama 29.05.2015 sõlmitud laenulepingust ja lepingu kõigist (ka tulevikus)

sõlmitavatest lisadest tulenevate kõikide laenusaaja rahaliste kohustuste täitmise eest, sealhulgas

(kuid mitte ainult) laenusumma, intresside, viiviste, leppetrahvi, kahju hüvitamise kohustuse ja

lepingutasu tasumise kohustuse eest.

Käenduslepingu p 3 kohaselt lepingust tulenevate rahaliste kohustuste rikkumise korral

vastutavad laenusaaja ja käendaja laenuandja ees solidaarselt. Käenduslepingu p-i 4 kohaselt

pooled leppisid kokku, et käendaja vastutab lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise

eest laenuandja ees ka juhul, kui laenusaaja esitab laenuandja nõudele vastuväite.

Käendaja näol on tegemist põhivõlgniku Osaühing EVNITA osaniku ja juhatuse liikmega.

Omega Laen AS-i poolt on kõik lepingu täitmisega seotud dokumendid, sh nõuded, esitatud

mõlemale.

6. Hageja seisukohas kostjate vastusele leiab, et kostjate hagivastuses esitatud asjaolud ei anna

hagejale ühtegi põhjust hagi muutmiseks või sellest loobumiseks.

7 / 28

Hageja selgitab, et lisaks hagis juba esitatutele on hagi esitamine põhjendatud ka asjaoluga, et

Omega Laen AS-i nõue ületab hüpoteekide väärtust, samuti on see vajalik võimaliku aegumise

vältimiseks. Hüpoteekidega koormatud korteriomandite müügist laekub ilmselt isegi vähem raha,

kui see on kokku lepitud käenduslepingus T. F. vastutuse maksimumsummana. Kohtupraktika

jaatab taolistes olukordades hagi esitamise põhjendatust ja vajadust. Erinevalt kostjate viidatud

Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 ei ole käesolevas asjas Omega Laen AS esitanud

hagi, mille aluseks ja esemeks oleks hüpoteegiga koormatud korteriomandite müügiõiguse

tunnustamine ja selle müümine avalikul enampakkumisel.

VÕS § 149 lg-le 5 tuginemine käesolevas asjas on ebaõige põhjusel, et pole teada, kas, millal ja

millise hinnaga õnnestub pandieset realiseerida. Kui käesolevas asjas peaks kohtuotsus jõustuma

enne hüpoteegiesemeks olevate korteriomandite müüki, siis saab käendaja esitada selles osas

oma vastuväite vastavas täiteasjas, kui Omega Laen AS peaks esitama käendaja suhtes tehtud

kohtuotsuse sundtäitmiseks enne korteriomandite võõrandamist. Käesolevas asjas vastava

vastuväite esitamine ei ole aluseks hagi mittemenetlemiseks või selle rahuldamata jätmiseks.

Hageja leiab, et kuna hagi menetlusse võtmise määrus ja tsiviilasjade liitmise määrus ei ole

kaevatavad, siis tuleb kostjate vastuväited ja taotlused seoses ebaõige kohtualluvuse ja asjade

liitmisega jätta tähelepanuta. Antud asjas tuleb arvestada sellega, et kui lähtuda kostjate

seisukohast, siis võib tekkida olukord, kus kaks erinevat Eesti kohut arutavad sisuliselt asju,

mida saab ja peab arutama nende sisu tõttu vaid koos ühes menetluses.

Kostjate vastuväite kohta hagejal õiguskaitse vajaduse puudumisel kohta hageja selgitab, et hagis

esitatud nõue on oluliselt suurem kui hüpoteekide kogusumma ning hüpoteegisumma ei kata

seda ka juhul, kui kostjad nõustuvad sellega, et hüpoteegid on seatud mõlemale korteriomandile

kogusummas 130 400 eurot. Lisaks suureneb hageja nõue iga päev viivise võlgnevuse tõttu.

Ebaõige ja alusetu on intressinõudele vastuvaidlemine põhjendusega, et ka intressinõue on

samuti suunatud sundtäitmisele. Intressinõude kohta on hageja esitanud seisukoha vastuse

Osaühingu EVNITA hagile.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta on hageja esitanud seisukoha koos

tõenditega hagivastuses. Hagivastuse punktis 3.6. on kostjad põhistanud oma vastuväidet kostjate

võimalusega nõuda Omega Laen AS-ilt kahju hüvitamist. Kuivõrd tegemist on üldsõnalise

väitega ja lisaks pole kostjatele tekkinud kahju, siis tuleb vastav vastuväide jätta tähelepanuta.

Samuti ei ole laenulepingu puhul tegemist tarbijakrediidiga. Hageja osutab, et laenulepingu lisa 3

sõlmiti 29.05.2019 ehk 2019 II-s kvartalis. Kostjate vastuväited ja neid kinnitavad tõendid

käivad perioodi kohta, mis järgneb laenulepingu pikendamise ajale (2019 III kvartal ja sellele

järgnev aeg), mistõttu ei ole vastavad vastuväited asjakohased. Lisaks ei näita töötajate arv ja

vastava kvartali käive veel äriühingu maksevõimet. Laenulepingu lisa 3 sõlmiti kostjate taotluse

alusel, sellega muudeti kostjate seisukorda kergemaks. Laenusaaja täitis laenulepingut ning

esitas regulaarselt majandusaasta aruandeid ja deklaratsioone, mis kinnitab äriühingu faktilist

toimimist.

Lepingu muutmise soovi esitamisel on laenuandja vastanud laenuandja päringule

lepingumuudatuste tingimuste kohta ja Xxxx asuvate korteriomandite ehitamise ja müügiga

seotud konkreetsetele küsimustele. Laenusaaja ja käendaja kohta tellitud maksehäirete raportitest

(24.05.2019 seisuga) nähtub, et maksehäireid ei esine. Laenusaaja makseraporti põhjal on

laenusaaja olukord 2019 I kvartalis võrreldes eelnenud ajaga hoopis paranenud nii töötajate arvu

kui tööjõumaksete osas. Osaühingu EVNITA 2018 bilansist (saadud 24.05.2019; 2019

majandusaasta aruannet ei olnud veel esitatud) nähtub, et Osaühingul EVNITA oli vara kokku

404 691.74 euro väärtuses.

Kuna tegemist ei ole tarbijakrediidiga, ei laiene vaidlusele VÕS-st tulenevad sätted

vastutustundliku laenamise põhimõtete kohta, vaid KAS § 83 lg 3, mis sätestab, millest peab

8 / 28

krediidiasutus selle sätte alusel juhinduma. KAS ei täpsusta, millised on need konkreetsed

nõuded, mida krediidiasutus peab selle põhimõtte järgimiseks täitma.

Leppetrahvi tasumise kohustusest vabastamise aluseks ei saa olla asjaolu, et laenuandja

majanduslik olukord on laenusaaja omast parem. Ebaõige on kostjate seisukoht, et leppetrahvi

nõudmise eelduseks ja selle suuruse määramiseks on laenuandjale tekkinud kahju suurus.

Omega Laen AS esitatust nähtub lisaks, et hagis nõutav summa on juba hagi esitamise seisuga

oluliselt suurem hüpoteegisummast ja käendaja vastutuse maksimumsuurusest. Samuti on

korteriomandite esmased enampakkumised nurjunud huvi puuduse tõttu, mistõttu on ilmne, et

korteriomandite müügist kunagi laekuda võivast rahast ei jätku hageja nõude täielikuks

rahuldamiseks. Tegemist ei ole tüüptingimusega ja see pole tühine.

Seoses vastuväidetega sissenõudmiskuludele hageja osutab täiendavalt, et on esitanud kulu

tõendavad dokumendid Osaühing EVNITA hagi vastusele.

Hageja leiab, et ebaõige on kostjate seisukoht, et viivisenõude puhul tuleb viivise suurust

võrrelda esmajoones tekkinud kahjunõude suurusega. Samuti ei ole kumbki kostja alates lepingu

sõlmimisest 2015 kuni Osaühingu EVNITA poolt hagi esitamisega 2021 vaielnud vastu

intresside, viiviste ja lepptrahvi nõuetele, mistõttu on taoliste seisukohtade puhul tegemist hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttele mittevastava käitumisega. Taoliste vastuväidete esitamise

igasugune mõistliku tähtaeg on möödunud, samuti on möödunud Lepingu ja käenduslepingu

vaidlustamise (kehtetuks tunnistamise) TsÜS-st tulenevad tähtajad.

Kostjate tuginemine käenduslepingu tühisusele, sh viitega vastavale Riigikohtu lahendile, on

ebaõige. Viidatud lahendis oli nii laenulepingu kui käenduslepingu puhul tegemist tarbijatega

sõlmitud lepingutega. Käesolevas vaidluses on laenuleping sõlmitud juriidilise isikuga.

Käenduslepingu puhul ei ole samuti tegemist T. F. kui tarbijaga sõlmitud lepinguga, kuna ta on

sõlminud käenduslepingu laenusaaja ainuosaniku ja juhatuse liikmena, seega tegutsedes

majandus- ja kutsetegevuses.

Lepingu täitmist ei taga ainuüksi käendusleping, vaid ka hüpoteegid. Laenulepinguga

kokkulepitud summade mittetasumine algas alles septembris 2019. Antud asjas ei ole kostjad

teinud laenulepingu ega käenduslepingu tühistamise avaldust.

Tulenevalt Riigikohtu lahendist asjas nr 2-14-21710 (p 32) on krediidi tagatiseks oleva vara

väärtuse vähenemine kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. Seadus ei näe ette võla

lõppemist tagatise võõrandamisel. See puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kostja on saanud

laenu kasutada, saades sellega laenu kasutamisega kasutuseeliseid. Käendaja suhtes ei kehti

vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt

tagatud kohustust täitma.

Käesoleva vaidluse puhul ei esine kostjate viidatud Riigikohtu lahendis loetletud nelja asjaolu

üheaegne kogum ega ka üksi asjaolu eraldi. Käendaja ei ole põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes

suhetes isik, kes oleks sõlminud lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest

tulenevalt. Põhivõlgniku ainuosaniku ja juhatuse liikmena sai/saab T. F. sellest kasu, sest

laenuraha kasutati tema äriühingu majandustegevuses. Kostjad ei ole põhistanud konkreetselt,

mis ulatuses oleks käendatav maksimumsumma ebaproportsionaalne. Kostjad ei ole esitanud

ühtegi dokumenti käendaja sissetulekute kohta. Laenu (75 000 eurot) andes on tagatiseks seatud

hüpoteegid kogusummas 130 400 eurot ületavad oluliselt lepingu sõlmimisel laenusaaja võetud

kohustuste kogusummat ja ka käendajale määratud rahalist maksimumkohustust. Seega oli

ilmne, et tagatiste realiseerimisel alustatakse esmalt hüpoteekidest. Samuti ei esinenud lepingute

sõlmimisel aluseid, mille alusel oleks saanud väita, et põhivõlgnik ei suuda laenulepingut täita.

Kui kostjate sissetulekud/majanduslik seis oleks oluliselt muutunud, siis oleksid kostjad pidanud

sellest laenuandjat teavitama, sh nii laenu- ja käenduslepingu sõlmimisel kui selle pikendamisel

ja selle järgselt. Kostjad seda ei ole teinud.

9 / 28

Käenduslepinguga hõlmatuse osas hageja märgib, et käenduslepingu p-i 1 kohaselt kohustus

käendaja vastutama laenuandja ees laenulepingust nr xxxx ja lepingu kõigist, ka tulevikus

sõlmitavatest lisadest tulenevate kõikide laenusaaja rahaliste kohustuste täitmise eest. Käendaja

vastutuse rahaline maksimumsumma 106 674.58 eurot pole muutunud.

7. Lõplikes seisukohtades Omega Laen AS leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgmisega seonduvalt võivad käendaja nõuded tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul,

kui krediidiandja ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle (käendajale) olulist

infot. T. F. laenusaaja ainuosaniku ja juhatuse liikmena oli teadlik kõigist laenulepingu

sõlmimise asjaoludest ja laenusaaja maksevõimest, seega ei saa käendaja väita, et laenuandja

oleks talle jätnud mingi teabe avaldamata.

Krediidiasutuste (KAS) seadustest ega muudest õigusaktidest ei tulene täpne kord ega selle

vormistamise kord, kuidas peab olema laenusaaja krediidivõime kontrollitud ja millistele

tingimustele see peab vastama. Tegemist on laenuandja otsustusega. Osaühing EVNITA

pangakonto väljavõtetest, majandusaasta aruandest ja muust kättesaadavast teabest kontrolliti

Osaühingu EVNITA maksevõimet/finantsseisu ja tuvastati tema võimekus täita laenulepingut.

Arvestada tuleb, et laen võeti äriühingu poolt oma majandustegevuseks (käibevara

finantseerimiseks) ja sellega tulu teenimiseks, mis samuti parandab laenuvõtja majanduslikku

olukorda ja maksevõimet. Kostjad ei ole esitanud, mis summas neile väidetav kahju on tekitatud.

Ekslik on kostjate võimalik arvamus, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tulemuseks saaks olla lepinguliste kohustuste täitmisest vabanemine, sh täies ulatuses.

Kostjate vastus vastuhagile

8. Kostjad vastuses vastuhagile paluvad: 1) jätta Omega Laen AS-i hagi läbi vaatamata; 2)

menetlemise juhul eraldada Omega Laen AS hagi iseseisvaks menetluseks ja edastada

kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule; 3) jätta Omega Laen AS-i hagi täies ulatuses

rahuldamata.

Kostjad leiavad esiteks, et Omega Laen AS-il puudub vajadus õiguskaitse järele.

Omega Laen AS-i vastuhagist tuleneb, et hagiavalduses esitatud nõuete sundtäitmine on tagatud

hüpoteekidega, mille realiseerimiseks on algatatud täitemenetlus. Kostjad osutavad Riigikohtu

seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 (p 14), et kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolu võib

TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2

järgi hagi läbi vaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus

õiguskaitse järele.

Samuti kostjad leiavad, et kuivõrd hagiavaldusest nähtuvalt on käendaja vastutuse rahaliseks

maksimumsummaks 106674.58 eurot ja hageja nõue on tagatud hüpoteekidega summas 130 400

eurot, siis on käendajal võlaõigusseaduse § 149 lg 5 järgi õigus nõuda hagejalt nõude

rahuldamist pandi arvel, mille suuruseks on 130 400 eurot ja õiguse keelduda käendaja

kohustuse täitmisest kuni pandi realiseerimiseni või põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni.

Kuna hagiavalduse kohaselt on pandi suuruseks 130 400 eurot, siis võib käendaja keelduda hagi

esemeks olevast nõudest täies ulatuses. Seega hagi alusena toodud väidetele tuginedes puudub

võimalus haginõuete rahuldamiseks ka siis, kui eeldada hageja esitatud faktiväidete õigsust.

Kuna hagi alusena esitatud asjaolud välistavad haginõude rahuldamise, siis on olemas alus hagi

läbi vaatamata jätmiseks vastavalt TsMS § 423 lg 2 p 1.

Kostjad taotlevad hagejal õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu hagiavalduse läbi vaatamata

jätmist TsMS § 423 lg 2 p-ide 1 ja/või 2 alusel.

Samuti kostjad leiavad, et hagi lahendamine ei allu Viru Maakohtule. Pooled on 29.05.2015

sõlmitud laenulepingu nr xxxx punktis 17.1 ja 29.05.2015 sõlmitud käenduslepingu nr xxxx

punktis 10 kokku leppinud, et lepingust tulenevad vaidlused alluvad Harju Maakohtule. TsMS §

10 / 28

76 lg 1 järgi kui kohus avastab pärast avalduse menetlusse võtmist, et asi ei allu sellele kohtule,

teeb kohus määruse asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi.

Kostjad leiavad, et kuna tsiviilasjad nr 2-21-7163 ja 2-22-9936 alluvad (erandlikud) erinevale

kohtule, siis ei ole tsiviilasjade liitmiseks esimene eeldus täidetud. Kuna tsiviilasjades on

erinevad pooled, siis ei ole tsiviilasjade liitmiseks ka teine eeldus täidetud.

Kui tsiviilasja nr 2-21-7163 hagi jäetakse rahuldamata, siis puudub Omega Laen AS-l mistahes

vajadus täiendava täitedokumendi saamiseks ja seega ka vajadus õiguskaitse järele tsiviilasjas nr

22-22-9936. Seevastu tsiviilasjade ühine menetlemine võib põhjustada menetluslike raskusi,

mille lahendamine võib olla keeruline või koguni võimatu).

Kui kohus otsustab menetleda hagi, siis paluvad kostjad jätta hagi rahuldamata eelkõige

põhjusel, et hagejal puudub vajadus õiguskaitse järele.

Samuti kostjad leiavad, et hageja intressinõue on alusetu. Intressinõue on samuti suunatud

sundtäitmisele Narva kohtutäitur T. A.le (täiteasi nr xxxx), mistõttu puudub hagejal täiendava

täitedokumendi saamiseks vajadus.

Kostjate hinnangul on hageja rikkunud laenulepingu pikendamisel (laenulepingu lisa 3

29.05.2019 sõlmimisel) vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust.

Kostjad ei ole nõus leppetrahvi nõudega summas 7 500 eurot. Laenulepingu nr xxxx tingimused

on hageja poolt eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks. Kostjad esitavad

leppetrahvi nõudele samad vastuväited, mis on esitatud Osaühingu EVNITA hagis sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõudes.

Kostjad leiavad täiendavalt seoses taotlusega (juhuks, kui kohus leiab, et kokkulepe leppetrahvi

kohta ei ole tühine) vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni, et

leppetrahvi suuruse vähendamisel tuleb arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust võlgniku

poolt. Puudub vaidlus selles, et laenusaaja täitis nõuetekohaselt enamiku kohustustest hageja ees

ja laenulepingut pikendati kahel korral - 15.05.2017 ja 29.05.2019. Kuna laenusaaja

majandustegevuse näitajad halvenesid oluliselt 2019 aasta teises kvartalis, siis edaspidine

laenusuhete pikendamine ei vastanud vastutustundliku laenamise põhimõttele.

Teiseks tuleb leppetrahvi suuruse vähendamisel arvestada poolte majanduslikku seisundit.

Laenusaaja majandustegevus on sisuliselt peatanud alates 2019 aastast. Tal puudub likviidne

vara laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, laenusaaja varaks on lõpetamata

ehitusprojektid, mille tulemuslik realiseerimine eeldab täiendavate investeeringute tegemist.

Hageja kui laenuturul tegutseva krediidiandja majanduslik olukord on kostja omast oluliselt

parem. Äriregistrile esitatud 2021 aasta majandusaruande kohaselt moodustab hageja osakapital

(31.12.2021 seisuga) 38 729 000 eurot.

Kolmandaks tuleb leppetrahvi suuruse vähendamisel arvestada teise poole õigustatud huvi.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kohaldava viivise põhieesmärgiks on

rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Leppetrahv ei ole

alusetu rikastumise allikaks. Kuna hageja ei ole väitnud, et laenulepingu enneaegse lõppemise

tõttu on tal kahju tekkinud, siis on põhjendatud vähendada leppetrahvi nullini.

Kostjad esitavad võla sissenõudmise kuludele samad vastuväited nagu toodud Osaühingu

EVNITA hagis.

Kostjad leiavad, et hageja viivisenõue ei ole põhjendatud. Viivisenõue tuleneb laenulepingu nr

xxxx punktist 6.1, mille kohaselt on laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel laenuandjal

õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Laenulepingu nr

xxxx tingimuste näol on tegemist tüüptingimustega. Kostjate seisukohalt on laenulepingu p-s

6.1. kokkulepitud tingimus tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Ka Omega

Laen AS-i hagiavaldusest nähtub, et hageja ise peab tüüptingimustes kokkulepitud viivise määra

11 / 28

ebamõistlikuks. Viivise kokkuleppe tühisuse tõttu ei ole kostjatel kohustust maksta hagejale

viivist.

Kostjad paluvad alternatiivselt (juhuks, kui kohus leiab, et kokkulepe viivise kohta ei ole tühine)

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada viivist mõistliku suuruseni. Taotluse

põhjendamisel jäävad kostjad leppetrahvi vähendamise taotluse põhjenduste juurde. Kostjate

seisukohalt tuleb viivise suurust võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale

tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Kostjate hinnangul viivise

mõistlikuks suuruseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr.

Kostjate hinnangul on (viitega Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 47) hageja ja

käendaja vahel sõlmitud käendusleping heade kommetega vastuolus ja seega tühine TsÜS § 86

järgi. Käesolevas juhul on täidetud kõik Riigikohtu väljatoodud kriteeriumid: käendaja on

laenusaaja osanik, kes sõlmis käenduslepingu kõigepealt huvist Osaühingu EVNITA

majandustegevuse jätkamise vastu; käendaja ei saanud käenduslepingutega tagatavatest

kohustustest isiklikku kasu; käenduslepingutes märgitud käendaja vastutuse maksimumsumma

on käendaja sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingute

sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku

kohustust olulises osas täita. Hageja kui laenuturul tegutseval krediidiandjal on seadusest

tulenevalt kohustus hinnata krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhet, mistõttu teadis hageja

eelduslikult käenduslepingu sõlmimisel, et käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja

sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal

eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja laenusaaja kohustust olulises osas

täita. Käenduslepingu tühisuse tõttu ei tulene käenduslepingutest käendajale mistahes kohustusi,

mistõttu hageja väidetav nõue ei kuulu T. F. poolt rahuldamisele.

Samuti kuna käendusleping on sõlmitud 29.05.2015, siis ei vastuta käendaja VÕS § 145 lg 4

järgi 29.05.2019 sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste eest.

Kuna käendajal on õigus nõuda hagejalt nõude rahuldamist hagiavaldusest nähtuva hüpoteegi

summas 130 400 eurot arvel, annab see ühtlasi käendajale õiguse keelduda käendaja kohustuse

täitmisest kuni pandi realiseerimiseni või põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Kuna hagi

alusena esitatud asjaolud välistavad haginõude rahuldamise, siis on olemas alus hagi läbi

vaatamata jätmiseks vastavalt TsMS § 423 lg 2 p-le 1.

9. Lõplikes seisukohtades kostjad jäävad kõigi varasemalt esitatud nõuete, seisukohtade ja

väidete juurde. Muuhulgas kostjad jäävad 06.05.2021 hagiavalduses esitatud seisukoha juurde, et

täiteasjas nr xxxx täidetava täitedokumendi kohaselt on Omega Laen AS nõuete maksmapanek

piiratud summaga 45 900 eurot, mistõttu sundtäitmine hüpoteegisumma ületavas osas on

lubamatu. Väite, et pandi suuruseks on 130 400 eurot, on esitanud Omega Laen AS, mitte

kostjad. Samuti kostjad jäävad seisukoha juurde, et Omega Laen AS vastuhagi lahendamiseks

puudub Viru Maakohtul pädevus, mistõttu kohtul tuleb TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätta Omega

Laen AS-i vastuhagi läbi vaatamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Käesolevas tsiviilasjas on kohtu menetluses Osaühingu EVNITA hagi Omega Laen AS-i

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr xxxx ja Omega Laen AS-i vastuhagi

Osaühingu EVNITA ja T. F. vastu võlgnevuse nõudes. Kuivõrd hagid ja neile esitatud vastused

sisaldavad samu asjaolusid ja väiteid (s.h tagasiviiteid juba esitatu kohta), on enne haginõuete

kohta seisukoha võtmist põhjendatud kõigepealt lahendada Osaühingu EVNITA ja T. F. taotlus

Omega Laen AS-i vastuhagi kohtualluvusel Harju Maakohtule saatmise kohta.

Vastuhagi kostjad leiavad, et kuna pooled on 29.05.2015 laenulepingu nr xxxx p-s 17.1 ja

29.05.2015 käenduslepingu nr xxxx-F p-s 10 kokku leppinud, et lepingust tulenevad vaidlused

alluvad Harju Maakohtule, tuleb esitatud hagi vastavalt kohtualluvuse kokkuleppele

12 / 28

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 104 lg 4 ja § 69 lg 4 alusel saata lahendamiseks

pädevale kohtule.

Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kuigi pooled on lepingutes kokku

leppinud vaidluste lahendamises Harju Maakohtus, on käesoleval juhul põhjendatud mõlema

hagi lõpuni lahendamine Viru Maakohtus. Kohus leiab, et antud juhul nähtub viidatud

lepingutest, et vastuhagi kostjate elu- ja asukohad olid lepingute sõlmimise hetkel Viru

Maakohtu tööpiirkonnas ja vaidluste lahendamiseks õigustatud kohus on määratud Omega Laen

AS-i asukoha järgi. Samas on antud juhul just Omega Laen AS teadlikult esitanud hagi Viru

Maakohtule lahendamiseks kostjate üldise kohtualluvuse järgi. Viimasest oleks kohtu hinnangul

tuletatav hageja soov sellest kokkuleppe tingimusest taganeda, seejuures kostjate huve

arvestavalt.

Käesolevas asjas on pooled asunud mõlemast hagist tulenevate vaidluste lõplikuks

lahendamiseks kompromissläbirääkimistele, Omega Laen AS on seejuures esitanud kostjatele

mitmeid erinevaid kompromisspakkumisi ja teinud ettepanekuid võimalike mõlemate poolte

huve arvestavate lahenduste leidmiseks. Toimikust leitavate materjalide põhjal on

kompromissläbirääkimised ebaõnnestunud eelkõige Osaühingu EVNITA juhatuse liikme

passiivsuse, koostööhuvi puudumise ja kompromissettepanekutele vastamata (sh ka selgelt

eitavalt) jätmise tõttu. Osaühingu EVNITA juhatuse liige on üksnes korduvalt mõista andnud, et

tutvub nendega. Eelneva põhjal kohus leiab, et kuigi kedagi ei saa kohustada sõlmima

kompromissi, ei ole Osaühing EVNITA menetluses käitunud hea usu põhimõttega kooskõlas,

mille tulemusena on menetlus põhjendamatult veninud. Kohtu hinnangul on vastuhagi kostjad

seeläbi kaotanud õiguse tugineda kohtualluvuse kokkuleppele.

Samuti kohus arvestab, et vastuhagi Harju Maakohtule lahendamiseks edastamine venitaks

menetlust veelgi (mis kostjate käitumise põhjal on kaudselt ka nende eesmärgiks), kuivõrd asja

lahendaval kohtunikul tuleb asja arutada algusest peale (TsMS § 20 lg 1). Siittulenevalt on asja

lõpuni lahendamine Viru Maakohtus põhjendatud ka menetlusökonoomiliselt. Menetluste

sisulise seotuse kohta on kohus andnud oma seisukoha 01.09.2022 määruses (asjade liitmine).

Kohus on seisukohal, et vastuhagi kohtualluvusel edastamata jätmine ei saa antud juhul ka kaasa

tuua ebaõiget lahendit. Kohus jätab seega vastuhagi kostjate taotluse rahuldamata.

11. Kohus, tutvunud poolte esitatud menetlusdokumentidega ja uurinud esitatud tõendeid, leiab,

et hagi ja vastuhagi on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

12. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS §

436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

13. Kohus järgnevalt lahendab esiteks Osaühing EVNITA hagi ning seejärel otsustab, kas esineb

alus Omega Laen AS-i vastuhagi läbi vaatamata jätmiseks või kas ja millises osas kuulub

vastuhagi rahuldamisele.

Kohus märgib, et kuivõrd käesolevas asjas kohus lahendab hagi ja vastuhagi, siis kohus nimetab

selguse huvides käesolevas otsuses edaspidi läbivalt Osaühingut EVNITA hagejana, Omega

Laen AS-i kostjana ja vastuhagi kostjat T. F.t käendajana.

13 / 28

Osaühingu

EVNITA hagi

14. Osaühingu EVNITA ja Omega Laen AS vahel puudub vaidlus järgmises:

1) hageja ja kostja on sõlminud järgmised lepingud:

-

29.05.2015 laenuleping nr xxxx (edaspidi laenuleping), mille alusel kostja andis hagejale

laenu 81 500 eurot tähtajaga kuni 15.06.2017;

-

25.05.2017 laenulepingu nr xxxx lisa 2, millega pikendati lepingu täitmise tähtaega kuni

15.05.2019. Uuele maksegraafikule viiakse üle maksegraafiku nr xxxx lisa nr 1 põhiosa jääk

seisuga mai 2017 summas 75 000 eurot, maksmisele kuuluvate intresside kogusumma 22 500

eurot. Alates lisa 2 sõlmimisest kuni 15.06.2017 on hageja kohustatud tasuma igakuiselt vaid

intressimakseid ja viimase osamaksega 15.05.2019 lisaks intressile ka põhiosa makse 75 000

eurot. Kokkulepitud intress 15% aastas.

-

29.05.2019 laenulepingu nr xxxx lisa 3, millega pikendati lepingu täitmise tähtaega kuni

15.05.2021. Uuele maksegraafikule viiakse üle maksegraafiku nr xxxx lisa nr 2 põhiosa jääk

seisuga mai 2019 summas 75 000 eurot. Alates lisa 3 sõlmimisest kuni 15.04.2021 on hageja

kohustatud tasuma igakuiselt vaid intressimakseid ja viimase osamaksega lisaks intressile ka

põhiosa makse 75 000 eurot. Kokkulepitud intress 13,50% + 6 kuu Euribor aastas.

2) pooled leppisid Tallinna notari A. A.i 29.05.2015 tõestatud hüpoteekide seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingutega (notari ametitegevuse raamatu registri nr xxxx) (edaspidi notariaalne

kokkulepe) kokku seada hagejale kuuluvatele korteriomanditele asukohaga Xxxx linn ja

Xxxx linn (registriosa numbrid vastavalt nr xxxx ja nr xxxx) hüpoteek summas 45 900 eurot

kostja kasuks, mis tagab kostja nõudeid hageja vastu poolte vahel 29.05.2015 sõlmitud

laenulepingust nr xxxx ning selle võimalikest lisadest;

3) laenuleping on alates 03.03.2020 kostja poolt kehtivalt üles öeldud (dtl 54);

4) Narva kohtutäitur T. A. algatas kostja täitmisavalduse ja notariaalse kokkuleppe alusel

17.06.2020 täitemenetluse hageja suhtes (täiteasi nr xxxx);

5) hageja võlgneb kostjale laenulepingu alusel põhiosa summas 75 000 eurot.

15. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjal on hageja vastu sundtäidetav nõue

hüpoteegisumma 45 900 või 130 400 euro ulatuses ning kas ja millises summas on lisaks

põhinõudele sundtäitmine lubatud tasumata intressi 5 600 eurot, leppetrahvi 7 500 eurot ja

sissenõudekulude 35 eurot sissenõudmiseks.

Kohus arvestab asja õigeks ja terviklikuks lahendamiseks Osaühingu EVNITA sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel ka kostja vastuhagis ja sellele esitatud hagivastuses

täiendavalt esitatud selgitusi ja lisatud tõendeid.

16. Hageja leiab, et kuna hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud

hüpoteegi enda ulatusega ja arvestades, et täitedokumendiks oleva notariaalse kokkuleppe

kohaselt on hageja korteriomanditele seatud kostja kasuks hüpoteek summas 45 900 eurot, siis

on täitmisteate järgi täitmisele suunatud nõuded kokku 92 540.73 eurot sundtäitmine

hüpoteegisummat ületavas osas lubamatu. Kostja seevastu osutab, et mõlemale hagejale

kuuluvale kinnistule on seatud I järjekoha hüpoteegid summas 84 500 eurot ja II järjekoha

hüpoteegid summas 49 500 eurot kostja kasuks. Nimetatud asjaolu pidi hagejale olema teada

hiljemalt 26.04.2021 kohtutäituri otsusest, milles on märgitud, et mõlemad hüpoteegid tagavad

sissenõudja ja võlgniku vahel 29.05.2015 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevaid

hüpoteegipidaja nõudeid.

Kohus nõustub hagejaga, et üksnes hüpoteegikandest kinnistusraamatus ei piisa võlausaldaja

nõude täitmiseks võlgnikule kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel täitemenetluse

läbiviimiseks.

14 / 28

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg-st 1 kohaselt kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et

isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude

rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. AÕS § 352 lg 1 järgi kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei

täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras. Eelnevast tulenevalt hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul

hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist, seda saab ta

nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (nt RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-104-08, p

12; 28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 17).

Hüpoteegiga tagatud nõue määratakse kindlaks notariaalselt tõestatud tagatiskokkuleppega.

Kohtule esitatud notariaalse kokkuleppe p-de 3.1. ja 3.2. järgi Osaühing EVNITA seab

TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kasuks hagejale kuuluvatele korteriomanditele asukohaga Xxxx

linn ja Xxxx linn hüpoteegi summas 84 500 eurot kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks.

Seatava hüpoteegiga on lisaks nõuetele OÜ Odav Raha (RK 11990164, kehtiva ärinimega

Laenuguru OÜ) vastu ning kokkuleppest endast tulenevate ja muude kuludega seotud nõuetele

mh tagatud TALLINNA ÄRIPANGA AS-i nõuded hageja vastu, mis tulenevad AS Odav Laen

(alates 27.01.2016 ärinimega Omega Laen AS) ja Osaühing EVNITA vahel 29.05.2015 sõlmitud

laenulepingust nr xxxx ning selle võimalikest lisadest, kui AS Odav Laen loovutab nimetatud

lepingust tulenevad Osaühingu EVNITA vastu suunatud nõuded TALLINNA ÄRIPANGA AS-

le.

Seega kokkuleppest tulenevalt tagab seatav hüpoteek Osaühingu EVNITA vastu laenulepingust

tulenevaid nõudeid vaid juhul, kui lepingu pooleks olev AS Odav Laen loovutab need

TALLINNA ÄRIPANGA AS-le. Eelduslikul on tegemist tagatiskokkuleppe p-s 4.2.1. märgitud

nõuetega, mille tagamiseks on seatud hüpoteek summas 45 900 eurot AS Odav Laen kasuks.

Tagatiskokkuleppe p-i 3.3. kohaselt on TALLINNA ÄRIPANGA AS-l omakorda õigus

hüpoteek kostjale loovutada, loovutades tagasi ka hüpoteegiga tagatud nõuded Osaühingu

EVNITA vastu (s.o nõuded, mis on TALLINNA ÄRIPANGA AS-le loovutatud kokkuleppe p-i

3.2.2. kohaselt).

Poolte esitatust ei tulene ja kostja ei ole ka väitnud, et kostja oleks laenulepingust tulenevad

nõuded pärast tagatiskokkuleppe sõlmimist tervikuna või osaliselt loovutanud TALLINNA

ÄRIPANGA AS-le ja viimane seejärel koos hüpoteegi loovutamisega need kostjale tagasi

loovutanud. Kostja esitatud 22.05.2017 kokkuleppest hüpoteekide kustutamise ja loovutamise

kohta koos kinnistamisavalduse ja asjaõiguslepinguga (dtl 114, 115; tekstis kinni katmata

osadest) nähtub vaid, et senine hüpoteegipidaja TALLINNA ÄRIPANGA AS loovutab kostjale

TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kasuks korteriomandile registriosa numbriga xxxx (lisatud

korteriomandite väljavõtete järgi loovutatud ka hüpoteek korterile registriosa numbriga xxxx)

seatud hüpoteeki summas 84 500 eurot.

Kohus selgitab, et kuna mitteaktsessoorse pandiõigusena hüpoteek ei eelda tagatava nõude

olemasolu (AÕS § 325 lg 4, § 330), on võimalik hüpoteegi ja tagatud nõude lahus käsutamine, st

hüpoteegi saab loovutada nõudeta ja nõude hüpoteegita. Hüpoteegi loovutamine tagatava

nõudeta ega tagatava nõude loovutamine hüpoteegita ei tähenda senini tagatud nõuete tagatuse

lõppemist. Hüpoteegiga tagatavad nõuded määrav tagatiskokkulepe kehtib AÕS § 346 lg 2 teise

lause järgi hüpoteegipidaja vahetumisel uue hüpoteegipidaja suhtes, s.o hüpoteek jääb tagama

samu nõudeid, mis varemgi. Tagatiskokkuleppest tulenevaid õigusi ei saa loovutada lahus

hüpoteegist.1

Kuigi ka antud juhul jääb hüpoteegi kostjale loovutamisel kehtima sellega seotud

tagatiskokkulepe, siis kohtu hinnangul ei ole kokkuleppe p-s 3.2.2. tingimus (s.o „kui AS Odav

Laen loovutab /…/“) kostja nõuete hageja vastu antud hüpoteegiga tagatuse tekkimiseks

1 V.Kõve. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2014, § 338, p 3.2.7.2. c)

15 / 28

täidetud, seega TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kasuks seatud ja kostjale loovutatud hüpoteek

summas 84 500 eurot ei taga kuni siin ettenähtud tingimuse täitmiseni ühtegi 29.05.2015

sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja selle võimalikest lisadest tulenevat nõuet Osaühingu

EVNITA vastu, sellega on hõlmatud vaid kokkuleppe p-des 3.2.1., 3.2.3. ja 3.2.4. märgitud

muud nõuded.

Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et 29.05.2015 kokku lepitud tagatiskokkuleppest

tulenevalt on kostjal õigus selle alusel tagatava nõude rahuldamist üksnes kokkuleppe p-s 4

kokkulepitud hüpoteegisumma ulatuses, s.o kuni summas 45 900 eurot. Sundtäitmine täiteasjas

nr xxxx hüpoteegisummat 45 900 eurot ületavas osas tuleb seega tunnistada lubamatuks.

17. Hageja on taotlenud tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka konkreetsete nõuete osas - intress

summas 5 600 eurot, leppetrahv summas 7 500 eurot ja sissenõudmisega tekitatud kulud summas

35 eurot.

Riigikohus on selgitanud (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 16), et sundtäitmine on võimalik

tunnistada lubamatuks ka osaliselt, mh piirates võlga, mille katteks saaks tulemit arvestada,

ja/või keelates üksikute täitetoimingute tegemise (nt raha väljamaksmise sissenõudjale).

Täitemenetluses võlgnikuna (sh kinnisasja omanikuna) osalev isik saab selle hagiga panna

maksma kõik oma vastuväited täitedokumendi järgsele võlale.

Kuigi hageja märgib, et kostja täitmisavaldusest ei ole selge kostja nõuete alus ja arvestuse

metoodika, saab kohus järgneva selgituse põhjal aru, et hageja ei esita sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi nõude ebaselguse tõttu. Hagiavalduse põhjal tugineb hageja nõude esitamisel

täitmisavalduses viidatud 03.03.2020 laenulepingu ülesütlemise avaldusest nähtuvale

nõudesummale 88 135 eurot ja nõudekoosseisule. Hageja ei ole seejuures taotlenud kostja

nõudele 88 135 eurot lisanduva viivisenõude (täitmisteates ja ülesütlemisavalduses

kindlaksmääramata summas ja perioodi eest) sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Kohus

lähtudes hageja taotlusest võtab seisukoha seega üksnes hagis märgitud nõuete osas.

Kohus selgitab, et Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal

(kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu

sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada,

ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine

tunnistada lubamatuks (vt RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 16).

18. Hageja hinnangul on kostja rikkunud laenulepingu pikendamisel (29.05.2019 laenulepingu

lisa 3 sõlmimisega) vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust, kuna esitatud

asjaoludel kostja teadis lisa 3 koostamise ajal, et hagejal puudub võimalus maksta raha

edaspidise kasutamise eest intressi. Hagi põhjal on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise vastuväite esitanud eelkõige seoses intressinõudega, tuues siiski välja, et laenu

pikendamise asemele laenu tagastamise nõude sundtäitmisele esitamisel ei oleks hagejale

tekkinud täiendavaid kohustusi intressi, lepingutasu ja leppetrahvi näol, s.o vastuväide seondub

ka teiste nõuetega.

Kostja kinnitusel kontrollis ta hageja maksevõimet ja kogutud andmete põhjal puudus alus asuda

seisukohale, et hageja ei suuda oma lepingujärgseid kohustusi täita.

Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja sõlmitud laenulepingu näol ei ole tegemist

tarbijakrediidilepinguga. Samas ei ole Riigikohtu praktika põhjal välistatud ka väljaspool

tarbijakrediidilepingut laenuandja kohustust hinnata enne laenulepingu sõlmimist krediidisaaja

maksevõimet. Riigikohtu selgituse järgi on professionaalsel krediidiandjal (sõltuvalt krediidi

ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust) võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lg 1

esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja nö krediidivõimekuse

analüüs, s.o kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida

16 / 28

krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt RKTK0

27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 24; 26.05.2016, 3-2-1-30-16, p 10). Lisaks on krediidi andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus erinormidena sõnaselgelt sätestatud

krediidiasutustele alates 01.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3

redaktsioonis ja tarbijakrediidi kohta alates 01.07.2011 kehtivas VÕS §-s 4032.

Omega Laen AS-i näol on tegemist krediidiandjaga krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

tähenduses, seega laieneb talle üldise kohustusena VÕS § 14 lg 1 alusel kohustus hinnata

krediiditaotleja maksevõimekust.

Hageja on krediidivõimekuse kontrolli vajadusele osutanud üksnes seoses viimase, s.o

laenulepingu lisa 3 sõlmimisega, millega pikendati veelkord laenulepingu tähtaega ja vähendati

tasumisele kuuluvat intressi. Kohus, tutvunud kostja esitatud selgituste ja esitatud tõenditega,

asub seisukohale, et kostja on hagejale antud laenusumma suurust ja tagasimakse tingimusi

arvestades piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja maksevõimekust. Kostja on lepingu lisa 3

sõlmimise eelselt hageja 2018 majandusaasta aruande (2019. aasta aruanne veel puudus) (dtl

124) ja Krediidiinfo (dtl 125-129) põhjal tuvastanud, et hagejal on varasid kokku 40 4691.74

eurot, omakapitali 97 372.27 eurot ja kohustusi kokku 307 319.47 eurot, kasum oli 8 584.44

eurot, 31.03.2019 oli hageja töötajate arv 8, maksuvõlg puudub, maksehäireid ei esine.

Vastuseks kostja päringule lepingumuudatuste tingimuste ja Xxxx korteriomandite

väljaehitamise kohta (kirjavahetus dtl 687-689, tõlge dtl 691-692) hageja esindaja selgitas, et

tagatisvara müüki takistanud kohtuvaidlus töövõtjaga on lõppenud Osaühingu EVNITA kasuks,

ehitus jätkub ja korteriomandid on müügis. Kostja on lepingu lisa sõlmimisel arvestanud, et

hageja täitis lepingut ning esitas regulaarselt majandusaasta aruandeid.

Kohtu hinnangul võis kostja esitatud andmete pinnalt põhjendatult leida, et hagejal oli lepingu

pikendamisel olemas krediidivõimekus laenulepingu kokkulepitud tingimustel täitmiseks. Kohus

nõustub kostjaga, et hageja viited ja tõendid hageja majandusliku seisundi halvenemise kohta

lepingu lisa 3 sõlmimise ajale järgneval perioodil, s.o 2019 III kvartal ja järgnev aeg (dtl 3, dtl

57-58) ei ole asjakohased. Tegemist on asjaoludega, mida kostja ei saanud lepingu lisa 3

sõlmimisel ette näha ja nendega arvestada. Poolte esitatust ei tulene, et hageja oleks kostjale juba

enne lepingu lisa 3 sõlmimist avaldanud, et tal võivad mingil vaid talle teadaoleval põhjusel

tekkida edaspidi makseraskused, s.o teavet, mille vastu kostjal võiks laenuandjana olla

põhjendatud huvi.

Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja on laenulepingu lisa 3 sõlmimisel täitnud VÕS § 14

lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata enne laenulepingu sõlmimist laenusaaja maksevõimekust.

Kohus märgib täiendavalt, et tarbijakrediidilepingust tulenevas vaidluses on Riigikohus (vt

RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 28) selgitanud, et isegi kui krediidiandja laenu andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkus, ei annaks see alust sundtäitmist lubamatuks

tunnistada, kuna hageja (võlgnik) ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise

nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid. Sama kuuluks

kohtu hinnangul kohaldamisele ka käesoleval juhul, kuivõrd hageja on hagis üksnes osutanud

kahju hüvitamise nõude esitamise võimalusele, esitamata selget nõuet, s.h milles konkreetselt

seisneb hagejale tekkinud kahju.

19. Poolte vahel puudub vaidlus kostja nõutava intressi suuruses. Kostja selgituse järgi

moodustab intressivõlgnevuse 5 600 eurot igakuise maksegraafiku alusel esitatud ja hageja poolt

tasumata jäänud maksetena 5 093.75 eurot (arvestus dtl 123, 340) ning täiendavalt veebruarikuu

eest perioodil 15.02.2020 kuni 03.03.2020 (s.o ülesütlemiseni) intress summas 506.25 eurot (s.o

igakuine makse 843.75 eurot / arvestuslik kalendrikuu 30 päeva x 18 päeva). Kuivõrd hageja on

vastuväitena intressinõudele tuginenud vaid vastutustundliku laenamise põhimõtte

mittejärgimisele, siis selle vastuväite kummutamise tulemusena jätab kohus hageja nõude intressi

osas rahuldamata.

17 / 28

20. Hageja leiab, et laenulepingus kokkulepitud leppetrahv on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 ja

lg 3 p 5 järgi tühine, kuna laenulepingu p-st 7.1. tuleneb, et see on ette nähtud mitte kohustuse

rikkumise, vaid sisuliselt karistusena laenulepingu enneaegse lõppemise eest. Samuti ei saa

leppetrahvi suurust 10% laenusummast pidada mõistlikuks. Alternatiivselt hageja palub

vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, eeskätt hinnates selle proportsionaalsust võrreldes

kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega. Kostjal kahju puudumise

tõttu on hageja hinnangul põhjendatud vähendada leppetrahvi nullini.

Kohus kontrollib esiteks, kas leppetrahvi nõudmise aluseks olev laenulepingu tingimus on

tüüptingimus ja seejuures kehtiv. Kuna tüüptingimuste regulatsiooni aluseks on vajadus kaitsta

lepingupoolt, kelle õiguspositsioon lepingus on ohustatud lepingutingimuste pealesurumise tõttu,

peab kohus TsMS-i § 438 lg 1 järgi omal algatusel kontrollima, kas tegemist on tüüptingimusega

ning hindama tüüptingimuse kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.2

Kohus nõustub hagejaga, et leppetrahvi nõudmise õigust ettenägeva laenulepingu p-i 7 näol on

tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 tähenduses.

VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes,

kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi

eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Viimane tähendab, et sellisel juhul

peab tingimuse kasutaja tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel,

kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada.

Kostja on üldteadaolevalt professionaalne laenuandja. Laenulepingu vormi ja lepingu osaks

olevate „Lepingu üldised põhimõtted ja poolte õigused ja kohustused“ sisu põhjal võib kohtu

hinnangul põhjendatult arvata, et lepingutingimused on eelnevalt välja töötatud kavatsusega

kasutada neid mitmes lepingus. Kostja leppetrahvi tingimuse kasutajana ei ole välja toonud ega

tõendanud, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja hagejal oli võimalik selle sisu

mõjutada. Kostja hagivastuse põhjal ta nõustub, et leppetrahvi tingimuse näol on tegemist

tüüptingimusega (dtl 96).

VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Kuivõrd laenulepingu pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses, siis VÕS §

42 lg 3 p 5 koostoimes VÕS § 44 sätestatuga lepingus tüüptingimuse kasutamisel, millega mh

nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse

kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, üksnes eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult

kahjustav. Riigikohtu selgituse järgi termineid "ebamõistlikult suur" ja "mõistlik" ei ole võimalik

käsitada faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, mistõttu pole neid võimalik

tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendi mõistes TsMS-i § 230 lg 1 tähenduses.

Kohus selgitab, et kaalutlusõigusega tüüptingimuse puhul peab pool, kelle suhtes kasutati

tingimust, tõendama/ põhistama tingimuse ebamõistlikku kahjustamist. Riigikohus on selgitanud

(vt nt RKTKo 18.12.2014, 3-2-1-139-14, p 12), et selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks

kohustus § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne

põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse

ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste

kasutaja peaks ümber lükkama. Ettevõtjatevahelistes lepingutes ei ole, hoolimata VÕS § 42 lg-s

3 sätestatud tingimuste loetelu kohaldamisest, ebamõistlikult kahjustavad eelduslikult sellised

2 I.Kull. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2016, § 35, p 3.

18 / 28

tüüptingimused, mille kasutamine on teatavas ettevõtlusvaldkonnas või teatud tüüpi lepingute

puhul tavaline ega kujuta endast seetõttu ebamõistlikku lepingulise riski ümberjaotust.3

Kostja 22.01.2020 nõudekirjas (dtl 52-53) ning laenulepingu nr xxxx ülesütlemisavalduses ja

leppetrahvinõude (dtl 54-55) tugineb kostja leppetrahvinõudes laenulepingu p-le 7.2. Viidatud

lepingupunktis pooled leppisid kokku, et lepingu erakorralise ülesütlemise korral mõnel lepingu

p-des 12.1.1-12.1.8 nimetatud alustel on laenusaaja kohustatud lisaks tema poolt tagasimaksmata

summadele tasuma laenuandja nõudel laenuandjale leppetrahvi 10% laenusummalt.

Kohus leiab, et hageja seisukoht (seejuures ekslikult/ alusetult viitega laenulepingu p-le 7.1), et

leppetrahv ei ole kokku lepitud kohustuse rikkumise puhuks, ei ole põhjendatud. Laenulepingu

p-s 7.2. esitatud edasiviitest lepingu erakorralise ülesütlemise alustele, milleks on erinevad

laenusaaja poolsete kas lepingust vahetult või laenusaaja kui lepingupoole üldistest kohustustest

(nt teavitamis- ja koostöökohustus) tulenevad rikkumised. Kohtu hinnangul ei ole leppetrahvi

õiguskaitsevahendina ettenägemine (laenu)lepingu rikkumisest tingitud ülesütlemise puhuks

majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul ka tavapäratu. Küll aga on võimalik, et

kokku lepitud leppetrahvi tuleb konkreetsel juhul asjaolusid arvestades pidada ebamõistlikult

suureks.

Leppetrahvi suuruse hindamisel tuleb seda võrrelda lepingu sõlmimise ajal ettenähtava kahjuga.

Leppetrahvi ja eeldatava kahju hindamisel tuleb arvestada ka leppetrahvi funktsiooni – st kas

leppetrahvil on survefunktsioon või kahju hüvitamise funktsioon. Kui leppetrahvil on kahju

hüvitamise funktsioon, tuleks seda võrrelda lepingu hinnaga.4 Seejuures kuna leppetrahv on

ainult n-ö miinimumkahjuna kokkulepitud rahasumma, siis ei ole tulenevalt leppetrahvi

funktsioonist tegelikult tekkinud kahju suurus tähtis. Leppetrahv võimaldab kaitsta võlausaldaja

huve ka juhul, kui tegelikult tekkinud kahju ei olegi tekkinud või kui selle tõendamine on

võimatu.5

Kohus leiab, et antud juhul on leppetrahvil nii kahju hüvitamise kui lepingu nõuetekohase

täitmise tagamise funktsioon. Kohus nõustub kostjaga, et leppetrahvi suuruse mõistlikkuse

hindamisel saab võrdlusena kasutada leppetrahvile sarnase õiguskaitsevahendi viivise kohta

olemasolevat kohtupraktikat – s.o Riigikohus ei ole poolte majandustegevuses sõlmitud

lepingute puhul pidanud ebamõistlikult suureks viivisemäära 0,25% ja 0,2% päevas (vt kostja

viidatud RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536, p 17; 30.04.2013, 3-2-1-5-13, p 48-49). Kohus asub

seisukohale, et arvestades lepingu järgi tasumisele kuuluva laenusumma koos intressidega

suurust, leppetrahvi eesmärke ning pooltele leppetrahvi kokkuleppe sõlmimisel ettenähtava

kahjuga (eelkõige võla sissenõudmisega kaasnevad kulud, s.h õigusabi- ja täitekulud, kostja enda

ajakulu võlgnevusega tegelemisel) ei ole leppetrahv 10% laenusummast ebamõistlikult suur ja

seega laenulepingu p 7.2. ei ole tüüptingimusena tühine.

Kuivõrd kohus asus seisukohale, et kostja nõutud leppetrahvi ei saa pidada ebamõistlikult

suureks, ei kuulu see ka vähendamisele VÕS § 162 järgi. Kohtu hinnangul ei nähtu poolte

esitatust ka selliseid asjaolud, mis annaksid aluse leppetrahvi vähendamiseks hea usu või

mõistlikkuse põhimõtetega vastuolus olemise tõttu (VÕS §-d 6, 7).

Eeltoodust tulenevalt kohus jätab hagi rahuldamata leppetrahvi osas.

21. Hageja leiab, et kostjal puudub alus nõuda sissenõudmiskulusid 35 eurot, kuna tõendatud ei

ole kulu tekkimine, samuti ei saa nõuda samaaegselt leppetrahvi tasumist kui ka nimetatud

kulude hüvitamist. Kostja selgitusel tuleneb kulu nõudeõigus laenulepingu p-st 6.3.3.

(võlanõudekirja saatmise maksumus 35 eurot; lepingu muudatus on kokku lepitud laenulepingu

lisaga 3) ja kostja küsib sissenõudmiskulu üksnes seoses 22.01.2020 nõudekirjaga (dtl 52).

3 Samas, § 44, p 4.

4 Samas, § 42 lg 3 p 5, a).

5 Samas, § 161, 4.1.

19 / 28

Nõudekirjas endas on kostja juba esitanud ka nõude nõudekirja tasu summas 35 eurot

tasumiseks.

VÕS § 1131 lg 1 järgi kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Tegemist on minimaalselt eeldatava kahju

hüvitamise nõudega. Seega on kostjal nii seadusest kui lepingust tulenevalt õigus võla

sissenõudmiskulu summas 35 eurot nõudmiseks.

Poolte esitatu põhjal on kostja laenulepingu lõpetanud erakorralise ülesütlemisega, tulenevalt

hagejapoolsest lepingurikkumisest. Lepingu erakorralisel ülesütlemisel (VÕS 196) kehtivad

täiendavalt ülesütlemise üldised reeglid (VÕS § 195). VÕS § 195 lg 2 teise lause järgi lepingu

ülesütlemisel jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused.

Laenulepingu p-s 7.3. on pooled kokku leppinud, et leppetrahvi maksmine ei asenda rikutava

kohustuse ega teiste lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja ei vabasta laenusaajat lepingust

tulenevate kohustuste täitmisest. Laenulepingu punkti 12.2. järgi kohustub laenusaaja lepingu

erakorralisel ülesütlemisel tasuma laenuandjale 14 päeva jooksul arvates lepingu lõppemisest

tagastamata laenusumma, intressi, lepingutasu, viivised, leppetrahvid ja muud lepingust

tulenevad maksed.

Kohus asub eelneva põhjal seisukohale, et kuivõrd sissenõudmiskulude 35 eurot tasumise

kohustus oli hagejal tekkinud enne lepingu ülesütlemist ja kostjal leppetrahvi nõudeõigust, jäi

antud kohustus kehtima ka pärast lepingu ülesütlemist.

Kohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 161 lg 2, mille järgi kui kahjustatud

lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada

osas, mida leppetrahv ei katnud. Kohtu hinnangul ei ole enne lepingu ülesütlemist kostjal

tekkinud võla sissenõudmiskulud hõlmatud laenulepingu ülesütlemise puhuks kokkulepitud

leppetrahviga, s.o nende eesmärgiks ei olnud hüvitada sama kahju (vt RKTKo 27.10.2016, 3-2-

1-76-16, p 17). Kohtu hinnangul saab leppetrahvi 7 500 eurot arvel lugeda kaetuks üksnes pärast

laenulepingu ülesütlemist võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud toimingutega kaasnevad kulud.

Seega kohus jätab rahuldamata hagi ka sissenõudmiskulude 35 eurot osas.

22. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab Osaühingu EVNITA hagi osaliselt ja tunnistab

lubamatuks sundtäitmise täitemenetluses täiteasjas nr xxxx Omega Laen AS-i kasuks seatud

hüpoteegisummat 45 900 eurot ületavas osas. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata.

Omega Laen AS-i vastuhagi

23. Kostja vastuhagis palub hagejalt ja käendajalt solidaarselt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus 75 000 eurot, intressid 5 600 eurot, viivised 75 000 eurot perioodi 03.03.2020-

05.07.2022 eest, leppetrahvi 7 500 eurot, võlgnevuse sissenõudmise kulud 35 eurot,

kindlustuskulud 669.72 eurot ning viivised määraga 13,5% aastas põhivõlgnevuselt 75 000 eurot

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Seejuures käendajalt väljamõistetava summa

piirmääraks on 106 674.58 eurot. Kostja nõude aluseks on Osaühing EVNITA ja Omega Laen

AS-i vahel 29.05.2015 sõlmitud laenuleping nr xxxx ja selle lisad (25.05.2017 lisa nr 2 ja

29.05.2019 lisa nr 3) ning Omega Laen AS-i ja T. F. vahel 29.05.2015 sõlmitud käendusleping

nr xxxx.

24. Hageja ja käendaja on vastuhagis taotlenud vastuhagi läbivaatamata jätmist kostjal

õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu, kuivõrd kostja nõuded on vastuhagis esitatu põhjal juba

tagatud hüpoteekidega kogusummas 130 400 eurot, mille realiseerimiseks on algatatud

täitemenetlus. Kostja põhjendab hagi esitamist sellega, et Omega Laen AS nõue ületab

hüpoteekide väärtust, samuti laekub tagatisvara müügist ilmselt isegi vähem raha, kui on

käendaja vastutuse maksimumsummana kokku lepitud.

20 / 28

Kohus selgitas pooltele 12.07.2024 määruses (p 7), et Riigikohtu seisukoha järgi (vt RKTKo

16.05.2018, 2-16-11056, p 15-16) kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik,

võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka

hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille

saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka

siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud

kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on

karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha

tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende

maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud.

Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja laenulepingust tulenev nõue on tagatud üksnes

hüpoteegisumma 45 900 eurot ulatuses ja sundtäitmine täiteasjas nr xxxx hüpoteegisummat

ületavas osas tuleb lugeda lubamatuks.

Kohus märgib, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg 1 sätestab üksnes hüpoteegi arvel nõuete

rahuldamise ulatuse. Muuhulgas on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses tagatud intressid

(muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses.

Hüpoteegipidaja nõuete rahuldamise täitemenetluses järjekorra aluseks saaks olla TMS § 56 lg 2,

mille järgi täitemenetlusest saadud raha jaotamisel loetakse võlgniku võlast esmajärjekorras

kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning lõpuks

põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid. TMS § 56 lg 3 järgi viivist arvestatakse kuni

enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani või sundvalitsemise lõppemiseni.

Riigikohtu seisukoha järgi TMS § 56 lg 2 ei keela pooltel järjekorda teisiti kokku leppida, v.a

täitekulude osas (vt RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 16). Pooled ei ole välja toonud, et nad

oleksid täitmise osas kokku leppinud erineva järjekorra võrreldes TMS § 56 lg-s 2 sätestatuga.

Antud juhul on kostja vastuhagis esitanud ka viivisenõude summas 75 000 eurot (u 2 aasta 4 kuu

eest) koos lisanduva viivisega. Ka hagejale esitatud täitmisteatest tuleneb, et kostja nõudeks on

88 135 eurot, millele lisandub viivis. Arvestades ainuüksi hagi järgi sissenõutavaks muutunud

viivisenõude suurust ei oleks kostja laenulepingust tulenevad nõuded hüpoteegiga tagatud isegi

viivisenõude ulatuses. Kuigi praegu ei ole teada täitemenetluses müüdava tagatisvara müügihind,

võib nii suure viivisesumma korral eeldada, et vähemalt suuremas osas arvestatakse

täitemenetluses saadud raha just viivise katteks. Kuna täitemenetluses hüpoteegi realiseerimisel

ei saa pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu, on viivise

arvestamisest ülejääva summa (eelkõige põhinõude) sissenõudmiseks kostjal õigus esitada

hageja vastu hagi. Kohtu hinnangul ei ole eelkirjeldatud asjaoludel kostjal laenulepingust

tulenevate nõuete juba täitmisele pööramisel takistatud samaaegselt täiendava täitedokumendi

saamiseks ka hagi kohtule esitamine.

Samuti kohus nõustub kostja väidetega nõuete aegumise kohta, kuivõrd hüpoteegi seadmise

lepingu alusel täitmisavalduse esitamine katkestab üksnes täitedokumendist tulenevate nõuete

aegumistähtajad (TsÜS § 159 lg 1).

Pooled ei vaidle selles, et kostjal puudub käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks

täitedokument käendaja vastu. Käendaja poolt VÕS § 149 lg 5 alusel vastuväite esitamine ei

anna alust tema suhtes hagi läbi vaatamata jätmiseks.

Eelneva põhjal kohus jätab rahuldamata hageja ja käendaja taotlused vastuhagi läbi vaatamata

jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p-i 1 või 2 alusel.

Kohus leiab täiendavalt, et antud juhul, kus kohus hindab nii hagi kui vastuhagi lahendamisel

Omega Laen AS-i leppetrahvi, intresside ja võla sissenõudmiskulude põhjendatust, ei esine siiski

alust nende nõuete (või vähemalt põhivõlgniku) osas vastuhagi läbi vaatamata jätmiseks ka

TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel, kuivõrd tegemist ei ole vaidlusega sama eseme kohta, vaid hagejad

on esitanud erinevad menetluslikud nõuded.

21 / 28

25. Kohus võtab järgnevalt seisukoha hagis esitatud nõuete ning seejärel käenduslepingu

kehtivuse ja käendaja vastutuse ulatuse osas.

26. Kostja taotleb laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 75 000 eurot väljamõistmist.

Kohtule esitatud laenulepingu lisa 3 (dtl 37) kohaselt võlgneb hageja kostjale mai 2019 seisuga

laenusumma 75 000 eurot, mille tasumiseks leppisid lepingupooled kokku uue lõpptähtajaga

maksegraafiku.

Poolte vahel puudub ka vastuhagi raames vaidlus laenulepingu alates 03.03.2020 ülesütlemise

kehtivuse üle. Samuti ei vaidle hageja ja käendaja vastu laenusumma võlgnemisele ja

nõudesumma suurusele. 12.10.2022 kohtuistungil vastuhagi kostjate esindaja avaldas, et võlgnik

põhimõtteliselt ei välista seda, et laen 75 000 eurot tuleb tagastada, vastuväide on esitatud

hagemisõigusele põhjusel, et selle osas käib täitemenetlus (dtl 606).

VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 399 lg 1 p

2 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui

laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kohus rahuldab kostja vastuhagi põhivõlgnevuse 75 000 eurot nõudes.

27. Kostja intressinõudele 5 600 eurot on hageja ja käendaja esitanud lisaks õiguskaitsevajaduse

puudumise vastuväitele Osaühingu EVNITA hagis juba esitatud vastuväite, s.o kostja on

laenulepingu pikendamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus on nimetatud

vastuväite kohta juba eelnevalt oma seisukoha esitanud ja ei korda seda siinkohal. Hageja ja

käendaja ei vaidle vastu lepingus kokkulepitud intresside tasumata jätmisele, samuti ei vaidlusta

intressinõude suurust ega selle kujunemist (s.o perioodi 15.08.2019 kuni 14.02.2020 eest 5

093.75 eurot, perioodi 15.02.-03.03.2020 eest 506.25 eurot).

VÕS § 397 lg 1 esimese lause järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Laenulepingu p-s 3. leppisid pooled kokku laenusaaja kohustuses tasuda laenuandjale

laenult igakuiselt intressi vastavalt kokkulepitud intressimäärale ning maksegraafikus toodud

suuruses ja tähtpäevadel. Intressimääraks oli alates laenulepingu lisa 3 sõlmimisest 13,50% + 6

kuu Euribor.

Kohus rahuldab kostja vastuhagi intressi 5 600 eurot nõudes.

28. Kostja viivisenõude osas hageja ja käendaja leiavad, et laenulepingu p-st 6.1. tulenev

tingimus, et laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt

viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt, tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3

p 5 alusel, s.o kokkulepitud viivisemäära on ebamõistlikult suur. Viivise kokkuleppe tühisuse

tõttu ei ole hagejal ja käendajal kohustust maksta hagejale viivist. Alternatiivselt paluvad nad

viivist vähendada mõistliku suuruseni, milleks oleks seadusjärgne viivise määr.

Kohus nõustub kostja ja käendajaga, et ka laenulepingu p-s 6.1. kokkulepitud tingimuse näol on

tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 tähenduses samadel põhjendustel, mille kohus esitas

Osaühingu EVNITA hagi osas laenulepingu ülesütlemise puhuks leppetrahvi nõudeõigust

ettenägeva tingimuse kohta. Ka laenulepingus p-s 6.1. kokkulepitud tingimuse osas ei ole kostja

välja toonud ega tõendanud, et pooled rääkisid selle lepingutingimuse eraldi läbi ja hagejal oli

võimalik selle sisu mõjutada.

Kohus leiab, et ka viiviste tasumise kohustust sisaldava tüüptingimuse puhul ei saa vaidlust olla

selles, et sellise tingimuse korral saab kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom

tulenevalt viivisemäärast.

22 / 28

Kostja viitab vastuväidetena 08.07.2021 vastuses hageja hagile esitatule leppetrahvi kohta (p

3.3.1., lk 7), s.o et Riigikohtu hinnangul poolte majandustegevuses kokkulepitud viivis määras

0,2% ja 0,25% päevas ei ole ebamõistlikult suur. Kostja selgituse ja lisatud viivisearvestuse järgi

ongi ta hagis arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 03.03.2020-05.07.2022 eest

viivisemääras 0,2% (dtl 269) ja omakorda vähendades viivisesummat kuni põhinõude summani.

Samuti nõuab hageja lisanduvat viivist hea tahte märgina viivisemääras 13,5% aastas, s.o umbes

0,04% päevas.

Kohus möönab, et teatud lepingute puhul on tavapärasest kõrgem viivise määr põhjendatud.

Eelkõige on sellisteks lepinguteks laenu- ja krediidilepingud, mille puhul on võlausaldaja nn

tasuks laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul intressid. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei

tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu

tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest

tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega

viivitamise eest) (RKTKo 26.11.2012, 3-2-1-141-12, p 10). Viivis väljendab minimaalset

eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda,

sõltumata tegelikust kahjust

Käesoleval juhul kohus asub siiski seisukohale, et viivisemäär 0,5% päevas võlgnetavalt

laenusummalt on ebamõistlikult suur, arvestades esiteks asjaoluga, et laenu tagatisena on kostja

kasuks seatud hüpoteek ja kostja nõue on täiendavalt tagatud käenduslepinguga. Samuti ületab

viivisemäär 0,5% päevas (ehk 182,5% aastas) vaidlusaluses tingimuses kokkuleppimise hetkel

seadusjärgset viivisemäära enam kui 20 korda, mis on kohtu hinnangul märkimisväärselt suur ja

eeldaks ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavate lepingute puhul võlausaldaja poolt seda

õigustavate mõjuvate põhjuste olemasolu. Kostja selgitustest selliseid asjaolusid ei nähtu. Sellise

viivise määra puhul ületab ainuüksi ühe aasta eest nõutav viivis (137 250 eurot) võlgnetavat

laenusummat 62 250 euro võrra. Isegi viivise puhul lisaks kompensatsioonilisele (kui põhilisele)

iseloomule ka teatud sanktsioonilise iseloomu (nt RKHKo 16.12.2010, 3-3-1-83-10, p 22)

arvestamisel on viivis võrrelduna laenulepingus kokkulepitud intressiga 15% (alates lisa 3

sõlmimisest 13,5% + 6 kuu Euribor) aastas, s.o umbes 0,04% päevas, enam kui 12 korra suurem.

Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ja käendaja ei ole käitunud heas usus ega

mõistlikult viivise (samuti intressi ja leppetrahvi) nõudele vastuvaidlemisel alles sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis ja sellele järgnevalt. Vastaspool on kasutanud oma õigust nõude

esitamisel nende vastu tugineda seadusega lubatavatele õiguskaitsevahenditele, mis peavad

olema tagatud ka lepingut rikkunud poolele. Kohtu hinnangul ei ole vastuväite esitamata jätmine

samastatav vastuolulise käitumisena oma nõudeõiguse kasutamata jätmisel. Samuti tuleb

arvestada, et üldjuhul on laenuandja võimuses kujundada lepingutingimusi ja laenuandjal tuleb

soovitud laenu saamiseks teha ka enda huvidega kooskõlas mitteolevaid järeleandmisi, seejuures

lepingu sõlmimisel ka võimalike vastuväidete esitamisel.

Seoses vähendatud viivisenõude esitamisega hagis kohus osutab, et Riigikohtu seisukoha järgi

tüüptingimuse sisu hindamisel ei ole vähemalt ainumäärav see, kuidas pooled laenulepingu

sõlmimisel, täitmisel või selle rikkumise korral käitusid. Nii ei tähenda nt viivise osaliselt sisse

nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus

muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise

nõudmata või vähendab seda (RKTKo 13.05.2015, 3-2-1-45-15, p 14).

Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et laenulepingus p-s 6.1. kokkulepitud tingimus,

millega hagejat kohustatakse tasuma kostjale viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata

laenusummalt iga viivitatud päeva eest, on tühine.

Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see

Riigikohtu selgituse kohaselt erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse

23 / 28

ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt nt RKTKo

14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24). Kohus leiab, et kuivõrd puudub vaidlus selles, et hageja ei ole

kostjale tagastanud saadud laenusummat ja seega on täidetud VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud eeldus

viivise nõudmiseks, on antud juhul tühise tingimuse alusel ettenähtud viivisemäära asemel

põhjendatud kohaldada seadusjärgset viivisemäära, s.o erinevalt hageja ja käendaja seisukohast

säilub ka praegu viivise tasumise kohustus. Kuivõrd kohus on rahuldanud hageja ja käendaja

taotluse tuvastada laenulepingu p-i 6.1. tühisus tüüptingimusena, puudub alus alternatiivse

taotluse rahuldamiseks ja nõutava viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Samas

on ka taotluse esitajad ise pidanud mõistlikuks viivise määraks seadusjärgset viivisemäära.

Üldjuhul ei ole ka alust seadusjärgset viivist vähendada.

Kostja viivisenõue kuulub seega rahuldamisele järgmiselt: perioodi 03.03.2020-31.12.2022 eest

viivisemääras 8% aastas - 16 983.61 eurot, perioodi 01.01.-30.06.2023 eest viivisemääras

10,50% aastas – 2 975.34 eurot, perioodi 01.07.-31.12.2023 eest - 3 024.66 eurot, perioodi

01.01.-30.06.2024 eest – 2 983.61 eurot ja perioodi 01.07.-26.09.2024 eest – 1 442.62 eurot.

Käesoleva otsuse tegemise ajaga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 27 409.84 eurot,

millele lisandub alates 27.09.2024 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

põhivõlgnevuselt 75 000 eurot kuni selle tasumiseni.

29. Kostja leppetrahvi nõudele 7 500 eurot esitasid hageja ja käendaja samad vastuväited, mis

hageja enda hagis, s.o laenulepingu tingimus, mis näeb ette leppetrahvi 10% laenusummalt

nõudeõiguse laenulepingu kostja poolt ülesütlemisel, on tüüptingimusena tühine või

alternatiivselt taotlevad hageja ja käendaja selle vähendamist nullini. Kohus on eelpool asunud

seisukohale, et kuigi laenulepingu p-s 7.2. kokku lepitud tingimuse näol on tegemist

tüüptingimusega, ei saa nõutud leppetrahvi pidada ebamõistlikult suureks ja seega ei kuulu see

ka vähendamisele VÕS § 162 järgi. Samuti ei ole leppetrahvi kokkulepitud suuruses nõudmine

vastuolus ka hea usu põhimõttega TsÜS § 138 kohtu hinnangul või muul seadusest tuleneval

alusel (nt hea usu põhimõttega vastuolus olemise tõttu).

Leppetrahvi nõudeõigus tuleneb VÕS § 158 lg-st 1, mille kohaselt leppetrahv on lepingus

ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus

määratud rahasumma. VÕS § 161 lg 1 järgi lepingu rikkumise korral võib kahjustatud

lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata.

Kostja on teatanud hagejale ja käendajale leppetrahvi esitamise nõudest 22.01.2020 nõudekirjas.

Hageja ja käendaja ei ole vaidlustanud leppetrahvi nõude esitamise tähtaegsust VÕS § 159 lg 2

alusel. Riigikohtu selgituste kohaselt mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt

kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning nimetatud nõude

aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks koos teiste vajalike asjaoludega arvestada (vt

RKTKo 29.04.2008, 3-2-1-28-08, p 13). Arvestades TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaega kolm aastat, mahub kohtu hinnangul ajavahemik umbes 4,5 kuud

augustis-septembris 2019 asetleidnud lepingu rikkumistest teadasaamisest kuni nõudekirja

esitamiseni mõistliku aja piiridesse ja kostja ei ole seega kaotanud leppetrahvi nõudmise õigust.

Kohus rahuldab kostja vastuhagi leppetrahvi 7 500 euro nõudes.

30. Võla sissenõudmiskulude 35 eurot nõudele esitasid hageja ja käendaja samad vastuväited,

mis hageja enda hagis, s.o kulu tekkimine ei ole tõendatud ja hageja ei saa nõuda nii leppetrahvi

kui võla sissenõudmisega tekitatud kulude hüvitamist.

Kohus on oma seisukoha esitanud hageja hagi juures ja ei korda seda siinkohal. Kohus jääb selle

juurde, et kostjal on õigus nii lepingust tulenevalt (kohtule esitatud kulu tekkimise kohta tõend)

kui VÕS § 1131 lg 1 alusel nõuda võla sissenõudmiskulu 35 eurot. Antud kulu ei ole seejuures

kaetud kostja nõutava leppetrahviga.

Kohus rahuldab kostja vastuhagi võla sissenõudmiskulu 35 eurot nõudes.

24 / 28

31. Kostja taotleb tema kasuks kindlustuskulude 669.72 eurot väljamõistmist tulenevalt

laenulepingu p-des 8.1. ja 8.2. kokkulepitust, mille järgi hageja oli kohustatud omal kulul

sõlmima hüpoteegiga koormatavate kinnisasjade kindlustuslepingu ning selle kohustuse täitmata

jätmisel (laenuandja nõudel kehtiva kindlustuspoliisi mitteesitamisel) oli kostjal õigus hageja

eest ja arvel sõlmida uus kindlustusleping ja hageja kohustus hüvitada kostjale kõik

kindlustuslepingu sõlmimisega seotud kulud. Sama hageja kohustus tuleneb ka hüpoteekide

seadmise lepingu p-dest 5.2. ja 5.3. (dtl 48). Kostja on esitanud kohtule kindlustuslepingu

sõlmimisega tekkinud kulu tõendavad maksekorraldused (03.02.2021, 04.02.2022

maksekorraldused; dtl 344-347) kogusummas 669.72 eurot.

Kohtu hinnangul on laenulepingu ülesütlemisest alates lõppenud selle lepingu alusel ka hageja

kohustus tagatisvara kindlustamiseks, küll aga on see kohustus endiselt kehtiv hüpoteekide

seadmise notariaalsest kokkuleppest tulenevalt. Antud kokkuleppe p-i 5.2. kolmanda lause järgi

tuleb kindlustuslepingu kehtivus säilitada kuni hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseni.

Hageja ja kostja ei ole vastuses vastuhagile ega edaspidi esitanud ühtegi vastuväidet

kindlustuskulude nõudele või selle suurusele. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole tegemist enam

ülesöeldud laenulepingust tuleneva kohustusega, ei ole kindlustuslepingu sõlmimise kulud ka

hõlmatud laenulepingu alusel nõutava leppetrahviga. Kohus märgib täiendavalt, et kuivõrd

03.02.2021 ja 04.02.2022 tehtud maksete hüvitamise nõude aluseks saab olla vaid notariaalne

kokkulepe hüpoteekide seadmise kohta, siis kuuluks see väljamõistmisele üksnes põhivõlgnikult,

kuivõrd käenduslepinguga on tagatud vaid laenulepingust tulenevad nõuded.

Kohus leiab, et hageja nõude aluseks on VÕS § 115 lg 1, mille kohaselt kui võlgnik rikub

kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise

eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles

ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Kuivõrd puudub vaidlus, et hagejal oli kohustus sõlmida tagatisvara kindlustamiseks

kindlustusleping ja kostja on vastavalt kokkulepitule teinud seda hageja eest hagejal kulude

hüvitamise kohustusega, kohus rahuldab vastuhagi kindlustuskulude 669.72 eurot nõudes.

32. Kostja on esitanud võlgnevuse nõude solidaarselt põhivõlgniku ja käendaja T. F. vastu. Nõue

käendaja vastu tuleneb kostja ja T. F. vahel 29.05.2015 sõlmitud käenduslepingust nr nr xxxx

(dtl 341-342), mille p 1 alusel käendaja kohustus laenuandja ees vastutama 29.05.2015 sõlmitud

laenulepingust ja lepingu kõigist (ka tulevikus) sõlmitavatest lisadest tulenevate kõikide

laenusaaja rahaliste kohustuste täitmise eest, sealhulgas (kuid mitte ainult) laenusumma,

intresside, viiviste, leppetrahvi, kahju hüvitamise kohustuse ja lepingutasu tasumise kohustuse

eest. Käendaja vastutuse rahalise summana on kokku lepitud 106 674.58 eurot.

Käendaja vaidlustas käenduslepingu kehtivuse, leides, et tulenevalt Riigikohtu seisukohast

tsiviilasjas nr 2-14-21710 (siin väljatoodud kriteeriumite põhjal; p-d 47, 49) on see vastuolus

heade kommetega ja seega tühine TsÜS § 86 järgi, kuivõrd käendaja on laenusaaja osanik, kes

sõlmis käenduslepingu kõigepealt huvist Osaühingu EVNITA majandustegevuse jätkamise

vastu, käendaja ei saanud käenduslepingutega tagatavatest kohustustest isiklikku kasu,

käenduslepingutes märgitud käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute

suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingute sõlmimise ajal eeldada, et

käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita ning

kostja krediidiandjana eelduslikult oli nendest asjaoludest teadlik. Lisaks arvestades

käenduslepingu sõlmimise aega ei vastuta käendaja VÕS § 145 lg 4 järgi hiljem tekkinud

kohustuste eest.

Kohus ei nõustu käendaja seisukohaga.

25 / 28

Antud juhul puudub vaidlus selles, et T. F. oli nii laenulepingut kui käenduslepingut sõlmides

Osaühingu EVNITA osanik ja juhatuse liige. Riigikohus on selgitanud, et kokkulepe, millega

äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (nt RKTKo 04.03.2015, 3-2-1-166-14, p

10). Äriühingu juhatuse liige pole ühinguga lähedastes ja seeläbi sõltuvussuhtes olev isik TsÜS §

86 lg 1 tähenduses. Äriühingu juhatuse liikme side äriühinguga on eelkõige üksnes varaline ja

juhatuse liikme hoolsuskohustusel põhinev. Väites isikliku kasu puudumise kohta kohus märgib,

et käendaja on andnud käenduse ettevõtlustegevuses. Kui käenduslepingu sõlmimine võimaldas

äriühingul saada äriplaani realiseerimiseks laenu, oli käendatavast kohustusest järelikult isiklikku

kasu ka äriühingu osanikuks ja juhatuse liikmeks olevale käendajale. Kas põhivõlgniku äriplaan

ka tegelikult realiseerida suudeti ja käendatud kohustusest tegelikult tulu saadi, ei ole antud juhul

oluline. Kohtu hinnangul ka ainuüksi käendaja varaline seis (mille kohta ei ole käendaja esitanud

ühtegi selgitust ega tõendit) käenduslepingu sõlmimise ajal käenduslepingu tühisust kaasa ei too.

Riigikohus on leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega

vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal

vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (vt RKTKo

18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11).

Samuti on Riigikohus korduvalt märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõttest ei tulene

krediidiandja jaoks kohustust hinnata tagatise andjate, sh käendaja maksevõimet ja

majanduslikku olukorda (nt RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11; 26.05.2016, 3-2-1-30-16, p

10). Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte põhjusel, et käendaja ei ole

laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p

48). Riigikohus on ka asunud seisukohale, et käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud

ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või

põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset

(RKTKo 01.02.2012, 3-2-1-148-11, p 13).

VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 76 lg 1 alusel kohustus

tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole

ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada ning lg 2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab

käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid

vältida.

Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et T. F.ga sõlmitud käendusleping on kehtiv ja kuulub

täitmisele. Samuti kohus nõustub kostja seisukohaga, et käendaja vastutab kas laenulepingu

lisadest nr 2 ja 3 tulenevate kohustuste eest vastavalt laenulepingu p-s 1 kokkulepitule. Käendaja

vastutus on kooskõlas seadusega piiratud vastutuse maksimumsumma kokkuleppimisega.

33. Käendaja tugineb tema vastu nõuete esitamisel VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud vastuväitele.

Viidatud sätte järgi kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud

pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat

pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda,

et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Õigus nõuda nõude rahuldamist pandi arvel

tähendab käendaja õigust keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest

võlausaldaja ees.

26 / 28

Käendaja leiab, et kuna vastuhagi kohaselt on pandi suuruseks 130 400 eurot, siis võib käendaja

keelduda hagi esemeks olevast nõudest täies ulatuses, arvestades käendaja vastutuse

maksimumsumma suurust.

Kohus leiab, et käendaja nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohtule esitatu põhjal on põhivõlgniku

korteriomanditele seatud hüpoteegid kostja kasuks, samas tulenevalt tagatisvaraks olevate

korteriomandite paiknemisest pooleliolevas ehitises (ridaelamu) ja ehitises

ühiskommunikatsioonide tervikliku lahendusena väljaehitamise vajadusest ei ole käesoleva ajani

õnnestunud korteriomandeid täitemenetluse raames korraldatud enampakkumiste käigus müüa

(vt korduva enampakkumise teated 08.04.2021, dtl 348-349). Vaatamata kostja poolt käesolevas

menetluses esitatud erinevatele kompromissettepanekutele, s.h seoses ridaelamu tervikuna

väljaehitamisega, ei ole põhivõlgnik (juhatuse liikme isikus) välja näidanud valmisolekut

vaidluse lahendamiseks mõlemaid pooli rahuldaval viisil. Samuti on pooled käenduslepingu p-i 3

kohaselt kokku leppinud põhivõlgniku ja käendaja solidaarvastutuses. Eeltoodust tulenevalt

kohus leiab, et käendaja nõue, et kostja täidaks oma nõude pandi arvel, tule jätta rahuldamata.

34. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab vastuhagi osaliselt. Kohus mõistab Omega Laen AS-i

kasuks välja: 1) Osaühingult EVNITA ja T. F.lt solidaarselt põhivõlgnevuse 75 000 eurot,

intressi 5 600 eurot, viivised 27 409.84 eurot, leppetrahvi 7 500 eurot, võla sissenõudmiskulu 35

eurot ja lisanduva viivise põhinõudelt 75 000 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses ulatuses alates

27.09.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Seejuures käendajalt kokku mitte enam kui 106 674.58

eurot; 2) Osaühingult EVNITA kindlustuskulude hüvitis 669.72 eurot.

35. TsMS § 445 lg 2 kohaselt kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi

tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise

tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kohus

jätab Viru Maakohtu 07.07.2022 kohtumäärusega Omega Laen AS-i avalduse alusel rakendatud

hagi tagamise abinõu jõusse Omega Laen AS-i vatuhagi osas tehtud kohtulahendi täitmist tagava

abinõuna.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

37. Kohus rahuldab Osaühingu EVNITA hagi ca 78% ulatuses. Seega jätab kohus Osaühingu

EVNITA hagiga seotud menetluskulus 78% ulatuses Omega Laen AS-i kanda ja 22% ulatuses

Osaühingu EVNITA kanda.

Kohus rahuldab Omega Laen AS-i hagi summas 124 732.34 eurot (arvestades sh viiviseid ühe

aasta eest) ehk umbes 72% ulatuses (hagihind 173 929.82 eurot). Seega jätab kohus Omega Laen

AS-i hagiga seotud menetluskulud 72% ulatusest solidaarselt Osaühingu EVNITA ja T. F. kanda

ning 28% ulatuses Omega Laen AS-i kanda.

38. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse

jõustumist.

27 / 28

/allkirjastatud digitaalselt/

Angelina Abol

kohtunik

Viru Maakohtu kohtunik Angelina Aboli 18.10.2024 kohtumääruse

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada Omega Laen AS-i 03.10.2024 taotlus Viru Maakohtu 26.09.2024 otsuses

tsiviilasjas nr 2-21-7163 ilmsete ebatäpsuste parandamiseks osaliselt.

2.Parandada Viru Maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 5 viimases lauses esinev ilmne ebatäpsus

käendaja isiku osas ja lugeda õigeks otsustuse sõnastus kujul:

„Käendaja T. F. vastutus nõude täitmisel on piiratud summaga 106 674.58 eurot.“

3.Parandada Viru Maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 7 ilmne ebatäpsus viites, asendades viite

määrusele viitega otsusele järgmiselt:

„Jätta rahuldamata T. F. nõue, et Omega Laen AS täidaks otsuse resolutsiooni p-st 5 tulenevad

nõuded T. F. vastu korteriomanditele asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx) ja Xxxx

(registriosa nr xxxx) Omega Laen AS-i kasuks seatud hüpoteekide arvel.“

4.Jätta rahuldamata Omega Laen AS-i taotlus jätta otsuse sissejuhatusest välja andmed

Osaühingu EVNITA ja T. F. lepingulise esindaja kohta.

5.Muus osas jätta Viru Maakohtu 26.09.2024 otsus muutmata.

6.Jätta rahuldamata Omega Laen AS-i taotlus täiendava otsuse tegemiseks 12.08.2024 esitatud

taotluse hagi tagamise tagatise tagastamise kohta.

Toimetada määrus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu

kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest alates (TsMS § 447 lg 4, § 448 lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/

Angelina Abol

kohtunik

18.10.2024 kohtumäärus 2-21-7163 jõustus 09.11.2024.

26.09.2024 kohtuotsus 2-21-7163 jõustus 26.11.2024.

28 / 28