1-22-7349/48 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

23.09.2024

Kohtuasja number

1-22-7349

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Ingeri Tamm ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Riho Rannikmaa süüdistuses KarS § 121 lg

1 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 01.11.2023. a otsus

Süüdistatav

Riho Rannikmaa, isikukood: 34904192720; elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole

kohaldatud

Apellant

Riho Rannikmaa kaitsja vandeadvokaat Kristjan Tuul

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marge Voogma

kannatanu

H.P.

(seaduslik

esindaja

N.D. )

Menetluse liik

suuline menetlus, kohtuistung 12.06.2024

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 01.11.2023. a otsus tühistada osaliselt, s.o

-

Riho Rannikmaa süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi H.P. tervise

kahjustamises;

-

karistuse kandmise viisi osas;

-

menetluskulude osas.

2. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta rahaline karistus 100 päevamäära tingimisi

täielikult täitmisele pööramata, kui Riho Rannikmaa ei pane 1 aasta pikkuse

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab

katseaeg kulgema ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest.

3. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatav Riho Rannikmaa kasuks maakohtu

menetluses tekkinud õigusabi kulude katteks 5100 eurot (sh käibemaks).

Ülejäänud osas jäävad tekkinud õigusabikulud süüdistatav Riho Rannikmaa enda

kanda.

4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, sh Riho Rannikmaa

süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi H.P. le valu tekitamises.

5. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

6. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatav Riho Rannikmaa kasuks

ringkonnakohtus tekkinud õigusabikulude katteks 3077 eurot (sh käibemaks).

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Riho Rannikmaad süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi tahtlikult

teise inimese tervise kahjustamises ja füüsilise valu põhjustamises. Ta lõi 22.09.2021 kella

17.30 ja 19.00 vahel Vinni vallas Vinni alevikus Sõpruse 16 asuva Vinni spordihoone

treeningsaalis judotreeningu ajal alaealist H.P. tahtlikult rusikaga vastu pead, millega

põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – löögi tagajärjel lõi H.P. l pähe järsk

valu ja silma tulid pisarad. Hiljem valutas tal pea ja löögi kohale kuklasse tekkis valus muhk.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 01.11.2023. a otsusega tunnistati Riho Rannikmaa KarS § 121 lg 1

järgi süüdi ning teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o summas 2940 eurot.

KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel võimaldati Riho Rannikmaal tasuda rahaline karistus ositi ühe

aasta jooksul.

3. Maakohus luges süüdistustekstis tehtud etteheite tõendatuks. Kohtuotsus rajati

kannatanu, viimase seadusliku esindaja N.D. ning tunnistajate H.M. i, E.M. i, R.G. i ja A.Š. i

ütlustele. Kirjalikest tõenditest omasid kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust väljavõte

huviringipäevikust, skeem treeningsaalist, kannatanu H.P. ülekuulamise protokollile lisatud

fotod Messengeri vestlustest ja e-kirjast, Riho Rannikmaa ja kannatanu seadusliku esindaja

N.D. vaheline e-kirjavahetus ning N.D. e-kiri Sumoliidule.

4. H.P. ütluste kohaselt ta tundis, kuidas keegi lõi talle selja tagant eelnevalt sõnagi

lausumata ootamatult vastu kukalt. Ta tundis löögi ajal teravaid nukke. Kui ta selja taha

vaatas, siis oli seal treener. H.P. ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, sest tal ei ole

mingit põhjust anda Riho Rannikmaad alusetult süüstavaid ütlusi. Ühestki kogutud tõendist ei

saa järeldada, et kannatanu ja süüdistatava omavahelised suhted oleksid eelnevalt olnud

halvad. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei kahanda see, et ta tegi trenni lõpuni ning oma

emale N.D. le juhtunust sama päeva õhtul ei rääkinud. Tegemist on alaealise teismelisega,

kellelt üldreeglina ei saa oodata samasugust ratsionaalset käitumist nagu täisealiselt inimeselt.

Usaldusväärust ei kahanda seegi, et nad emaga järgmisel päeval arsti juurde ega politseisse ei

pöördunud ning et kriminaalmenetlus alustati Postimehes 28.09.2021 ilmunud artikli põhjal.

H.P. ütlusi toetavad tunnistajate H.M. i, R.G. i, E.M. i ja A.Š. i ütlused ning kirjalikud

tõendid.

5. H.M. i sõnul istus ta kannatanuga vastakuti – H.P. istus põrandal maas tema ees sinise

mati peal ning tema istus seina ääres oleval pingil ja nad ajasid juttu. H.M. nägi, kuidas

treener tõusis oma toolilt, tuli kannatanu selja taha ja lõi viimasele rusikaga kuklasse.

Tunnistaja R.G. i ütluste kohaselt ta nägi, et Riho Rannikmaa tõusis mati ääre juures olevalt

toolilt püsti ja hakkas H.P. poole liikuma ning lõi H.P. le nukkidega (näidates parema käe

rusikat ja vasakult kahte esimest rusikanukki) vastu kaela. Tunnistaja E.M. i ütluste kohaselt

tema treeningul ei osalenud, kuid istus pingil ja oli telefonis. Ta nägi, et Riho Rannikmaa

tõusis oma toolilt püsti. E.M. vaatas uuesti telefoni, kui korraga kuulis väikest kolksatust.

Üles vaadates ta nägi, et H.P. hoidis oma peast kukla juurest kahe käega kinni. Tunnistaja

A.Š. i ütlused tõendavad, et Riho Rannikmaa tõusis oma toolilt püsti, läks tüdrukute juurde ja

lõi H.P. rusikaga kuklasse. A.Š. i kohtuistungil antud ütlused on küll vastuolus kohtueelses

menetluses antud ütlustega (õpetaja lõi H.P. vastu pead ühe sõrmenukiga), kuid A.Š. suutis

kohtuistungil ütlusi andes eristada infot, mida ta ise nägi ja koges, infost, mida talle sisendas

Riho Rannikmaa 28.09.2021 toimunud treeningul, kus tunnistaja huviringipäeviku kohaselt

osales. Ka Riho Rannikmaa tunnistas, et ta on lastega 22.09.2021 toimunut arutanud kohe

pärast 28.09.2021 Postimehes artikli ilmumist. Arutelus osalesid lapsed, kes olid 28.09.2021

kohal. Riho Rannikmaa rääkis lastele talle osaks langenud süüdistusest, lapsed nägid tema

silmis pisaraid ning väitsid süüdistatava sõnul ühest suust, et nad on tema poolt ja ta pole H.P.

löönud.

6. Kannatanu ütlused tõendavad, et löök oli valus, peast käis läbi terav valu ja siis pea

valutas. Silma tulid pisarad. Pingile istudes hoidis H.P. kätt kukla peal. Kui ta pidi tegema

harjutust ja pani pea matile, siis oli peal valus. Samuti siis, kui pidi kummardama. Trennis

kukalt katsudes oli see natukene paistes, kuid järgmisel päeval tuli muhk ja see oli valus 3–4

päeva. Muhk oli umbes nädal aega. Katsudes ja magama minnes oli pea valus ja vahepeal

valutas. Löögi ajal olid juuksed ühes patsis ning kui kannatanu hakkas juukseid tõmbama, et

patsi panna, siis tundis valu, mistõttu ei saanud järgmistel päevadel patsi teha. Trennist koju

jõudes H.P. pea natuke valutas ning pikali ta ei saanud olla. Kui kannatanu läks magama ja

pani pea padjale, siis oli valus ning ta ei saanud selili magada.

7. Kannatanu seadusliku esindaja N.D. ütluste kohaselt rääkis tütar talle hiljem, et tal

pea valutas 3–4 päeva ja ta ei saanud juukseid patsi panna, sest oli valus. Muhk oli tütrel tükk

aega. H.P. oli N.D. le maininud, et kui ta pea padjale paneb, on valus ja ta ei saa selili olla.

Kui N.D. vaatas ja katsus, oli väike muhuke – vigastus ei olnud selline, et vajanuks arsti

juurde või EMO-sse minemist. Samuti ei mõeldud politseisse pöördumisele. Tütar talub valu

ja kui pisarad silmist välja tulevad, on tal väga valus.

8. Tunnistaja H.M. i ütlustega on tõendatud, et kannatanu ehmatas saadud löögist, hoidis

kahe käega peast (käed kuklal) kinni ning ütles „aia“. Tunnistaja arvates oli H.P. l valus.

Tegemist oli pigem tugevama löögiga, sest H.P. ei teeks niisama draamat, kui tal ei oleks

valus olnud. Kannatanu istus pingile ning tal olid pisarad silmas. Ka koduteel ütles kannatanu,

et tal on valus. Paar päeva hiljem rääkis H.P. talle ja tema väiksele õele E.M. ile, et tal on

muhk ja näitas neile seda. Tunnistaja muhku ei katsunud, kuid tema õde katsus.

9. Tunnistaja E.M. i ütlustest nähtub, et H.P. ütles pärast trenni õues, et tal on pea hästi

valus ja pea valutab. Kannatanu ütles talle, et ta muhku katsuks. Seal oli väike kühmuke, aga

järgmisel päeval oli ikka muhk. Muhk oli kuklal.

10. Tunnistaja R.G. i ütlused kinnitavad, et pärast löömist hakkas H.P. nutma, sest

hakkasid tulema pisarad. H.P. ütles talle õues, et tal oli väga valus. Tunnistaja arvates oli

kannatanul valus, sest ta nägi, kuidas Riho Rannikmaa lõi ning talle tundus, et lõi tugevasti.

Tema ei ole H.P. kunagi enne nutmas näinud.

11. Tunnistaja A.Š. i kohtuistungil antud ütlused tõendavad, et talle tundus löök tugev,

sest H.P. l tulid pärast seda pisarad silma. Kannatanu muidu lihtsalt nutma ei hakka.

Tunnistaja kohtustungil antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega,

mille kohaselt talle tundus, et treener lõi õrnalt, kuid tunnistaja suutis kohtus ütlusi andes

eristada infot, mida ta ise nägi ja koges, sellest infost, mida talle sisendas Riho Rannikmaa

28.09.2021 toimunud treeningul. Lisaks meenus tunnistajale kohtuistungil, et pärast

treeningsaalist lahkumist hoidis H.P. oma peast kinni.

12. Maakohus jättis tunnistajate T.J. e, A.F. i, L.U. i ja R.G. i ütlused tõendikogumist

välja.

13. Kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist Riho Rannikmaa ütlused, et ta müksas H.P.

kuklale parema käe keskmise sõrme kõverdatud nukiga ehk nagu tema sõnul ukse peale

koputatakse, et tema selline tegevus ei saanud valu tekitada ja ta ei soovinud valu põhjustada

ning et tema H.P. l ühtegi pisarat ei märganud.

14. Riho Rannikmaa poolt toime pandud tegu täidab KarS § 121 lg 1 objektiivse

koosseisu, sest rusikaga vastu pead löömine põhjustas kannatanule füüsilist valu ning tekitas

tervisekahjustuse, s.o valusa muhu kuklas, mis näitab, et löök kahjustas nahaaluseid kudesid.

Samuti on täidetud KarS § 121 lg 1 subjektiivne koosseis. Riho Rannikmaa pani teo toime

kaudse tahtlusega, kuna ta pidas võimalikuks, et löök rusikaga pähe põhjustab valu ja selle

tulemusena võib laps vigastada saada. Süüdistatav pidi löömiseks toolilt püsti tõusma, tegema

mõne sammu ja kummarduma. Pärast löömist ütles Riho Rannikmaa kannatanu sõnul talle, et

„ära vaata mind niimoodi, ma tean, et see oli valus. H.M. i sõnul ütles treener H.P. le, et ta sai

aru, et ta sai haiget, aga ta peab kuulama.

15. Karistuse mõistmisel märkis maakohus kokkuvõtlikult järgmist. Karistust kergendavad

asjaolud puuduvad. Raskendava asjaoluna tuleb arvestada KarS § 58 p 13 kohaselt

isikuvastase süüteo toimepanemist täisealise poolt alaealiste juuresolekul ja nähes. Arvesse

tuleb võtta ka kehalise väärkohtlemise intensiivsust, kannatanule tekitatud tervisekahjustuse

raskust ja objektiivselt hinnatava valu tugevust ning sedagi, et Riho Rannikmaad ei ole varem

karistatud. Eeltoodut kogumis hinnates ei ole Riho Rannikmaa süü suur ning põhjendatud on

tema karistamine rahalise karistusega alammäärast suuremas määras, s.o 100 päevamäära

ulatuses ehk summas 2940 eurot. Lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud, sest

põhikaristus on eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ning puudub alus prognoosiks,

et Riho Rannikmaa käitumine võib olla jätkuvalt ohtlik. Lisaks põhikaristuse eripreventiivsele

eesmärgile on arvestatud ka üldpreventiivseid eesmärke.

Apellatsioon

16.

01.12.2023 esitas Riho Rannikmaa kaitsja vandeadvokaat Kristjan Tuul maakohtu

otsusele apellatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist ning Riho Rannikmaa

õigeksmõistmist.

17. Kaitseversiooni kohaselt müksas Riho Rannikmaa kannatanut kuklale parema käe

keskmise sõrme kõverdatud nukiga ning kannatanule pähe tekkinud valu ei ole piisavalt

intensiivne, täitmaks KarS §-s 121 sätestatud koosseisu (nn bagatellrünne). Müksamise

eesmärgiks oli äratada tähelepanu. Süüdistatav ei soovinud müksamisega kannatanut karistada

ega valu põhjustada, vaid juhtida tähelepanu ohtlikule olukorrale. Pole tõendatud, et löögi

tagajärjel oleks kannatanu kuklasse tekkinud muhk.

18. Maakohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud, eksides otsust tehes tõendite

vaba hindamise põhimõtte vastu ning hinnates A.F. i, L.U. i ja R.G. i ütlused aprioorselt

ebausaldusväärseteks. Kõigi kolme tunnistaja ütlusi saab tõendina kasutada. Apellant on seda

kokkuvõtlikult põhjendanud järgnevalt.

19. A.F. i ja L.U. i ütlused on maakohus tõendikogumist välja jätnud, kuna tunnistajate

ütlused on kantud infost, mida neile sisendas Riho Rannikmaa 28.09.2021 toimunud

treeningul. Maakohtu järeldused on oletuslikud ega tugine ühelegi faktilisele või kohtuistungil

ilmsiks tulnud asjaolule. Isikuliste tõendite uurimise ajal ei küsinud prokurör ega kohus

28.09.2021 trennis toimunu kohta küsimusi kelleltki peale Riho Rannikmaa. A.F. ei maini

kordagi, et treener oleks talle ette näidanud, mis 22.09.2021 trennis täpsemalt toimus, vaid

tunnistaja räägib seda, mida ta ise nägi ja koges. Samuti nähtub tõenditest, et A.F. valmistus

juhtunu ajal hüppeks, seistes treenerist ja kannatanust vasakul, nähes toimunut kõige paremini

pealt. A.F. i ütlused haakuvad teiste kogutud tõenditega.

20. Tunnistaja L.U. ile ei meenunud ütlusi andes, kas ta oli tol päeval trennis või mitte.

Samas huviringipäeviku väljavõte, õiend ja teiste tunnistajate ütlused kinnitavad, et ta osales

22.09.2021 toimunud judotrennis. L.U. i antud ütlused kannatanu löömise kohta ei olnud

kuuldus, sest tunnistaja oskas selgitada situatsiooni ja kirjeldada lööki, mida on üksnes

võimalik tajuda. L.U. i selgitas, et treener näitas lastele, kuidas ta H.P. le kukla juurde nipsu

tegi. Tõsi on, et trennis toimunust oli juttu. Samas puuduvad muud tõendid peale L.U. i

ütluste, mis kinnitaks, et treener näitas lastele, kuidas ta kannatanut puudutas. Lisaks ei saa

rääkida treeneri poolt tunnistaja mõjutamisest põhjusel, et tunnistaja ei kinnita süüdistatava

versiooni H.P. löömisest kuklale sõrme kõverdatud nukiga, vaid tunnistaja räägib

sõrmenipsust piki pead.

21. Tunnistaja R.G. i ütluste osas ei selgu, miks maakohus jättis ütlused tervikuna

tõendikogumist välja, mitte osaliselt. Tunnistaja ütlused haakuvad Riho Rannikmaa

versiooniga. R.G. kinnitab korduvalt, et nägi juhtunut ise pealt ning ütlustest ei ilmne, et

treener oleks teda 28.09.2021 trennis või hiljem mõjutanud. Ütlused on detailsed ning

kooskõlas A.F. i ja L.U. i ütlustega. Maakohus jättis tunnistaja ütlused tõendikogumist välja,

sest keegi ei ole rääkinud sillaharjutusest, mida kannatanu pidi trennis tegema. Uuritud

tõenditega leidis tuvastamist, et harjutusi tehti ja nende hulka võis kuuluda sillaharjutus.

Samuti pole keegi kinnitanud, et sillaharjutust ei tehtud. Seega ei ole võimalik öelda, et R.G. i

ütlused harjutuste tegemise osas teiste tõenditega ei haaku. Tunnistaja võis mälupildis eksida,

mis momendil treener kannatanut müksas, kuid oluline pole ajamoment, vaid kuidas see

toimus.

22. Tunnistaja T.J. e ütlused on samuti jäetud ebaõigelt tervikuna tõendikogumist välja.

Maakohus jättis ütlused kõrvale esmalt põhjusel, et kohtueelses menetluses ja kohtus antud

ütluste vahel esines vastuolu ning teiseks seetõttu, et keegi peale tunnistaja ei ole rääkinud, et

trennis toimus jaapani sõnade peale töö. Kohus on jätnud arvestamata Riigikohtu praktikaga,

mille kohaselt tuleb juhul, kui ütlustes esinevad vastuolud ja isik ei ole suutnud erinevuste

põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles

esinevad diametraalsed vastuolud. Kuna T.J. suutis arusaadavalt selgitada ütluste erisuste

põhjust ja tema kohtus antud ütlused saab lugeda usaldusväärseks, läks maakohus vastuollu

Riigikohtu praktikaga, jättes tunnistaja ütlused tervikuna tõendikogumist välja. See on

käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

23. T.J. selgitas kohtuistungil, et treener toksas nõrgalt näpuga vastu H.P. pead. Prokurör

tõstatas tunnistaja ütlustes vastuolu, sest kohtueelses menetluses ütles tunnistaja, et tema ei

pannud tähele, et treener oleks H.P. le midagi teinud. Apellandi hinnangul vastuolu ei

esinenud. T.J. põhjendas arusaadavalt, et tal puudus teave, miks ta pidi politseis ütlusi andma

ning ta ei teadnud, mis H.P. ga oli juhtunud. T.J. ele oli eelnevalt räägitud, et kannatanu oli

saanud muhu, kuid tal puudus teadmine, kuidas kannatanule muhk tekkis. Kuna T.J. rusikaga

löömist ei näinud ning treener vaid nõrgalt müksas kannatanut, ei pööranud tunnistaja

politseis ütlusi andes sellele tähelepanu, sest on loogiline, et sõrmega müksamisest muhku ei

teki.

24. Jaapani sõnade tööst ei ole keegi peale T.J. e rääkinud, kuid tegemist on väheolulise

detailiga, mis ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Suutmatus trennis toimunu

kronoloogiat täpselt selgitada räägib kohtupraktika kohaselt ütluste usaldusväärsuse kasuks.

Löömise osas haakuvad tunnistaja ütlused teiste tõenditega ja sisaldavad detaile. Ütlustes ei

esine põhimõttelisi vastuolusid, millel puuduks arusaadav selgitus.

25. Apellandi hinnangul oli prokurör teiste tunnistajate ristküsitlemisel sõbralikult

meelestatud, kuid T.J. e küsitlemisel muutus küsitlemisstiil ründavaks – prokurör kõrgendas

häält, käitus tunnistaja suhtes lugupidamatult ja survestavalt ning ajas tunnistajat segadusse.

Tegemist ei olnud prokuröri professionaalse käitumisega, vaid taktikaga, millega püüti

tunnistajat vaimselt rünnata ja väsitada, et ta vihastaks ja loobuks vastamast, ning tunnistajat

alandava mõnitava suhtumisega. Lubamatu oli prokuröri käitumine, mil ta sekkus kaitsja

teisesküsitlusse, esitamata kaitsja küsimuse osas vastuväidet. Prokuröri vaenulikku suhtumist

kinnitab ka vaidlustes esitatud taotlus võtta T.J. valeütluste andmise eest vastutusele.

26. Kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised annavad ringkonnakohtule aluse anda

tõenditele maakohtust erinev hinnang. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis seisnes põhjendamiskohustuse rikkumises. Kohus ei ole

otsust tehes kaitseversiooni ega tõendite osas tõstatatud kahtlusi (eelkõige isikuliste tõendite

usaldusväärsuse küsimus) arvesse võtnud ja otsuses puudub tõendi analüüs.

27. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks teadvustanud kohtuvaidluse käigus esitatud

kaitseargumente ja üritanud neile vastata. Riigikohus on toonud esile, et rikkumisena on

käsitatav kaitseargumentidest tulenevate järelduste või olulise tähtsusega kaitseväite

analüüsimata jätmine. Kuigi kohtuvaidluste käigus esines kaitsja omapoolsete väidetega, ei

ole maakohtu otsuses ühtegi viidet sellele, et kaitseväiteid oleks esitatud. Eelöeldu riivab ka

ausa ja õiglase menetluse printsiipi KrMS § 339 lg 1 p 12 kontekstis – ühe menetluspoole

täielik ignoreerimine lahendi tegemisel toob kaasa ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumise.

28. Kohtus uuritud tõendid ei võimalda lugeda kaitseversiooni kummutatuks.

Kaitseversiooni, s.o Riho Rannikmaa sõnu ja juhtunu kulgu, kinnitavad tunnistajate ütlused.

Kui süüdistusversiooni kõrval on olemas vähemalt üks alternatiivne versioon, mis haakub

uuritud tõendikogumiga, ei ole võimalik lugeda süüdistusversiooni kriminaalmenetluses

kohalduva tõendamisstandardi tasemel tõendatuks. Süüdistusversiooni kummutamiseks

piisab, et alternatiivne versioon on tõendite valguses võimalik. Analüüsitud tõendikogum ei

võimalda teha tõsikindlat järeldust, et Riho Rannikmaa lõi H.P. rusikaga kuklapiirkonda.

29. Rikkumine seisneb ka selles, et kohtuotsuses ei ole selgitatud, miks ei oma

kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust tunnistaja M.H. i ütlused ja suur hulk kirjalikke tõendeid.

Maakohus on kirjalikke tõendeid loetlenud ja nende sisu refereerinud, kuid puudub analüüs

ning otsuse põhjendustes kirjalikke tõendeid ei käsitleta.

30. Maakohtul puudus alus käsitada iseseisva tõendina tunnistaja N.D. ütlusi selle kohta,

millest ta sai teadlikuks kannatanu vahendusel. N.D. ei ole vaidlusalust sündmust ega muhku

kannatanu peas näinud ning tema ütlused põhinevad kannatanu H.P. räägitul. Olukorras, kus

on võimalik uurida vahetu tõendiallika, s.o kannatanu ütlusi, ei olnud alust tugineda sama

teabe osas vahendlike tunnistajate ütlustele. Ei esine ka ühtki KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4

sätestatud alust, mis annaks võimaluse tunnistaja vastavaid ütlusi tõendina arvestada. Muu

hulgas ei esine KrMS § 66 lg 21 p-st 2 tulenevat alust. H.P. ei olnud rääkimise ajal tajutu

mõju all, sest rääkis juhtunust N.D. le alles järgmisel päeval. N.D. ütlused on käsitatavad

vaid kaudsete tõenditena, mille abil on võimalik kontrollida kannatanu ütluste

usaldusväärsust.

31. Kohtuotsus rajaneb ebausaldusväärse isiku, s.o tunnistaja A.Š. i ütlustele. Tunnistaja

andis kohtueelses ja kohtumenetluses diametraalselt erinevaid ütlusi. Maakohus pidas ütlusi

tervikuna usaldusväärseks, sest tunnistaja suutis eristada infot, mida ta ise nägi ja koges,

sellest, mida talle sisendas Riho Rannikmaa 28.09.2021 toimunud treeningul. Maakohtu

järeldus on oletuslik ega tugine ühelegi faktilisele ning kohtuistungil ilmsiks tulnud asjaolule.

Tunnistajale 28.09.2021 trennis toimunu kohta küsimusi ei esitatud. Ka tunnistaja ei

tuginenud asjaolule, et treener oleks teda mõjutanud ning ei rääkinud sellest, et hilisemas

trennis oleks 22.09.2021 juhtunut arutatud. A.Š. hoopis kinnitas, et ta ei ole 22.09.2021

toimunut kellegagi arutanud. Kohtuotsusest ei selgu, milline info põhineb tunnistaja kogetul

ja milline treeneri sisendina.

32. A.Š. i ütlustes oli mitu vastuolu ning paljusid asju tunnistaja ei mäletanud. Maakohus

ei ole toonud välja tunnistaja selgitusi ütluste erisuse põhjuste kohta, mis annaks aluse pidada

kohtus antud ütlusi usaldusväärseks. A.Š. ei suutnudki ütlustes esinevaid vastuolusid

selgitada. Kuna tunnistaja ei suutnud seda teha, tulnuks tema ütlused tervikuna

ebausaldusväärsena kõrvale jätta. Otsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

33. Prokurör viitas küsitlemise ajal, et uurijale ütluste andmisel mäletas A.Š. kõike hästi

ning ka kaitsja hinnangul puuduvad tõendid, et tunnistaja mälu oleks kehv. Tunnistaja on

kinnitanud, et ta pole 22.09.2021 trennis toimunust kellegagi rääkinud ning enne kohtuistungit

ta kohtueelses menetluses antud ütlustega tutvuda ei soovinud. Tunnistaja kohtueelses

menetluses antud ütlused haakusid kaitseversiooniga. Kohtupraktika ja seaduse kohaselt ei saa

kohtueelses menetluses antud ütlusi tõendina kasutada. Kinnitust on leidnud, et enne

kohtuistungit kohtus A.Š. prokuröriga. Seega oli võimalik tunnistaja ette valmistada selliselt,

et ta räägib kohtus vastupidist versiooni, tekivad vastuolud ja tema ütlustele ei ole võimalik

tugineda. Nii elimineeriti kaitseversiooni jaoks oluline tõend. Pole välistatud, et tunnistaja

ütlusi mõjutas ka 28.09.2021 ajalehes ilmunud artikkel, sest artikli laused „lõi treeningul

osalenud tütarlast rusikaga selja tagant“ ja „vastu pead nii tugevalt“ sisaldusid ka A.Š. i

kohtus antud ütlustes. Kohus peab hindama prokuröri poolt tunnistajaga kohtumise

võimalikku mõju tunnistaja ütluste usaldusväärsusele.

34. Maakohus lähtus Riho Rannikmaad süüdi mõistes kannatanu ja tunnistajate

vastuolulistest ütlustest, kõrvutamata neid teiste tõenditega. Tõendeid pole hinnatud kogumis

ega arvestatud kannatanu ja tunnistajate omavahelisi suhteid ning teojärgset käitumist.

Süüdistusversiooni tuleb suhtuda kriitiliselt kannatanu ja tema ema vastuoluliste ütluste ning

käitumise tõttu. Loogilised, detailsed ja vastuoludeta on Riho Rannikmaa ütlused.

35. Vaidlust ei ole, et H.P. istus treeneri poole seljaga ega näinud, et treener teda lõi, vaid

üksnes tundis seda. Kuna Riho Rannikmaa lähenes selja tagant, siis on võimatu, et H.P. nägi,

millises asendis oli treeneri käsi. Samuti ei saanud H.P. näha, millise käe ja käe osaga treener

teda puudutas. Kannatanu oletab, et puudutus oli rusikanukkidega. Kuna kannatanu ise lööki

ei näinud, tahtis ta teada, kuidas see toimus. Kummastav on, et kannatanu kirjutas 29.09.2021

umbes 1–1,5 tundi enne tema ülekuulamise algust R.G. ile ja uuris löömise kohta ning kas

viimane oli tol päeval trennis. Sel ajal pidid politseiametnikud olema kannatanu kodus, kus

enne ülekuulamist vesteldi. Intsidendi osas on kannatanu ja H.M. vestelnud ning kannatanu

peab H.M. i lähedaseks sõbrannaks. Omavahel on suheldud ka R.G. iga, kuna kolmekesi

käiakse M.H. i juures trennis. N.D. ei eitanud, et ta on H.M. i emaga trennis toimunust

rääkinud ning H.M. kinnitas, et H.P. ja N.D. on rääkinud, et ta võiks minna politseisse ütlusi

andma. Eeltoodu viitab, et kannatanu, H.M. ja R.G. on oma versiooni toimunust

kooskõlastanud, mistõttu nende ütlused ühtivad rusikaga löömise osas. Ütlusi andnud lapsed

käivad ühes koolis ja trennis, suhtlesid üksteisega tihedalt ning andsid kõik ütlusi oma endise

treeneri vastu. Massisüüdistusasjades võivad laste puhul hakata toimima grupidünaamilised

tegurid ehk lapsed võivad halva eeskuju ajel hakata kedagi vääralt süüstama. Lapsed piirdusid

ütlustes üksnes põhilisega, st löömise endaga, kuid ei mõelnud detailide peale. Kui neilt küsiti

detailide või vastuolude kohta, viitasid nad mittemäletamisele või andsid vastuolulisi ütlusi.

Seetõttu tuleb nende ütlustesse suhtuda kriitiliselt.

36. Tunnistajate H.M. i ja R.G. i ütluste usaldusväärsuse hindamiseks pidanuks maakohus

arvesse võtma tunnistajate paiknemist treeningsaalis. Kaitsja nõustub maakohtu märgituga, et

kannatanu ja H.M. istusid vastakuti (H.M. seina ääres oleval pingil ja kannatanu tema ees

maas matil) ning ajasid juttu. Kuigi H.M. on rääkinud, et treener lõi kannatanut rusikaga

kuklasse, on ta seejuures kinnitanud, et ei näinud, kuidas olid löögi hetkel Riho Rannikmaa

sõrmed. Istudes kannatanu vastas pingil, ei olnud H.M. il võimalik näha kannatanu kukla taha

ega Riho Rannikmaa sõrmede asendit, eriti, kui ta samal ajal kannatanuga jutustas. Kuigi R.G.

on sarnaselt H.M. ile väitnud, et kannatanu istus tema ees maas, tuleneb H.M. i ja kannatanu

ütlustest, et R.G. pidi paiknema H.M. i kõrval, kuid pole teada, kummal pool. R.G. on

väitnud, et treener lõi kannatanut nukkidega vastu kaela, kuid ta ei mäleta ega näinud, kuidas

olid Riho Rannikmaa käsi või sõrmed enne või pärast löömist. Arvestades R.G. i paiknemist,

ei olnud tal võimalik pingilt näha kannatanu kukla taha ega Riho Rannikmaa sõrmede asendit.

Pingilt vaadatuna tunduski tunnistaja H.M. ile ja R.G. ile, et tegemist on rusikaga. Kuna

nende vaatvälja varjas kannatanu pea, oli nende paiknemine ebasoodne, jaatamaks tõsikindlalt

rusikaga löömist. Tunnistajatel puudus kindel teadmine, millega (rusikas, sõrm, nukk) Riho

Rannikmaa kannatanut puudutas ning nii kandus ekslik versioon üle kannatanule. Esineb

kõrvaldamata kahtlus, et Riho Rannikmaa kannatanut rusikaga lõi.

37. Lisaks vähendab R.G. i ütluste usaldusväärsust see, et tema väitel hakkas kannatanu

suurelt nutma ning pärast müksamist istus ta kannatanu kõrvale mati peale, mis ei haaku

ühegi teise tõendiga. Hinnates R.G. i ütlusi kogumis, tuleb need kõrvale jätta, sest need on

ülimalt üldsõnalised, paljusid asju tunnistaja ei mäletanud ning tema ütlused ei haaku muus

osas teiste tõenditega. Äärmiselt üldsõnalised ütlused võivad viidata valetamisele või

asjaolule, et isik ei näinud intsidenti, mistõttu peab in dubio pro reo põhimõttele tuginedes

eeldama, et need ütlused ei vasta tõele.

38. Tunnistaja E.M. i ütlusi ei ole võimalik arvesse võtta ainuüksi põhjusel, et ta ei näinud

juhtunut pealt. Ei ole eluliselt usutav, et löögi tagajärjel toimus kolksatus nagu E.M. on

väitnud. Ükski teine tunnistaja seda ei kinnita ning tunnistaja R.G. on kolksatuse (heli)

toimumist eitanud. Samuti oli trennis tol hetkel mürarikas.

39. Riho Rannikmaa füüsilist vormi ja kehaehitust arvestades on keeruline ette kujutada,

et kui ta lööb 12-aastast last rusikaga pähe, ei teki püsivaid tervisekahjustusi, vaid üksnes

meditsiinilist sekkumist mittevajav muhk. Samuti ei kukkunud kannatanu löögi tagajärjel

pikali. Eeltoodu kinnitab, et löök ei saanud rusikaga toimuda, vaid tegemist oli müksamisega.

Ütlustest on võimalik järeldada, et kannatanu istus enne löömist osaliselt hüppesektoris või

sellele väga lähedal. Tunnistajate sõnul oli hüppamise ajal esinenud olukordi, kui

maandumisel kaob tasakaal, mistõttu võib hüppaja tasakaalu kaotades kukkuda hüppesektorist

välja. See põhjustab potentsiaalselt ohtliku olukorra, millele Riho Rannikmaa osundada

soovis ja H.P. tähelepanu müksamisega juhtis.

40. Eluliselt usutav on kannatanu jutt, et ta tundis löögi tagajärjel valu, sest tegemist on

subjektiivse hinnanguga ning valu sõltub inimese enda valulävest. KarS § 121 koosseisu

mõttes ei ole oluline kannatanu subjektiivne hinnang, vaid objektiivse kõrvaltvaataja pilk.

Tunnistajad iseloomustasid kannatanut kui tugevat isiksust, kes iga asja peale nutma ei hakka.

Leidis tõendamist, et kannatanule tuli peale müksamist pisar silma. Pisarate tekkimist võis

soodustada see, et puudutus kuklasse oli kannatanu jaoks ootamatu ja ehmatav. Seda põhjusel,

et kannatanu rääkis samal ajal juttu ega kuulnud, kas ja mida Riho Rannikmaa talle ütles

(kuigi on tõendeid, et Riho Rannikmaa enne intsidenti H.P. poole pöördus). Samas ei olnud

löök piisavalt tugev ning kannatanu valuläve see ei ületanud, sest H.P. ei vajanud jääd,

valuvaigistit ega arstiabi, vaid tegi trenni edasi ligemale 40 minutit kuni 1 tund. Sellest

järeldub, et valu kuklas oli hetkeline. Müksamine ei olnud piisavalt intensiivne, täitmaks KarS

§ 121 lg-s 1 sätestatud koosseisu. Võimalikku valu saab objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi

pidada ebaoluliseks. Eeltoodut arvesse võttes ei ole eluliselt usutav, et treeneri löök toimus

rusikaga ja peavalu kestis 3–4 päeva. Usutav pole ka kannatanu jutt, et ta kartis pärast

intsidenti trenni pooleli jätta ja ära minna. Tunnistaja H.M. i ütlused „Ei, sest imelik oleks, kui

sa lambist minema kõnnid.“ ilmestavad, et trennis ei toimunud treeneri poolt midagi

erakordset. Ei ole ilmnenud, et treener oleks varasemalt kannatanut löönud ning trenni lõpus

võttis kannatanu treenerilt kommi. Seega ei olnud kannatanul hirmu treeneri suhtes.

41. Tõendatud on, et kannatanu H.P. võistles 07.11.2021 Eesti Meistrivõistlustel Eesti

Karude (M.H. i spordiklubi) all. Enne Eesti Meistrivõistlusi pidi kannatanu trenni tegema.

Kaitsja hinnangul tõendavad kannatanu, N.D. , H.M. i, R.G. i ja M.H. i ütlused kogumis, et

kannatanu läks M.H. i juurde sumo trenni vahetult peale 22.09.2021 toimunud intsidenti, mis

näitab, et trennis saadud valu ning väidetav muhk kuklas ei seganud kannatanu edasisi

treeninguid. Seega ei olnud tegemist intensiivse müksamisega.

42. Peavalu kestuse osas on kannatanu H.P. andnud vastakaid ja ebausaldusväärseid

ütlusi. Muhu osas antud ütlused on samuti vastuolulised.

43. Kannatanu ema N.D. (võimalik, et ka teda abistanud isikute) käitumine annab

põhjendatud aluse kahtluseks, et ta soovis Riho Rannikmaale halba ja tema mainet kahjustada.

Seda ilmestab tunnistaja H.M. i öeldu, mille kohaselt kannatanu jaoks ei olnud trennis juhtunu

hull ning ei olnud vaja sellest suuremat asja teha, kuid kannatanu ema soovis juhtumiga

tegeleda. Ratsionaalselt mõtlev isik ja eriti ema, kes soovib oma last kaitsta, oleks pöördunud

politseisse ning arsti poole (muhk ja jätkuv peavalu). N.D. pöördus aga hoopis M.H. i poole,

kes soovitas kirjutada Eesti Sumoliidule. Apellandi hinnangul viitavad N.D. ja M.H. i

ütlused, N.D. lt Riho Rannikmaale edastatud e-kirja ja avalduse koostamise asjaolud, Eesti

Sumoliidule edastatud kiri ning ajalehes Postimees ilmunud artikkel koostoimes, et asjale ei

soovitud anda ametlikku käiku, vaid seda sooviti kajastada ajakirjanduses ja Riho Rannikmaa

mainet kahjustada. Ajaleheartikli kaudu jõudis üldsuseni teave, et Riho Rannikmaa lõi last

rusikaga. Ei ole välistatud, et artiklis kajastatu jõudis läbi vanemate lasteni, mis mõjutas

tunnistajate mälupilti. Nimetatud põhjusel ei ole süüdistusversioon usutav. Samuti tuleb

kriitiliselt suhtuda N.D. ütlustesse, kuna ta eitas kohtuistungil olulisi asjaolusid, näiteks

ajakirjanikule e-kirja saatmise fakti, tutvust M.H. iga ja H.P. trennis käimist.

44. Süüdistusaktis kirjeldatud tegu ei saa lugeda tõsikindlalt tõendatuks. Riho Rannikmaa

tegevuse tagajärjel võis kannatanu tunda müksust mõningat valuaistingut, kuid mitte sellist

valu, mis täidaks KarS § 121 koosseisu. Kõverdatud sõrmenukiga müksamine võib, kuid ei

pruugi valu tekitada. Löögi mõju sõltub sellest, kuidas kannatanut löödi, kuid kannatanu ja

tunnistajate ütlustes lööki iseloomustatud ei ole (koputus või jõu ja hooga tehtud löök).

Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Pole tõendatud, et löök oli

valu tekitamiseks piisavalt intensiivne. Ka nahaaluste kudede kahjustamine ja muhu

tekkimine ei ole tõsikindlalt tõendatud. Valu peas ja väidetav muhk on kehalist terviklikkust

väheoluliselt mõjutavad ning võttes arvesse, et kannatanu ei pidanud vajalikuks pöörduda

arsti poole ning väidetav muhk ei vajanud meditsiinilist sekkumist, ei ole väidetava muhu

tekkimine süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav.

45. Kohtuistungil jäid pooled oma varasem avaldatud seisukohtade juurde. Üksmeel

saavutati selles, millisel viisil toimus treeneri käe ja lapse pea vaheline kontakt.

Ringkonnakohtu seisukohad

46. Ringkonnakohus selgitab esmalt, millistele isikulistele tõenditele on võimalik

kohtuotsus rajada (I). Seejärel tuvastab kolleegium süüdistatava ja kannatanu vahelise

füüsilise kontakti asjaolud (II) ning hindab KarS § 121 lg 1 koosseisuliste tunnuste valu

tekitamise (III) ja tervise kahjustamise (IV) tõendatust. Pärast seda võetakse seisukoht

karistuse ja esimese astme kohtumenetluse kulude osas (V) ning tehakse kokkuvõte

apellatsioonimenetlusest ja selle kuludest (VI).

(I)

47. Apellandi väitel on maakohus eksinud, jättes nelja tunnistaja ütlused tõendikogumist

välja, käsitades iseseisva tõendina ütlusi asjaolude kohta, millest tunnistaja on teadlikuks

saanud teise isiku vahendusel ning rajades kohtuotsuse ebausaldusväärse isiku ütlustele.

Seetõttu selgitab ringkonnakohus esmalt välja selle, millistele tõenditele on võimalik

kohtuotsust rajada.

48. Viru Maakohtu 01.11.2023. a otsus koosneb järgmistest osadest: süüdistus, tõendid,

kohtuotsuse põhjendused, karistus ja menetluskulud. KrMS § 312 p 1 ja 2 kohaselt esitatakse

kohtuotsuse põhiosas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele

tuginetakse, tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendus, miks ta neid

usaldusväärseks ei pea. Kohtuotsuse sisule nõudeid esitav KrMS § 312 ei näe ette asjas

kogutud tõendite eraldi refereerimist. Taoline ülesehitus raskendab kohtuotsuse jälgimist,

suurendab selle mahtu tarbetult ja tekitab küsimuse, kas tõendite refereeritud osa on käsitatav

otsuse põhjendustena. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuotsus, kus kirjutatakse

tarbetult ümber uuritud tõendite sisu, seostamata seda samas tõendamiseseme asjaoludega, ei

vasta seaduse nõuetele (viimati RKKKm 1-23-1212/48 p 9 koos edasiste viidetega).

Ringkonnakohus käsitleb siinkohal küll nii otsuse alajaotuses „kohtuotsuse põhjendused“ kui

kohati ka „tõendid“ kajastatut, kuid märgib edaspidise tarbeks, et kohtuotsuse alajaotuste

pealkirjad peavad toetama otsuse sisu mõistmist ning tõendite eraldi refereerimine ei ole

vajalik.

49. Alaealisi tunnistajaid A.F. i, L.U. it ja R.G. it kohtusse ei kutsutud. Kohus võttis KrMS

§ 2901 lg 1 p 3 alusel vastu nende kohtueelses menetluses antud ütlused ning otsuse tegemisel

jättis need tõendikogumist välja.

50. Tõendikogumist saab välja jätta sellise tunnistaja ütlused, keda tõendiallikana usaldada

ei saa (vt ka RKKKm 3-1-1-63-13 p 20.2), st temalt pärinev teave ei ole õige. Juhtudel, kui

pole põhjust kahtlustada valeütluste andmist, sõltub tõendiallika usaldusväärsus ennekõike

tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest (vt RKKKo 3-1-1-89-12 p 14). Maakohus

nende kolme tunnistaja puhul sündmuse tajumise asjaoludega tegelenud pole, põhjendused

ütluste kõrvale jätmiseks on äärmiselt napisõnalised ning sisuliselt mittejälgitavad. Otsus

jätab mulje, et kohus on algatuseks kujundanud oma seisukoha ning seejärel jätnud erinevatel

otsitud põhjendustel kõrvale need tõendid, mis seda seisukohta ei toeta. Õige järjekord on

vastupidine – kohtul tuleb tuvastada, millistele tõenditele on võimalik rajada otsus ning

seejärel tuvastada nende pinnalt tõendamiseseme asjaolud.

51. Tunnistaja A.F. (ülekuulamise hetkel 8-aastane) on otsuse tõendeid ümberjutustava

osa kohaselt öelnud järgmist. Ta käib judotrennis ja tema treener on Riho. Treener lõi ühele

tüdrukule sõrmenipsuga piki pead. Siis tal tuli kuri nägu pähe. Ja siis ta ema ei lubanud enam

trennis käia tal. Treener käitus niimoodi, kuna ta läheb kergelt närvi. Kohtuotsuse põhjenduste

(II kd lk 85) kohaselt jäävad need ütlused tõendikogumist välja, kuna A.F. i ütlused, et treener

lõi ühele tüdrukule sõrmenipsuga piki pead, on kantud sellest infost, mida talle sisendas Riho

Rannikmaa 28.09.2021 toimunud treeningul.

52. Selle kohta, kas treener on toimunust hiljem rääkinud, tunnistajale küsimusi ei

esitatud. Süüdistatava ülekuulamisel puudutati seda küsimust vaid põgusalt. Riho Rannikmaa

ütles, et ta rääkis pärast ajaleheartikli ilmumist kogu grupi lastega, et mis nad sellest arvavad

ja lapsed väitsid, et on tema poolt (I kd lk 199 p). Seda, kas ja millist mõju omas tunnistaja

ütlustele see, et treener lastega hiljem rääkis, jäi asjas välja selgitamata. Tunnistaja ütlustele

lisatud terviseandmete põhjal ei ole alust arvamuseks, et ta ei suudaks olukordi adekvaatselt

tajuda. Nii ütles A.F. , et H.P. il tuli pärast kuri nägu pähe. Kannatanu ise kirjeldab sama

hetke: „ma nagu vaatasin sellise kurja pilguga“. Kolleegium ei leia tunnistaja ütlustest märke

sellest, et treeneri käe ja kannatanu pea kontakti kirjeldus või ütlused laiemalt oleksid

treenerist mõjutatud. Tunnistajal paluti lisaks kirjeldada seda, kuidas Riho Rannikmaa

treenerina käitub. A.F. i sõnul käitub treener vahel hästi ja vahel halvasti. Halvasti käitub ta

siis, kui riidleb ja lööb. Ta lööb sõrmenipsuga ja lükkab. Seega pole märke, et laps sooviks

treenerit näidata soodsamas valguses.

53. Ringkonnakohtu hinnangul on A.F. i võimalik tõendiallikana usaldada ja seega on

tema ütlused ebaõigesti tõendikogumist välja jäetud.

54. Tunnistaja L.U. i oli ülekuulamise hetkel 9-aastane. Huviringi päeviku kohaselt (III kd

lk 2) viibis ta sellel päeval trennis ning sama kinnitavad mitmed tunnistajad. Etteheidetava teo

kohta ütleb ta kokkuvõtlikult järgmist (III kd lk 52). Üks tüdruk istus seljaga tatami poole.

Riho läks ja lõi teda, mitte väga kõvasti. Aga mind siis trennis polnud, kui ta lõi teda. Sain

seda teada kellegi käest, kes trennis oli, võib-olla oli see Rebeka. Veel räägib tunnistaja

sellest, kuidas hilisemas trennis Riho näitas neile, kuidas ta lõi ning kirjeldab seda näitamist

nagu nipsu tegemisena kukla juurde.

55. Maakohus on öelnud, et L.U. i ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta põhjusel, et

enda sõnade kohaselt teda sellel päeval trennis ei olnud, aga kui tema ka trennis oli, siis isegi

Riho näitas neile, kuidas ta lõi H.P. i. Sellest nähtub lugejale vaid, et kohus on tunnistaja

ütlused jätnud tõendikogumist välja sellepärast, mida tunnistaja ütles. Nii talitades ei ole

kohus käitunud korrektselt. Kohtuotsuses peavad sisalduma kohtu põhjendused ja/või

õiguslikud viited, mis otsustust põhistavad. Kohtu järeldus on seda vähem arusaadav, et alles

otsuse eelmises lõigus jäeti tõendikogumist välja tunnistaja A.F. i ütlused põhjusel, et Riho

Rannikmaa andis lastele järgmises trennis infot selle kohta, kuidas toimus tema ja kannatanu

füüsiline kontakt. Seda, et Riho Rannikmaa järgmises trennis nii toimis, aga L.U. i ütlused

just kinnitaksid.

56. Ringkonnakohus on sellegipoolest seisukohal, et L.U. i ütlustele 22.09.2021 toimunu

tuvastamisel tugineda ei saa. On täiesti võimalik, et inimene ei mäleta sündmust, mille juures

ta on viibinud, kuid samast sündmusest on teised juuresviibijad talle rääkinud. Toimunut edasi

rääkida on võimalik nii enda mälestuse kui ka teistelt kuuldu põhjal. L.U. i ongi möönnud, et

tal enda mälupilti sellest päevast pole – enda teada ta trennis ei viibinud. Teise isiku

vahendusel saadud teave võib KrMS § 66 lg 21 kohaselt olla tõend vaid piiratud tingimustel.

Need tingimused täidetud ei ole.

57. Maakohus on jätnud tõendikogumist välja R.G. i ütlused, sest need on teiste tõenditega

vastuolus. Maakohus ongi sellised vastuolud välja toonud. Keegi teine pole rääkinud, et H.P.

pidi sellel päeval tegema sillaharjutust ja teistele ette näitama tagurpidi kukerpalli. Samuti on

tunnistaja rääkinud sellest, et H.P. kukkus pärast treeneri käest lüüa saamist pikali, treener

küsis, miks sa nutma hakkasid, H.P. vastas, et löömise pärast ja ütles, et ta enam trenni ei

tule, ja Riho Rannikmaa vastas, et ära tule siis.

58. Tunnistaja R.G. oli 22.09.2021 9-aastane, üle kuulati ta rohkem kui 3 kuud hiljem.

Ütluste pinnalt saab järeldada, et tegemist on lapsega, kellele meeldib jutustada lugusid. Tema

ütlused ongi lugu, kus tegelaste käitumisele lisatakse põhjuseid (H.P. ei mäletanud, et ei tohi

vastu tatamit seljaga istuda) ja lüngad täidetakse värvikate kirjeldustega (treener nägi kohe

kaugelt, et ta istub valesti, treener tahtis, et H.P. ei ootaks, vaid kohe hakkaks (sillaharjutust)

tegema…..siis ta kukkus maha ja nuttis ja läks ema juurde kaebama, et treener on hull ja

niimoodi igasuguseid asju). Suurt osa tunnistaja poolt räägitust ei kinnita ükski teine tõend.

Arvestades tunnistaja vanust, salvestiselt nähtuvat rääkimisviisi ja ütluste sisu, saab järeldada,

et tegelikkus on märkimisväärselt suures osas segunenud fantaasiaga. Sellisele tõendiallikale

kohtuotsust rajada ei saa ning R.G. i ütlused jäävad tõendikogumist välja.

59. Järgmiseks vaidlustatakse apellatsioonis seda, et kohus jättis tõendikogumist välja

kohtus üle kuulatud tunnistaja T.J. e (sündinud 06.05.2009) ütlused. Maakohus märkis seda

põhjendades, et tema kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised

ning vastuolusid ei suutnud ta arusaadavalt ega veenvalt põhjendada. Kohtueelses menetluses

antud ütluste kohaselt ta isegi ei näinud seda, mis H.P. ga 22.09.2021 trennis juhtus.

Kohtuistungil aga kinnitas ta, et H.P. oli keset sini-kollast matti ja järgmine ei saanud hüpata,

kui ta seal istus, treener korra tõusis ja toksas H.P. i näpuga vastu pead. Lisaks ei ole keegi

teine rääkinud sellest, et neil oli tol päeval pärast rivistust jaapani sõnade peale töö.

60. Vaidlust ei ole selles, et T.J. e oli sellel päeval trennis. Ülekuulamise alguses ta räägib

sellest, kuidas trennid tavaliselt algavad – toimub kas töö jaapani sõnade peale või soojendus.

Jaapani sõnade töö osas esitatakse täiendavaid küsimusi ning ülekuulamise edenedes räägib ta

juba kindlamas vormis sellest, et sõnade töö toimus. Kuna ükski teine tunnistaja sõnade tööst

ei rääkinud, oli see väide üks põhjus, miks tunnistaja ütlused ebausaldusväärseteks loeti.

Ringkonnakohus seda kohaseks põhjuseks ei pea. T.J. e käib selles trennis järjepidevalt ning

sellest, et käskluste andmisel kasutatakse jaapanikeelseid sõnu on rääkinud teisedki lapsed.

Pika aja vältel sageli korduvate tegevuste osas on igal inimesel, saati siis lapsel, raske

meenutada, kas need konkreetsel päeval aset leidsid. Tegemist on väheolulise detailiga, mille

võimalik valesti mäletamine ei ütle midagi tunnistaja usaldusväärsuse kohta.

Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et eksimine tõendamiseseme asjaolu seisukohalt

ebaolulistes detailides ei väära vähimalgi määral tõendiallika usaldusväärsust (Randma, P.

Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontroll. Juridica, 2021/9, lk 644).

61. Kohtuistungil avaldatu kohaselt ütles tunnistaja kohtueelsel uurimisel, et „mina ei

pannud midagi tähele, et treener oleks H.P. ile midagi teinud“. Kohtuistungil kirjeldas ta aga

seda, kuidas toimus treeneri ja kannatanu füüsiline kontakt. T.J. e selgitas, et tema teadmine

ülekuulamisele minnes oli, et H.P. oli saanud muhu, nutnud ja et treener oli teda löönud

rusikaga. Kuna midagi sellist ta Riho Rannikmaad tegemas näinud ei olnud, võis tema

uurijale avaldatu kajastuda sellises lauses. Treeneril oli kombeks füüsiliselt sekkuda ja T.J. oli

seda omal nahal tunda saanud. Kuna T.J. ei olnud sellest valu tundnud, ei pidanud ta

võimalikuks, et treeneri tegevuse tagajärjel oleks H.P. saanud muhu. Ringkonnakohtu silmis

on see arusaadav selgitus erinevate ütluste andmise põhjuste kohta.

62. Ringkonnakohus ei pea võimalikus T.J. e ütlustele treeneri ja õpilase vahelise füüsilise

kontakti hetke osas siiski tugineda. Nimelt on ta kohtueelses menetluses öelnud, et tema

meelest istus H.P. näoga õpetaja poole, kuid kohtuistungil väitis, et seljaga. Kuna muude

tõendite alusel leiab asjas selgelt tuvastamist, et kannatanu istus treeneri poole seljaga ja

füüsiline kontakt toimus kuklasse, jääb üles kahtlus, kas tunnistaja täpselt seda hetke ikkagi

nägi. See ei tähenda ilmtingimata ühel või teisel korral tunnistuse andmisel valetamisest. Juba

esimesel ütluste andmisel ei olnud tema arvamus kategooriline.

63. Kohtuistungi salvestuselt kuuldub kogu küsitluse vältel ühesugune vastamise maneer.

Tunnistaja alustab vastamist kohe, kui ta arvab olevat küsimusest aru saanud, sageli ootamata

ära küsimuse lõppu. Kõne kiirus ja hääletoon ei muutu ka teisesküsitluses, kui tuleb selgitada

varasemalt antud ütlusi. Arvestades sellele lisaks tunnistaja noorust, on teadlik valetamine

äärmiselt ebatõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul on tunnistaja ütlused kasutatavad muude

22.09.2021 trenni käigu kohta tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel ning tegemaks

kindlaks, milliseid vahendeid kasutas treener trenni käigus õpilaste tähelepanu juhtimiseks.

64. T.J. e ülekuulamine on üks ilmekas näide sellest, kuidas poolte käitumise ja kohtu

poolt sellele suhteliselt leebe reageerimise koosmõjus sünnib väga halva kvaliteediga tõend.

Teisesküsitlusest alates on poolte vaidlemise ja vastastikuse kritiseerimise vahel asjakohase

teabe edastamine selgelt häiritud. Olukordades, kus tekivad tõsised vaidlused selle üle, kas

esineb varasemate ütlustega vastuolu, ei pea tunnistaja poolte väitlemist pealt kuulama. Tal on

võimalik lasta oodata ukse taga kuni ta otsustab õigusliku lähenemise. Seda enam, et antud

juhul oli tegemist lapsega, kes vaid mõni nädal varem oli jõudnud vanusesse, kus tema suhtes

üldse on võimalik ristküsitlust läbi viia.

65. Järgmiseks on kaitse vaidlustanud N.D. ütluste arvestamise tõendina, kuna ta ei ole

vaidlusalust sündmust ega muhku kannatanu peas näinud, vaid tema ütlused pärinevad tütrelt.

66. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida järgmist. Süüdistusaktis on

nimetatud N.D. kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas kui alaealise kannatanu seaduslik

esindaja. KrMS § 41 lg 1 kohaselt võib füüsilisest isikust kannatanu kriminaalmenetluses

osaleda isiklikult või esindaja kaudu. Isiklik osalemine kriminaalmenetluses ei võta õigust

omada esindajat. Alaealise kannatanu ülekuulamise osas ei ole KrMS-s sätet, mis sarnaselt

alaealise süüdistatavaga võimaldaks seaduslikul esindajal viibida ülekuulamise juures. Sellist

õigust on Riigikohtu praktikas siiski aktsepteeritud. Menetleja peab tagama, et kannatanu

lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku (vt RKKKo 3-1-1-73-15 p 15).

67.

22.05.2023 kohtuistungil toimus alaealise kannatanu ülekuulamine ning protokollist

(vt I kd lk 43 ja lk 63) nähtuvalt viibis sellel ajal kohtusaalis N.D. . Samal päeval mõni aeg

hiljem toimus alaealise kannatanu seadusliku esindaja ristküsitlus (l kd lk 63 p - 75). KrMS §

41 lg 5 kohaselt on esindajal kõik esindatava õigused. Füüsilise isiku esindajal ja juriidilise

isiku lepingujärgsel esindajal ei ole õigust anda esindatava nimel ütlusi.

68. Kohtus toimuv ristküsitlemine on tõendi tekkimisele suunatud tegevus. KrMS § 63 lg

1 nimetab kriminaalmenetluses lubatavad tõendid. Kannatanu esindaja ütlust selles loetelus ei

ole. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendamiseseme asjaolude (KrMS § 62)

tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid

tõendeid) (RKKKo 1-18-437/725 p 54). Seega ei ole seadusliku esindaja ütlused

tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks lubatav tõend.

69. Iseenesest ei ole välistatud kannatanu seaduslikuks esindajaks oleva isiku

ülekuulamine tunnistajana. Ka temale võivad olla teada tõendamiseseme asjaolud. Seda tuleks

siiski juba süüdistusaktis märkida, et pooltel oleks eelmenetluses võimalik selgeks vaielda,

kas sellise tunnistaja ütlused on KrMS § 66 lg-s 21 sätestatut arvestades lubatav tõend. Praegu

tuleb selle küsimusega tegeleda teises kohtuastmes.

70. Kohus on enne ülekuulamise algust hoiatanud N.D. t valeütluste andmisega kaasnevast

vastutusest ning selgitanud õigust ütluste andmisest keelduda. KrMS § 287 lg 2 kohaselt

kuulatakse tunnistaja üle ülekuulamata tunnistajate juuresolekuta. KrMS § 37 lg 3 järgi

kohaldatakse üldjuhul menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta sätestatut. Nende

sätete koosmõjust järeldub, et ülekuulamata tunnistaja ei saa viibida kannatanu ülekuulamise

juures. Sellist olukorda olnuks võimalik vältida, kui kannatanu ema oleks üle kuulatud enne

kannatanut. Siis ei peaks asja lahendaja asuma läbi töötama küsimust, kas ja millised vanema

ütlused võivad olla mõjutatud inimlikust soovist oma lapse ütlusi kinnitada. KrMS § 266 lg 5

kohaselt saab siiski kohus lubada ülekuulamata isiku viibimist kohtusaalis ja seega pole

põhjust lugeda N.D. ütlusi ainuüksi KrMS § 287 lg 2 rikkumisest tulenevalt lubamatuks

tõendiks.

71. Ringkonnakohus märgib kaitsjaga nõustuvalt, et N.D. ütlused nende asjaolude osas,

millest ta on teadlikuks saanud oma tütre vahendusel, ei ole iseseisev tõend. Olukorras, kus

kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ütlusi, ei ole alust sama teabe osas tugineda n-ö

vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15 p 1). Maakohus on KarS § 121 lg 1

koosseisuliste asjaolude tuvastamisel nendele ütlustele seega tuginenud osaliselt ebaõigesti.

72. Apellatsioonis vaidlustatakse A.Š. i ütluste arvestamist usaldusväärse tõendina, kuna

tema ütlused kohtueelses menetluses olid kohtus antud ütlustega diametraalselt vastuolus.

Maakohus möönis otsuses vastuolu esinemist – kohtueelses menetluses väitis tunnistaja, et

treener lõi õrnalt, kuid kohtumenetluses ütles, et tugevalt. Maakohtu hinnangul suutis A.Š.

kohtuistungil ütlusi andes eristada seda infot, mida ta ise nägi ja koges, sellest infost, mida

Riho Rannikmaa talle 28.09.2021 sisendas. Millest maakohus järeldas, et A.Š. andis

kohtueelses menetluses ütlused Riho Rannikmaa poolt sisendatu mõju all olles, ei ole

tuvastatav. Selle kohta ei ole küsimusi esitatud ei tunnistajale ega ka süüdistatavale. Tegemist

on oletusliku järeldusega, mis ei tugine ühelgi faktilisel ega kohtuistungil ilmsiks tulnud

asjaolul. Kohtuistungi protokollist (I kd lk 121) nähtub, et kohtueelses menetluses rääkis

tunnistaja nukiga löömisest ja kohtus rusikaga löömisest, kohtueelses menetluses öeldu

kohaselt oli treeneri löök õrn, kohtus öeldu kohaselt tugev. Eeluurimisel öeldu kohaselt oli

H.P. trennis ja tegi kõike lõpuni kaasa. Kohtus öeldu kohaselt istus H.P. pingile ja ei teinud

kaasa. Siis kui trenn hakkas lõppema, tuli ta rivi algusesse ikkagi trenni lõpetama.

73. Ringkonnakohus ei näe siinkohal viiteid sellele, et tunnistaja oleks kas kohtueelses

menetluses või kohtus andnud teadlikult valeütlusi või oleks selle süüdistuse olulisemate

detailide kohta ütluste muutumine tingitud tunnistaja ja prokuröri kohtumisest. Prokurör on

seda kohtumist kinnitanud ja selgitanud, et ta selgitas nii A.Š. ile kui ka kõikidele teistele

lastele, kuidas kohtus nende ülekuulamine toimub.

74. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kõigi inimeste, aga katsete varal tõestatult iseäranis

laste mälu on ümbritseva (uue) informatsiooni keskkonnas ja selle lisandumisel aldis

nähtusele, mida nimetatakse interferentsiks – mineviku meenutamisel tekivad vead, sest

mälestustega seguneb mingi muu informatsioon. Lisanduv informatsioon võib põhineda

meediast, mõnelt teiselt sündmusega seotud isikult, lähikondselt, aga see võib pärineda ka

küsitlejalt, kes kasutab rohkem või vähem suunavaid küsimusi. Efekt on neil välise

sugestiooni juhtudel aga sama: väärinformatsioon muutub mälestuse osaks ning isikud

mäletavad sündmust valesti/teisiti võrreldes algse mälupildiga (Randma, P. Alaealise

tõendiallika usaldusväärsus. Juridica, 2022/1, lk 40). Ringkonnakohtu hinnangul ongi

tegemist olukorraga, kus lapse mälupilt on lisandunud informatsiooni valguses (nt ainuüksi

see, et treenerit ikkagi süüdistatakse rusikaga löömises ja sellest kirjutavad ajalehed)

muutunud.

75. Riigikohus on märkinud, et mäluvea olukorras on kohtueelses menetluses antud

ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite

vahetuks, (kuriteo)sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks

talletamiseks. Kui aga on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses

menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ega

kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb

nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Tähele tuleb panna, et kui isik

suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud

erinevaid ütlusi, saab n-ö usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses

menetluses antud ütlused (RKKKo 3-1-1-113-06 p 17).

76. A.Š. jäi kohtus selle juurde, et praegu ta mäletab seda olukorda ikkagi nii nagu ta

kohtus rääkis. Seega tema ütlustele löömise viisi, löögi tugevuse ja kannatanu hilisema

käitumise osas tugineda ei saa. Muus osas aga on tunnistaja ütlused kasutatavad (vt ka

RKKKo nr 3-1-1-25-15 p 7). Nendes ütlustes kajastub ladusa selgitusena trenni korraldus ja

reeglid ning teiste tunnistajate fragmentaarsete ütlustega kokkukõlavalt kujuneb nende pinnalt

tervikpilt. Tegemist on lisaks sellise noorega, kes ei loobunud 22.09.2021 sündmuse või

sellele järgnenud ajalehekajastuse tõttu Riho Rannikmaa treeningutel osalemisest. Samas

lahkus ta trennist mõne aja möödudes, kuna tal tekkisid teised huvid. Sellisena on ta

eelduslikult treeneri suhtes kõige neutraalsem.

(II)

77. Eelnevat kokku võttes on maakohus rajanud otsuse ebaõigele tõendikogumile.

Tegemist on veaga, mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seetõttu tuvastab

ringkonnakohus järgnevalt kohase tõendikogumi pinnalt faktilised asjaolud.

78.

22.09.2021 toimus Riho Rannikmaa juhendamisel Vinni spordihoones judotreening.

Treeningu alguses toimus rivistus, kus õpilased reastusid vastavalt paremusjärjestusele neile

omistatud vöö värvide järgi. Kui hakati tegema harjutusi, näitas rivi eesotsas seisev õpilane

selle ette ning õpilased sooritasid harjutuse vastavalt treeningpäevikus olevale õpilaste

nimekirjale. Süüdistuse esemeks olevad sündmused arenesid ajal, mil treeningülesanne oli

hoota kaugushüpe. H.P. kui sellel päeval rivi eesotsas seisev õpilane hüppas esimesena ning

tema järel asus harjutust sooritama A.F. .

79. Riho Rannikmaa istus tatami peal toolil näoga seina poole. Tema ees oli hüppesektor

ja vastas pink, millel istusid hetkel harjutust mittesooritavad õpilased. Ülekuulatud laste

ütluste koosmõjust nähtub, et pingil umbes Riho Rannikmaa vastas istus H.M. . Ühel pool

H.M. t istus A.Š. ja teisel pool R.G. . Andrese kõrval istus tema enda ütluste kohaselt

tõenäoliselt T.J. ning pingi otsas H.M. noorem õde E.M. , kes oli treeningule niisama kaasa

tulnud ja veetis aega telefonis. H.P. istus pärast harjutuse sooritamist H.M. i vastu põrandale

maha, olles treeneri ja tatami poole seljaga ja hakkas juttu rääkima.

80. Asja menetlemisel on vaieldud selle üle, kui lai oli hüppeala ning kas H.P. i istumine

takistas järgmise harjutuse sooritajat. Süüdistaja viitab nendes vaidlustes sellele, et ruumi

hüpata oli piisavalt, H.P. tegevus trenni läbiviimist ei seganud. Ringkonnakohus seda

seisukohta ei jaga. Hüppeala laius erinevate isikute ütlustes varieerus 1–3 treeneri sammuni,

ehk siis oli suhteliselt kitsas. Igaüks, kes on kordki kaugust hüpanud, teab, et maandumisel

võib keha kalduda küljele. Hoota kaugushüpe ei kujuta endast erandit. On üldteada asjaolu

seegi, et kui üks inimene kukub teisele otsa, saavad tõenäoliselt mõlemad haiget. Treeneril on

õigus otsustada, kas olukord on harjutuse läbiviimiseks piisavalt ohutu.

81. Menetleja on pidanud vajalikuks välja selgitada, millised olid treeningul käitumise

reeglid. Kõige detailsema kirjelduse, millesse sobituvad ka kõigi teiste laste kirjeldused, on

andnud A.Š. . Tema oli treeningul osalenud ja üle kuulatud lastest ka vanim (sündmuse ajal

14-aastane). A.Š. on rääkinud järgmist. Istuda tohib siis kas rätsepistes või pingi peal. Jalad

harkis, jalad laiali ei tohi istuda. Kunagi ei tohi istuda seljaga mati keskosa poole, sealtpoolt

edasi on judo looja pilt. Kui treener midagi seletab, siis peab vait olema. Kui vaba aeg on, siis

võis rääkida. H.P. aga istus seljaga tatami ja treeneri poole ning jutustas sõbrannaga.

82. Vaidlus puudub selle üle, et Riho Rannikmaa tõusis oma toolilt, läks H.P. juurde ning

tema käe ja kannatanu kukla vahel toimus kontakt.

83. Ühegi üle kuulatud isiku ütlustest ei ilmne, et Riho Rannikmaa ja H.P. vahel oleks

olnud mingeid konflikte. H.P. oli selles treeninggrupis üks paremaid sportlasi ja ta sai

treeneriga hästi läbi. Seega ei põhjustanud Riho Rannikmaa tegevust mingid varem aset

leidnud sündmused. A.Š. i ja T.J. e ütlustest nähtub, et H.P. rikkus trennis kokkulepitud

reegleid. Vähemalt see, et treeningu ajal rääkimine Rihole ei meeldi, oli kannatanule teada –

kohtuistungil andis ta ütlusi, mille kohaselt treener karjus nende peale, kes trennis rääkisid (I

kd lk 49). Riho Rannikmaa ütluste kohaselt tema hinnangul takistas tüdruku asukoht hoota

kaugushüppe harjutuse läbiviimist. Esmalt pöördus ta enda sõnul H.P. i poole suuliselt. Ka

A.Š. i sõnul treener vist isegi enne keelas H.P. i. Samas on kõik isikud ühel meelel selles, et

H.P. ei kuulnud seda. Treener läks H.P. i juurde ja tema käe ning kannatanu kukla vahel

toimus kontakt.

84. Süüdistusteksti kohaselt oli tegemist rusikaga löögiga, kaitseversiooni kohaselt

tähelepanu juhtimise, toksamise või koputamisega. Esmalt tuleb kindlaks teha, kuidas kontakt

toimus. Selleks on vajalik tuvastada, kellel ülekuulatud tunnistajatest oli võimalik

süüdistatava käe asendit näha.

85. H.P. istus seljaga treeneri poole ning tema seega Riho Rannikmaa käe asendit näha ei

saanud. Seda kinnitab ta ütlusi andes ka ise – ta tundis lööki, kuid ei näinud seda (I kd lk 51).

86. H.M. istus otse H.P. i vastas. Enda sõnul nägi ta nii seda, et treeneri käsi oli rusikas,

kui ka seda, et see tabas H.P. i kukalt (I kd lk 93 p – 94). Süüdistatav rääkis ja näitas

maakohtu istungil, millises asendis tema käsi oli. Ta kordas seda ringkonnakohtu istungil,

näidates, et kontakt toimus selliselt, et sõrm oli keskmise lüli juures kõverdatud. Käe selline

asend näib kõrvaltvaatajale rusikas käena ning seda, kas nimetissõrm ja/või keskmine sõrm on

teistest pisut eespool (nn koputamisasendis) on kõrvaltvaatajal võimalik näha ainult väga

lähedal viibides ning samal ajal käe liikumist jälgides. Kuna H.M. istus otse H.P. vastas, ei

olnud kannatanu kukal tema vaateväljas ja seega polnud tal võimalik näha Riho Rannikmaa

sõrmede täpset asendit. Seda kinnitab H.M. ka ise – treeneri sõrmede asendit ta ei näinud (I

kd lk 96 p).

87. Kohtuistungil kuulati üle H.M. i noorem õde E.M. (sündinud 25.07.2010), kes oli

temaga trenni kaasa tulnud. Enda sõnul istus ta pingi peal ja oli telefonis. Ta nägi, kuidas Riho

tõusis pingi pealt püsti, siis vaatas uuesti telefoni ja seejärel kuulis kolksatust. Üles vaadates

nägi, et H.P. hoiab peast kinni (I kd lk 85 p). Seega ei näinud E.M. Riho Rannikmaa käe

asendit.

88. R.G. (28.07.09) istus H.M. i kõrval. Tema andis kohtus ütlusi, et Riho Rannikmaa tuli

ja lõi nukkidega H.P. ile vastu kaela (I kd lk 106 p). Ringkonnakohtu hinnangul on R.G. i

ütlused sellised, et kui tegemist oleks vaid ühe tõendiga, siis sellele otsust rajada ei saaks.

Tunnistaja on oma ütlustes üldiselt ebalev, ta ei mäleta õigesti aastaaega, mil sündmus toimus,

kohati on küsitav, kas ta suudab meenutada, et selle sündmuse juures oli kaks erinevat, kuid

sarnase nimega tüdrukut – H.M. ja H.P. . Pikkadele küsimustele, kus pakutakse välja kaks

vastusevarianti, vastab ta lühidalt. Kuna ta ei istunud pingil otse H.P. vastas, on

põhimõtteliselt võimalik, et ta võis treeneri käe asendit näha. Seega on oluline, kas tema

väidetut toetavad veel teisedki tõendid.

89. Otsevaade nii treenerile kui ka H.P. le oli A.F. il, kes pidi järgmisena asuma hoota

kaugust hüppama. Tema nimetas seda sõrmenipsuga piki pead löömiseks. Nentida tuleb, et ka

sõrmenipsu algasend näeb välja selline, nagu Riho Rannikmaa enda sõrmede asendit

kohtuistungil näitas – sõrm keskmise lüli juures kõverdatud.

90. H.P. kirjeldab kontakti nii. Lihtsalt tundsin, kuidas keegi pani mulle nagu vastu pead

küünarnukkidega tundsin neid teravaid. Kannatanul palutakse täpsustada, mis nukkidega.

Protokollis on seda kirjeldatud kui rusikanukke, prokuröri järgmises küsimuses kui käenukke.

Kannatanu sõnul tundis ta kuklas sõrmenukke.

91. Riho Rannikmaa kirjeldas olukorda nii (I kd lk 192 p – 194): Tõusin tooli pealt püsti,

tegin ühe sammu, et ulatuda temani, kummardasin, sest ta oli madalamal. Parem käsi oli

asendis nagu ukse peale koputaks. Käsi ei olnud lahtises asendis (labakäsi lahti), ei saa

öelda, et see oli ka rusikas, ta oli sellises ukse peale koputamise asendis. Labakäe näpud ei

olnud kõik ühekõrgusel, üks sõrm oli eespool. Protokollis fikseeriti, kuidas süüdistatav ukse

peale koputab: käsi on rusikas, ühe sõrme nukk on väljapoole ulatuv. H.P. i puudutas ühe

sõrmega – keskmise sõrmenukiga. Rusikanukkidega ei puudutanud.

92. T.J. e sõnul on treener teda näpuga toksanud vastu nina. Ta tegi nõrgalt ehk mitte väga

tugevasti. Treener annab nii märku, kui sa teed midagi valesti, ei pane tähele või istud valesti.

Teistele lastele on treener ka paar korda niimoodi teinud (I kd lk 141 p).

93. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole rusikaga ja sõrmenukiga (nukkidega)

samatähenduslikud mõisted. Selliselt on olukorda mõistnud menetluse algusest peale ka

pooled. Nimelt kohe kaitseakti alguses on märgitud: käesolevas asjas ei ole vaidlust, et Riho

Rannikmaa füüsiliselt kannatanut puudutas, ta tegi seda sõrme nukiosaga. Asjas on kulutatud

palju aega selle üle vaidlemisele, millise käe osaga kontakt toimus ning lõpuks jõutud

ringkonnakohtu istungil tõdemusele, et tegelikku põhjust selleks polnud (ringkonnakohtu

istungi protokoll lk 4). Sellesse, kas vaidlus toimub selle üle, kuidas kontakt (löök) toimus,

või hoopis selle üle, milliseid sõnu on kohaseim selle kirjeldamiseks kasutada, tuleks süüvida

juba menetluse alguses ja vajadusel teha süüdistuse tekstis vastavad korrektuurid.

94. Kaitse on kasutanud teo kirjeldamiseks sõnu „puudutama“, „toksama“, „tähelepanu

juhtima“. Tegemist on tegusõnadega, mis kirjeldavad nõrka kontakti ja seetõttu juba oma

olemuselt välistavad valu või tervisekahjustuse tekkimise. Ringkonnakohus seda õigeks ei

pea. Sõrmenuki (nukkidega) kontakti tagajärjel on võimalik vähemalt valu tundmine.

Korrektne tegusõna on ikkagi „lööma“. Löömine võib toimuda erineva tugevusega. Eesti

keele seletav sõnaraamat toob sõna „löömine“ juures näidetena: „Lööb õrnalt, kõvasti,

valusasti, kõigest jõust“. See iseloomustab tegu, millel on mõningane intensiivsus ja tugevus

(erinevalt nt sõnadest „puudutama“).

95. Inimese sõrmedel on kolm lüli. Rusikaga löömine tähendab tavaarusaamas

kokkusurutud käega löömist selliselt, et kontakt toimub kämblaluu peadega (käelaba poolt

vaadates esimesed lülid, siinses menetluses nimetatud ka rusikanukid) või baaslülidega

(käelaba poolt vaadetes esimeste ja teiste lülide vaheline ala).

96. Tõenditest järeldub, et Riho Rannikmaa lõi H.P. ühe (või kahe) sõrme teise lüli ehk

siinses menetluses nimetatud sõrmenukkidega. Kuivõrd sellise kontakti käigus ei ole võimalik

tunda, kas kasutatakse üht või kaht sõrmenukki ning ükski tunnistaja ei viibinud piisavalt

lähedal, et seda näha, tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaldades tuvastada, et löök toimus nii, nagu Riho

Rannikmaa seda kirjeldas – ühe sõrme nukiga.

97. Ringkonnakohus loeb eelnevaga tõendatuks, et Riho Rannikmaa lõi 22.09.2021 kella

17.30 ja 19.00 vahel Vinni vallas Vinni alevikus Sõpruse 12 asuva Vinni spordihoone

treeningsaalis treeningu ajal alaealisele H.P. le sõrmenukiga vastu kukalt.

(III)

98. Järgnevalt asub ringkonnakohus välja selgitama, kas tegemist oli KarS § 121 2.

teoalternatiivi täitva tegevuse ehk valu tekitava kehalise väärkohtlemisega.

99. E.M. ütles, et ta kuulis kolksatust või niimoodi, väikest, midagi ma kuulsin.

Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et tunnistaja kuuldud kolksatuse põhjustas süüdistatava

löök vastu kannatanu pead. Selleks et sõrmenukiga (või isegi rusikaga) tehtud löök oleks

kuuldav, peaks see olema väga tugev. E.M. istus pingi otsas, teistest lastest eemal. H.M. ,

A.Š. , R.G. ja T.J. , kes istusid kannatanule lähemal, löögi tekitatud häält kirjeldanud ei ole.

100.

Küll aga rääkis H.P. , et süüdistatava ootamatu löök pähe tekitas talle hetkelise terava

valu ja hiljemgi (enda sõnul nii trenni ajal matiharjutust tehes kui ka pärast seda) tundis ta

veel arvestatavat valu löögikohas. H.P. väitel ta nutma ei hakanud, aga pisarad tulid.

Kannatanu vaatas väidetavalt treeneri poole kurja näoga, ehkki tegi enda sõnul siiski trenni

edasi, osales treeningu lõpurivistusel ja võttis teiste seas vastu treeneri pakutud kommi.

Rohkem ta aga trenni tagasi ei läinud. Kannatanu need ütlused on ühetaolised ja piisavalt

detailsed ega paista millegi sellisena, mille kannatanu oleks isiklikust vaenust või solvumisest

või kellegi selgel mõjutusel välja mõelnud.

101.

Lisaks sellele haakub kannatanu räägitu ka teiste tõenditega. Lööki tugevana

kirjeldanud tunnistajad põhjendasid oma hinnangut H.P. reaktsiooni ja tema isikuomadustega.

Paljud tunnistajad on väitnud, et H.P. ei teeks mingit draamat, kui tal poleks valus olnud.

H.M. i sõnul olid kannatanul nagu pisarad silmas. Nii H.P. kui ka H.M. i sõnul ütles

kannatanu „aia“ ja hoidis korraks kahe käega peast kinni. H.M. i ja ka E.M. i öeldust nähtub,

et kannatanu kurtis hiljem pärast trenni löögikohas tugevamat valu. Neil asjaoludel leiab

kolleegium, et rääkida saab valust kui KarS § 121 lg 1 koosseisupärasest tagajärjest.

102.

Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat

ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on

subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Samas ei saa KarS § 121

koosseisu kontekstis piirsituatsioonides selle tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt

küsida ka selle järele, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo

tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei

oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata

eitavalt. (RKKKo 3-1-1-50-13 p 12, vt ka 1-16-10326/51, p 27.)

103.

Kolleegium leiab, et süüdistatava löök polnud pelgalt väheoluline kehaline kontakt,

vaid valu tekkimine oli ka objektiivse kõrvalseisja seisukohalt löögi tüüpiline tagajärg.

Sõrmenukk on terav, ja suurema valuaistingu tundmiseks piisab ka väikese tugevusega löögist

kuklapiirkonda. Selliselt on seda kirjeldanud ka kannatanu – terav valu käis peast läbi.

Lööjaks oli täisealine ja suurema osa enda elust võitluskunstiga tegelenud turskem mees.

Arvestamata ei saa jätta ka sellega, et ta lõi ootamatult ja selja tagant 12-aastast last ning löök

tabas just kukalt. Seda, et süüdistatava löök oli midagi märksa enamat kui pelgalt õrn

toksamine, näitavad lisaks ka H.P. ning H.M. ja E.M. i ütlused selle kohta, kuidas kannatanu

tundis esmalt hetkelist valusööstu, talle tuli pisar silma ja ta kurtis ka hiljem arvestatava valu

üle.

104.

Selle osas, kas treener pärast lööki ütles midagi, jääb üles kõrvaldamata kahtlus.

Erinevate isikute ütlused on selles osas vastuolulised (treener ei öelnud midagi, palus

vabandust, ütles, et reegleid tuleb järgida, ütles, et teab, et oli valus). Seega süüdistatava

öeldule subjektiivse külje tuvastamisel tugineda ei saa. Kolleegiumi hinnangul tegutses Riho

Rannikmaa KarS § 121 lg 1 teise teoalternatiivi suhtes kaudse tahtlusega. Tõendid

võimaldavad järeldada, et süüdistatava eesmärk oli juhtida tähelepanu trennireeglite

rikkumisele ning suulist pöördumist kannatanu tähele ei pannud. Füüsilist kontakti on

võimalik võtta ka selliselt, et haiget saamine on välistatud, näiteks puudutades teist isikut

õlast. Süüdistatav otsustas kannatanut lüüa selliselt, et see tekitas valu. Ta pidas võimalikuks

ja möönis, et kannatanu tunneb valu.

(IV)

105.

Riho Rannikmaad süüdistatakse lisaks valu põhjustamisele ka tervisekahjustuse

tekitamises. Süüdistusteksti kohaselt tekkis kannatanul pähe muhk.

106.

Riigikohus on selgitanud, et tervisekahjustust kui KarS § 121 lg 1 normatiivset

koosseisutunnust defineerib Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määruse nr 266

„Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on

tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise

terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu

patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise

või muu teguri toimel. (vt RKKKo 1-18-7833, p 22 koos edasiste viidetega).

107.

H.P. selgitab muhuga seonduvat järgmiselt (I kd lk 51 p): Trennis katsusin küll. Siis

oli nagu selline, et nagu natukene paistes oleks olnud, aga hiljem tuli muhk sellest. Need

ütlused olid kohtueelses menetluses antud ütlustega vastuolus. Seal ta ütles, et trennis olles ta

oma pead ei katsunud (I kd lk 57 p).

108.

Kodus pea valutamise kohta ütles ta: Kui katsusin siis oli ka valus, ja kui ma nagu

magama läksin, siis oli ka valus ja vahepeal valutas ka. Teisesküsitluses ütles kannatanu, et

koju jõudes kadus peavalu korraks ära ja see, mis trennis juhtus, ununes ära (I kd lk 58). Koju

jõudes pidi ta emale helistama, aga siis see läks meelest ära. Õhtul kui ema koju tuli, ta sellest

emale ei rääkinud. Järgmisel päeval pärast kooli hakkas ta H.M. ga koos õue minema, ema

küsis, kas ta trenni ei lähegi ja siis ütleski emale, et Riho lõi talle nagu vastu pead ja ta ei taha

enam trenni minna. Selliseid mõtteid ei olnud, et kuskile EMO-sse muhu pärast minna.

Arstiabi vaja ei olnud.

109.

Kannatanu sõnul ema vaatas ja katsus kukalt sellel päeval, kui ta emale sündmustest

rääkis (I kd lk 53). Kannatanu ema andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et sellel õhtul, kui

tütar talle sündmustest rääkis, ta muhku ei katsunud. Väike muhuke oli tütrel küll, kuid millal

ta seda katsus, ei mäleta. Seda, kas ta püüdis vaadata, mis tütre peas näha on, ta ei mäleta (I

kd lk 64).

110.

Kohtuistungi protokollis on viited, et kannatanu ülekuulamine politseis toimus

29.09.2022 (I kd lk 53). Enda sõnul oli tal politseis käies veel muhk alles. Aga keegi seda

politseis ei pildistanud, sest seda ei olnud nagu näha pildi peal. Kohtuistungil avaldati

kannatanu eeluurimisel antud ütlused: „Kui ma praegu katsun kukalt, siis ei ole tunda

muhku“.

111.

E.M. i ütlustest nähtub, et esmalt kannatanu rääkis talle muhu olemasolust (lk 85 p).

Järgmine või ülejärgmine päev läksid nad koos õue ja H.P. ütles, et katsu vaata, mul on siin

nagu muhk. Muhk oli ikka päris suur. E.M. enda sõnul muhku ei vaadanud, küll aga katsus

seda (I kd lk 87 p). H.M. muhku ei vaadanud ega katsunud (I kd lk 95).

112.

Ringkonnakohtu hinnangul jääb nende tõendite pinnal tervisekahjustuse tekkimise

osas üles kahtlus. Süüdistatava eesmärk oli kannatu tähelepanu juhtimine, ühestki välisest

asjaolust ei nähtu, et lööki oleks rakendatud suuremat jõudu. Keegi ülekuulatud isikutest ei

väida end olevat muhku näinud. Inimese kolju ei ole sile ning eriti kukla piirkonnas katsudes

on tunda erinevad kumerused. Vaid kukalt katsudes öelda, kas tegemist on tavapärase

olukorra või löögi tagajärjel tekkinud muhuga, on äärmiselt keeruline. Seda kahtlust ei ole

võimalik kõrvaldada. Olukorrad, kus asjaolu esinemises jääb üles mittekõrvaldatav kahtlus,

tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks.

113.

See, et Riho Rannikmaa oleks 22.09.2021 tekitanud H.P. le tervisekahjustuse, ei

leidnud asjas tõendamist.

114.

Süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude

tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu

kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (RKKKm 1-20-470/34 p 23).

(V)

115.

Arvestades süüdistuse tõendatuks lugemist oluliselt väiksemas mahus, tuleb muuta

Riho Rannikmaale mõistetud karistust ja esimese astme kohtumenetluse kulude jaotust.

116.

KarS § 121 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse.

Maakohus on valinud põhjendatult kergema karistusliigi – rahalise karistuse. KarS § 44 lg 1

kohaselt võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära.

117.

Arvestades KarS § 58 p 13 kohast raskendavat asjaolu, ei pea kohus põhjendatuks 100

päevamäära suurust karistust muuta. Küll aga on põhjendatud muuta karistuse

individualiseerimise viisi. Riho Rannikmaa on juba eakas inimene, kes siiani on elanud

õiguskuulekalt. Kriminaalmenetluse läbi on ta saanud selge signaali, et õpilastega suhtlemine

viisil, mis võib neile valu tekitada, ei ole aktsepteeritav. Kolleegiumi hinnangul on uute

samalaadsete kuritegude toimepanemise oht väike. Teiseliigiliste kuritegude toimepanemise

võimalusele ei viita miski. Seda ja süü minimaalset suurust arvestades on võimalik karistus

KarS § 73 lg 1 kohaselt jätta tingimisi kohaldamata. Katseaja pikkuseks määrab

ringkonnakohus 1 aasta.

118.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis tuleb kujundada

seisukoht ka maakohtu menetluses tekkinud õigusabikulude osas. Valitud kaitsja Kristjan Tuul

on esitanud taotluse jätta kriminaalmenetluse kuluna riigi kanda süüdistatava õigusabikulud

maakohtumenetluses summas 28 636,30 eurot (käibemaksuga). Arvestades, et maakohus

tunnistas Riho Rannikmaa süüdi temale esitatud süüdistuses ning valitud kaitsja kulud jäid

Riho Rannikmaa enda kanda, ei hinnanud maakohus osutatud õigusabi tunnihinna ja mahu

põhjendatust.

119.

Ringkonnakohtus saatis apellatsiooni osaline edu selles osas, et süüdistatav ei ole

kannatanule tervisekahjustusi tekitanud. KarS § 121 lg 1 süüteokoosseis valu tekitavas

kehalises väärkohtlemises leidis ka ringkonnakohtus tuvastamist. Arvestades süüdistuse sisu

ja selle tõendatuks lugemist väiksemas mahus, peab kohtukolleegium põhjendatuks jätta osa

kaitsekuludest riigi kanda mõistes Riho Rannikmaale osutatud õigusabi 25 tunni ulatuses

välja riigilt.

120.

Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulude hulka kaitsjale või esindajale

makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalik kulu. See tähendab, et

menetluskulude hüvitamise otsustamisel peab kohus hindama tasumäära ja osutatud õigusabi

mahu põhjendatust. Riho Rannikmaale osutatud õigusabi tunnihind esimese astme kohtu

menetluses oli 170 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus peab õigusteenuse

tunnihinda põhjendatuks. Arvestades õigusteenuse kvaliteeti ning üldist hinnatõusu, jääb

kaitsja tunnihind mõistlikkuse piiridesse.

121.

Kaitsja on esitanud Riho Rannikmaale õigusteenuse osutamise eest esitatud arved ja

menetluskulude nimekirja, millelt nähtuvad osutatud õigusabi sisu ja ajakulu. Kokku nähtub

esitatud dokumentidest, et Riho Rannikmaale on õigusteenust osutatud 129,275 tunni

ulatuses. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb kaitsja taotlus rahuldada 25 tunni ulatuses. Kokku

moodustab kaitsja õigusabikulu koos käibemaksuga 5100 eurot (25 tundi x 170 eurot x 1,2).

See summa tuleb Eesti Vabariigilt Riho Rannikmaa kasuks välja mõista.

(VI)

122.

Eelnevat arvestades kuulub apellatsioon rahuldamisele osaliselt.

123.

Kuigi Riho Rannikmaa on toime pannud KarS § 121 koosseisupärase teo, ei leidnud

üks süüdistuses etteheidetud teoalternatiivides tõendamist. Maksvusele pääsenud

kohtupraktika kohaselt kui süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel

moel või ulatuses, mis mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele, tuleks

kõnealune lahknevus süüdistusversioonist kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua (RKKKm 1-

20-470/34 p 28). Seega tuleb kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et Riho Rannikmaa loetakse

süüdi tunnistatuks KarS § 121 lg 1 järgi valu tekitavas kehalises väärkohtlemises.

124.

Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 4 ja § 340 lg

2 p-st 3 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 01.11.2023. a otsuse osaliselt, s.o Riho

Rannikmaa süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi teise inimese tervise kahjustamises.

Maakohtu otsus tühistatakse ka mõistetud karistuse kandmise viisi osas. KarS § 121 lg 1 järgi

valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest mõistetud rahaline karistus 100 päevamäära jätta

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui Riho Rannikmaa ei

pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel

hakkab katseaeg kulgema ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest.

125.

Samuti tühistatakse Viru Maakohtu otsus osas, milles esimese astme menetluses

kantud kaitsjatasud jäid täielikult süüdistatava kanda. Selles osas tehakse uus otsus, millega

mõistetakse Eesti Vabariigilt Riho Rannikmaa kasuks maakohtu menetluses tekkinud õigusabi

kulude katteks 5100 eurot (sh käibemaks). Ülejäänud osas jäävad tekkinud õigusabikulud

Riho Rannikmaa enda kanda.

126.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

127.

KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lõike 1 punktides

2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohtus esitas

valitud kaitsja Kristjan Tuul õigusteenuse osutamise lepingu alusel väljastatud arved Riho

Rannikmaale apellatsioonimenetlusega seoses kogusummas 3077 eurot, sh käibemaks 527

eurot. Esitatud arvete kohaselt on osutatud Riho Rannikmaale õigusteenust 15 tunni ulatuses

ja tunnihinnaga 170 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvetelt nähtuvalt koosneb

õigusteenus maakohtu otsuse analüüsist, kliendikohtumisest ja apellatsiooni koostamisest

kokku 10 tundi; suhtlusest kliendiga 0,5 tundi; ning ettevalmistusest 12.06.2024

kohtuistungiks, menetluskulude nimekirja koostamisest ja kohtuistungil osalemisest kokku

4,5 tundi.

128.

Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid kaitsja kujunenud tunnihinnale 170 eurot

(käibemaksuta). Arvestades Riho Rannikmaale osutatud õigusteenuse kvaliteeti, jääb

mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse tunnihind. Samuti ei pea kolleegium kaitsja nimetatud

kaitsetoiminguid menetletava kriminaalasja kontekstis ebavajalikuks ega nende tegemiseks

kulunud aega ülemääraseks. Seega tuleks lugeda osutatud õigusteenus põhjendatuks.

129.

KrMS § 185 lg 1 alusel mõistakse Eesti Vabariigilt Riho Rannikmaa kasuks välja

õigusabikulud 3077 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)