3-23-2185/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. september 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-2185

Haldusasi

X.X.-i kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi 1.

septembri 2023. a otsuse nr 186806

tühistamiseks ja kohustamiseks uuesti läbi vaadata

õppetoetuse taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

esindaja v.adv Raiko Paas

Vastustaja Haridus- ja Teadusministeerium

esindaja Maarja-Liisa Vahi

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2024. a

otsus muutmata.

2. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. oktoober 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) jättis 1. septembri 2023. a otsusega nr 186806

rahuldamata kaebaja taotluse vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks (dtl-d 26-27). Vastustaja

tuvastas, et kaebaja õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 51 alusel arvestatud keskmine

sissetulek kuus ületab igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse

saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära, mistõttu kaebajal ei ole õigust saada

toetust.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse HTM-i 1. septembri 2023. a otsuse nr 186806

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja toetusetaotlus uuesti läbi. Kaebuse

kohaselt pole vaidlustatud otsusest võimalik aru saada, keda peetakse kaebaja pereliikmeteks

ning millist sissetulekut nii kaebaja kui tema pereliikmete puhul arvestatakse.

Juhul, kui ÕÕS § 51 mõtteks on arvestada ka üliõpilase nende vanemate sissetulekutega, kes ei ela

taotlejaga koos ja ei moodusta ühte leibkonda, siis piirab see ebaproportsionaalselt juurdepääsu

haridusele ning on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 37.

3. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et ÕÕS § 51 sätestab üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise alused ning

toob ära, keda loetakse üliõpilase perekonnaliikmeteks. Taotlemisel olid kaebajale näha kõik

pereliikmed, keda arvatakse pereliikmete hulka. HTM lähtub otsuste tegemisel Maksu- ja

Tolliameti (MTA) andmetest, mis saadakse maksukohustuslaste registrist infopäringuna. Kaebaja

ei ole viidanud, et esitatud andmed oleksid valed. Taotluse esitamisel kinnitas kaebaja, et esitatud

andmed on korrektsed ja taotlusele ei esitatud ka täiendavaid andmeid, mida oleks saanud võtta

aluseks otsuse tegemisel.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 18. jaanuari 2024. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus sedastas, et kaebaja on alla 24-aastane üliõpilane, kes elab koos oma emaga.

Vaidlust ei ole, et mõlema vanema arvestamisel pereliikmena on kaebaja pereliikmete

koosseis viieliikmeline.

6. Vajaduspõhine õppetoetus on üliõpilasele antav ning isiku majanduslikust olukorrast lähtuv

rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. ÕÕS § 5 lg 21 p

3 sätestab vajaduspõhise õppetoetuse saamise õiguse eeldusena asjaolu, et üliõpilase ÕÕS §

51 alusel arvestatud keskmine sissetulek kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud

vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. 2023.

aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p-ga 1 on üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks

arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäär 762,5 eurot kalendrikuus. Kaebaja leiab, et tema

isa sissetulekuid ei oleks tohtinud vajaduspõhise õppetoetuse määramisel arvesse võtta, sest

kaebaja ei ela koos isaga.

7. ÕÕS § 51 lg 2 kohaselt loetakse vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel üliõpilase

perekonnaliikmeteks teiste hulgas (p 1) kuni 24-aastase üliõpilase vanemad juhul, kui

üliõpilane ei ole abielus ega lapse vanem või eestkostja.

Säte on konkreetne,

tõlgendamisruumi ei jäta. Seetõttu saavutaks kaebaja kaebusega taotletava eesmärgi vaid

juhul, kui viidatud säte tuleks selle põhiseadusvastasuse tõttu jätta kohaldamata.

8. Kaebaja pereliikmete sissetulekute summa tema isa tulusid arvestamata oleks jäänud alla

2023. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud keskmise sissetuleku ülemmäära

762,5 eurot kuus. Järelikult oleks kaebaja isa sissetulekute mittearvestamine mõjutanud

kaebaja osas tehtud HTM 1. septembri 2023. a otsuse nr 186806 sisu ning ÕÕS § 51 lg 2 p 1

on asjassepuutuv säte.

9. ÕÕS-i ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (236 SE)

seletuskirja järgi on vajaduspõhise õppetoetuse eesmärk toetada eelkõige neid peresid, kes

elavad allpool vaesuspiiri. Eelnõu koostamisel seati eesmärgiks jääda toetuse tingimuste

seadmisel võimalikult olemasolevate andmete põhiseks, et vajaduspõhise õppetoetuse

taotlemine oleks üliõpilasele võimalikult vähekoormav ning sellega ei kaasneks

administreerimiseks vajalikke kulutusi, mille võrra õppetoetusteks makstavad vahendid

väheneksid. Kuna kõrgharidus on ühtlasi nii avalik kui ka erahüve, on mõistlik eeldada, et

järeltulijate kindlama tuleviku tagamiseks osalevad üliõpilaste elamiskulude katmisel

vanemad (ka juhul, kui vanemad ei ole teineteisega abielus) ning samuti on üliõpilastel

võimalus võtta õppelaenu. Administreerimise lihtsust saab pidada legitiimseks eesmärgiks,

millega põhjendada vanemate sissetulekutest lähtumist vajaduspõhise õppetoetuse

määramisel.

10. Riigil on küll kohustus aidata puudustkannatavaid isikuid, kuid seadusandja on võrdlemisi

vaba otsustama, milliste meetmetega seda teha. Vajaduspõhise õppetoetuse maksmise

kohustus ei tulene riigile PS-st, vaid riik on endale selle ülesande ise võtnud. Niisugusel juhul

ei riivata selle määramata jätmisega kaebaja PS § 28 lg-st 2 ega kaebaja poolt viidatud PS §-st

37 tulenevaid subjektiivseid õigusi.

11. Puudust kannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või

osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudust kannatava

perekonnaliikme eest hoolitsema (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

otsused nr 3-4-1-7-03 (p 18) ja 3-4-1-67-13 (p 32)). Ühest vanemast või mõlemast vanemast

eraldi elamine üldjuhul ei katkesta üliõpilase majanduslikku sidet vanematega. Kaebaja pole

ka ise välja toonud, et temast eraldi elav isa teda ei toeta. Vanematel ei ole küll kohustust

pidada ülal oma täisealisi kõrgharidust omandavaid lapsi (PKS § 97), kuid praktikas on see

üldteadaolevalt siiski väga tavapärane.

12. Kaebajale pidi olema teada, kelle sissetulekuid hakatakse arvestama ja milline oli

perekonnaliikmete sissetulek, kuna vastavad andmed nähtusid taotluse esitamisel. Ka on

vaidlustatud otsuses viide, et otsuse alusandmetega on taotlejal võimalik tutvuda

haridusportaalis edu.ee.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses palub kaebaja tuvastada, et ÕÕS § 51 lg 1 ja lg 2 p 1 on vastuolus PS-ga

osas, milles need sätted võimaldavad võtta toetuse taotlemisel keskmise sissetuleku arvestamisel

aluseks ka vanema sissetuleku, kes ei ela koos toetuse taotlejaga ning jätta need sätted selles osas

kohaldamata. Kohus on ebaõigesti kohaldanud õigust, kui on leidnud, et ÕÕS § 51 lg 1 ja lg 2 p 1

ei piira ebaproportsionaalselt kaebaja PS-s 37 sätestatud õigust. Näitena tõi kaebaja juba

halduskohtus välja just lasterikaste perede kodutoetuse kasutamise tingimused ja korra, mis lubab

toetuse taotlusel võtta aluseks just leibkonnaliikme tulu arvestades ainuüksi leibkonda kuuluvaid

isikuid. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb Riigikohtu pikaajalise praktika järgi

hinnata kolmeastmeliselt – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka

proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Halduskohus pole sellist hindamist

proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamiseks läbi viinud. Piirang ei ole kaebaja suhtes mõõdukas,

kuna kohtu selgitatud piirangu eesmärk (nö vältida toetuse väljamaksmisel administratiivseid

raskusi) ei saa olla kaalukam, kui sättega haridusele juurdepääsu õigusesse sekkumine.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja selle vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vastustaja leiab, et ÕÕS § 51 lg 1 ja lg 2 p 1 ei sätesta isikute õigusi ega vabaduste piiramist.

PS § 37 järgi on igaühel õigus haridusele. ÕÕS ei reguleeri hariduse andmist või ei sea piiranguid

hariduse kättesaadavusele. ÕÕS puhul on tegemist soodustavate ja toetavate meetmetega hariduse

omandamiseks, kuid mitte keelavate või piiravate normidega. Samuti ei saa pidada vajaduspõhist

õppetustust sotsiaaltoetuseks, kuna tegemist on selgelt õppimisega seotud toetusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on selgitanud vajaduspõhise õppetoetuse eesmärki ning taotlemise tingimusi ja

arusaadavalt selgitanud, miks ÕÕS § 51 lg 1 ja lg 2 p 1 on põhiseaduspärased. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata

vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

16. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja, et ÕÕS § 51 lg 1 ja lg 2 p 1 piiravad

ebaproportsionaalselt kaebaja õigust haridusele ja vabale eneseteostusele ja on seetõttu vastuolus

põhiseadusega.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebaja etteheitega, nagu

ei oleks halduskohus hinnanud regulatsioonist tuleneva kaebaja õiguste riive mõõdukust.

17. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust, et vastustaja keeldus kaebajale vajaduspõhise

õppetoetuse määramisest põhjusel, et ÕÕS § 51 lg 1 järgi arvestatud kaebaja keskmine sissetulek

kuus ületas 2023. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud keskmise sissetuleku

ülemmäära 762,5 eurot kuus. Seega ei olnud kaebajale toetuse maksmine lubatav tulenevalt ÕÕS

§ 5 lg 21 p-st 3. Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud, et vastustaja

lahendas tema taotluse kehtiva õiguse kohaselt. Kui perekonnast lahus elava isa tulusid ei oleks

kaebaja keskmise sissetuleku arvestamisel arvesse võetud, siis kvalifitseerunuks kaebaja toetuse

saajaks. Seega on ÕÕS § 51 lg 2 p 1, mis näeb ette, et kaebaja perekonnaliikmeks toetuse

taotlemisel loetakse tema vanemad sõltumata sellest, kas nad elavad kaebajaga koos, asjasse

puutuvaks normiks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 ja § 14 lg 2

tähenduses.

18. Halduskohus selgitas, et toetuse tingimuste kujundamisel seatud eesmärk jääda võimalikult

olemasolevate andmete põhiseks, et toetuse taotlemine oleks vähekoormav ning sellega ei

kaasneks administreerimiseks vajalikke kulutusi, mille võrra õppetoetusteks makstavad vahendid

väheneksid, on legitiimine eesmärk.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on üliõpilase keskmise sissetuleku arvutamisel tema mõlema

vanema tuludega arvestamine, sõltumata sellest, kas vanemad omavahel või koos üliõpilasega

moodustavad ühise leibkonna, toetuse administreerimise efektiivsuse saavutamiseks sobiv meede.

Registriandmetele toetumine soodustab toetustaotluste efektiivset lahendamist ja võimaldab

toetuse tarbeks suunatavatest eelarvevahenditest enam kasutada toetuste maksmiseks ja vähem

toetusetaotluste administreerimiseks.

20. Meede on vajalik. Taotlejate nende vanemate ühte leibkonda kuulumise kindlakstegemine ei

ole võimalik ainuüksi registriandmete põhjal. See nõuaks täiendavate vahendite suunamist

toetusetaotluses esitatud andmete kontrollimiseks. Sama eesmärki ei saa vähemalt sama tõhusalt

saavutada muude vahenditega. Näiteks taotlejate kinnitused või ka rahvastikuregistri andmed

taotlejate leibkonna liikmete kohta võivad olla ebatäpsed ega võimalda lahendada toetusetaotlusi

ainuüksi andmete põhjal. Ringkonnakohtule ei ole teada muid meetmeid, mis võimaldaks

lahendada toetusetaotlusi sama efektiivselt, kuid oleks kaebaja suhtes vähem koormavad.

21. Meede on kaebaja suhtes mõõdukas. ÕÕS § 1 lg 1 järgi on õppetoetuste eesmärk tagada

ligipääs kõrgharidusele ning motiveerida kõrgharidust omandavat üliõpilast täiskoormusega ja

edukalt õppima ning õppekava nominaalkestusega läbima. Vajaduspõhise õppetoetuse

määramata jätmine võib riivata kaebaja õigust haridusele juhul, kui toetuse saamata jäämise

tõttu kaebaja ei saa õpinguid jätkata või peab tegema selleks ebamõistlikke pingutusi.

Praeguses asjas ei ole kaebaja väitnud, et toetuse saamata jäämise tõttu oleks ta sunnitud

loobuma kõrghariduse omandamisest või, et kõrghariduse omandamine oleks oluliselt

takistatud, sest kaebaja on sunnitud samaaegselt töötamata või, et seetõttu ei oleks võimalik

läbida õppekava nominaalkestusega. Vaatamata sellele, et halduskohus sellele tähelepanu

juhtis, ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud sedagi, et kaebajast lahus elav isa ei toetaks teda

kõrghariduse omandamisega seotud kulude katmisel. Nendel asjaoludel ei saa järeldada, et

kaebaja õigust haridusele oleks riivatud intensiivselt.

22. Riigikohus on selgitanud1, et kutsehariduse edendamine ei kuulu PS § 28 lõike 2

kaitsealasse. Ringkonnakohtu hinnangul saab sama järeldada kõrghariduse kohta. Seega ei saa

kõrghariduse omandamise soodustamisel suunatud toetust seostada põhiõigusega riigi abile

puuduse korral. Seetõttu on halduskohus põhjendatult selgitanud, et juhul kui kaebaja sooviks

oli saada abi puuduse korral, on riik loonud selleks teist liiki toetused (näiteks

toimetulekutoetus).

23. Teisalt saab järeldada, et riigil ei olnud vältimatut kohustust näha ette vajaduspõhise

õppetoetuse maksmine üliõpilastele. Seetõttu oli seadusandjal kõrghariduse omandamise

soodustamiseks meetmete kujundamisel avar otsustusruum. Seadusandja ongi seda kasutanud,

nähes ette kõrgharidust omandavatele üliõpilastele ette vajaduspõhise õppetoetuse (ÕÕS § 2 p

4) ja ka vajaduspõhise eritoetuse (ÕÕS § 2 p 5).

ÕÕS § 5 lg 22 järgi on üliõpilasel, kelle vajaduspõhise õppetoetuse taotlus on asjaomasel semestril

jäetud rahuldamata põhjusel, et see ei vastanud käesoleva paragrahvi lõike 21 punktis 3 nimetatud

tingimusele, on õigus taotleda vajaduspõhist eritoetust, kui:

1) tema ja käesoleva seaduse § 51 lõikes 2 nimetatud perekonnaliikmete vajaduspõhise

õppetoetuse taotluse esitamisele eelnenud kolme kuu keskmine sissetulek ei ületa igaks aastaks

riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku

ülemmäära, eelkõige kui nimetatud sissetulek on vähenenud seoses üliõpilase või tema

perekonnaliikme töötuna arvele võtmisega või puuduva töövõimega või

2) ta vastab muudele õppeasutuse kehtestatud tingimustele, mis on seotud üliõpilase majandusliku

olukorra halvenemisega või muu raske majandusliku olukorraga, mis takistab üliõpilasel õpingute

jätkamist.

Seega on seadusandja ette näinud vajaduspõhise toetuse saamise võimaluse ka neile üliõpilastele,

kelle keskmine igakuine sissetulek ületab riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud keskmise

sissetuleku ülemmäära, kuid kellel sellele vaatamata raske majanduslik olukord takistab õpingute

jätkamist. Lisaks sätestab ÕÕS § 5 lg 6, et õppeasutus moodustab eritoetuse fondi, millesse

suunatakse kuni 50 protsenti põhitoetuse fondi vahenditest. Lisaks suunatakse eritoetuse fondi

põhitoetuse fondidest ülejäänud vahendid. Kui ka eritoetuse fondis tekib ülejääk, on õppeasutusel

õigus tekkinud jääki fondide vahel jagada. Eritoetuse fondist võib anda toetusi ÕÕS § 5 lõike 1

punktides 2 ja 3 nimetatud nõudeid arvestamata ning võttes arvesse muid õpilase õpingute

jätkamist takistavaid asjaolusid. Seega võib õppeasutusel olla võimalik maksta vajaduspõhist

eritoetust üldkorrast soodsamatel tingimustel. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks taotlenud

õppeasutuselt vajaduspõhist eritoetust ja selle määramisest talle oleks keeldutud.

24. Nendel asjaoludel ei saa järeldada sedagi, et kaebajale vajaduspõhise õppetoetuse maksmisest

keeldumisega oleks ebaproportsionaalselt riivatud võrdsuspõhiõigust. Kaebajat võidakse kohelda

ebavõrdselt, kui tema keskmise sissetuleku arvestamisel arvestatakse perekonnast lahus elava isa

tuludega, kes tegelikult ei aita kaebajat kõrghariduse omandamise kulude katmisel. Samas saab

eeldada, et perekonnaga koos elav vanem aitab vähemalt kaudselt oma lapse kõrghariduse

omandamisele kaasa isegi juhul, kui abi ei ole otseselt rahaline. Samas ei ole kaebaja väitnud, et

isa kaebaja kõrghariduse omandamise kulude kandmisel ei aitaks. ÕÕS § 5 lg 22 alusel määratav

vajaduspõhine eritoetus, eelkõige võimalus maksta vajaduspõhist eritoetust ka sõltumata keskmise

sissetuleku suurusest, kui esinevad muud õppeasutuse kehtestatud tingimused, mis on seotud raske

majandusliku olukorraga, mis takistab õpingute jätkamist.

25. Nendel asjaoludel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

1 Vt RKPjK 2. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-33-14 (p 35)

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

27. Kaebaja ja tema perekonnaliikmete eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3)

/allkirjastatud digitaalselt/