2-21-19360/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-19360

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 24. september 2024

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Tsiviilasi

P.C. hagi Narva linna vastu pärimisõiguse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. detsembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.C. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

3. september 2024

Hageja (apellant) P.C. (isikukood XXX)

Kostja (vastustaja) Narva linn, esindaja vandeadvokaat

Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 22. detsembri 2023. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud P.C. kanda.

1(6)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. P.C. (hageja) esitas 10. detsembril 2021 Viru Maakohtule hagiavalduse Narva

linna (kostja) vastu, milles palub tuvastada tema pärimisõigus vastavalt L.M. 18. märtsi

1998. a testamendile.

Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtule hagi tagamise taotluse. Hageja palus teha ja

saata Narva notarile Sergei Nikonovile pärimistunnistuse tõestamist keelava

kohtumääruse. Maakohus rahuldas 26. detsembri 2021. a määrusega hagi tagamise

taotluse.

Hagiavalduse kohaselt tegi L.M. 18. märtsil 1998 notariaalse testamendi, milles nimetas

enda ainupärijaks N. M. ja asepärijaks hageja. Testamendis on märgitud järgnev:

"Juhuks, kui minu poolt nimetatud isik sureb enne pärandi avamist, loobub pärandist, ei

võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu, määran asepärijaks P.C. T.."

L.M. suri 15. septembril 2020. N. M. viibis pärast L.M. surma haiglas ning 13. oktoobril

2020 määrati talle Narva linna avalduse alusel eestkoste. Eestkostjaks määrati V. P.C.,

kes on hageja isa. N. M. suri 26. oktoobril 2020. N. M. ei jõudnud enne surma L.M.

pärandit vastu võtta või sellest loobuda. N. M.il testamenti ei teinud ning tal ei ole ka

seadusjärgseid pärijaid.

Hageja pöördus pärimise küsimuses notari poole ning sai teada, et pärimismenetluse on

algatatud KÜ XXX XXXXXXXX, hagejal puudub pärimisõigus, L.M. ja N. M. vara

pärijaks on XXX ning pärandvara koosseisu kuulub korteriomand aadressil

XXXXXXXX, XXX. Ainsad sugulased, kellega L.M. suhtles, oli hageja ja tema

vanemad. Hageja isa oli N. M. eeskostja ning ta korraldas ka matused. L.M. on hageja

vanematele rääkinud, et tegi testamendi ning nimetas pärijaks igaks juhuks ka hageja.

Hageja leiab, et L.M. tahe oli, et kui midagi peaks N. M. juhtuma, on pärijaks hageja.

Tõenäoliselt ei tahtnud L.M., et korter läheks Narva linna omandisse. Eelistada tuleb

testamendi tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu

viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud.

Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust

kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda

juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule

tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad. Praegusel juhul ei saa

2(6)

lähtuda ainult sõna "asepärija" seaduses sätestatud tähendusest. L.M. soovis jätta oma

vara esmajärjekorras N. M., ja juhuks, kui temaga peaks midagi juhtuma, hagejale.

Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt ei ole saabunud tingimus, millal

pärib asepärija. Asepärija on isik, kes asendab esimesena pärijaks nimetatut, kui

esimesena silmas peetud isik pärijaks ei saa. L.M. suri 15. septembril 2020, pärija N. M.

suri 26. oktoobril 2020. Testamendi järgi pärib asepärija, kelleks on hageja. Hageja ei pea

tõendama, et L.M. soovis oma vara hagejale jätta, kuna L.M. määras oma testamendis

asepärijaks hageja.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

L.M. suri 15. septembril 2020, seega avanes pärand ja läks üle pärijale, st N. M. samal

päeval. Kehtiva pärimisseaduse kohaselt läheb pärand pärijale üle automaatselt ning

eraldi pärandi vastuvõtmise avaldust ei ole vajalik koostada ega notarile esitada. Hagejal

puudub õigus pärida N. M. järel. Hageja ei ole L.M. pärija, kuna saabunud ei ole selleks

vajalikud tingimused.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 22. detsembri 2023. a otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohus tühistas 26. detsembri

2021. a määrusega kohaldatud hagi tagamise.

Pooled ei vaidle selle üle, et L.M. nimetas testamendiga enda ainupärijaks abikaasa N.

M. ning asepärijaks hageja. Samuti puudub pooltel vaidlus, et L.M. pärandas

eelnimetatud testamendiga kogu oma vara, sealhulgas korteriomandi aadressil

XXXXXXXX, XXX. L.M. suri 15. septembril 2020 ning N. M. 26. oktoobril 2020.

Pooltel on vaidlus, kas hageja pärib asepärijana L.M. vara.

Hageja palub L.M. pärandvara pärimisõiguse tuvastamist. TsMS § 368 lg 1 alusel võib

isik esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise

tuvastamise vastu õiguslik huvi.

Kohtule esitatud notar Sergei Nikonovi 2. detsembri 2021. a pärimistunnistuse kavandi

kohaselt kohaldus L.M. ja tema abikaasa N. M. varasuhetele ühisvararežiim. N. M. suri,

jõudmata L.M. pärandit vastu võtta. Pärimistunnistuse kavandist nähtub, et sellisel juhul

kohaldatakse pärimisseaduse (PärS) § 120. Notar Sergei Nikonovi 2. detsembril 2021

tõestatud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on N. M. seadusjärgne pärija kostja. Hageja

leiab, et kuna L.M. nimetas ta asepärijaks ning et N. M. ei jõudnud pärandit vastu võtta,

pärib ta asepärijana L.M. vara.

Pärimisseaduse § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt avaneb pärand isiku surma korral ja pärandi

avanemise aeg on pärandaja surmapäev. PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärand pärandi

avanemisel pärijale üle. Kehtiva PärS § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi

avanemise ajal kehtinud õigust, kui sama seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Seega

tuleb L.M. testamendi tõlgendamisele kohaldada 15. septembril 2020 kehtinud

pärimisseadust, mille kohaselt avanes L.M. pärand 15. septembril 2020.

PärS § 28 kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest. PärS

§ 42 lg 1 sätestab, et testaator võib nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat

juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist või on

pärimiskõlbmatu. Sama paragrahvi lg-st 2 tuleneb, et kui testamendist ei nähtu, milliseks

sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhuks on asepärija nimetatud, loetakse, et asepärija

on nimetatud kõikideks nendeks juhtudeks. PärS § 43 lg 1 näeb ette, et asepärija saab

3(6)

pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud. PärS § 43 lg 2 kohaselt ei

kaota teine ja järgnevad asepärijad õigust pärida, kui neile eelnev asepärija sureb enne

pärijat või järjekorras eelnevat asepärijat.

L.M. testamendist nähtub, et asepärija oli nimetatud juhuks, kui pärijaks nimetatud isik

sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on

pärimiskõlbmatu.

Kohus leidis, et ülalnimetatud tingimused, mis tooksid kaasa asepärija õiguse pärida, ei

ole saabunud. PärS 4 ei näe ette, et pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma. Kehtiva

pärimisõiguse põhimõtte kohaselt läheb pärandvara pärandaja surma korral pärijale üle

olenemata sellest, kas pärija teeb vajalikud toimingud notari juures. Oluline on, et pärijal

on õigus pärandist seaduses ette nähtud tähtaja jooksul loobuda. Vastasel juhul loetakse,

et pärand on vastu võetud. Seega päris N. M. L.M. vara vastavalt PärS § 4 lg-le 1.

Testamendi tõlgendamisel tuleb küll lähtuda L.M. tegelikust tahtest, kuid kohtu ette

toodud asjaolude ja tõendite pinnalt ei saa järeldada, et olukorras, kus N. M. suri poolteist

kuud pärast L.M., soovinuks L.M., et N. M. ei päriks tema vara. PärS § 19 annab

pärandajale võimaluse teha pärandi kohta korraldusi just enda surma puhuks. Kuna N. M.

suri pärast L.M., eeldaks hageja asepärijana pärimine, et L.M. tegi korraldusi N. M.

surma puhuks N. M. pärandi kohta N. M. asemel. Kohus leiab, et L.M. ei saanud 18.

märtsi 1998. a testamendi tegemisel selle sõnastust mõista viisil, et asepärija pärib tema

vara siis, kui ainupärijale on pärand üle läinud, kuid ta sureb enne pärandi formaalselt

vastuvõtmist. See tähendaks, et N. M. puudunuks õigus käsutada vara, mille ta on endale

pärimise teel saanud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega hagi rahuldada, jätta menetluskulud poolte endi kanda ja Viru

Maakohtu 26. detsembri 2021. a määrusega kohaldatud hagi tagamine kehtima kuni asjas

tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

Ebaõige on kohtu järeldus, et L.M. testamendi tõlgendamisele tuleb kohaldada 15.

septembril 2020. a kehtinud pärimisseadust, sest PärS § 181 lg 1 kohaselt on testament

või pärimisleping kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise või

pärimislepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusega. Sama paragrahvi lg 2 järgi

kohaldatakse enne 2009. aasta 1. jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks

kehtiva pärimisseaduse §-de 28–34 sätteid. See tähendab, et asepärija kohta kohaldatakse

testamendi tegemise ajal kehtinud sätteid. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse

(PärS1996) § 40 lg 1 kohaselt võib testaator nimetada pärija asemele ühe või mitu

asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub

pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu. Tegemist on asepärija

regulatsiooniga. Asepärija määramine välistab seadusejärgsete pärijate pärimisõiguse.

Testamendi tegemise ajal kehtinud PärS1996 § 4 järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu

võtma. N. M. ei saanud pärandit vastu võtta, kuna suri. See tähendab, et on saabus

tingimus, mille alusel peab pärima testamendi järgi asepärija.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

PärS §-st 3 tulenevalt avaneb pärand isiku surma korral (lg 1) ja pärandi avanemise aeg

on pärandaja surmapäev (lg 2). PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärandi avanemisel pärand

üle pärijale. L.M. surmaga tema pärand avanes ja läks üle pärijale, s.o N. M. samal

4(6)

päeval. Kehtiva pärimisseaduse kohaselt läheb pärand pärijale üle automaatselt ning

eraldi pärandi vastuvõtmise avaldust ei ole vajalik koostada ega notarile esitada. Hagejal

puudub õigus pärida N. M. järel.

PärS § 43 lg 1 tulenevalt saab asepärija pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli

nimetatud (PärS § 42). Praegusel juhul PärS § 42 lg-s 1 nimetatud tingimused saabunud

ei ole ja seega ei saanud hageja L.M. pärijaks.

Väär on hageja arusaam PärS §-st 181. See reguleerib enne kehtiva pärimisseaduse

redaktsiooni jõustumist tehtud testamendi või sõlmitud pärimislepingu kehtivust ja

tõlgendamist. Asepärija mõiste ja asepäramise eeldused on sisuliselt ühed ja samad nii

kehtiva pärimisseaduse (§ 42) kui ka enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS1996 (§ 40) järgi.

Hageja ei saa nõuda PärS § 180 alusel pärimismenetluse läbiviimist PärS1996 sätetest

lähtudes. Pärandi avamine, vastuvõtmine jne toimub üksnes kehtiva pärimisseaduse

sätetest lähtudes (PärS § 180). Kuna L.M. suri enne N. M. ja viimane ei esitanud avaldust

L.M. pärandist loobumiseks, siis sai N. M. L.M. pärijaks ja sellega on ammendatud L.M.

testamendis sisalduv tahteavaldus ja testament on täidetud. Järelikult ei saabunud

tingimus, mille saabumisel saanuks hageja olla asepärijaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata

ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei

ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades

mõjutada otsust. Hagiavalduses kirjeldatud elusündmuste põhjal ei saa hageja nõuet

rahuldada (isegi kui eeldada hageja esitatud faktiliste väidete õigusust). Ringkonnakohus

järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks

neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

7.1.

Maakohus ei eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Asjas on vaidluse all

küsimus, kas hageja on L.M. pärija. PärS § 1 lg 1 järgi on pärimine isiku surma korral

tema vara üleminek teisele isikule. Kehtiva pärimisseaduse rakendussätte, PärS § 180

esimese lause järgi kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui

sama seaduse teistest rakendussätetest ei tulene teisiti. L.M. suri ja tema pärand avanes

(PärS § 3 lg-d 1 ja 2) 15. septembril 2020. Seega tuleb ka L.M. vara üleminekul tema

pärijatele kohaldada alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva pärimisseaduse sätteid ning PärS1996

§ 4 (mille järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma) asjas ei kohaldu.

7.2.

Hageja märgib, et PärS § 181 lg 1 kohaselt on testament kehtiv, kui see on tehtud

kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega, ning et PärS § 181 lg-st 2

tulenevalt kohaldatakse enne 2009. a 1. jaanuari tehtud testamendi puhul kehtiva

pärimisseaduse sätteid üksnes testamendi teksti tõlgendamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et pooled ei ole seadnud asjas kahtluse alla L.M. 18. märtsil

1998 tehtud notariaalse testamendi kehtivust ning asja materjalidest ei nähtu ka

asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua kõnealuse testamendi tühisuse. Asepärija instituut oli

enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS1996 (§-des 40–42) reguleeritud peaaegu samaselt

5(6)

kehtiva PärS-i §-de 42–44 sätetega. Sisulist erinevust varem kehtinud ning L.M. pärandi

avanemise ajal kehtinud normide vahel ei ole.

L.M. testamendi tegemise ajal kehtinud õigus võimaldas testaatoril nimetada pärija

asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi

avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu (PärS1996 § 40

lg 1). Kehtiva PärS § 43 lg 1 järgi saab asepärija pärijaks juhul, kui saabub tingimus,

mille puhuks ta oli nimetatud (nii oli see ka PärS1996 § 40 lg 1 järgi). Hageja oli

vaidlusaluses testamendis (tl 4) nimetatud N. M. asepärijaks kõikideks eespool loetletud

juhtudeks.

7.3.

Iseenesest õige on hageja märgitu, et testamendi tõlgendamisel tuleb lähtuda

testaatori tegelikust tahtest. Samas ei tähelda ringkonnakohus, et pooltel oleks vaidlus L.

M. poolt enda surma puhuks testamendis tehtud korralduste sisu üle. Hageja ei ole

väitnud, et tema asepärijaks nimetamine ei vastanud L. M. tegelikule tahtele.

Ringkonnakohtu 3. septembri 2024. a istungil kinnitas hageja samuti, et tegemist on

asepärija nimetamise korraldusega (tl 115 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et need

korraldused, mida pärandaja saab testamendiga enda surma puhuks teha, on seaduses

ammendavalt sätestatud.

7.4.

Asja materjalidest nähtuvalt suri N. M. 26. oktoobril 2020 (tl 8) ning poolte

esitatust ei nähtu, et ta oleks jõudnud oma eluajal L. M. pärandi osas midagi väljendada,

st kas loobub pärandist või võtab selle vastu (PärS § 118). N. M. surma hetkeks ei saanud

olla möödunud ka PärS § 119 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline tähtaeg L. M. pärandist

loobumiseks. Eelmärgitut arvestades kuulus N. M. pärandvara hulka ja sai tema pärijale

(eelduslikult kostjale) üle minna N. M. tema eluajal kuulunud õigus L.M. pärand vastu

võtta või sellest loobuda (PärS § 120). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja N. M.

pärijana oleks L.M. pärandist loobunud. Kostja esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil,

et kostja (N. M. pärijana) ei kavatse L.M. pärandist loobuda (tl 116 pöördel).

8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus

apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

9. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)