3-22-1857/25 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-1857

Otsuse kuupäev

23. september 2024

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

V.K

kaebus

Mittetulundusühingu

Ida-Viru

Ühistranspordikeskus 30. augusti 2022. a otsuse tühistamiseks

ning vastustaja kohustamiseks lubada siseneda pakkimata

tõukerattaga maakonnaliinide bussidesse

Menetlusosalised

Kaebaja – V.K

seadusjärgne esindaja V.K

Vastustaja – Mittetulundusühing Ida-Viru Ühistranspordikeskus

seadusjärgne esindaja Heiki Luts

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada V.K kaebus.

2. Tühistada Mittetulundusühingu Ida-Viru Ühistranspordikeskus 30. augusti 2022. a

otsus.

3. Kohustada Mittetulundusühingut Ida-Viru Ühistranspordikeskus tagama V.K-le

võimalus võtta Ida-Viru maakonnaliinidel avaliku teenindamise lepingu alusel

sõitvate busside salongi kaasa pakkimata tõukeratas, välja arvatud objektiivsete

takistuste esinemise korral (nt bussi suur täituvus või bussi ehitusliku eripära tõttu

piisava põrandapinna puudumine).

4. Mõista Mittetulundusühingult Ida-Viru Ühistranspordikeskus V.K kasuks välja

menetluskulu 40 eurot.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 23. oktoober 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

3-22-1857

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. V.K esitas 3. augustil 2022 Mittetulundusühingule Ida-Viru Ühistranspordikeskus

(edaspidi MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus) avalduse, milles palus võimaldada oma lapsel

V.K-l tõukerattaga maakonnaliinide bussidesse siseneda. V.K viitas avalduses dokumendi

„Teenuse tüüptingimused avalikul liiniveol“ punkti 5.9 kolmandale lausele, mille kohaselt võib

ühissõidukis vedada tõukeratast pagasi veole kehtestatud üldiste nõuete kohaselt. V.K märkis, et

kuna pagasi veo üldiseid nõudeid ei ole veel kehtestatud, on õige tõlgendada tüüptingimuste

punkti 5.9 kolmandat lauset selliselt, et ühissõidukis võib vedada tõukeratast.

2. MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus nõustus 30. augusti 2022. a vastuses V.K

avaldusele, et pagasi veo üldisi nõudeid tõepoolest veel kehtestatud ei ole. MTÜ Ida-Viru

Ühistranspordikeskus selgitas, et tõukerataste vedu bussides on suur probleem.

Maakonnaliinide bussides puuduvad pagasiruumid, kuhu saaks tõukerattaid paigutada. Bussi

salongis võib tõukeratast vedada ainult pakitud kujul, s.o kotis. Tõukerataste bussi lubamisel on

varem juhtunud õnnetusi. Tõukeratastega on kahjustatud nii bussi kui ka kaasreisijate vara ning

kaasreisijad on saanud väiksemaid kehavigastusi. Bussid on viimasel ajal olnud väga suure

täituvusega ja täiendavateks reisideks võimalused puuduvad. MTÜ Ida-Viru

Ühistranspordikeskus keeldus 30. augusti 2022. a vastuses lubamast M. V.K-l siseneda

pakkimata tõukerattaga maakonnaliinide bussidesse.

3. V.K esitas 2. septembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse MTÜ Ida-Viru

Ühistranspordikeskus vastu. V.K palus tuvastada vastustaja õigusvastane käitumine selles, et ei

lubata tema lapsel siseneda maakonnaliini bussi mitteelektrilise ja jäiga raamiga tõukerattaga.

Esialgse õiguskaitse korras taotles V.K MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus kohustamist lubada

tema laps maakonnaliini bussi ilma täiendavate kohustusteta, sealhulgas tõukeratta pakkimise

kohustuseta. Kaebuse kohaselt elab V.K laps Jõhvi vallas, Pauliku külas ning käib Toila

põhikoolis. Spordiringid toimuvad Toilas ja Vokas ning huviring Jõhvis. Laps soovib käia pärast

kooli trennis ja huviringis. Õigeks ajaks trenni ja huviringi jõudmiseks on vajalik

liikumisvahend. Trenni või huviringiga hilisem liitumine on raskendatud või isegi võimatu.

Samuti võimaldab tõukeratta kasutamine säästa väärtuslikku uneaega, ärgata hiljem. Bussijaam

asub kodust 2,3 km kaugusel. Tee bussijaama on tõukerattaga liikudes väga kiiresti läbitav.

Õhkrehvidega tõukeratta ostmine oli teadlik valik, kuna see võimaldab sõita auklikel ja

kruusakattega teedel. Kahjuks ei ole sellised tõukerattad kokkukäivad ja neid ei saa pakkida.

4. Tartu Halduskohus tõlgendas 8. septembri 2022. a määruses kaebust nii, et selle on

esitanud M. V.K ja V.K on kaebaja esindaja. Samuti tõlgendas kohus kaebuse nõudeid nii, et

kaebaja on taotlenud vastustaja 30. augusti 2022. a otsuse tühistamist ning vastustaja

3-22-1857

kohustamist lubada kaebajal siseneda pakkimata tõukerattaga maakonnaliinide bussidesse.

Kohus võttis kaebuse menetlusse ja küsis vastustajalt sellele vastust. Kohus otsustas

kohaldada esialgset õiguskaitset tingimuslikult ja lubada kaebajal kuni praeguses asjas lõpliku

kohtulahendi jõustumiseni siseneda enda pakkimata tõukerattaga maakonnaliini bussi

tingimusel, et kaebaja tegevus ei põhjusta bussile või kaasreisijate varale, tervisele või elule

kahju.

5. Vastustaja palus 8. novembri 2022. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ja

AS GoBus sõlmisid 19. juulil 2021 avaliku teenindamise lepingu nr 2021-10 koos lahutamatu

lisaga 6 „Teenuse tüüptingimused avalikul liiniveol“. „Teenuse tüüptingimused avalikul

liiniveol“ on Transpordiameti koostatud dokument, mida kasutatakse avaliku teenindamise

lepingu sõlmimiseks läbiviidavatel riigihangetel alusdokumendina. Kuna praegu puuduvad

„Pagasiveole kehtestatud üldised nõuded“, siis pagasivedu avalikel maakonnaliinidel

reguleerivad „Teenuse tüüptingimused avalikul liiniveol“. Vastustaja eesmärk erinevaid

regulatsioone kehtestades on maakonnaliinidel sõitjate ohutuse tagamine. Kehtiva

regulatsiooni kohaselt ei ole ühissõidukis lubatud vedada näiteks jalgrattaid. Samas tihtilugu

on eluliselt hädavajalik jalgrataste vedu ühissõidukis ja vastustaja on andnud võimaluse

kokku pandud ja ümbrises (pakendatud) jalgratast bussides vedada. Jalgrataste kategooriasse

kuulub mõõtmeid arvestades kindlasti ka kaebaja tõukeratas. Alates 2022. aasta maikuust on

Transpordiameti ja ühistranspordikeskuste vahel uuendamisel „Teenuse tüüptingimused

avalikul liiniveol“, mille käigus plaanitakse välja jätta viide „Pagasiveole kehtestatud üldistele

nõuetele“ ning täpsustada tõukerataste vedu maakonnaliinide bussides. Uues redaktsioonis on

tõukerataste katmise ehk pakendamise kohustus ja nõue, et pagas ei tohi rikkuda sõitjate

riideid või pagasit ega ühissõidukit. Seni ei ole selge, kelle poolt ja millise õigusaktiga

„Teenuse tüüptingimused avalikul liiniveol“ kehtestatakse. Ühistranspordikeskustele ei ole

sellist õigust halduslepinguga üle antud. Sellepärast on veninud „Teenuse tüüptingimused

avalikul liiniveol“ muutmine. Vastustaja on kohtule edastanud pildid, mis tõendavad

õhkrehvidega jäiga raamiga tõukeratta pakendamise võimalikkust. Selline pakend kaalub

mõnisada grammi, on väga mugav ja kompaktne ning vähem kui minutiga kasutatav.

Kasutajal on võimalus omale veelgi mugavam ja käepärasem tõukeratta pagasikott

valmistada. Maakonnaliinide bussid on viimasel poolel aastal olnud suure täituvusega.

Bussijuhid vastutavad reisijate ohutuse eest. Kuna üks (tõuke)ratas võtab bussis ära

keskmiselt 3 kuni 5 reisijakohta, siis tihtilugu ei ole võimalik ka pakendatud tõukerattaga

reisijaid bussi lubada. Maakonnaliinide bussid ei ole mõeldud suurema pagasi veoks.

Igasugune ratas, sh ka tõukeratas on täiendava ohu allikas sõitjatega bussis. Võrdlused

lapsevankri ja ratastooliga on kohatud, kuna lapsevankri ja ratastooli kasutajad on

sundolukorras ja neil alternatiivid puuduvad.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Praeguses asjas on vaidlus selles, kas vastustaja 30. augusti 2022. a otsus on

õiguspärane ja kas vastustajal on kohustus tagada kaebajale võimalus võtta Ida-Viru

maakonnaliinidel avaliku teenindamise lepingu alusel sõitvatesse bussidesse kaasa pakkimata

tõukeratas.

7. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

3-22-1857

Riigivastutuse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

8. Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 72 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et sõitjal on õigus bussi

salongis või pagasiruumis tasuta vedada lisaks käekottidele, arvutikottidele, kandekottidele ja

muule samalaadsele pagasile ühte reisikotti, kohvrit või muud samalaadset käsipagasit, samuti

liikumisabivahendeid, puudega isikute juht- või abikoeri, lapsevankreid ja -kärusid, kohase

puuri, kasti, suukorvi või rihmaga väikeloomi ja linde ning mõistlikus suuruses ja koguses

teisi sõitja asju. Nimetatud asjad ei tohi häirida või ohustada ühissõidukijuhti ja sõitjaid,

takistada sõitjate sisenemist, väljumist ja liikumist ühissõiduki salongis ning rikkuda sõitjate

riideid või pagasit (ÜTS § 72 lõige 4). ÜTS § 72 lõike 3 esimese lause kohaselt ei ole bussi

salongis ning pagasiruumis lubatud vedada keelatud pagasit ega käsipagasit, mis võib

ohustada teiste ühissõidukis sõitvate isikute tervist või vara ning määrida või muul viisil

kahjustada ühissõidukit. ÜTS § 72 lõike 3 teine lause sätestab, et keelatud pagas on eelkõige

radioaktiivsed, lõhke-, mürk-, sööbe-, tuleohtlikud, lehkavad ja määrivad ained ning

nõuetekohase pakendita ained ja asjad. Avaliku teenindamise lepingu alusel teostataval

liiniveol sätestatakse pagasi vastuvõtmise, veo ja väljaandmise kord avaliku teenindamise

lepinguga (ÜTS § 72 lõige 6).

9. Vastustaja selgitas, et tema ja AS GoBus sõlmisid 19. juulil 2021 avaliku teenindamise

lepingu nr 2021-10 koos lahutamatu lisaga 6 „Teenuse tüüptingimused avalikul liiniveol“

(edaspidi tüüptingimused). Tüüptingimuste punkt 5.8 sätestab: „Reisija vastutab selle eest, et

temaga kaasas olevad asjad ei häiriks ega takistaks kaasreisijaid, aga samuti ei tohi need

kahjustada ühissõidukit. Keelatud on vedada kergesti süttivaid või söövitavaid vedelikke

(määrdeõlid, kütus, maagaas, happed ja lahused jne), ebameeldivalt lõhnavaid esemeid või

aineid, mürkaineid ja muid taolisi kemikaale. Ühissõiduki juhil on igal ajal õigus keelduda

reisijat ühissõidukisse lubamast või pagasi olukorda kontrollida sõidu ajal, kui reisijaga

kaasas olev pagas võib ühissõidukit või teisi reisijaid kahjustada.“ Tüüptingimuste punkt 5.9

sätestab: „Reisija võib ühissõidukis kaasas vedada suuski ja muid spordivahendeid eeldusel,

et need on pakendatud. Ühissõidukis ei ole lubatud vedada jalgrattaid, tasakaaluliikureid ega

muid abimootoriga liiklemisvahendeid. Ühissõidukis võib vedada tõukeratast pagasi veole

kehtestatud üldiste nõuete kohaselt.“

10. Vastustaja on selgitanud, et Ida-Viru maakonnaliinidel sõitvatel bussidel ei ole

pagasiruume. See asjaolu pidi vastustajale ja AS-ile GoBus olema teada avaliku teenindamise

lepingu sõlmimise ajal ning seega on tüüptingimused mõeldud reguleerima esemete vedu

bussi salongis.

11. Tüüptingimuste punkti 5.9 kolmas lause lubab bussi salongis vedada tõukeratast, kuid

täpsustab, et seda tuleb teha pagasi veole kehtestatud üldiste nõuete kohaselt. Kohus leiab, et

seda punkti ei tule mõista nii, et vastustaja või keegi teine peab eraldi õigusaktiga kehtestama

pagasi veo üldised nõuded, vaid selliste üldiste nõuetena saab käsitada ÜTS §-s 72 ja

tüüptingimuste punktis 5.8 toodud põhimõtteid. Seega võib Ida-Viru maakonnaliinidel bussi

salongis vedada tõukeratast ÜTS §-s 72 ja tüüptingimuste punktis 5.8 sätestatud nõudeid

arvestades ehk järgmistel tingimustel: bussi salongis veetav tõukeratas peab olema mõistlikus

suuruses; tõukerattaid võib bussi salongis vedada mõistlikus koguses; tõukeratas ei või

ohustada teiste ühissõidukis sõitvate isikute tervist või vara ning määrida või muul viisil

kahjustada ühissõidukit; tõukeratas ei tohi häirida või ohustada ühissõidukijuhti ja sõitjaid,

takistada sõitjate sisenemist, väljumist ja liikumist ühissõiduki salongis ning rikkuda sõitjate

riideid või pagasit; tõukeratas ei või ebameeldivalt lõhnata. ÜTS § 72 lõike 3 teine lause loeb

3-22-1857

keelatud pagasiks nõuetekohase pakendita ained ja asjad, kuid kohtu hinnangul tuleb seda

sätet mõista nii, et selles on silmas peetud aineid ja asju, mille vedu ilma nõuetekohase

pakendita oleks nende olemusest tulenevalt ilmselgelt ebamõistlik (nt ained ja esemed, mis

ilma nõuetekohase pakendita ilmselgelt levitavad ebameeldivat lõhna (nt lahtine kala) või

ilmselgelt ohustavad kaassõitjate riiete ja muu vara või bussi sisemuse puhtust (nt lahtise

topsiga limonaad) või ilmselgelt võivad põhjustada kahju kaassõitjatele, nende varale või

bussile (nt lahtine nuga)). Kohtu arvates tõukeratta vedu bussi salongis ilma nõuetekohase

pakendita ei ole ilmselgelt ebamõistlik. Tõukeratas ei ole ese, mis loomupäraselt halvasti

lõhnaks või mis ilmselgelt ohustaks kaassõitjate riiete ja muu vara või bussi sisemuse puhtust

või mis ilmselgelt võiks põhjustada kahju kaassõitjatele, nende varale või bussile. Tõukeratast

on võimalik hoida puhtana ja bussis kindlalt paigal ning seeläbi vältida kaassõitjate vara või

bussi sisemuse määrimist või neile muul viisil kahju põhjustamist. Asjaolu, et tõukeratas võib

ekstreemolukordades (nt äkkpidurduse korral) liikuma pääseda ja kahju põhjustada, ei kinnita

kohtu hinnangul tõukeratta pakkimise vajadust. Vastustaja on kohtule saadetud fotodel

demonstreerinud, mis viisil tuleks tema arvates kaebaja jäiga raamiga tõukerattast bussi

sisenemiseks pakkida. Kohus leiab, et sellisel viisil pakitud tõukeratas võib äkkpidurduse

korral kujutada sarnasel määral ohtu kui pakkimata tõukeratas, sest tõukeratta mass ei muutu.

Samuti ei saa välistada, et tõukeratta pakkimine isegi raskendab äkkpidurduse korral

tõukeratta paigal hoidmist. Nimelt on kaebaja asjakohaselt esile toonud, et vastustaja näidatud

viisil pakitud tõukeratast on tegelikult isegi keerulisem bussis paigal hoida, sest kohmaka koti

tõttu ei ole kohta, kust tõukerattast kindlalt kinni hoida. Samuti võib tõukeratta kott bussi

põrandal määrduda küllaltki suures ulatuses ja äkkpidurduse korral teiste kaassõitjate vara ja

bussi sisemust samal määral või kogunisti rohkem määrida kui lihtsalt tõukeratas. Kohus

möönab, et tõukeratta kott võib siiski vähendada äkkpidurduse korral kriimustuste ja täkete

tekkimise tõenäosust, kuid muid eeltoodud aspekte lisaks arvestades ei nähtu kohtule, et

tõukeratta pakkimine vastustaja näidatud viisil võiks märkimisväärselt vähendada ohtu

kaassõitjatele, nende varale või bussile. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et tüüptingimuste punkti

5.9 kolmas lause koostoimes ÜTS § 72 lõike 3 teise lausega ei nõua bussi sisenemisel

tõukeratta pakkimist. Tõukeratta pakkimise kohustust ei tulene ka ühestki teisest sättest.

Vastustaja viidatud bussidesse paigaldatud infoleht „Sõitja meelespea“ ja vastustaja

veebilehel avaldatud info „Tõukerattad ja jalgrattad maaliinibussides“ ei ole õigusaktid, mis

looksid kaebajale kohustusi, samuti ei ole nendele dokumentidele kui järgimiseks

kohustuslikele osutatud üheski õigusaktis.

12. Vastustaja on leidnud, et kaebaja tõukeratas kuulub mõõtmeid arvestades jalgrataste

kategooriasse. Kohus sellega ei nõustu. Kaebaja jalgratas on tõepoolest suurem kui

tavapäraselt tänaval nähtavad tõukerattad, kuid suuruse vahe ei ole nii märkimisväärne, et

kaebaja tõukeratas tuleks võrdsustada jalgrattaga. Samuti ei saa kaebaja tõukeratast lugeda

bussi salongi lubamiseks ebamõistlikult suureks.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustajal ei ole õiguslikku alust nõudmaks

kaebajalt tõukerattaga bussi salongi sisenemisel selle pakkimist. Seega on kaebajal lubatud

pakkimata tõukerattaga bussi salongi siseneda. Selle õiguse teostamist võivad siiski piirata

objektiivsed asjaolud, nt see, kui bussis ei ole suure täituvuse või bussi ehituslike eripärade (nt

piisava põrandapinna puudumise) tõttu võimalik tõukeratast vedada. ÜTS eesmärk

maakonnaliinidel on eelisjärjekorras tagada inimeste vedu ning alles teisejärgulisena nende

suuremamõõtmelise pagasi vedu. Seega ei saa kaebaja nõuda, et bussi suure täituvuse või

selle ehituslike eripärade korral eelistataks bussi lubamisel tema tõukeratast teistele

inimestele. Samuti tuleb kaebajal arvestada sellega, et kui ÜTS-i või tüüptingimusi

3-22-1857

muudetakse selliselt, et sõitjatele tekib tõukeratta pakkimise kohustus, ei ole tal enam

õiguslikku alust nõuda pakkimata tõukeratta bussi lubamist.

Samuti tuleb kaebajal arvestada sellega, et pakkimata tõukerattaga on tal bussis keelatud

põhjustada kahju teiste kaassõitjate varale, tervisele ja elule ning bussile. Kui kaebaja seda

teeb, on kaassõitjatel ja vedajal õigus esitada kaebaja vastu kahju hüvitamise nõue.

14. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse. Kohus tühistab vastustaja 30. augusti

2022. a otsuse ning kohustab vastustajat tagama kaebajale võimalus võtta Ida-Viru

maakonnaliinidel avaliku teenindamise lepingu alusel sõitvate busside salongi kaasa

pakkimata tõukeratas, välja arvatud objektiivsete takistuste esinemise korral (nt bussi suur

täituvus või bussi ehitusliku eripära tõttu piisava põrandapinna puudumine).

15. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, tuleb kaebaja menetluskulud kanda vastustajal.

Kaebaja ainsaks menetluskuluks oli kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud

riigilõiv 40 eurot. Hoolimata sellest, et kaebaja ei ole riigilõivu kohta menetluskulude

nimekirja esitanud, saab Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktika järgi kohus tasutud

riigilõivu menetluskuluna arvestada ja vastustajalt välja mõista (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 16. jaanuari 2018. a määrus asjas nr 3-17-1206, punkt 7). Eeltoodust

tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 40 eurot. Vastustaja

võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

16. Kohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja eraelu kaitseks tema ja tema

esindaja nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)