3-24-942/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. septembril 2024 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-942

Haldusasi

X kaebus Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja

kommunaalosakonna 1. märtsi 2024. a otsuse tühistamiseks

ning Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakonna

kohustamiseks projekteerimistingimusi väljastama

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja Viktoria Tuulas

Vastustaja Viimsi vald, esindaja Karin Mägi

Kaasatud haldusorgan Keskkonnaamet, esindaja Eveli

Misnik

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 27. augustil 2024

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakonna 1. märtsi 2024. a

otsus nr 10-5.1/1067.

3. Kohustada Viimsi valda otsustama X projekteerimistingimuste taotluse nr

2211002/08291 üle 60 päeva jooksul praeguse otsuse jõustumisest.

4. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4190 eurot. Jätta ülejäänud

kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25. oktoobril 2024 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-…

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 5. juulil 2022 Viimsi Vallavalitsusele projekteerimistingimuste

taotluse nr 2211002/08291 Pendikse (katastritunnusega 89001:003:0311) maaüksusel

tuulegeneraatori (võimsus 900 kW, kõrgus maapinnast 75 m, rootori diameeter 58 m,

masti kõrgus 46 m) püstitamiseks. X on kinnistu omanik ning taotlusele oli lisatud

naabrite nõusolek.

2. Kuna Pendikse kinnistu asub ranna ehituskeeluvööndis, pöördus Viimsi

Vallavalitsus Keskkonnaameti (KeA) poole, kes esitas 10. novembril 2022 arvamuse

nr 6-2/22/11628-3.

3. Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakond andis 2. mail 2023

haldusakti, millega keeldus projekteerimistingimuste andmisest.

4. Tallinna Halduskohus tegi 1. detsembril 2023 otsuse haldusasjas nr 3-23-334,

millega rahuldas X kaebuse Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakonna 2.

mai 2023. a otsuse tühistamiseks ning kohustas Viimsi Vallavalitsust otsustama X

projekteerimistingimuste väljastamise taotluse üle kahe kuu jooksul otsuse

jõustumisest. Otsus jõustus 3. jaanuaril 2024 edasi kaebamata.

5. Viimsi Vallavalitsus pöördus uuesti KeA poole, kes esitas 31. jaanuaril 2024

arvamuse nr 7-9/23/24971-6, milles leidis järgmist.

5.1.

Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 4 p-s 9 sätestatud erandit ehituskeelust saab

kaaluda vaid olemasoleva seaduslikul alusel püstitatud elamu korral. Vastasel juhul

kaotavad LKS-s sätestatud piirangud mõtte, kuna looks eelduse, et

ehituskeeluvööndisse ebaseaduslikult elamu püstitamisel oleks võimalik mööda minna

LKS 6. ptk-s sätestatust. Tõlgendust toetab LKS § 38 lg 9, mille kohaselt ei teki isikul,

kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, õiguspärast ootust

ehitamise õiguspärasuse osas isegi, kui kohalik omavalitsus lubab ehituskeeluvööndis

ehitamist. Ebaseaduslike ehitiste planeeringumenetluses seadustamisega seotud

taotlusi lahendades lähtub KeA põhimõttelisest hinnangust, kas ehitise rajamiseks

oleks saadud nõusolek, kui seda oleks küsitud enne ehitamist.

5.2.

Pendikse katastriüksusel ei asu ühtegi ehitist. Pendikse ja Kaasiku on eraldi

katastriüksused, kuid kuuluvad alates 2022. a novembrist Pendikse kinnistu koosseisu.

Kaasiku katastriüksusel (katastritunnus 89001:001:1239) on kaks hoonet, sh elamu

olemas 1999. a Maa-ameti ortofotol. Hoonete püstitamise aega ja seaduslikkust tuleb

täpsustada, sest 1995 kehtestatud ranna ja kalda kaitse seadusega hakkas saarel

kehtima ehituskeeluvööndi piirang 200 m ulatuses. Ülejäänud kaks hoonet on

püstitatud ehituskeelu ajal aastatel 2002–2003 ebaseaduslikult. Ehitised on registrisse

kantud nende seaduslikkust kontrollimata. Ehitiste seadustamise võimalikkus tuleb

välja selgitada planeerimismenetluses, sh on seal vaja saada KeA nõusolek

ehituskeeluvööndi vähendamiseks LKS § 40 lg 4 alusel.

5.3.

Tuulik võib teenindada nii elamut kui ka sellega samal katastriüksusel

paiknevaid abihooneid (ehitusseadustiku (EhS) lisa 1 kohased „elamu teenindamiseks

2(16)

3-…

vajalikud hooned“), mille teenindamiseks vajalikku energiakulu saab pidada elamu

tarbeks vajalikuks energiakuluks. LKS § 38 lg 4 p 9 kohast erisust ei saa aga

rakendada katastriüksusel, kus puudub elamu. LKS § 38 lg 4 p 9 kohaldamisel tuleb

hinnata katastriüksusel oleva elamu aastast energiakulu kavandatava elektrijaama

aastase toodetud energiahulgaga. Kui elamu tarbeks kulub keskmiselt sama palju või

rohkem energiat, kui elektrijaam keskmiselt toodab, võib seda lugeda tehnorajatiseks

elamu tarbeks.

5.4.

Kui tuulikut soovitakse püstitada elamu tarbeks, peab see asuma elamuga samal

katastriüksusel. Katastriüksustele saab mh määrata erineva sihtotstarbe. LKS § 38 lg 4

p 9 sätestab erisuse üksnes olemasoleva elamu tarbeks vältimaks olukorda, kus

hoonestamata katastriüksusel rajatakse etteruttavalt kõik vajalikud kommunikatsioonid

ilma, et seal oleks elamu. LKS § 38 lg 4 p 9 erisuse kehtestamisel on

ehituskeeluvööndis ehitamise mõjusid juba hinnatud ja seaduse väljatöötaja jõudis

järeldusele, et vaid olemasoleva elamu tarbeks ehitatava tehnosüsteemi randa

ehitamisel on kahjulik mõju ranna kaitse eesmärkidele piisavalt väike, et võimaldada

erisust ilma planeerimismenetlust läbimata. Teiste kinnistute energiavajaduse

katmiseks on erandi tegemist võimalik kaaluda LKS § 38 lg 5 p 8 erandi alusel,

arvestades ranna kaitse eesmärke. Suurema võimsusega tuuliku püstitamisel ja selle

teenindamiseks vajaliku taristu (juurdepääsutee, elektriliinid) rajamisel on ehitisealune

pindala ja ehitamise maapinda (sh taimestikku) kahjustav mõju oluliselt suurem kui

ühe elamu tarbeks mõeldud väiketuuliku korral. Suurema mastaabiga tuulikud

põhjustavad ka suuremat negatiivset mõju linnustikule ja nahkhiirtele, kelle jaoks

veekogude kaldad on olulisteks elupaikadeks või rändeteedeks.

6. Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakond tegi 1. märtsil 2024

otsuse nr 10-5.1/1067, millega keeldus taas projekteerimistingimuste andmisest.

Otsust põhjendas vastustaja järgmiselt.

6.1.

Kuna Kräsuli saar, millel Pendikse kinnistu asub, ei kuulu Viimsi

Vallavolikogu 11. jaanuari 2000. a otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa

üldplaneeringu koosseisu, puudub alal üldplaneering. Samuti pole alal kehtivat

detailplaneeringut, millega oleks ehituskeeluvööndit vähendatud. LKS § 38 lg 1 p-st 1

tulenevalt on Kräsuli saarel ehituskeeluvöönd laiusega 200 m. LKS § 38 lg 4 p-de 8 ja

9 kohaselt ei laiene ehituskeeld maakaabelliinile ega olemasoleva elamu tarbeks

rajatavale tehnovõrgule või -rajatisele.

6.2.

Vald nõustub KeA tõlgendusega, et EhS ja LKS seisukohalt on olemasoleva

ehitise tähendus erinev. EhS-st tulenevalt ei ole olemasoleva ehitise puhul määrav selle

seaduslikkus ja olemasolevate ehitistena on käsitletavad kõik ehitised, mis on looduses

olemas. LKS puhul aga on ehitise seaduslikkus oluline, sest teistsugune lähenemine

läheks vastuollu seaduse eesmärgiga ning muudaks ranna ja kalda kaitseks kehtestatud

piirangud mõttetuks.

6.3.

Omanikul tuleb tõendada, et Kräsuli saarel asuvad hooned, sh Kaasiku

katastriüksusel paiknev elamu on püstitatud õiguslikul alusel. Seda ta teinud ei ole.

Kui omanikul seda võimalik teha ei ole, ei saa LKS § 38 lg 4 p-s 9 sätestatud erisust

rakendada ja tuuliku püstitamiseks on võimalik teha ehituskeeluvööndist erand LKS §

38 lg 5 p 8 alusel planeerimismenetluses, kus ühtlasi saab otsustad ehitiste

seadustamise võimaluse üle.

6.4.

Kokku on projekteerimistingimuste väljastamisele kolm takistust: Pendikse

katastriüksusel ei asu olemasolevaid ehitisi (seda ei muuda kinnistute liitmine),

3(16)

3-…

tõendamata on Kaasiku kinnistul asuvate ehitiste püstitamise seaduslik alus ning

tõendamata on taotletava tuuliku võimsuse vastavus olemasoleva ehitise tarbeks

vajamineva energiaga.

7. X esitas 28. märtsi 2024 kaebuse Viimsi Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaal-

osakonna 1. märtsi 2024. a otsuse tühistamiseks ning valla kohustamiseks väljastama

projekteerimistingimusi Pendikse kinnistule tuulegeneraatori ja elektrimaakaabelliini

rajamiseks. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

7.1.

Otsus on vastuolus Tallinna Halduskohtu otsusega asjas nr 3-23-334. HKMS §

177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Säte ei piira

kohustuslikkust otsuse resolutsiooniga. Kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse

asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist

puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on esitatud kohtuotsuse

põhjendustes (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27).

7.2.

Kaebaja kinnistul paiknevad hooned, sh elamu on vastustaja ise 2019. aastal

ehitisregistrisse kandnud. Elumaja on ehitatud 1925. aastal õiguslikul alusel ning selles

on järjepidevalt elatud viimased 100 aastat. Kaebaja ostis hooned (elamu, kuur ja ait)

notariaalse lepinguga 26. oktoobril 1993 ega ole hooneid ümber ehitanud, lammutanud

ega uutega asendanud. Viimsi Vallavalitsuse 29. detsembri 1993. a korraldusega nr

354, mille lahutatuks lisaks on maa omandisse andmise (kinnistu moodustamise)

toimik nr 302, jäeti maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel tagastamata

0,1892 ha endisest kinnistust, millel paiknevad Xle kuuluvad hooned, ja määrati

tagastamata jäänud maa eest Fanni Rosenbergile kompensatsioon. Seega on vastustaja

valduses dokumentaalsed tõendid, millest nähtuvalt elamu, kuur ja ait asusid Pendikse

kinnistul juba 1993. aastal, st enne ehituskeeluvööndi kehtestamist. Ehitiste registrisse

kandmisel 2019. aastal kaebaja taotluse alusel ei tekkinud vallal ehitiste seaduslikku-

ses küsimust. Seejuures kohustas ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise

seaduse (EhSRS) § 26 lg 3 kohalikke omavalitsusi ehitisregistri andmeid korrastama ja

kõiki seni registrisse kandmata hooneid ortofotode alusel üle kontrollima. Seega tuli

vallal enne kande tegemist hooned üle kontrollida.

7.3.

Tallinna Halduskohus leidis asjas nr 3-23-334 tehtud kohtuotsuses (p 25), et

see, et kavandatav tuulegeneraator teenindab ka teisi kinnistuid peale Pendikse, ei ole

LKS § 38 lg 4 p-ga 9 vastuolus. Vaidlusalusel alal ei asu ühtegi kaitseala. Viimsi valla

uue üldplaneeringu dokumentides on 30–60 m kõrgust tuulikut nimetatud

kodutarbimise tuulikuks.

7.4.

Vastustaja ja KeA seisukohal, mille kohaselt ühel kinnistul asuvad hooned

peavad asuma ka ühel ja samal katastriüksusel, pole õiguslikku alust ega ka sisulist

põhjendust. Katastriüksuste liitmine on maakorralduslik toiming, mis on vastustaja

pädevuses.

7.5.

Haldusakti põhjendused on segased ja kohati loetamatud.

7.6.

KeA seisukoht tugines ebaõigele väitele ehitiste ebaseaduslikkuse kohta ja on

seetõttu õigusvastane.

7.7.

Jaanuaris 2024 algatas vastustaja omaalgatuslikult riikliku järelevalve

menetluse kaebaja kinnistul asuvate ehituste seaduslikkuse üle, milles saadud teabe

edastas KeA-le, rikkudes sellega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg-d 1 ja 2.

4(16)

3-…

Vastustaja ei tegutsenud erapooletult ja hoolikalt ning rikkus uurimispõhimõtet, jättes

olulised asjaolud välja selgitamata. Vastustaja pole kaebajale selgitanud, millised

konkreetsed dokumendid tal tuleb vallale esitada.

7.8.

Vastustaja ja KeA seisukohad on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiviga (EL) 2018/2001, millega muudeti taastuvenergia direktiivi 2009/28/EÜ,

mille eesmärk on suurendada taastuvenergia tootmist kui ka tarbimist nii

kodumajapidamiste juures kui ka suurtootjate ja -tarbijate tasandil. Muudatused võeti

Eestis üle 28. mail 2022 jõustunud energiamajanduse korralduse seaduse (EnKS)

muudatustega. EnKS § 2 p 231 kohaselt on oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbija

lõpptarbija, kelle peamiseks äri- või kutsetegevuseks ei ole energia tootmine ning kes

tarbib, salvestab või müüb oma kinnistul taastuvast energiaallikast toodetud energiat.

See uus käsitlus võimaldab tarbijal omatarbeks toodetud energiat, mida ära ei tarbita,

salvestada või müüa. Kaebaja peamine äri- ega kutsetegevus pole energia tootmine.

8. 13. augustil 2024 esitatud täiendavas seisukohas leidis kaebaja järgmist.

8.1.

EhSRS § 28 lg 1 kohaselt enne 2003. a 1. jaanuari ehitatud ehitisele võib anda

ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamise või ehitise kasutamise teavitatuks, lähtudes

EhS-s sätestatust ja arvestades sellest paragrahvist tulenevaid erisusi. Nimetatud

ehitisele võib anda ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamise või ehitise kasutamise

teavitatuks vastavalt EhS lisas 1 või 2 sätestatule. Taotleja esitatud teatisel ja selle

alusel tekkinud kandel on õiguslik tähendus. Kaebaja on registrisse kandmise

menetluse käigus esitanud kõik vastustaja nõutud dokumendid ja fotomaterjalid, mis

tõendavad, et alates 1925. aastast kasutusel olev elamu on olemas ja ohutu. Vastustaja

ei tuvastanud talle esitatud fotomaterjali põhjal, et elamu puhul oleks tehtud loa-

kohustuslikke ümberehitustöid. Meelevaldne on käsitleda igasuguseid katuse ja

fassaadi remonditöid, mida on aastate vältel tehtud elamu korrashoiu eesmärgil,

püstitamise või loakohustusliku ümberehitusena. LKS § 38 lg-s 3 on otsesõnu

sätestatud, et kalda ehituskeeluvööndis on keelatud uute hoonete ehitamine; keelatud

ei ole igasugune ehitamine. 6. märtsi 2024. a „Pealtnägija“ saates on näha, et elamu

siselaudis ja laetalad on säilitatud autentsena.

8.2.

Poolte vahel ei saa olla vaidlust selle üle, et kaebaja on Kräsuli saare elamus

elanud alates 1992. aastast ja seda vastustaja teadmisel, kuna vastustaja on kaebaja

elukoha rahvastikuregistrisse kandnud.

8.3.

Kaebaja esitas 2022. aastal esialgu detailplaneeringu taotluse tuulegeneraatori

püstitamiseks, ent vald ei menetlenud seda, vaid selgitas, et kuna tegu pole

detailplaneeringu

kohustusega

alaga,

saab

olukorra

lahendada

projekteerimistingimustega. Kaebajal soovitati detailplaneeringu taotlus tagasi võtta ja

taotleda projekteerimistingimusi, mida kaebaja tegigi. Praeguseks on menetlus kestnud

ebamõistlikult kaua.

8.4.

Samal päeval esitas kaebaja taotluse, et kaebuse rahuldamise korral tehtaks

vastustajale ettekirjutus otsuse täitmiseks hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumise

päevast arvates ning kohtulahendi täitmata jätmise korral määrataks vastustajale

rahatrahv HKMS § 248 lg-s 1 ettenähtud korras ja ulatuses.

9. Viimsi vald palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda

kanda.

5(16)

3-…

9.1.

Vastustaja kinnitas, et mingit eraldi järelevalvemenetlust Pendikse kinnistul

asuvate hoonete kohta pole algatatud, vaid vald lihtsalt kontrollis Maa-ameti

kaardiväljavõtet, arhiividokumente ja registriandmeid.

9.2.

Ehitisregistri andmetel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus (EhS §

61).

9.3.

Valla arhiivis on olemas 2004. a taotlus Nõmmemaja kinnistul asuva ehitise

registrisse kandmiseks. Kaasiku kinnistul asuva garaaži kohta on teada, et seda ei

nähtu Maa-ameti kaardiväljavõtetel aastatest 1993–2000 ega ka 2002. a metaandmete

kaardilt. Võimalik, et olemas oli vare või vundament, mis on uuesti üles ehitatud.

Elamu ja abihoone on teadmata ajal ümber ehitatud või rekonstrueeritud ja selle kohta

dokumendid või load puuduvad. 2003. a kaardilt juba nähtub saarel teede rajamine ja

garaaž. Kaebaja pole tõendanud, et Kaasiku kinnistul asuvas eluhoones on

järjepidevalt 100 aastat elatud.

9.4.

Kaasiku ja Pendikse katastriüksused on endiselt eraldi katastriüksused, kuigi

kuuluvad alates 2022. aastast ühe kinnistu (Pendikse) koosseisu.

9.5.

Kaebaja esitatud tõendid elamu ja abihoonete ostu kohta tõendab üksnes ostu

fakti, kuid mitte seda, et ehitis pole hiljem ümber ehitatud. Teised kaks hoonet on

püstitatud ehituskeeluvööndi piirangu kehtivusajal 2002–2003 loata. Kaebaja väidab,

et vallale pidi tema poolt 1993. aastal ehitiste omandamine teada olema, kuid neid

andmeid ei ole registrist lihtne leida. Vastustaja küsis kaebajalt ehitiste õigusliku aluse

kohta korduvalt, kuid ei saanud vastust – kaebaja esitas kõnealused dokumendid alles

kohtule. Vähemalt garaaži osas pole seaduslik alus kindlasti tõendatud.

9.6.

LKS § 38 lg 4 p 9 erandit saab kaaluda vaid olemasoleva, seaduslikul alusel

püstitatud elamu korral. Seda toetab ka LKS § 38 lg 9, mis sätestab, et kui kohalik

omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS §-s 38

sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on,

vastavalt HMS-le õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas.

9.7.

LKS § 38 lg 4 p 9 kohase erisuse rakendamisel tuleb hinnata katastriüksusel

olemasoleva elamu aastast elektrienergiakulu kavandatava elektrijaama aastase

toodetud energiahulgaga. Kui elamu tarbeks kulub keskmiselt sama palju või rohkem

energiat, kui elektrijaam keskmiselt toodab, siis võib seda lugeda tehnorajatiseks

elamu tarbeks. Vastasel juhul seda elamu tarbeks lugeda ei saa ja seadusandja mõte on

olnud erandi kohaldamine, mitte kõikide saarel asuvate ehitiste energiatarbimise

tagamine. Teistsugune lähenemine eeldaks seadusandja sekkumist. Seadusandja on

ehituskeeluvööndis ehitamise mõjusid seaduse koostamisel juba hinnanud ning

jõudnud järeldusele, et vaid olemasoleva elamu tarbeks ehitatava tehnosüsteemi

ehitamisel randa on kahjulik mõju ranna kaitse eesmärkidele piisavalt väike,

võimaldamaks ehitustegevuse erisust ilma pikka planeerimisprotsessi läbi viimata.

Kaebaja on küsinud KeA-lt hinnangut erinevate tuuleenergia tootmise lahenduste

kohta, sh nii 900 kW kui isegi 5 MW võimsusega tuulikute kohta. On selge, et tegu

pole ühe või paari elamu tarbeks, vaid äri tegemiseks ja elektrienergia võrku

müümiseks mõeldud tuulikutega.

9.8.

Vastustaja on kaebajale selgitanud, kuidas olukorda lahendada, suunates teda

detailplaneeringumenetluse poole, mis võimaldab kaebaja soove, ehitiste seaduslikkust

ja ehituskeeluvööndi vähendamist ning tootmisotstarbega tuuliku ehitamise kooskõla

ranna ja kalda kaitse eesmärkidega kaalumist.

6(16)

3-…

9.9.

Ortofotode alusel ehitise kandeid teha võimaldavad EhSRS § 26 lg-d 3 ja 4.

Alles hoonete ortofotode järgi registrisse kandmise järel asutakse välja selgitama muid

olulisi asjaolusid.

10. Kohus kaasas 5. juuni 2024. a määrusega menetlusse arvamuse andmiseks

Keskkonnaameti, kes leidis järgmist.

10.1.

Kaks vaidlusalust hoonet (sh ehitisregistris olemasoleva elamuna märgitud

hoone koodiga 121308753) on olemas juba 1999. a Maa-ameti ortofotol. Ehitised

koodidega 121308450 ja 121308759 on KeA hinnangul Maa-ameti kaardirakenduses

kajastuva põhjal püstitatud mittelubatult. KeA selgitused ehitiste seadustamise kohta

olid laiemad, vastusena valla küsimustele, ega olnud mõeldud selliselt, et kõigi

hoonete seadustamine oleks olemasoleva elamu tarbeks tuulegeneraatori püstitamise

eeltingimuseks.

10.2.

KeA jääb mõiste „olemasolev elamu“ sisustamisel 31. jaanuari 2024. a kirjas

leitu juurde. Elamu, mille juurde tuulik soovitakse püstitada, peab olema ehitatud

seaduslikult.

10.3.

LKS § 38 lg 4 p 9 sõnastusest tulenevalt peab kavandatav tehnorajatis olema

vajalik eelkõige ühe olemasoleva elamu tarbeks. Seletuskirja kohaselt anti erandiga

võimalus rajada väikeelamute ja suvilate sihtotstarbeliseks kasutamiseks otseselt

vajalikke tehnovõrke, mis ei mõjuta looduskeskkonda oluliselt. Tehnorajatis on selgelt

olemasoleva elamu tarbeks vajalik, kui elamul vastav tehnovõrk (veevärk,

elektriühendus, kanalisatsioon, küte vms) puudub. Praegusel juhul on kaebaja esitatud

andmete põhjal elamul elektriühendus olemas, mistõttu projekteerimistingimuste

andmisel on oluline kindlaks teha, kas tuulegeneraator on osa olemasoleva elamu

tehnovõrgust ja kas selle eelduslik võimsus vastab elamu mõistlikult põhjendatud

energiavajadusele. Kaebaja poolt vastustajale esitatud projekteerimistingimuste

taotlusele lisatud asendiplaani kohaselt ei ole kavandataval tuulegeneraatoril mingit

seost ühegi Kräsuli saarel paikneva elamu elektrivõrguga ja kaebaja ei ole ka eitanud,

et kavatseb selle abil toodetavat energiat võrku müüa. Isegi kui tõlgendada LKS § 38

lg 4 p 9 laiendavalt ja lugeda erandi eeldused täidetuks ka juhul, kui tuulikut

kavandatakse mitme olemasoleva elamu tarbeks, tuleks kavandatava tehnorajatise

vastavus olemasolevate elamute energiavajadusele siiski usutavalt ära põhjendada.

Kaebaja esitatud andmed ei võimalda sellist järeldust teha. Ta on märkinud

kavandatava tuulegeneraatori võimsuseks on 900kW. Sellise tuuliku aastane tootlikkus

on keskmise 30% kasutusteguri puhul ca 2,36 GWh, mida on oluliselt rohkem elamu

keskmisest aastasest elektritarbimisest (ca 15 000 kWh ehk 0,015 GWh).

Tootmisotstarbel kavandatava tuulegeneraatori rajamine ei ole LKS § 38 lg 4 p-s 9

toodud ehituskeeluvööndi erandi alusel võimalik.

10.4.

Alati pole LKS § 38 lg 4 p-s 9 toodud erandi rakendamisel tingimata välistatud,

et olemasoleva elamu tarbeks kavandatav tuulegeneraator paikneb mõnel teisel

kinnistul või katastriüksusel. Ent elamule võimalikult lähedal paikneva

tuulegeneraatori toodetavat energiat on eelduslikult võimalik kõige optimaalsemalt

tarbimiskohta transportida. Kaebaja pole praegusel juhul tuuliku asukoha valikut

põhjendanud.

10.5.

On tõsi, et taastuvenergeetika arendamine on ülekaalukas avalik huvi ja selleks,

et taastuvenergeetikale üleminekut, sh ka vastavaid loamenetlusi, kiirendada, on

kaebaja viidatud direktiiv vastu võetud. Üksikisik saab aga kohtumenetluses

7(16)

3-…

siseriikliku õiguse vastuolule EL direktiiviga tugineda ainult juhul, kui riik ei ole

direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud. Seda kaebaja ei väida.

10.6.

EnKS muudatused ei mõjuta LKS § 38 lg 4 p 9 tõlgendamist. Iseenesest on

õige kaebaja viide, et need sätted võimaldavad tarbijal omatarbeks toodetud energiat,

mida ära ei tarbita, salvestada või müüa, aga ka see ei muuda LKS § 38 lg 4 p-s 9

sätestatud erandi kohaldamise eeldusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Praeguses asjas on vaidlus haldusakti üle, millega keelduti kaebajale

väljastamast projekteerimistingimusi elektrituuliku tootmisvõimsusega 900 kW

(kõrgus maapinnast 75 m, rootori diameeter 58 m, masti kõrgus 46 m) püstitamiseks

kaebajale kuuluvale Pendikse katastriüksusele Kräsuli saarel. Keeldumise alustena on

otsuses märgitud EhS § 32 p-d 4 ja 6 ning LKS § 38 lg 1 p 1 ja lg 3. Vastustaja leidis,

et täidetud ei ole tingimused, mille alusel oleks võimalik rakendada LKS § 38 lg 4 p-st

9 tulenevat erisust.

12. EhS § 32 kohaselt keeldub pädev asutus projekteerimistingimuste andmisest

muu hulgas, kui projekteerimistingimuste taotlus ei vasta õigusaktist või ehitise

asukohast tulenevatele avalik-õiguslikele kitsendustele (p 4) või EhS § 31 lg 4 p-s 1

nimetatud asutus on jätnud projekteerimistingimuste eelnõu kooskõlastamata ja eelnõu

muutmine ei ole võimalik (p 6). LKS § 38 lg 1 p 1 järgi on ehituskeeluvööndi laius

rannal või kaldal meresaartel 200 m. LKS § 38 lg 3 kohaselt on ranna või kalda

ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. LKS § 38 lg 4 p 9

järgi ei laiene ehituskeeld olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja -

rajatisele.

13. Kohus on seisukohal, et viide EhS § 32 p-le 6 ei ole praegusel juhul

asjakohane. EhS § 31 lg 4 p 1 käsitleb projekteerimistingimuste eelnõu

kooskõlastamist asutusega, kelle seadusest tulenev pädevus on seotud

projekteerimistingimuste taotluse esemega. LKS ei näe aga ette projekteerimis-

tingimuste eelnõu kooskõlastamist KeA-ga LKS § 38 lg 4 kohaldamisel. KeA koos-

kõlastus on nõutav ainult ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks

planeeringuga (LKS § 40 lg-d 3 ja 4). Nii vastustaja kui ka KeA on haldusmenetluses

toimunud kirjavahetuses rääkinud üksnes arvamuse küsimisest ja andmisest seaduse

tõlgendamise kohta, mitte kooskõlastamisest. See KeA arvamus ei olnud vallale siduv,

kuigi see ei tähenda, et vallal olnuks keelatud haldusmenetluses KeA-ga konsulteerida,

arvestades muu hulgas LKS § 38 lg-s 9 sätestatut (vrd ka Riigikohtu otsus nr 3-17-

2013/31, p 24). Eeltoodu ei pea siiski tooma kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamist,

kui alus keeldumiseks oli EhS § 32 p 4 järgi olemas.

14. Projekteerimistingimuste väljastamist LKS § 38 lg 4 p 9 alusel takistas

vastustaja hinnangul esiteks see, et Pendikse katastriüksusel ei asu olemasolevaid

ehitisi (elamut), teiseks, et tõendamata on Kaasiku katastriüksusel asuvate ehitiste

püstitamise seaduslik alus, ja kolmandaks, et tõendamata on tuuliku võimsuse vastavus

olemasoleva ehitise tarbeks vajamineva energiaga.

15. Pendikse kinnistu koosneb Pendikse ja Kaasiku katastriüksustest, mis on

liidetud üheks kinnistuks 2022. a novembris. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas

LKS § 38 lg 4 p 9 kohaldamise eeltingimuseks on, et elamu ja kavandatav tuulik

paikneks samal katastriüksusel.

8(16)

3-…

15.1.

Kohtu hinnangul ei tulene LKS § 38 lg 4 p-st 9 tingimust, et tuulik ja elamu

peaks tingimata paiknema ühel katastriüksusel või isegi samal kinnistul. Sättes on

nõutud, et tehnovõrk või -rajatis oleks rajatud elamu tarbeks, mitte sellega samale

kinnistule või isegi selle kõrvale vms. Ka KeA möönis kohtule 13. augustil 2024

esitatud arvamuses (p 2.6), et erandi rakendamisel pole tingimata välistatud, et

olemasoleva elamu tarbeks kavandatav tuulegeneraator paikneb mõnel teisel kinnistul

või katastriüksusel. Kuigi tuuliku lähedus elamule on kahtlemata üks asjaolusid, mis

võib kinnitada seda, et tuulik on tõesti mõeldud selle elamu tarbeks, ei sõltu see

tingimata katastriüksuse ega ka kinnistu piiridest. Seega ei anna ka asjaolu, et

kavandatud tuulik asub elamust eraldi katastriüksusel, alust projekteerimistingimuste

väljastamisest keelduda.

15.2.

Vastustaja ei ole vaidlusaluses haldusaktis sisuliselt analüüsinud küsimust, kas

tuulik paikneb asukohas, kus sellega on otstarbekas või isegi võimalik toota elamu

tarbeks energiat. Selle on kohtumenetluses kahtluse alla seadnud KeA (vt 13. augusti

2024. a arvamus, p 2.5). Just see on asjaolu, mis on vaja välja selgitada LKS § 38 lg 4

p 9 kohaldamisel, mitte lähtuda formaalselt kinnistu- või katastriüksuse piiridest.

Seejuures ei ole sätte kohaldamise eelduseks siiski see, et tuulik oleks paigutatud

elamule kõige lähemasse võimalikku kohta, vaid arvesse võib võtta ka muid asjaolusid

(sh nt pinnase sobivus, tuuliku optimaalne paigutus tuulte suhtes, kaugus elamutest (st

müra mõju vähendamine) jms). Erinevatel katastriüksustel paiknemine võib oluliseks

osutuda ainult juhul, kui tuuliku katastriüksuse sihtotstarve ei võimalda sinna sellist

tehnorajatist ehitada, kuid sedagi pole vastustaja esile toonud.

16. Teiseks pidas vastustaja projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise

aluseks, et kaebaja pole tõendanud kinnistul asuvate ehitiste püstitamise seaduslikku

alust.

16.1.

Kohus nõustub iseenesest KeA tõlgendusega, millest ka vastustaja lähtus, et

LKS § 38 lg 4 p-s 9 kasutatud mõistet „olemasolev elamu“ tuleb mõista selliselt, et see

olemasolev elamu, mille teenindamiseks tehnovõrku või -rajatist rajatakse, peab olema

seaduslik (kas ehitatud õiguslikul alusel või vähemasti tagantjärele seadustatud). Sätte

eesmärk on lihtsustada olemasoleva elamu kasutamiseks vajalike tehnorajatiste

ehitamist. Tegemist on erandiga üldisest reeglist, mille kohaselt ehituskeeluvööndisse

ehitada ei tohi. Sellise erandi mõte ei saa olla soodustada olukorda, kus isik ehitab

ehituskeeluvööndisse ebaseaduslikult elamu ja seejärel soovib selle juurde lisada veel

tehnorajatisi.

16.2.

Vastustaja heitis oma otsuses kaebajale sisuliselt ette kaasaaitamiskohustuse

täitmata jätmist. HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda

haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete

esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud.

HMS § 38 lg 3 järgi on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja

teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid.

Kohtule nähtub toimiku materjalidest, et kaebaja keeldus vastustajale endale kuuluva

elamu ehitamise seaduslikkust tõendamast sellepärast, et ta ei pidanud seda taotluse

lahendamisel oluliseks asjaoluks – sisuliselt erimeelsuse tõttu õiguse tõlgendamisel (vt

nt 29. veebruari 2024. a arvamus vaidlusaluse haldusakti eelnõu kohta, dtl 80).

Olukorras, kus vastustaja oli kaebajale siiski selgitanud vajadust tõendada ehitise

seaduslikkust (millest ta samast arvamusest nähtuvalt oli aru saanud), pidanuks

kaebaja asjakohased tõendid esitama. Vastustaja leidis õigesti, et asjaolust, et ehitis on

kantud ehitisregistrisse, ei piisa, et tõendada selle seaduslikkust. EhS § 61 lg 1 kohaselt

9(16)

3-…

on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Ka Riigikohus on

selgitanud, et ehitisregistri eesmärk on kajastada võimalikult täpselt olemasolevate

ehitiste faktilist olukorda ning see ei seadusta ehitamist (Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus nr 3-14-52261/59, p 14). Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis oleks tal

takistanud esitada vastustajale haldusmenetluses samu dokumente, mis ta esitas

kohtule kaebuse lisadena 17–19. Isegi kui dokumendid olid põhimõtteliselt vastustaja

enda valduses (kaebuse väide dtl 11), ei saa omandireformi aegsetest toimikutest

asjakohaste dokumentide mitteotsimist vastustajale ette heita olukorras, kus kaebaja

isegi ei viidanud nende olemasolule. Eeldada ei saa kõigi kohaliku omavalitsuse

ametnike teadlikkust kõigist kohaliku omavalitsusüksuse valduses olevatest (sh ilmselt

ammu arhiveeritud) dokumentidest.

16.3.

Kohtumenetluses aga loobus vastustaja elamu õigusliku aluse puudumise

väitest. Kohtuistungil nentis vastustaja esindaja vastuseks kohtu küsimusele

(salvestisel alates 00:49:26), et võib (kohtumenetluses esitatud tõenditest lähtudes)

lugeda elamu olemasolevaks ehitiseks. Elamu põhimõttelise olemasolu osas enne

ehituskeelu kehtestamist on kohtu hinnangul tegemist omaksvõtuga HKMS § 60 lg 2

mõttes. Vastustaja on küll nii 27. mai 2024. a vastuses kaebusele kui ka istungil (alates

00:47:49) esitanud ebamääraseid väiteid elamu ümberehitamise kohta, kuid möönis

istungil, et tegu on üksnes kahtlusega, ega toonud välja ühtegi konkreetset ümber-

ehitustööd. EhS § 4 lg 3 kohaselt on ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine

ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt, kusjuures

ümberehitamisena ei käsitleta olemasoleva ehitise üksikute osade vahetamist

samaväärsete vastu. Seega ei saa mitte igasugust vana ehitise uuendamist (mille toimu-

mine umbes 100 a vanuse ehitise puhul on ilmselgelt usutav) pidada ümberehitamiseks

EhS tähenduses. Kui uue hoone püstitamine on tegevus, mille puhul võib eeldada loa-

või teatamiskohustust ja pigem on ehitise omanikul kohustus ehitustegevuse

õiguslikku alust tõendada, siis olemasoleva ehitise hooldamise ja uuendamise puhul

eeldab kohaliku omavalitsuse väide, et tegu on ümberehitamisega EhS tähenduses,

viidet mingile konkreetsele erinevusele varasema ja praeguse ehitise vahel või EhS § 4

lg-s 3 nimetatud tegevusele. Praegusel juhul vastustaja selliseid asjaolusid esile toonud

ei ole. Seega saab vaidlusalust elamut lugeda olemasolevaks LKS § 38 lg 4 p 9

tähenduses.

16.4.

Kohus märgib, et praeguses vaidluses ei ole oluline küsimus abihoonete

püstitamise õiguslikest alustest. LKS § 38 lg 4 p 9 käsitleb tehnorajatiste rajamist

üksnes elamu tarbeks. Kui KeA-l või vastustajal on kahtlus kaebaja kinnistul asuvate

kõrvalhoonete seaduslikkuses, tuleb selle küsimusega tegeleda konkreetse

järelevalvemenetluse raames. LKS § 38 lg 4 p 9 erandi kohaldamisel ei ole sel aga

tähtsust.

17. Kolmas alus projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumiseks oli, et

tõendamata on tuuliku võimsuse vastavus olemasoleva ehitise tarbeks vajamineva

energiaga.

17.1.

Selle küsimuse üle vaieldi ka varasemas vaidluses samade poolte vahel

(haldusasi nr 3-23-334). Nimetatud asjas 1. detsembril 2023 tehtud otsuses asus

Tallinna Halduskohus seisukohale, et see, et tuulik teenindab ka teisi saarel asuvaid

kinnistuid peale Pendikse, ei ole LKS § 38 lg 4 p-ga 9 vastuolus – muidu peaks iga

majapidamine endale eraldi tuuliku püstitama, mis poleks sätte mõttega rohkem

kooskõlas. Kohus möönis ka võimalust, et kaebaja taastab Kräsuli saarel veel ajaloolisi

hooneid olemasolevatele vundamentidele, mis samuti võib elektritarbimist saarel tõsta.

10(16)

3-…

Kohus heitis vastustajale ette, et valla seisukohad tuuliku üledimensioneerituse kohta

on jäänud kohaselt sisustamata ja õiguslikult motiveerimata, samuti et haldusaktis pole

välja toodud konkreetseid negatiivseid mõjusid, mis välistaks kaebaja soovitud tuuliku

püstitamise.

17.2.

HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele

kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel

asjaoludel. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et see säte ei piira kohtuotsuse

kohustuslikkust üksnes otsuse resolutsiooniga, vaid kui kohus teeb haldusorganile

ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut

läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud

kohtuotsuse põhjendustes – need on hõlmatud kaebuse alusega HKMS § 177 lg 1

mõttes. Teistsugune lähenemine võimaldaks haldusorganil korduvalt teha samu

kaalumisvigu, mis tooks kaasa juba lahendatud vaidluste kordumise (otsus asjas nr

3-3-1-14-15, p 27).

17.3.

Iseenesest ei tähenda eeltoodu, et Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2023. a

otsuse seisukohad oleks kohustuslikud KeA-le, kes eelmises kohtuasjas

menetlusosaliseks ei olnud. KeA seisukohad aga ei olnud omakorda

projekteerimistingimuste taotluse lahendamisel vastustajale siduvad (vt praeguse

otsuse p 13) ning vastustajal tuli HKMS § 177 lg-st 1 lähtudes võtta taotluse

lahendamisel aluseks kohtu suunised.

17.4.

Praegusel juhul ei ole vastustaja otsustamisel lähtunud talle kohustuslikest

kohtu suunistest, vaid nõustunud KeA seisukohaga, kes leidis, et kui elamu tarbeks

kulub keskmiselt sama palju või rohkem energiat, kui elektrijaam keskmiselt toodab,

siis võib seda lugeda tehnorajatiseks elamu tarbeks, kuid vastasel juhul LKS § 38 lg 4

p 9 erandit kohaldada ei saa (vt vaidlusaluse haldusakti p-d 5.7, 5.9 ja 5.11). Tegemist

on olulise veaga, mis võis viia vale otsuseni. Nimelt ei ole halduskohtu varasema

otsuse kohaselt tähtis see, kas tuuliku võimsus vastab ühe konkreetse elamu

elektritarbimisele, vaid tuulik võib toota energiat ka teiste Kräsuli saarel asuvate

hoonete tarbeks. Neid andmeid vastustaja normi eksliku tõlgenduse tõttu aga ei

kogunud. Sel põhjusel tuleb vaidlusalune haldusakt tühistada.

18. Kaebaja on esitanud taotluse vastustaja kohustamiseks projekteerimistingimusi

väljastama. Sellise definitiivse ettekirjutuse tegemist kohus võimalikuks ei pea.

Projekteerimistingimuste väljastamine on ulatusliku kaalutlusruumiga otsus (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-28-06, p 9), mille tegemisel tuleb

kohalikul omavalitsusel arvestada ja kaaluda mitmeid parameetreid (vt EhS § 26 lg 3,

sh erinevate isikute õigused, avalik huvi, väljakujunenud keskkond). Kohalik

omavalitsus määrab projekteerimistingimustega erinevad nõuded (vt EhS § 26 lg 4),

mis peavad lähtuma eelnimetatud asjaoludest. Seejuures ei ole kohalikul omavalitsusel

üksnes valikut projekteerimistingimuste täpselt taotletud kujul väljastamise ja

väljastamata jätmise vahel, vaid ta võib projekteerimistingimused anda ka teistsugusel

kujul kui taotletud (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-09-

2723). Näiteks ei ole praegusel juhul mõeldamatu, et juhul, kui ei leia tõendamist

tuuliku võimsuse vastavus LKS § 38 lg 4 p 9 tingimustele või kui kohalik omavalitsus

jõuab järeldusele, et sellise suurusega tuulegeneraator keskkonnamõjude tõttu vm

põhjusel antud asukohta ei sobi, piirata projekteerimistingimustes tuuliku suurust ja

võimsust taotletuga võrreldes, selmet projekteerimistingimuste väljastamisest täielikult

keelduda. Viimasel juhul tuleb kaebaja projekteerimistingimuste alternatiivse

11(16)

3-…

võimaliku sisu osas loomulikult ära kuulata. Kohus ei saa asuda sellise

diskretsiooniotsuse tegemisel kohaliku omavalitsuse asemele.

19. Praegusel juhul on ka osa otsustamisel olulistest asjaoludest välja selgitamata.

19.1.

Nimelt ei saa 1. detsembri 2023. a kohtuotsusest järeldada, nagu kaebaja seda

teeb, et kavandatava tuuliku võimsusel pole LKS § 38 lg 4 p 9 kohaldamisel üldse

tähtsust. Kohus leidis, et LKS § 38 lg 4 p 9 võimaldab püstitada ka tuuliku, mis lisaks

olemasolevale elamule, mille tarbeks see rajatakse, toodab elektrit teistele läheduses

(praeguse asja kontekstis Kräsuli saarel) paiknevatele ehitistele. Kohus ei võtnud aga

seisukohta, et kaebaja taotluses kirjeldatud tuulik tingimata vastab LKS § 38 lg 4 p 9

tingimustele, vaid heitis vastustajale ennekõike ette otsuse põhjendamispuudusi. Neid

puudusi ei ole vaidlusaluse haldusaktiga kõrvaldatud, sest vastustaja jättis tähelepanuta

osa kohtu suunistest ja ei pidanud normi eksliku tõlgenduse tõttu oluliseks arvesse

võtta saare majapidamiste elektrienergia vajadust tervikuna.

19.2.

Siiski on vastustaja otsuse p-s 7.2.3 õigesti nõustunud KeA selgitusega, et

suurema võimsusega tuuliku püstitamisel ja selle teenindamiseks vajaliku taristu

rajamisel on ehitusalane pindala ja ehitamise maapinda (sh taimkatet) kahjustav mõju

suurem kui väiksema tuuliku puhul, samuti põhjustavad suuremad tuulikud suuremat

negatiivset mõju linnustikule ja nahkhiirtele. Kuigi kaebaja kinnistu ei paikne

looduskaitsealal, on LKS ranna ja kalda ehituskeeluvööndit puudutavatel sätetel

üldisem looduse kaitsmise eesmärk, mistõttu sellised argumendid on igati asjakohased.

Arvestades 1. detsembri 2023. a otsust, on need põhjendused omal kohal õigustamaks

seda, et LKS § 38 lg 4 p 9 alusel rajatav tuulik ei tohi olla ebaproportsionaalselt palju

suurem, kui on vajalik olemasoleva elamu tarbeks elektri tootmiseks, kuid ei välista, et

tuuliku võimsus võib võimaldada toota piisavalt elektrit mitmele lähestikku paiknevale

(antud juhul Kräsuli saarel asuvale) majapidamisele.

19.3.

Kaebaja viidatud EnKS § 2 p 231 termin „oma tarbeks toodetud taastuvenergia

tarbija“ („lõpptarbija, kelle peamiseks äri- või kutsetegevuseks ei ole energia tootmine

ja kes tarbib, salvestab või müüb oma kinnistul taastuvast energiaallikast toodetud

energiat“) ei ole üle võetav LKS konteksti. EnKS-s on terminil spetsiifiline tähendus,

seda kasutatakse peaaegu ainult §-s 325, mis reguleerib Kliimaministeeriumi osalust

ühise oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbimise edendamise ja hõlbustamise

tugiraamistiku loomises – konkreetseid reegleid seoses oma tarbeks taastuvenergia

tootmisega kehtestatud ei ole. Ka direktiivis 2018/2001 ei ole väljaspool mõiste

sisuliselt sama definitsiooni (art 2 p 14) reguleeritud küsimust, millise võimsusega

tuulegeneraatorit on alust pidada oma tarbeks tootvaks tuulikuks. Seda on aga tehtud

näiteks päikeseenergiaseadmete ja soojuspumpadega seoses, mille puhul reeglite

lihtsustamise piiriks on vastavalt 100 kW (art 16d lg 2, mis käsitleb

päikeseenergiaseadmeid) ja 50 kW (art 16e lg 2 p b, mis käsitleb soojuspumpasid).

Seda võib pidada indikatsiooniks sellest, millist võimsust on ühe majapidamise tarbeks

vajalikuks pidanud Euroopa Liidu seadusandja. Direktiivi art-s 21, mis käsitleb

üldisemalt oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijaid, on aga reguleeritud

peamiselt selliste tarbijate õigusi võrguettevõtjate suhtes, mitte nt looduskaitseliste

piirangute eiramise võimalust. Kusagilt selles direktiivis ei nähtu, et Euroopa Liidu

seadusandja oleks soovinud võimaldada oma tarbeks tootmise nimetuse all rajada mis

tahes võimsusega elektritootmisseadmeid, vaid nendes sätetes on sihiks pigem seatud

just väikesemahulise elektritootmise soodustamine. Sättes müümist käsitledes on

silmas peetud vaid ülejäägi müümist (vt ka art 21 lg 2 p a).

12(16)

3-…

19.4.

Üldine eesmärk suurendada taastuvenergia tootmist ja tarbimist ei õigusta

kõrvalekaldumist kehtiva seaduse normist, millel on samuti oluline eesmärk

(ehituskeeld looduskeskkonna kaitseks). Juba LKS § 38 lg 4 p 9 erandi olemasolu

toetab taastuvenergia kasutuselevõttu läbi oma tarbeks taastuvenergia tootmise, nagu

on leidnud ka Kliimaministeerium kaebaja poolt 15. augustil 2024 esitatud 3. aprilli

2024. a selgituses (dtl 213).

19.5.

Kui vastustaja asub praeguse otsuse jõustumise korral kaebaja taotlust uuesti

lahendama, tuleb kaebajal esitada vähemalt ligikaudsed andmed enda majapidamise ja

tema tuuleenergia tootmist toetavate naabrite majapidamiste reaalse elektrienergia

vajaduse kohta. Nende põhjal on vastustajal võimalik hinnata antud asukohta

kavandatava tuulegeneraatori põhjendatud võimsust, arvestades lisaks eeltoodud

andmetele vajadust teatava varu järele seoses tuuleenergia tootmise ilmastikust

tingitud ebastabiilsusega. Nagu eespool selgitatud, on taotlejal haldusmenetluses

kaasaaitamiskohustus ning selle täitmata jätmisel võib haldusorgan jätta soodustava

haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3).

19.6.

Neil põhjustel kohustab kohus vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama ega

kirjuta ette uue otsuse kindlat sisu. Kohus rõhutab aga, et lähtudes HKMS § 177 lg-st 1

on praeguse otsuse põhjendustes esitatud suunised uuel otsustamisel menetlusosalistele

siduvad.

20. Kaebaja esitas 13. augustil 2024 taotluse, et kaebuse rahuldamise korral tehtaks

vastustajale ettekirjutus otsuse täitmiseks hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumise

päevast alates ning et kohtulahendi täitmata jätmise korral määrataks vastustajale

rahatrahv HKMS § 248 lg-s 1 ettenähtud korras ja ulatuses.

20.1.

Arvestades vastustaja poolt projekteerimistingimuste andmist avatud

menetluses (EhS § 31 lg 2 teine lause) ja jätkuvalt välja selgitamist vajavate asjaolude

hulka, aga ka kaebajapoolset kaasaaitamiskohustuse rikkumist varasemas menetluses

(vt eespool p 16.2), ei pea kohus põhjendatuks anda vastustajale otsuse tegemiseks

üksnes 30 päeva. Kohus määrab otsuse täitmise tähtajaks 60 päeva otsuse

jõustumisest.

20.2.

Seoses rahatrahvi määramisega selgitab kohus, et rahatrahvi kohtuotsuse

täitmata jätmise eest ei saa taotleda ega määrata ennetavalt. Kui vastustaja peaks jätma

praeguse kohtuotsuse täitmata, saab kaebaja taotleda kohtult rahatrahvi määramist

HKMS § 248 lg-s 1 sätestatud tingimustel. Rahatrahvi määramisel tuleb arvesse võtta

konkreetse rikkumise asjaolusid (vt HKMS § 248 lg 2). Kohus ei pea vajalikuks

märkida üldist tingimust, et otsuse täitmata jätmisel ähvardab vastustajat rahatrahv,

praeguse otsuse resolutsiooni, sest see on nagunii ette nähtud seaduses ega sõltu

hoiatusest.

21. Seoses kaebaja menetluslike etteheidetega vastustajale märgib kohus järgmist.

21.1.

Kaebaja väljendas nördimust, et talle ei selgitatud, millise menetluse raames on

vastustaja otsustanud, et Pendikse kinnistul puuduvad õiguslikul alusel ehitatud

hooned, ega kaasatud sellisesse menetlusse (kaebuse p 1.10). Kaebaja väitel algatas

vastustaja 15.–16. jaanuaril 2024 enda initsiatiivil riikliku järelevalve menetluse, mille

tulemusest sai kaebaja teada tagantjärele (kaebuse p-d 3.1 ja 3.2). Kohus selgitab, et

haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega

asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6,

uurimispõhimõte). Seega olukorras, kus vastustaja hinnangul oli kaebaja taotluse

13(16)

3-…

lahendamiseks oluline teha kindlaks tema kinnistul paikneva elamu kui ehitise

seaduslikkus, ei pidanud ta algatama eraldi järelevalvemenetlust selleks, et seda küsi-

must uurida, vaid võis ja pidigi küsimusele vastuse leidma samas haldusmenetluses.

Seejuures ei jäetud ka kaebajat antud küsimuses ära kuulamata, vaid tal paluti esitada

asjakohased tõendid ja anti võimalus esitada oma seisukohad haldusakti eelnõu kohta.

Vastustaja ei ole pidanud 16. jaanuaril 2024 võetud seisukohti lõplikeks, vaid sellise

tõlgenduse on neile andnud kaebaja ise. Tegu oli üksnes menetlustoimingutega

kaebaja taotluse lahendamise menetluses, mitte eraldi menetlusega.

21.2.

Etteheidetav ei ole ka, et vastustaja ei nimetanud kaebajale konkreetseid

dokumente, mida ehitiste seaduslikkuse tõendamiseks esitada (kaebuse p 3.8).

Kaebajale pidi olema selge, et vastustaja hinnangul on tõendada vaja Pendikse

kinnistul paiknevate ehitiste seaduslikkust ja et selleks ei piisa viitest ehitisregistri

kannetele. Ehitiste (eriti vanade ehitiste) õigusliku aluse tõendamiseks on erinevaid

võimalusi ja selliste dokumentide ammendavat loetelu polnudki vastustajal võimalik

esitada. Nagu nähtub kaebusest ja selle lisadest, oli kaebajal tegelikult võimalik esitada

tõendid elamu seaduslikkuse kohta. Kaebaja pole selgitanud, mis takistas teda samu

tõendeid esitamast juba haldusmenetluses.

21.3.

Kaebaja hinnangul on haldusakti põhjendused ebaselged ja seosetud (kaebuse p

2.2). Kohus nõustub sellega vaid osaliselt. Haldusakti põhjendustele võib peamiselt

ette heita seda, et neis on raske eristada KeA ja vastustaja enda seisukohti –

põhjendused koosnevad valdavalt KeA seisukohtade refereerimisest ja seejärel

võrdlemisi lühidast nendingust, et vastustaja nõustub nendega. Sellegipoolest on

haldusakti põhimotiivid arusaadavad ja lühidalt kokku võetud vaidlustatud otsuse p-s

5.11. Selgelt on viidatud ka haldusakti õiguslikele alustele (vt otsuse p 1, lisaks

mitmeid õigusaktiviiteid haldusakti tekstis). Asjaolu, et kaebaja vastustaja

tõlgendusega mõnele õigusnormile ei nõustu, ei tähenda, et haldusaktil õiguslik alus

puuduks. Seejuures ei olegi haldusaktiga pandud adressaadile ühtegi kohustust, nagu

kaebaja väidab, vaid jäetud lihtsalt soodustava haldusakti andmise taotlus rahuldamata

ja põhjendustes selgitatud, millisel menetluslikul viisil võiks kaebaja oma eesmärgi

saavutada.

21.4.

Kaebaja väidab, et elektrituuliku mõju keskkonnale saab hinnata

keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus, kuid üksiku tuuliku rajamiseks ei ole

detailplaneering ja sellega kaasnev keskkonnamõju strateegiline hindamine nõutav

(kaebuse p 2.3.2). See seisukoht on ekslik. Kuigi formaalsemad keskkonnamõju

hindamise menetlused on tõepoolest reguleeritud keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses, ei tähenda see, et uurimispõhimõttest lähtudes ei

tuleks vähem formaliseeritult hinnata iga otsustuse keskkonnamõju, juhul kui esineb

kahtlus, et otsus võib keskkonda mõjutada. Seda nõuavad keskkonnakaitse üldised

põhimõtted nagu keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte (keskkonna-

seadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 8), lõimimispõhimõte (KeÜS § 9) ning

ettevaatuspõhimõte (KeÜS § 11, eriti lg 2). Keskkonnahäiringuks loetakse igasugust

ebasoodsat mõju keskkonnale, sh sellist, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise

normiga reguleerimata (KeÜS § 3 lg 1). On üldteada asjaolud, et tuuliku püstitamisel

hävib vähemalt mingis ulatuses selle aluselt maapinnalt taimkate ning et tuuliku

käitamine võib ohustada linde ja nahkhiiri. Selliste mõjude arvestamine kaalumisel on

elementaarne, kuigi igasugused väheintensiivsed mõjud ei pea loomulikult kaasa

tooma tegevuse mittelubamist.

14(16)

3-…

22. Juhul kui vastustaja peaks taotlust uuesti lahendades jõudma järeldusele, et

projekteerimistingimusi ei saa LKS § 38 lg 4 p 9 alusel väljastada, ei tähenda see, et

kaebaja soovitud mõõtude ja võimsusega tuuliku ehitamine on välistatud. Nagu nii

KeA kui ka vastustaja on kaebajale selgitanud, ei laiene ehituskeeld ka

detailplaneeringuga (või üldplaneeringuga) kavandatud tehnovõrgule ja -rajatisele

(LKS § 38 lg 5 p 8). Seega saab kaebaja taotleda soovi korral detailplaneeringu

menetluse algatamist, mis ühtlasi võib võimaldada seadustada ebaseaduslikud ehitised,

juhul kui leiab tuvastamist, et mõni kaebaja kinnistul paiknevatest ehitistest on

püstitatud õigusliku aluseta (ehituskeeluvööndi vähendamine toimub LKS § 40 lg 4

p-st 3 tulenevalt samuti detailplaneeringuga, millele on vaja KeA nõusolekut). Kaebaja

on esile toonud, et esitaski 2022. a veebruaris algselt detailplaneeringu taotluse, kuid

seda ei menetletud ja tal soovitati taotleda projekteerimistingimusi (13. augusti 2024. a

seisukoha p 5.6). Juhul kui vastab tõele, et mõni kohaliku omavalitsuse ametnik andis

kaebajale eksitavaid soovitusi, siis ei saa välistada kaebaja õigust esitada kahjunõue

neist soovitustest tingitud viivitusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Varasem võimalik

eksitav soovitus ei saa aga panna kohalikule omavalitsusele kohustust väljastada

projekteerimistingimusi juhul, kui need osutuvad seadusega vastuolus olevaks.

Seetõttu ei ole sel varasemal suhtlusel praeguse asja lahendamisel tähtsust.

23. Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus kaebuse (sh tuleb kohustamisnõude osas

lugeda kaebust täielikult rahuldatuks – vt HKMS § 41 lg 3). Vaidlustatud haldusakt

kuulub tühistamisele ja kohus kohustab vastustajat tegema 60 päeva jooksul kaebaja

taotluse kohta uut otsust.

24. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus rahuldatakse, jäävad menetluskulud vastustaja kanda ning KeA

võimalikud kulud HKMS § 108 lg 8 alusel tema enda kanda. Kaebaja on taotlenud

menetluskulude hüvitamist kokku 6490 euro ulatuses: riigilõiv 20 eurot +

õigusabikulud 6470 eurot (64,7 h).

24.1.

Kaebaja poolt 29. augustil 2024 esitatud nimekirjast nähtuvalt on eeltoodud

arvudega hõlmatud õigusabist osa aga osutatud haldusmenetluses: 9. jaanuaril 2024 e-

kiri vallale (0,5 h), 23. jaanuaril kohtumine vallavalitsuses + teabenõue (1,5 h), 24.

jaanuaril tutvumine kirjavahetusega (1,5 h), 25. jaanuaril teabenõuete ja kohtumise

memo koostamine ja esitamine (3,5 h), 25.–31. jaanuaril kirjavahetus vallavalitsusega

(4,5 h), 25. jaanuaril kuni 15. märtsil kirjavahetus Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ja Kliimaministeeriumiga (3,5 h), 19.–29. veebruaril

projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise eelnõuga tutvumine ja arvamuse

koostamine (6 h) ning 12. märtsil kohtumine vallavalitsuses (2 h). Kohtumenetlusega

seoses on õigusabi osutatud üksnes 13.–28. märtsil kohustamiskaebust koostades ja

esitades ning menetluskulude nimekirja koostades ja esitades (25 h), 5.–13. augustil

vastustaja ja KeA seisukohaga tutvudes, kaebaja seisukohta koostades ja esitades (14

h), 26. augustil kohtuistungiks valmistudes (1 h) ning 27. augustil kohtuistungil

osaledes (1,7 h).

24.2.

Riigikohtu halduskolleegium on järjepidevas praktikas olnud seisukohal, et

halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud

menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (Riigikohtu

halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-76-15, p 12, 3-3-1-60-13, p 17 ja 3-3-1-20-

11, p 18 ning otsus nr 3-20-952/55, p 27). Riigikohus on seda põhjendanud

haldusmenetluses kehtivate põhimõtetega, mis vähendavad vajadust õigusabi järele

(uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus)(vt 3-3-1-76-15, p 13). Kohus ei

15(16)

3-…

näe praegusel juhul põhjust sellest praktikast kõrvale kalduda. Seega ei saa haldus-

menetluses kantud õigusabikulusid pidada vajalikeks ja põhjendatuteks HKMS § 109

lg 6 mõttes.

24.3.

Järelikult on alust mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja üksnes riigilõiv 20

eurot ning õigusabikulud 25 + 14 + 1 + 1,7 = 41,7 tunni eest, st 4170 eurot – kokku

4190 eurot. Kulud ei ole kohtu hinnangul asja mahtu ja keerukust arvestades

ebamõistlikult suured.

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

16(16)