2-23-140645/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.09.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-140645

Tsiviilasja hind

542,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja A V

Kostja H T (isikukood xxx)

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Jätta OK Incure OÜ hagi H T vastu rahuldamata esmase nõude osas, so põhivõla

408,27 euro, intressi 63,24 euro, võla sissenõudmiskulu 40 euro ja hagiavalduse

esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 35,70 euro nõuete osas.

3. Rahuldada OK Incure OÜ hagi H T vastu alternatiivnõude osas.

4. Välja mõista H T´ilt OK Incure OÜ kasuks põhivõlgnevus 194,69 eurot.

5. OK Incure OÜ menetluskulud jätta 47% ulatuses H T kanda ning H T

menetluskulud 53% ulatuses OK Incure OÜ kanda.

6. Välja mõista H T´ilt OK Incure OÜ kasuks menetluskuluna (riigilõiv) 82,25

eurot.

7. Välja mõista H T´ilt OK Incure OÜ kasuks viivis väljamõistetud menetluskulude

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

8. Jätta H T kasuks hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaksmääramata

nende puudumise tõttu.

9. Toimetada otsus H T´ile kätte avaliku teavitamisega väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses

sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval

kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

15.11.2023 esitatud hagiavalduse ja 10.01.2024 esitatud kohtunõude vastuse kohaselt sõlmisid

kostja ja xxx OÜ (edaspidi krediidiandja) 04.01.2022 laenulepingu nr xxx, milles lepiti kokku

laenusummas 485,05 (väljamakse summa oli 445 eurot) 30 kuuks, fikseeritud intressimääraga

33,1 % aastas, krediidi kulukuse määras 50,77 % aastas, lepingutasu 40,05 eurot ning

tagasimakstav kogusumma 719,70 eurot (30 tagasimakset). Laen summas 445 eurot maksti välja

kostja kontole 04.01.2022. Antud lepingu katteks on kostja maksegraafikujärgseid tagasimakseid

teinud kokku summas 221,25 eurot.

Võlas olevate klientidega sõlmitakse refinantseerimisleping ning kostja ja krediidiandja sõlmisid

08.01.2023 refinantseerimislepingu xxx, millega võimaldati kostjal soodsamatel tingimustel

laenu tagasimaksmine (vähendatakse intressimäära ja osamakse summat ning pikendatakse

perioodi). Lepinguga lepiti kokku laenusummas 413,12 eurot 72 kuuks, intressimääras 26,38 %,

krediidi kulukuse määr 29,97 % aastas, lepingutasu 19,67 eurot ning tagasimakstavaks

kogusummaks oli 860,42 eurot (72 tagasimakset).

Refinantseerimislepingu xxx katteks on kostja maksegraafikujärgseid tagasimakseid teinud

kokku 29,06 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 4,85 eurot, intressi katteks 18,11 eurot,

viivise katteks 0,03 eurot, meeldetuletuskirja tasu katteks 5,00 euro, refinantseeritud laenu

sissenõutavaks muutunud intressi katteks 0,92 eurot, refinantseeritud laenu sissenõutavaks

muutunud viivise katteks 0,15 eurot.

Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi jättes tagastamata kohustuslikud osamaksed.

Krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul võib krediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija täielikult või osaliselt viivitab vähemalt kolme

üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale võimaluse täiendava tähtaja

jooksul võlgnevuse likvideerimiseks või kokkuleppe saavutamise osas ühenduse võtmiseks.

Kostja võlgnevust hiljemalt 04.07.2023 ei likvideerinud ning krediidiandja kooskõlas VÕS § 416

luges lepingu üles öelduks 05.07.2023 seisuga. Krediidiandja loovutas nõude OK Incure OÜ-le

ning edastas nõude loovutamise teatise 06.07.2023 kostja lepingus märgitud e-posti aadressile

xxx

Hageja OK Incure OÜ (hageja) nõuab 15.11.2023 hagiavalduse ja 10.01.2024 puuduste

kõrvaldamise kohaselt põhivõla tasumist summas 408,27 eurot, intressi 63,24 eurot, viivis 35,70

eurot (24 % aastas päevamääraga 0,067 % alates lepingu ülesütlemisejärgnevat päevast kuni

hagiavalduse esitamiseni, s.o. 06.07.2023 – 15.11.2023), võla sissenõudmiskulu 40 eurot

(vastavalt 20.03.2024 hageja vastusele kohtunõudele).

Hageja on seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

Krediidiandja kontrollis põhjalikult kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta,

maksehäireid ning kostja poolt esitatud andmete tõestust. Krediidiandja hindas kostja

maksevõimet pensionikonto sissemaksete alusel Eesti Väärtpaberite Keskregistris. Kostja

andmeid taotluses, mille kohaselt netosissetulek 0,00 eurot, töökohta xxx, finantskohustused

kostjal 12 eurot, muud kohustused kokku 221 eurot, ülalpeetavate arv 0. Kostja keskmiseks

sissetulekuks loeti 479 eurot ning kostja maksevõimaks määrati 223 eurot ja seetõttu hinnati

kostja krediidivõimeliseks ning igakuine osamakse summas 23,99 eurot oli krediidiandja

hinnangul kostjale jõukohane. Lisaks teostas krediidiandja kontrolli järgnevatest allikatest nagu

Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfost (puudusid kehtivad maksehäired), Ametlikud

Teadaanded,

Rahvastikuregister,

Taust.ee,

Riikliku

taustaga

isikud

(Pep).

Refinantseerimislepingu sõlmimisel lähtuti kostja poolt esitatud andmetest, kus kostja märkis

keskmiseks netosissetulekuks 800 eurot ning kostja finantskohustusteks märkis 12 eurot. Antud

juhul määrati kostja maksevõimeks 527 eurot ning hagejale tundus igakuine osamakse summas

11,95 eurot kostjale jõukohane.

Kui kohus leiab, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, esitas

hageja 10.01.2024 alternatiivse nõude VÕS § 4034 lg 7 alusel. Hageja leiab, et lepingu xxx alusel

väljamakstud krediidi summaks oli 445 eurot ja antud lepingu katteks on kostja poolt

maksegraafikujärgseid tagasimakseid tehtud kokku summas 221,25 eurot ning väljamakseta

refinantseerimislepingu alusel on kostja poolt maksegraafikujärgseid tagasimakseid tehtud kokku

29,06 ning seega kujuneb hageja alternatiivseks põhinõudeks 194,69 eurot, mida hageja palub

kostjalt välja mõista, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Kostja vastuväited

Kohus toimetas hagi ja vastuse kohtunõudele kostjale avalikult kätte 20.06.2024. Samuti nähtub

kohtute infosüsteemist, et kostja on isiklikult 22.08.2024 kätte saanud 19.08.2024 kohtumääruse,

milles kohus määras otsuse avalikult teatavakstegemise ajaks 23.09.2024. Kostja hagile

vastuväiteid ei esitanud.

Kohtu põhjendused

Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele

alternatiivnõudes. Hageja esmane nõue tuleb jätta rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte

faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg

4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga

kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja

(laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule

või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6

alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

15.11.2023 hagiavalduse ja 10.01.2024 puuduste kõrvaldamise kohaselt hageja palub välja

mõista kostjalt põhivõlg 408,27 eurot, intress 63,24 eurot, viivis 35,70 eurot (24 % aastas

päevamääraga 0,067 % alates lepingu ülesütlemisejärgnevat päevast kuni hagiavalduse

esitamiseni, s.o. 06.07.2023 – 15.11.2023) ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot (vastavalt

20.03.2024 hageja vastusele kohtunõudele).

Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja xxxx OÜ (edaspidi krediidiandja) sõlmisid 04.01.2022

laenulepingu nr xxx, milles lepiti kokku laenusummas 485,05 (väljamakse summa oli 445 eurot)

30 kuuks ning 08.01.2023 sõlmisid pooled refinantseerimislepingu xxx, millega võimaldati

kostjal soodsamatel tingimustel laenu tagasimaksmine (vähendatakse intressimäära ja osamakse

summat ning pikendatakse perioodi). Lepinguga lepiti kokku laenusummas 413,12 eurot 72

kuuks.

Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja

sai krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel

täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning krediidi välja maksnud. Vastavalt laenulepingu

üldtingimuste punkt 8.1 kohaselt oli kostjal kohustus tagastada laenu kooskõlas maksegraafiku ja

punktide 13.1 ja 13.2 alusel. Osamakse koosneb põhiosa (krediidi tagasimaksest), intressist ja

viivisest, mida krediidiandja arvutab igakuiselt kasutusse võetud krediidisummalt. Tsiviilasja

materjalidest tulenevalt on kostja tasunud laenulepingu xxx katteks 221,25 eurot, millest põhiosa

106,60 eurot, intress 109,31 eurot ja viivis 0,34 eurot (kulu 5 eurot). Refinantseerimislepingu

alusel on kostja teinud tagasimakseid kokku 29,06 eurot, millest põhiosa 4,85 eurot, intress 18.11

eurot, viivis 0,04 eurot (kulu 6,07 eurot).

Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2022 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses

lauses kehtestatud piirmääraks krediidi väljastamise ajal oli seega 3 * 15,31% = 45,93%.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 50,77 % aastas, mis ületas krediidi väljastamise

ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Refinantseerimislepingus oli krediidi kulukuse määraks

29,97 % aastas, mis ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

Tulenevalt sellest, et refinantseerimislepingus ei ületanud krediidi kuluse määr seadusega

kehtestatud piirmäära, lähtub kohus viimases lepingus märgitud krediidi kulukuse määrast mis

on seadusega kooskõlas.

Kostja võlgnevust hiljemalt 04.07.2023 ei likvideerinud ning krediidiandja luges kooskõlas VÕS

§ 416 lepingu üles öelduks 05.07.2023 seisuga. Krediidiandja loovutas nõude OK Incure OÜ-le

ning edastas nõude loovutamise teatise 06.07.2023 kostja lepingus märgitud e-posti aadressile

xxx. Kostja ülesütlemisele ega nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. VÕS § 4034 lg 1 järgi on

krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku

laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi

tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS §

4034 lg 13). VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks

hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.

Kohus selgitas 20.12.2023 hagejale, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle kohta, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada.

Hagiavaldusest, vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi andmise

otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Hageja ei toonud kohtunõudele lisaks välja täiendavaid andmeid vastutustundliku laenamise

põhimõtte täitmise kohta ja jäi hagiavalduse punktis 1,1 toodud juurde, mis andmeid

krediidiandja krediidivõimelisuse kontrollimiseks kogus, mida antud andmetega tuvastati ning

mida andmete põhjal otsustati. Krediidiandja hindas kostja maksevõimet pensionikonto

sissemaksete alusel Eesti Väärtpaberite Keskregistris, kostja andmeid taotluses, mille kohaselt oli

netosissetulek 0,00 eurot, töökohta xxx, finantskohustused kostjal 12 eurot, muud kohustused

kokku 221 eurot, ülalpeetavate arv 0. Lisaks teostas krediidiandja kontrolli järgnevatest allikatest

nagu Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfost (puudusid kehtivad maksehäired), Ametlikud

Teadaanded, Rahvastikuregister, Taust.ee, Riikliku taustaga isikud. Refinantseerimislepingu

sõlmimisel lähtuti kostja poolt esitatud andmetest, kus kostja märkis keskmiseks

netosissetulekuks 800 eurot ning kostja finantskohustusteks märkis 12 eurot. Eelneva ja vastavalt

süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on

krediidivõimeline.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal

lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt

on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja

hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja

regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS §

4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7).

Tallinna Ringkonnakohus on 08.11.2021 kohtuotsuses kohtuasjas nr 2-20-106661 märkinud, et

ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud

minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kolleegiumi hinnangul ei saa

lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid

andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv (p 55).

Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist

kindlaks laenusaaja finantskohustuste suurust. Kostja nimetas töökoha, kuid sissetulekuks on

märkinud 0 eurot ning igakuised kohustused summas 233 eurot. Ei nähtu, et krediidiandja oleks

hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Krediidiandjal oleks pidanud juba tekkima

kahtlus, et isik märgib töökoha aga samas netosissetulekuks märgib 0 eurot, samuti kohus leiab,

et kulud igapäeva eluks on eluliselt liiga väikses ulatuses. Kohtule ei nähtu, et krediidiandja

oleks kostjalt täiendavalt nimetatud kohustuste kohta teavet küsinud. Maksehäirete puudumine ei

näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase

hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava

teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3

järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4

ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus

esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe

lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Antul juhul tuleb lepingus kokkulepitud intressimäära

vähendada seadusjärgse intressimäärani, mis lepingu sõlmimise ajal oli 0 ja muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on

vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7

kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna

Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

Seega jääb hagiavaldus rahuldamata esmase nõude osas, so põhivõla 408,27 euro, intressi 63,24

euro, võla sissenõudmiskulu 40 euro ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 35,70 euro nõuete osas.

TsMS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise

alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

Hageja on esitanud alternatiivnõude juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja taotleb põhivõla tasumist summas

194,69 eurot.

Kostja sai lepingu alusel krediiti 445 eurot, millest tuleb maha arvestada laekumine 250,31

eurot. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 05.07.2023

avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus

mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks

muutunud krediidi, s.o 194,69 eurot.

Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus alternatiivnõudes põhivõlgnevuse osas rahuldamisele.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 194,69 eurot.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannab hagi osalise

rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. Kohus rahuldas hagi üksnes põhivõlgnevuse osas alternatiivnõudes ning ülejäänud

osas jättis kohus hagi rahuldamata. Seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 47%

ulatuses ja kostja menetluskulud 53% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude

rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks

kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. Hageja palub menetluskulude

nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas 175 eurot ning viivise

menetluskuludelt.

Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see

kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kuivõrd kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda 47%

ulatuses, tuleb kostjalt hagejale välja mõista menetluskuluna 82,25 eurot.

Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus

rahuldab taotluse.

Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluskulusid kandnud, samuti ei ole

kostja esitanud menetluskulude nimekirja, jätab kohus kostjale hüvitatavad menetluskulud

rahaliselt kindlaksmääramata nende puudumise tõttu.

TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati.

TsMS § 317 lg 5 kohaselt dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik