2-22-7749/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Peeter Pällin ja Liis Arrak

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-7749

Kohtuasi

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali

hagi Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS vastu võla ja

viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.04.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

667 199,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti

filiaali (registrikood 11223507) kaudu), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Jüri-Karl Leppik ja

vandeadvokaat Raiko Lipstok

Kostja AS INGES KINDLUSTUS (registrikood

10089395), lepingulised esindajad vandeadvokaat

Andrus Kattel ja vandeadvokaat Marika Mugur

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 03.09.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 17.04.2024 otsus tsiviilasjas

nr 2-22-7749 muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti

filiaali kaudu) kanda.

3. Mõista AAS-lt BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) AS INGES

KINDLUSTUS kasuks menetluskuludena välja 5061,02 eurot.

4. Mõista AAS-lt BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) AS INGES

KINDLUSTUS kasuks välja viivis menetluskuludelt 5061,02 eurolt

2-22-7749

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) (hageja) esitas 24.05.2022

Harju Maakohtule AS INGES KINDLUSTUS (kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista

põhivõla 599 999,99 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 19 200

eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise

seadusjärgses määras.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt oli hageja kindlustanud veduki DAF

(registreerimismärgiga XXXXXX), mis põhjustas 05.12.2014 Saksamaal liiklusõnnetuse.

Õnnetuse toimumise hetkel vedas veduk haagist (registreerimismärgiga YYYYY), mille

kindlustusandjaks oli kostja. Õnnetuse tagajärjel tekkis kahju ning hageja on hüvitanud 2021.

aasta lõpus kannatanutele varakahju 1 199 999,99 eurot.

2.1. Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo 21.03.2016 ringkirja kohaselt jaotatakse Saksamaa

õiguse järgi vastutus veduki kindlustusandja ning haagise kindlustusandja vahel võrdselt ehk

mõlemad vastutavad tekkinud kahju eest võrdses ulatuses ning peavad hüvitama 50%

tekkinud kahjust.

2.2. 06.09.2019 sõlmisid hageja ja kostja tsiviilasjas nr 2-17-15908 kompromissi, mille

kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 107 000 eurot, kuid kahju ei piirdunud üksnes

kompromissiga hõlmatud nõuetega. Kahjuhüvitise osas pidas hageja agent kahju kandnud

isikutega läbirääkimisi 2017. aasta lõpust kuni 2021. aasta novembrini.

2.3. Hageja agent maksis 24.11.2021 varalise kahju hüvitisena välja kokku 1 199 308,48 eurot

järgmiselt:

-

384 056,34 eurot maksti välja Deutsche Bahn Regio AG-le liiklusõnnetuses osalenud

rongi parandamise kulude hüvitamiseks;

-

815 252,14 eurot maksti välja Deutsche Bahn Netz AG Regionalbereich Westile

raudteeülesõidu parandamise kulude hüvitamiseks.

2-22-7749

2.4. Hageja agent maksis 01.12.2021 varalise kahju hüvitisena kokku välja 691,51 eurot

järgmiselt:

-

145,91 eurot maksti välja NMle purunenud prillide eest;

-

110,22 eurot maksti välja RRle mobiiltelefoni parandamise kulude eest;

-

41,33 eurot maksti välja SVle purunenud mobiiltelefoni ja pükste eest;

-

44,09 eurot maksti välja MKle purunenud prillide ja pükste eest;

-

349,96 eurot maksti välja MAle purunenud kohvri, arvuti, käekella, pükste ja jope

eest.

2.5. Hageja hüvitas oma agendile kõik tehtud väljamaksed. Hageja teavitas kostjat 30.12.2021

eeltoodud maksete tegemisest. Kostja hageja nõudele ei reageerinud ega ole nõutud summat

(599 999,99 eurot) hagejale tasunud.

2.6. Euroopa Kohtu selgituste kohaselt saab veduki kindlustusandja esitada

solidaarvõlasuhtest tuleneva regressinõude haagise kindlustusandja vastu, kui on täidetud

järgmised tingimused: haagise valdaja hüvitamiskohustus on lepinguväline võlasuhe Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu 11.07.2007 määruse nr 864/2007 (Rooma II) määruse 2 artikkel 1

tähenduses, haagise valdaja hüvitamiskohustuse olemasolu tuleb tuvastada selle riigi õiguse

järgi, kus leidis aset liiklusõnnetus, kindlustusandja kohustus tasuda kindlustusvõtja eest

kannatanutele hüvitist tuleneb kindlustusvõtjaga sõlmitud lepingust ning sellele võlasuhtele ei

kohaldu Rooma II määrus. Kindlustusandja tagasinõudeõigus teise kindlustusandja vastu

tuleb välja selgitada õiguse järgi, mis kohaldub kindlustuslepingutele Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 17.06.2008 määruse nr 593/2008 (Rooma I) määruse artikli 7 järgi.

2.7. Hageja leidis, et kannatanute ja kahju tekitaja vahelisele õigussuhtele kohaldub Saksa

õigus. Rooma II määruse artikkel 4 lõike 1 järgi kohaldatakse kahju õigusvastasest

tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib.

Järelikult kohaldub kannatanute ning kahju tekitaja ja tema eest vastutava kindlustusandja

vahelistele õigussuhetele Saksamaa Liitvabariigi õigus. Samale seisukohale jõudis Tallinna

Ringkonnakohus 11.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-15908, kus lahendati samadel

asjaoludel ja samade poolte vahel varasemat isikukahju hüvitamise nõuet (otsuse punkt 10.1).

2.8. Saksa õiguse järgi vastutab haagisega kahju tekitamise eest veduki juht.

Straßenverkehrsgesetz (StVG) § 7 lõige 1 näeb ette, et kui mootorsõiduki või selle juurde

kuuluva ja sellega kaasa sõitva haagise käitamisel saab inimene surma, tervisekahjustuse või

kehavigastuse või saab asi kahjustada, on valdaja kohustatud kannatanule sellest tekkiva

kahju hüvitama. Seega vastutab haagisega veduki juht liiklusõnnetuse põhjustamisega

kolmandatele isikutele põhjustatud varalise kahju eest StVG § 7 lõike 1 alusel. Sama leidis

Tallinna Ringkonnakohus otsuse p-s 11.2.

2.9. Saksa õiguse järgi vastutavad kahju hüvitamise eest haagise ja veduki kindlustusandjad.

StVG § 17 lõikes 1 on sätestatud, et kui kahju tekitavad mitu mootorsõidukit ja nende

valdajad on seaduse järgi kohustatud kahju hüvitama, sõltub sõidukite omavahelises suhtes nii

kahju hüvitamise kohustus kui ka hüvitise ulatus eelkõige sellest, kui palju on kahju

ülekaalukalt ühe või teise valdaja poolt põhjustatud. StVG § 17 lõike 4 järgi kohaldatakse

eelnevalt välja toodud sätet ka juhul, kui kahju on põhjustanud haagisega veduk. StVG § 18

lõike 3 järgi lähtutakse eelnevalt välja toodust sõiduki valdaja ja juhi vahelises suhtes.

Saksamaa Ülemkohus on 27.10.2010 otsuses kohtuasjas nr IV ZR 279/08 selgitanud, et

kuivõrd veduk ja haagis on ühtne käitamis- ja vastutusüksus, ei saa rääkida juhi kui veduki

valdaja ja juhi kui haagise valdaja erinevast vastutuse ulatusest. Seda on kinnitanud Saksamaa

2-22-7749

Rohelise Kaardi büroo. Seega haagise valdaja ja veduki valdaja omavahelises õigussuhtes

jaguneb vastutus kolmandatele isikutele tekitatud varalise kahju eest võrdselt ehk mõlemad

vastutavad 50% osas.

2.10. See kohustus on Eesti õiguses VÕS § 65 lõike 1 mõttes solidaarkohustus. Sama leidis

Tallinna Ringkonnakohus otsuse punktis 10.2. Kostja ja haagise omanik on omavahelises

suhtes vastavalt VÕS § 521 lõikele 2 solidaarvõlgnikud, kuid kostja ei või kohustuse

täitmisest omavahelisele suhtele tuginedes keelduda VÕS § 521 lg 5 alusel (Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse punkt 11.3). Seega on kostja kohustatud täitma nõuded, mis

seonduvad liikluskindlustusjuhtumiga ning mille eest lasub vastutus haagise käitajal.

2.11. Hageja tagasinõue kostja vastu on tuletatav ka mitmekordse kindlustuse põhimõttest.

Veduki ja haagise eraldi kindlustamise puhul on tegemist mitmekordse kindlustusega VÕS §

486 tähenduses, kuivõrd veduki valdaja/omanik ja haagise valdaja/omanik on kohustusliku

liikluskindlustusega kindlustanud end sama riski vastu. Seega on hageja ja kostja VÕS § 486

lõike 1 järgi solidaarvõlgnikud ning vastutavad omavahelises suhtes vastavalt VÕS § 486

lõikes 3 sätestatule ehk võrdeliselt sellega, mida kumbki pool peab kindlustuslepingu järgi

maksma. Kuivõrd Saksamaa õiguse kohaselt vastutavad veduki omanik ja haagise omanik

võrdsetes osades, on hagejal ja kostjal omavahelises suhtes kohustus hüvitada kahju võrdsetes

osades (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse punkt 11.4).

2.12. Hagejal on kostja vastu tagasinõue ka Rohelise Kaardi regulatsiooni alusel. Eesti on

liitunud Rohelise Kaardi Büroo Nõukoguga. Nõukogu sisemääruse järgi kohustuvad kõik

Eestis tegutsevad kindlustusandjad artikli 1 järgi kinni pidama Nõukogu sisemääruses

sätestatust. Vastavalt Nõukogu sisemäärusele kohustuvad selle liikmed ehk kindlustusandjad

ja fondid õigustatud kindlustusandja nõudel hüvitama teise liikmesriigi territooriumil

toimunud liiklusõnnetusega tekitatud kahju. Seejuures kohaldatakse kindlustusjuhtumi korral

makstavatele hüvitistele kahju tekkimise koha õigust (Nõukogu sisemääruse § 3 lg-d 1 ja 4).

Kuna veduki omanik ja haagise omanik vastutavad kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest

solidaarselt, on Saksamaa Rohelise Kaardi Bürool õigus Nõukogu sisemääruse §-de 5 ja 6

alusel esitada nõue kahju hüvitise tasumiseks hageja ja kostja vastu.

2.13. Hageja agent tegutses Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo loal ning seeläbi on hageja

agendi nõue kahjuhüvitise tasumiseks võrdsustatud Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo

nõudega. Seetõttu sai hageja agent vastavalt Nõukogu sisemääruse §-dele 5 ja 6 esitada

nõudeid nii kostja kui ka hageja vastu kannatanutele välja makstud kahju hüvitise tasumiseks.

Kuna hageja tasus hageja agendile kannatanutele välja makstud kahjuhüvitise, omandas

hageja tema agendile kuuluva nõudeõiguse kostja vastu Nõukogu sisemääruse järgi.

2.14. Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Hageja tagasinõude aegumine

sõltub kannatanute nõuete aegumisest VÕS § 70 lõike 2 järgi. Kõik kannatanud olid hiljemalt

31.12.2017 teatanud, et neil on kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud nõue. Kuni hageja kohustuste

täitmiseni või täitmisest keeldumiseni oli Saksa õiguse järgi aegumistähtaeg peatunud.

2.15. Kannatanute nõuete aegumistähtaeg oli kolm aastat. Iseenesest on õige kostja viide

Saksa tsiviilseadustiku (BGB ) §-le 195 ja § 199 lõikele 1, mille kohaselt aeguvad nõuded

kolme aasta jooksul ning aegumist arvestatakse nõude tekkimisele järgneva aasta esimesest

päevast juhul, kui võlausaldaja teab nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kannatanute nõuded ei

saanud olla 31.12.2017 aegunud, sest aegumistähtaja kulgemine algas 31.12.2014 ja ilma

peatumiseta oleksid nõuded aegunud 01.01.2018. Kuivõrd 31.12.2017 oli pühapäev ning

2-22-7749

01.01.2018 on Saksamaal riigipüha, oleks aegumistähtaja viimane päev olnud 02.01.2018.

Kostja ei ole aga arvestanud aegumise peatumist.

2.16. Kuigi liiklusõnnetus toimus 2014. aastal ning kahju tekkimise fakt ja kahju hüvitamise

kohustus olid selged, ei olnud selge hüvitiste osakaalu jagunemine kannatanute vahel,

mistõttu ei teinud hageja hüvitamise otsust enne 2021. aasta lõppu. Tekkinud kahju ületas

hageja vastutuse piirmäära. Saksa kohustusliku kindlustuse seadus näeb ette kindlustusandjate

vastutuse minimaalse piirmäära. Saksa seaduses sätestatud vastutuse piirmäära ületamine oli

ilmne vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist, kuivõrd nii DB Regio AG kui ka DB Netz

AG nõuded ületasid seda piirmäära. Seetõttu pidi hageja välja selgitama kogu õnnetusega

tekitatud kahju suuruse, et oleks võimalik määrata igale kannatanule makstava hüvitise

suurus, arvestades selle suhet kogukahjusse.

2.17. Kannatanute nõuete aegumistähtaja kulgemine oli alates nõuetest teatamisest Saksa

kindlustusõiguse erisätete järgi peatunud. Saksa kindlustuslepingu seaduse (VVG) § 15 näeb

ette, et kui kindlustuslepingust tulenevast nõudest on kindlustusandjale teatatud, on aegumine

peatunud kuni ajahetkeni, kui kindlustusandja kirjalik otsus selle nõude kohta on nõude

esitajale kätte toimetatud. Järelikult on kannatanute nõuete aegumine peatunud alates sellest,

kui hageja agendile oli nõuetest teada antud kuni nõuete kohta otsuste (väljamaksete)

tegemiseni. Tegu on erinormiga võrreldes muude aegumist puudutavate sätetega. Aegumine

oli peatunud kuni ajani, mil hageja tegi hüvitamisotsuse.

2.18. Lisaks oli aegumine peatunud ka läbirääkimiste tõttu kannatanutega BGB § 203 järgi.

Võlausaldajad olid 2017. aasta lõpuks nõuetest teavitanud. Hageja agendi advokaadibüroo

Riehn & Liermann advokaat Andreas Becker kirjutas 29.12.2017 DB Netz AG-le kirja.

Advokaat selgitas, et kuna raudteeülesõidu parandustööd ei ole veel lõppenud, ei ole võimalik

veel nõuete rahuldamise lõplikku määra paika panna. Samal ajal kinnitas advokaat, et nõuete

aegumistähtaeg lõppeb küll 02.01.2018, kuid hageja vastu esitatud nõuete aegumine on

läbirääkimiste tõttu peatunud ja hageja ei esita nende nõuete suhtes aegumise vastuväidet.

Aegumise peatumise mõttes ei ole määrav, et nõuete täpne suurus polnud osade kannatanute

puhul selge, sest Saksa õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt piisas aegumise

peatumiseks juba sellest, kui kannatanu on näiteks õnnetuse toimumisest teada andnud.

2.19. MA teavitas kahju tekkimisest 11.03.2016. MK esindaja teavitas kahjust 29.12.2014. SV

hooldaja HV teavitas 25.09.2016 e-kirjaga, milline kahju oli SVle tekkinud. RR esindaja

teavitas kahjust 29.02.2016 saadetud kirjaga. DB Regio AG teavitas kahju tekkimisest

25.02.2016. DB Regio AG töötaja HL teatas 25.02.2016, et DB Regio AG-le on kirja

saatmise hetkega tekkinud kahju vähemalt 831 189,91 eurot, millele võib hinnanguliselt

lisanduda kahju summas 450 000 eurot. DB Netz AG töötaja SJ saatis 01.03.2016 e-kirja,

millega andis teada, et DB Netz AG-le on tekkinud kahju vähemalt summas 1 131 040,96

eurot ning sellele lisandub veel vähemalt 700 000 eurot. Bundeseisenbahnvermögen teavitas

09.02.2016, et MNl on tekkinud varaline kahju summas 529,50 eurot. Seega olid kõik

kannatanud enda nõuetest teavitanud aegumistähtaja jooksul ning nende nõuete aegumine oli

peatunud kuni väljamaksete tegemiseni.

2.20. Hageja tagasinõue kostja vastu ei ole aegunud lähtudes ka solidaarvõlgnike aegumise

eriregulatsioonist. Hageja agent maksis 24.11.2021 varalise kahju hüvitisena välja 1 199

308,48 eurot ning 01.12.2021 kokku välja 691,51 eurot. Hageja tasus nende väljamaksete eest

agendile vastavalt 26.11.2021 ja 22.12.2021. VÕS § 70 lõike 2 kohaselt ei aegu

solidaarvõlgniku tagasinõue enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis

2-22-7749

kohustuse. Kui lähtuda konservatiivselt sellest, et hageja agent tegi esimese väljamakse

24.11.2021, siis kuue kuu pikkune tähtaeg oleks lõppenud kuus kuud hiljem samal kuupäeval

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lõige 3) ehk 24.05.2022. Hageja esitas

24.05.2022 käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse. Kuivõrd kannatanute nõue hageja vastu ei

olnud täitmise hetkel aegunud (VÕS § 70 lg 3) ja hageja esitas 24.05.2022 ehk kuue kuu

jooksul kohustuse täitmisest kostja vastu hagi (VÕS § 70 lg 2), ei ole hageja tagasinõue kostja

vastu aegunud.

2.21. Alternatiivselt oli kannatanute nõuete aegumine peatunud üldnormi alusel, mis puudutab

läbirääkimisi. Vandeadvokaat Andreas Becker on hageja esindajana saatnud 04.02.2016

üleskutsed teadaolevatele kannatanutele, et nad esitaksid oma nõuded. Sealjuures on kirjas

välja toodud, et jaotamise protseduur võib aega võtta. Seega, kui erinormid ei kohalduks,

oleks see üleskutse käsitatav nõude üle läbirääkimistele kutsumisena. Seejärel esitasid seitse

kannatanut enda nõuded. Kuivõrd ükski kannatanu ega hageja ei lõpetanud läbirääkimisi enne

väljamaksete tegemist, siis oli kannatanute nõuete aegumine peatunud alternatiivselt ka BGB

§ 203 alusel kuni väljamaksete tegemiseni. Jaotamise protseduur venis lõpliku kahju suuruse

väljaselgitamise tõttu, sest õnnetuskoha ehk raudteeülesõidu taastamise kulude üle oli

kolmandate isikute vahel läbirääkimised.

2.22. Üks raudteeülesõiduni viiv tee oli Münsteri linna omandis ja teine tee kuulus Nordrhein-

Westfaleni liidumaale. Kolmanda osapoolena oli seotud raudtee omanik DB Netz AG. Vana

raudteeülesõidu taastamine endisel kujul ei olnud võimalik, sest taastamine pidi vastama

uutele regulatsioonidele ning kõigil osapooltel oli eriarvamusi taastamise suhtes. Hageja küsis

DB Netz AG-lt mitmel korral, miks osapoolte vahel läbirääkimised venivad, kuid ei ole

saanud ametlikku vastust, mis põhjustas nende osapoolte vaheliste läbirääkimiste venimise.

Hageja ei olnud nendes läbirääkimistes osaline ning tal puudub konkreetne teave

läbirääkimiste kulgemise ja sisu kohta. Samal ajal oli VVG § 15 ja § 115 lõike 2 ja BGB §

203 järgi kannatanute nõuete aegumine peatunud sõltumata sellest, mis oli nende

läbirääkimiste sisu.

2.23. Hageja nõustus, et aegumistähtaeg kulgeb solidaarvõlgnike suhtes individuaalselt, kuid

ei nõustu, et hageja nõue kostja vastu oleks olnud hagi esitamisel aegunud. Käesolevas asjas

ei oma VÕS § 70 lõikest 2 tulenevalt kostja ja kannatanute vahelises õigussuhtes tekkinud

nõuete aegumistähtaja kulgemine tähtsust. Riigikohtu praktika järgi tuleb solidaarvõlgniku

tagasinõude aegumise üle otsustades esmajoones tuvastada, millal oleks aegunud võlausaldaja

nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu nõue esitati. Kuna kannatanud esitasid nõude

hageja vastu, tuleb tuvastada, kas kannatanute nõuded olid täitmise hetkel hageja suhtes

aegunud. Kannatanute nõuete aegumistähtaeg oli peatunud alates nõuete esitamisest hagejale

kuni nende kohta otsuse tegemiseni ehk käesoleval juhul nende rahuldamiseni.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõue on aegunud. Kui nõue ei oleks

aegunud, on see põhjendamatu ja tõendamata.

3.2. 24.10.2017 esitas hageja kostja vastu hagi seoses sama 05.12.2014 toimunud

liiklusõnnetusega tsiviilasjas nr 2-17-15908. Hageja soovis kostjalt tagasi saada 50%

väidetavalt tasutud summadest põhjendusel, et Saksamaa õigus näeb ette veduki ja haagise

2-22-7749

kindlustusandja solidaarvastutuse autorongiga põhjustatud kahju korral. Hagi asjas nr 2-17-

15908 hõlmas vara- kui isikukahju, sh Deutsche Bahni ja rongi varakahju, MN, RR ning MK

kahju, kellele prillide ja mobiiltelefonide parandamise eest tasutud hüvitisi nõuab hageja ka

käesolevas hagis. Ebaõige on hageja väide, et varasem vaidlus hõlmas vaid isikukahju.

06.09.2019 sõlmisid pooled tsiviilasjas nr 2-17-15908 kompromissi, mille alusel kostja tasus

õigusrahu saavutamise huvides hagejale kokkuleppelise kompromissisumma ning pooled

lugesid vaidluse lahendatuks. Tegu oli kompromissisummaga, mistõttu on väited 50% kahju

hüvitamise kohta eksitavad.

3.3. Hageja väited, justkui oleks ta kuni 2021. a novembrini pidanud läbirääkimisi, on

üldsõnalised, tõendamata ning eluliselt ebausutavad. Vastutuse piirmäär ja selle ületamine oli

hagejale teada juba liiklusõnnetuse toimumise ajal detsembris 2014.

3.4. Tõendamata ning ebausutav on hageja väide, justkui oleks Deutsche Bahn AG, Saksa riik

ja kohalik omavalitsus alles 2021. a jõudnud kokkuleppele, kuidas taastada

raudteeülesõidukoht. Saksamaa kohalikus ajakirjanduses avaldatu kohaselt avati

raudteeülesõit 2 päeva pärast avariid ning kahjustused ja vajalikud taastamistööd olid teada

2014. a lõpus. 07.12.2014 ilmus ajalehes Dülmener Zeitung artikkel „Bergungsarbeiten nach

schwerem Zugunglück haben begonnen“ ehk „Pärast rasket rongiõnnetust on alanud

päästetööd.“ Artiklis kirjeldatakse kahjustusi ja nende likvideerimiseks vajalikke töid ning

selgitatakse, et Deutsche Bahn tahab teisipäeva hommikuks (s.o 09.12.2014) raudteerööbastel

kõik tööd lõpetada ja seejärel taasavada Münsteri ja Coesfeldi vahelise raudteeliini.

3.5. Asjaolu, et aastaid pärast 05.12.2014 liiklusõnnetust otsustati raudteeülesõit

liiklusohutuse tagamiseks täielikult ümber ehitada, ei suurenda 05.12.2014 liiklusõnnetusega

tekitatud kahju ega hageja võimalikku hüvitamiskohustust.

3.6. Kostja leidis, et hageja nõuded aegusid 31.12.2017 ja palus kohaldada aegumist. Poolte

vahel puudub vaidlus, et kannatanu nõudele tuleb kohaldada Saksa õigust. Rooma II määruse

kohaselt reguleeritakse võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega mh kohustuse aegumisest

tulenevate õiguste kaotamise tingimused, sealhulgas tähtaja kulgemise alguse, katkemise ja

peatumise tingimused. BGB § 195 kohaselt on kahjunõude aegumistähtaeg 3 aastat. BGB §

199 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg järgmise aasta esimesel päeval alates hetkest, mil

nõue on tekkinud ja võlausaldaja teab nõude aluseks olevatest asjaoludest. Saksa

õiguskirjanduses ja -praktikas on kinnistunud põhimõte, et võlausaldaja on teadlik nõude

aluseks olevatest asjaoludest hetkel, mil ta saab teada kahju tekitanud isikust ja nõude aluseks

olevatest asjaoludest, nt kohustuse rikkumisest, et esitada piisava edulootusega hagi.

Seejuures ei pea võlausaldaja teadma detaile, konkreetset kahjusummat ega õiguslikku

kvalifikatsiooni. Kuivõrd aegumise peatumise mõju on individuaalne, on asjakohatu hageja

viide normidele, mis hageja väidete kohaselt peatasid kannatanute otsenõude aegumise hageja

suhtes.

3.7. Hageja kinnitab, et VVG § 115 lg 2 alusel saaks aegumine peatuda kuni kindlustusandja

otsuse tegemiseni. Aegumise peatumine lõppes järelikult VVG 115 lg 2 alusel hageja osas

hetkel, mil hageja tunnistas selgelt, ilma kahtlusteta ja tingimusteta kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu. Seda on hageja teinud hiljemalt 29.12.2017 kirjaga, milles on toodud

kahju suurus ja kindlustussumma ehk maksimaalne hüvitis ning hageja lubadus kahju

kindlustussumma ulatuses hüvitada. Järelikult lõppes hageja suhtes väidetav aegumise

peatumine hiljemalt 29.12.2017. 29.12.2017 kirjas on rõhutatud, et kõik kahjunõuded

aeguvad 02.01.2018.

2-22-7749

3.8. Hageja ise pikendas aegumistähtaega enda suhtes, see aga ei mõjutanud aegumist kostja

suhtes. Seega hageja viited VVG § 15 ja § 115 lg-le 2 on käesolevas vaidluses asjakohatud.

3.9. Hagejale oli koheselt 2014. a detsembris teada, et kahjustusid rong, raudteeülesõit ja

isiklikud asjad. Samuti oli teada, et 1 200 000 eurost suuremat varakahju hüvitamise kohustust

tal olla ei saa. Liiklusõnnetus toimus 05.12.2014 ning seega aegusid kannatanute nõuded

kostja vastu 31.12.2017.

3.10. Eksitav on väide, justkui tuleneks Saksamaa Rohelise Kaardi büroo 21.03.2016 kirjast,

et Saksamaa õiguse järgi jaguneb vastutus veduki ja haagise kindlustusandja vahel võrdselt ja

mõlemad peavad hüvitama 50% tekkinud kahjust. Esiteks sõltus seisukoht konkreetse

liiklusõnnetuse tehioludest. Teiseks on selgesõnaliselt kirjas, et „vastutuskindlustusandjate

regressi saab aktiveerida ainult siis, kui leitakse piisav lepinguline alus.“ Hageja viide esitada

nõue Rohelise Kaardi alusel on asjakohatu, sest hageja ei ole sellel alusel kostja vastu nõuet

esitanud ja seda ei ole teinud Rohelise Kaardi büroo. Kui väited oleksid õiged, oleks tegemist

Rohelise Kaardi Büroo Nõukogu sisemääruse alusel peetava vaidlusega, mis sisemääruse art

19 kohaselt tuleks lahendada lepituses või vahekohtumenetluses.

3.11. Seejuures tuleb lepingulist alust hinnata kindlustuslepingule kohalduva õiguse ehk antud

juhul Eesti õiguse alusel.

3.12. Eesti õiguse järgi on haagise kindlustusandja hüvitamiskohustus limiteeritud teatud

faktilistele olukordadele. Seega Saksamaa veduki ja haagise valdaja vahelise vastutuse

jagunemise lahendust ei saa automaatselt kohaldada Eesti õiguse alusel sõlmitud

kindlustuslepingutele ning vastutuse jaotuse küsimus tuleb lahendada Eesti õiguse kohaselt.

3.13. Tsiviilasjas nr 2-17-15908 tegi kohus vaheotsuse küsimuses, kas hagejal saab olla

nõudeõigus kostja vastu. Sisuliselt lahendas Tallinna Ringkonnakohus 17.10.2018 otsusega

tsiviilasjas nr 2-17-15908 küsimust, kas hageja tagasinõue kostja vastu on välistatud. Kohus ei

lahendanud küsimust, kuidas täpselt vastutus jaguneb. Seega on ekslik väide, justkui oleks

poolte vastutusega seonduv juba põhimõttelisel tasandil lahendatud.

3.14. Hagejal puudub nõue kostja vastu, sest liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 47 lg 1

järgi langeb kindlustusandjate sisesuhtes vastutus hagis nõutava kahju eest üksnes hagejale.

17.07.2020 sätestati ka Saksa õiguses selgesõnaliselt, et vastutab lõplikult vaid veduk ja

veduki liikluskindlustusandja. Seejuures tunnistas Saksa seadusandja, et varasem 50%-50%

vastutuse jagamise kohtulahend oli ekslik ega vastanud haagistest tegelikult tulenevale riskile.

Seega Saksamaa seadus ei ole sätestanud ega sätesta hageja väidetud 50% reeglit. StVG 17 lg

1 ja § 18 lg-st 3 järgi sõltub vastutuse jaotus veduki ja haagise vahel sellest, kui palju on kahju

ülekaalukalt ühe või teise sõiduki valdaja põhjustatud. Samast põhimõttest lähtub LKindlS §

47. Eesti õiguse kohaselt ei ole hagejal nõuet kostja vastu.

3.15. Kostja hüvitamiskohustus saaks tuleneda vaid kostja sõlmitud liikluskindlustuse

lepingust ja kostja hüvitamiskohustuse kindlaks määramisel tuleb Rooma I määruse art 7(4)

b) alusel kohaldada Eesti õigust. LKindlS § 12 ja § 24, § 47 lg 1 tulenevalt peab vedukiga

tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama hageja, s.t kostja ei ole kohustatud hagis nõutavat

summat hagejale tasuma.

3.16. Kuivõrd kostjal hüvitamiskohustust ei ole, ei ole kostja solidaarvõlgnikuks. Isegi, kui

kostjat saaks käsitleda tinglikult solidaarvõlgnikuna, ei oleks hagejal ikkagi kostja vastu

nõudeõigust, kuna kogu hüvitamiskohustus langes LKindlS § 47 lg 1 ja § 12 koosmõjust

2-22-7749

tulenevalt hagejale. VÕS § 69 lg 2 järgi aga ei lähe võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu

solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle talle endale langevas osas.

3.17. Hageja väited kahju koosseisu kohta on üldised ning kahju suurus tõendamata.

3.18. Kahju ühtsuse põhimõtte kohaselt ei ole kahjunõuete ositi esitamine kohustatud isikule

siduv. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab aeguma

kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi

kohtusse ja nõuda samas hagis tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus

või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Hageja

kinnitas, et füüsilistele isikutele tekitatud kahju ja rongi parandamise kulud olid kindlaks

määratud juba varem. Nende nõuete aegumine ei ole hageja väidetud ajaks ja läbirääkimiste

tõttu peatunud. Hageja väide, et välja selgitada tuli kogu kahju, on vastuolus asjaoluga, et

hageja maksis 2015–2016. a erinevatele isikutele kindlustushüvitisi.

3.19. 2014. a kehtinud Saksa kohustusliku liikluskindlustuse seaduse kohaselt on varakahju

kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Pool nimetatud hüvitispiirist on 560

000 eurot. Seega kogu ulatuses ei saaks hagi rahuldada, isegi, kui nõue oleks olemas ja

tõendatud ning ei oleks aegunud. Kuna 06.09.2019 kompromissi alusel on kostja juba osa

varakahjust hüvitanud, ei saaks käesolevas menetluses rahuldada hageja nõuet suuremas

ulatuses kui 542 190 eurot (s.o 560 000 – 17 558,57 (rongikahju) – 251,43 (Stadt Münster

kahju).

3.20. Eksitav on hageja väide, et 05.12.2014 kehtinud Saksa StVG järgi vastutavad veduki

valdaja ja haagise valdaja tekkinud kahju eest võrdselt. Tegelikult Saksa seaduses (StVG)

sellist normi ei olnud ega ole. Tegemist oli ajutise tõlgendusega, mis tunnistati vääraks ja

mida Saksamaa kohtud juba alates 17.07.2020 enam ei järgi.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 17.04.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

5. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja tagasinõudeõigus kostja vastu aegunud.

Aegumise kohaldamise tõttu ei hinnanud kohus sisuliselt, kas hageja nõue on põhjendatud ja

tõendatud.

5.1. VÕS § 70 lg 1 näeb ette, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude

aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu

tagasinõue esitati. Seega aegub üldjuhul tagasinõue samal ajal, mil oleks aegunud kannatanute

nõue kostja vastu. Erandina näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu

enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja

esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Samas sätestab VÕS § 70 lg 3, et lõikes 2

sätestatut ei kohaldata, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli aegunud

tema või solidaarvõlgniku suhtes, kellele ta tagasinõude esitas.

5.2. Eeltoodud sätetest tuleneb koostoimes, et kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse enne seda,

kui nõue aegus tema või solidaarvõlgniku vastu, on tal võimalik tagasinõuet esitada veel

vähemalt kuue kuu jooksul alates täitmisest. Kui ta aga täitis kohustuse pärast seda, mil nõue

oli tema enda või solidaarvõlgniku suhtes juba aegunud, ei näe seadus ette täiendavat kuute

kuud nõude esitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 70 kohaldamisel tuleb esmalt

2-22-7749

tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu

tagasinõue esitati (RKTKo 3-2-1-54-13, p 12).

5.3. 05.12.2014 toimus Saksamaal Münsteris liiklusõnnetus, kus haagis koos vedukiga

tagurdas raudteeülesõidukohale, mille tulemusena toimus liiklusõnnetus kokkupõrkel

reisirongiga. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli kindlustanud veduki ja kostja haagise.

5.4. Kannatanu MK saatis 29.12.2014 hageja esindajale kirja kahju kohta ning ülejäänud

kannatanud saatsid samalaadsed teated kahju kohta 2016. a veebruaris ja märtsis.

5.5. 29.12.2017 saatis advokaat Andreas Becker kirja kannatanule DB Netz AG-le, milles

teatas, et kuna raudteeülesõidukoha remont on lõpetamata, ei saa jaotusmenetlust läbi viia.

Samas ta osundas, et kahju juhtumiga seoses on ka teine võlgnik ehk kostja, kes vastutab

Saksa õiguse kohaselt hagejaga solidaarselt. Advokaat soovitas veenduda, kas soovitakse

esitada nõudeid ka teisele kindlustusandjale, sest sellest õnnetusjuhtumist tulenev kahjunõude

aegumistähtaeg oleks olnud 02.01.2018. Tema kirja kohaselt ei mõjutanud aegumine hagejat,

sest hageja suhtes oli aegumistähtaeg peatunud läbirääkimiste tõttu ja hageja ei esita aegumise

vastuväidet. Seega võib antud kirjast järeldada, et hageja oli teadlik nõude võimalikust

aegumisest kostja suhtes.

5.6. Hageja esitas kohtule advokaat Andreas Beckeri 2023. aasta kirja, milles on selgitatud, et

kuna DB Netz AG kahjunõudeid ei saanud kindlaks määrata, ei saanud jaotusmenetlust läbi

viia.

5.7. Andreas Becker koostas 19.11.2018 kirja, milles avaldas, et hageja nõustus

aegumistähtaja pikendamisega rahalistel kaalutlustel. Advokaat kinnitas, et aegumistähtaeg

nõuete esitamiseks kindlustusseltside vastu oli BGB § 195 järgi kolm aastat. Aegumistähtaja

arvestust alustati selle aasta lõpus, millal nõue tekkis.

5.8. 09.10.2021 saatis advokaat Andreas Becker kannatanutele kirjad, milles teatas, et kahjude

registreerimine on lõppenud. 01.12.2021 teavitas hageja agent kokkulepete sõlmimisest

kannatanutega. Hageja esitas kohtule 01.12.2021 oma arved, mis kajastasid kindlustusagendi

poolt tehtud makseid kannatanutele Deutche Bahn AG, MN, RRle, SVle, MKle, MAle kahju

hüvitamise kohta ja maksekorraldused nende arvete tasumise kohta.

5.9. 30.12.2021 teatas hageja kostjale, et on kokku teinud juhtumiga seoses väljamakseid s 1

199 999,99 euro ulatuses. Eeltoodud tõenditest kogumis nähtub, et kuigi õnnetus toimus 2014.

aastal ning hagiavalduses nõutud kahjudest teavitasid kannatanud hageja agenti 2014. ja 2016.

aastal, tegi hageja lõplikud väljamaksed 2021. aastal, misjärel tekkis tal kohustuse täitnud

solidaarvõlgnikuna tagasinõudeõigus kostja vastu.

5.10. Hageja esitas väljavõtte Saksa seaduse kommentaarist, milles on märgitud, et otsese

kahju tekitaja vastu esitatud nõuete aegumistähtaeg peatub alates nõude esitamisest

kindlustusandjale kuni hetkeni, mil kolmas isik saab kindlustusandjalt otsuse tekstivormis nii

põhjuse kui summa kohta.

5.11. Teistest hageja esitatud Saksamaa õigusaktide väljavõtetest nähtub samuti, et kui

kindlustuslepingust tulenev nõue on kindlustusandjale esitatud, peatub aegumistähtaeg kuni

kindlustusandja kirjalikus vormis otsus on nõude esitajale kätte toimetatud. Kolmas isik võib

esitada kahjunõude kindlustusandja vastu ning sellisel juhul kohaldub sama aegumistähtaeg

2-22-7749

kui kahju hüvitamise nõude suhtes. Nõudest teatamisel aegumine peatub. Tavaline

aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab selle aasta lõpust, mil nõue tekkis. Läbirääkimiste

korral aegumine peatus seni, kuni üks või teine pool keeldus läbirääkimiste jätkamisest.

5.12. Kostja esitas samuti kohtule Saksamaa õigusaktide tõlgendused koos tõlgetega, millest

järeldub, et asjaolud, mis esinevad ühe solidaarvõlgniku suhtes, ei mõjuta teiste

solidaarvõlgnike suhteid võlausaldajatega. Aegumisel on individuaalne mõju ning aegumist

tuleb iga solidaarvõlgniku suhtes hinnata eraldiseisvalt. Aegumise peatumisel on

individuaalne mõju. Võlausaldaja nõue võib olla ühe solidaarvõlgniku suhtes aegunud ja teise

suhtes mitte.

5.13. Eeltoodud väljavõtete alusel on võimalik järeldada, et alates ajast, mil kannatanud

teatasid oma nõuetest hagejale, nende nõuete aegumine peatus kuni selle ajani, mil hageja tegi

kirjalikus vormis otsuse nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Hageja ei ole

selgelt välja toonud ega tõendanud, millal vastav kirjalik otsus kõigi kannatanute osas tehti.

Küll aga on selge, et väljamaksed nõuete rahuldamiseks tegi hageja 2021. aastal.

5.14. Saksamaa õiguse alusel kannatanute nõuete aegumine hageja osas peatus alates ajast,

mil kannatanud olid hagejale nõuetest teatanud. Asjas kogutud tõendite alusel ei saa järeldada,

et hageja oleks pidanud kannatanutega läbirääkimisi nõuete osas. Samuti ei saa hageja

esitatud tõenditest järeldada, millistel objektiivsetel põhjustel kahjuhüvitiste väljamaksmine

viibis ning millised asjaolud ei võimaldanud hagejal väljamakseid teha varem. Sisuliselt ei

oma need asjaolud aga käesolevas vaidluses tähtsust, sest selleks ajaks, mil hageja tegi

väljamaksed kannatanutele, olid nende nõuded kostja suhtes igal juhul aegunud.

5.15. Saksamaa õiguse järgi oleksid kannatanute nõuded kostja vastu olnud aegunud alates

01.01.2018. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kannatanud oleksid oma nõuetest

teatanud kostjale või pidanud kostjaga läbirääkimisi. Hageja on ekslikult järeldanud, et nõuete

aegumise peatumine tema suhtes peatas nende aegumise ka kostja suhtes. Kohus nõustub

kostja väidetega, et nii Saksamaa kui ka Eesti õiguse kohaselt omab aegumise peatumine

üksnes individuaalset toimet. Vastupidiseid järeldusi ei ole võimalik teha poolte

omavahelisele suhtele kohalduvast VÕS §-st 70.

5.16. Kuna hageja täitis enda kohustuse 2021. aastal ehk ajal, mil nõue kostja vastu oli juba

aegunud, ei kuulu hageja põhinõue VÕS § 70 lg 1 alusel rahuldamisele. Kuna põhinõue ei

kuulu rahuldamisele, ei ole võimalik rahuldada ka hageja sissenõutavaks muutunud või

edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise nõuet.

5.17. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Arvestades kostja esindajate keskmist

tunnitasu määra 182,50 eurot, oli maakohtu hinnangul põhjendatud õigusabikulude summa 20

759,40 eurot. Koos kostja tõlkekuludega 219,36 eurot on põhjendatud menetluskulud kokku

20 978,76 eurot. Kohus mõistis kostja taotlusel hagejalt välja viivise menetluskuludelt 20

978,76 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega rahuldada hagi.

2-22-7749

6.1. Kannatanute nõuete aegumistähtaeg algas õnnetuse toimumise aasta lõpust. Nõuete

aegumistähtaja viimane päev oleks olnud 02.01.2018. Kannatanud esitasid oma nõuded

aegumistähtaja jooksul.

6.2. Alates kannatanute poolt kahjust teatamisest hagejale kuni väljamaksete tegemiseni oli

aegumine VVG § 15 alusel peatunud. Hageja ei väida, et läbirääkimiste pidamine hagejaga

oleks peatanud kannatanute nõuete aegumise kostja vastu. Hageja leiab, et aegumistähtaeg

solidaarvõlgnike vahelises võlasuhtes ei ole saabunud VÕS § 70 lg 2 alusel.

6.3. Kannatanute nõuete aegumine ühe solidaarvõlgniku vastu ei välista kohustuse täitnud

solidaarvõlgniku tagasinõudeõigust. Solidaarvõlgnikul on võimalik alati esitada tagasinõue

teise solidaarvõlgniku vastu vähemalt kuue kuu jooksul pärast kohustuse täitmist. Hageja

esitas hagi enne aegumistähtaja lõppu ehk vähem kui kuue kuu jooksul solidaarkohustuse

täitmisest. Sellega peatus hageja nõude aegumine kostja vastu TsÜS § 160 lg 1 alusel. Hageja

ei täitnud aegunud nõuet, sest kannatanute nõuete aegumine tema suhtes oli peatunud.

6.4. Maakohtu poolt antud tõlgendus tekitab solidaarvõlgnike vahelistes suhetes palju

probleeme, sest hagejal ei olnud mitte ühtegi õiguslikku võimalust peatada aegumistähtaja

kulgemist poolte vahelistes õigussuhetes enne, kui nõuded läksid solidaarkohustuse täitmise

järel talle üle.

6.5. Aegumise kohaldamine oleks praegusel juhul hea usu põhimõtte vastane. Hageja on heas

usus arvestanud kannatanute nõuetega ja läbi viinud jaotusprotsessi. See viibis kolmepoolsete

läbirääkimiste, kus otsustati raudteeülesõidu taastamine ja mille osapooleks hageja ei olnud,

tõttu. Kostja on samal ajal hoidunud omapoolse kohustuse täitmisest. Kostja teadis juba

hiljemalt 2017. aastast, et hagejal on kostja kui solidaarvõlgniku vastu õigus esitada nõudeid

osas, milles hageja on solidaarkohustust täitnud. Sellele vaatamata ei astunud kostja ühtegi

sammu, et hüvitada kannatanutele otse kahju või teha varakahju hüvitamisel koostööd

hagejaga. Seetõttu on tuginemine aegumise väitele hea usu põhimõtte vastane.

6.6. Hageja oli veduki ja kostja haagise kindlustusandja. Kannatanute ees vastutasid hageja ja

kostja solidaarselt ja sisesuhtes jaotus nende vastutus võrdselt. Jaotusprotsess oli aeganõudev

ja kahju kindlakstegemine võttis palju aega. Hageja ei ole olnud tegevusetu ega ole

jaotusprotsessi venitanud. Solidaarkohustuse täitmisega läksid kannatanute nõuded seaduse

alusel hagejale üle. Hageja esitas kostja vastu nõudekirja 30.12.2021. Hageja nõuab kostjalt

solidaarkohustuse täitmist 599 999,99 euro ulatuses ning alates nõudest teatamisest kuni

nõude kohase täitmiseni viivist seadusjärgses määras.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendusi ei täienda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid.

2-22-7749

9. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kvalifitseerinud kannatanute nõude

hageja vastu, mille endale langemisest tulenevaid õigusi hageja siinses asjas teostab. Kuivõrd

aegumine sõltub nõude õiguslikust kvalifikatsioonist, võtab ringkonnakohus esmalt seisukoha

kannatanute nõude õigusliku aluse kohta.

Asjaoludest järeldub, et kannatanutele tekkis kahju lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt.

Rooma II määruse artikkel 4 lõike 1 järgi kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest

tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib. Järelikult kohaldub

kannatanute ning kahju tekitaja ja tema eest vastutava kindlustusandja vahelistele

õigussuhetele Saksamaa Liitvabariigi õigus.

Samale seisukohale jõudis Tallinna

Ringkonnakohus 11.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-15908 (otsuse punkt 10.1). StVG § 7

lg 1 (III köide tl 203, III köide tl 7) näeb ette, et kui mootorsõiduki või selle juurde kuuluva ja

sellega kaasa sõitva haagise käitamisel saab inimene surma, tervisekahjustuse või

kehavigastuse või saab asi kahjustada, on valdaja kohustatud kannatanule sellest tekkiva

kahju hüvitama. VVG § 115 lg 1 p 1 järgi (III köide tl 207, tõlge III köide tl 197) võib

kolmas isik esitada kahjunõude kindlustusandja vastu, kui tegemist on vastutuskindlustusega

kohustusliku kindlustuse seaduse kohase kindlustuskohustuse täitmiseks. Seega vastutab

haagisega veduki juht liiklusõnnetuse põhjustamisega kolmandatele isikutele põhjustatud

varalise kahju eest StVG § 7 lõike 1 järgi ja kannatanul on õigus esitada see nõue

kindlustusandja vastu VVG § 115 lg 1 p 2 alusel.

BGB § 195 (III köide tl 208, III köide tl 198) ja § 199 lõike 1 (III köide tl 209, tõlge III köide

tl 199) kohaselt aeguvad nõuded kolme aasta jooksul ning aegumist arvestatakse selle aasta

lõpust, kui võlausaldaja teab nõude aluseks olevaid asjaolusid ja võlgniku isikut või oleks

pidanud ilma raske hooletuseta nendest teada saama. Pooled on esitanud menetluses erinevaid

seisukohti sellest, kas kannatanute nõuded oleksid ilma aegumise peatumiseta hageja vastu

aegunud ja aegusid kostja vastu kas 31.12.2017 või 02.01.2018.

10. Euroopa Kohtu 21.01.2016 otsuses liidetud kohtuasjades C-359/14 ja C-475/14 Rooma I

ja Rooma II määrustele tõlgendusest saab järeldada, et Rooma I ja Rooma II määruseid tuleb

tõlgendada nii, et õigus, mida kohaldatakse tagasinõudele, mis on vedukijuhi põhjustatud

liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle

liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu, määratakse

kindlaks Rooma I määruse art 7 alusel, kui sellele õnnetusele Rooma II määruse art 4 jj alusel

kohaldatavad kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse normid näevad ette kahju

hüvitamise kohustuse jaotuse. Seega kohaldub poolte omavahelisele suhtele

(tagasinõudeõigusele) Eesti õigus kui kindlustuslepingule kohalduv õigus.

11. Apellatsioonkaebuses märgib hageja üheselt, et ei tugine sellele, et kannatanute nõuete

aegumistähtaeg kostja suhtes oleks aegunud või peatunud ning et kannatanutel endil ei olnud

tõenäoliselt pärast 02.01.2018 võimalik kostja vastu nõudeid esitada. Maakohus tuvastas, et

kannatanute nõuded kostja vastu on aegunud, millise järeldusega ringkonnakohus nõustub

neid põhjendusi kordamata. Hageja täitis oma kohustuse kannatanute ees 2021. a lõpus. Oma

kindlustusagendile on hageja väljamaksed teinud 24.11.2021 ja 01.12.2021. Samas esitas

hageja hagi kostja vastu 24.05.2022. Seega täitis hageja kannatanute ees kohustuse ajal, mil

kannatanute nõuded kostja vastu olid juba aegunud, kuivõrd kostja vastu aegusid need juba

hiljemalt 02.01.2018.

2-22-7749

12. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. VÕS § 70 lg 3 sätestab, et sama sätte lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui solidaarvõlgnik

täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli aegunud tema või solidaarvõlgniku suhtes, kellele ta

tagasinõude esitas. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et tegemist on ebaõnnestunud

seadusesättega ning seadusandja tahe ja kirjapandu erinevad teineteisest, kuivõrd VÕS § 70

lg-t 3 peaks kohaldatama selliselt, et lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui nõue on aegunud nii

kohustuse täitnud solidaarvõlgniku kui ka regressinõude saanud solidaarvõlgniku suhtes.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. VÕS § 70 lg 3 sätestab lõike 2 kohaldamise jätmiseks kaks

alternatiivset tingimust: nõue on aegunud kas kohustuse täitnud solidaarvõlgniku või

solidaarvõlgniku suhtes, kellele tagasinõue esitatakse. Maakohus on õigesti tuvastanud, et

kannatanute nõuded hageja suhtes ei olnud nende täitmise ajal aegunud, kuid olid aegunud

kostja suhtes. Seega VÕS § 70 lg 3 järgi sama sätte lõikes 2 sätestatut kohaldada ei saa.

12.2. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et aegumine tuleks jätta VÕS

§ 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata. Hageja on esile toonud, et arvestas

heas usus kannatanute nõuetega ning viis läbi jaotusprotsessi. See venis kolmepoolsete

läbirääkimiste tõttu raudteesõlme taastamise osas, mille osapool hageja ei olnud. Riigikohus

on korduvalt selgitanud, et teatud juhtudel võib nõude aegumise vastuväitele tuginemine olla

vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKo 25.03.2020, 2-16-14644, p 16, RKTKo 19.12.2014,

3-2-1-135-14, p 14 ja RKTKo 17.02.2016, 3-2-1-169-158, p 11). Siiski tuleneb eelviidatud

praktikast, et selleks, et aegumise vastuväitele tuginemine oleks vastuolus hea usu

põhimõttega, tuleks tuvastada asjaolud, mis oleksid hea usu põhimõttest tulenevalt

etteheidetavad kostjale. Sellisteks asjaoludeks saaksid eelkõige olla kostjapoolne õiguste

kuritarvitamine või vastuoluline käitumine. Antud vaidluses neid ei esine. Asjaoludest, et

hageja arvestas kannatanute õiguste ja huvidega ning et jaotusprotsessi venitasid hageja

hinnangul kolmepoolsed läbirääkimised (mille osapooleks ei olnud ei hageja ega kostja), ei

ole võimalik järeldada kostja hea usu põhimõtte vastast käitumist.

Nõustuda ei saa ka väitega, et hagejal puudusid õiguslikud võimalused tagasinõude aegumise

vältimiseks sisesuhtes kostjaga. VVG § 109 (IV köide tl 75 ja kommenteeritud väljaande

väljavõte IV köide tl 76) ja LKindlS § 25 lg 5 järgi saanuks aga hageja teha jaotusprotsessis

prognoositavad väljamaksed juba enne seda, kui pikaaegsed kolmepoolsed läbirääkimised

lõppesid. Sellega oleks hageja saavutanud kahju kannatanud isikute tagasinõudeõiguse endale

langemise ning oleks saanud esitada aegumistähtaja jooksul kostja vastu hagi. Hageja väidet

kahju varasema hüvitamise võimatuse kohta kummutab ka tõsiasi, et tsiviilasjas nr 2-17-

15908 oli hagejal võimalik samast kahjujuhtumist tuleneva kahju osas kostja vastu nõue

esitada.

Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et kostja pahatahtlikkus tulenes

asjaolust, et kostja ei astunud samme kannatanutele kahju hüvitamiseks. Asjas tuvastatud

asjaolude kohaselt ei esitanud kannatanud kostja vastu nõudeid, mistõttu ei saanud kostja neid

ka menetleda. Ka asjaolust, et hageja on kostjat teavitanud nõuete olemasolust, ei saa tuletada

kostja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Seejuures ei väida hageja, et kostja käitumine

oleks olnud vastuoluline või et kostja oleks mistahes ajahetkel avaldanud, et kavatseb

tulevikus esitatavad nõuded täita või ei sooviks tugineda aegumisele. Ainuüksi asjaolust, et

kostja pidi teadma, et tulevikus kahju suureneb ega asunud nõudeid omaalgatuslikult täitma

olukorras, kus neid ei olnud talle esitatud, ei saa tuletada hea usu põhimõtte vastast käitumist.

Kostja on juba 15.05.2019 e-kirjas hagejat teavitanud, et kavatseb nädal varem esitatud nõuete

2-22-7749

osas tugineda aegumise vastuväitele. Seega ei ole kostja käitumine aegumise ega ka nõuete

täitmise osas olnud vastuoluline.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda.

14. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetluskuludena palus kostja hagejalt apellatsiooniastmes välja mõista 5953,60 eurot koos

käibemaksuga, millele lisandub hüvitis 03.09.2024 kohtuistungi eest vastavalt istungi

kestusele. Kostjale on enne 03.09.2024 kohtuistungit osutatud õigusabi kokku 25 tunni 10

minuti ulatuses. Kostjale osutati ringkonnakohtu menetluses õigusabi tunnitasumääraga 180–

205 eurot ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga 219,60–250,10 eurot. Kostja palus välja

mõista viivise menetluskuludelt.

Ringkonnakohus leiab, et kostja lepinguliste esindajate tunnitasu suurus (kahe esindaja

keskmine tunnitasu 192,50 eurot ((180+205)/2), millele lisandub käibemaks) on põhjendatud

ning vastab keskmisele tasumäärale sarnastes asjades. 03.09.2024 esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsile

ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele (koos selleks ettevalmistavate tegevustega ja

vastuse redigeerimisega) 19 tundi 45 minutit. Arvestades menetluse keerukust, samuti asjaolu,

et apellatsioonkaebusega taotles hageja uue otsuse tegemist, mistõttu vajasid kostja

seisukohalt käsitlemist lisaks aegumist käsitlevatele teemadele ka kahju hüvitamise sisulised

aspektid, peab ringkonnakohus nimetatud ajakulu põhjendatuks.

03.09.2024 istungiks valmistumisele on menetluskulude nimekirja kohaselt kulunud 5 tundi

25 minutit. Põhjendatud ajakuluks peab ringkonnakohus ühe esindaja ajakulu 1 tunni ulatuses.

Põhjendamatu ajakulu on seega 4 tundi 25 minutit. 03.09.2024 istung kestis 48 minutit. Kohus

peab põhjendatuks ühe esindaja osalemist ringkonnakohtu istungil. Seega koos

ettevalmistumisega on põhjendatud ajakuluks 1 tund 48 minutit.

Kostja on esile toonud, et kostja on registreeritud piiratud käibemaksukohustuslasena ega saa

õigusabikuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb menetluskulu välja mõista koos

käibemaksuga.

Arvestades kostja esindajate keskmist tunnihinda koos käibemaksuga 234,85 eurot

((219,60+250,10)/2), peab kohus põhjendatuks menetluskulude suuruseks 5061,02 eurot, s.o

õigusteenuse osutamist 21 tunni 33 minuti ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)