3-24-2305/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa, Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

20.09.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2305

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirja nr 1-

24/1-3/212 ja 31.07.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/175-2

ning Tallinna Vangla 25.07.2024 käskkirja nr 5-

1/24/1371 ja 01.08.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/179-2

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.08.2024 määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja AV

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.08.2024 määruse

haldusasjas nr 3-24-2305 resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.08.2024 määruse

resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Esialgse õiguskaitse küsimuses on määrus lõplik (HKMS

§ 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 27.12.2023 käskkirjaga nr 5-1/23/2475 otsustati paigutada X karistuse

kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla kinnise vangla osakonnast Tallinna Vangla

avavanglasse. X paigutamine avavanglasse toimus 04.03.2024.

2. Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/1233 lubati X lühiajalisele väljasõidule

12.07.2024 kella 7.15-st kuni 14.07.2024 kella 14.40-ni, kusjuures 12.07.2024 ajavahemikul

12.00–14.00 oli tal lubatud jalutada maja Erika 6 vahetus läheduses tänaval ja rohealal.

3-24-2305

2(6)

3. Tallinna Vangla alustas X suhtes 12.07.2024 distsiplinaarmenetlust ning sama päeva

käskkirjaga nr 5-1/24/1314 paigutati X ajutiselt kinnisesse osakonda distsiplinaarmenetluse

ajaks ning võimaliku kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise ajaks.

4. Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-3/212 tunnistati X süüdi 2.07.2024

käskkirja nr 5-1/24/1233 nõuete rikkumises ja määrati talle distsiplinaarkaristuseks kartserisse

paigutamine kolmeks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga tingimusel, et isik ei pane katseajal

toime uut distsipliinirikkumist. 12.07.2024 lühiajalisel väljasõidul rikkus X ajutise väljasõidu

tingimusi, kuna viibis kell 12.18 Arsenali keskuses asuvas restoranis.

5. Tallinna Vangla 25.07.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/1371 paigutati X karistuse kandmise

jätkamiseks ümber Tallinna Vangla kinnisesse osakonda.

Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 2 p 1 kohaselt

peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei

ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise,

tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute

keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning

on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. Avavangla on

kergema režiimiga ja võimaldab kinnipeetaval töötada ja liikuda soodustuse korras

järelevalveta väljaspool vanglat. Seega peab vangla olema avavanglasse paigutatud

kinnipeetavate ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises veendunud. Avavanglal puudub

usaldus kinnipeetava vastu ning on piisavalt alusta arvata, et ta võib jätkata ka edaspidi

õigusrikkumiste toimepanemist. Kinnisesse vanglasse paigutamine on vangla prognoosotsus,

kus vangla hindab, kas seni toimunut arvestades võib pidada tõenäoliseks, et kinnipeetav jätkab

võimalike rikkumiste toimepanemist.

6. Tallinna Vangla jättis 31.07.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/175-2 ja 01.08.2024

vaideotsusega nr 5-15/24/179-2 X esitatud vaided rahuldamata.

7. X esitas 12.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 16.08.2024) Tallinna

Vangla 22.07.2024 käskkirja nr 1-24/1-3/212 ja 31.07.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/175-2

tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse, milles palub peatada vaidlustatud käskkirja kehtivus.

Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkiri on õigusvastane, sest väide, et kaebaja on rikkunud

Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirja, ei vasta tõele. Viimasena mainitud käskkirjaga lubas

vangla kaebajal 12.07.2024 ajavahemikul 12.00–14.00 jalutada Erika 6 vahetus läheduses

tänaval ja rohealal. Vanglaametnikud on kõnesoleval kuupäeval liikunud Erika tänaval ning

märganud kaebajat kohvikus, mis tähendab, et kaebaja viibis kättesaadaval kohal. Kaebaja ei

ole ennast varjanud ega marsruudist kõrvale kaldunud – Arsenali Keskus asub Erika tänaval.

Sealjuures on kinnipeetavatel lubatud käia igas tualetis, mis jääb nende tee peale, kui nad

liiguvad väljaspool vanglat. Kaebaja läks üksnes hetkeks Arsenali Keskuses olevasse

kohvikusse, kuna tema abikaasa oli seal ja ta tahtis teda sealt välja kutsuda, et jalutada temaga

koos. Mobiiltelefoni kaebajal ei olnud ja korterivõtmed olid samuti abikaasa käes. Samal ajal,

kui kaebaja kutsus oma abikaasat kohvikust välja ja nad olid abikaasaga kassa juures, tulid tema

juurde vanglaametnikud. Kaebaja hinnangul on vangla jätnud asjaolud välja selgitamata,

kaebajat ei ole üle kuulatud ning asjaolusid ei ole hinnatud mõistlikult.

Vaidlustatud käskkirja kehtivus välistab kaebaja olemise avavanglas ning see mõjub

negatiivselt kaebaja perekondlikele suhetele ja taasühiskonnastamisele. Abikaasa ja tütar

vajavad kaebaja abi ja toetust. Kaebaja on avavanglas olles töötanud nii vanglas kui ka

väljaspool vanglat, õppinud kahes autokoolis ja tegelenud vabanemisjärgse ettevalmistusega.

Koolituse katkestamine toob endaga kaasa tulevikus ebamõistlikud kulud ning vabanemise järel

3-24-2305

3(6)

koolitusele minek nõuab täiendavat aega. Ka töö kaotus avaldab kaebajale negatiivset mõju.

Vangla on ise tunnistanud, et kaebaja käitumine avavanglas oli rahuldav.

Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkiri nr 5-1/24/1233 on õigusvastane ja Eesti Vabariigi

põhiseadusega (PS) vastuolus. Vangla väidab, et igasugune liikumine kohas, mida ei ole

käskkirjas täpsustatud/ette nähtud, on kõrvalekalle marsruudist. Sellest järeldub, et vanglast

väljas liikudes (nt tööle või kursustele) ei ole kaebajal õigust tualetti minna. Kaebaja palub

halduskohtul alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (PS § 15), et kaaluda, kas

02.07.2024 käskkiri ja ka 22.07.2024 käskkiri nr 1-24/1-3/212 on PS-ga kooskõlas.

8. Tallinna Vangla palus 16.08.2024 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

Kaebaja toime pandud distsipliinirikkumise suhtes on korraldatud nõuetekohane menetlus ning

kinnipeetava süü on tõendatud. Kuna kaebaja pani toime distsipliinirikkumise, võis talle

vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt kohaldada distsiplinaarkaristusi. Menetleja on

käskkirjas karistuse valikut kaalunud ja põhjendanud. Kaebaja ei vaidle vastu, et ta viibis Erika

14 asuvas restoranis Ginger Arsenal. Kooskõlas VangS § 32 lg-ga 41 on vanglateenistuse

ametnik määranud käskkirjas kohad, kus kinnipeetav võib väljasõidul viibida, ning tegevused,

mida kinnipeetav võib teha. Vastavalt käskkirjale oli kaebajal 12.07.2024 ajavahemikul 12.00–

14.00 lubatud jalutada Erika 6 vahetus läheduses oleval tänaval ja rohealal, millega siseruumis

olevas restoranis istumist kuidagi võrdsustada ei saa. Distsipliinirikkumise toime panemist ei

vabanda kaebaja põhjendused selle kohta, miks ta restoranis viibis või miks ta vanglaametnikke

restorani minemisest ei teavitanud – kaebajal ei olnud mingit otsustuspädevust etteantud

marsruudist või tegevustest oma suva järgi kõrvale kalduda. Vangla peab saama

distsipliinirikkumise korral reageerida adekvaatse karistusega. Seetõttu peab ka kohus

arvestama esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamisel avalikku huvi tagada vanglas

distsipliin ja julgeolek. VangS § 65 lg-st 6 tulenevalt ei ole vanglal võimalik

distsiplinaarkaristust peale distsiplinaarkaristuse määramisest kaheksa kuu möödumist

täitmisele pöörata. Seega distsiplinaarkaristuse käskkirja suhtes õiguskaitse kohaldamise korral

võib tekkida olukord, et kinnipeetav pääseb igasuguste tagajärgedeta distsiplinaarkaristuse

toimepanemisest.

Kinnipeetav peab arvestama, et vabadusekaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida

vangistuses kinnises vanglas kogu temale määratud karistuse aja. Kinnipeetaval puudub

subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas. Avavanglas viibimine on võimalus, mis ei

pruugi rakenduda kõigile kinnipeetavatele. VangS § 21 lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetav ei täida

VangS või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib

kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine

avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamiseks. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 on kohaldatav ka avavanglast kinnisesse

vanglasse ümberpaigutamise otsustamisel, sest see reguleerib ühtlasi avavanglas kinnipidamise

lubatavuse tingimusi. Asjaolu, et kaebaja pani avavanglas paiknemise ajal toime

distsipliinirikkumise, näitab, et ta ei suuda järgida olemuselt rangemat distsipliini nõudvat

avavangla režiimi. Avavangla on kergema režiimiga osakond, kus võimaldatakse kinnipeetaval

töötada ja liikuda järelevalveta väljaspool vanglat ning selliselt võib isiku liikumine olla

vanglale julgeolekuriskiks. Kuna vangla vastutab väljapoole vanglat lubatud kinnipeetavate

eest, on oluline, et vanglal oleks kogu aeg ülevaade kinnipeetava asukohast. Kui kinnipeetav ei

paikne kohas, kus ta käskkirja järgi peab olema, ei ole vanglal vajaduse tekkimisel võimalik

kinnipeetavat kätte saada ning vanglal puudub võimalus kontrollida, kas kinnipeetav tegeleb

lubatud tegevusega. Praegusel juhul ei olnud kaebajal mingeid objektiivseid takistusi järgida

temale lühiajalisel väljasõidul kehtestatud reegleid. Kaebaja otsus 02.07.2024 käskkirjaga

määratud marsruudist oma suva järgi kõrvale kalduda ning teha tegevusi, milleks käskkirjas

3-24-2305

4(6)

luba ei antud, näitab tema ükskõiksust kehtestatud reeglite järgimise vastu ning seetõttu puudub

vanglal usaldus, et kaebaja suudaks avavanglas õiguskuulekalt käituda ja enam edaspidi

distsipliini ei riku. Ka avalikkusel on huvi, et vanglas kinnipeetavate isikute üle tehakse

järelevalvet ning avavanglasse paigutatakse ja soodustusi kohaldatakse üksnes neile, keda

vanglateenistus saab piisavalt usaldada. Kaebaja avavanglasse tagasi paigutamine ei täidaks ka

tema poolt soovitud eesmärki (järelevalveta väljaspool vanglat liikumine), kuna ainuüksi

avavanglasse paigutamine ei anna kinnipeetavale VangS-s toodud soodustusi. VangS § 22 lg 2

seab järelevalveta väljaspool vangla territooriumi töötamisele ja liikumisele eeltingimuse, et

soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud

heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning

järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Kuna need ei ole kaebaja puhul täidetud, on

talle väljaspool vanglat järelevalveta liikumisõiguse andmine tugevalt kaheldav.

9. Tallinna Halduskohus jättis 21.08.2024 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning tagastas kaebuse osas, milles kaebaja taotleb Tallinna

Vangla 02.07.2024 käskkirja nr 5-1/24/1233 ja 22.07.2024 käskkirja nr 1-24/1-3/212

põhiseadusvastaseks tunnistamist (resolutsiooni p 2). Halduskohus võttis kaebuse menetlusse

nõuetega tühistada Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkiri nr 1-24/1-3/212 ja 31.07.2024

vaideotsus nr 5-15/24/175-2 ning Tallinna Vangla 25.07.2024 käskkiri nr 5-1/24/1371 ja

01.08.2024 vaideotsus nr 5-15/24/179-2 (resolutsiooni p 3).

Kaebaja on kohtule esitanud esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus Tallinna Vangla

22.07.2024 käskkirja (millega kaebaja tunnistati süüdi distsiplinaarrikkumises ja määrati talle

distsiplinaarkaristus) kehtivuse peatamist. Samas nähtub, et kaebaja eesmärgiks on olnud

taastada vaidlustatud 22.07.2024 käskkirjale eelnenud olukord. Seega on kaebaja sooviks olnud

mh vältida vaidlustatud 22.07.2024 käskkirja alusel tema ümberpaigutamist kinnisesse

vanglasse. See tagajärg on praeguseks saabunud, kuivõrd Tallinna Vangla 25.07.2024

käskkirjaga nr 5-1/24/1371 otsustati paigutada kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna

Vangla kinnisesse osakonda. Viimase käskkirja osas on kaebaja ka läbinud vaidemenetluse.

Seega on võimalik kaebust tõlgendada selliselt, et kaebaja sooviks on olnud vaidlustada ka

25.07.2024 käskkiri ja sellega seonduv vaideotsus (HKMS § 2 lg 4) ning ka esialgse õiguskaitse

taotlust võib mõista selliselt, et kaebaja soovib nii 22.07.2024 käskkirja kui ka 25.07.2024

käskkirja kehtivuse peatamist, et taastada nende haldusaktide tegemisele eelnenud olukord.

Kaebuse eduväljavaated ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vaidlust ei ole selle üle,

et ajutise väljasõidu ajal viibis kaebaja 12.07.2024 kell 12.18 kohvikus, olgugi et väljasõidule

lubamise käskkirjas oli selge sõnaga määratud, et sel ajal võis ta jalutada Erika 6 vahetus

läheduses tänavatel ja haljasalal. Saab nõustuda vanglaga, et restoranis viibimist ei saa kuidagi

võrdsustada tänavatel ja haljasalal viibimisega. Samuti ei õigusta kaebaja põhjendused

restoranis viibimist. Kaebaja väited tualeti külastamise vajadusest on asjakohatud, kuivõrd asja

materjalidest nähtuvalt ei läinud kaebaja Arsenali Keskusesse selleks, et tualetti minna. Ei

nähtu, et vangla oleks jätnud välja selgitamata olulise tähtsusega asjaolusid. Ühtlasi ei saa

Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirjaga määratud tingimisi kartserikaristust pidada ilmselgelt

ebaproportsionaalseks. Avavanglas karistust kandva kinnipeetava õigusvastane tegevus, mis

väljendub talle pandud selge kohustuse eiramises ajal, mil ta viibib väljaspool vanglat, ei ole

väheoluline rikkumine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.07.2024 määrus nr 3-24-2158, p 15).

Asja materjalidest ei nähtu selliseid ilmselgeid asjaolusid, mis välistaksid vangla 22.07.2024

käskkirjas kaebajale ette heidetud teo õigusvastasuse või mille vangla on lubamatult arvesse

võtmata jätnud kui kergendavad asjaolud. Miski ei viita sellele, et kaebaja ümberpaigutamine

25.07.2024 käskkirja alusel oleks toimunud õigusvastaselt (vt samas, p 17). Eeltoodust

tulenevalt on kaebusel vähesed eduväljavaated.

3-24-2305

5(6)

Kuigi kaebaja soovi kanda karistust leebema järelevalvega avavangla režiimil ning seejuures

käia tööl ja kursustel tuleb pidada oluliseks tema taasühiskonnastumise seisukohast, tuleb

nõustuda vanglaga, et praegusel juhul on kaalukam avalik huvi tagada vangistuse tõhus

täideviimine ning lubada leebema järelevalvega avavangla režiimile üksnes kinnipeetav, kelle

usaldusväärsuses pole kahtlust (st kelle osas on vanglal piisav usaldus, et ta käitub

õiguskuulekalt, sh järgib vangla kehtestatud reegleid). 02.07.2024 käskkirjas, millega kaebaja

lubati lühiajalisele väljasõidule, oli piisavalt selgelt ja arusaadavalt märgitud, kus kaebaja võib

12.07.2024 ajavahemikul 12.00–14.00 viibida. Kaebaja esitatud põhjendused ei õigusta vangla

kehtestatud reegli eiramist.

Kaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada osas, milles kaebaja taotleb Tallinna Vangla

02.07.2024 käskkirja ja 22.07.2024 käskkirja põhiseadusvastaseks tunnistamist. Halduskohtule

ei ole võimalik esitada taotlust haldusorgani haldusakti põhiseadusvastaseks tunnistamiseks

(HKMS § 37 lg 2). Vastavalt PS § 15 lg-le 2, § 152 lg-le 1, põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 9 lg-le 1 ja HKMS § 158 lg-le 4 on kohtu kohustus kontrollida asjasse

puutuva normi põhiseaduspärasust. Haldusakti põhiseadusvastaseks tunnistamise taotlust

halduskohtule aga esitada ei saa ning sellise nõude lahendamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 21.08.2024 määrus ja teha uus otsus.

Kohus kaalus ainult vangla seiskohta, kuid kaebaja argumente ja selgitusi luges tühiseks. Kas

on üldse mõtet kohtusse pöörduda, kui kohus asub alati vangla poolele. Vangla lahendus ei ole

mõistlik. Kaebajat ei olnud vaja sellise rikkumise eest avavanglast üle viia. Avavanglas viibivad

kinnipeetavad raskemate rikkumistega. Vangla väide, et kaebaja ei suuda õiguskuulekalt

käituda, on ebaõige. Vangla tunnistas ise kaebaja käitumise heaks. Samuti ei saa kindlalt väita,

et kaebaja viibis kuskil valel ajal.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja ei ole määruskaebuses täpsustanud, millises osas ta soovib halduskohtu

21.08.2024 määrust vaidlustada. Nagu kõnealusesse määrusesse on märgitud, on see

vaidlustatav resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas. Seega võtab ringkonnakohus HKMS § 207 lg 1

alusel määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 21.08.2024 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale

menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121

lg 4, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–

54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist. Määruskaebuse esitamine

on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea

määruskaebuse lahendamisel vajalikuks küsida Tallinna Vangla seisukohta, vaid võtab arvesse

halduskohtule esitatud 16.08.2024 vastust.

12. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta,

kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse

tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja

esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).

13. Halduskohus leidis õigesti, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole õigustatud, sest asja

materjalidest nähtuvalt on kaebuse eduväljavaated vähesed ja selle kohaldamise vastu räägib

kaalukas avalik huvi. Ringkonnakohus järgib halduskohtu sellekohaseid põhjendusi ilma neid

üle kordamata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Halduskohus on võtnud seejuures arvesse ka

3-24-2305

6(6)

kaebaja selgitusi, kuid põhjendatult leidnud, et need ei õigusta toimepandud rikkumist ega

võimalda jõuda järeldusele, et kaebaja tuleks lubada leebema järelevalvega avavangla režiimile.

14. Ringkonnakohus andis Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirja nr 1-24/1-3/212 ja kaebaja

kinnisesse osakonda ümberpaigutamise õiguspärasusele esialgse hinnangu juba 31.07.2024

määruses asjas nr 3-24-2158. Ringkonnakohus leidis, et distsiplinaarmenetluse materjalidest

ega ka vaides esitatud väidetest ei nähtu, et 22.07.2024 käskkirja andmisel oleks tehtud

menetlusvigu või jäetud välja selgitamata olulise tähtsusega asjaolusid, ning määratud karistus

ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne (31.07.2024 määrus nr 3-24-2148, p 15). Samuti leidis

ringkonnakohus, et ükski asjaolu ei viita sellele, et taotleja ümberpaigutamine kinnisesse

vanglasse oleks toimunud õigusvastaselt. Tallinna Vangla avavangla kodukorra p-s 14.4 on

sätestatud, et „[k]innipeetav peab olema väljasõidu kestel kättesaadav väljasõidutunnistuses või

lühiajalisele väljasõidule lubamise käskkirjas märgitud aadressidel ja aegadel […]“. Seega

rikkus kaebaja kohvikusse minekuga talle pandud kohustusi, sest viibis väljasõidul kohas, kus

ta ei tohtinud viibida täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 tähenduses. Samast sättest tuleneb, et erandina

on keelatud kohas viibimise eest karistatud kinnipeetava paigutamine avavanglasse lubatav, kui

vanglal on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist, kuid ei nähtu

selliseid asjaolusid, mille pinnalt oleks vangla tingimata pidanud oletama, et uue

õigusrikkumise toimepanemise oht puudub. (Vt samas, p-d 16–17). Ringkonnakohus jääb

eeltoodud seisukohale ka praegu. Siinses asjas ei nähtu selliseid asjaolusid, mille põhjal tuleks

varasem ringkonnakohtu seisukoht ümber hinnata. Kaebaja ei ole osutanud asjaoludele, millest

võiks järeldada, et väljasõidu tingimuste rikkumine oli paratamatu ega sõltunud temast endast.

Vangla prognoosotsust, et kaebaja võib panna toime uusi õigusrikkumisi, ei saa seega pidada

meelevaldseks. Hinnangu, et kaebaja käitumine on vanglas viibimise ajal olnud rahuldav, on

vangla andnud väljasõidule lubamise käskkirjas (dtl 13), seega enne, kui kaebaja 12.07.2024

rikkumise toime pani. Kokkuvõttes ei ole alust pidada vangla 25.07.2024 käskkirja nr 5-

1/24/1371, millega kaebaja paigutati kinnisesse vanglasse, õigusvastaseks.

15. Halduskohus leidis õigesti, et kaebust ei ole alust võtta menetlusse osas, milles kaebaja

taotleb Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirja ja 22.07.2024 käskkirja põhiseadusvastaseks

tunnistamist. Kohtul on kohustus kontrollida vaidlustatud käskkirjade andmise aluseks olnud

seaduse ja määruse sätete põhiseaduspärasust ning mittevastavuse tuvastamise korral algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Haldusaktide õiguspärasust, sh põhiseadusele

vastavust kontrollib kohus tühistamiskaebuste lahendamisel, sest õigusvastasus on haldusakti

tühistamise aluseks. Seetõttu ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik menetleda eraldi

tuvastamisnõuet (HKMS § 45 lg 2, § 121 lg 2 p 1).

16. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 21.08.2024 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)