3-21-2947/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.09.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2947

Haldusasi

V.J-i

kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021

korralduse nr 305 p 10 alap 2 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – V.J , esindaja S.X

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja

vandeadvokaat Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.J-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16.09.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.02.2023

otsus haldusasjas nr 3-21-2947 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.10.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-21-2947

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) kehtestati nakkushaiguste

ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) alusel piirangud mh spordivõistlustele ning spordi- ja

liikumisüritustele (p 10 alap 2). Korralduse nr 305 kohaselt oli p-s 10 loetletud tegevused

lubatud, kui täidetud on III osas ja sisetingimustes täiendavalt p-des 7–9 sätestatud nõuded.

Nii võis täiskasvanud isik korralduse nr 305 p 10 alap-s 2 sätestatud spordivõistlustest ja

liikumisüritustest osa võtta juhul, kui tema vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik tema

tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi (p

14 alap 3); ta on korralduse nr 305 p-s 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi

põdenud, vaktsineeritud, sh täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga

võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi (p 14

alap 4); ta on tegevusega seotud ning tema tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette

näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed ning ta on need

nõuded täitnud (p 14 alap 5) või ta on tegevuse eest vastutav või tema esindaja või seotud

hädaabitööde tegemisega (p 14 alap 6). Korralduse nr 305 p 151 sätestas, et lisaks p-s 14

sätestatud alustele võib 12- kuni 18-aastane isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille

tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja järgmistel

tingimustel: 1) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD

test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; 2) COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne

tegevuses osalemist. Samuti on nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti juhiste

kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2

antigeen-RTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni 48

tundi enne tegevuses osalemist. Vabariigi Valitsuse 10.02.2022 korraldusega nr 35 muudeti

korralduse nr 305 p-i 10 selliselt, et piirangud mh spordivõistlustele ning spordi- ja

liikumisüritustele jäid kehtima avalikus siseruumis.

2. V.J esitas 20.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis jäi kohtu menetlusse nõudes

tuvastada korralduse nr 305 p 10 alap-i 2 õigusvastasus.

Kaebaja soovis osaleda 48. Tartu maratonil, mis toimus 20.02.2022. Maratonil osalemiseks

tuli üle 18-aastastel isikutel esitada tõend immuniseerimise või läbipõdemise kohta.

Välistingimustes toimuval spordiüritusel on sellised piirangud põhjendamatud ning ei ole

proportsionaalsed ega eesmärgipärased. Viiruse levik vabas õhus on äärmiselt harv ja

suusamaratonil on see eriti ebatõenäoline, sest sellisest katsumusest ei tule osa võtma haiged

inimesed. On üldteada, et vaktsineerimistõend ei tõenda kellegi nakkusohutust. Seevastu

PCR-testi negatiivne tulemus, mis reaalselt tõendab olulisel määral nakkusohutust, maratonil

nakkusohutustõendina ei kvalifitseeru. Võistlusel tunnistati küll negatiivset testitulemust

nakkusohutuse tõendina, aga seda vaid 12- kuni 17-aastaste osalejate, mitte aga täisealiste

osalejate puhul. Ilmselgelt oli niisugune reegel diskrimineeriv. Korralduse p-s 151 sätestatud

testimise võimalus tagaks tegelikkuses korralduse nr 305 eesmärkide efektiivse ja tegeliku

täitmise. Seda kinnitavad mh erinevad teadusuuringud, samuti on seda nõuet efektiivselt ja

2(10)

3-21-2947

tulemuslikult rakendatud testimise kaudu koolides. Välistingimustes toimuvatel spordiüritustel

osalemise piirang ei olnud eesmärgipärane viiruse leviku takistamise, inimeste massilise

haigestumise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise ja isikute kokkupuutumise

võimaluste vähendamisega seoses. Kehtestatud piirangud olid tegelikult mõeldud mitte

nakkusohutuse tagamiseks, vaid vaktsineerimata inimeste vaktsineerimisele survestamiseks.

Sellisel eesmärgil ei ole lubatav piiranguid kehtestada – sellised piirangud on vastuolus

põhiseadusega. Kaebaja oli 2021. a jaanuaris COVID-19 haiguse läbi põdenud ja omas

tugevamat immuunsust haiguse vastu kui suurel osal vaktsineeritud isikutel. Terviseamet on

korduvalt kinnitanud, et läbipõdenud on palju suurema tõenäosusega nakkusohutud kui

lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikud.

3. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud olid nende kehtivuse ajal õiguspärased ning

efektiivsed ja vajalikud COVID-19 leviku tõkestamiseks ning inimeste elu ja tervise ja riigi

toimepidevuse kaitseks. Riive kaebaja õigustele oli õiguspärane ja vaidlustatud sätte

õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole alust. Puudub võimalus ennustada, milline saab olema

COVID-19 leviku edasine kulg Eestis ja mujal maailmas, kas kujuneb välja uusi tüvesid või

kuidas need nakatanutele mõjuda võivad. Lisaks viiruse omadustele muutuvad pidevalt ka

muud asjaolud, nt suureneb immuunkaitse omandanud isikute hulk ühiskonnas, paraneb

tervishoiusektori valmisolek uuteks laineteks, suureneb üldine teadmine viirusest jne. Seetõttu

pole võimalik ka ennustada, kas ja milliste meetmete rakendamine on viiruse leviku

takistamiseks ja avalike huvide kaitseks tulevikus vajalik. Igal juhul ei saa pidada

tõenäoliseks, et järgmise laine korral saaks vastustaja piirangute kehtestamisel lähtuda täpselt

samadest kaalutlustest, millest lähtuti korralduse nr 305 kehtestamisel. Seega ei ole kaebaja

argumendid seoses oma õiguste kaitse vajadusega tulevikus asjakohased. Praeguse haldusasja

raames tehtaval preventiivsel lahendil puuduks eesmärk. Kaebaja pole piisavalt põhjendanud,

kuidas on vaidlusaluste korralduste sätete õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks

vajalik.

Korralduses nr 305 kehtestatud piirangutega ei soovinud vastustaja kedagi diskrimineerida,

takistada spordivõistlustel osalemist ega süvendada negatiivsete emotsioonide tekkimist.

Piirangud ja meetmed lähtusid rahva tervise kaitse kaalutlustest ja etteaimamatu COVID-19

haiguse leviku tõkestamise vajadusest. Vastustajal oli kohustus tagada inimeste elu ja tervise

kaitse ka laiemalt, mitte üksnes kaitsta neid COVID-19 haiguse eest ehk tagada tuli ka muude

haigete õigus saada ravi ja tervishoiusüsteemi pidev ja jätkusuutlik toimimine. Nii oli

korralduses nr 305 kehtestatud piirangutel ja kohustustel sisuliselt mitu eesmärki: kaitsta

isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori

ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete

täitmine. Kuivõrd suurtel spordiüritustel nagu Tartu maraton osaleb tuhandeid inimesi,

suureneb sellistel üritustel paratamatult inimestevaheliste kontaktide arv ning nakkuse leviku

võimalus, isegi kui üritus toimub vabas õhus. Uuringud on näidanud, et viirus võib õhus elada

kuni 3 tundi. Seega oli põhjendatud piirata vaktsineerimata ning viimase 180 päeva jooksul

läbipõdemata isikute osalemist spordiüritustel, kuna sellised isikud nakatuvad ja nakatavad

kergemini. Ajal, mil korralduse nr 305 p 10 alap 2 kehtis ka välistingimustes toimuvatele

spordiüritustele, oli see põhjendatud tulenevalt epidemioloogilisest olukorrast ja

olemasolevatest teadmistest.

Riigis ei kehtestatud kohustuslikku vaktsineerimist ja kaebaja sellised argumendid on

asjakohatud. Küll aga oli kaebuse esitamise ajal eksisteerinud parima teadusteadmise kohaselt

ühiskonna võimalikult kõrge vaktsineerituse tase tõenäoliselt ainus toimiv lahendus, mis oleks

võimaldanud piirangutest loobuda.

3(10)

3-21-2947

Kaebaja seisukoht, et läbipõdemine annab alati tõhusa ja pikaajalise immuunsuse COVID-19

vastu tundub tuginevat ebaõigel arusaamal. Kaebaja varasema läbipõdemise fakt ei olnud

kaebuse esitamise ega Tartu maratoni toimumise ajal enam asjakohane, kuna sellest oli

möödas märkimisväärselt rohkem kui 180 päeva, mistõttu ei saanud teaduslikule konsensusele

tuginedes enam eeldada, et kaebajal oleks olnud immuunsus COVID-19 vastu. Vastustaja

lähtus vaidlusaluse piirangu kehtestamisel teaduspõhistest andmetest ja mõistlikest

kaalutlustest. Korralduse nr 305 p 10 ap-s 2 kehtestatud piirang oli efektiivne ja sobiv

korralduse eesmärkide täitmiseks. Vaidluse all olev piirang mõjutas rohkem isikuid, kellel on

teadusandmetele tuginedes suurem tõenäosus nakatuda (vaktsineerimata ja viimase 180 päeva

jooksul läbipõdemata isikud); samuti viirust edasi kanda ning haigust raskelt põdeda,

koormates sealjuures tervishoiusüsteemi. Kuna tegemist on piisknakkusena leviva viirusega,

on sotsiaalsetel üritustel isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine igal juhul eesmärgi

saavutamiseks sobiv meede. Korralduse kehtivuse ajal puudus ühtne arusaam antikehade mõju

ja kestvuse suhtes. Silmatorkavalt leebemaid, kuid mõjult ja kuludelt samaväärseid abinõusid

pole valitsuse käsutuses suures plaanis olnud. Vaidlusaluse piirangu kehtivuse ajal ei olnud ka

teadusnõukoja hinnangul põhjust lubada negatiivse testi tegemise võimalust, tagamaks

inimestele sotsiaalsetele üritustele, sh spordivõistlustele ligipääs.

Kaebaja pole välja toonud ülekaalukaid huvisid või ülemäärast õiguste rikkumist, mis

kehtestatud piirangu järgimisega kaasnes ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja kolmandate

isikute elu ja tervise kaitse. Spordiüritustest, sh Tartu maratonist ajutiselt eemalejäämine ei

saanud tähendada niivõrd olulist põhiõiguste riivet, et see oleks antud juhul kaalunud üles

avalikes huvides kehtestatud piirangud. Avalik huvi haiglate ravivõimekuse säilitamiseks on

kaebaja huvidest ja spordiüritusele pääsemise soovist kaalukam. Vaktsineerimise

soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol ei ole tegemist ka diskrimineerimisega

veendumuste alusel. Tegemist on vaktsineeritud isikute sooduskohtlemisega.

4. Tallinna Halduskohus jättis 22.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Haldusakti õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise ajahetke seisuga. Korralduse nr 305

andmisel on Vabariigi Valitsus kohaldanud muu hulgas NETS § 27 lg-t 3 ja §-i 28. NETS §

27 lg 3 ja § 28 lg-te 2, 5, 6 ja 8 põhiseaduspärasuse küsimust hinnati Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4 ning

põhiseadusevastaseks neid pidada ei saanud. Vastustaja lähtus talle antud volitustest ning

pädevusest, mis oli põhiseadusega kooskõlas.

Riigikohtu 31.10.2022 otsuse p-s 91 märgiti, et (taolistes situatsioonides) on inimese elu ja

tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine kaalukad eesmärgid, mille

puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse. Mis

puutub menetlusosaliste väidetesse viiruse levimise tõenäosusega vabas õhus või

vaktsineerimise otstarbekusega või muude spetsiifilisi meditsiinialaseid küsimusi sisaldavate

aspektidega, siis selles osas on kohtu roll piiratud. Taoliste kaasuste puhul saab kohus hinnata

peamiselt seda, kas korralduse andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu.

Piiranguid ei saa pidada põhjendamatuks. Vaidlustatud haldusakti väljatöötamisel oli

arvestatud, et haigestumise intensiivsus oli sel ajal kõrge. Nakkuse leviku tõkestamisega

seonduv oli vastustaja pädevuses. Ei saa asuda seisukohale, et ohtude hindamisel oleks olnud

tegemist ilmselgete kaalutlusvigadega. Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on

asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka haiglate ravivõimekuse

säilitamisega. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja öelda, et välistingimustes ei oleks

olnud piiranguid vaja sel ajal kehtestada. Seega ei ole korralduse nr 305 p 10 alap 2

õigusvastasuse tuvastamiseks alust.

4(10)

3-21-2947

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. V.J palub 24.03.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.02.2023

otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud korralduse nr 305 p 1 alap-i 2

koostoimes põhiseaduse §-dega 28 ja 47. Vaidlustatud piiranguid ei saa pidada sobivaks,

vajalikuks ega mõõdukaks. Pelgalt üldise viitega tervise kaitse kaalutlusele ning piirangu

tegelikku vajalikkust ja mõju hindamata ei ole selliste piirangute kehtestamine lubatav.

Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et välistingimustes toimuvate ürituste suhtes kehtestatud

piirangutel oleks nende prognoositavat mõju arvestades põhjuslik seos nakatumiste

vähenemisega. Kaebaja esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtub, et COVID-19 haiguse

läbipõdemisega saadakse laiema spektriga kaitse, mis kestab kauem kui vaktsineerimisega

saadav kaitse. Samuti nähtub, et COVID-19 vaktsiinide manustamisest saadud immuunkaitse

ei ole paremini mõõdetav kui COVID-19 läbipõdemisest saadud immuunkaitse.

Vaktsineerimine ei taga nakkusohutust ega välista haiglaravi vajamise võimalust.

Läbipõdemine tagab nakkusohutuse ja kaitse raske haigestumise vastu pikemaajaliselt kui

vaktsineerimine. Vaktsineeritud inimestele nakkusohutustõendi andmine võimaldas nakatunud

vaktsineeritud inimestel takistamatult nakkust edasi kanda, eriti kuivõrd vaktsineeritud

uskusid iseendi nakkusohutusse. Sellises olukorras ei saa asuda seisukohale, et

vaktsineerimine ja tervise kaitse on üks ja seesama. Piirangud, millega survestati inimesi

vaktsineerima, ei saanud põhimõtteliselt olla sobilikuks vahendiks viiruse leviku

tõkestamiseks ja haiglakoormuse vähendamiseks mh seetõttu, et riskigruppi mittekuuluvate

inimeste tõenäosus jääda viirusega nakatumise korral raskelt haigeks või sattuda koguni

haiglaravile oli kaduvväike. Olukorras, kus kaebaja saaks enda nakkusohutust tõendada PCR

testitulemusega, ei ole vajalik tema õiguste piiramine vastavalt korraldusele nr 305.

Puuduvad igasugused kaalutlused, mis võimaldaks pidada vaidlustatud piiranguid

proportsionaalseks. Korralduse nr 305 seletuskirjas on üksnes deklaratiivselt ja üldistavalt

mainitud erinevate huvide analüüsimist, kuid analüüs ise kusagilt ei nähtu. Sellist

kaalutlusõiguse teostamist ei saa pidada õiguspäraseks.

Halduskohtu otsuses on jäänud täielikult arvesse võtmata Terviseameti teave, mille kohaselt

05.05.2021 seisuga oli välistingimustes viiruse edasikandumine kinnitust leidnud vaid 43

juhul, mis moodustas kõigest 0,034% kõigist nakatumisjuhtumitest. Seejuures ei ole teada, et

välistingimustes nakkusjuhtumite osakaal kõigist nakatumistest oleks pärast seda tõestatult

märkimisväärselt suurenenud. Kohus on otsuse põhjendustes vaid väga pinnapealselt

puudutanud kaalutlusvigade esinemise võimalust ja jätnud täielikult analüüsimata ja

põhjendamata piirangute proportsionaalsuse küsimuse. Põhjendamatud piirangud on

iseenesest oluline põhiõiguste riive riigi põhjendamatu ja õigusvastase sekkumise näol isikute

eraelulistesse otsustesse. Puudub kohtu hinnang piirangute sisulisele proportsionaalsusele.

Ettevaatuspõhimõttest lähtudes võib kodanike põhiseaduslike õiguste piiramist pidada

õiguspäraseks üksnes eeldusel, et piirangud on nii oma sisuliselt, isikuliselt kui ka ajaliselt

ulatuselt võimalikult piiratud ning olemasolevale teaduslik-teoreetilisele ja faktilisele

informatsioonile tuginedes on ratsionaalselt põhjendatud eeldada nende eesmärgipärast

toimimist. Kõnealuste piirangute kohta seda öelda ei saanud.

6. Vabariigi Valitsus palub 03.05.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5(10)

3-21-2947

Kohtupraktikas on tunnustatud seisukohta, et üksikuuringute ja üksikute teadlaste hinnangute

asemel tuleb arvestada pigem maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise

kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), Eesti-spetsiifilise

teadmise osas peamiselt teadusnõukoja andmete ja soovitustega. Kohus ei saa anda hinnangut

sellele, milliste teadlaste hinnang on õige.

Halduskohus on korrektselt hinnanud asjas esitatud tõendeid ja arvestanud poolte väidetega.

Halduskohus on välistingimustes viiruse edasikandumise tõenäosust asjakohases ulatuses

arvesse võtnud. Kaebaja pole oma menetlusdokumentides esitanud põhjendatud seisukohti ega

tõendeid, mis kaebaja seisukohti kinnitaks või annaks alust piirangu proportsionaalsuse ja

vastustaja põhjenduste ümberlükkamiseks. Kaebaja on viidanud erinevatele asjaoludele viisil,

nagu tuleks neid pidada üldtuntud faktideks. Asjakohatu on kaebaja väide, et Terviseametilt

saadud teabe kohaselt oli 05.05.2021 seisuga välistingimustes koroonaviiruse edasikandumine

kinnitust leidnud 43 juhul. Kaebaja ei ole viidatud artiklit väljaandest „Objektiiv“ varem

esitanud ja halduskohus ei saanud sellega arvestada.

Piirangud olid inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi

toimepidevuse kaitseks, vältimatult vajalikud. Vastustaja möönab, et Riigikohus on otsuses nr

5-22-4 leidnud, et piirangud, millest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes

vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine, tähendasid sisuliselt kaudset

vaktsineerimisnõude kehtestamist. Riigikohus on aga lisaks leidnud, et riivet vähendab

asjaolu, et vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete tekke risk on väike. Samuti on

Riigikohus märkinud, et kaudne vaktsineerimisnõue oli volitusnormiga kooskõlas ning

vajadus kaitsta inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist on kaalukad

põhiseaduslikud eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude

põhiõiguste tagamise vajaduse.

Vaidlusalune piirang oli proportsionaalne ja kohus on piirangu proportsionaalsust õigesti

hinnanud. Vastustaja on põhjendanud, et vaidluse all olev piirang mõjutas rohkem isikuid,

kellel on teadusandmetele tuginedes suurem tõenäosus nakatuda (vaktsineerimata ja viimase

180 päeva jooksul läbipõdemata isikud), viirust edasi kanda ning haigust raskelt põdeda,

koormates sealjuures tervishoiusüsteemi. Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemine ning

vaktsineerimata läbipõdenud isikutele piirangute kohaldamine lähtus laiemast eesmärgist

saavutada eelkõige vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas piisav immuunsete inimeste

osakaal selleks, et konkreetse viirushaiguse edasine levik oleks olemasolevate vahenditega

hallatav ja võimaldaks tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamist. Vastustaja käsitlust toetab

Tartu Ülikooli rakubioloogia professori ja õppetooli juhataja ning Sotsiaalministeeriumi

tervisevaldkonda nõustava teadusnõukoja juhi professor Toivo Maimetsa 04.04.2023

ettekanne (03.05.2023 vastuse lisa 1, slaidid 35‒40). Ettekanne kinnitab, et seisukohad,

millest vastustaja meetme kehtestamisel lähtus, olid asjakohased ning vastustaja võis pidada

vaktsineerimist kõige tõhusamaks viisiks COVID-19 haiguse leviku tõkestamisel. Sobivaks

või piirangu vajalikkust välistavaks meetmeks ei saa pidada nakkusohutuse tõendamist PCR-

testiga. Erinevalt vaktsineerimisest ei kaitse negatiivne testitulemus nakatumise eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.

Praeguseks on olemas laialdane Riigikohtu ja ringkonnakohtu praktika, mis lükkavad kaebaja

apellatsioonkaebuse etteheited ümber.

8. Riigikohus on 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4 avaldanud järgnevad seisukohad: 1)

vaidlusaluste meetmete rakendamine vastustaja poolt NETS-is toodud volitusnormide alusel

6(10)

3-21-2947

oli formaalselt õiguspärane; 2) karantiinikohustusest ja kontrollitud tegevustes osalemise

keelust tulenevad piirangud riivasid kaebajate põhiõigusi, sh PS § 12 lg-st 1 tulenevat üldist

võrdsuspõhiõigust; 3) ehkki puudus õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, oli

piirangutest võimalik vabaneda vaid vaktsineerimisel või haiguse kliiniliselt tõendatud

läbipõdemisel, mistõttu tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist; 4)

vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele. Riivete intensiivsust ei

vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid; 5)

kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust vähendab seni teadaolevaid andmeid

arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike

tõenäosus; 6) kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust, arvestades vaktsiinide

toimet raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel. Vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. a

teadmiste taset arvestades käsitada tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena; 7) vaidlusaluste

korralduste (sh korraldus nr 305) andmise ajal oli maailmas olemas ja Eestis kättesaadav väga

ulatuslik andmestik vaktsiinide soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta, mis põhines nii

testimisel kui ka praktilisel rakendamisel; 8) korraldus nr 305 tõi kaasa isikute paljude

põhiõiguste samaaegse riivamise ning riive ei olnud väheintensiivne; 9) korraldusega

kehtestatud piirangute eesmärgiks oli nakkusohu vähendamine uudse ohtliku nakkushaiguse

korral NETS § 2 lg 2 tähenduses; 10) teaduslikud teadmised viiruse omaduste kohta olid

korralduse kehtestamisel ebakindlad, sest kuigi koroonaepideemia algas juba 2020. a

kevadtalvel, järgnes sellele mitme erinevate omadustega viirustüve levik. Uuringud näitasid

vaktsiinide mõjususe langemist, kuid selget arusaama polnud küsimuses, mil määral

põhjustavad uued tüved rasket haigestumist ning kas riigi elutähtsate ülesannete täitmise

tagamiseks on tarvis vältida igasugust haigestumist nii palju kui võimalik. Olukorda

iseloomustas suur dünaamilisus, teaduslike teadmiste ebakindlus. 2021. a novembri alguses

eksisteeris tõsine haiglavõrgu ülekoormamise oht; 11) vaidlusalused normid olid kehtestatud

nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks ning selle kaudu inimeste elu ja tervise

kaitsmise tagamiseks. Need teenisid seega legitiimset eesmärki; 12) volitusnormi tasandil pole

alust pidada piiranguid ebavajalikeks ja ebamõõdukateks.

9. Ringkonnakohus lähtub eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest ka praeguse vaidluse

lahendamisel. Kuigi Riigikohtu otsus on tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

raames, pole alust väita, et sealne õiguslik analüüs ei ole siinses vaidluses asjassepuutuv.

Ringkonnakohus lähtub ka Riigikohtu 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 ning

12.09.2023 otsuses asjas nr 3-21-884 antud tõlgendustest. Asjas nr 3-21-2241 leidis

Riigikohus, et vaktsineerimisnõude eesmärk oli koroonapandeemia tingimustes üldiselt

inimeste elude ja tervise kaitse ning riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine.

Kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist.

On näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest, samuti väheneb vaktsiini toime aja

möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. Teaduslik

teadmine viitas piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad

elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Teadusandmete

põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist ei takista see, et osa teadlasi oli teistsugusel

seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuli pidevalt juurde. Täiendavad andmed ei

muuda aga prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Vaktsineerimisnõue

oli vajalik, sest polnud olemas tõhusaid leebemaid meetmeid. Leebema meetmena ei ole

samaväärne massiline testimine. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid äärmiselt kaalukad,

selleks oli tungiv sotsiaalne vajadus. Kaitsesüsti nõudega kaasnev riive oli mõõdukas.

Asjas nr 3-21-884 rõhutas Riigikohus, et koroonahaigus oli uuelaadne, mistõttu oli

tõsikindlate järelduste tegemine selle ohtlikkuse, levikuviiside, nakkavuse, peiteaja, kulu,

efektiivse ravi jne kohta võimalik ainult aeganõudvate teaduslike uuringute tulemusena.

7(10)

3-21-2947

Selliseid haigusi iseloomustab raskesti ettenähtavate või ettenägematute tagajärgede oht.

Ennetava abinõu kohaldamisel tuleb lähtuda kohaldamise otsustamise aja seisuga

teadaolevatest asjaoludest.

10. Ka Tallinna Ringkonnakohtul on arvestatav nn koroonavaidlustes välja kujunenud

praktika. Ringkonnakohtu 06.05.2022 otsuses nr 3-21-1079 analüüsiti välistingimustes

korraldatavatele avalikele koosolekutele kehtestatud piiranguid. Ringkonnakohus selgitas

selles asjas, et vaidlustatud korralduse andmiseks oli olemas õiguslik alus seaduses (NETS §

28 lg 5 p 2 koosmõjus lg-ga 6). NETS § 28 lg-te 5 ja 8 alusel võib Vabariigi Valitsus

kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks vajalikke abinõusid siis, kui epideemilise

leviku tõkestamiseks rakendatavate meetmete ja piirangute kohaldamisega kaasneb oluline

mõju ühiskonnale või majandusele. Muu hulgas on Vabariigi Valitsusel volitus keelata avalike

koosolekute pidamine ja avalike ürituste korraldamine ning kehtestada liikumisvabaduse

piiranguid. Need sätted hõlmavad ka õigust piirata inimeste kogunemist, kes võivad

potentsiaalselt nakatada teisi inimesi. Valitsuse otsus peab ühelt poolt faktilise alusena

tuginema parimale sellel ajal kättesaadavale teaduslikule teadmisele; teisalt võib valitsus

meetmete valikul ühtlasi lähtuda legitiimsetest ja proportsionaalsetest tervishoiupoliitilistest

kaalutlustest, sh vajadus saavutada rahvastiku hulgas võimalikult kõrge vaktsineerituse tase,

mis aitab samuti tõkestada nakkushaiguse levikut ja vähendada koormust haiglasüsteemile.

Ringkonnakohus on varasemates lahendites selgitanud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

02.12.2021 määrus nr 3-21-2473, p 10), millistele tingimustele peavad vastama

teadusandmed, et nendele saaks tugineda haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku

tõkestamise meetmete võtmisel ja halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt

on nendeks süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning

riigiülesed uuringud, nt ECDC raportid (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27).

Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes

lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis NETS § 28

lg 5 alusel piiranguid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist oli globaalse

pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehti ning analüüsiti üle kogu

maailma, oli kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise

kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). Vabariigi Valitsus

kogunes kogu koroonaviiruse leviku II laine perioodil vähemalt kaks korda nädalas ning

hindas piirangute ja meetmete proportsionaalsust, arvestades mh Terviseameti

epidemioloogilist hinnangut ning teadusnõukoja soovitusi. Vaidlustatud üldkorralduse

seletuskirjadest ja vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nähtuvalt oligi

valitsus tuginenud varem viidatud tippkeskuste (WHO, ECDC, CDC), aga ka Eesti

asjatundjate (teadusnõukoda, Terviseamet) seisukohtadele ja juhistele ning kokkuvõtvalt ei

saanud ringkonnakohtu arvates kahtluse alla seada seda, et haigus levis välistingimustes ning

selle levimise takistamiseks tõhusaks meetmeks oli inimkontaktide vähendamine ja vältimine.

Need seisukohad on asjakohased ka praeguse vaidluse lahendamisel ja ringkonnakohus jääb

nende seisukohtade juurde. Lisaks tuleb tähele panna, et vaidlusalune piirang välistingimustes

toimuvatest spordiüritustest osavõtuks tunnistati kehtetuks 10.02.2022 jõustunud korralduse nr

305 muudatustega, mis tähendab, et kaebajal oli võimalik Tartu Maratonist osa võtta ja riive

tema õigustele selles kontekstis puudus. Järelikult ei saanud piirang kaebaja subjektiivsetele

õigustele olla ebaproportsionaalne.

11. Ringkonnakohus võrdles 02.12.2021 määruses nr 3-21-2432 (vt ka ringkonnakohtu

29.11.2022 otsus nr 3-21-2210) läbipõdenuid ja vaktsineeritud või nendega võrdsustatud

isikuid. Ringkonnakohus selgitas, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja

ebakindlad teadusandmed ei võimaldanud üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja

täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul

8(10)

3-21-2947

kaitse isegi tõhusam. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on

vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest

sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes. Seevastu

läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada

seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel

omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või

ainult leebete sümptomitega). Ebaselge oli, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse

läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse

eest. ECDC 24.11.2021 riskihinnangus rõhutati, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti

nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel

määral ja seetõttu soovitati riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi.

CDC 29.10.2021 ülevaates märgiti, et tõendid läbipõdenute immuunsuse kohta on piiratumad

kui vaktsineeritute puhul osas, mis puudutab tõendite kvaliteeti ja uuringute liike. CDC on

jäänud oma seisukoha juurde, et läbipõdemisega saavutatud immuunsus pole piisavalt

tõendatud, et võrdsustada seda vaktsineerimisel saaduga (seejuures tõi kohus välja, et

erinevalt EL-st ei aktsepteerinud USA teaduslik seisukoht läbipõdemisega saadud immuunsust

võrdväärsena vaktsineeritutega üleüldse). Kuigi vaktsineerimata läbipõdenute

nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistas

nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse

tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas

puudusid seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust.

Kaebaja esitatud absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on

hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi, ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimisega

saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus. CDC 05.11.2021

avaldatud uuringus leiti, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid

haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179

päeva varem vaktsineeritud. Sel ajal puudus üldtunnustatud teaduslik teadmine, kui suur

antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti polnud

teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega

omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu.

12. Ringkonnakohus hindas 05.12.2022 otsuses nr 3-21-2458, kas õiguspärane oli korralduse

nr 305 muutmine vastustaja 21.10.2021 korraldusega nr 362, millega kaotati ära võimalus

esitada erinevates tegevustes osalemiseks negatiivne koroonaviiruse test. Ringkonnakohus

analüüsis 31.01.2023 otsuses nr 3-21-2723 korralduse nr 305 õiguspärasust kontekstis, kas

korraldus nr 305 piiras kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt põhjusel, et kaebajatel kui

vaktsineerimata inimestel oli välistatud korralduses nr 305 märgitud tegevustest osa võtta

SARS-CoV-2 RT-PCR või antigeen-RTD negatiivse testi alusel. Ringkonnakohus leidis

14.04.2023 otsuses nr 3-21-2469, et ringkonnakohtu järjepideva praktika kohaselt (vt nt

haldusasjad nr 3-21-2412, 3-21-2473, 3-21-2555) ei oleks testimine saanud viirusohu tõrjel

asendada vaktsineerimist. Lisaks hindas kohus, kas tegemist oli diskrimineeriva piiranguga.

Ringkonnakohus leidis, et avalikes huvides on võimalikult suure hulga inimeste

vaktsineerimine, arvestades ka antigeeni testi tulemuste ebakindlust ning nii antigeeni kui ka

PCR testide korralduse nr 305 p-ga 15 lubatud pikaajalisi ajalisi nihkeid testi tegemise ja

esitamise vahel. Ringkonnakohus leidis, et avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui

mõni kaebajatest nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise järgselt vahetult

nakatudes kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Alates septembrist 2021. a

kasutusel olnud riskimaatriksi järgi, mis arvestab hospitaliseerimist, oli koroonaviiruse leviku

riskitase kõrge. Võrreldes teiste Euroopa riikidega, oli Eesti epidemioloogiline olukord üks

halvimaid ja elanike vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haigestunute

9(10)

3-21-2947

kasvu foonil kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning hospitaliseeritutest 72% olid

vaktsineerimata isikud. Surve tõttu haiglatele anti neile 19.10.2021 seisuga suunis piirata

plaanilist ravi ja rakendada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade. Vastustaja püüdis

COVID-19 haiguse levikut vähendada peamiselt kahel moel: inimestevaheliste kontaktide

minimeerimise kaudu ja elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise

kaudu ning seda nii haiglates kui haiglaväliselt. Ka pärast testimisvõimaluse kaotamist oli

ECDC 24.11.2021 avaldatud dokumendi kohaselt Eesti jätkuvalt riik, kus epidemioloogiline

olukord oli kõige murettekitavam ning teadusandmed, mis puudutasid vaktsineerimata ja

täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, olid ka siis lünklikud ja ebakindlad. Vaba

aja veetmisel kohaldatud piirangud immuunsuskaitset mitteomavatele isikutele olid küll

märkimisväärsed, kuid siiski mitte absoluutsed ega ülemäärased ning inimestel oli võimalik

kasutada alternatiive.

13. Korralduse nr 305 õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga (nn ex ante

vaatlusviis) ning arvesse ei saa võtta tänast olukorda ning tänaseks teada olevaid asjaolusid ja

nende alusel tagantjärgi antud hinnanguid (nt apellatsioonimenetluses esitatud Alar Aabi

02.03.2023 ekspertarvamus, dtl 294 jj ja Sirje Rüütel Boudinot’ 20.02.2023 ekspertarvamus,

dtl 201 jj). Kaebaja on ise apellatsioonkaebuses rõhutanud, et A. Aabi ja S. Boudinot’

ekspertarvamused rajanevad hilisematele teadmistele COVID-19 haiguse kohta, sh nt alles

16.02.2023 avaldatud allikatele. Haldusorganil tuli ohtude prognoosimisel ja nende tõrjumisel,

sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestada nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise

hetkel teada. Teadusnõukoda pakkus Vabariigi Valitsusele kaalumiseks erinevaid abinõusid,

vähendamaks COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust. Millised meetmed tuli

kohustuslikena kehtestada, seda otsustaski Vabariigi Valitsus, arvestades lisaks

meditsiinilistele kaalutlustele ka muid olulisi kaalutlusi. Ka üksikute teadlaste teistsugustele

arvamustele ei saa omistada märkimisväärset tähendust, kuna tegemist oli prognoosotsusega

ning COVID-19 haigust puudutavates olulistes küsimustes polnud ühest aktsepteeritavat

teaduslikku konsensust välja kujunenud. Sellel ajal oli tegemist uudse ohtliku

nakkushaigusega. Arvesse võeti toonast parimat teadmist.

14. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)