1-23-678/42 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

23. september 2024

Kohtuasja number

1-23-678

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Karlo Kookmaa süüdistuses karistusseadustiku §

204 lg 1 järgi ja KK Põld OÜ süüdistuses karistusseadustiku §

204 lg 2 järgi, üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 19. aprilli 2024. a otsus

Apellandid

Karlo Kookmaa ja KK Põld OÜ kaitsjad vandeadvokaadid

Kristiina Lee ja Nele Tammemäe ning vandeadvokaadi abi

Sander Potisepp

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Karlo Kookmaa, isikukood 39102276033, elukoht XXX,

töökoht Kaarli Farm OÜ masinist ja KK Põld OÜ juhatuse

liige, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkendit pole

kohaldatud

Kaitsjad

-

vandeadvokaat Kristiina Lee (valitud kaitsja)

-

vandeadvokaat Nele Tammemäe (valitud kaitsja)

-

vandeadvokaadi abi Sander Potisepp (valitud kaitsja)

Süüdistatav

-

KK Põld OÜ, registrikood 12854894, asukoht Silmu tee 8-

6, Ubja küla, Rakvere vald, Lääne-Viru maakond, seaduslik

esindaja juhatuse liige Karlo Kookmaa, kriminaalkorras

karistamata

Kaitsja

-

vandeadvokaat Kristiina Lee (valitud kaitsja)

Prokuratuur

-

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Marge Voogma

Kannatanu

-

Eesti Vabariik (Muinsuskaitseameti kaudu), esindaja

Kristo-Taavi Ruus

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 19. aprilli 2024. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Karlo Kookmaa ja KK Põld OÜ apellatsioonimenetluse kulu jätta nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatavate advokaadist

kaitsjad või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel

esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda

isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Karlo Kookmaad ja KK Põld OÜ-d süüdistatakse vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 204 lg-te

1 ja 2 järgi. K. Kookmaa sõlmis KK Põld OÜ seadusliku esindajana 2020. aasta kevadel OÜ-ga

Kehra Agro Lääne-Virumaal Rootsipõllu katastriüksusel asuva põllumajandusmaa rendilepingu.

Ta pidi tagama sellel kinnistul oleva kultuurimälestise nr 10522 kivikalme „Rootsi kuninga

haud“ säilimise. See kivikalme on kultuurimälestis kultuuriministri 1. septembri 1997. a

määruse „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ nr 59 (edaspidi määrus nr 59) kohaselt. K.

Kookmaa lükkas ajavahemikul 2020. aasta märtsi algusest kuni 26. märtsini 2020

põllumajandustehnikaga kivikalme äärtest kokku, tõi sellele juurde kive ja pinnast ning kaevas

segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, hävitades kivikalme struktuuri vähemalt

osaliselt jäädavalt. Seetõttu on kõnealune kultuurimälestis pöördumatult rikutud. K. Kookmaa

eiras muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 34 lg 1 p-st 3 tulenevat nõuet, mis keelab

arheoloogiamälestisel kultuurkihi või arheoloogiliste leidude rikkumise, milleks on eelkõige

väljakaevamine või muu tegevuse tagajärjel segipaiskamine selliselt, et mälestise edasine

teaduslik uurimine tervikliku ajalooallikana muutub võimatuks. K. Kookmaa tekitas MuKS § 34

lg 3 mõistes suure kahju Eesti Vabariigile. Kahju on korvamatu, kuna kultuuripärand on

taastumatu ressurss ja kahju ümberarvestamine rahaliseks kahjuks pole võimalik. K. Kookmaa

tegutses KK Põld OÜ huvides. Seega panid K. Kookmaa ja KK Põld OÜ toime kuriteo KarS §

204 lg 1 järgi.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 19. aprilli 2024. a otsusega tunnistati K. Kookmaa süüdi KarS § 204 lg 1 järgi

ning teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 2

aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. KK Põld OÜ tunnistati süüdi KarS §

204 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 8000 eurot, mis jäeti KarS § 73 lg-te

1 ja 3 alusel 2 aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanu tsiviilhagi

rahuldati osaliselt ning K. Kookmaalt ja KK Põld OÜ-lt mõisteti solidaarselt välja 9000 eurot

Muinsuskaitseameti kasuks. Kohtu põhjendused olid lühidalt järgmised.

3. Süüdistatavate süü on tõendatud. OÜ Kehra Agro andis KK Põld OÜ-le rendile Rootsipõllu

kinnistu, kus hävitati ajavahemikus 2020. aasta märtsi algusest kuni 26. märtsini 2020 kivikalme

„Rootsi kuninga haud“, mis on määruse nr 59 alusel tunnistatud kultuurimälestiseks. Kuna

süüdistatavad keeldusid kohtus ütlusi andmast, avaldati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 294 p 1 alusel nende kohtueelse menetluse ütlused. K. Kookmaa öelduga on tuvastatud, et ta

tegi 2020. aasta varakevadel Rootsipõllu katastriüksusel põllutöid: kündis heinamaa traktoriga

üles, koristas sodi ära ja lükkas kivihunniku koomale. Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa

nõuniku Mirjam Abeli sõnul oli kivikalme varem pool meetrit kõrge, koosnes nähtavatest

2(10)

kividest ja seal oli mälestise tähis. M. Abel nägi 26. märtsil 2020, et kalme juurde on lükatud

kokku palju suuri põllukive ja pinnast. Sama aasta aprillis nägid M. Abel, Muinsuskaitseameti

arheoloogia osakonna juht Ulla Kadak ja osteoloog Anu Lillak kokku lükatud kihti ning kalme

ümber inimluid ja savinõude kilde.

4. Kohus ei arvestanud tõendina K. Kookmaa digitaalselt allkirjastatud vastust Muinsuskaitseameti

päringule, mille koostas Kenneth Rivis. Selle vastuse järgi olid süüdistatavad teadlikud, et

Rootsipõllu kinnistul asuvad muinsuskaitsealused kultuurimälestised. Muinsuskaitseameti jurist-

menetleja Marko Djagilev esitas 3. aprillil 2020 Politsei- ja Piirivalveametile kuriteoteate, ent

jätkas ise tõendite kogumist. Muinsuskaitseamet ei teavitanud päringu adressaati kuriteoteate

esitamisest. Seetõttu polnud süüdistatavatel kaasaaitamiskohustust ja neile kehtis enese

mittesüüstamise privileeg.

5. Kohus tuvastas M. Abeli ja L.K. i ütluste ning fotode abil, et mälestist tähistav valge tahvel

kalme edelaküljes oli olemas 26. märtsil 2020. Kaitsjad esitasid tõenditena tunnistaja A.S. a

fotod 22. novembrist 2022, kuid nende sisu on eksitav, sest fotod on teadlikult tehtud kirdest ja

kagust, kust pole mälestise tähist näha. Samas paistab ühe foto servas tähise nurk. On äärmiselt

ebatõenäoline, et K. Kookmaa nägi põllutöid tehes vaid üht kultuurimälestisele viitavat tahvlit

„Kultusekivi“ ja mitte teist tahvlit „Rootsi kuninga haud“ või et keegi oli vahepeal tahvli

eemaldanud ja selle hiljem tagasi pannud. Kultuurimälestist tähistavad tahvlid on seal olnud

alates 1970. aastatest ja need on raskesti eemaldatavad. A.S. ja K.R. käisid väidetavalt pärast

Muinsuskaitseameti päringut Rootsipõllu kinnistul, kuid kultuurimälestisele viitavat tahvlit

nende sõnul polnud, mis ei ole aga eluliselt usutav. L.K. sõnul asub kivikalme teest umbes 700–

800 meetri kaugusel ja kui kohapeale ei minda, siis sõltub tahvli märkamine sellest, millisest

kivikalme küljest seda vaadata.

6. Pole võimalik öelda, et K. Kookmaa tegutses teadlikult ja tahtlikult, vaid ta täitis subjektiivse

koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega.

7. KarS § 204 koosseisutunnus on oluline kahju. MuKS § 34 lg 2 sätestab, et arheoloogiamälestise

puhul on kahju oluline, kui kaevatud on segatud arheoloogilise kultuurkihi või selle täitelise

iseloomuga pealmistes ladestustes. MuKS § 34 lg 3 näeb ette, et arheoloogiamälestise puhul on

kahju suur, kui kaevatud on segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, pinnasest on võetud

välja arheoloogilisi leide või on rikutud ehituskonstruktsioonide, vrakkide ja muu sellise

jäänuseid. Kuna K. Kookmaa kaevas segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, siis MuKS

§ 34 lg 3 järgi tekitas ta suure kahju. MuKS § 34 lg-te 2 ja 3 mõistes on oluline kahju hõlmatud

suure kahjuga. KarS § 205 näeb ette KarS §-ga 204 võrreldes vastutuse sama teo toimepanemise

eest ettevaatamatusest ja kui tekitatud on suur kahju. K. Kookmaa tegevus rikkus pöördumatult

kultuuripärandit, mis on taastumatu ressurss ja mille väärtustamine on ühiskonna ühine kohustus

(MuKS § 3 lg 1). Ta hävitas olulist teaduslikku informatsiooni, tekitades riigile suurt kahju.

Kahju ümberarvestamine rahaliseks kahjuks pole võimalik.

8. K. Kookmaa tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises

süüdi. KK Põld OÜ on registrisse kantud ja seega õigus- ja süüvõimeline ning selle ainus

juhatuse liige ja osanik on K. Kookmaa. K. Kookmaa on pädev isik KarS § 14 lg 1 tähenduses ja

tema tegu saab omistada KK Põld OÜ-le. K. Kookmaa tegutses KK Põld OÜ huvides ning pani

teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KK Põld OÜ teos ei esine õigusvastasust välistavaid

asjaolusid.

3(10)

9. Karistust mõistes leidis maakohus järgmist. Süüdistatavate süü pole väike. Nende karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kehtivaid karistusi neil pole. Teost on

möödunud rohkem kui neli aastat.

10. Kannatanu Eesti Vabariik esitas Muinsuskaitseameti kaudu tsiviilhagi, paludes mõista

süüdistatavatelt kahjuhüvitisena välja 10 000 eurot või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

Varaline kahju seisneb kultuurkihi rikkumises ja hindamatu arheoloogiamälestise struktuuri

jäädavalt hävitamises. Vajalik on tellida arheoloogiline uuring, korrastada kivikalme säilinud ala

ja eemaldada sellele ladestatud praht, mille hinnanguline kulu on 10 000 eurot. Kuna

kultuurimälestiste kivikalme „Rootsi kuninga haud“ ja „Kultusekivi“ rikkumise ning hävitamise

tõttu tekkinud kahju suurust ei saa lõplikult kindlaks määrata, võib tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 alusel otsustada kohus

kahju suuruse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt.

11. Täidetud on deliktilise üldvastutuse eeldused VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 järgi. Pärast

kuriteo toimepanemist pole kivikalmel arheoloogilisi uuringuid tehtud, sest käimas on

kriminaalmenetlus ja Muinsuskaitseametil puuduvad selleks rahalised vahendid. Kultuurkiht,

kus on arheoloogilised leiud, on rikutud, sest pinnast koos kultuurkihiga tagasi rullida ei saa.

Kuriteo tõttu tuleb tellida arheoloogiline uuring kokku lükatud kivikalme servades olnud

kultuurkihi uurimiseks, mis on kalmele peale kuhjatud, ning korrastada kivikonstruktsioonid ja

pinnas, et kalme keskel suurte kivide all olev seni eeldatavasti kahjustamata osa jääks

võimalikult terveks. Maapind tuleb arheoloogiliselt läbi uurida, leidmaks säilinud kalme

konstruktsioone ja eemaldada kõik leiud, see dokumenteerida ja konserveerimisele saata. Kuna

kultuuripärand on taastumatu ressurss, pole kahju ümberarvestamine rahaliseks kahjuks

võimalik. Kahju tekitatud kalmele on saadud hinnanguliselt ja see hinnang tugineb varasemale

praktikale. Riik peaks kandma 10 000 eurot kahju, kui hakkab ise mälestist uurima ja kuriteo

toimepanemise tagajärjel tekkinud olukorda taastama. Kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid

kahju täpne suurus mitte. Võttes arvesse asjaolu, et tsiviilhagis esitati kahjuhüvitise nõue ka

kultuurimälestise nr 10523 „Kultusekivi“ kahjustamise eest, aga süüdistus seda ei puuduta ja

kannatanul selles osas süüdistatavatele etteheiteid pole, tuleb rahuldada tsiviilhagi osaliselt

summas 9000 eurot ning mõista see solidaarselt süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

12. Maakohtu otsuse vaidlustasid kaitsjad, kes taotlevad selle tühistamist ning K. Kookmaa ja KK

Põld OÜ õigeksmõistmist, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja süüdistatavate kasuks

menetluskulu väljamõistmist. Apellantide väited on lühidalt järgmised.

13. KarS §-s 204 sätestatud koosseisutunnust „oluline kahju“ tuleb sisustada lisaks MuKS § 34

lg-tele 2 ja 3 ka KarS §-ga 121, sest KarS § 121 paikneb karistusseadustiku üldosas. On keeruline

põhjendada, miks tuleks KarS §-s 203 sätestatud olulise kahju tuvastamisel kohaldada KarS §

121, kuid KarS § 204 puhul mitte. Vabariigi Valitsuse määrustega on näiteks keskkonnavastaste

süütegude puhul määratud taimestikule, loomadele ja kaladele rahaliselt hinnatavad summad.

Karistusseadustiku seletuskirja järgi kasutatakse KarS §-s 204 sätestatud „olulise kahju“

kindlakstegemisel KarS § 121. Ilma KarS § 121 kohaldamata ei ole võimalik eristada KarS § 204

ja § 218 lg-t 4, sest igasugune mälestise rikkumine tingib MuKS § 34 lg-te 2 või 3 kohaldamise.

Praegu pole rahaliselt hinnatavat olulist kahju tuvastatud. Maakohus märkis, et kahju

ümberarvestamine rahaliseks kahjuks ei ole võimalik, kuigi kannatanu märkis tsiviilhagis kahju

suuruseks 10 000 eurot ja jättis seda kinnitavad tõendid õigel ajal esitamata. Tunnistaja M.R. e

4(10)

väitel pole kahju suurus teada, vaid seda on vaja uurida. Kuna tekitatud kahju ja kahju suurust ei

ole tuvastatud, ei saa süüdistatavaid süüdi mõista.

14. MuKS § 34 lg-s 3 sätestatud suure kahju puhul peab olema tõendatud, et kaevati segamata

arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, mida aga pole tuvastatud. K. Kookmaa ütlustega on

tõendatud, et ta koristas põllult prahti ja lükkas kivihunnikut koomale, aga ei kaevanud.

Seepärast ei saa väita, et K. Kookmaa hävitas maapinna all asuva kultuurkihi. Kuriteokoosseisu

jaatamiseks ei piisa kannatanu paljasõnalisest väitest. Fotod kivikalmest tehti 13. septembril

2010, mistõttu ei ole võimalik öelda, et selle väljanägemine muutus süüdistatavate teo tõttu.

Kinnistul on olnud vahepeal seitse erinevat omanikku ja Muinsuskaitseamet pole teinud

kontrollkäike. L.K. sõnad, et väidetavalt oli detsembris 2019 kõik korras, ei tõenda seda, et

kalme muutuse tingis süüdistatavate tegevus. M. Abel kinnitas kohtus, et sellele, kas tegu on

hävitatud mälestisega, saab hinnangu anda üksnes arheoloog, kuid arheoloogi arvamust esitatud

ei ole. Kuna kivikalmet pole uuritud, on tõendamata see, et mälestist ei saa edaspidi teaduslikult

enam uurida MuKS § 34 lg 1 p 3 mõistes.

15. Kivikalme „Rootsi kuninga haud“ käsitamine MuKS § 34 lg 1 p-de 1 või 3 järgi mälestise või

arheoloogiamälestisena on ebaselge. 1979. aastal koostatud allkirjastamata passis on märgitud,

et leiti käevõru, ripats ja savinõukild, kuid inimese luude kohta puuduvad andmed. Kuna

mälestise juures pole tehtud ühtki arheoloogilist uuringut, saab vaid oletada, et kivihunnik on

ajalooline matmispaik. Mälestiseks tunnistamise käskkirjas tuleb märkida mälestise asukoht ja

kaitse alla võtmise põhjendus (MuKS § 19 lg 2 p-d 1 ja 2). Määruse nr 59 järgi on kivikalme

„Rootsi kuninga haud“ asukoht Varudi küla. PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõttega

pole kooskõlas olukord, kus koosseisutunnuseks oleva objekti asukohta määratletakse küla

täpsusega. Kuna kahjustatud objekti asukohta ei ole võimalik tuvastada, ei saa süüdistatavaid

süüdi mõista.

16. Subjektiivne koosseis on tõendamata. Maakohus jättis tähelepanuta K. Kookmaa, A.S. a, K.R. e

ja A.T. ütlused. Nende sõnul polnud kivikalme juures kultuurimälestisele viitavat tahvlit. L.K.

sõnul oli infotahvel nihkunud. Kinnistusraamatus oli märge Rootsipõllu kinnistul

kultuurimälestise olemasolu kohta aastatel 2014–2019, ent KK Põld OÜ sõlmis rendilepingu

alles 2020. aastal. Samuti puudusid lepingus viited kultuurimälestisele. Seega polnud kivikalme

korrektselt tähistatud ja süüdistatavad ei saanud enne korrastustööde algust tähist näha.

17. Kahjuhüvitise aluseks ei saa olla asjaolu, et riigiasutusel on kohustus kalmet uurida. Selle jaoks

on Muinsuskaitseametile riigieelarvest ette nähtud rahalised vahendid. 23. aprilli 2020. a

paikvaatluse käigus väidetavalt leitud inimluude ja savinõukildude puhul pole järgitud MuKS

§-des 25–27 sätestatut ja kultuurimälestise registrist ei nähtu arheoloogilise leiukoha tuvastamise

otsust. Seepärast tõuseb kahtlus, et Muinsuskaitseametil ei tekkinud kohustust uuringut teha.

Samuti ei pidanud Muinsuskaitseameti töötajad vajalikuks leidude kaasavõtmist ega säilimise

tagamist, millest saab järeldada, et tegemist polnud arheoloogiliste leidudega. VÕS § 132 järgi

tekib kahjuhüvitise nõue üksnes asja omanikule, kuid mälestised ei kuulu riigile erinevalt

arheoloogilistest leidudest (MuKS § 24 lg 4) või veealustest mälestistest (MuKS § 12 lg 2).

Maakohus kohaldas VÕS § 127 lg-t 6, leides, et kahju tekkis Muinsuskaitseametile, kuid selle

suurust ei saa tuvastada. Samas ei ole kahju tekkimine tuvastatud. Lisaks ei kohaldu VÕS § 127

lg 6, kui kahju tekkimist on võimalik tõendada. Muinsuskaitseamet esitas 15. novembril 2023

toimunud kohtuistungil kaks allkirjastamata hinnapakkumist, mille summad erinesid enam kui

10 korda: üks oli 9000 eurot ja teine 96 000 eurot. Kuna tõendeid ei esitatud enne eelistungit,

ehkki ühe hinnapakkumise kuupäevaks märgiti 13. märts 2023 ja eelistung toimus 2. mail 2023

ning kannatanul oli sel ajal lepinguline esindaja, keeldus kohus tõendi vastuvõtmisest. Sellele

vaatamata rahuldas kohus tsiviilhagi 9000 euro ulatuses. Varalise kahju mõttes on kivikalme

5(10)

kahjustamine võrreldav muinsuskaitse all mitteoleva maa-ala kahjustamisega. Muinsuskaitsest

tuleneva kõrgema väärtuse hüvitamine saaks kõne alla tulla üksnes mittevaralise kahju

hüvitamisena, kuid riigile mittevaralist kahju tekkida ei saa. Seetõttu tuleb kahju tuvastamata

jätmise tõttu jätta tsiviilhagi rahuldamata.

Kannatanu seisukoht

18. Kannatanu jagab maakohtu seisukohti. Varaline kahju tekkis seetõttu, et rikutud on kultuurkihti,

mistõttu tuleb teha uuring, korrastada ala ja eemaldada praht. Riik peab selleks kandma 10 000

eurot. Apellatsioonis on ekslikult osutatud arheoloogilise leiukoha regulatsioonile, sest

kivikalme „Rootsi kuninga haud“ on kultuurimälestis. Kui mälestise rikkumise tõttu ilmneb

arheoloogilisi leide, ei pea läbi viima arheoloogilise leiukoha menetlust. VÕS § 132 ei sätesta

kahju hüvitamist omanikule, vaid kahju saajale. Kahju hüvitamise alus on praegu MuKS § 39 lg

5. Selle sätte järgi korraldab Muinsuskaitseamet vajaduse korral mälestise kohta teabe

talletamiseks uuringu, mille kulu võib sisse nõuda mälestise omanikult või mälestist rikkunud

isikult ulatuses, milles mälestise omanik või muu isik on mälestise rikkumise või hävimise

põhjustanud. Kuna kivikalme rikkumise tõttu tekkinud kahju suurust ei saa kindlaks määrata,

võib kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse kõiki asjaolusid

arvestades siseveendumuse kohaselt. Süüdistatavad kaevasid segamata arheoloogilise

kultuurkihi ladestustes, mille tõttu tekkis riigile suur kahju. Arheoloogiamälestisel „Rootsi

kuninga haud“ on hindamatu kultuuriline väärtus, mida pole võimalik rahaliselt mõõta. Kahju

suurust saab hinnata läbi toimingute, mida on vaja teha, et vältida kahju suurenemist ja tuvastada

kahju suurus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(a) Sissejuhatus

19. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatavad panid toime neile süüks arvatud kuriteo.

Vaidlustatud otsuses on süüditunnistamise aluseks olevad asjaolud tuvastatud nõuetekohaselt ja

apellatsiooni väited ei tingi tõendite ümberhindamist. Ringkonnakohus ei korda seda puudutavas

osas kõiki maakohtu asjakohaseid ja nõustumisväärseid põhjendusi. Kolleegium täiendab aga

mõnel määral maakohtu otsust KarS § 204 lg 1 subjektiivse külje tuvastamise ja KK Põld OÜ

süüditunnistamise osas. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsiooni piires süüdistatavate

süüküsimust (b), peatub pärast seda KK Põld OÜ vastutuse küsimusel (c) ja siis tsiviilhagil (d)

ning võtab seejärel eelneva kokku ja lahendab kaitsjate menetluskulu hüvitamise taotluse (e).

(b) Süüküsimus

Objektiivne koosseis

20. Maakohus leidis õigesti, et Rootsipõllu kinnistul asuv kivikalme „Rootsi kuninga haud“ on

mälestis MuKS § 8 ja määruse nr 59 järgi. Kuna kultuuriministri 1. septembri 1997. a määrus nr

59 kehtib, pole alust kaitseväidetel, justkui oleks kivikalme „Rootsi kuninga haud“ käsitamine

mälestisena ebaselge või oletuslik.

21. Kolleegium ei nõustu kaitsjatega, et tõendamata on MuKS § 34 lg-s 3 sätestatud suur kahju ehk

segamata kultuurkihi ladestustes kaevamine. K. Kookmaa sõnul kündis ta 2020. aasta kevadel

Rootsipõllu maa üles, puhastas traktoriga ala sodist, mis oli kivikalmel, ja lükkas kivihunniku

koomale (I kd, tl 94–95). L.K. saatis 26. märtsil 2020 Muinsuskaitseametile fotod ja kirja selle

kohta, et ta avastas, kuidas kivikalme oli kokku lükatud (I kd, tl 30–34). Tunnistaja sõnul oli

6(10)

varem, detsembris, põllu ääres jalutades kivikalme korras, ent 26. märtsil 2020 olid seal värsked

traktorijäljed, kivid lükatud hunnikusse ja mälestusmärgi silt, mis oli enne kiviplatsi ääres,

nihkunud hunniku keskele (II kd, tl 73). Kivikalme varasem väljanägemine on näha 13.

septembril 2010 tehtud fotodelt (I kd, tl 100 ja 102–104) ning 2018. aasta aerofotolt (I kd, tl 5).

Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa nõuniku M. Abeli sõnul käis arheoloogianõunik A. Lillak

põllu servas olevat kultusekivi vaatamas 2019. aastal, kuid eemal asuva kivikalme puhul ta

midagi eriskummalist tähele ei pannud (II kd, tl 82). M. Abeli 27. märtsi 2020. a paikvaatluse

protokollist ja selle käigus tehtud fotodelt nähtub, et kivikalmele oli kuhjatud suuri põllukive ja

rohkesti pinnast ning see oli servadest selgelt keskele üheks hunnikuks kokku lükatud, mille

tulemusena on kalme silmnähtavalt oluliselt kahjustatud ja selle väljanägemine võrreldes

varasemaga pea täielikult muutunud (I kd, tl 10, 11 pd kuni 12 pd). M. Abeli väitel käisid nad

2020. aasta aprillis arheoloogia osakonna juhi U. Kadakaga ja osteoloog A. Lillakuga maapinda

üle vaatamas ning leidsid kokku lükatud kihist ja kalme ümbert inimluid ning savinõu kilde, mis

olid varem mullakamara all. M. Abel selgitas, et kuna kalme servades olnud kultuurkiht ja kivist

konstruktsioonid on hävitatud, ei saa neid taastada, sest pole teada, kuidas need paiknesid ja mis

kultuurkihi vahel varem oli (II kd, tl 82 ja 88). Neil asjaoludel järeldas maakohus

nõustumisväärselt, et K. Kookmaa lükkas 2020. aasta kevadel Rootsipõllu kinnistul traktoriga

kivikalme äärtest kokku ning tõi sellele juurde kive ja pinnast, kaevas segamata arheoloogilise

kultuurkihi ladestustes ning hävitas kivikalme struktuuri.

22. Põhiline vaidlusalune küsimus puudutab KarS § 204 lg-s 1 sisalduva koosseisutunnuse „oluline

kahju“ sisustamist. Maakohus leidis, et kuna süüdistatavad kaevasid segamata arheoloogilise

kultuurkihi ladestustes, tekitati MuKS § 34 lg 3 mõistes suur kahju, mis hõlmab MuKS § 34 lg-s

2 sisalduvat olulise kahju mõistet. Apellandid leiavad seevastu, et KarS § 204 lg-s 1 sätestatud

olulise kahju mõistet tuleb sisustada KarS §-ga 121 ja teha kahju suurus kindlaks rahas.

23. Kolleegium ei jaga kaitsjate seisukohta, et olulist kahju süüteokoosseisu tunnusena tuleb (ja

saab) alati sisustada KarS § 121 kaudu. Kuigi karistusõiguses peab võimalusel kasutama ühtset

mõisteaparaati (nt on see nii vägivalla ja vabaduse piiramise määratlemisel karistusseadustikus,

vt nt RKKK 15.04.2008, 3-1-1-10-08, p 12 ja 25.10.2019, 1-18-5540/50, p 14), ei kehti see

siiski ilma eranditeta. Olulise kahju mõistet saab süüteokoosseisu eripära ja selle blanketsust

silmas pidades sisustada lisaks KarS §-le 121 ka teistes õigusaktides sätestatut aluseks võttes,

sest olulist kahju pole võimalik mõnel juhul rahaliselt hinnata. Näiteks ei saa KarS § 121

kasutada olulise kahju kindlakstegemisel siis, kui võrdõiguslikkuse rikkumise või

pärilikkusriskide alusel diskrimineerimisega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega

kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele (vt vastavalt KarS § 152 lg 2 p 2 ja § 153

lg 2 p 2, vt ka KarS § 446 lg 1) või kui riigisaladuse avalikustamisega on tekitatud oluline kahju

Eesti Vabariigi julgeolekule (KarS § 242 lg 1 p 1). Ka kultuurimälestise rikkumise või

hävitamisega tekitatav kahju ei pruugi olla selle olemuse tõttu rahaliselt hinnatav (vt käesoleva

otsuse p 7). Selliseks puhuks on ette nähtud MuKS § 34 lg-s 2, mida tuleb käsitada olulise

kahjuna. Selle sätte kaudu saab ja tuleb sisustada ka menetletavas asjas olulist kahju KarS § 204

lg 1 mõistes. Kolleegium ei pea seda määratletuse nõudega vastuolus olevaks, kuna oluline

kahju on KarS §-s 204 blanketne koosseisutunnus, mille on seadusandja teises seaduses (ehk

MuKS § 34 lg-s 2) piisava selgusega määratlenud. Kultuurimälestise rikkumisel või hävitamisel

on igaühel võimalik mõistlikult ette näha, millistel juhtudel on kultuurimälestise rikkumise või

hävitamisega tekitatud oluline kahju (vt ka alates RKÜK 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p-d 49 ja 50,

lisaks RKKK 09.11.2017, 1-16-5792/101, p 12 ning alates EIK 25.05.1993, Kokkinakis vs.

Kreeka, p 52, samuti EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 92 ja 93). Lisaks on Riigikohus

korduvalt leidnud, et blanketne ehk (välis)viiteline karistusnorm pole iseenesest vastuolus

määratletuse nõudega ja seda isegi siis, kui blanketse karistusnormi dispositsioon sisaldab vaid

7(10)

kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi sisustavad (vt nt RKKK

01.11.2013, 3-1-1-89-13, p 8.2 koos viitega).

24. MuKS § 34 lg 2 ls 2 järgi on rikkumisega tekitatud kahju oluline, kui kaevatud on segatud

arheoloogilise kultuurkihi või selle täitelise iseloomuga pealmistes ladestustes. MuKS § 34 lg 3

ls 2 sätestab muu hulgas, et kahju on suur, kui on kaevatud segamata arheoloogilise kultuurkihi

ladestustes. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et K. Kookmaa tekitas kivikalme segamata

arheoloogilise kultuurkihi ladestustes kaevamise tõttu suure kahju MuKS § 34 lg 3 ls 2 mõistes.

Maakohtuga saab nõustuda selleski, et MuKS § 34 lg-s 3 sätestatud suur kahju (kaevamine

segatud arheoloogilise kultuurkihi ladestustes) hõlmab ka MuKS § 34 lg-s 2 määratletud olulise

kahju (kaevamine segamata kultuurkihi ladestustes), kuivõrd suur kahju on võrreldes olulise

kahjuga ulatuslikum. Seega on KarS § 204 lg 1 objektiivse koosseisu tunnused täidetud.

Subjektiivne koosseis

25. Apellandid ei pea subjektiivset koosseisu tõendatuks. Kolleegium sellega ei nõustu.

Vaidlustatud otsuses on kirjas järgmine lause: „Samas ei saa kohus kogutud süüstavate tõendite

pinnalt tõsikindlalt järeldada, et süüdistatav Karlo Kookmaa pani teo toime teadlikult ja

tahtlikult, nagu on toodud süüdistuses, vaid süüteo subjektiivse koosseisu on ta täitnud vähemalt

kaudse tahtlusega“ (vt otsuse lk 17). Kohus pidas ilmselt sõnade „teadlikult“ ja „tahtlikult“ all

silmas teadmist ja tahtmist, mis on KarS § 16 lg 3 järgi otsese tahtluse intellektuaalne ja

voluntatiivne element. Kolleegium märgib, et mõiste „tahtlik“ hõlmab kõiki tahtluse liike (sh nii

kaudset ja otsest tahtlust kui ka kavatsetust). Ehkki maakohus leidis, et rääkida saab kaudsest

tahtlusest, ei nähtu otsusest, et kohus oleks selle tahtluse liigi intellektuaalset ja voluntatiivset

elementi eraldi käsitlenud. Samas saab maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal teha siiski

järelduse kaudse tahtluse olemasolu kohta.

26. K. Kookmaa kaudsele tahtlusele (KarS § 16 lg 4) osutavad järgmised asjaolud, millele on ka

vaidlustatud otsuses tahtluse tuvastamisel põhjendatult tuginetud. Maakohus tuvastas, et

mälestist tähistav valge tahvel oli 26. märtsil 2020 kivikalme ühel küljel olemas. K. Kookmaa

väitel ta kivihunniku juures silti ei märganud, kuid eemal asuva üksiku kivi juures oli

muinsuskaitse silt (I kd, tl 95). Kolleegium peab sama moodi nagu maakohus äärmiselt

ebatõenäoliseks, et K. Kookmaa nägi põllutöödel ainult „Kultusekivile“ viitavat tahvlit.

Kivikalme „Rootsi kuninga haud“ koos sildiga, et see on „riikliku kaitse all“, asus

„Kultusekiviga“ sama põllu peal ja sellest mitte kuigi kaugel (vt nt I kd, tl 7 ja II kd, tl 72 pd ja

73). L.K. ja M. Abeli 26. märtsil 2020 tehtud fotodelt (I kd, tl 32 ja 33 ning 105–107 ja 114)

nähtub, et kivikalmet on traktoriga kõigist külgedest kokku lükatud ja traktorijäljed on olemas

ka vahetult kokku kuhjamisel nihkunud mälestisele osutava valget värvi sildi juures, mis on

selgesti äratuntav ja ümbritsevast eristatav ning mis seisis püsti isegi pärast kivikalme

kahjustamist. Kolleegium ei pea usutavaks A.S. a (vt II kd, tl 98 pd) ja K.R. e (vt II kd, tl 102)

räägitut, et pärast Muinsuskaitseametilt saadud päringut 13. aprillil 2020 (I kd, tl 20) polnud

Rootsipõllu kinnistul kivikalmele viitavat tähist, aga see ei ole ka peamine, sest L.K. ja M.

Abeli ütluste ja fotodega on usaldusväärselt tuvastatud vastupidine. A.S. a poolt 22. novembril

2022 tehtud fotod näitavad kalme külge ilmselgelt vaid ühest küljest ja need paistavad eksitavad

ega tõenda, et K. Kookmaa teo toimepanemise ajal ei olnud kalme juures mälestise silti (I kd, tl

90–91). M. Abeli sõnul on mälestiste tähised paigaldatud 1970. aastatel üle poole meetri

sügavusele koos keevitatud põiklati või tsemendist taldmikuga, mistõttu on neid väga raske

liigutada (II kd, tl 82 pd). Asjaolu, et rendilepingus polnud kaitsealuste mälestiste kohta viidet,

ei saa pidada määravaks. Kohe kivikalme juures oli silmatorkav silt selle kohta, et seal on

mälestis, mis on riikliku kaitse all. Kolleegium loeb tuvastatuks, et K. Kookmaa märkas

põllutöid tehes ning kivikalme ümber kaevates ja pinnast lükates mälestisele viitavat tähist.

8(10)

Sellega pidas ta võimalikuks, et kaevab arheoloogiamälestise kultuurkihtides ja tekitab sellega

mälestisele olulist kahju, ning möönis seda.

(c) KK Põld OÜ vastutus

27. Maakohus põhjendas, miks vastutab KK Põld OÜ talle süüks arvatud kuriteo eest (vt maakohtu

otsuse lk 17–18, p-d 25 ja 26). Kolleegium nõustub maakohtuga, ent lisab vaidlustatud otsuses

toodule järgmist. K. Kookmaa tegu oli koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. KarS § 204 lg

2 näeb ette sama teo eest vastutuse juriidilisele isikule. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS §

14 lg 1 sätestas, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime

pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku

huvides. Samad alused on olemas ka KarS § 14 lg 1 kehtivas redaktsioonis, kuigi juriidilise isiku

vastutuse aluseid on vahepeal oluliselt laiendatud. K. Kookmaa oli KK Põld OÜ juhatuse liige,

seega selle osaühingu juhtorgani liige, kelle tegu saab omistada KK Põld OÜ-le. Öelda saab

sedagi, et K. Kookmaa tegutses kivikalmet kahjustades KK Põld OÜ huvides. Rootsipõllu

kinnistu suhtes sõlmitud rendilepingu pool oli KK Põld OÜ (vt I kd, tl 24), kelle huvi oli seda

kinnistut kasutada põllumaana. K. Kookmaa lükkas kivikalme kokku ajal, mil ta valmistas

põllumaad ette külvamiseks, mistõttu võib öelda, et külvamise ettevalmistamise käigus

kivikalme kahjustamine oli KK Põld OÜ huvides. Kuna täidetud on ka subjektiivne külg ning

KK Põld OÜ õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, vastutab see osaühing KarS §

204 lg 2 järgi.

(d) Tsiviilhagi

28. Apellatsioonis on vaidlustatud ka kannatanu kasuks varalise kahju hüvitise väljamõistmist.

Maakohus mõistis süüdistatavatelt välja 9000 eurot varalise kahju hüvitamiseks. Kolleegium

peab seda summat põhjendatuks.

29. MuKS § 39 lg 5 ls 1 sätestab, et kui mälestise taastamine ei ole põhjendatud, korraldab amet

vajaduse korral mälestise kohta teabe talletamiseks uuringu. MuKS § 39 lg 5 ls 2 näeb ette, et

uuringu kulu võib sisse nõuda mälestist rikkunud isikult ulatuses, milles ta on mälestise

rikkumise või hävimise põhjustanud. Kuna Muinsuskaitseameti arvates tuleb tellida

arheoloogiline uuring, et analüüsida kokku lükatud kivikalme servades olnud kultuurkihti ja

kivikonstruktsioone ning korrastada pinnas (et kahjustamata osa jääks terveks), samuti

eemaldada kõik leiud, need dokumenteerida ja konserveerimisele saata (II kd, tl 6–7, 67), on tal

õigus nõuda uuringu kulu hüvitamist süüdistatavatelt. Kannatanu esindaja (Muinsuskaitseameti

õigusosakonna juhataja) Kristo-Taavi Ruusi ning muuseumide ja kunstipärandi osakonna juhi

M.R. e sõnul on uuringu hinnanguline kulu 10 000 eurot, mis tugineb Muinsuskaitseameti

arheoloogide hinnangule ja varasemale praktikale (II kd, tl 6–7, 67 ja 92). Apellandid viitavad

kahele hinnapakkumisele, mille vastuvõtmisest kohus keeldus ja mille vahe on enam kui

kümnekordne: üks pakkumine oli 9000 eurot ja teine 96 000 eurot. Kannatanu esindaja selgitas

seda erinevust kohtuistungil sellega, et suurem pakkumine on üle pingutatud ja ilmselt läks

pakkujal midagi valesti, ent 9000 eurot on uuringu tegemiseks õige suurusjärk (II kd, tl 67).

Kolleegium märgib, et ehkki tsiviilhagi avaldus pole tõend KrMS § 63 lg 1 mõistes, saab

varalise kahju suurust tõendada ka kannatanu ütlustega (vt ka RKKK 13.06.2012, 3-1-1-69-12, p

11). Kannatanu esindaja öeldule tuginedes võib öelda, et nii Muinsuskaitseameti arheoloogide

hinnangu ja varasema praktika kui ka kannatanu esindaja ütlustes väidetud hinnapakkumise järgi

maksab kalme uurimine 9000 eurot. Seda saab pidada varaliseks kahjuks VÕS § 128 lg 3 järgi,

mis Muinsuskaitseametil tuleb tulevikus kuluna kanda. Seetõttu mõistis maakohus põhjendatult

9(10)

selle summa välja süüdistatavatelt kannatanu kasuks. Kaitsjate osutus, et mälestis ei kuulu

riigile, mispärast ei saa VÕS § 132 järgi Muinsuskaitseamet kahjuhüvitist nõuda, on asjakohatu

ega mõjuta kahjuhüvitise nõude olemasolu MuKS § 39 lg 5 alusel. Kaitsepool pole ka näidanud,

et Muinsuskaitseameti tehtava uuringu kulu just maakohtu väljamõistetud ulatuses on

põhjendamatu.

(e) Kokkuvõte ja menetluskulu

30. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru

Maakohtu 19. aprilli 2024. a otsuse muutmata. Apellatsioon jääb rahuldamata. Süüdistatavate

apellatsioonimenetluse kulu jääb nende enda kanda.

Mario Truu

Erkki Hirsnik

Tiit Lõhmus

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)