3-23-792/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Virgo Saarmets ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.09.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-792

Haldusasi

N.W kaebus tühistada Viimsi Vallavalitsuse

14.03.2023 ettekirjutus ning sunniraha määramise ja

asendustäitmise hoiatus

Menetlusosalised

Kaebaja – N.W , esindaja v.adv Tarmo Friedenthal

Vastustaja – XXX, esindaja V.I

Kaasatud asutus – Keskkonnaamet, esindajad O.J ja

HA

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.09.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.W apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 28.08.2024, edasi kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta N.W apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.09.2023

otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.10.2024 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-792

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viimsi Vallavalitsus tegi 14.03.2023 ettekirjutuse ning sunniraha määramise ja

asendustäitmise hoiatuse, millega kohustas N.W-d koristama ja nõuetekohaselt utiliseerima

Viimsi vallas Heldripõllu kinnistul Soosepa tee ääres asuvad pinnase- ja ehitusjäätmed.

Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 15.03.2024. Ettekirjutuse tegemise aluseks on

märgitud korrakaitseseaduse (KorS), kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse,

jäätmeseaduse (JäätS), Viimsi valla heakorra eeskirja1 ning jäätmehoolduseeskirja2 mitmed

sätted.

N.W-le kuuluval Heldripõllu kinnistul asuvad Soosepa tee ääres pinnase ja ehitusjäätmete

kuhjad. Need sisaldavad nähtavalt ka ohtlikke jäätmeid (asbesti sisaldavat eterniiti). Ei ole

teada, kas ja kui palju ohtlikke jäätmeid on kuhjade sees. Jäätmelade on ca 2 m kõrge, 50 m

pikk ja 5 m lai. Seal võib olla kuni 350 tonni jäätmeid. Keskkonnaamet registreeris

19.09.2016 N.W jäätmeloa omamise kohustusest vabastatud isikuna ja edastas talle

jäätmekäitleja registreerimistõendi nr JÄ/328300 kehtivusajaga kuni 31.12.2020. Tõendi järgi

oli lubatud kinnistul ajutiselt ladustada 200 tonni jäätmeid. Jäätmeid võib ladustada enne

taaskasutamist kuni kolm aastat ja enne kõrvaldamist ühe aasta. Kinnistul on ladustatud

jäätmeid nähtuvalt Maa-ameti kaardirakendusest juba kindlasti alates 2014. aastast. Selline

jäätmete maha paneku koht kvalifitseerub JäätS § 34 lg 1 järgi prügilaks.

Heldripõllu kinnistu erineb piirkonna üldisest heakorrastatusest sinna toodud ehitusjäätmete

hunnikute poolest. Heldripõllu kinnistu torkab silma oma hooldamatuse ja jäätmehunnikutega,

mis loob olukorra, kus inimesed hakkavad heakorrastamata kinnistule juurde tooma (ongi

juba toonud) prahti ja biojäätmeid (niidetud muru, oksad, kännud). Hooldamata kinnistult

levivad ümbruskonda Lusitaania teeteod, ussid ja närilised. Kuivõrd kinnistu heakord ei vasta

piirkonna üldisele heakorrastatuse tasemele, tegu on jäätmetega ja jäätmekäitlusluba kinnistu

omanikul ei ole ning maatulundusmaal ei ole lubatud jäätmeid koguda, siis tuleb kinnistu

omanikul need kinnistult ära transportida ja nõuetekohaselt utiliseerida. Praegu ei ole ühtegi

põhjust, miks peaks olema vajalik kinnistut täita ehitusjäätmetega – maatulundusmaa kinnistul

ei tegeleta metsa või põllumajandussaaduste kasvatamisega ja see on aastaid lihtsalt rohtunud.

Kinnistule ei ole ka koostatud detailplaneeringut või muul moel antud ehitusõigust. Eelnevast

tulenevalt puudub vajadus ja õigus jäätmeid kinnistule laiali ajada. Samuti ei tohi laiali ajada

ohtlikke jäätmeid.

Heakorra eeskirja kohaselt kohustub kinnistu omanik või valdaja hoidma korras oma kinnistu

ning rakendama meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks. Keelatud on

risustada jäätmetega selleks mitte ettenähtud kohti. Kinnistu reostamisel või risustamisel on

risustaja kohustatud selle puhastama.

Vajadus hoida ja taastada keskkonda, teadmatus võimalike ohtlike jäätmete olemasolu kohta

hunnikute sees, võrdne kohtlemine kõikide valla ettevõtete ja elanike suhtes tuleb lugeda

ülekaalukaks avalikuks huviks, et teha ettekirjutus jäätmete eemaldamiseks ja utiliseerimiseks

vastavalt jäätmekäitluse nõuetele.

2. N.W esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 14.03.2023

ettekirjutuse tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus jättis 21.09.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

1 Viimsi Vallavolikogu 20.06.2017 määrus nr 10 „Viimsi valla heakorra eeskiri“.

2 Viimsi Vallavolikogu 20.09.2022 määrus nr 15 „Viimsi valla jäätmehoolduseeskirja kehtestamine“.

2(9)

3-23-792

JäätS § 28 lg 1 kohaselt on jäätmevaldaja kohustatud käitlema tema valduses olevaid jäätmeid

vastavalt kehtestatud nõuetele või andma need käitlemiseks üle selleks õigust omavale isikule.

JäätS § 28 lg 7 kohaselt võib jäätmeid ladustada enne taaskasutamist kuni kolm aastat ja enne

kõrvaldamist ühe aasta. JäätS § 28 lg-t 7 põhjendati asjaomase eelnõu menetlemisel3 sellega,

et vältida tuleb olukordi, kus kogutud jäätmed ladustatakse pikema aja jooksul, mille vältel

muutub jäätmete kvaliteet ning ringlussevõtu potentsiaal keskkonna mõjul halvemaks.

Seetõttu pidas seadusandja oluliseks sätestada põhimõtte, et jäätmeid tohib ladustada kuni

kolm aastat, pärast mida peab isik jäätmed suunama taaskasutusse. Kui jäätmete

ladustamiseks enne nende taaskasutamist või kõrvaldamist on väljastatud

keskkonnakaitseluba, tohib jäätmeid ladustada keskkonnakaitseloas märgitud aja vältel. Kui

jäätmeid hoitakse kauem, käsitatakse selliseid kohti prügilatena prügiladirektiivi4 artikli 2

punkti g ja JäätS § 34 tähenduses.

Vald on ettekirjutuses välja toonud, et kaebaja on ladustanud pinnase- ja ehitusjäätmeid,

ladustatud on ka asbesti sisaldavat eterniiti ja teadmata on, kas kuhjade sees võib olla teisigi

ohtlikke jäätmeid.

Kaebaja omas aastatel 2016 kuni 2020 jäätmekäitleja registreeringut, mille kohaselt oli tal

õigus betooni ja telliste mehaaniline ringlussevõtt, sealhulgas anorgaaniliste ehitusmaterjalide

ringlussevõtt ja pinnase puhastamine, mille tulemuseks on pinnase taaskasutamine. Kaebajale

jäätmekäitleja registreeringu andmise ajal kehtinud määruse nr 21[5] lisa 1 kohaselt oli betooni

ja telliste taaskasutamise või kõrvaldamise nõudeks nende taaskasutamine teede ehitusel,

maa-alade planeerimisel, täitmisel, taastamisel ja korrastamisel. Kaebaja jäätmekäitleja

registreering lõppes 2020. aastal ehk kaebaja oleks pidanud betooni ja tellised selleks ajaks

taaskasutama. Kuna kaebaja ei olnud seda teinud, vaid on need ladustanud, ei ole tegemist

olukorraga, kus jäätmed oleks taaskasutatud selliselt, et nad oleksid lakanud olemast jäätmed.

Kui kaebajal ei õnnestunud betooni ja telliseid taaskasutada, oleks ta pidanud taotlema uue

keskkonnakaitseloa jäätmete taaskasutuseks või taotlema Keskkonnaametilt JäätS § 21 lg 31

kohaselt hinnangut, kas registreeringu alusel kogutud ja ladustatud jäätmete puhul on tegemist

jätkuvalt jäätmetega. Siinsel juhul Keskkonnaamet sellist hinnangut andnud ei ole. Kaebaja on

kaudselt ka ise tunnistanud, et Heldripõllu kinnistul asuvad jäätmed. Nimelt on ta 13.07.2022

esitanud Keskkonnaametile taotluse jäätmekäitlejana registreerimiseks, et kasutada

Heldripõllu kinnistu tagasitäiteks betooni, betooni-, tellise-, plaadi- või keraamikatootesegu,

mida ei ole nimetatud koodinumbriga 17 01 06*, ja mineraalijäätmeid. Keskkonnaamet jättis

16.08.2022 taotluse läbi vaatamata, selgitades muu hulgas, et kaebajal ei ole õigust ladustada

ja taaskasutada jäätmeid Heldripõllu kinnistul. Kaebajal puudub keskkonnakaitseluba

jäätmete käitlemiseks. Kaebajal puudub ehitusprojekt ja ehitusluba või heakorraplaan ning ta

pole ka veenvalt selgitanud, et ladustatud oleks materjali, mis vastaks ehitusmaterjali

nõuetele, millest võiks omakorda järeldada, et tegemist on toodete, mitte jäätmetega.

Viimsi valla kehtiva üldplaneeringu järgi ümbritseb Heldripõllu kinnistut väikeelamumaa

juhtfunktsiooniga ala, Heldripõllu kinnistu juhtfunktsiooniks on põllumajandusmaa ja vahetus

läheduses asub Mäealuse maastikukaitseala. Jäätmete ilma loata ladustamine Heldripõllu

kinnistul on vastuolus Viimsi valla heakorra eeskirjaga.

3 Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogu XIV koosseis, 190 SE,

seletuskiri, lk 18.

4 Nõukogu direktiiv 1999/31/EÜ, 26. aprill 1999, prügilate kohta.

5 Keskkonnaministri 21.04.2004 määrus nr 21 „Teatud liiki ja teatud koguses tavajäätmete, mille

vastava käitlemise korral pole jäätmeloa omamine kohustuslik, taaskasutamise või tekkekohas

kõrvaldamise nõuded“.

3(9)

3-23-792

Ettekirjutuses on märgitud, et jäätmete laiali ajamine ei ole lubatud, sest need võivad

sisaldada ohtlikke jäätmeid. Samas on vastustaja märkinud, et ohtlike jäätmete (välja arvatud

asbesti sisaldava eterniidi) olemasolu on teadmata. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet,

kuna ta pole proovinud selgeks teha, kas kuhjad võivad sisaldada ohtlikke jäätmeid või mitte.

See viga ei too siiski kaasa ettekirjutuse tühistamist. Ettekirjutus on tehtud pinnase ja

ehitusjäätmete koristamiseks ja utiliseerimiseks, et tagada heakorda. Kaebajal ei ole jäätmete

ladustamise luba, mistõttu tuleb jäätmed koristada ning utiliseerida vastavalt JäätS § 28 lg-le

1. Lisaks on tal võimalik taotleda luba jäätmete taaskasutuseks või nende ringlussevõtuks.

Võimalik ohtlike jäämete olemasolu ei takista ettekirjutuse täitmist. Pealegi tuleb jäätmete

utiliseerimise käigus ohtlike jäätmete avastamise korral need samuti nõuetekohaselt käidelda

või anda üle selleks õigust omavale isikule.

Vald ei ole rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kaebajale on kahel korral saadetud

ettekirjutuse eelnõu, millele ta sai esitada vastuväiteid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. N.W palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus.

Heldripõllu kinnistul asuv ehitusmaterjali lade pärineb Tallinnas Vilde tee 71 asuvalt

objektilt. Ladustatud on tellised, betoon, keraamilised plaadid (mineraalsed materjalid).

Apellant leiab, et Heldripõllu kinnistule on ladustatud taaskasutusse võetav ehitusmaterjal

(betoon ja tellised), mis on mõeldud rajatavate teede tagasitäiteks. JäätS § 2 lg-te 1 ja 2

kohaselt on jäätmena käsitatav eeskätt selline vallasasi, mille valdaja on ära visanud, kavatseb

seda teha või on selleks kohustatud. Apellant ei ole soovinud ladustatud materjali ära visata

ega kavatse seda teha, sest ta soovib seda kasutusele võtta ehitusmaterjalina ja käsitab seda

ootel oleva ehitusmaterjalina. Seadusega ei ole kehtestatud ajalist piiri ehitusmaterjalina

kasutatava materjali kinnistul ladustamiseks. Viimsi valla jäätmehoolduseeskiri ei muuda seda

käsitust, sest jäätmete määratluse aluseks on JäätS ja sellest tuleb lähtuda ka valla õigusakti

kohaldamisel ja tõlgendamisel.

Apellant möönab, et materjal on olnud tema kinnistul pikema aja vältel, kuid selle põhjuseks

ei ole apellandi soov, vaid asjaolu, et materjali ei ole saanud sihtotstarbeliselt kasutada vallast

sõltuvate asjaolude tõttu. Apellandile kuulub läheduses Vehema tee 14 asuv kinnistu, mille

detailplaneeringu menetlus kestab alates 2013. a septembrist, s.o enam kui 10 aastat. Samuti

on seiskunud Heldripõllu planeering ning selle asemel on XXX kehtestanud Heldripõllu

kinnistule täieliku planeerimis- ja ehituskeelu järgnevaks kaheks aastaks. See pole

võimaldanud apellandil alustada ehitustegevusega. Niipea kui Vehema tee 14 kinnistu saab

ehitusõiguse, võetakse Heldripõllu kinnistul ladustatud materjal kasutusele. XXX piirab

intensiivselt Heldripõllu kinnistu kasutusvõimalusi ja takistab sellega ladustatud materjali

kasutuselevõttu, aga teisalt määratleb oma tegevuse tõttu kasutuseta seisva materjali

jäätmetena ning hoiatab asendustäitmise kulude tekkest 35 000 euro ulatuses. Selline

sekkumine omandipõhiõigusesse on selgelt ebavajalik ja ebaproportsionaalne.

Väide, et Heldripõllu kinnistul ladustati ohtlikke jäätmeid, on vale. Apellant on tõendanud, et

Heldripõllu kinnistul olnud ohtlikud jäätmed (eterniit) on utiliseeritud. Vastustaja ei ole samas

tõendanud, et ladustatud materjali hulgas oleks endiselt ohtlikke jäätmeid. Seetõttu ei kujuta

ladustatud materjal endast ohtu keskkonnale. Ettekirjutus põhineb oletusel, et ladustatud on

ohtlikke jäätmeid. Ohtlike jäätmete puudumine lademes tingib ettekirjutuse aluse

4(9)

3-23-792

äralangemise. Oletamisega on vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet. Vastustaja on

ettekirjutuses rajanud ülekaaluka huvi argumendi just väitele, et ladustatud materjali hulgas

võib olla ohtlikke jäätmeid.

Vastustaja on jätnud kaalumata, kas kinnistu korrastamise eesmärk olnuks võimalik saavutada

apellanti vähem koormava nõudega, nt kinnistu korrastamise nõue, ilma kohustuseta

ladustatud materjal utiliseerida.

5. XXX palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja jäätmete kuhjad ei kvalifitseeru ehitusmaterjaliks – tegemist ei ole toodetega ja

nendest ei ole võimalik ehitada. Teedealuse pinna täitmiseks ei kasutata ehitusmaterjali kui

toodet, vaid mineraalseid ehitusjäätmeid, mis on ikkagi jäätmed. Apellant on need lubanud

oma kinnistule tuua juba jäätmetena (kellegi poolt utiliseerimiseks mõeldud ehitusmaterjali

jäägid). Kraam oli juba ära visatud (isik seda ei kasutanud ning ei saanud mujal realiseerida),

s.t sihtotstarbele vastavast kasutusest kõrvaldatud. JäätS § 72 sätestab üheselt, et ehitus- ja

lammutusjäätmed on ehitus- ja lammutustööde käigus tekkinud jäätmed. Säte on üle võetud

jäätmedirektiivi6 artikli 3 punktist 2c. Jäätmedirektiivi põhjendus 11 selgitab, et ehkki ehitus-

ja lammutusjäätmete mõiste viitab ehitus- ja lammutustööde tulemusel tekkivatele jäätmetele

üldiselt, hõlmab see ka jäätmeid, mis tekivad eramajapidamistes väiksemate hobiehitus- ja

lammutustööde tulemusel. Ehitus- ja lammutusjäätmeid tuleks käsitada jäätmetena, mis

vastavad otsusega 2014/955/EL kehtestatud ja 4. juuli 2018 seisuga kehtiva jäätmenimistu

jaotisesse 17 arvatud jäätmeliikidele. Määruses nr 70[7] on eraldi jäätmeliigina välja toodud

ehitus- ja lammutuspraht ning täpsustatud koodidega, millest see koosneb.

Kui materjal on tuvastatav jäätmetena JäätS järgi, siis ei saa see olla samal ajal ehitusmaterjal.

Arvesse tuleb võtta ka ajalist mõõdet – millise aja jooksul peab materjal olema kasutatav. See

oli selgelt kirjas apellandile väljastatud jäätmekäitleja registreerimistõendis nr JÄ/328300,

mille kehtivus lõppes 31.12.2020. Kui nõustuda apellandi väitega, et tegemist ei ole

jäätmetega, tekib küsimus, miks oli üldse tarvis jäätmekäitleja registreerimistõendit.

Apellant ei saa väita, et ehitamine on viibinud. Apellandi kinnistul ei ole detailplaneeringut.

XXX soovib kehtestada ulatusliku ajutise planeerimis- ja ehituskeelu mh apellandi kinnistu

suhtes kaheks aastaks, tulenevalt Viimsi valla uue üldplaneeringu koostamisele asumisest.

Seega ei ole täna teada isegi see, kas kaebaja saab kinnistule üldse mingisugust ehitusõigust,

tulenevalt veeprobleemidest ja ühtlasi ka vajalike rohealade säilimise tagamiseks.

Jäätmed ei ole läbinud ringlussevõtu või taaskasutuse protsessi, kuna nendega ei ole teostatud

ühtegi määruses nr 148[8] sätestatud toimingut, sh toimingut R5t (jäätmete taaskasutamine

tagasitäitena, mille korral sobivaid jäätmeid kasutatakse maa-alade täitmiseks, taastamiseks

või kaevandatud maa-ala korrastamiseks). Seega pole materjalide ladustamine kinnistul

käsitatav taaskasutusena ja tegemist ei ole taaskasutusprotsessi läbinud materjaliga. Kuna ei

ole teada kinnistu planeeringuline ja ehitusõiguslik tulevik ning jäätmehoolduseeskirja

kohaselt on enne jäätmete tagasitäitena kasutamist vaja valla nõusolekut ja seda ei pruugita

anda, siis on tegemist jäätmetega, mis tuleb kinnistult kõrvaldada. Vaidlust ei ole selles, et

kaebajale antud luba on ammendunud ning taaskasutust ei ole toimunud. Kui jäätmeid

6 Euroopa parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, 19. november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja

millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid.

7 Keskkonnaministri 14.12.2015 määrus nr 70 „Jäätmete liigitamise kord ja jäätmenimistu“.

8 Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määrus nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute

nimistud“.

5(9)

3-23-792

hoitakse kauem kui keskkonnakaitseloa kehtivuse aeg, käsitatakse selliseid ladustamise kohti

prügiladirektiivi artikli 2 punkti g ja JäätS § 34 järgi prügilatena.

Hoolimata asjaolust, et vastustaja ei selgitanud välja võimalike ohtlike jäätmete olemasolu

jäätmekuhja sees, on ettekirjutus siiski tehtud jäätmete eemaldamiseks kinnistult ja ohtlikud

jäätmed ei ole ettekirjutuse peamine argument.

Arusaamatuks jäävad apellandi viited laoplatsile ja ehitusmaterjalide hoidmisele laoplatsil.

Siinses asjas ei ole tegemist ehitusmaterjali kui tootega ja maa sihtotstarve on

maatulundusmaa, mis ei võimalda laoplatside olemasolu. Tulenevalt maakatastriseaduse

(MaaKatS) §-st 18¹ on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või

metsakasvatuseks kasutatav maa ja maa, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal.

Toodangu ladustamiseks ja transportimiseks vajalike ehitiste alune ja neid ehitisi teenindav

maa on aga tootmismaa.

6. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ehitus-lammutusobjektil tekkiv betoon ei ole uuesti kasutatav betoonina (näiteks põranda

valamiseks), sest seda ei ole võimalik paigaldada nii nagu esialgu ning seetõttu ei ole selle

kasutamine tehniliselt võimalik, betoon tuleb ära visata ja seeläbi jäätmeks lugeda. Juhul kui

telliseid on võimalik uuesti kasutada tellistena (nt seina ladumiseks vmt), ei pea eemaldatud

või üle jäänud telliseid jäätmeks lugema. Kui nende kasutamine ehituses ei ole enam

tehniliselt võimalik (nt on kivid purunenud või pole enam piisava tugevusega), tuleb need

kivid seaduse mõistes ära visata. Jäätmeks muutunud materjali võib registreeringu või

keskkonnaloa alusel taaskasutada tagasitäiteks, kuid see ei tähenda, et materjal saab kuidagi

tooteks. Selleks et jäätmetest saaks toode (nt täitematerjal), tuleb tõendada toote vastavus

kehtivatele standarditele ja õigusaktidele. Praegu ei ole kaebajale väljastatud keskkonnaluba

ringlussevõtuks, mis annaks õiguse jäätmetest toote tegemiseks. Registreering ei anna õigust

toota jäätmetest tooteid.

Apellant tõi jäätmekäitlejana registreerimise 19.09.2016 taotluses välja, et soovib jäätmeid

ladustada ja kasutada edaspidi täitmiseks. Tee-ehitust taotluses mainitud ei ole, seega ei ole

alust väitel, et materjal toodi kinnistule tee-ehituseks. Keskkonnaameti 2016. aastal

väljastatud registreeringu kohaselt oli kaebajal õigus kasutada täiteks betooni (jäätmekood 17

01 01) ja telliseid (17 01 02). Pinnase kasutamist registreeringuga ei reguleeritud. Muid

jäätmeid käitluskohta vastu võtta ei oleks tohtinud. Täitmistööd oleksid pidanud lõppema

hiljemalt 31.12.2020 ehk selleks ajaks oleks pidanud kinnistule toodud jäätmekuhjad olema

lõppasukohas, korrastatud kujul laiali planeeritud (mitte hunnikus) ning laos ei oleks tohtinud

enam jäätmeid olla. Täiteks kasutatud materjale uuesti välja kaevates ja mujal kasutades tuleb

need lugeda jäätmeteks ning taaskasutamine on lubatud ainult jäätmekäitleja registreeringu

või keskkonnaloa alusel. Apellant on 31.01.2017, 24.01.2018, 13.03.2019 ja 15.04.2020

esitanud Keskkonnaametile jäätmearuanded, milles deklareeris, et kinnistule toodud betoon ja

tellised on jäätmed. Samuti on apellant aruandes kinnitanud, et jäätmed on täiteks kasutatud

(taaskasutuskood R5t). Täiteks kasutatud jäätmeid ei saa lugeda laos olevateks, samuti ei saa

seda tegevust lugeda jäätmete ringlussevõtuks, mille tulemusel jäätmed lakkavad olemast

jäätmed. Registreeringu kehtivuse ajal kinnistule toodud betoon ja tellised on jäätmed ning

juhul kui neid ei taaskasutatud registreeringu kehtivuse ajal, oleks tulnud jäätmete

ladustamiseks taotleda keskkonnaluba jäätmete taaskasutamise eesmärgil (ladustamine on

taaskasutuskoodiga R13).

6(9)

3-23-792

Jäätmeid võib JäätS § 28 lg 7 kohaselt enne taaskasutamist ladustada kuni kolm aastat, pärast

mida loetakse käitluskoht prügilaks (JäätS § 34 lg 3 p 2). Ei saa olla küsimust, kas kinnistul

olid jäätmed, kui need on jäätmetena sinna toodud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendamatu ning see tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid täies mahus

(HKMS § 201 lg 4), v.a ohtlike jäätmete küsimuses, mille osas tuleb halduskohtu põhjendusi

muuta.

8. Asjas kogutud tõendid ja kaebaja enda varasem käitumine kinnitavad, et vaidlusaluses

kuhjas olev materjal on käsitatav ehitus- ja lammutusjäätmetena. Apellant esitas 12.08.2024

ringkonnakohtule selgitused ja tõendid, millega soovis kinnitada, et ehitusmaterjali lade toodi

Heldripõllu kinnistule Tallinnast Vilde tee 71 asunud ehitusobjektilt. Ehitus- ja

lammutustööde käigus tekkiv betooni-, tellise- jm ehitusmaterjal, nende segu, mis ei ole

senisel otstarbel enam kasutatav, on jäätmed (JäätS § 72). Tegemist oli „asja äraviskamisega“

JäätS § 2 lg 1 tähenduses. Seda tõdemust ei muuda apellandi soov kasutada omandatud ehitus-

ja lammutusmaterjali teatud eesmärgil – erinevatel aegadel on ta esile toonud kavatsuse

kasutada seda maapinna täitmiseks või tee-ehituseks Heldripõllu kinnistul või lähedal asuval

Vehema tee 14 kinnistul. Kaebaja on seejuures 31.01.2017, 24.01.2018, 13.03.2019 ja

15.04.2020 esitanud Keskkonnaametile jäätmearuanded, milles deklareeris, et kinnistule

toodud betoon ja tellised on jäätmed. Jäätmeid võib JäätS § 28 lg 7 kohaselt enne

taaskasutamist ladustada kuni 3 aastat, pärast mida loetakse käitluskoht prügilaks (JäätS § 34

lg 3 p 2). Apellandil oli Keskkonnaameti 2016. a registreeringu kohaselt lubatud materjali

ladustada kuni 31.12.2020, s.o selleks ajaks oleks pidanud jäätmed olema enda lõppasukohas,

korrastatud kujul kinnistule laiali planeeritud (tee-ehitusel kasutamiseks ta luba ei taotlenud).

Juhul kui apellant ei taaskasutanud materjali registreeringu kehtivuse ajal, pidanuks ta

taotlema keskkonnaluba jäätmete ladustamiseks, kuid seda ta ei teinud ja ladustamise õigust

tal polnud. JäätS § 15 lg 11 esimene lause sätestab, et jäätmete materjalina taaskasutusse

võtmine on taaskasutamistoiming, mis hõlmab muu hulgas korduskasutuseks ettevalmistamist,

ringlussevõttu ja tagasitäidet. JäätS § 15 lg 61 sätestab, et tagasitäide on taaskasutamistoiming,

mille käigus kasutatakse kaevandatud ala korrastamiseks või maastikukujunduse eesmärgil

selleks sobivaid tavajäätmeid. Tagasitäiteks kasutatavad tavajäätmed peavad asendama

materjale, mis ei ole jäätmed, sobima eelmises lauses toodud eesmärkidega ning olema rangelt

piiratud kogusega, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Seega, isegi kui

kaebaja soovis kasutada materjali tagasitäiteks, on need kuni selle toimingu tegemiseni

jäätmed. Jäätmete taaskasutamiseks on vaja taotleda asjaomast keskkonnaluba (jäätmeluba,

JäätS § 73 lg 2 p 2). Ei ole vaidlust, et materjal oli ettekirjutuse tegemise ajal jätkuvalt

lademes ning taaskasutust toimunud ei olnud. Tegemist on ebaseadusliku

jäätmeladestuskohaga JäätS § 28 lg 7 mõistes (jäätmete ebaseaduslik ladestamispaik määruse

nr 389 § 54 lg 2 järgi). JäätS § 34 lg 2 p-s 2 ette nähtud erand ei kohaldunud, kuna vaidlustatud

ettekirjutuse tegemise ajaks oli möödunud kolm aastat ladustamise algusest ja ka

jäätmekäitleja registreeringu kehtivusaeg. Kaebaja rikkus üheaegselt nii valla

jäätmehoolduseeskirja kui ka heakorra eeskirja ning vald ei pea tegema „valikut“, kumma

õigusakti rikkumisele ta soovib tugineda.

9. Ekslik on apellandil arusaam, et temal on õigus jäätmeid oma kinnisasjal ladustada, kuna

Viimsi valla tegevuse tõttu ei ole tema omandis olevatel kinnisasjadel seniajani ehitusõigust

9 Keskkonnaministri 29.04.2004 määrus nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“.

7(9)

3-23-792

ning ta ladustab jäätmeid seal seni, kuni saab ehitusõiguse ja kasutab jäätmeid tagasitäiteks

(või tee-ehituseks). Jäätmeseadus selliseks tegevuseks õiguslikku alust ei anna ning see oleks

ilmses vastuolus nii heakorraeeskirja eesmärgiga kui ka jäätmeseaduse ja jäätmedirektiivi

eesmärgiga kaitsta keskkonda ja inimeste tervist selle kaudu, et välditakse või vähendatakse

jäätmete tekitamist, jäätmete tekitamise ja käitlemise ebasoodsat mõju ning vähendatakse

ressursside kasutamise üldmõju ja suurendatakse sellise kasutamise tõhusust, mis on oluline

ringmajandusele üleminekuks. Jäätmed on olnud Heldripõllu kinnistul juba ligi kümme aastat.

On prognoosimatu, millal ja kas üldse võiks kaebaja saada ehitusõiguse oma kinnistutele. Kui

ta peab Viimsi valla tegevust planeerimis- ja ehitusmenetluses õigusvastaseks, on tal õigus see

tegevus eraldi vaidlustada. Rahulolematus valla tegevusega ehitusõiguse saamise küsimustes

ei õigusta jäätmete jätkuvat (ebaseaduslikku) ladustamist. Neid ehitus- ja lammutusjäätmeteid

ei pea kasutama tagasitäiteks või tee-ehituseks tingimata kaebaja kahel kinnistul, vaid seda

võib teha ka mujal. Kaebaja pidi arvestama riskiga, et jäätmete taaskasutamata või ringlusse

võtmata jätmise korral kaasneb nende äravedamisega kulu, kui ta otsustas need ladustada

ehitusõiguseta kinnisasjale (maatulundusmaa).

10. Nõustuda ei saa apellandiga, et utiliseerima kohustamise asemel võinuks vald võtta vähem

koormava meetme, kohustada kinnistut korrastama, jäätmed laiali lükkama vms. Tagasitäiteks

peab olema selge ja kontrollitav eesmärk ning jäätmetest vabanemine ei saa toimuda lihtsalt

nende suuremale alale laiali laotamisega. Põhjendatuks ei saa pidada jäätmete laiali ajamist

pelgalt selleks, et jäätmevaldaja saaks kokku hoida utiliseerimise kuludelt. Jäätmete

käitlemiseks üle andmine selleks õigust omavale isikule on jäätmevaldaja JäätS § 28 lg-st 1

tulenev kohustus.

11. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei pidanud korraldama ekspertiisi või tegema muid

sarnaseid jõupingutusi, et tuvastada, kas ja kui palju on lademes ohtlikke jäätmeid. See olnuks

vajalik siis, kui JäätS ja KorS võimaldaks vallal võtta meetmeid vaid juhul, kui ebaseaduslikus

jäätmete ladustamispaigas leidub ohtlikke jäätmeid. See ei ole aga nii. Ettekirjutusest nähtub,

et vald on pidanud võimalikuks, et jäätmekuhilas on mh ohtlikke jäätmeid. Suure koguse

ehitus- ja lammutusjäätmete puhul poleks selles midagi eriskummalist. Seda enam, et kuhila

sisemust inspekteerimatagi olid näiteks nähtaval eterniidiplaadid. Asjaolu, et neid võidi sinna

juurde tuua kõrvaliste isikute poolt ja apellant on neid hiljem sealt eemaldanud, ei tähenda, et

jäätmekuhila sees (kust nende välja sorteerimine on keeruline) rohkem ohtlikke jäätmeid

mingil juhul ei ole. Vastupidist kinnitab näiteks apellatsioonimenetluses vastustaja esitatud

foto (18.04.2024 paikvaatluse akt, lk 2 foto). Ohtlike jäätmete esinemise võimalikkusele

tuginemine oli vastustaja ettekirjutusest nähtuvalt nii või teisiti kõrvaline, mitte põhiargument,

mistõttu ei olnud haldusmenetluses ega ole ka praeguses kohtumenetluses vajalik ohtlike

jäätmete sisaldumist ja osakaalu täpsemalt uurida. Seepärast ei olnud õigusvastane tugineda

ettekirjutuse tegemisel muude argumentide kõrval ühtlasi sellele, et lademes võib olla ohtlikke

jäätmeid. Olukorras, kus haldusmenetluse tulemus ei muutu, oleks ülemäärane nõuda kuluka

ekspertiisi tegemist või muu avaliku ressursi panustamist, et ohtlike jäätmetega seonduv

täpsemalt kindlaks teha. Pealegi on ohtlike jäätmete olemasolu üle arvestuse pidamine ja

nende nõuetekohane käitlemine jäätmekäitleja ülesanne. Ohtlikke jäätmeid puudutavas osas

tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi muuta.

12. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, jäävad menetlusosaliste menetluskulud

ringkonnakohtus nende endi kanda.

8(9)

3-23-792

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)