2-24-3376/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Meelis Eerik

Kohtujurist

Maris Adamson-Särgava

Määruse tegemise aeg ja koht

19.09.2024.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-3376

Tsiviilasi

Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553, asukoht

Toompuiestee 35 10149 TALLINN) hagi K. H. (H., isikukood

xxxx, elukoht xxxx) vastu võla nõudes

Hagihind

Menetluse liik

12 199,39 eurot

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista K. H.lt Julianus Inkasso OÜ kasuks võlgnevus summas 10 806,08

eurot.

3. Välja mõista K. H.lt Julianus Inkasso OÜ kasuks viivis põhinõudelt 9543,24

eurolt määras 0,04% päevas alates 29.02.2024 kuni võlgnevuse tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

4. Menetluskulud jätta K. H. kanda.

5. Välja mõista K. H.lt Julianus Inkasso OÜ kasuks põhjendatud ja vajalik

menetluskulu 1304,75 eurot (840 eurot riigilõiv ja 464,75 eurot (ilma

käibemaksuta) õigusabikulud).

6. Välja mõista K. H.lt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine

ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.

Asjaolud

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid L AS ja K. H. 29.04.2022 väikelaenulepingu nr xxxx, mille

alusel kohustus L AS andma kostjale kokkulepitud summas laenu ning kostja kohustus laenu

tagasi maksma osamaksete kaupa. Osamakse sisaldas laenu põhiosa, intressi, kuutasu ja

ühekordset lepingutasu.

Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 10

000 eurot ja laenusaaja kohustub tegema laenuandjale igakuiseid tagasimakseid summas 154,67

eurot kuus (välja arvatud esimene makse, mille suurus on 201 eurot ja viimane makse, mille

suurus on 154,69 eurot) intressimääraga 13,90% aastas ehk 0,04% päevas. Lepingutasuks

leppisid pooled kokku 200 eurot. Lepingutasu tasus kostja lepingu sõlmimisel.

Vastavalt väikelaenulepingu eritingimustele „Lepingu tingimused“ oli krediidi kulukuse määr

15,41% ja krediidikulu kogusumma 18 806,75 eurot. Kostja sai laenu kätte ja esialgu tasus laenu

tagasimakseid laenuandjale. Edaspidiselt ei täitnud kostja lepingust tulenevaid maksekohustusi

korrektselt, mistõttu saatis laenuandja laenusaajale 13.07.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse.

Hoiatuses oli viide lepingu üldtingimuste punktile 11 ning selgitatud, et laenuandja annab

võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja kuni 27.07.2023 ning võla tasumata jätmise korral ütleb

laenuandja lepingu üles alates 28.07.2023. Hagiavaldusest nähtuvalt kostja nimetatud võlgnevust

laenusaaja poolt lepingu ülesütlemise hoiatuses märgitud kuupäevaks (27.07.2023) ei tasunud,

mistõttu ütles hageja lepingu üles.

Hagiavalduse kohaselt tõi lepingu ülesütlemine kaasa ka kogu krediidisumma ja sissenõutavaks

muutunud kõrvalnõuete viivitamatu tagastamise kohustuse. Lepingu lõppemise seisuga oli kostja

võlgnevus kokku 9945,82 eurot, mis koosnes krediidisummast 9543,24 eurot, intressist 393,55

eurot, viivisest lepingu kehtivuse ajal 28.07.2023 seisuga 2,39 eurot ja võlamenetlustasust 6,64

eurot.

Kostja on tasunud 11 kuu krediidisumma tagasimaksed täielikult ja osaliselt 12 kuu tagasimakse

kogusummas 456,77 eurot. Enne lepingu üles ütlemist oli kostjal tasumata kolme kuu, so

10.05.2023, 10.06.2023 ja 10.07.2023, krediidisumma tagasimaksed. Kokku on kostjal tasumata

krediidisumma 9543,24 eurot.

Vastavalt lepingule oli kostjal kohustus tasuda intressi. Kostja tasus 11 osamakse intressi maksed

kogusummas 1294,94 eurot. Alates 10.05.2023 osamaksest on kostjal intressid tasumata. Hageja

intressinõue kostja vastu on kokku summas 393,55 eurot.

Hagiavaldusest nähtuvalt on L AS nõuete loovutamise lepinguga loovutanud oma nõuded koos

kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega 28.07.2023 I DAC’le, kelle volitatud

esindajaks Eestis oli I AS. Järgnevalt loovutas I DAC 13.08.2023 nõuete loovutamise lepinguga

antud nõude koos kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega Aktsiaseltsile Julianus

Portfolio. Julianus Portfolio AS ühines Julianus Inkasso OÜ-ga 23.10.2023 sõlmitud

ühinemislepingu alusel, mille tulemusena Julianus Inkasso OÜ ühendas endaga Julianus

Portfolio AS-i. Seega on õigusjärglaseks Julianus Inkasso OÜ.

Enne hagiga kohtusse pöördumist saatis I AS kostjale kohtuväliseid nõudeid kohustuse

täitmiseks ja kohtumenetluse alustamise hoiatusi, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Kohtuvälise

sissenõudmise läbiviimise eest on nõudele lisandunud sissenõudekulu 50 eurot kooskõlas VÕS §

113² lg 2 p-ga 3, mille hageja palub kostjalt välja mõista.

Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks

muutunud viivise summas 2,39 eurot. Lisaks palub hageja mõista välja kostjalt lepingust

tuleneva viivise pärast lepingu ülesütlemist kuni hagi esitamiseni. Lepingu eritingimustes on

pooled leppinud kokku viivise määraks lepingujärgse intressimäära 13,90% aastas. Hageja

arvestab viivist põhinõudelt 9543,24 eurolt alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni

summas 816,90 eurot. Lisaks nõuab hageja edasiulatuvat viivist alates hagi esitamisele

järgnevast päevast.

15.05.2024 määrusega võttis kohus hagi menetlusse.

Kostja on esitanud vastuse hagiavaldusele, milles teavitas kohut, et kõik aktseptid on tagasi

lükatud. Lisaks esitas kostja kohtule enesemääramise deklaratsiooni. Kostja tõi välja, et hageja ei

ole kusagil märkinud fakti, et kostja on e-kirjadele ja ka füüsilistele kirjadele vastanud, kõik

aktseptid täiuslikult tagasilükanud ning on ka reaalselt kohtunud L AS-i esindatava juristiga.

Kostja on edastanud kohtule ca 300 leheküljelise dokumentide komplekti, mis sisaldab

muuhulgas koopiat kuni 11.12.2007 kehtinud võlaõigusseaduse redaktsioonist.

Kohtu põhjendused

Kohus peab mõistlikuks lahendada asi kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sittavad tõendeid menetlusosalised.

TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS §

436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS §

438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Puudub vaidlus, et L AS ja kostja sõlmisid 29.04.2022 väikelaenulepingu nr xxxx. 29.04.2022

tegi L AS laenu väljamakse summas 9800 eurot kostja arveldusarvele. Kostja ei ole laenu

tagastamise kohustust korrektselt täitnud. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks TsMS § 231 lg 4

alusel.

Hageja nõude aluseks oleva lepingu näol on tegu tarbijakrediidilepinguga. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele

kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on

täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS

§ 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1, kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1

kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud

tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Hageja nõuab kostjalt väikelaenulepingust nr xxxx tulenevat põhivõlgnevust

summas 9543,24 eurot, intressivõlgnevust summas 393,55 eurot, viivist

lepingu kehtivuse ajal 28.07.2023 seisuga summas 2,39 eurot,

sissenõudmiskulu summas 50 eurot ja pärast lepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud viivist summas 816,90 eurot.

Kohus analüüsib lepingu kehtivust VÕS § 4062 sätestatu kohaselt järgmiselt.

VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt

tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra

enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra

arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise

krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks

korraldab Eesti Pank oma veebilehel.

Väikelaenulepingu nr xxxx krediidi kulukuse määraks on 15,41%. 29.04.2022

laenulepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% aastas (alates 30.11.2021-

31.05.2022). Kolmekordne määr oleks seega 50,85% aastas. Tulenevalt

eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda

krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping

tühine VÕS § 406² lõike 1 alusel.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust

sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule

(nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest

tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita

kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud

uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud,

isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud

dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Käesolevalt on

nõue kehtivalt üle läinud Julianus Inkasso OÜ-le.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS §

4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et

kui krediidiandja rikub lg-s 6 sätestatud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimet, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. VÕS § 4034 lg 1 järgi on

krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku

laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi

tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS §

4034 lg 13). VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks

hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.

Kohus selgitas 08.04.2024 määruses hagejale, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle

kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada.

Hageja on toonud välja, et krediidiandja L AS on 10.12.2023 selgitanud kostjale

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega seotud asjaolusid. Krediidiandja selgitas, et

kostja krediidivõimelisuse hindamiseks sai krediidiandja andmeid kostjalt endalt ning sisemistest

ja välistest andmebaasidest. Kõiki andmeid, mida krediidiandja sai, võeti arvesse kostja

krediidivõimelisuse hindamisel kogumis. Hageja tõi välja, et kostja esitab krediiditaotlusega

järgmised andmed: eesnimi, perekonnanimi, dokumendi nr, e-post, telefon, haridustase,

perekonnaseis, ülalpeetavad, tegevusala, sissetulekud, kohustused ja soovitud krediidisumma.

Hageja selgitas, et esitatud andmete, teostatavate päringute ning nende tulemuse töötlemine

toimub vastavalt krediidiandja poolt kehtestatud sise-eeskirjadele.

K. H. on läbi krediidiandja infotehnoloogilise lahenduse 27.04.2022 esitanud krediidiandjale

remondilaenu taotluse, mis on registreeritud numbriga 1427499. Krediidiandja on kostja

sissetulekuid ja kohustusi kontrollinud kostja pangakonto väljavõtte alusel. Kontrollid on

teostatud taotluse esitamisele eelneva kuue kuu perioodi osas. Sissetuleku kontrolli tulemusena

on krediidiandja arvestanud kostja keskmise stabiilse ja regulaarse sissetulekuna 832,32 eurot,

mis on krediidiandja poolt korrigeeritud vastavalt ülalpeetavate arvule ning korrigeeritud

sissetulekuks on saadud 603,84 eurot. Vastav summa on laenuteenindusvõimekuse

väljaarvutamisel võetud ka aluseks. Kontoväljavõttelt on kontrollitud laenusaaja igakuised

finantskohustused. Krediidiandja on laenusaajaga täpsustanud kohustust H AS-i ees ning

laenusaaja on selgitanud, et nimetatud kohustus on täidetud. Krediidiandja on kontrollinud kostja

eelnevat maksekäitumist nii välistest registritest kui ka oma sisemistest andmebaasidest.

Maksehäirete kontrolli tulemusena nähtus, et kostjal puudusid maksehäired taotluse esitamisel.

Samuti ei olnud kostjal krediidiandja ees negatiivset makseajalugu. Seega võis krediidiandja

järeldada, et negatiivne maksekäitumine kostjal puudub. Vastavalt krediidiotsuse tegemise ajal

kehtinud krediidivõimelisuse hindamist reguleerivatele eeskirjadele on laenusaaja osas kogumis

analüüsitud andmed vastanud kehtestatud nõuetele. Sealhulgas on laenusaaja osas välja

arvutatud Xxxx skoor, mis on sisuliselt laenusaaja maksejõuetuse tekkimise tõenäosuse

kalkuleerimine ning mudeli funktsiooniks on logistilise regressiooni mudel, mis hindab

laenusaaja maksejõuetuse tõenäosust. Laenusaaja osas väljaarvutatud skoor on jäänud lubatud

piiridesse, vastasel juhul ei oleks krediidiandja teinud positiivset krediidiotsust. Kostja taotlus on

heaks kiidetud laenuspetsialisti poolt. Sealhulgas on laenuspetsialist otsustanud mitte võimaldada

laenusaajale krediidisummat 25 000 eurot nagu laenusaaja oli taotluse esitamisel soovinud.

Krediidiotsus on tehtud krediidisummas 10 000 eurot. Arvestades eelnevaid asjaolusid, on

krediidiandja seisukohal, et krediidiandja on kostja poolt esitatud taotlust analüüsinud ning

krediidiotsuse teinud selliselt, et on pidanud kinni seadusest tulenevatest vastutustundliku

laenamise põhimõtetest ning oma sise-eeskirjades kehtestatud nõuetest.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi saab lugeda piisavaks krediidiandjal

lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt

on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja

hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja

regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS §

4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7).

Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja on teinud enne laenude väljastamist

kindlaks laenusaaja kõikide kohustuste suurused. Sealjuures on krediidiandja analüüsinud kostja

arvelduskonto väljavõtet, millelt nähtub, et kostja keskmine ja regulaarne sissetulek on 832,32

eurot. Vastav summa on krediidiandja poolt korrigeeritud vastavalt ülalpeetavate arvule ning

korrigeeritud sissetulekuks on saadud 603,84 eurot. Kostjal tuli tasuda igakuise osamaksena

154,67 eurot (va esimene ja viimane maksegraafiku järgne osamakse). Lisaks puudusid kostjal

maksehäired ning kohustused teiste finantsasutuste ees. Seega, kohtu hinnangul, oli kostja

isikuks, kes oli võimeline laenu teenindama.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja on kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ning hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub

nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises.

Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke

jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr

2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul on praegusel juhul hageja seda teinud.

VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja

nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud

osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega

või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et

krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava

tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle

tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab

kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks. Laenuandja on edastanud 13.07.2023 laenusaajale

lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles oli selgitatud, et laenuandja annab

võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 27.07.2023 ning võla tasumata

jätmise korral ütleb lepingu üles alates 28.07.2023. Väikelaenulepingu punkti

11.4.2 järgi on laenuandjal õigus leping ennetähtaegselt ilma

etteteatamiseta üles öelda, teatades sellest laenusaajale kirjalikus vormis,

kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 üksteisele

järgneva osamakse tasumisega ning ei ole rikkumist kõrvaldanud ka

laenuandja poolt antud 14 päevase täiendava tähtaja jooksul. Kostja

nimetatud võlgnevust laenusaja poolt lepingu ülesütlemise hoiatuses

märgitud kuupäevaks 27.07.2023 ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu

üles. Hageja saatis lepingu üles ütlemise teate kostja sellele e-posti

aadressile, mille kostja ise väikelaenulepingut sõlmides hagejale andis.

Kohus leiab, et leping on võlausaldaja poolt öeldud kehtivalt üles.

Kostja on tasunud hagejale 11 kuu krediidisumma tagasimaksed täielikult ja

osaliselt 12 kuu tagasimakse kogusummas 456,77 eurot. Enne lepingu

ülesütlemist oli kostjal tasumata kolme kuu krediidisumma tagasimaksed.

Kokku on kostjal tasumata krediidisumma 9543,24 eurot, kuivõrd lepingu

ülesütlemisega muutus kogu krediidisumma sissenõutavaks. Kohus mõistab

kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 9543,24 eurot.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult

maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul,

kui see on kokku lepitud. Pooled on väikelaenulepingu punkris 5.1. kokku

leppinud, et kohustus tasuma laenuandjale intressi. VÕS § 94 lg 1 kohaselt,

kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette

nähtud teisiti. Kostjal olid tasumata kolme kuu, so 10.05.2023, 10.06.2023 ja

10.07.2023, tagasimakse intressid summades 110,59 eurot, 110,08 eurot ja

109,57 eurot, so kokku summas 330,24 eurot. Kuivõrd laenuandja ütles

lepingu üles 28.07.2023 ehk 18 päeva pärast eelmise osamakse tähtaega,

siis lisanduvad 27.07.2023 seisuga intressid summas 63,31 eurot. Kokku on

kostjal tasumata intresse summas 393,55 eurot (so 330,24 + 63,31). Kohus

selgitab, et intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on

olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine

õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest

tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse

täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).

Kohus asub seisukohale, et hageja intressinõue on põhjendatud ning mõistab

kostjalt hageja kasuks välja intressid summas 393,55 eurot.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud viivise

summas 2,39 eurot. Lepingu eritingimustes on pooled kokku leppinud viivise määraks

lepingujärgse intressimäära, mis on 13,90% aastas ehk 0,04% päevas. Viivist arvestas hageja

igalt tasumata krediidisummalt ja kuutasu summalt järgmiselt: 11.05.2023 - 28.07.2023

võlgnevuselt 40,08 eurolt summas 1,25 eurot, 11.06.2023 - 28.07.2023 võlgnevuselt 44,59 eurolt

summas 0,84 eurot ja 11.07.2023 - 28.07.2023 võlgnevuselt 45,1 eurolt summas 0,31 eurot.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud viivise

summas 2,39 eurot.

Hageja palub lisaks mõista kostjalt välja lepingust tuleneva viivise alates lepingu ülesütlemisest

kuni hagi esitamiseni lepingujärgses intressimääras 13,90% aastas. Hageja arvestab viivist

põhinõudelt 9543,24 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 29.07.2023 kuni

hagi esitamiseni 28.02.2024 summas 816,90 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on

põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise alates lepingu ülesütlemisest kuni

hagi esitamiseni summas 816,90 eurot.

Lisaks määrab kohus mõista välja kostjalt hageja kasuks edasiulatuva viivise põhinõudelt

9543,24 eurolt lepingujärgses määras 0,04% päevas alates 29.02.2024 kuni võlgnevuse

tasumiseni.

Kostja ei ole hageja nõuetele ega nõude suurustele vastu vaielnud. Kostja on toonud üksnes

välja, et kõik aktseptid on täiuslikult tagasi lükatud. Ühtegi vastuväidet nõuete osas kostja

kohtule esitanud ei ole.

Vastavalt VÕS § 1132 lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada

mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg

2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Käesoleva hagi hind on 12 199,39

eurot. Antud juhul on hageja nõudnud esimese kirja eest 25 eurot, järgmise kirja eest 5 eurot ja

ülejärgmise kirja eest 5 eurot, so kokku 35 eurot. Ülejäänud sissenõudmiskulu 15 eurot olnud

kulutus, mis on olnud vajalik võlgnikuga ühenduse saamiseks, st võlgnikule helistamiseks,

inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kuludeks, registripäringuteks jms. Hageja taotleb

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot. Kohus rahuldab hageja vastavasisulise

taotluse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus

lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on

kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele. Hageja

menetluskuludeks on õigusabikulud summas 464,75 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõiv

summas 840 eurot. Õigusabi osutati 2,75 tundi tunnihinnaga 169 eurot. Hagejal on õigus

õigusabile. Tunnihind vastab turusituatsioonile ja on põhjendatud. Hageja õigusabi toimingud

koosnesid tõendite analüüsist, hagiavalduse koostamisest ja kohtule esitamisest ning

menetluskulude nimekirja koostamisest.

Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud.

Arvestades asja mahtu ja keerukust peab kohus põhjendatud ajakuluks 2,75 tundi.

Kohtumenetluses tuli hagejal koostada hagiavaldus ning esitada menetluskulude nimekiri.

Riigikohus on leidnud, et menetluskulude nimekirja koostamise ja esitamise kulud on TsMS §

175 lõike 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud (Riigikohtu 27. mai 2020. a määrus

tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 15). Kohus leiab, et hageja poolt teostatud toimingud on kooskõlas

asja mahu ja keerukusega ning õigusabikulud kokku summas 464,75 eurot on põhjendatud ja

vajalikud.

Hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 840 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu ning kuulub

samuti kostjalt väljamõistmisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluses tasutud

riigilõivu summas 840 eurot.

Tulenevalt eeltoodust määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks kokku 1304,75 eurot,

millest riigilõiv on 840 eurot ja lepingulise esindaja kulud 464,75 eurot (ilma käibemaksuta).

Vastavalt TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele

mõistab kohus kostjalt välja menetluskulude viivise.

TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude

summa ületab 280 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.

Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 430 lõikele 1 võivad pooled menetluse kuni hagi kohta

tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga.

/digitaalselt allkirjastatud/

Meelis Eerik

kohtunik