2-23-139885/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Piirmets ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

20.09.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-139885

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu) hagi AA

vastu laenulepingust tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 14.05.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3515,30 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali

kaudu, registrikood 14304235), lepinguline esindaja

Sigrid Rahkema

Kostja (vastustaja) AA (isikukood xxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.05.2024 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 29.09.2023 maksekäsu kiir-

menetluse avalduse AA (kostja) vastu 3861,02 € ja viivise nõudes. Kostja esitas nõudele

vastuväite ja asi anti üle hagimenetluses lahendamiseks Harju Maakohtule.

2. Hageja esitas 13.11.2023 maakohtule hagiavalduse, mida täpsustas 15.12.2023. Hageja

palus kostjalt välja mõista põhivõla 1746,16 €, intressi 239,87 €, haldustasu 11,60 €, sisse-

nõudmiskulu 50 €, sissenõutavaks muutunud viivise 1120,18 € ja põhivõla summalt viivise

alates 14.11.2023 määraga 19,9% aastas.

2.1. Hageja tõi esile, et sõlmis kostjaga 21.06.2018 tarbijakrediidilepingu (edaspidi: leping),

mille alusel sai kostja laenu 6000 €, millele lisandus lepingutasu 300 €. Kostja kohustus laenu

tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel.

2.2. Lepingu krediidi kulukuse määr on 25,22%. Selle arvutamisel võeti arvesse

krediidisumma 6000 €, intressimäär 19,9%, krediidi tagastamise lõpptähtpäev 10.06.2023,

osamaksete arv 60, maksete 10. kuupäev, laenulepingu sõlmimise tasu 300 €, igakuine lepingu

haldustasu 2,90 €.

2.3. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja talle

08.08.2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse ja andis täiendava tähtaja kuni 22.08.2020 võla

tasumiseks. Kostja ei tasunud võlga täiendava tähtaja jooksul ja hageja ütles lepingu 23.08.2020

üles.

2.4. Kostja tasus hagejale lepingu kehtivuse ajal 1632,26 € ja pärast lepingu ülesütlemist

2921,58 €. Kostja on võlg alates 23. osamaksest 10.05.2020 kuni 26. osamakseni 10.08.2020.

Põhivõlg on 1746,16 € (= 6300 – 1632,26 – 2921,58). Hiljem täpsustas hageja, et lepingu ajal

tasutud summa on 3803,39 €.

2.5. Hageja kontrollis põhjalikult kostja krediidivõimelisust, tehes kõik endast oleneva

vajaliku teabe saamiseks ega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tuvastas,

et kostja igakuised kohustused olid sissetulekust väiksemad. Kui taotluste täitmisel esitas kostja

hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa hagejale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kostja keskmine

sissetulek oli igakuiselt 777 €. Peale laenutaotluse heakskiitmist olid kostja kohustused

465,71 € kuus. Seega jäi kostjale raha reservi vähemalt 311,29 € (= 777 – 465,71), mis tähendab

sissetulekute/kohustuste suhtarvu 59,94%. Krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid polnud. Arvestades laenusummat, osamakse suurust ja lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

2.6. Vastavalt lepingule on intressimäär 19,9% aastas ja 0,055% päevas. Kostjal on intressi

võlg alates 24. osamaksest 10.06.2020 kuni 26. osamakseni 10.08.2020, kokku 223,25 €

(= 75,93 + 74,42 + 72,90).

2.7. Vastavalt lepingu eritingimustele ja maksegraafikule on kostja kohustatud tasuma lepingu

haldamise tasu, mis on 2,90 € kuus. Lepingu ülesütlemise seisuga 23.08.2020 oli kostjal

tasumata 10.05.2020 - 10.08.2020 osamaksete laenuhaldustasud kokku 11,60 € (= 4 × 2,90).

2.8. Lepingu eritingimustes lepiti kokku viivise määras 19,9% Lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni on sissenõutavaks muutunud viivis 1120,18 €.

2.9. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Sissenõudmisega seotud

kulud on kokku 50 €.

3. Kostja esitas vastuse, milles ei olnud nõus nõutud summaga, sest ta on võla osaliselt

tasunud. Ta märkis, et nõue peab olema seaduslik.

3 (5)

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis hagi 14.05.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud

jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal kulude puudumise tõttu polnud vaja neid

rahaliselt kindlaks määrata. Maakohus menetles hagi lihtsustatud korras (TsMS § 405 lg 1) ega

andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 637 lg 2¹).

4.1. Maakohus tuvastas, et hageja andis kostjale laenu 6300 € ning kostja kohustus tagastama

laenu ja tasuma sellelt arvestatud intressi lepingus kokkulepitud tingimustel. Hageja ja kostja

vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele (VÕS § 402).

4.2. Maakohus kontrollis VÕS § 403⁴ lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg-te 2, 6 ja 13 alusel, kas hageja

järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja laenutaotlusest ei nähtu, et kostjalt oleks

küsitud andmeid tema ülalpeetavate arvu, majapidamiskulude jmt kohta. Samuti ei analüüsinud

hageja kostja esitatud konto väljavõtet. Nii nähtub konto väljavõttest, et kostjal kulus

märtsis 2018 meelelahutusele 92 €, aprillis 449,50 €. Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja oleks

seda kulu arvesse võtnud. Järelikult on väär hageja tehe, mille järgi kostjale jäi pärast

olemasolevate kohustuste täitmist reservi 311,29 €. Kostja pangakonto väljavõte pidanuks

tekitama mõistlikus krediidiandjas kahtluse, et kostja finantskäitumine on hooletu. Maksehäire-

registri väljavõttest ei piisa järeldamaks, et kostja oli krediidivõimeline. Eeltoodust tulenevalt

ei teinud hageja piisavaid pingutusi, et kostja krediidivõimekust nõuetekohaselt hinnata.

4.3. Hageja saab nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist (VÕS § 403⁴ lg 7). Euroopa Kesk-

panga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2018

laenulepingute sõlmimisest on 0%, mistõttu ei saa kostjalt intressi välja mõista. Kostja tegi

tagasimakseid kokku 6724,97 € (lepingu kehtivuse ajal 3803,39 € ja pärast lepingu lõppemist

2921,58 €). Kostja tasus 424,97 € rohkem (= 6724,97 – 6300), kui hageja oli õigustatud saama.

4.4. VÕS § 403⁴ lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane

tagajärg lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani. Seetõttu puudub hageja

viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet, kuid ei koostanud kostjale uut maksegraafikut, ei saanud kostja

maksetega viivitusse sattuda. Seega on hageja viivisenõue alusetu. Samuti ei ole põhjendatud

sissenõudmiskulu ja laenuhaldustasu väljamõistmine kostjalt, sest kostjale ei esitatud uut

tagasimaksete arvestust ja ta ei ole viivitusse sattunud.

4.5. Hageja nõudis maksekäsu kiirmenetluses kostjalt 4359,38 € maksmist (sh põhinõue

3861,02 €). Hagiavalduses on põhinõue 1880,65 € ja viivis 166,94 €. Nii üritas hageja makse-

käsu kiirmenetluses rikastuda kostja arvel 4359,38 € ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Hageja leiab jätkuvalt, et ta ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu

sõlmimisel arvestati kostja sissetuleku ja kohustustega ning statistikapõhise arvestusliku

elatusmiinimumiga, mis 2018. a oli 215,44 €. Järelikult oli kuumakse kostjale jõukohane. VÕS

§-s 403⁴ sätestatud kohustuste täitmist kinnitab seegi, et kostja täitis lepingut kaks aastat.

Samuti märkis kostja vastuses hagile, et makseraskused tekkisid tal pärast lepingu sõlmimist.

5.2. Maakohus leidis vääralt, et krediidivõimelisuse hindamisel oleks tulnud arvestada kostja

kulutustega meelelahutusele. Tegemist on igapäevakuludega, mille osas saab kostja ise valida,

kas ja millele ta raha kulutab. Lisaks nähtub kostja kontoväljavõttest, et meelelahutusele on

raha kulunud ainult märtsis ja aprillis 2018, ülejäänud kuudel sellist kulutust ei ole. Kostja

konto väljavõttest nähtub ka, et kostja on teise laenuandja ees korrektselt oma kohustusi täitnud.

4 (5)

5.3. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja hagiavalduses on põhinõude summa erinev, sest

maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati võlatunnistuse alusel. Kostja laekumisi arvestati

võlatunnistuse alusel erinevalt kui hagimenetluses. Hagimenetluses on hageja arvestanud kõik

kostja laekumised kostjale kasulikumal moel, st põhiosa katteks.

6. Kostja kaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata

(TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise, tingimuste ja täitmise kohta (TsMS § 652 lg 1 p 1).

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks kaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

9.1. Vastutustundliku laenamise põhimõttest (VÕS § 403⁴, direktiivi 2008/48 art 8) tuleneva

krediidiandja põhikohustuse sisu krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidi-

võimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei

suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.

Viidatud põhimõtte eesmärk on tagada, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda

maksejõuetuks (vt varem kehtinud VÕS § 403² ja KAS § 83 lg 3 kohta nt RKTKo 19.02.2014,

3-2-1-169-13, p 21; samuti nt EKo 05.03.2020, C-679/18, p 21). Krediidiandja kohustus

hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või makse-

jõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast

kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finants-

tagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35).

9.2. Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse

panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja

kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

Seetõttu ei saa hageja edukalt tugineda väitele, et kostja kuludena tuli arvestada ainult

statistikapõhise arvestusliku elatusmiinimumiga. Lisaks ei sõltu kõnealused eesmärgid

konkreetse tarbija olukorrast ega käitumisest, mistõttu ei saavutata neid ainuüksi

krediidilepingu täieliku täitmisega. Igasugune muu tõlgendus viib selleni, et soositakse

krediidiandjale direktiivi 2008/48 art-ga 8 (ja seega ka VÕS §-ga 403⁴) pandud kohustuse

täitmata jätmist, mis võib võtta neilt sätetelt soovitava toime (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 36;

sisuliselt samal seisukohal ka nt TrtRnKo 19.12.2022, 2-21-129359, p-d 16 ja 17).

9.3. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, võttes arvesse kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalise seisundi, sissetuleku,

teised varalised kohustused ja varasemate maksekohustuste täitmise (VÕS § 403⁴ lg 2 ls-d 1

ja 2). Nende kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma mh KAVS § 49 lg 1 p-dest 1–7

(VÕS § 403⁴ lg 2 ls 3). Sellest loetelust on praegu asjakohased eelkõige kohustused hinnata

regulaarseid majapidamiskulusid kogumis (p 4) ja krediidiandjale teadaolevaid muid olulisi

fakte, mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (p 6).

9.4. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab tarbija teadaolevate kulude kogumis hindamine ja

muude oluliste faktide arvesse võtmine käesoleva juhtumi asjaoludel koostoimes seda, et hageja

pidi kostja krediidivõime hindamisel lähtuma mh sellest, et kostjal kulus 2018. a märtsis

meelelahutusele 92 € ja aprillis 449,50 €. Meelelahutusele korduvalt tehtud kulutused võivad

mõjutada tarbija võimet krediit lepingukohaselt tagasi maksta. Maakohus on nimetatud asjaolu

tähelepanuta jätmist hagejale õigesti ette heitnud. Järelikult on õige ka maakohtu hinnang, et

5 (5)

hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tegi maakohus omakorda õige

järelduse, et kostja võlgnes hagejale ainult laenu põhiosa, mis maakohtu tuvastatud ja

vaidlustamata asjaoludel on tagasi makstud.

9.5. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust maakohtu kriitika hageja käitumisele,

et ta esitas erinevad nõuded maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja hagiavalduses. Sel põhjusel

pole vaja sisuliselt käsitleda kaebuse väiteid hageja menetluslike motiivide kohta.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kostjal

kulude puudumise tõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)