2-20-11186/61 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. september 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-11186

Tsiviilasi

Vladimir Malõš-i ja Irina Malõš-i hagi Aleksandr

Saveljev-i vastu kahju hüvitamiseks

Aleksandr Saveljev-i vastuhagi Vladimir Malõš-i

ja Irina Malõš-i vastu tühise tehingu järgi saadu

tagastamiseks, kahju hüvitamiseks, vallasasjade

tagastamiseks

või

alternatiivselt

kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

17 301,77 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. veebruari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Saveljev-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad (vastustajad): Vladimir Malõš (isikukood

XXX) ja Irina Malõš (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Maksim Fedotov

Kostja (apellant): Aleksandr Saveljev (isikukood

XXX), lepinguline esindaja Danil Lipatov

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aleksandr Saveljev-i apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 21. veebruari 2024 otsus osas, milles maakohus rahuldas

hagi osaliselt, mõistis Aleksandr Saveljev-ilt Vladimir Malõš-i ja Irina Malõš-i kasuks

välja 7904 eurot ja jättis vastuhagi rahuldamata. Saata asi tühistatud osas maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

3. Maakohtu otsus on edasikaebamata jõustunud resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas, milles

maakohus menetluse osaliselt lõpetas.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Vladimir Malõš ja Irina Malõš (hagejad) esitasid 3. augustil 2020 Viru Maakohtule

Aleksandr Saveljev-i (kostja) vastu hagi 32 340,82 euro saamiseks. 14. mai 2021 nõude

täpsustusega taotlevad hagejad kostjalt välja mõista kokku 26 734,99 eurot (ettemaks 75

eurot, kahju 10 825,18 eurot, saamata jäänud tulu 5320 eurot, hagejate isiklike asjade

maksumus 10 514,81 eurot).

Hagejad ja kostja sõlmisid 6. juunil 2020 lihtkirjaliku kinnisasja müügi eellepingu, millega

kostja müüs hagejatele kinnisasja XXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) asukohaga

XXXXXX, XXX, hinnaga 180 000 eurot. Ostjad kohustusid müüjale maksma ettemaksu 30

000 eurot lepingu allkirjastamisel ning ülejäänud summa viie aasta jooksul. Eellepingus lepiti

kokku, et notariaalne müügileping sõlmitakse hiljemalt 19. juunil 2020. Müüja kohustus

vabastama maja asjadest 13. juuniks 2020 ning hiljemalt 6. juuliks 2020 vabastama

territooriumi isiklikest asjadest ja tehnikast. Ostja kohustus andma müüjale ja tema

vanematele eluaegse aiamaja (ehitisregistri kood XXXXXXXXX) kasutusõiguse. Eellepingu

punktis 3.2 leppisid pooled kokku, et lepingust keeldumise korral kohustub seda algatav pool

välja maksma teisele poolele kõik teise poole kantud kulud ja kahjud, sealhulgas ka saamata

jäänud tulu.

Kostja andis 13. juunil 2020 hagejatele üle maja võtmed ja tagas juurdepääsu maatükile. 24.

juunil 2020 teavitas kostja hagejaid, et taganeb lepingust. Kostja nõudis, et hagejad

vabastaksid territooriumi 29. juuniks 2020, kuid juba samal päeval saabus kostja XXXXXX

kinnistule politseiga ja nõudis hagejate lahkumist. Seega olid hagejad sunnitud lahkuma 24.

juunil, omamata seejuures võimalust oma asju kaasa võtta.

Kostja tegevuse tagajärjel tekkis hagejatele kahju kantud kulutuste ja saamata jäänud tulu

näol. Hagejad kavatsesid taastada kinnistul seal varem asunud hotelli.

Kostja tagastas 29. juunil 2020 hagejatele ettemaksu 29 925 eurot. Maksekorralduse

selgitusse märkis kostja, et 75 eurot on panga teenustasu. Hagejad taotlevad kostjalt 75 euro

väljamõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel.

Hagejad soetasid hotelli tarbeks asjad, mis jäid kostja valdusesse, kogumaksumusega 9604,62

eurot. Hagejad tellisid tööd maatüki kasutuskõlblikku seisukorda viimiseks, kandes selleks

kulutusi kokku 1220,56 eurot. VÕS § 127 lg 1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1 alusel

taotlevad hagejad kulude hüvitamist, mis olid seotud asjade ja kaupade soetamisega ning

territooriumi korrastamisega.

Kostjapoolse lepingu lõpetamise tõttu nurjus hotelli käivitamine turismihooajaks. Hagejad

olid sunnitud tühistama broneeringud hotelli puhkajatele ning tagastama makstud ettemaksu

5320 eurot. Nimetatud summa on hagejate saamata jäänud tulu. Lisaks vormistasid hagejad

müügiloa ja soetasid kaubad, mida planeeriti müüa puhkajatele. Hagejatel jäi saamata tulu

737,64 eurot (ostuhinna ja müügihinna vahe).

Seoses sellega, et hagejad olid 24. juunil 2020 sunnitud kinnistult kiirkorras lahkuma, jäid

kinnistule hagejate isiklikud asjad koguväärtuses 15 383 eurot. Kostja ei ole asju tagastanud.

Hagejad olid sunnitud majja jäetud asjad asendama uutega. 8. detsembril 2020 said hagejad

tagasi isiklikke asju 4848,19 euro väärtuses.

2. Kostja hagi ei tunnista. Eelleping on tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu (AÕS §

119 lg 1, VÕS § 33 lg 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1, 84 lg 1). Tühise

lepingu alusel ei tekkinud kostjal kohustust sõlmida notariaalne müügileping.

Hagejate 75 euro nõue on alusetu, sest hagejad nõudsid käsiraha tagastamist

pangaülekandega. Kirjavahetuses kinnitasid hagejad, et on nõus sellega, et panga teenustasu

makstakse käsiraha arvelt.

Hagejad ei ole tõendanud, et neile on kahju tekkinud, ning väidetava kahju suurust, samuti

seda, et asjad asuvad kostja valduses. Saamata jäänud tulu nõudes on hagejad esitanud

hüpoteetilise broneeringute päeviku, mida hageja ise täitis. Hagejad ei ole tõendanud, et

broneeringud olid tegelikult tehtud ega ka kulutuste arvestust, mida hagejad kasu saamiseks

oleks pidanud tegema. Hagejate nõuded on tõendamata.

3. Kostja esitas 12. novembril 2020 vastuhagi hagejatelt vallasasjade väljanõudmiseks või

alternatiivselt vallasasjade kaotsiminekust tekkinud kahju 8424,53 euro hüvitamiseks,

ehitustöödega tekitatud kahju hüvitisena 1146 euro saamiseks ning tasaarvestuse avalduse.

Pärast seda, kui hagejad vabastasid kinnisasja, ei ole nad kostjale tagastanud kõiki kinnisasja

päraldisi ja kogu sisustust, mida kostja enne hagejatele valduse üleandmist ära ei jõudnud viia.

Kostjale ei ole teada asjade asukoht. Vastuhagi esitamise seisuga pole kostjale tagastatud vara

väärtusega 8424,53 eurot.

Hagejad alustasid enne müügilepingu sõlmimist kinnistul äritegevust ja ehitustöid, millega

nad tekitasid kostjale kahju 1146 eurot. Töid ei olnud kostjaga kooskõlastatud. Kostja oli

sunnitud taastama televisiooni ja valvekaamerad, üle värvima seinad ja laed, vahetama lülitid

ning tellima hagejate jäätmete väljaveo. Kahju tuleb hüvitada kas lepinguvälise kahju

hüvitamise sätete või lepingu rikkumist reguleerivate sätete alusel.

Lähtudes asjaolust, et kostja valduses on hagejate vallasvara, esitas kostja

tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas oma nõuded 4150 euro ulatuses hagejate

vallasvaraga, mis on kostja valduses, selliselt, et selle vara omandiõigus läheb üle kostjale.

Sellest tulenevalt kuulub hüvitamisele kahju 5420,53 eurot (1146+8424,53-4150).

4. Hagejad vastuhagi ei tunnistanud. Kostja ei ole tõendanud, et vastuhagis nimetatud asjad

kuulusid kostjale ja olid kostja territooriumil ajal, mil hagejad seal viibisid. Asjadest tehtud

fotode tegemise aeg ja koht ei ole teada. Osasid asju ei ole hagejad näinud, osad jäid majja

pärast nende lahkumist. Ei ole tõendatud, et hagejad olid seotud asjade kadumise või

hävimisega.

MENETLUSE KÄIK

5. Viru Maakohus rahuldas 13. oktoobri 2021 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt

hagejate kasuks välja 7910,18 eurot, kohustas hagejaid tagasi võtma kasutuskõlbliku kange

alkoholi ja kostjat see välja andma või väljaandmisest keeldumisel hüvitama hagejatele

alkoholi väärtuse 390,48 eurot, kohustas kostjat hagejatele välja andma vallasasjad kümne

päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning rahuldas vastuhagi osaliselt ja mõistis

hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 600 eurot.

6. Hagejad esitasid otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlesid maakohtu otsuse

osalist tühistamist ja selles osas uue otsuse tegemist, millega kohustada kostjat hüvitama

hagejatele majja jäetud asjade maksumus 10 514,81 eurot ja mõista välja viivis seadusjärgses

määras tasumisele kuuluvast summast alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni ning

jätta vastuhagi rahuldamata.

7. Kostja esitas samuti otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse

osalist tühistamist ja selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada vastuhagi täies

ulatuses ning hagi rahuldada 4150 euro ulatuses või alternatiivselt saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule, menetluskulud jätta hagejate kanda.

8. Ringkonnakohus tühistas 4. veebruari 2022 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks, välja arvatud osas, milles maakohus kohustas kostjat

andma hagejatele kümne päeva jooksul alates otsuse jõustumisest välja 44 pudelit kanget

alkoholi või tasuma 390 eurot, ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude

saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Vaidlustamata osas maakohtu otsus jõustus.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtul tuleb täita selgitamiskohustust ning võimaldada pooltel

enda nõudeid ning nende aluseks olevaid asjaolusid selgitada ja tõendada.

Maakohus rikkus TsMS §-i 439, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega

teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hagejad on nõudnud kostjalt raha

väljamõistmist. Hagejad ei ole esitanud vindikatsiooninõuet kostja valduses olevate asjade

väljanõudmiseks. Samas on maakohus kohustanud kostjat andma hagejatele üle asjade

valduse, st lahendanud nõuet, mida ei olnud esitatud.

Maakohus jättis ka poolte nõuded sisuliselt õiguslikult kvalifitseerimata, mis tõi kaasa nii

eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise kui ka otsuse põhjendamiskohustuse rikkumise. See,

et maakohus ei ole esitatud nõudeid õiguslikult kvalifitseerinud, tõi ilmselt kaasa selle, et

maakohus kohaldas materiaalõigust valesti. Ringkonnakohus selgitas AÕS § 80 ning VÕS §

115 ja § 1035 kohaldamise eeldusi.

Hagi täienduses on hagejad nõuet vähendanud. Asja uuel läbivaatamisel tuli maakohtul välja

selgitada, kas hagejad soovisid sellega nõudest osaliselt loobuda või selle osaliselt tagasi

võtta. Menetluse osaline lõpetamine või hagi osaline läbivaatamata jätmine tuli lahendada

määrusega.

Vastuhagi on esitatud kujul ebaselge. Kostja on esitanud hagejate vastu nõude vallasasjade

valduse saamiseks ning alternatiivselt nende väärtuse hüvitamiseks ning samas teinud

tasaarvestusavalduse. Ebaselge on, kuidas oleks kostja vindikatsiooninõude rahuldamine

esitatud tasaarvestusavaldust arvestades võimalik. Maakohus on jätnud kostja

tasaarvestusavalduse tähelepanuta. Kostjal tuli lasta asja uuel läbivaatamisel enda nõuet

täpsustada.

MAAKOHTU LAHEND

9. Viru Maakohus 21. veebruari 2024 otsusega lõpetas menetluse hagejate nõudes osa vara

väärtuse hüvitamise nõudest loobumise tõttu ja saamata jäänud tulu nõudes jõustunud lahendi

olemasolu tõttu, rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 7904,60 eurot

ning jättis vastuhagi rahuldamata. Hagiga seotud hageja menetluskulud jättis maakohus 30%

ulatuses kostja kanda ja 70% ulatuses hagejate endi kanda, vastuhagiga seotud kulud kostja

kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt luges maakohus tuvastatuks, et pooled sõlmisid 6. juunil

2020 lihtkirjaliku kinnisasja müügi eellepingu, kostja andis XXXXXX kinnistu valduse

hagejatele üle 13. juunil 2020, hagejad elasid kinnistul 13. juunist kuni 24. juunini 2020 ja

kavatsesid kinnistu osta hotelli pidamiseks, samuti et 24. juunil 2020 sundis kostja hagejad

kinnistult lahkuma. Notariaalselt tõestatud müügilepingut ei sõlmitud, hagejad tasusid kostjale

ettemaksuna 30 000 eurot ja said sellest tagasi 29 925 eurot. Kuivõrd tühise tehingu alusel

saadu tuleb tagastada, mõistis maakohus kostjalt hagejate kasuks välja tagastamata ettemaksu

75 eurot.

Maakohus luges hagejate 14. mai 2021 hagi täpsustuse, milles hagejad kinnitasid, et on osa

isiklikke asju tagasi saanud, hagist osaliseks loobumiseks ja lõpetas selles osas menetluse.

Maakohus lõpetas menetluse hagejate saamata jäänud tulu nõudes otsust tegemata, sest see

nõue on juba lahendatud Viru Maakohtu 13. oktoobri 2021 otsusega, mis on vastavas punktis

jõustunud.

Hagejad ei ole olnud nõus tagasi võtma kostja valduses olevaid isiklike asju, sest osa neist (sh

tehnika) on muutunud kasutuskõlbmatuks, osa asju kasutab kostja hotelli majandustegevuses

ning osa asju on hagejad asendanud uutega. Osade asjade väärtuse on kostja olnud nõus

tasaarvestusena hagejatele hüvitama. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et asjad, mille

väärtust on kostja olnud nõus hüvitama, kuuluvad üleandmisele kostja omandisse ja kostjalt

tuleb hagejate kasuks välja mõista hüvitis 5750,73 eurot.

Ülejäänud asjade kohta leidis maakohus, et kahju hüvitamise nõue võiks kõne alla tulla juhul,

kui asjad oleks riknenud, kasutuskõlbmatud või hävinenud. Antud juhul ei esine aga

asjaolusid, millest tulenevalt võib hageja olla kaotanud huvi asjade tagastamise vastu.

Kasutuskõlbmatuks on muutunud vaid realiseerimistähtaja ületanud joogid ja toidukaup, mille

eest tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista hüvitis 359,77 eurot. Lisaks mõistus maakohus

kostjalt hagejate kasuks välja hüvitise üheaastaste lillede eest 92,20 eurot, Bauhofi kauplusest

ostetud kaupade eest 174,79 eurot + 116,03 eurot ning kostja hotellis kasutusel olevate asjade

eest mõistlikkuse põhimõtte alusel 518,24 eurot. Maatüki kasutuskõlblikusse seisukorda

viimise tööde hüvitisena mõistis maakohus kostjalt hagejate kasuks välja kokku 817,84 eurot

(70+205,92+67,92+474), sest nende töödega soodustati kostjat. Maakohus jättis arvestamata

asjadega, mis on ilmselgelt kasutustähtaja ületanud või mille omandiõigus ja valdus ei ole

tõendatud.

Vastuhagi nõude kohta leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et hagejate valduses on

kostjale kuuluv vara või see vara oleks hävinenud. Kostja ei ole täpsustanud vastuhagi aluseks

olnud asjaolusid. Kohtukõne teesides esitas kostja uued nõuded mõista hagejatelt välja

vallasasjade kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitis 5897,17 eurot ning kohustada hagejaid

kõrvaldama kostja omandiõiguse rikkumine vastavalt AÕS §-le 89 ja võtma hagejate asjad ära

kostjale kuuluvast kinnistult. Tulenevalt TsMS § 402 lg-st 2 ei ole aga kohtukõne teesides

lubatud esitada uut nõuet (omandiõiguse rikkumise kõrvaldamine).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 21. veebruari 2024

otsuse p-de 3, 4 ja 5 tühistamist ning hagi täies ulatuses rahuldamata jätmist, vastuhagi

rahuldamist, hagejatelt kostja kasuks vallasasjade kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitisena

5897,17 euro väljamõistmist ja hagejate kohustamist kõrvaldama kostja omandiõiguse

rikkumine vastavalt AÕS §-le 89 ja võtma enda asjad kostjale kuuluvalt kinnistult.

Kostja leiab, et maakohus ei ole tuvastanud AÕS § 84 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise

eeldusi. Hüvitamise kohustus tekib vaid asja pahausksel valdajal. Kuigi kostjal puudus

õiguslik alus hagejate asju vallata, tegi ta kõik endast sõltuva, et asju tagastada. Hagejad

keeldusid õigustamatult asjade vastuvõtmisest. Maakohus leidis, et ei esine asjaolusid, millest

tulenevalt võivad hagejad olla kaotanud huvi asjade tagastamise vastu, ning maakohus ei

nõustunud hagejatega, et osa kostja valduses olevast varast on muutunud kasutuskõlbmatuks.

Seetõttu jääb ebaselgeks, miks peab kostja maksma asjade eest, mida ta püüdis hagejatele

tagastada, kuid mille vastuvõtmisest nad põhjuseta keeldusid. Asju ei saa jätta kostjale tema

tahte vastaselt. Ka aegunud kauba hüvitamise kohustus on ebaõiglane, sest kostja püüdis seda

hagejatele tagastada, kuid hagejad keeldusid kaupa tagasi võtmast.

Maakohus ei ole põhjendanud, millise normi alusel ta mõistis kostjalt välja hüvitise maatüki

kasutuskõlblikkusse seisukorda viimise eest. Kui maakohus juhindus käsundita asjaajamise

sätetest, juhib kostja tähelepanu sellele, et VÕS § 1023 lg 3 kohaselt peab kulutuste

hüvitamiseks tuvastama, et asjaajamisele asumisel oli asjaajajal kavatsus nõuda soodustatult

kulutuste hüvitamist. Maakohus ei ole aga sellist kavatsust tuvastanud ning kostja meelest ei

saanud ka seda olla, sest hagejad asusid kulutusi tegema algusest peale tühise müügilepingu

alusel.

Kulutuste hüvitamise kohustus ei põhine õigusnormidel, vaid „mõistlikkusel“, täitmata on

põhjendamiskohustus, otsus on segane ja vastuoluline.

Vastuhagi rahuldamata jätmist ei ole maakohus põhjendanud. Faktilised asjaolud on

õigusnormidega sidumata. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega. Vastuhagi on

seotud põhihagiga ja neid ei saa lahendada eraldi. Hagejate asjade ebaseadusliku

hoiustamisega kostja kinnistul rikutakse kostja omandiõigust. Hagejad on ka kostja arvel

rikastunud, sest pärast nende kinnistult lahkumist on osa kostja asjade asukoht teadmata,

võimalik, et hagejad on need hävitanud või ära visanud.

11. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei vasta tõele kostja väide, et ta tegi hagejatele asjade tagastamiseks

kõik endast oleneva. Enne kohtumenetlust keeldus kostja asjade tagastamise arutamisest.

Hagejad soovisid asjad ära viia pärast nende hoiustamiseks vajaliku ruumi leidmist, kuid siis

ei reageerinud kostja enam hagejate pöördumistele. Maakohus rakendas AÕS § 84 sätteid

õigesti.

Asjas on tuvastatud, et kostja kasutab hagejate ostetud ja hotelli tööks vajalikke asju. Kostja

valdus on pahauskne, ta pole olnud huvitatud asjade tagastamisest.

Vastuhagi hagejad ei tunnista ja nõustuvad maakohtu järeldustega. Kostja ei ole tõendanud, et

tema loetletud asjad olid üldse olemas või et need oleks hävinud, samuti ei ole tõendatud

asjade hind. Kohtule esitatud fotodelt on näha, et majas remonttöid ei tehtud. Puuduvad

tõendid, et kostja oleks kandnud mingeid remondiga seotud kulusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning

saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, välja arvatud maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1

ja 2 osas, milles maakohus menetluse osaliselt lõpetas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

13. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

on apellatsioonkaebuses palunud tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3, 4 ja 5, s.o

osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 7904

eurot ja jättis vastuhagi rahuldamata. Seega ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles

maakohus menetluse osaliselt lõpetas st hageja nõuetes hüvitada printeri Epson ecotank,

laminaatori, ehtelaeka, laeka käekelladega, Jeep Grand Cherokee ja MB R class võtmete,

kolme laste seljakoti, nelja infrapunakiirtega mängurelva väärtus ning saamata jäänud tulu.

Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme, rikkunud selgitamiskohustust, jätnud välja selgitamata poolte väited ja

nõuded ning jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata, mis tingib maakohtu otsuse

vaidlustatud osas tühistamise ja asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus ei saa maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada. Asi saadetakse maakohtule tagasi

eelmenetluse staadiumisse. Maakohtul tuleb täita selgitamiskohustust ning võimaldada

pooltele enda nõudeid ja nende aluseks olevaid asjaolusid selgitada ning tõendada. Maakohus

on järginud ringkonnakohtu varem antud juhiseid vaid osaliselt.

15. Ringkonnakohus saatis 4. veebruari 2022 otsusega asja maakohtule tagasi eelmenetluse

staadiumisse, kuid eelmenetluse ülesanded on endiselt täitmata. Maakohus ei ole selgitanud

välja poolte nõudeid ning faktilisi ja õiguslikke väiteid nõuete kohta, ei ole üheselt arusaadav,

millised nõuded on menetluses. Ei ole ka selge, millal eelmenetlus lõppes, kohus ei ole

andnud pooltele nõuete täpsustamiseks tähtaega.

Asja uuel läbivaatamisel korraldas maakohus eelistungi menetluse jätkamise arutamiseks,

seejärel tegi pooltele kompromissettepaneku, millega hagejad olid nõus, kuid kostja mitte.

Pärast aastast pausi korraldas maakohus uue istungi, kus arutas asja sisuliselt, ja tegi pärast

pooltele lõplikeks seisukohtadeks tähtaja andmist otsuse.

Eelistungi lõpus teatas maakohus, et kui kompromissi ei saavutata, annab kohus pooltele

tähtajad (dtl 845). Kohtu kompromissettepanekule vastates on kostja kirjutanud, et ootab

kohtu edasisi korraldusi (dtl 848). Hagejad ei täitnud kohtu e-kirjas antud juhiseid, seda

ilmselt põhjusel, et nad olid kompromissettepanekuga nõus, kuid leidsid, et kokkuleppe sisu

tuleb täpsustada (dtl-d 851–859).

Enne uue kohtuistungi määramist maakohus pooltele tähtaegu ei andnud ega selgitanud, et

kavatseb istungil asja sisuliselt arutada (dtl 863). Istungil ei ole kummagi poole esindajal

olnud arusaadav, millises menetluse faasis ollakse. Kostja esindaja eeldas, et tegemist on

korraldava istungiga, ta oli kindel, et kohus annab mõlemale poolele tähtaja nõuete

täpsustamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks vastavalt ringkonnakohtu juhistele.

Maakohus on seepeale selgitanud, et vastuväited hagile ja vastuhagi põhjenduse võib kostja

esitada kohtukõne teesides. Hagejate esindaja küsis pikemat tähtaega kohtukõne teeside

esitamiseks juhuks, kui kostja esitab täiendavad seisukohad, arvamuse või avaldab uusi fakte

(kohtuistungi salvestus 5:42–5:58). Maakohus rahuldas pikema tähtaja andmise taotluse ega

selgitanud pooltele, et kohtukõnes ei saa esitada täiendavaid seisukohti ega uusi asjaolusid.

Kohtuotsuses on maakohus leidnud iseenesest õigesti, et kostja ei ole täpsustanud vastuhagi

aluseks olevaid asjaolusid, ning et uut nõuet (omandiõiguse rikkumise kõrvaldamine) ei saa

kohtukõne teesides esitada (p 66.8). Samas on menetluses jäänud pooltele ja jääb ka

ringkonnakohtule arusaamatuks, millal eelmenetlus lõppes või mis kuupäevani oleks pooled

saanud nõudeid täpsustada.

16. Maakohtul tuli täita selgitamiskohustust, mida maakohus on osaliselt teinud ja selgitanud

24. oktoobri 2022 e-kirjas hagejatele valduse väljaandmise nõude primaarsust ning kostjale, et

tema asjade asumine hagejate valduses on tõendamata (dtl 846). Maakohus ei ole selgitanud

kostjale nõude ja tasaarvestuse avalduse täpsustamise vajadust ega andnud kummalegi poolele

oma nõude täpsustamiseks tähtaega.

17. Eelneva tõttu ei ole vastuhagi ka sisuliselt menetletud.

12. novembril 2020 esitatud vastuhagis (dtl-d 291–301) nõudis kostja tühise tehingu alusel

saadu tagastamist VÕS § 1028 alusel (kostja asjad, mis väidetavalt kadusid kinnistult ajal, mil

see oli hagejate valduses) või alternatiivselt kahju hüvitamist VÕS § 132 lg 1 alusel,

remonttöödega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel ning tegi

vallasasjade vindikatsiooninõudes tasaarvestuse selliselt, et kostja käes olevate hagejate

asjade omandiõigus läheb üle kostjale.

14. veebruari 2022 otsuses leidis ringkonnakohus, et vastuhagi on esitatud kujul ebaselge,

lisaks on maakohus jätnud kostja tasaarvestusavalduse tähelepanuta. Maakohus pidi asja uuel

läbivaatamisel andma kostjale võimaluse nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid täpsustada

(ringkonnakohtu otsuse p 16).

17.1.

Maakohus ei ole kostjale vastuhagi täpsustamiseks tähtaega andnud, kuigi on

eelistungil lubanud seda teha. 24. oktoobri 2022 e-kirjas on maakohus vaid märkinud, et

tõendamata on kostja asjade asumine hagejate valduses (dtl 846) ning 9. jaanuari 2024

kohtuistungil sellele lausele viidanud (dtl 875). Kuna maakohus ei andnud kostjale võimalust

nõude täpsustamiseks, on kuni asja sisulise arutamise lõpuni menetletud vastuhagi endiselt

ebaselgel kujul. Alles lõplike seisukohtade esitamiseks antud ajal loobus kostja vastuhagi

täpsustuses tasaarvestusest, esitas negatoornõude AÕS § 89 alusel ja vähendas vallasasjade

kaotusest tekkinud kahju hüvitamise nõuet 30% võrra.

Maakohus leidis, et kostja vallasasjade kaotamisega tekitatud kahju on tõendamata, ja et

kohtukõne teesides ei saa esitada uut nõuet (negatoornõuet). Vastuhagi on maakohus jätnud

rahuldamata. Samas ei ole maakohus kostja uue nõude kohta väljendanud, kas ka see on

jäetud rahuldamata või jättis maakohus selle menetlusse võtmata. Kostjal võis uue nõude

esitamiseks pärast eelmenetluse lõppu olla mõjuv põhjus TsMS § 329 lg 1 teise lause mõistes.

Kostja ei ole otsesõnu taotlenud, et negatoornõuet menetletaks ainult vastuhagina, mis võib

anda aluse selle menetlusse võtmiseks eraldi nõudena TsMS § 373 lg 3 teise lause alusel.

Nõude hilinenult esitamine ei ole alus selle rahuldamata jätmiseks.

17.2.

Maakohus ei ole käsitlenud remonttöödega tekitatud kahju hüvitamise nõuet, mida

kostja ei ole vastuhagi täienduses enam nimetanud. Nõue on seega lahendamata. Maakohus ei

ole hinnanud, kas selle nõude nimetamata jätmine lõplikes seisukohtades on nõude

tagasivõtmine või nõudest loobumine. Otsuses nimetab maakohus vallasasjade kaotusest

tekkinud hüvitisnõuet 30% võrra vähendatud summas ega nimeta tasaarvestust, millest võiks

järeldada, et maakohus on kostja nõude vähendamist ja tasaarvestusest loobumist arvesse

võtnud, kuid kuni otsuse tegemiseni ei ole pooltel olnud teada, kui suures summas ja milliseid

nõudeid kohus menetleb.

17.3.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lasta kostjal vastuhagi nõudeid täpsustada sh

selgitada, kas remonttöödega tekitatud kahju hüvitamise nõudest on kostja loobunud või selle

tagasi võtnud või soovib ta endiselt selle lahendamist. Samuti tuleb anda hagejatele võimalus

kostja nõuetele vastata.

18. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on jätnud kostjalt hüvitise

väljamõistmise nõuetekohaselt põhjendamata ja õiguslikult kvalifitseerimata. Maakohus ei ole

arutanud menetlusosalistega asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, mistõttu on

kostja saanud väljendada oma arvamust kohtu antud õigusliku hinnangu kohta alles

apellatsioonkaebuses.

18.1.

Ringkonnakohus selgitas 14. veebruari 2022 otsuses asja väärtuse hüvitamise eeldusi

AÕS § 80 ja VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel. Kui eeldused ei ole täidetud, ei ole alust hüvitist

välja mõista. Seda pidi maakohus hagejatele selgitama ning võimaldama hagejatel asjade

väärtuse hüvitamise nõuet põhjendada ja esitada tõendeid. Põhjenduse ja tõendite puudumisel

oleks maakohus pidanud jätma hagejate nõude rahuldamata. Maakohus on seda hagejatele

selgitanud, kuid ei ole seda ise järginud.

Hüvitise nõude lahendamisel on maakohus viidanud AÕS §-le 80, mis annab omanikule

õiguse asja ebaseaduslikult valdajalt välja nõuda, ja sellele, et asja asemel saab hüvitist nõuda

siis, kui asi on hävinud (AÕS § 84 lg 1) või kui omanik on viivituse tõttu kaotanud huvi asja

tagastamise vastu (VÕS § 115 lg 2 teine lause). Samas ei ole maakohus neid sätteid

järjekindlalt kohaldanud.

18.2.

Hagejad on kostja valduses olevad vallasasjad jaganud nendeks, mida oli vaja

plaanitava hotelli tööks ja territooriumi korrashoiuks, ning isiklikeks asjadeks. Isiklikud asjad

on hagejad asendanud samaväärsetega, mistõttu võivad nad olla kaotanud huvi nende asjade

tagastamise vastu. Hotelli tööks soetatud asjade puhul hagejad ei nimeta, mis alusel tuleks

hüvitisnõuet eelistada asjade tagastamisele.

Maakohtu otsuse p-s 63.5 loetletud asjade kohta on maakohus leidnud, et kuna kostja on

olnud nõus hüvitama nende väärtuse, nimetades seda vastuhagis ekslikult tasaarvestuseks,

kuuluvad need üleandmisele kostja omandisse ja kostjalt tuleb nende eest välja mõista hüvitis

5750,73 eurot (maakohtu otsuse p-d 63.6). Maakohus on justkui lähtunud poolte

kokkuleppest, kuigi pooled kokkuleppele ei jõudnud. Seetõttu jääb selgusetuks, mis on sellise

sundomandamise õiguslik alus. Samal ajal on maakohus leidnud, et asjad on alles ja

kasutuskõlblikud (neil on väärtus) ning hagejatel puudub alus keelduda nende vastuvõtmisest

(maakohtu otsuse p-d 63.14, 63.15).

Kui maakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et osade asjade puhul võib olla tegemist

olukorraga, mil kostja ei vaidle vastu hagejate väitele, et hagejad on viivituse tõttu kaotanud

huvi asja tagastamise vastu, võib hüvitise väljamõistmise aluseks olla VÕS § 115 lg 2. Samas

on kostja algses vastuhagis tasaarvestanud enda nõude hagejate vastu hagejate nõudega

hüvitada kostja valduses olevate asjade väärtus (dtl-d 299–300), seega on kostja nõustumine

asjade talle jäämisega olnud seotud kostja enda hüvitisnõude rahuldamisega. Edaspidises

menetluses on kostja hagejate kahjunõudele täies ulatuses vastu vaielnud. Kostja

negatoornõue on suunatud kõigi vallasasjade tagastamisele, v.a asjad, mille osas Viru

Maakohtu 13. oktoobri 2021 otsus jõustus (otsuse resolutsiooni p 3), ja tasaarvestuse avalduse

on kostja võtnud tagasi (dtl 901). Neid asjaolusid tuleb maakohtul asja uuel lahendamisel

arvesse võtta.

18.3.

Otsuse p-s 63.16 on maakohus vallasasjade väärtuse hüvitamise kohustust

põhjendanud mõistlikkusega või jätnud üldse põhjendamata. Maakohus on leidnud, et asjade

tagastamine ebaõnnestus mõlemast poolest tulenevatel põhjustel (otsuse p 63.10), kuid ei ole

seda arvestanud tähtaja ületanud kauba väärtuse väljamõistmisel (p 63.14). Kostja märgib

õigesti, et maakohus ei ole põhjendanud, millise normi alusel on ta kostjalt mõistnud välja

hüvitise maatüki kasutuskõlblikku seisukorda viimise eest.

Ringkonnakohus on varasemas otsuses selgitanud, et hagejate kulutuste hüvitamise nõude

õiguslikuks aluseks võib olla VÕS § 1033 lg 2, mille alusel hagejad saaksid nõuda kostja

kinnisasjale ajal, mil see oli hagejate valduses, tehtud kulutuste hüvitamist juhul, kui hagejad

uskusid saadu omamise kestmisse ja on kulutusi teinud sellest lähtudes. Saaja heausksust

hinnatakse VÕS § 1035 lg-te 1 ja 2 järgi (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-140-16, p 17).

18.4.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata hüvitise välja mõistmise

põhjendatust, arvestades ringkonnakohtu antud juhiseid.

19. Arvestades menetluse kestust, nõuete tõendamise perspektiivi ja seda, et rahalise hüvitise

maksmine on eelduslikult pooltele koormav, on ringkonnakohtu hinnangul pooltel mõistlik

lõpetada menetlus kokkuleppega. Senist menetlust arvestades võiks ringkonnakohtu arvates

olla kokkuleppe lähtepunkt see, et hagejad võtavad kostja valdusest oma asjad, mis soetati

hotelli tegevuseks, kostja hüvitab hagejatele isiklike asjade väärtuse ja ülejäänud osas

loobuvad pooled oma rahalistest nõuetest.

20. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)