3-24-2209/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

20.09.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2209

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

W.D

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusse

paigutamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja I.U

Puudutatud isik – W.D , riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.07.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

W.D määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse W.D määruskaebus Tallinna Halduskohtu 29.07.2024 määruse

peale haldusasjas nr 3-24-2209.

2. Jätta W.D määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.07.2024

määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-24-2209 muutmata, kuid muuta ja täiendada

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

3. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, §

265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) esitas 29.07.2024 Tallinna Halduskohtule

taotluse loa saamiseks Iraagi Vabariigi kodaniku W.D , sünd 19.05.1988XX.XX.XXXX

(puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 alusel kuni kaheks kuuks, sest isiku

suhtes esineb VRKS § 361 lg 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5

kinnipidamise alused.

Taotluse põhjenduste kohaselt kontrollisid PPA piirivalvurid 28.07.2024 Tallinnas, Uus-

Sadama 24, D-terminalis Tallink MyStarile (väljub 07:30 Helsingisse) väljuvaid jalgsi

reisijad. Kontrolli võeti terminali kolmandal korrusel ka araabia päritolu välimusega isik, kes

nimetas ennast W.D-ks . Tal puudusid dokumendid, kuid väitis ennast olema iraanlaseks ja

3-24-2209

rääkis vähesel määral inglise keelt. Laevapilet oli tal W.D W.D nimele ning ta soovis minna

laevaga Helsingisse. Isik väitis, et saabus 28.07.2024 hommikul otse Lätist ja laevapileti oli

keegi hea inimene aidanud soetada. Kuna isik viibis riigis seadusliku aluseta, peeti ta

28.07.2024 kell 06:40 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel

48 tunniks kinni.

Kinnipidamiskeskusesse vormistamisel (umbes kell 08:20) taotles isik suuliselt rahvusvahelist

kaitset. Tema kinnipidamine vormistati ümber ning seda jätkati VKRS § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4

ja 5 alusel. Samal päeval võeti rahvusvahelise kaitse taotlus vastu ja isikuga korraldati vestlus

riiki saabumise asjaolude välja selgitamiseks. Isik selgitas, et koduriigis on oht tema elule ja

tervisele, sest tema naise pere soovib teda Iraagis tappa ja tema kodu rünnati. Ta selgitas, et

lahkus Iraagist 16.06.2024 Türki viisa alusel (maksis 200 dollarit), milleks kasutas Iraagi

passi. Schengeni alale sisenes Bulgaaria kaudu. Eestisse saabumise marsruut oli: Serbia,

Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, Horvaatia, Itaalia, Saksamaa, Tšehhi, Poola, Leedu, Läti,

Leedu. Eesmärgiks oli jõuda Soome. Ta kasutas Soome jõudmiseks teise isiku abi, kellega oli

ühenduses telefoni teel. Telefoni kaotas Eestisse tulles vahepeal ära. See teine isik oli öelnud,

et tema juurde tuleb süürlane, kes annab talle laevapileti. Isik väitis, et saab oma sugulastega

ühendust võtta, kes saaks tema dokumentidest koopia saata. Isikul ei olnud passi ega

mobiiltelefoni. Isikul oli kaasas sularaha 110 eurot.

PPA on seisukohal, et puudutatud isiku suhtes esineb põgenemisoht, mida ei ole võimalik

maandada leebemate järelevalvemeetmetega. Isikul ei ole kaasas ühtegi reisidokumenti, mille

PPA saaks järelevalvemeetmete täitmiseks hoiule võtta. PPA hinnangul ei ole välistatud, et

isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib

omavoliliselt lahkuda soovitud riiki, seda enam, et Schengeni alal puudub riikidevaheline

piirikontroll ja dokumentideta liikumine ei ole raskendatud ning isik on varasemalt ühest

liikmesriigist teise liikumiseks kasutanud smugeldaja abi ja võib ka seda tulevikus sihtriiki

liikumiseks kasutada. Samuti pole usutavad isiku ütlused mobiiltelefoni kaotamise kohta

vahetult enne Eestisse saabumist. Isiku asjade seast leiti tšekk (28.07.2024 kell 10:56), millelt

on näha, et 15,90 eurot on tasutud pangakaardiga, kuid isiku asjade seas ei ole pangakaarti.

Seega on tõenäoline, et isik andis vahetult enne sadamasse saabumist ära enda mobiiltelefoni,

passi ja muud dokumendid, mis tõendaksid tema isikusamasust või mis annaksid

informatsiooni tema reisiteekonna kohta. PPA-l on alus arvata, et sadamas eelnevalt

kontrollitud isikud võisid olla seotud isiku reisiga Soome Vabariiki. Eluliselt on usutav, et

vabaduses viibides isik jätkaks oma teekonda Soome. Tal on selleks olemas kontaktid ja

kogemus.

2. Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde. Puudutatud isik vaidles taotlusele algul vastu,

kuid hiljem avaldas, et kui tal oleks telefon, siis ta poleks vastu kinnipidamiskeskuses

viibimisele. Telefon on vajalik, et võtta ühendust oma perekonnaga, kes saadaksid talle

vajalikud dokumendid. PPA esindaja selgitas, et puudutatud isikul on võimalik taotleda PPA-

lt endale telefon. Samuti soovis puudutatud isik arsti vastuvõtule, mida PPA esindaja samuti

lubas korraldada.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.07.2024 määrusega PPA taotluse ning andis loa W.D

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära

langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.09.2024 (k.a).

Halduskohus leidis, et PPA taotlus puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse

paigutamiseks on VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele.

2(7)

3-24-2209

Puudub vaidlus, et W.D-l puuduvad dokumendid, mis võimaldaksid tuvastada tema isikut ja

kodakondsust. Vaidlust ei ole ka selles, et 28.07.2024 võeti puudutatud isikult vastu

vormikohane rahvusvahelise kaitse taotlus, mistõttu on PPA-l varjupaigamenetluse raames

vaja teha erinevaid menetlustoiminguid. See eeldab isiku kättesaadavust rahvusvahelise kaitse

taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. VSS § 68 p 8 kohaselt

esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri

ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Puudub

vaidlus, et W.D saabus Eestisse riigipiiri ebaseaduslikult ületades, omamata õigust Eestis

viibida. Puudutatud isiku kohtuistungil antud selgituste järgi oli tema eesmärk jõuda Soome.

Seega polnud W.D-l plaani Eestisse jääda ega siin rahvusvahelist kaitset paluda. Kohus

nõustub PPA-ga, et W.D suhtes esineb põgenemisoht ning puudub alus arvata, et vabaduses

viibides oleks isik ametivõimudele kättesaadav asjaolude väljaselgitamiseni. Puudutatud isik

ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust kohe, vaid alles tema sisse vormistamisel

kinnipidamiskeskusesse. Seega, arvestades puudutatud isiku Eestisse saabumise ja

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise asjaolusid, samuti tema eesmärki jõuda Soome,

nõustub kohus PPA-ga, et on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise

kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine,

registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine) ei ole võimalik W.D

suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Kohtupraktikas on leitud, et

põgenemisohu tuvastamisel ei ole paigutamisega majutuskeskusesse ja leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamisega võimalik isiku kättesaadavust varjupaigamenetluses

tõhusalt tagada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-

48-14, p 19). Seejuures ei tagaks leebemad järelevalvemeetmed soovitud eesmärki ka juhul,

kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet korraga (vt RKHK

16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Seega on põgenemisohu tuvastamise tõttu

kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede VRKS § 36¹ mõttes (vt RKHK

29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). Puudutatud isikul puuduvad Eestis

perekondlikud, sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed.

4. W.D esitas 07.08.2024 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse anda talle riigi õigusabi

määruskaebuse esitamiseks. Ringkonnakohus rahuldas 08.08.2024 määrusega taotluse ja

andis puudutatud isikule riigi õigusabi esindamiseks siinses haldusasjas. Ringkonnakohus

käsitas isiku 07.08.2024 taotlust puudustega määruskaebusena ja jättis selle käiguta.

Puudutatud isik esitas 19.08.2024 määruskaebuse täienduse, milles palub tühistada

halduskohtu 29.07.2024 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA 29.07.2024 taotlus

rahuldamata.

Määrus on põhjendamatu ja alusetu. Arvestatud ei ole puudutatud isiku ütluste ega tegelike

asjaoludega. Ei olnud alust isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 1 alusel. Ta avaldas

vastustajale oma nime ja kodakondsuse. Puudutatud isik nõustub, et tema rahvusvahelise

kaitse taotlusega seotud asjaolusid tuleb täiendavalt kontrollida, kuid selleks ei pea teda

kinnipidamiskeskuses kinni pidama. Isik oleks vastustajale kättesaadav ka pagulaskeskuses

või kindlaksmääratud elukohas elades ega kavatse põgeneda. Vastustaja ja kohus ei ole

põhjendanud põgenemisohu olemasolu. Nõustuda ei saa kohtu hinnanguga, et täidetud on

VSS § 68 p-s 8 sätestatud asjaolu, kuna isik ületas ebaseaduslikult Eesti piiri. Puudutatud isik

on ütlustega selgitanud, miks ta oli sunnitud selliselt tegutsema, kuid kohus ei ole seda

arvestanud. Põgenemise ohu esinemise kriteeriumid on küll kirjeldatud VSS §-s 68, kuid

põgenemise ohu olemasolu tuvastamisel ei saa lähtuda ainult selles sättes loetletud alustest,

vaid seda tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. Isik on menetluse käigus

selgitanud, miks ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse

3(7)

3-24-2209

taotlust väljasaatmise vältimiseks. Vastustaja ja kohus ei ole arvestanud, et isik on nõus

tegema koostööd ega põgene. Kohus ei ole määruses piisavalt põhjendanud, miks ei ole

võimalik kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud muid järelevalvemeetmeid. Kuna

puudutatud isik ei esitanud varjupaigataotlust väljasaatmise vältimise eesmärgil ning tema

põgenemisohtu ei ole piisavalt põhjendatud, oleks tema puhul pidanud kaaluma VRKS §-s 29

toodud meetmete kasutamist kinnipidamise asemel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse esitamine on

lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS §

104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebus on võimalik lahendada ilma PPA-lt

määruskaebuse kohta seisukohta küsimata.

9. VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud

kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2

sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p-de 1–5 ja 7 kohaldamise

esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. PPA

taotles isiku kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel. Nimetatud sätete järgi

võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks

või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1); isiku kodakondsuse kontrollimiseks või

väljaselgitamiseks (p 2); rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4); kui

välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus

arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). Halduskohus leidis, et PPA taotlus

puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks on nendel alustel

põhjendatud.

10. VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused tuginevad Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le a, mille kohaselt võib taotlejat kinni

pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32 art 13 lg 1 järgi on rahvusvahelise kaitse taotlejal

kohustus teha koostööd pädevate ametiasutustega, mh selleks, et teha kindlaks tema isik ja

kodakondsus. VRKS § 14 lg 5 p 1 sätestab, et taotleja on kohustatud pärast rahvusvahelise

kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad isikut ja

kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa

isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. Ringkonnakohus leiab, et VRKS § 361 lg 2 p-d

1 ja 2 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja koostöökohustusega, mis tuleneb osundatud

sätetest. Kohtumaterjalidest nähtuvalt ei olnud puudutatud isikul PPA-le esitada ühtegi

dokumenti või nende koopiat. Samas on asja materjalidest nähtuvalt puudutatud isik PPA-le

avaldanud oma isikuandmed ja kodakondsuse. Kuna puudutatud isik on avaldanud

haldusorganile oma isikuandmed ja kodakondsuse, ei ole teda lubatud kinni pidada VRKS §

361 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2024 määrus nt 3-23-2962, p

10 ja 30.01.2024 määrus nr 3-23-2963, p 9). Ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu

määruse põhjendusi.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5

sätestatud kinnipidamise alused, kinnipidamine neil alustel on proportsionaalne ning

leebemad järelevalvemeetmed ei oleks tõhusad.

4(7)

3-24-2209

12. VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral

kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selles sättes on

väljaselgitamist vajavate asjaolude all silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete

(nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega

seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust

(Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Samas aitab selle normi kohaldamine

kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise

kaitse taotluse, kuid menetlus on algusjärgus. Ringkonnakohtu hinnangul märkis halduskohus

asjakohaselt, et PPA-l on puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud menetluse

raames vaja teha erinevaid menetlustoiminguid ning see eeldab, et isik peab PPA-le olema

kättesaadav. PPA-l tuleb eelkõige kontrollida, kas puudutatud isikuga seotud isiklikud

asjaolud õigustavad temale rahvusvahelise kaitse andmist. Samuti tuleb PPA-l kontrollida, kas

tegemist on Iraagi Vabariigi kodanikuga, nagu ta ise väidab. Selleks tuleb puudutatud isikuga

vestelda ja kõrvutada tema väiteid muudest allikatest saadud infoga. Isiku valduses ei olnud

dokumente ega tõendeid, mis tõendaksid tema poolt väidetud probleemide olemasolu ja

vajadust kaitse järele. PPA ei ole veel jõudnud teha kõiki vajalikke toiminguid, milleks on

VRKS § 181 lg 1 kohaselt ette nähtud kuni 6 kuud.

13. Ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja

kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Kinnipidamiseks peab esinema põhjendatud kahtlus, et

isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab

lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal

viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2023 määrus nr 3-23-2289, p 15 ja

24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11).

14. VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s

68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21). VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis

peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks

kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid

asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-

1-93-16, p 13). PPA hinnangul esineb isiku suhtes VSS § 68 p-dest 3 ja 6 tulenev

põgenemisoht, st on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema

kodakondsuses (p 3) ning välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab

tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6).

15. Ringkonnakohtu hinnangul esineb puudutatud isikul põgenemisoht. Eksisteerib

põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses ja kodakondsuses. Isiku seniste selgituste kohaselt

tuli ta Schengeni alale ebaseaduslikult, kasutades selleks edasitoimetajate abi. Tema

isikusamasus ja kodakondsus on seni määratletud vaid isiku enda ütluste põhjal ning neid

tuleb PPA-l põhjalikumalt kontrollida. Kohtuistungil selgitas isik, et kuna ta suundus Türgist

Bulgaariasse ja sealt saadeti ta Türki tagasi, siis kaotas ta dokumendid / sai dokumentidest

lahti meelega, et vältida sama olukorra kordumist. Kuna isikul pole dokumente ega nende

koopiaid ning PPA ei saa täiendava teabe saamiseks rahvusvahelise kaitse menetluses

saatkonna poole pöörduda, tuleb PPA-l kasutada muid võimalusi ja kanaleid kontrollimiseks,

kas tegemist on Iraagi Vabariigi kodanikuga, nagu ta ise väidab. See võtab rohkem aega.

Puudutatud isiku hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust

täita. Isiku ütlustest võib järeldada, et ta otsib kohta, kus tagada endale parem majanduslik

olukord. Puudutatud isiku kinnipidamisel Tallinnas, Uus-Sadama 24, D-terminalis, oli tal

laevapilet ning soovis minna laevaga Soome. Seda, et tema tegelik eesmärk oli jõuda Soome,

kinnitas isik ka kohtuistungil. Isiku varasem käitumine näitab, et reisidokumendi puudumine

pole takistanud tal ebaseaduslikult riigipiiride ületamist, Schengeni alal oleks see iseäranis

5(7)

3-24-2209

lihtne. Seda enam, et Eesti ja Soome vahel on tihe laevaühendus. Põgenemise ohtu ei välista

praegusel juhul see, et puudutatud isik kinnitab, et ta ei põgene ja kavatseb teha PPA-ga

koostööd reisidokumendi koopia saamiseks, kui talle telefoni kasutamist võimaldatakse.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud põgenemisohu kindlaks tegemisel siiski tugineda

VSS § 68 p-le 8, s.o asjaolule, et välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku

ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Nimetatud alus on

kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa I.U välisest riigist (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 09.02.2024 määrus nr 3-23-2926, p 17). PPA taotlusest ja esitatud

materjalidest nähtub, et puudutatud isik saabus Eestisse Lätist, kuhu ta suundus erinevate

liikmesriikide kaudu Türgist. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei sisenenud Eesti alale

Schengeni ala välisest riigist, vaid Schengeni ala sisepiiri ületades. Järelikult ei ole praegusel

juhul VSS § 68 p 8 kohaldatav ja ka selles osas muudab ringkonnakohus halduskohtu määruse

põhjendusi.

17. Eelnevast hoolimata nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et puudutatud isikul

esineb põgenemisoht, mistõttu on tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel lubatav.

18. VRKS § 361 lg 2 p 5 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine vältimatu

vajaduse korral lubatud, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni

peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Olukorras, kus

ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse

taotluse pärast hetke, mil kahtlus tema ebaseaduslikust viibimisest leiab kinnitust, eesmärgiga

nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p-s 5 ja direktiivi

2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga. See kehtib sõltumata asjaolust, kas isiku

kinnipidamine jõutakse enne taotluse esitamist mingil moel ümber vormistada.

Tagasisaatmise nurjamise eesmärgile võib mh viidata see, et isikul oli enne kinnipidamist

küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset (vt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr

3-23-2232, p 23).

19. Puudutatud isikul oli selge motivatsioon takistada enda võimalikku väljasaatmist ning

põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku enda sõnul

sisenes ta Schengeni alale Bulgaaria kaudu. Eestisse saabumise marsruut oli isiku sõnul

järgmine: Bulgaaria, Serbia, siis Bosnia, kus viibis laagris, Sloveenia, Horvaatia, Itaalia,

Itaaliast rongiga Saksamaale, sealt edasi Tšehhi ja siis riigid, mis jäävad enne Eestit (dtl 16).

Halduskohtule esitatud materjalide kohaselt pidas PPA puudutatud isiku kinni 28.07.2024 kell

06:40, kui ta üritas ebaseaduslikult pääseda Tallinna Vanasadamast 28.07.2024 07:30

väljunud laevale MyStar ja toimetas ta kinnipidamiskeskusesse, kuna tal puudus Eestis

viibimiseks seaduslik alus (dtl 18). Kinnipidamisel antud ütluste kohaselt saabus isik Eestisse

28.07.2024 hommikul Lätist, kuid esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles peale seda, kui ta

oli kinnipidamiskeskusse sisse vormistatud. Enne seda läbis ta mitmeid liikmesriike, kuid ta ei

taotlenud esimese turvalises liikmesriigis rahvusvahelist kaitset. Ka Eestisse saabudes ei

pöördunud ta ise PPA poole rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks. Lisaks on puudutatud

isik korduvalt kinnitanud, et tema eesmärgiks oli jõuda Soome. On usutav, et isik, saades aru,

et ta saadetakse Eestist välja ja tal ei lubata liikuda edasi Soome, otsustas seda takistada

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega. Seda ei muuda ka PPA taotluses kirjeldatud

asjaolu, et PPA ei jõudnud isikule protokolli tutvustada, kuna araabia keele tõlk polnud kohe

kättesaadav ja enne protokolli tutvustamist jõudis isik suuliselt taotleda rahvusvahelist kaitset.

20. Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole

põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-

6(7)

3-24-2209

14, p 18). Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku etteheide, et halduskohus ei ole

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamata jätmist põhjendanud. Puudutatud isik ei ole

määruskaebemenetluses välja toonud asjaolusid, mis põgenemisohtu vähendaks.

Kinnipidamine kuni kaheks kuuks ei ole asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Asja

materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või

turvalisust.

21. Eeltoodu põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 29.07.2024 määruse

resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)