3-22-2344/63 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.09.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2344

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses määratud ravimite andmata

jätmise, ravimite segiajamise ja meditsiiniabi

osutamata jätmisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - X.X.

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale koopia kliinilisest diagnoosist ning ravimite Neurontin ja

Kvetiapiin infolehed.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks, tunnistajate

ülekuulamiseks ning asjas kohtuistungi korraldamiseks.

3. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a

otsus muutmata.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest, so 26.09.2024, arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas vanglale 03.08.2022 vaide, kuna 02.08.2022 lõpetati

neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite andmine. Ilma nende ravimiteta ei saa

kaebaja magada, ta piinleb tugevate seljavalude käes. Kaebaja kutsus välja arsti, kuid tema

juurde ei tulnud ei arst ega meditsiiniõde. Kaebaja esitas 15.08.2022 Viru Vanglale

kahjunõude.

2. Viru Vangla jättis 04.11.2022. a otsusega nr 6-16/191-5 kaebaja kahju hüvitamise taotlused

ja vaided rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei esine vangla meedikute tegevuses

õigusvastaseid asjaolusid, samuti ei ole tuvastatav, et kaebuste ulatust arvestades ei

reageeritud piisavalt kiiresti. Patsiendi terviseandmetest ega muudest vanglale

kättesaadavatest dokumentidest ei nähtu, et patsient oleks vajanud erakorralist

tervishoiuteenust tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) mõttes. Oluline on

patsiendi jälgimine ning mõistliku aja jooksul tema kaebustele reageerimine. Kahjunõude

esitaja seisund ei olnud selline, mis oleks reaalselt ohustanud tema elu või oleks võinud

tekitada tervisekahjustuse käesoleval juhul reageerimiseks kulunud aja jooksul, st kahjunõude

esitaja kaebus ei vajanud ühelgi juhul tõhustatud järelevalvet ega viivitamatut reageerimist.

Patsient on korduvalt manipuleerinud ravimite manustamisega, mis on käsitletav ravist

loobumisena. Mittemanustatavad ja kogutavad ravimid on ohuks nii isikute elule ja tervisele

kui ka vangla julgeolekule tervikuna. Seetõttu oli tema ravilt eemaldamine tervishoiutöötajate

poolt põhjendatud ning puudub alus teha ettekirjutust ravi taastamiseks. Kui patsient seetõttu

tundiski mõningast ebamugavustunnet, on see seotud tema enda käitumisega ravi saamisel

ning sellist tagajärge ei saa omistada vanglale. Seega on ka kahjunõuded põhjendamatud.

3. Kaebaja esitas 30.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Viru Vanglalt

8000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist inimväärikuse alandamise eest ja 2000 euro

suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist tervise kahjustamise eest. Ajavahemikul 02. –

12.08.2022 ei antud kaebajale eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimeid,

mis põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid.

Samal ajavahemikul kutsus kaebaja iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid meedikut ei

tulnud. Samuti ajavad meedikud süstemaatiliselt ravimid segamini ja väljastavad kaebajale

teisi ravimeid, millest kaebajal hakkab halb. Ravimite väljastamise keeld põhjustas kaebajale

piinu unetuse ja tugevate valude näol, mis omakorda on piinamine ja inimväärikust alandav

kohtlemine. Kaebaja palub maksta kompensatsioonina 8000 eurot unetuse näol põhjustatud

kannatuste ja meditsiiniabi mitteosutamise eest põhjusel, et praktikas käsitletakse seda

inimväärikust alandava kohtlemisena, aga samuti põhiseaduse (PS) § 18 ja vangistusseaduse

(VangS) § 41 lg 1, 2 rikkumisena. Kaebaja palub maksta 2000 eurot tervisekahju tekitamise

eest, mille põhjustas närvihäire valutunde ja oma tervise ja elu pärast kartmise tõttu.

4. Vastustaja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Asjas nr 3-22-2097 esitas vangla kohtu

nõutud ettekanded selle kohta, kuidas kaebaja on manipuleerinud ravimite manustamisel,

samuti Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamuse. Samuti on ravimite

mitteandmisega seotud küsimusi arutatud vanglale teadaolevalt asjades nr 3-22-827, 3-22-

967, 3-21-2512, 3-22-1327 ja 3-22-1695. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 kohaselt

vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest ning seda juhul, kui

ta on selles süüdi. VÕS § 762 sätestab tervishoiuteenuse osutaja kohustuse osutada

tervishoiuteenust selliselt, et see vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse

osutamise ajal ja seda osutataks tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Ravi

vastuvõtmine patsiendi poolt on vabatahtlik. Ravimite väljastamist ja manustamist vanglas

reguleerib ka määrus „Järelevalve korraldus vanglas“ ja selle § 38 lg 3 näeb ette

vanglateenistuse kohustuse kontrollida ravimi manustamist. Viru Vangla kodukorra p 20.7

näeb ette tervishoiutöötajate teavitamise selleks, et otsustada ravikuuri edasise jätkamise

vajadus juhul, kui kinnipeetav manipuleerib ravimite manustamisel või jätab need võtmata.

Manustamata ravimid, kui need on vanglas kontrollimatult liikvel, ohustavad vangla

julgeolekut, sh isikute tervist ja elu. Kaebaja on patsient, kes ei ole ravimite manustamise

korda järginud, nagu nähtub ka lisatud ettekannetest. Kuna ravim toimeainega pregabaliin on

eeskätt valu vaigistava toimega, oli vangla arsti hinnangul võimalik see patsiendi

ravimipinalist eemaldada. Valuravi võimalus jäi alles käsimüügi valuvaigistitega (ibuprofeen,

paratsetamool), mida on vangil võimalik küsida vajadusel valvemeeskonnalt. Patsient ei ole

seega jäänud abita. Vangla sellises tegevuses ei ole näinud arstiteaduse nõuete rikkumist ka

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon. Kaebaja ei esitanud ka muid tõendeid, et

vangla selline otsus oleks tervishoiuteenuse osutamise seisukohalt ilmselgelt ebaõige.

Puuduvad tõendid, et kaebajale oleks vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid

ravimeid, sh 19. ja 27.07.2022 on vangiregistri andmetel kaebaja teavitanud vanglaametnikke,

et soovib selgitusi talle väljastatavate ravimite kohta. Ei ole usutav, et kui 19.07.2022 oleks

kaebaja vanglat teavitanud, et tal on ravimitega probleem (kahtlus segamini ajamise osas),

oleks jäänud see vanglaametnikel fikseerimata. 26.07.2022. a etteheide ravimite segimineku

kohta (mida saab seostada 27.07.2022 fikseerimisega) on välja toodud kahjunõudes nr 6-

16/179, kuid ka seal ei ole vangla suutnud tuvastada, et kaebajale oleks meditsiiniosakonna

poolt väljastatud valesid ravimeid (hüpoteetilisel juhul, kui ravimipinalit oleks täidetud

valesti, oleks see olnud vale terve nädala ravimite osas). Väljastatavad ravimid võivad

vormilt-kujult erineda, kuna ravimeid väljastatakse üldjuhul toimeainepõhiselt.

5. Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel. Kohtu menetluses on kaebaja kahju hüvitamise nõue seoses kaebajale

ajavahemikul 02. – 12.08.2022 eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt

määratud ravimite mitteandmisega ning 19.07.2022 kaebajale määratud ravimite segiajamise

ja selle järgselt meditsiinilise abi mitteosutamisega. Kohus, hinnanud poolte seisukohti,

asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja

vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja kaebus ei kuulu

rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega neid üle

kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.

5.1. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase

teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste

rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud

kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.

Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks.

5.2. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis

erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate

põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29).

Selleks, et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil

seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust

alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni;

vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist;

arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm;

põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja

jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist

vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse

kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu

17.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega võivad

ka kaebaja poolt välja toodud olukorrad olla väärikust alandavad, kui kaebajale on tekitatud

raskeid tervisekahjustusi.

5.3. RVastS ei ava tervise kahjustamise mõistet. Võlaõiguses on kehavigastus või

tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi rikkumine. Siia alla kuulub inimese

normaalsetesse kehalistesse, vaimsetesse, aga ka hingelistesse eluprotsessidesse sekkumine,

mille tagajärjeks on inimese kehalise või vaimse heaoluseisundi häiritus. Kehavigastusega on

tegemist juhul, kui füüsilise mõjutusega rikutakse isiku kehalist terviklikkust (nt vigastatakse

kätt), tervisekahjustusega aga juhul, kui kehalist terviklikkust kui sellist ei rikuta, kuid esineb

muu, nt viirusest, bakterist vms põhjustatud organismi seesmine patoloogiline seisund

(nt kopsupõletik, psüühikahäire) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne;

juuraveeb.ee; § 129 kommentaar 4.2). Karistusõiguses on tervisekahjustus inimese

kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist,

s.t tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist (Karistusseadustik. Kommenteeritud

väljaanne; juuraveeb.ee; § 118 kommentaar 3). Igasugune ebamugavustunne ei ole veel

tervise kahjustamine.

5.4. Kaebaja on seisukohal, et ajavahemikul 02. – 12.08.2022 ei antud talle eriarstide,

neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimeid, mis põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid

seljavalusid. Vastustaja on seisukohal, et ravimi mitteandmise tingis kaebaja enda

õigusvastane käitumine ning vangla tegevus, kui ta lõpetas ravimi väljastamise peale seda, kui

kaebaja püüdis ravimi manustamist manipuleerida, oli õiguspärane. Vastustaja on seisukohal,

et ka siis, kui kaebajal eemaldati pinalist ravimid, mida ta ei manustanud, jäi tal võimalus

kasutada käsimüügi valuravimeid, seega ei jäetud kaebajat abita. Seega nähtub vastustaja

selgitustest, et kaebajale ei antud kaebuses nimetatud perioodil tõesti talle määratud ravimeid,

kuid seda põhjusel, et kaebaja ei tarvitanud ravimeid korrektselt.

5.5. Vastustaja selgitas, et kaebaja on korduvalt manipuleerinud ravimite manustamisega, mis

on käsitletav ravist loobumisena. Kohus nõustub vastustajaga, et mittemanustatavad ja

kogutavad ravimid on ohuks nii isikute elule ja tervisele kui ka vangla julgeolekule tervikuna.

Kõrvalekalded arsti poolt määratud ravimi võtmise režiimist (näiteks tablettide kogumine ja

korraga suuremas koguses manustamine) võivad ohustada kinnipeetava tervist. Samuti võib

osutuda võimalikuks ravimi edasiandmine teisele kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka

teisi kinnipeetavaid ja/või võimaldab kasutada ravimeid kauba ja/või maksevahendina.

Pealegi peaks ravi vajav inimene olema huvitatud tervenemisest ja järgima seetõttu

ravijuhiseid. Vastustaja on eelnevast tulenevalt leidnud, et kaebaja ravilt eemaldamine on

olnud tervishoiutöötajate poolt põhjendatud. Kui kaebaja seetõttu tundiski mõningast

ebamugavustunnet, on see seotud tema enda käitumisega ravi saamisel ning sellist tagajärge ei

saa omistada vanglale.

5.6. Kohtule esitatud ettekannetest nähtub, et kaebaja kambrist leiti läbiotsimise käigus

ravimeid ning, et ta on püüdnud ravimite manustamist teeselda või ravimeid pärast suhu

panemist suust välja võtta ja peita. Kohus nõustub vastustajaga, et ettekanded kirjeldavad

kaebaja poolt ravimite manustamisega manipuleerimist või ravimi mittemanustamist. Kohus

ei nõustu kaebajaga, et need ettekanded on vangla poolt võltsitud. Kaebaja väidab, et temalt

pole mingeid ravimeid ära võetud ja kõik süüdistused põhinevad valvurite sõnadel. Kaebaja

väidete tõele vastavust ei kinnita aga ükski haldus- ega kohtumenetluses kogutud tõend.

Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele

mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama

veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord,

kus sõna sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal ning

oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu ühe ametniku juuresolekul toime pandud

rikkumiste korral kinnipeetavate suhtes distsiplinaarseid mõjutusvahendeid kohaldada (vt

Tartu Ringkonnakohtu 24.01.2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14).

Eelnevalt äramärgitud ettekanded on 28.12.2021, 29.12.2021, 10.01.2022, 21.04.2022,

17.09.2022, 18.09.2022, 19.09.2022 ja 31.01.2023. Seega ei puuduta ettekanded küll

konkreetselt kaebaja poolt väljatoodud perioodi 02. – 12.08.2022, kuid kirjeldavad siiski

ilmekalt, et kaebaja on pika ajavahemiku jooksul ravimite manustamisega manipuleerinud või

neid mittemanustanud. Lisaks ettekannetele nähtub kaebaja tervisekaardi 20.07.2022. a

anamneesist, et kaebajale määratud ravim Lyrica on eemaldatud, kuna kaebaja kogus seda

ravimit (seega ei manustanud nii nagu ette nähtud). Ka 02.08.2022 on kaebaja tervisekaardis

märge, et kaebaja kogus ravimit. Samuti on kaebaja enda poolt 13.07.2023. a

menetlusdokumendiga edastatud tervisekaardi väljavõttest näha, et 21.09.2022 on üksusest

tulnud info, et kaebaja ei tarbi ravimit Lyrica korrektselt, mistõttu on arst selle raviskeemist

eemaldanud. Sama lugu on 07.02.2023. a anamneesis ravimiga quetiapine.

5.7. Viru Vangla kodukorra p 20.7 sätestab, et ravimeid annavad kinnipeetavaile vangla

ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetav manustab ravimi koheselt vanglaametniku

juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise

kontrollimiseks ja vajaduse korral liigutab keelt. Kui kinnipeetav keeldub ravimit võtmast,

edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ning teeb

sellekohase märke tervisekaarti. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tervisekaarti tehtud

02.08.2022. a märge „02.08.22 Ravimi kogumisest ning sellega seoses peatamisest andis

teada üksuse juht M. Altermann“. Sellest märkest võib järeldada, et ravikuuri jätkamise

vajaduse otsustas üksuse juht. Samas on vastustaja 04.11.2022. a kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmise otsusest nähtav, et kaebaja ravilt eemaldamine toimus tervishoiutöötajate

poolt.

5.8. Kohtule esitatud haigusjuhtude väljavõttest ega muudest tõenditest ei nähtu, et ravimite

mittesaamine põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid. Kaebaja poolt väljatoodud

ajavahemiku 02. – 12.08.2022. a haigusjuhtude väljavõttes on vaid üks kirje 12.08.2022

„Alates 12.08.2022 kontrollitud psühhiaatri digiretsepti ning lisatud raviskeemi tagasi Caps.

Pregabaliin 150 mg X 2 (pidev).“ Vastustaja on selgitanud, et valuravi võimalus jäi alles

käsimüügi valuvaigistitega (ibuprofeen, paratsetamool), mida on kinnipeetaval võimalik

küsida vajadusel valvemeeskonnalt. Sellele vastustaja väitele ei ole kaebaja vastu vaielnud.

Eelnevat arvesse võttes ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Tõendatud ei ole, et

kaebajal tekkis tervise kahju ajavahemikul 02. – 12.08.2022 eriarstide, neuroloogi ja

psühhiaatri poolt määratud ravimite mitteandmisest. Samuti ei ole inimväärikuse alandamise

motiivil kahju hüvitamise eeldused täidetud.

5.9. Kaebaja heidab vanglale ette ka seda, et ajavahemikul 02. – 12.08.2022 kutsus kaebaja

iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid meedikut ei tulnud. Kaebaja soovis, et talle

selgitataks, miks talle ravimite andmine lõpetati. Samuti oli meedikut vaja, kuna ta piinles

tugevate seljavalude käes.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kohtule 21.07.2023 täiendavad selgitused, milles

palus mh kohtul uurida, kas kaebaja pöördus eelnimetatud perioodil vangla poole

probleemidega, mis oli seotud alusetu ravimite väljastamata jätmisega. Kohus sai aru, et

kaebaja soovib, et kohus koguks tõendeid selleks, et tõendada kaebaja väidet esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamise kohta. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab vanglas

tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud

pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste

piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma

teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab

ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi

osutaja juurde. Kohus selgitab, et vangla kohustus kinnipeetavale arstiabi tagada ei tähenda

seda, et iga kinnipeetav, kes soovi avaldab, peab igal juhul ja viivitamatult pääsema arsti

vastuvõtule. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole kaebaja tervisekaardi väljavõttel infot selle

kohta, et kaebaja kutsus ajavahemikul 02. – 12.08.2022 iga päev selgituste saamiseks

meedikut, kuid meedikut ei tulnud. Ka vastustaja 18.08.2023. a vastusest võib järeldada, et

kaebaja esmaseid õiguskaitsevahendeid ei kasutanud. Kaebaja tervisekaardi 16.08.2022. a

anamneesist nähtub küll ravisoov, kuid see puudutab ortopeedilisi näidustusi. Haigusjuhtude

anamneesis on alles 10.09.2022. a kohta kirje, et kell 13:35 tuli kutse sektorisse tervisliku

seisundi hindamiseks, kuna kaebaja ei läinud hommikul kooli. See intsident ei puuduta aga

käesolevat kohtuasja. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja kahjunõue, mis

seondub meediku mittetulemisega.

5.10. Lisaks nõuab kaebaja hüvitist 19.07.2022 kaebajale määratud ravimite segiajamise ja

selle järgselt meditsiinilise abi mitteosutamisega seoses. Kaebaja väidab, et valede ravimite

tõttu oli tal väga halb olla. Vangla leiab, et väide valesti määratud ravi kohta ei ole tõendatud.

Vastustaja on seisukohal, et võttes arvesse teenistujate selgitusi, puuduvad tõendid, et

kinnipeetava ravimipinalis oleksid olnud valed ravimid, seega puudub vangla õigusvastane

tegu.

Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 19.07.2022 esitas kaebaja küsimusi, miks teda ei

ravita. „Ravim Lyrica eemaldatud, kuna kogus“. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebajale

oleks 19.07.2022 vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid ravimeid ning seetõttu

oli kaebajal väga halb olla.

Vastustaja selgitas, et 27.07.2022 on kaebaja vangiregistri andmetel teavitanud

vanglaametnikke, et soovib selgitusi talle väljastatavate ravimite kohta. Kohus nõustub

vastustaja arusaamaga, et ei ole usutav, et kui 19.07.2022 oleks kaebaja vanglat teavitanud, et

tal on ravimitega probleem (kahtlus segiminekule), oleks jäänud see vanglaametnikel

fikseerimata. Vastustaja on täiendavalt selgitanud, et hüpoteetilisel juhul, kui ravimipinalit

oleks täidetud valesti, oleks see olnud vale terve nädala ravimite osas. Väljastatavad ravimid

võivad oma kujult erineda, kuna ravimeid väljastatakse üldjuhul toimeainepõhiselt, mistõttu

võib olla tunne, et antud on vale ravimit.

Kuna puudub alus Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks RVastS § 7

lg 1 ja § 9 lg 1 järgi, jätab kohus kaebuse rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja poolt 29.09.2023 esitatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus

tühistada järgmistel põhjendustel.

6.1. Kui vastustaja väidab, et kaebaja võttis ravimit ebakorrektselt, siis oleks vastustaja

pidanud organiseerima ravimite väljastamise sel moel, et seda oleks olnud võimalik

kontrollida (näiteks organiseerima ravimite väljastamise vedelal kujul või pulbrina).

See, et kaebaja ei järginud ravimite võtmise korda, on üksnes vastustaja arvamus. Kaebajalt

mingeid ravimeid ära ei ole võetud. Oli küll juhus, kui kambrist, milles kaebaja asus koos

oma kambrikaaslasega, leiti tabletid, mis ei kuulunud ei kaebajale ega tema kambrikaaslasele

(ettekanne nr 3-22-8085).

6.2. Tõendina kaebaja pöördumiste kohta, mis puudutavad seljavalusid ja unetust, palus

kaebaja nõuda vanglalt välja S-4 osakonna kambri 401 selektorisalvestused perioodil 02.08.-

12.08.2022. Samuti palus kaebaja välja nõuda kambri S-401 selektori salvestused perioodil

10.08.-11.08.2022, kus valvur räägib, kuidas K. Venela alguses lubab väljastada ravimit

Pregabaliin, aga siis teeb otsuse loa tühistamise kohta. Pinali täitmise ajal umbes 18.07.2022

suhtus pereõde lohakalt oma kohustustesse ja täitis ravimite pinali mitte selliste ravimitega,

millest kaebaja rääkis õhtusel kontrollimisel. Pärast ravimite võtmist, kui kaebajal hakkas

halb, teatas ta sellest valvurile, kontaktisikule ja sotstöötajale. 19.07.2022 õhtuse

kontrollimise ajal anti kaebajale juba õige ravim. Kaebaja palus välja nõuda ka valvetoa

valvekaamerate video, kust on näha, kuidas pereõde vahetab ravimeid ja kuulata

tunnistajatena üle A. Kongi, C. Loite, J. Valem, K. Venela ja H. Silvet. A. Kongi ja C. Loite

mäletavad, kuidas kaebaja pöördus 2022. a nende poole ülaltoodud probleemiga.

6.3. 30.10.2023 taotles kaebaja võtta tõendina omavolilise ravimite tühistamise/asendamise

kohta asja juurde koopia kliinilisest diagnoosist, millest nähtub, et arst neuroloog määras talle

05.07.2022 valuvaigistina ravimi Neurontin. 14.07.2022 arst H. Silvet või medõde K. Venela

asendasid valuvaigisti ravimiga Kvetiapiin (ravimit Kvetiapiin määratakse: 1. biopolaarse

depressiooni, 2. maania, 3. skisofreenia puhul. Mitte ühtegi loetletud diagnoosidest ei ole

kaebajal tuvastatud). Taotlusele on lisatud ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed.

7. Viru Vangla palub oma vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on

halduskohtu 18.09.2023. a otsus õige ja põhjendatud. Kohus ei kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust ega eksinud selliselt menetlusnormide vastu, mis oleks kaasa toonud ebaõige

kohtulahendi. Kaebaja toob oma apellatsioonis ning 30.10.2023. a taotluses välja samu

faktilisi asjaolusid, mida esialgses kaebuseski ning neile on vastustaja juba vastanud ning

halduskohus vaidlusaluses otsuses analüüsinud. Kinnipeetavatele tervishoiuteenuste

osutamine on tulenevalt VangS §-st 52 vangla ülesanne. Kuigi ravi kvaliteeti kinnipeetavatele

hinnatakse halduskohtumenetluses, tuleb siingi järgida üldiseid tervishoiuteenuse osutamise

kvaliteedikontrolli põhimõtteid, sh tõendamiskoormise jaotust. Menetlusse võetud kaebuses

oli põhiraskus küsimusel, kas kaebajale Viru Vanglas osutatud ravi on olnud asjakohane,

st vastanud keskmisele ravikvaliteedile. Juhul kui ravi oli õige, siis langes ära küsimus

õigusvastasusest, samuti katkes sellisel juhul põhjusliku seose ahel. Õigusvastasuse ja/või

põhjuslikkuse seose puudumine välistab RVastS § 7 lg 1 järgi kahju hüvitamise. Vastustaja

jääb seisukohale, et vanglas osutatud ravi oli vähemalt keskmise kvaliteediga ning vangla

poolt ei tehtud raviviga. Halduskohus oli igati pädev seda tuvastama kohtu ette toodud

tõendite alusel. Ravi, sh ravimite määramine, on arstiteaduslikku teadmist nõudev tegevus

ning patsient ei saa arstile ette dikteerida, millist raviviisi või ravimit tuleb kasutada, seda

isegi siis, kui patsient väidab endal olevat pikaajalise ravikogemuse. Samuti on

tervishoiutöötaja oma erialateadmiste pinnalt pädev otsustama teise arsti määratud ravimi

(toimeaine) asendamist, kuna erinev toimeaine võib olla analoogse raviefektiga. Ravi

vastuvõtmine on vabatahtlik. Ebaõige on kaebaja väide, nagu oleks vangla pidanud juhul, kui

ta ise manipuleeris ravimite manustamisega, leidma mingi muu võimaluse talle ravimite

andmiseks. Vangla on seisukohal, et täiendavate tõendite kogumine on hilinenud (HKMS §

198 lg-d 2 ja 3), aga ka sisult põhjendamatu. Halduskohus on asjakohasest hinnanud

küsimusi, mida kaebaja soovib täiendavate tõendite esitamisega väita. Vangla leiab, et

esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus otsustab esmalt apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite asja

materjalide juurde võtmise. Nimelt esitas kaebaja 30.10.2023. a menetlusdokumendis

ringkonnakohtule taotluse võtta asja materjalide juurde koopia kliinilisest diagnoosist ning

ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed. Kaebaja soovib sellega väidetavalt tõendada

asjaolu, et vangla tühistab ja asendab omavoliliselt ravimeid. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab

kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja

lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Esitatud koopia kliinilisest

diagnoosist käsitleb perioodi 05.07.2022-14.07.2022. Käesolev vaidlus puudutab

ajavahemikku 02.08.- 12.08.2022 ja 19.07.2022. Seega ei ole koopia kliinilisest diagnoosist

seotud käesoleva vaidluse esemega ja on vaidluse sisu arvestades asjakohatu tõend. Ka

ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mingisugust

tähtsust. Seega jätab ringkonnakohus esitatud taotluse rahuldamata ja tagastab koopia

kliinilisest diagnoosist ning ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed kaebajale HKMS § 62

lg 2 alusel.

8.1. Apellatsioonkaebuses esitas kaebaja ringkonnakohtule taotluse nõuda vastustajalt välja

kambri 401 selektorisalvestused perioodil 02.08.-12.08.2022, sh salvestuse selle kohta, kus

valvur räägib, kuidas K. Venela alguses lubab väljastada ravimit Pregabaliin, aga siis teeb

otsuse loa tühistamise kohta ning valvetoa valvekaamerate video kust on näha, kuidas pereõde

vahetab 18.07.2022 ravimeid. HKMS § 51 lg 1 näeb menetlusosalistele ette kohustuse esitada

oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Kambri 401

selektorisalvestused perioodil 02.08.-12.08.2022 ja valvetoa valvekaamerate video

18.07.2022 võisid olemas olla juba halduskohtumenetluse ajal. Vastavalt pidi kaebaja oma

taotluse vastustajalt tõendite väljanõudmiseks esitama menetluses esimesel võimalusel,

eeldatavalt esmases kaebuses halduskohtule. Kaebaja ei ole seda halduskohtumenetluses

teinud ega ka selgitanud, miks ta seda taotlust varem esitada ei saanud ning viivitas selle

esitamisega apellatsioonimenetluseni. Vaidluse asjaolude pinnal ei näe ringkonnakohus ühtegi

võimalikku mõjuvat põhjust viivituseks. Erandkorras on küll lubatav uue väite või tõendi

esitamine ka apellatsioonimenetluses, kuid sel juhul tuleb ühtlasi põhjendada, miks tõendi

varasem esitamine ei olnud võimalik. Tulenevalt HKMS § 198 lg-st 3 uue asjaolu ja tõendi

esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi

ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja

arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Seega on alles

apellatsioonkaebuses sellise uute tõendite vastustajalt väljanõudmise taotluse esitamisel

tegemist põhjendamatult hilinemisega esitatud taotlusega, mis ka seetõttu rahuldamisele ei

kuulu. Lisaks eelnevale ei oleks ringkonnakohtu arvates sellistel tõenditel HKMS § 62 lg 2

mõistes ka käesolevas asjas sisulist tähtsust, sest vaidlust ei ole selle üle, et perioodil 02.08.-

12.08.2022 ei antud kaebajale vanglas talle varasemalt määratud valuvaigistit, so seda asjaolu

ei pea tõendama. Samuti on käesoleva vaidluse esemeks olnud kaebaja väide, et 19.07.2022

aeti kaebajale määratud ravimid väidetavalt segi ja ei osutatud talle pärast seda meditsiiniabi.

Seega puudub vajadus nõuda vastustajalt välja tõendeid, mis käesoleva kaebuse esemega ei

seostu. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse Viru Vanglalt uute

tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.

8.2. Kaebaja taotles apellatsioonkaebuses ka asja läbivaatamist kohtuistungil ja tunnistajatena

A. Kongi, C. Loite, J. Valemi, K. Venela ja H. Silveti ülekuulamist. A. Kongi ja C. Loite

pidavat mäletama, kuidas kaebaja pöördus 2022. a nende poole probleemiga ravimite

segiajamise ja mitteväljastamise kohta. Ringkonnakohus märkis, et ei pea käesolevas asjas

vajalikuks istungi korraldamist apellatsioonimenetluses, juba 11.07.2024. a määruses ning

jääb selles toodud põhjenduste juurde. Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole

absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtul on asja

läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus. Kui juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged

ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, võimaldab asja lahendamine kirjalikus

menetluses lahendada asja märksa kiiremini ning väiksemate kuludega, mis kaalub

ringkonnakohtu hinnangul üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Kohtuistungi

korraldamine on vajalik eelkõige olukorras, kus vaidlusega seonduvad asjaolud on ebaselged

ning vajavad ringkonnakohtu poolt täpsustamist menetlusosaliste kaasabil. Praegusel juhul

apellatsioonimenetluses sellist vajadust ilmnenud ei ole. Istungi korraldamiseks

apellatsioonimenetluses ei anna iseenesest alust ka tunnistajate ülekuulamise taotlus. A.

Kongi ja C. Loite ülekuulamist tunnistajatena taotles kaebaja juba halduskohtult ja

halduskohus jättis taotluse 25.07.2023. a määrusega (tl

89) rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitas kaebaja sama taotluse põhjendusega, et A. Kongi ja C. Loite

pidavat mäletama, kuidas kaebaja pöördus 2022. a nende poole probleemiga ravimite

segiajamise ja mitteväljastamise kohta. Samas on toimikus ka kaebaja kiri, milles ta väidab,

et A. Kongi ja C. Loite vastasid tema küsimise peale, et mäletavad küll seda, et ta 2022. a

ravimite segiajamise ja mitteväljastamise probleemiga nende poole pöördus, kuid ei mäleta

millal täpselt ((mis kuupäeval) see toimus (tl 95, tõlge)). Kõnealuste tunnistajate ütlustega

üksnes selle fakti võimalik tõendamine, et kaebaja pöördus millalgi 2022. a nende poole

eelnimetatud probleemiga, ei ole asja sisu arvestades oluline ja selle abil ei tõenda kaebaja

kuidagi ka oma väiteid või seisukohti. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul nende

tunnistajate ülekuulamine apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks vajalik, sest eelnevalt välja

toodut arvestades ei ole tõenäoline, et ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldaks,

sõltumata sellest, milliseid ütlusi kaebaja poolt soovitud tunnistajad tema 2022. a pöördumiste

kohta kohtus annaksid. J. Valemi, K. Venela ja H. Silveti tunnistajatena ülekuulamise

vajadust apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja millegagi põhjendanud. Ringkonnakohus jätab

kaebaja taotluse apellatsioonimenetluses tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata HKMS §

62 lg 2 ja lg 3 p 3 alusel.

9. Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel vääralt

kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud

menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 18.09.2023. a otsuse põhjendustega

ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, nagu oleks vangla ise pidanud juhul, kui kaebaja

manipuleeris ravimite manustamisega (ei neelanud tablette alla, kogus neid), leidma mingi

muu võimaluse talle ravimite andmiseks, näiteks pulbri või vedelikuna. Nii vastustaja kui ka

halduskohus on õigesti leidnud, et kui kinnipeetav talle määratud ravimit korrektselt ei võta,

vaid asub ravimitablette koguma ja peitma, siis on ta juba ise sisuliselt loobunud talle

määratud ravist ning kui meditsiinitöötaja seetõttu isikule varasemalt määratud ravimi

andmise katkestab, siis ei ole tegemist vangla või meditsiinitöötaja õigusvastase teoga.

Justiitsministri määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg 3 paneb

vanglateenistuse kohustuse kontrollida ravimi manustamist ning Viru Vangla kodukorra p

20.7 näeb ette tervishoiutöötajate teavitamise selleks, et otsustada ravikuuri edasise jätkamise

vajadus juhul, kui kinnipeetav manipuleerib ravimite manustamisel või jätab need võtmata.

VangS-st ega ühestki muust õigusaktist ei tulene vanglale kohustust juhul, kui kinnipeetav ise

keeldub tablettidena antavat ravimit korralikult võtmast (ei neela alla, kogub tablette),

pakkuda talle sama ravimit sellisel kujul, mida ta ei saa jätta alla neelamata ja seega ka

koguda ja peita.

11. Kaebaja väide, et see, et ta ei järginud ravimite võtmise korda, on üksnes vastustaja

arvamus ning mingeid leitud või peidetud ravimeid temalt ära ei ole võetud, on vale ja ümber

lükatud vastustaja poolt esitatud ettekannetega ning kaebaja tervisekaardi väljavõtetega (tl 38-

39, 42-45 ja 47-49), millest nähtub, et kaebaja ei ole korduvalt tarbinud talle määratud

ravimit korrektselt, on ravimitablette kogunud, kambris peitnud ja ka teisele kinnipeetavale

edasi andnud.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning

vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja

apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks kaebajalt, siis puudub kohtul alus

menetluskulude jagamiseks käesoleva otsusega.

13. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)