3-22-1305/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-1305

Otsuse kuupäev

20. september 2024

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

MT kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.02.2022.a

maksuotsuse nr 12.2-3/052033-22 tühistamise ja

vaideotsuse osalise tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja MT

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Indrek Lind

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta

menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

3. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev

apellatsioonkaebuse esitamiseks on 21.10.2024.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

4. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 25).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Maksu- ja Tolliamet tegi 22.02.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/052033-22 (dtl 37-56,

edaspidi maksuotsus), millega ta kohustas kaebaja MT tasuma maksusumma 11 883,83 eurot.

Tegemist on 2018. aasta füüsilise isiku tulumaksuga. Maksuotsuses on viidatud 18.11.2021.a

kontrolliaktile nr 12.2-3/052033-21 (dtl 443-455), mis on maksuotsuse lahutamatu osa.

Kaebajale maksukohustuse panemise aluseks on asjaolu, et kaebaja sai 2018. aastal tulu, mida

ta ei deklareerinud füüsilise isiku tuludeklaratsioonis. Deklareerimata tulu summa on 53 450

eurot. Kaebaja tegi oma pangakontole sularaha sissemakseid 33 450 eurot ja pangakontole

laekus 01.06.2018 OÜ-lt X 20 000 eurot laenude tagastamise nime all. Kaebajal oli kohustus

deklareerida need summad oma tuluna. Maksukorralduse õiguslikuks aluseks on

tulumaksuseaduse § 1 lg 1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 12 lg 1, § 36 lg 1, § 44 lg 1 ning

maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg 4.

Kaebaja ei ole vähemalt viimase kümne aasta jooksul saanud palgatulu või tulu seoses

sellega, et ta on mitmete äriühingute omanik ja juhatuse liige. Kaebaja on aastatel 2011-2017

saanud renditulu keskmiselt 757 eurot aastas. Samas on kaebaja teinud pangakontole

sularahas sissemakseid, paigutanud summasid investeerimiskontole, tasunud korteri

liisingumakseid, andnud tuttavatele sularahas ja pangakontodelt laenusid, teinud seotud

äriühingute osakapitali suurendamiseks sissemakseid, tasunud igapäevakulude ja reisikulude

eest.

Kaebaja põhjendas sularaha sissemakseid sellega, et ta on aastate jooksul saanud raha oma

vanematelt A ja H, kellel olid suured säästud sularahas ja kes tegutsesid ettevõtluses ja

finantsturgudel. Vastustaja leidis, et kaebaja vanematel puudusid tulud sularahas summade

säästmiseks ja kaebaja väited raha päritolu kohta ei ole usutavad.

On usutav, et kaebaja vanemate poolt tema pangakontodele üle kantud summad pärinesid

osaliselt kaebaja väärtpaberitehingutest. Kaebaja omas vanemate arvelduskontode

käsutusõigust ja kasutas vanemate arvelduskontosid väärtpaberitehingute tegemiseks.

Summasid kanti vanemate kontodelt kaebaja kontole selgitusega „Makse oma kontode vahel“.

Kaebaja väide, et ta andis 07.05.2018 sularahas OÜ-le X (edaspidi ka osaühing) laenu, ei ole

usaldusväärne. Kaebajal puudusid sissetulekud, mille arvel laenu anda. Kaebaja oli osaühingu

juhatuse liige, kuid väljamakseid juhatuse liikmele või osanikule ei ole deklareeritud. Kaebaja

on oma seletusi laenutehingute kohta muutnud. Ka varem liikusid osaühingu tasutud summad

kaebaja vanemate kontodelt edasi kaebaja kontole. Kontodelt nähtub korduvaid osaühingu

kandeid laenude tagastamiseks, kuid ei nähtu teistpidi kandeid ehk laenude andmist.

2. Kaebaja esitas 01.04.2022 vaide, milles ta muuhulgas taotles maksuotsuse kehtetuks

tunnistamist. Vastustaja jättis 03.05.2022.a vaideotsusega nr 6-1/5128-2 (dtl 71-77, edaspidi

vaideotsus) vaide rahuldamata. Kaebaja väitel sai ta vaideotsuse kätte 15.05.2022. Vastustaja

kinnitas seda.

3. Kaebaja esitas 14.06.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse maksuotsuse ja vaideotsuse

tühistamise nõudes, menetluse käigus esitas kaebaja täiendava avalduse. Kaebaja seisukohad

on kokkuvõtvalt järgmised.

Kaebaja ei ole tuludeklaratsioonis valeandmeid esitanud. Kaebaja sai sularaha 33 450 eurot

oma vanematelt. Kaebaja on esitanud A ja H pangakontode väljavõtted perioodil 01.01.2000 -

01.01.2018, mis tõendavad ülekannete ning sularaha sisse- ja väljamaksete toimumist.

Kaebaja on esitanud ka vanemate väärtpaberikontode väljavõtted seisuga 01.01.2005 (dtl 11-

12), A väärtpaberikonto väärtus oli 109 368,20 eurot ja H konto väärtus 78 203,69 eurot.

Need tõendavad, et kaebaja vanemad olid varakad. P on kinnitanud, et ta tasus 2013. aastal

OÜ X osa müügihinna 54 324,90 eurot A sularahas (dtl 14). Kaebaja vanematelt saadud ja

pärast nende surma päritud sularaha oli 2018. aasta lõpuks kaebaja kontole pandud.

Päritud sularaha ilmus vanemate elukohtadest välja pikema aja jooksul ja mitmetest asu- ja

peidukohtadest. Pärimismenetluses pärandvara koosseisu kuuluvat vallasvara ega sularaha

eraldi üles ei loetletud. Kaebaja oli ainus pärija ja pärandvara inventuuri vms protseduuri

läbiviimiseks puudus otsene vajadus.

Laenude andmine ja tagastamine kaebaja ja OÜ X vahel on tõendatud osaühingu

raamatupidamise dokumentide ja juhatuse liikme seletusega (dtl 16-17, 19, 21, 35). Selle

põhjal on vale vastustaja väide, et kaebaja sai 01.06.2018 laenu tagasi teist korda. Laenu

andmine toimus varem sõlmitud raamlepingu alusel.

Kaebaja on tõendanud reaalselt toimunud majandustehingud. Sellel, kui tehingud on

vastustaja hinnangul arusaamatud, ei ole õiguslikku tähendust. Kaebaja ei pea tõendama

kolmandate isikute varalist olukorda või nende tehtud tehinguid. OÜ X oleks tulnud

maksumenetlusse kaasata, kuna maksuotsuse kehtima jäämise korral on kaebajal jätkuvalt

osaühingu vastu laenu tagastamise nõue. Maksuotsusest ei selgu, millise tulumaksuseaduse §

12 sätestatud tuluga on vastustaja väitel tegemist.

Rikutud on menetlusnorme, kuna kolmandatelt isikutelt ei ole maksumenetluses

asjassepuutuvat teavet küsitud või on seda tehtud valikuliselt ning kaebajale ei ole tutvustatud

maksukohustuslase õigusi ja kohustusi.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi oma varasemate seisukohtade

juurde. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et tema valduses olid 2018. aastal väidetavalt

vanematelt saadud sularahas kogutud säästud. Samuti ei ole kaebaja suutnud tõendada, et

tema arveldusarvele kantud 20 000 eurot oli tema poolt antud laenu tagastus. Tõendid, mille

kaebaja esitas, ei ole asjakohased (ei tõenda 2018. aastal kaebaja valduses olnud sularaha

päritolu). Tõendid ei ole usaldusväärsed, kuna kaebaja ja P on seotud äritegevuse kaudu,

kaebaja on olnud oma ema esindaja enamikes tehingutes ning tegemist on kontrollimatu

tõendiga. Kui kaebaja on arveldused teinud viisil, millega ei vormistata tehingu ajal

dokumente ja tasumisi / raha üleandmisi, siis on ta ise võtnud endalt võimaluse oma

maksukohustuste õigsust tõendada.

Vastustaja juhtis tähelepanu, et kaebaja taotleb vaideotsuse osalist tühistamist. Vaideotsus

käsitles ka intresside kustutamist, mis ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse esemeks.

Kohtu seisukoht

5. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja 2018. aasta tuludeklaratsioonis ei ole tuluna deklareeritud

sularaha sissemakseid 33 450 eurot ja 01.06.2018 OÜ-lt X kaebaja pangakontole laekunud

summat 20 000 eurot. Vaidluse esemeks on, kas kaebaja jättis need summad oma tuluna

deklareerimata õiguspäraselt.

6. Kuna kohus käsitleb maksustamisperioodina aastat 2018, siis viitab kohus edaspidi

31.12.2018.a seisuga kehtinud tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) sätetele. Ka 2018. aasta

kestel tehti tulumaksuseaduses muudatusi, kuid need ei mõjuta käesoleva asja lahendamist.

7. TuMS § 1 lg 1 alusel maksustatakse tulumaksuga maksumaksja tulu, millest on tehtud

seadusega lubatud mahaarvamised. TuMS § 12 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse

residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest

tuluallikatest saadud tulu. Viidatud säte sisaldab ka võimalike tuluallikate näitlikku loetelu

(seaduses kasutatakse sõnastust „sealhulgas“). Tulumaksuseadus sisaldab arvukalt sätteid

erandite kohta, s.o summade kohta, mida tulumaksuga ei maksustata.

TuMS § 36 lg 2 sätestab, et maksumaksja on kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust

sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud

andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.

MKS § 58 alusel tuleb maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente säilitada

vähemalt 7 aastat dokumendi koostamisele või saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates.

Eeltoodu tähendab, et tulumaksuseadus on üles ehitatud selliselt, et n-ö vaikimisi on mistahes

tulu puhul tegemist maksustatava tuluga. Selleks, et tegemist ei oleks maksustatava tuluga,

peab see olema konkreetselt sätestatud mõne tulumaksuseaduse sättega. Kaebajal tuleb

tõendada seda, et tegemist on maksuvaba tuluga, kuna see on asjaolu, millele kaebaja tugines

tuludeklaratsiooni esitades ja tugineb ka kohtuvaidluses (HKMS § 59 lg 1).

8. Õige ei ole kaebaja väide, et maksuotsuses oleks pidanud välja tooma, millist liiki

maksustatava tuluga on tegemist. Küll aga saab maksumenetlusele ette heita, et vastustaja ei

ole selgitanud kaebajale võimalikke sätteid, millele kaebaja saaks tugineda tulu maksustamata

jätmisel, ja vajadust esitada tõendid, mis nende konkreetsete sätete kohaldamist võimaldavad.

Kohus kõrvaldas eeltoodud puuduse kohtumenetluses, 10.08.2024.a määruses antud

selgitustega. Kohus andis pooltele tavapärasest pikema tähtaja seisukohtade ja tõendite

esitamiseks.

Sularaha sissemaksed kaebaja pangakontole 33 450 eurot

9. Kaebaja pangakontole tehtud sularaha sissemaksete 33 450 euro osas saab kaebaja väiteid

seostada TuMS § 19 lg 3 p 6 (tegemist on füüsiliselt isikult saadud kingitusega) või § 15 lg 4

p 1 (tegemist on vastu võetud pärandvaraga).

Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et ta sai vaidluse all olevad

summad oma vanematelt kinkena või pärandina. Kaebaja kinnitas maksumenetluses, et

kaebaja ja tema vanemad sularaha üleandmise kohta dokumente ei koostanud (dtl 296).

Kohtumenetluses avaldas kaebaja, et pärandi vastuvõtmisel ei tehtud pärandi inventuuri, ta ei

avaldanud pärimisasja algatamisel notarile pärandvara koosseisu vms. Kaebaja avaldas

maksumenetluses, et pärandina sai ta vallasasjadena vaid vanemate eluruumide sisustuse (dtl

306, kohtuasja dokumentide põhjal päris kaebaja ka kinnisasjad ja pangakontodel oleva raha).

Õige ei ole see, et vastustaja on omistanud kaebajale kohustuse dokumenteerida oma

vanemate või muude isikute tehinguid või dokumenteerida tehinguid tagantjärele. Kaebaja

vastutusalas oli dokumenteerida tehingu toimumise ajal need tehingud, mille pooleks ta oli.

S.h kui kaebaja võttis vastu sularaha, siis oli TuMS § 36 lg 2 alusel kaebaja vastutusalas

dokumenteerida see viisil, mis võimaldab hiljem kindlaks teha, kas tegemist on maksustatava

tuluga või mitte.

10. Kohtuasjas välja toodud asjaoludel saab kaebaja tuluallikaid pidada ebaharilikeks. Tulud,

mida kaebaja deklareerib, on väga napid. 2018. aastal deklareeris kaebaja intressitulu 5

200,14 eurot ja renditasu 769 eurot. Samas on kaebaja käsutuses küllalt suured rahasummad.

Kaebaja pangakonto EE77oooooooooooo (EUR) väljavõte 2018. aasta kohta (dtl 110-147)

näitab, et konto algsaldo oli 12 437,71 eurot, konto kreeditkäive (laekumised) oli 157 782,98

eurot (keskmiselt 13 148,58 eurot kuus), deebetkäive 95 329,92 eurot (keskmiselt 7 944,16

eurot kuus) ja lõppsaldo 74 890,77 eurot. Arvestatav käive toimus ka kaebaja kontol

EE00000000 (EUR, dtl 150-153). Selle konto algsaldo oli 22 373,39 eurot, kreeditkäive 68

151,32 eurot, deebetkäive 90 524,71 eurot ja lõppsaldo 0. Sarnane on kaebaja majanduslik

olukord olnud juba aastaid (dtl 155).

Mõistlikule isikule peab sellises olukorras olema äratuntav, et tal tuleb oma tulusid põhjalikult

dokumenteerida, et vajadusel tõendada tulude päritolu ja lahendada küsimus, kas need

kuuluvad maksustamisele.

11. TuMS § 36 lg 1 kohaselt võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu tulumaksuga

maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus.

Kui kaebaja ei ole tõendanud sularaha oma valdusse saamise alust ja aega, siis oli õige võtta

sularaha tuluna arvesse maksustamisperioodil, mil kaebaja selle oma kontole kandis.

12. Kaebaja või vastustaja hüpotees selle kohta, kust pärines kaebaja valduses olnud ja tema

kontole kantud sularaha, ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust. Oluline on see, kas on

tõendatud konkreetsete sissemaksete pärinemine allikast, mis välistab selle maksustamise

tulumaksuga.

S.h ei muuda maksuotsust õigusvastaseks asjaolu, et kõik väited, millele vastustaja oma

hüpoteesi käsitlemisel tugines, ei olnud õiged. Kohtuasja dokumentide põhjal olid kaebaja

vanemad varakad isikud ja nende käsutuses on olnud sularaha. Kaebajal, tema vanematel ja

OÜ-l X olid tihedalt läbipõimunud majanduslikud suhted. Muuhulgas nähtub see järgmistest

tõenditest.

* OÜ X äriregistri andmete (dtl 599-604) põhjal kanti osaühing äriregistrisse 18.07.2001. A

oli osaühingu asutaja, osanik kuni 07.11.2013 ja juhatuse liige kuni 11.11.2013. Kaebaja on

sama osaühingu osanik ja juhatuse liige alates 11.11.2013. Kaebaja tegutses ka varem

osaühingu esindajana A 30.08.2001 antud volikirja alusel (dtl 606).

* Kaebaja, A, H, OÜ X ja osaühingu juhatuse liige P on teinud pika aja jooksul arvukaid

omavahelisi tehinguid. Kaebaja esitas andmed aastatel 2001-2014 toimunud

kinnisvaratehingute kohta (dtl 460), tehingutesse oli kaasatud 22 kinnistut, poolteks olid

kaebaja, A, OÜ X, kolmel juhul ka muud isikud. Vastustaja koostas ka omapoolse ülevaate

kaebaja kinnisvaratehingutest (dtl 584-585). Kaebaja tegutses mitmes tehingus A

esindajana: 15.09.2010 (dtl 589-598), 07.11.2013 (dtl 702-707) 05.05.2014 (dtl 750-760).

* Kaebaja vanematele kuulusid väärtpaberid, millega tehti aktiivselt tehinguid. Seisuga

01.01.2005 oli A väärtpaberikonto väärtus 109 368,20 eurot ja H konto väärtus 78 203,69

eurot (dtl 11-12). Seisuga 31.12.2010 oli H väärtpaberikonto väärtus 51 850,01 eurot (dtl

330-331) ja A väärtpaberikonto väärtus 22 324,06 eurot (dtl 338).

* Kaebaja ja tema vanemate pangakontode vahel on aastate jooksul toimunud arvukaid

kandeid suurtes summades. A konto väljavõte päringuga saaja/maksja „T“ (dtl 575-578)

näitab, et aastatel 2011-2014 oli selliste maksete deebetkäive 77 664 eurot ja kreeditkäive 29

400 eurot. Sama päring H kontol (dtl 579-583) näitab, et aastatel 2011-2016 oli selliste

maksete deebetkäive 69 370 eurot ja kreeditkäive 4 765,85 eurot.

* Mitmetel kannetel kaebaja ja tema vanemate kontode vahel on selgituseks „Makse oma

kontode vahel“ (vt näiteks dtl 301-304).

* A andis kaebajale 15.09.2010 üldvolituse teha tema nimel mistahes tehinguid (dtl 761-

762).

* Kaebaja kinnitab et ta on oma vanemate kontodele teinud sularaha sissemakseid aastatel

2000 - 2010 kokku 170 056 eurot ning vanemate kontodele sularahas sisse makstud summad

on sageli kaebaja kontole üle kantud (dtl 7), samuti seda, et tema ja vanemate rahalised

suhted olid omavahel tihedasti läbi põimunud (dtl 461).

Eeltoodu ei tõenda, et sularaha, mille kaebaja maksis oma kontole 2018. aastal, on saadud A

või H kinke või pärimise teel või muul TuMS sätestatud viisil, mille puhul on tegemist

maksuvaba tuluga. Tulu maksustamata jätmiseks ei ole piisav see, et kaebaja hüpotees on

võimalik. Samavõrd on võimalikud mitmed teised hüpoteesid, s.h et sularaha pärineb allikast,

mis on võrreldav palgatulu, juhatuse liikme tasu, vara võõrandamisest saadud tulu või

ettevõtlusest saadud tuluga. Kohus andis 10.08.2024.a määruses kaebajale võimaluse

põhjendada, miks toetavad tõendid kaebaja arvates ülekaalukalt just tema hüpoteesi. Kaebaja

selliseid põhjendusi ei esitanud.

OÜ X ülekanne 01.06.2018

13. Laenu tagastamisena saadud rahasumma ei ole oma olemuselt tulu. Seega tuleb kindlaks

teha, kas on tõendatud, et OÜ X 01.06.2018.a ülekanne kaebaja kontole, mille selgitus on

„laenu tagastus“, tehti ka tegelikult laenu tagastamiseks. Vaidluse keskmes on küsimus, kas

kaebaja on andnud osaühingule laenu, mida see sai 01.06.2018.a kandega tagastada.

14. Kaebaja viitab järgmistele tõenditele:

- kassa sissetuleku order 07.05.2018 selle kohta, et osaühing võttis kaebajalt sularahas vastu

20 000 eurot selgitusega laen (dtl 21);

- osaühingu raamatupidamise konto nr 90 „Laenud“ kanded (dtl 35);

- laenuleping 02.01.2015 (dtl 421-422). Selle kohaselt annab kaebaja osaühingule laenu

summas kuni 100 000 eurot, laenusumma antakse üle tulevikus osaühingu taotlusel, laenu

andmine ja tagastamine toimub ülekande teel, laenu tagastamise lõpptähtaeg on 01.01.2022;

- osaühingu juhatuse liikme P 10.06.2022.a kinnitus laenu andmise kohta.

15. Vastustaja tugineb järgmistele tõenditele:

- kaebaja maksumenetluses antud seletused. Kaebaja algselt väitis, et 01.06.2018.a

ülekandega tagastati laen, mille kaebaja andis 2015. aastal. Väite laenu andmise kohta 2018.

aastal ja sellega seotud dokumendid esitas kaebaja pärast seda, kui vastustaja selgitas, et

2015. aastal antud laenu oli kaebaja juba täielikult tagasi saanud;

- osaühingu juhatuse liikme P 28.08.2020.a seletus, et laen anti 2015. aastal.

16. Kohtu hinnangul on ülekaalus tõendid selle kohta, et 07.05.2018 kaebaja osaühingule

laenu ei andnud. Kaebaja andis 2015. aastal osaühingule laenu 35 000 eurot, mis tagastati

kahe maksena: 25 000 eurot novembris 2015 ja 10 000 eurot 11.01.2018. Ülekandele

01.06.2018 summas 20 000 eurot selgitusega „laenu tagastus“ ei eelnenud laenu andmist, seda

ei saa käsitleda laenu tagastusena ja tegemist on tulumaksuga maksustamisele kuuluva

summaga.

Kohtuasja dokumentidest nähtub, et

- kaebaja kinnitusel palus vastustaja 29.06.2020 kaebajal esitada andmed osaühingu poolt

11.01.2018 ja 01.06.2018 teostatud maksete kohta kogusummas 35 000 eurot (dtl 463);

- kaebaja selgitas 22.07.2020, et laen osaühingule pärineb aastast 2015, tegemist oli laenuga

soetamaks osaühingule uusi kinnistuid ja raha laenu andmiseks sai ta vanematelt (dtl 296-

297);

- vastustaja juhtis 08.10.2020 tähelepanu sellele, et osaühing tagastas 2015. aastal sularahas

antud laenust 25 000 eurot novembris 2015 ja palus selgitada, millistel alustel sai kaebaja

laenu 2018. aastal teistkordselt tagasi (dtl 425);

- kaebaja selgitas 06.11.2020, et ta andis 07.05.2018 osaühingule täiendavalt laenu 20 000

eurot (dtl 292-293).

Osaühingu juhatuse liige P selgitas 28.08.2020, et laenuleping kaebajaga on sõlmitud

02.01.2015 n.ö lahtise / jooksva saldoga kuni 100 000 eurot. Laenusumma üleandmist

kinnitab seletuse lisaks olev order (dtl 405-406). Seletusele on lisatud order 35 000 euro

üleandmise kohta 20.07.2015. Laenu andmist 2018. aastal ei ole nimetatud (dtl 418).

Eeltoodu tähendab, et nii kaebaja (laenuandja ja laenuvõtja juhatuse liikme) kui ka P

(laenuvõtja juhatuse liikme) algsete seletuste kohaselt andis kaebaja osaühingule laenuna üle

35 000 eurot ja see toimus 2015. aastal. Nendel tõenditel on suurem kaal kui kaebaja ja P

hilisematel kinnitustel, et kaebaja andis osaühingule ka 2018. aastal laenuna üle 20 000 eurot,

ja selle kohta esitatud dokumentidel.

Kaebaja ja P seletuste muutmist ei põhjenda piisavalt see, et tegemist oli ammu toimunud

sündmustega. Mõlemad isikud olid maksumenetluse läbiviimise ajal ja on ka praegu

osaühingu juhatuse liikmed ning neil oli võimalus juba esimese seletuse andmisel asjaolud

osaühingu dokumentidest üle kontrollida.

17. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, et vastustaja peab ebausaldusväärseks kõiki

tõendeid, mille allikas on tema või temaga seotud isikud. Vastustaja pidas tõendatuks laenu

andmist 2015. aastal ja selle tagastamist muuhulgas jaanuaris 2018. Kaebaja kontole

11.01.2018 laekunud summat ei ole kaebaja maksustatava tulu hulka arvatud. Vastustaja on

põhjendatult hinnanud ebausaldusväärseks tõendid, mis on esitatud hiljem ja on algsete

dokumentidega vastuolus.

18. Majandusaasta 2018 aruanne ei kajasta konkreetseid laenutehinguid. Samas oleks

majandusaasta aruanne saanud neid kajastada.

Osaühing oli 2018. aastal väikeetevõtja raamatupidamise seaduse (redaktsioon 01.01.2018-

30.06.2019, edaspidi RPS) § 3 p 15 tähenduses. Osaühing ei olnud mikroettevõtja RPS § 3 p

14 tähenduses, kuna täidetud ei olnud tingimus, et osaühingul on üks osanik, kes on ka

juhatuse liige. Osaühingul oli kaks osanikku ja juhatuse liiget.

RPS § 21 lg 3 p 5 alusel oli väikeettevõtjal kohustus avalikustada lühendatud

raamatupidamise aastaaruande lisades tehingud seotud osapooltega (osapoolte kirjeldus,

tehingute maht, saldod ja muu teave tehingute kohta, mis on vajalik ettevõtte finantsseisundi

mõistmiseks). Raamatupidamise Toimkonna juhendi RTJ 15 „Lisades avalikustatav

informatsioon“ (RT I, 23.12.2017, 54) punktidest 18-20 tuleneb, et seotud osapooleks on

muuhulgas ettevõtte juhtkond, avalikustatakse seotud osapooltega tehtud tehingute liik ja

maht aasta jooksul ning üheks avalikustamisele kuuluvaks tehingu liigiks on laenude andmine

või saamine.

Kaebaja väidetele oleks lisanud olulist kaalu see, kui majandusaasta 2018 aruandes oleks

kajastatud laenusuhted temaga nii, nagu kaebaja neid kirjeldab.

19. Vastustaja hüpotees, et tegemist oli osaühingust raha maksuvaba väljaviimisega või

juhatuse liikmele tasu maksmisega, ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust. Oluline on

see, et kaebaja ei ole tõendanud alust jätta see summa tema maksustatava tulu hulka arvamata.

Muud väited, kokkuvõte

20. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, et maksumenetlusse oleks tulnud kaasata OÜ X,

kuna kaebuse rahuldamata jätmise korral on osaühingul endiselt kaebaja ees võlg.

Maksuotsuse tegemisel aluseks võetud asjaolu, et 01.06.2018.a makse ei olnud laenu

tagastamine, omab tähtsust üksnes maksumenetluses. Vastustajal ei ole pädevust ega volitusi

tuvastada asjaolusid nii, et see on eraõigusliku õigussuhte pooltele siduv või loob eraõigusliku

nõudeõiguse. Kui tehingu pool leiab, et teine pool on talle võlgu (lepinguline kohustus on

täitmata), siis saab selle täitmist nõuda eeldusel, et tehingu teine pool võlga tunnistab või

maakohus on võlgnevuse välja mõistnud.

21. Kaebaja heidab vastustajale ette, et kolmandatelt isikutelt ei ole maksumenetluses

piisavalt teavet küsitud. Kohtu arusaamisel peab kaebaja silmas seda, et teavet oleks tulnud

küsida OÜ-lt X ja P. Samas on kohtuasja materjalide hulgas arvukalt seletusi ja dokumente,

mille on esitanud osaühingu nimel P. Kohtule ei ole äratuntav, miks oleks vastustaja pidanud

koguma teavet, mille kaebaja on juba esitanud.

Õige ei ole kaebaja väide, et talle ei selgitatud maksumenetluses tema õigusi ja kohustusi.

Vastavad selgitused on antud maksumenetluse alustamisel 05.03.2020 (dtl 92-96).

22. 2018. aasta tulu deklareerimise tähtaeg oli 31.03.2019. Maksuotsus on tehtud enne, kui

sellest tähtpäevast möödus kolm aastat (MKS § 98 lg 1). Maksuotsuse õiguspärasust ei mõjuta

see, kas kaebaja jättis vaidluse all oleva tulu deklareerimata tahtlikult, ning kohus seda

küsimust ei käsitle.

23. Kohus leiab kokkuvõttes, et maksuotsus on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Vaideotsusele (osas, milles see käsitleb maksuotsust) ei ole kaebaja

iseseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas

vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide

rahuldamata jätmise kohta. Kuna kohus vaidlustatud käskkirja ei tühista, siis jätab kohus

rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõude. See tähendab, et kohus jätab kaebuse

tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud. Selgitused

24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja

kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus

jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.

25. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus

apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks