2-23-5332/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-5332

Kohtuasi

M.N pankrotihaldur Maire Armi hagi M.N ja O.D

vastu kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise

lepingu

tagasivõitmise

korras

kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08. jaanuari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

M.N pankrotihalduri Maire Armi apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

90 200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja M.N pankrotihaldur Maire Arm

Võlgnik: M.N (isikukood XXX)

Kostja: O.D (isikukood XXX)

Võlgniku ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat

Indrek Veso

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Määrata tsiviilasja hinnaks 90 200 eurot.

2. Jätta rahuldamata O.D vastuväide kohtu tegevusele.

3. Tühistada Harju Maakohtu 01. märtsi 2024 otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata M.N pankrotihalduri Maire Armi hagi O.D vastu M.N ja O.D vahel

08. mail 2017 kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX suhtes sõlmitud

kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingute (Tallinna notar Erki

Põdra asendaja Mall Vendel ametitegevuse raamatu nr 987) kehtetuks

tunnistamiseks ning O.D tahteavalduste asendamiseks, samuti O.D vastu esitatud

nõuet puudutava menetluskulude jaotuse ning 06. aprilli 2023 ja 24. aprilli 2023

hagi tagamise määruste tühistamise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

2-23-5332

hagi vastavas osas rahuldada, jätta menetluskulud O.D kanda ja hagi tagamise

määrused jõusse. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Harju Maakohtu 08. jaanuari 2024 otsuse resolutsioon kehtib järgmises

sõnastuses:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

5.2. Jätta M.N pankrotihalduri Maire Armi M.N vastu esitatud hagi

rahuldamata.

5.3. Jätta rahuldamata M.N pankrotihalduri Maire Armi hagi M.N ja O.D vahel

08. mail 2017 kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX suhtes sõlmitud

kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise asjaõiguslepingute (Tallinna

notar Erki Põdra asendaja Mall Vendel ametitegevuse raamatu nr 987)

kehtetuks tunnistamiseks.

5.4. Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M.N ja O.D vahel 08. mail 2017

sõlmitud kinnisasja kinkeleping (Tallinna notar Erki Põdra asendaja Mall

Vendel ametitegevuse raamatu nr 987), millega M.N kinkis O.D-le 492/20123

mõttelise osa kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX.

5.5. Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M.N ja O.D vahel 08. mail 2017

sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping (Tallinna notar Erki Põdra

asendaja Mall Vendel ametitegevuse raamatu nr 987), millega lepiti kokku

492/20123 mõttelisele osale kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX

isikliku kasutusõiguse seadmises M.N kasuks.

5.6. Kohustada O.D-d sõlmima M.N-iga kokkuleppe, millega kinnisasja

registriosa numbriga XXXXXXXX omand antakse üle M.N-ile .

5.7. Kohustada O.D-d andma nõusolekud kinnisasja registriosa numbriga

XXXXXXXX kinnistusraamatu II jaos O.D omandiõiguse kohta senise kande

kustutamiseks ja M.N omanikuna sissekandmiseks.

5.8. Jätta Harju Maakohtu 06. aprilli 2023 ja 24. aprilli 2023 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse.

6. Jätta M.N vastu esitatud nõude menetlemisega seotud maa- ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulud M.N pankrotihalduri Maire Armi kanda.

7. Jätta M.N pankrotihalduri Maire Armi maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud, mis seonduvad O.D vastu esitatud nõude menetlemisega O.D

kanda ja O.D menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-23-5332

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. M.N pankrotihaldur Maire Arm (hageja) esitas 06.04.2023 Harju Maakohtule M.N (võlgnik)

ja O.D (kostja) vastu hagi tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Hageja

palus:

a)tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 08.05.2017 sõlmitud

kinnisasja kinkeleping ja asjaõigusleping, millega võlgnik kinkis kostjale 492/20123

mõttelise osa kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX;

b)tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 08.05.2017 sõlmitud

isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati 492/20123

mõttelisele osale kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXXX, isiklik kasutusõigus

võlgniku kasuks;

c)kohustada kostjat tagastama 492/20123 mõttelist osa kinnisasjast registriosa numbriga

XXXXXXXX võlgniku pankrotivarasse;

d)kohustada kostjat andma nõusolekud kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX II jaos

kostja omandiõiguse kohta senise kande kustutamiseks ja registriosa numbriga

XXXXXXXX II jakku võlgniku omanikuna sissekandmiseks;

e)teha kohtuotsus, mis asendab kostja tahteavaldusi kinnistu registriosa numbriga

XXXXXXXX omanikukannete kustutamiseks ja ainuomanikuna võlgniku

kinnistusraamatusse kandmiseks;

f) kohustada võlgnikku andma nõusolek kinnistule registriosa numbriga XXXXXXXX võlgniku

kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks;

g)teha kohtuotsus, mis asendab võlgniku tahteavaldusi tema kasuks seatud isikliku

kasutusõiguse kustutamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta võlgniku ja kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt omandas võlgnik 29.03.2007 Tallinnas, XXX kinnisasja (registriosa nr

XXXXXXXX, korteriomand) hinnaga 90 754,54 eurot. Ostu finantseeriti võlgniku ja tema isa

(kostja) poolt ühiselt võetud laenuga. Laenu tagas korterile seatud hüpoteek. Aastatel 2015–

2017 tegutses võlgnik juhatuse liikmena talle kuuluvas äriühingus C osaühing (registrikood

XXXXXXXX). Võlgnik andis äriühingu kohustuste täitmiseks isiklikke käendusi, sh sõlmis

02.05.2017 käenduslepingu LHV Pank AS-ga, 02.03.2017 AS-ga TBB Liising ja 29.09.2015

Luminor Liising AS-ga.

3. Võlgnik vahistati 10.04.2017 ja ta sai teada, et teda ähvardab nii võimalik vangistus kelmuse

toimepanemise eest kui ka ulatuslik kahjunõue, mistõttu ta asus tegema ettevalmistusi enda

varatuks muutmiseks. Eelvangistuse ajal teostati tema juures ka läbiotsimine. Võlgnik kinkis

08.05.2017 korteriomandi, mis oli tema ainus likviidne vara, kostjale ja võlgniku kasuks seati

tähtajatu isiklik kasutusõigus. Võlgnik teadis, et selline tegevus võib kahjustada nende

liisinguandjate huve, kellele ta oli tekitanud kahju ja kellelt võib oodata nõuete esitamist.

Korteri kinkeleping tehti ka vahetult pärast suuremate käenduslepingute sõlmimist, mis on

iseloomulik vara peitmisele.

4. Pärnu Maakohtu 06.07.2021 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati võlgnik

karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi süüdi ulatuslikus ning kuritegelikus

2-23-5332

grupeeringus toime pandud kelmuses. Nimelt pettis võlgnik liisinguandjaid, tekitades

liisinguandjatele kahju umbes 230 000 eurot. Kohus rahuldas Luminor Liising AS tsiviilhagi 69

945,03 euro saamiseks ja AS Swedbank Liising tsiviilhagi 146 850,61 euro saamiseks ning

mõistis summad süüdlastelt välja solidaarselt. Võlgnikule määrati liitkaristus viis aastat

vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvestati 24.04.2019 ja karistusaja hulka arvati ka

eelvangistuses viibitud aeg 10.04 kuni 12.04.2017.

5. Harju Maakohus määras 27.04.2022 võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks hageja. 05.05.2022

kuulutas maakohus välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduriks hageja.

6. Pankrotimenetluses on esitatud teise rahuldamisjärgu nõudeid kokku 476 329,61 eurot. Seega

oli võlgnikul ka teisi võlausaldajaid, kelle huve ta koos oma lähikondsega teadlikult kahjustas.

Muud vara võlgnikul ei ole ja muul viisil ei ole võimalik pankrotimenetluses nõudeid rahuldada.

Isikliku kasutusõiguse seadmine lapselt vanema kasuks on tavatu ja viitab soovile kasutada oma

vara edasi, kuid vältida selle arvelt kohustuste täitmist. Isiklik kasutusõigus muudab kinnistu

väärtuse sisuliselt olematuks ja korteri mõistlikel tingimustel võõrandamise võimatuks.

Kostjate vastuväited

7. Võlgnik palus 07.06.2023 menetluse lõpetada või jätta hagi läbi vaatamata. Pankrotihaldur,

kellel on õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaline, esitas hagi võlgniku, s.o

tema enda vastu. See ei ole menetluslikult lubatud. Hagi saab esitada ainult kolmanda isiku

vastu. Kinkeleping ega isikliku kasutusõiguse seadmine ei kahjusta võlausaldajate huve. Võlad

tekkisid alles aprillis 2019, s.o kaks aastat pärast tehingute tegemist.

8. Kostja ja võlgnik palusid 10.09.2023 vastuses hagiavaldusele jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Võlgnik vahistati 10.04.2017 tema äripartnerite tegevuse tõttu.

Võlgnik ei võtnud algatatud kriminaalasja väga tõsiselt, sest teadis, et ei olnud teadlikult seadust

rikkunud. Ta ei saanud vahistamisel eeldada, et teda ähvardab kriminaalkaristus äripartnerite

tegevuse eest protsessis, kus tõendeid kogus politseiuurija, kes mõisteti aasta aega pärast

võlgniku kinnipidamist süüdi riigisaladuse lekitamises, jälitusinfo avalikustamises ja tõendite

kunstlikus loomises. Võlgnik võttis kelmuse süüdistuse õigeks põhjusel, et ta kandis narkootilise

aine käitamise eest vanglakaristust juba alates 24.04.2019 ja ei soovinud riskida veel pikema

vangistusega.

9. Võlgnik kinkis korteri kostjale, kuna soovis kolida Saksamaale ja alustada seal kasutatud

autode äri. Sellega oli tema ettevõte C OÜ Eestis juba aastaid tegelenud. Saksamaale kolimise

soov tekkis võlgnikul juba mõnda aega enne tema kinnipidamist 2017. a. Kostja pidi seega

korteri majandamise ja omaniku õiguste teostamise täies ulatuses üle võtma, sh tasuma

laenumakseid.

10. Võlgnik ei saanud 2017. a vahistamisel eeldada, et tema ettevõttel, keda kriminaalasi ei

puudutanud, tekivad makseraskused võlgniku vangis viibimise tõttu aprillis 2019. Võlgniku

pankrotimenetluse algatas pank ja tagasivõitmist on põhistatud just pankade ja C OÜ vaheliste

nõuetega. Kinkelepingu sõlmimise ajal olid võlgnik ja C OÜ maksejõulised. Võlgnik ei

muutunud maksejõuetuks ka kinkelepingu tagajärjel.

11. Isiklik kasutusõigus seati selleks, et võlgnikul oleks Eestisse naastes ja Eestis viibides kuskil

elada, arvestades ka, et ta oli korteri laenumakseid aastaid tasunud. See pidi aitama korteri

valdust võimaliku üürniku käest tagasi saada, kui üürnik peaks keelduma väljakolimisest.

2-23-5332

12. Hageja on jätnud arvestamata, et korteri ostmiseks võetud laenu tagastamise eest vastutas ka

kostja. Korteri võõrandamise tehing ei ole seega tavapärane kostja rikastamine võlgniku poolt,

kuna nad olid panga ees solidaarvõlgnikud. Seetõttu ei ole tegemist klassikalise kinkelepinguga,

tegemist võib olla seltsinguga.

Maakohtu otsus ja põhjendused

13. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning tühistas 06.04.2023 ja 24.04.2023 hagi

tagamise määrused. Menetluskulud jättis kohus võlgniku pankrotipesa kanda ja määras

menetluskulude suuruseks 3802,50 eurot. Maakohus märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda

viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest.

Maakohus määras sama otsusega TsMS § 132 lg 1 alusel hagi hinnaks 3500 eurot.

14. Otsuse kohaselt määrati võlgnikule ajutine haldur 27.04.2022 ja tema pankrot kuulutati välja

05.05.2022. Võlgnikule kuulus korteriomand asukohaga XXX, mille ta võõrandas 08.05.2017

notariaalse kinkelepinguga oma isale, kostjale. Samas seati korteriomandile võlgniku kasuks

tähtajatu isiklik kasutusõigus. Tehingud on seega tehtud lähikondsega viie aasta jooksul ajutise

halduri määramisest või pankroti väljakuulutamisest. Tagasivõitmine võib tulla kõne alla

PankrS § 111 lg 1 p 2 ja § 110 lg 1 p 4 alusel, koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1. Võlgnik oli

maksejõuetu pankroti väljakuulutamise ajal, kuid tehingu tagasivõitmiseks tuleb kindaks teha,

kas ta muutus maksejõuetuks vaidlustatud tehingu tõttu. Maksejõuetus on võlgniku püsiv

võimetus oma kohustusi täita.

15. Võlgniku pankrot kuulutati välja käenduslepingute tõttu, mille ta oli sõlminud temale

kuulunud äriühingu kohustuste täitmiseks. LHV Pank AS esitas võlgniku vastu nõude pärast

seda, kui kohtu 30.09.2020 otsusega rahuldati võlausaldaja hagiavaldus ning võlgnikult ja C

OÜ-lt mõisteti laenulepingu nr MILO-20170502SB alusel solidaarselt välja 90 563,72 eurot

ning viivis. Võlgnik kohustust ei täitnud ja võlausaldaja esitas 06.10.2020 avalduse

täitemenetluse algatamiseks. Ajutine haldur on märkinud, et võlgnik muutus varatuks 2017. a.

16. C OÜ 2016. ja 2017. a majandusaasta aruannete kohaselt oli äriühing maksevõimeline.

Ühing suutis teenindada liisingumakseid kuni 2019. a kevadeni. C OÜ varalist seisu tõendavad

ka Creditinfo väljavõtted ja konto väljavõtted. See, et võlgnik oli tegutseva äriühingu

ainuosanik, näitab, et ta ei olnud varatu. Võlgniku pangakonto väljavõtte kohaselt oli ta 2017. ja

2018. a maksevõimeline. Tema sissetulek oli 2017. a 82 479,88 eurot ja 2018. a 126 000,45

eurot. Isik, kellel on pidev sissetulek ja kelle omandis on tegutseva äriühingu osa, ei ole varatu

ega maksejõuetu. Järelikult ei ole täidetud nõude eelduseks olev maksejõuetuks muutumise

nõue. Liisinglepingust tulenevaid kohustusi täitis võlgnikule kuuluv ettevõte. Võlgnik oli ise

põhivõlgniku juhatuse liige ja täitis seega teadlikult ettevõtte kohustusi.

17. Võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema konkreetne, mitte abstraktne. Põhjusliku

seose võlgniku tegevuse ja maksejõuetuks muutumise vahel ning võlausaldajate huvide

kahjustamise pidi esile tooma hageja. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke

puhul ei oma tähtsust, kas konkreetsed võlausaldajad olid kinkimise ajal olemas.

18. Võlgnik oli võlausaldajate võimalikest nõuetest teadlik, sest oli käendaja ja põhivõlgnikust

äriühingu juhatuse liige. Väited nagu oleks võlgnik kriminaalasjas juhuslikult või õiguskaitse

organite poolt toime pandud pettuse tõttu süüdi mõistetud, on ainetud. Süüdi mõistev kohtuotsus

on jõustunud. Võlgnik pidi kinkelepingu tegemise ajal olema liisinguandjate poolt esitatavatest

võimalikest kahjunõuetest teadlik või vähemalt selle võimalusega arvestama. Samuti pidi

2-23-5332

võlgnik aru saama, et oma vara võõrandades vähendab ta oma võimalusi võimalikke nõudeid

rahuldada.

19. Veenvad ei ole võlgniku selgitused, et ta soovis Berliini kolida ja võõrandas korteri selleks,

et kostjal oleks omanikuna kergem korterit hooldada ja üürile anda. Veenvaid tõendeid Berliini

kolimise ettevalmistamise kohta ei ole esitatud. Vara hooldamist ja üürile andmist saab

korraldada ka teistsugusel viisil.

Apellatsioonkaebus

20. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta võlgniku ja kostja kanda.

21. Maakohus jättis kontrollimata võimaluse rahuldada hagi PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel.

Tehing tehti lähikondsete vahel viie aasta jooksul ajutise halduri nimetamisest. Täidetud ja

maakohtu poolt tuvastatud on ka võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise kriteerium.

22. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis

toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Maakohus nõustus hagejaga, et

võlgnik pidi kinkelepingu tegemise ajal olema liisinguandjate poolt esitatavatest võimalikest

kahjunõuetest teadlik või vähemalt selle võimalusega arvestama. Samuti pidi võlgnik aru saama,

et vähendab vara võõrandamisega oma võimalusi võimalikke nõudeid rahuldada. Võlgniku

pankrotimenetluses on võlausaldajate nõuded olulises ulatuses täitmata just vara puudumise

tõttu. Pärast korteri kinkimist ei jäänud võlgnikule vara, mille arvelt kohustusi täita.

23. Võlgnik tunnistas end kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kokkuleppemenetluses ise süüdi. Ta

sõlmis lepingud, olles teadlik kahtlustuse sisust ja sellest, et ta on toime pannud kümneid

kelmuse episoode. Võlgnik pidi arvestama, et oma ainsa likviidse vara lähikondse nimele

vormistamise tagajärg on võlausaldajate huvide kahjustumine. Ta ei saanud eeldada, et tal

puuduvad võlausaldajad, eriti arvestades tema sõlmitud käenduslepingute olemasolu.

24. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et võlgnik ei muutunud kinkelepingu

tagajärjel maksejõuetuks. Maakohus leidis, et võlgnik oli 2017. ja 2018. a maksevõimeline, sest

tema sissetulek oli vastavalt 82 479,88 eurot ja 126 000,45 eurot, kuid jättis tähelepanuta, et

tegelikult oli võlgniku brutokuupalk 500 eurot. Võlgnik ei ole tõendanud, mis põhjusel tema

kontole muid kandeid tehti. Samuti nähtub võlgniku äriühingu kontoväljavõttest, et lepingu

sõlmimise seisuga oli ettevõtte konto jääk negatiivne. Võlgnik ei esitanud ühtegi tõendit, mis

kinnitaks, et temale kuuluva ühingu osal oli väärtus. Seega tuleks hagi rahuldada ka PankrS §

111 lg 1 p 2 alusel (km PankrS § 109 lg-ga 1).

Vastustajate seisukoht

25. Võlgnik ja kostja vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle läbivaatamata

või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis kostja vastu esitatud kinkelepingu ja

isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ja vastavad

2-23-5332

tahteavaldused asendamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi vastavas osas

rahuldada. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, sh kostja vastu esitatud hagi rahuldamata

jätmise osas ning kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise asjaõiguslepingute kehtetuks

tunnistamise nõuete rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus muudab ka tsiviilasja hinda ja

menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

27. Ringkonnakohus (I) lahendab esmalt kostja 04.06.2024 kohtu tegevusele esitatud vastuväite

ja (II) käsitleb menetlusosaliste ringi tagasivõitmise asjades, sh võlgniku vastu esitatud nõuet,

(III) seejärel apellatsioonkaebuse väiteid kinkelepingu tagasivõitmise kohta PankrS § 111 alusel

ja (IV) PankS § 110 alusel, (V) isikliku kasutusõiguse lepingu tagasivõitmist, (VI) seejärel

kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse lepinguga seotud asjaõiguslepingute tagasivõitmise

küsimust, (VII) tagasivõitmise tagajärgi ja tahteavalduste asendamise nõudeid ning (VIII)

selgitab lõpuks hagi hinna kujunemist ja (IX) teeb menetluslikud korraldused, sh hagi tagamist

ja menetluskulude jaotust puudutavad korraldused.

I

28. Kostja esitas 04.06.2024 vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata jätmiseks. Kostja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja

tasus ringkonnakohtu 04.04.2024 määruse alusel tasumisele kuulunud kostja menetluskulude

tagatise pärast selleks ette nähtud tähtaega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

29. TsMS § 197 kohaselt määrab kohus hagejale kostja eeldatavate menetluskulude katteks

tagatise andmise tähtaja. Kui hageja tähtaja jooksul tagatist ei anna, jätab kohus kostja taotlusel

hagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu 04.04.2024 määruse kohaselt tuli hagejal tasuda kostja

menetluskulude katteks tagatis 20 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. TsMS § 466 lg 3

esimese lause kohaselt jõustub määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, kui seaduse

järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud

lahendiga rahuldamata või läbivaatamata. TsMS § 196 lg 4 kohaselt võib hageja esitada tagatise

andmist kohustava määruse peale määruskaebuse. Eelnevast tulenevalt ei ole kostjale hagejat

kohustava määruse peale määruskaebuse esitamise õigust ette nähtud ja seega jõustub määrus,

millega hagejat kohustatakse tagatist andma, pärast selle hagejale kättetoimetamist, kui selle

peale ei saa enam kaevata või kui kaebus jäetakse rahuldamata või läbi vaatamata.

30. Kohtute infosüsteemi andmetel sai hageja ringkonnakohtu määruse kätte 04.04.2024.

Määrus jõustus edasikaebamata 20.04.2024. Tagatise tasumise tähtpäev oli sellest tulenevalt

10.05.2024. Kohtute infosüsteemi kohaselt jõustus ringkonnakohtu määrus aga 26.04.2024 ja

hagejale arvestati tagatise tähtpäevaks infosüsteemi poolt automaatselt 16.05.2024. Seda

kinnitab ka hageja esitatud kuvatõmmis temale e-toimiku keskkonnas kuvatud maksetähtaja

kohta (dtl 752). Seega esines praegusel juhul lahknevus seaduse alusel arvutatud ja kohtute

infosüsteemi poolt automaatselt arvutatud määruse jõustumise aja vahel, mis tingis tagatise

tasumise tähtpäeva erinevuse. Lahknevus tulenes asjaolust, et kohtumääruse sisestamisel

kohtute infosüsteemi määrati see ekslikult kättetoimetamisele kuuluvaks ka kostjale. Kuna

kostja selleks ette nähtud infosüsteemis määruse kättesaamist ei kinnitanud, edastas kohtuistungi

sekretär dokumendi kostja esindaja e-posti aadressile, kust esindaja kinnitas dokumendi

kättesaamist 10.04.2024. See tingiski määruse jõustamise 26.04.2024.

31. Hageja tasus tagatise temale kuvatud tähtajal, s.o 16.05.2024, mitte arvutatud tähtajal

10.05.2024. Õige ei ole kostja seisukoht, et tagatise hilisem tasumine annab aluse jätta

apellatsioonkaebuse TsMS § 197 alusel läbi vaatamata. Olukorras, kus e-toimik saatis hagejale

2-23-5332

määratud tähtaja kohta teate, võis hageja seda usaldada ja sellest lähtuda, sõltumata sellest, et

teade oli eksitav (vt ka RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-171-16, p 24).

32. Samuti tuleb tähele panna, et TsMS § 196 alusel tagatise nõudmise eesmärk on maandada

kostja, kes ei saa menetluses osalemist valida, riske olukorraks, kus hagi võib jääda

rahuldamata. Seetõttu näeb TsMS § 197 ette, et kui hageja tagatist ei anna, siis kohus nõuet läbi

ei vaata. Olukorras, kus hageja on tagatise andud, on TsMS § 196 sätestatud eesmärk täidetud ja

kaebuse läbivaatamata jätmiseks ei ole igal juhul alust.

33. Kostja vastuväide kohtu tegevusele jääb seetõttu rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole teinud

vigu menetluse juhtimisel ega rikkunud menetlussätteid viisil, mis annaks aluse vastuväide

rahuldada. Ringkonnakohus lahendab hageja apellatsioonkaebuse sisuliselt.

II

34. Maakohus menetles hagi ekslikult võlgniku suhtes. Võlgnik ei ole käesolevas menetluses

menetlusosaline.

35. Maakohtu tuvastatud asjaoludel määrati võlgnikule ajutine pankrotihaldur 27.04.2022 ja

tema pankrot kuulutati välja 05.05.2022. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb haldurile üle võlgniku

vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks

vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541

lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning

osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt.

Pankrotivõlgnikul ei ole seega tsiviilkohtumenetlusteovõimet asjades, kus tema nimel esitab

hagi pankrotihaldur. PankrS § 118 lg 1 teise lause kohaselt esitab tagasivõitmise hagi kohtule

haldur. Hagi esitatakse isiku vastu, kellega võlgnik tegi tehingu või kellele ta tegi soorituse

(RKTKo 20.12.2023, 2-22-1652, p 12.2). Seega ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või

muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara

hulka.

36. Hageja, kes on võlgniku pankrotihaldur, esitas 06.04.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse

võlgniku ja kostja vastu, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja

kostja vahelise kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu. Hagi on esitatud

ebaõigesti pankrotivõlgniku vastu. Võlgnik juhtis sellele õigesti tähelepanu juba oma esialgses

vastuses hagile, kuid maakohus võlgniku väitele tähelepanu ei pööranud.

37. Hagi esitamist võlgniku vastu ei õigusta ka tema vastu esitatud tahteavalduse asendamise

nõue (vt käesoleva otsuse punkt 1 f ja g).

37.1. Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamise korral ei ole tehingu

teisele poolele midagi tagastada (PankrS § 119) ja sellest tulenevad õigused tuleb isikliku

kasutusõiguse seadmise kokkuleppe äralangemise tõttu lihtsalt lõpetada. Koormatise

lõpetamiseks on AÕS § 642 esimese lause kohaselt nõutav õigustatud isiku notariaalselt

tõestatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust.

Kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 34¹ lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või

kustutamiseks vajalik selle isiku nõusolek, kelle kinnisturegistriossa kantud õigust kanne

kahjustaks (puudutatud isik). KRS § 34¹ lg 2 p 2 kohaselt on puudutatud isikuks eelkõige

asjaõiguse kustutamisel kustutatava asjaõiguse omaja. Nimetatud sätetest tuleneb, et isikliku

kasutusõiguse lõpetamiseks ja selle kinnistusraamatust kustutamiseks on vajalik võlgniku enda

kui kande järgi õigustatud isiku tahteavaldus. Hageja palubki, et kohus kohustaks võlgnikku

2-23-5332

vastavat tahteavaldust andma. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku tahteavalduste kohtulahendiga

asendamine ei ole vajalik ega ka sisuliselt põhjendatud.

37.2. PankrS § 36 lg 1 kohaselt on pankrotivara valitsemise ja käsutamise õigus

pankrotihalduril. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid

tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus

pankrotivaraga seotud vaidlustes. Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur PankrS

§ 541 lg 4 järgi teha pankrotivaraga ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud

pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Eelnevast tulenevalt

ei ole vaja pankrotivõlgnikku menetlusse kaasata ka isiklikku kasutusõigust puudutavate

tahteavalduste andmiseks kohustamiseks. Isikliku kasutusõiguse seadmise kehtetuks

tunnistamisel piisab selle lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks pankrotihalduri

enda tahteavaldusest, kes saab teha pankrotivaraga seonduvaid toiminguid ise.

37.3. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud

korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hagejat ennast

kohus tema soovitud tahteavaldusi tegema ei kohusta (vt ka RKTKo 12.04.2017, 3-2-1-13-17 p

15 ja seal viidatud praktika).

38. Eeltoodu tõttu oleks maakohtul tulnud võlgniku vastu esitatud hagi menetlusse võtmisest

TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel keelduda. Maakohtul oli siiski võimalik hagi ka läbi vaadata ja jätta

see käesolevas peatükis esitatud kaalutlustel rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb seega jätta

muutmata osas, milles maakohus jättis hageja võlgniku vastu esitatud hagi rahuldamata (vt ka

RKTKo 20.03.2013, 3-2-1-15-13, p 13). Apellatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata.

III

39. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et PankrS §

111 lg 1 p 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud. PankrS § 111 lg 1 p 2

alusel, koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1 (tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses, vt selle

kohta RKTKo 22.02.2012, nr 3-2-1-163-11, p 38) kinkelepingu tagasivõitmiseks tuli maakohtul

tuvastada, et kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist;

kinkega kahjustati võlausaldajate huve; võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks ja

kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Seejuures pidi kostja esile tooma ja tõendama, et võlgnik

oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Hageja pidi esile

tooma ja tõendama võlausaldajate huvide kahjustumise. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna

võlgnik oli maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Ringkonnakohus

nõustub selle maakohtu seisukohaga ega pea vajalikuks maakohtu antud põhjendusi korrata

(TsMS § 654 lg 6). Kuna maksejõuetust puudutav nõude eeldus on täitmata, ei saa

kinkelepingut PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Maakohus ei ole selles osas

materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega tõendeid ebaõigesti hinnanud. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

40. Asjaolu, et võlgniku brutotöötasu, mida ta tasus endale kuuluvalt ettevõttelt, oli üksnes 500

eurot, ei lükka ümber kostja väiteid ja tõendeid võlgniku maksejõulisuse kohta. Isiku

maksejõuetust ei saa järeldada pelgalt tema töötasu suurusest ja asjaolust, et talle ei kuulu

registreeritavat vara. Maakohus selgitas õigesti, et maksejõuetus on PanksS § 1 lg 2 kohaselt

võlgniku püsiv võimetus oma kohustusi täita. Kostja selgituste kohaselt arveldas võlgnik

muuhulgas ka sularahas. Nii kinnitavad arvelduskonto väljavõtted, et arvelduskontole on raha

kantud siis, kui seda vaja on. Näiteks 27.03.2017 on sularaha sissemakse 350 eurot, mis on

samal päeval makstud edasi OÜ-le E (dtl 501), 13.04.2017 on sularaha sissemakse 3000 eurot,

2-23-5332

millest samal päeval on kantud 2000 eurot edasi Qle ja järgmisel päeval 1000 eurot OÜ-le E (dtl

502), 29.05.2017 oli vaja tasuda Inbank AS-le lepingu alusel 323,83 eurot, milleks kontol

piisavalt vahendeid ei olnud ja samal päeva on tehtud sularaha sissemakse 500 eurot (dtl 505),

20.07.2017 oli vaja tasuda laenu 07-060011-EL makse, milleks kontol piisavalt vahendeid ei

olnud ja samal kuupäeval on ka sularaha sissemakse 200 eurot, mis laenumakse kattis (dtl 510),

07.09.2017 on sularaha sissemakse 5000 eurot, mis on samal päeval kantud OÜ-le S lühiajalise

laenu tagastamiseks (dtl 513), 20.10.2017 on tehtud sularaha sissemakse 2250 eurot, et tasuda

Wle võlg 2000 eurot ja laenu 07-060011-EL makse 241,61 eurot (põhiosa ja intress) (dtl 517),

27.11.2017 on sularaha sissemaksed kokku 2000 eurot, mis on samal päeval kantud edasi

võlgniku ühingule C OÜ (dtl 521). Võlgniku 2017.a konto saldo on 42 eurot (dtl 523), s.t

väljaminekud (83 635,43 eurot) on võrreldavas suuruses sissetulekutega (82 479,88 eurot).

Võlgniku konto saldo ei ole olnud negatiivne.

41. Eelnev kinnitab, et võlgnikul olid olemas vahendid, mille arvelt oma kohustused täita ja

kulutused kanda. Võlgniku kulud ja tema kohustuste täitmine ei ole olnud seoses ega sõltuvuses

temale iseenda ettevõtte kaudu kantud töötasu suurusest. Seejuures ei oma tähtsust, mis põhjusel

talle muid kandeid tehti. Hageja ei ole esile toonud ühtegi kohustust, mida võlgnik ei oleks

suutnud täita. Võlgniku maksejõuetust ei kinnita ka hageja etteheiteid sellele, et kostja ei

tõendanud, et võlgnikule kuuluva ettevõtte osal oli väärtus. Ettevõtte väärtust ei saa samastada

võlgniku maksevõimega. Samuti ei saa ettevõtte kohustusi ja maksevõimet samastada võlgniku

enda maksevõimega.

42. Maakohus jättis seega õigesti hageja nõude kinkelepingu PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel

tagasivõitmiseks rahuldamata, kuna võlgnik ei muutunud kinkelepingu sõlmimise tõttu

maksejõuetuks.

IV

43. Õige on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus jättis käsitlemata võimaluse rahuldada

hagi PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Hageja viitas juba 06.11.2023 menetlusdokumendis sellele, et

isegi kui hagi ei kuulu rahuldamisele PankrS § 111 alusel, tuleb see rahuldada tagasivõitmise

üldsätete alusel, s.o PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1). Igal juhul

kohaldab kohus õigust ise. Kohus ei ole nõude lahendamisel seotud hageja esitatud õiguslike

väidetega (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-145-

16, p 14). Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse ja hindab esile toodud asjaoludel hagi

rahuldamise võimalusi ka tehingute tagasivõitmise üldistel alustel.

44. Nii kinkelepingu kui ka tasuta isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu saab kehtetuks

tunnistada tehingu tagasivõitmise üldistel alustel PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel (koostoimes

PankrS § 109 lg-ga 1). Selleks peavad täidetud olema järgmised eeldused:

(1) tehing on tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;

(2) võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve;

(3) võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult;

(4) tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.

Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et tehingud on tehtud lähikondsega viie aasta

jooksul ajutise halduri määramisest või pankroti väljakuulutamisest (vt käesoleva otsuse p 14).

Maakohtu neid järeldusi ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. PankrS § 110 lg 3 kohaselt

võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult

võlausaldajate huve. Kostja ei ole selle eelduse ümberlükkamiseks asjaolusid esile toonud ega

tõendeid esitanud. Seega on täidetud eeldused (1) ja (4) ja nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada,

2-23-5332

kas võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve (eeldus 2) ja kas ta tegi seda teadlikult

(eeldus 3). Neid asjaolusid pidi tõendama hageja.

45. Võlausaldajate huvide kahjustamine on tagasivõitmise nõude rahuldamise esmane eeldus

(RKTKo 03.05.2023, 2-21-2785/89, p 14). Seejuures tuleb võlausaldajate huvide kahjustamist

hinnata tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga, mitte tehingu tegemise aja seisuga

(03.05.2023, 2-21-2785/89, p 17; 24.05.2017, 3-2-1-50-17, p 10). Pankrotihaldur esitas

hagiavalduse 06.04.2023. Hagiavalduse kohaselt on võlgnik pankrotis ja võlausaldajate nõuded

olulises ulatuses täitmata igasuguse vara puudumise tõttu. Kokku on võlgnikul kohustusi ligi

400 000 eurot (121 458,60 eurot (dtl 53–57) + 39 336,85 eurot (dtl 60–61) + 230 000 (dtl 146–

181)). Tagasivõitmise eesmärk on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud

vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada.

Praegusel juhul sõlmis võlgnik 08.05.2017 kinkelepingu, millega võõrandas oma isale

korteriomandi. VÕS § 259 kohaselt on kinkeleping leping, millega üks isik (kinkija) kohustub

tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi

ülemineku kingisaajale. Kinkelepingut iseloomustab seega vastusoorituse puudumine, s.t

võlgnik andis ära oma vara selle eest üldse midagi vastu saamata. Vastusoorituseta ära antud

vara väärtus oli aga enam kui 90 700 eurot. Arvestades korteriomandi ostuhinda, mis oli 2007. a

90 754,54 eurot (korteriomandi müügileping dtl 39–49), ja selle väärtuse tõusu 10 aasta jooksul,

oli selle väärtus hagi esitamise ajal ilmselt enamgi. Vastusoorituse puudumise tõttu ei oma

korteriomandi hagi esitamise aegne täpne väärtus aga asja lahendamisel tähtsust. Igal juhul

oleks korteriomandi arvelt võimalik võlausaldajate nõudeid vähemalt osaliselt rahuldada. Seda

ka siis, kui 2007. a korteri ostmiseks võetud laen (dtl 353) on veel mingis osas tagasi maksmata

(dtl 225). Korteriomandi kostjale kinkimise tagajärjel ei ole võlgnikul vara, mille arvelt oma

võlausaldajate ees kohustusi täita. Seega kahjustab kinkeleping võlausaldajate huve. Seejuures

ei oma tähtsust asjaolu, et kinkelepingu sõlmimise hetkel konkreetseid sissenõutavaks muutunud

kohustusi veel ei olnud (vt ka RKTKo 03.11.2008, 3-2-1-90-08 p 11).

46. Võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega on tegemist siis, kui võlgnik seda soovis või

vähemalt nägi seda oma käitumise võimaliku tagajärjena ette. Kui võlgnik võib tehingu

sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid

vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega

(RKTKo 21.05.2012, 3-2-1-62-12, p 10). Maakohus nõustus iseenesest hagejaga, et võlgnik pidi

olema kinkelepingu tegemise ajal liisinguandjate poolt esitatavatest võimalikest kahjunõuetest

teadlik või vähemalt selle võimalusega arvestama ja aru saama, et oma vara võõrandades

vähendab ta oma võimalusi võimalikke nõudeid rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldustega, kuid märgib seoses kostja väidetega veel järgmist.

46.1. Õige ei ole seisukoht, et võlgnik ei saanud võlausaldajate huve teadlikult kahjustada

põhjusel, et võlgniku ettevõtte makseraskused, mis lõppastmes põhjustasid kostja pankroti,

tekkisid alles aprillis 2019, s.o peaaegu kaks aastat pärast kinkelepingu sõlmimist siis, kui

võlgnik narkootilise aine käitlemise eest vahistati. Praegusel juhul omab tähtsust asjaolu, et

võlgnik vahistati 10.04.2017 ja talle esitati kahtlustus kelmuse toimepanemises (dtl 122).

Võlgnikku kahtlustati nimelt ulatuslikus ning kuritegelikus grupeeringus toime pandud

kelmuses, mis seisnes liisinguandjatelt raha väljapetmises. Kinkeleping, millega võlgnik

võõrandas oma korteri lähikondsele, sõlmiti 08.05.2017, s.o vähem kui kuu aega pärast võlgniku

vahi alt vabanemist. Kinkelepingu sõlmimise ajal oli võlgnikule seega teada temale esitatud

kahtlustuse sisu, kuid sellest tulenevalt ka võimalikud tema vastu tekkivad kahjunõuded.

Kriminaalasjas tunnistas võlgnik ennast süüdi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

praeguses asjas saab lähtuda võlgnikku süüdimõistvast kohtuotsusest ja võlgniku teistsugused

selgitused on tõendamata. Kostja väited ei ole ka kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kostja

2-23-5332

väidab, et ta peeti 2017. a kinni üksnes tema äripartnerite tegevuse kohta tunnistuse saamiseks,

kuid tegelikult peeti ta kinni kahtlustatavana. Talle esitati kahtlustus KarS § 345 lg 1, § 202 lg 2

p 1, § 209 lg 2 p 3 ja § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises (dtl 122).

Pankrotihalduri selgituste kohaselt viidi kinnipidamise ajal läbi ka läbiotsimine. Väited võlgniku

kinnipidamise teistsuguste motiivide kohta on tõendamata. Kostja väited ei muuda seega

asjaolu, et kinkelepingu sõlmimise ajal oli võlgnik temale esitatud kahtlustuse sisust teadlik ja

sai sellest lähtuvate riskidega arvestada. Lisaks võimalikele kriminaalmenetlusega seotud

kahjunõuetele, oli võlgnik enne kinkelepingu sõlmimist 2015. a ja märtsis ning mais 2017.a

sõlminud ka kolm käenduslepingut. Võlgnik tegi seega tehingu ajal, kui talle oli teada tema

kohustuste võimalik suurenemine ja ta pidi seega vähemalt möönma, et oma põhilise vara ilma

vastusoorituseta võõrandamisel on võimalike tekkivate kohustuste täitmine raskendatud. Seega

pidi võlgnik võlausaldajate huvide kahjustumist oma käitumise võimaliku tagajärjena ka ette

nägema. Kohtu veendumust kinnitab ka asjaolu, et võlgniku selgitused kinkelepingu sõlmimise

põhjuste kohta (väidetav soov kolida Saksamaale) ei ole usutavad. Ringkonnakohus nõustub ka

selles osas maakohtuga. Samas ei välista võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist ka see,

kui kinkelepingu sõlmimisel oleks olnud samal ajal ka mõni muu eesmärk (RKTKo 21.05.2012,

3-2-1-62-12, p 10). Tähtsust ei oma ka esiletoodu, et kostja oli korteriga seotud laenu

kaastaotleja. Kostja ei olnud korteri omanik, samuti ei ole kostja esile toonud, et ta oleks korteri

laenumakseid tegelikult ise tasunud. Seega ei pidanud võlgnik kinkelepingu sõlmimisel

konkreetselt ette teadma, et temal või tema ettevõttel tekivad makseraskused 2019. a. Piisab, kui

ta võlausaldajate huvide kahjustumist oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Seejuures

ei oma nõude PankrS § 110 alusel rahuldamisel tähtsust, kas võlgnik muutus hiljem

maksejõuetuks konkreetselt kinkelepingu tagajärjel või mitte. Vastavad kostja väited on seega

asjakohatud.

47. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et võlgnik kahjustas 08.05.2017 korteriomandi

kinkelepingu sõlmimisega teadlikult võlausaldajate huve ja kostja, kes on võlgniku lähikondne

teadis või pidi sellest teadma. Seega jättis maakohus hagi ebaõigesti rahuldamata. Maakohtu

otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega pankrotihalduri hagi rahuldada ja tunnistada

kinkeleping tagasivõitmise korras PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks.

V

48. Hageja palub kehtetuks tunnistada ka koos kinkelepinguga sõlmitud kinnisasja isikliku

kasutusõigusega koormamise lepingu. Kasutusõiguse leping võib samuti kuuluda

tagasivõitmisele PankrS § 110 lg 1 p 4 (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) alusel (vt eelduste

kohta käesoleva otsuse p 44).

49. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja

selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või

teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.

Võlgnik ja kostja leppisid kokku, et korteriomand koormatakse tähtajatu ja tasuta isikliku

kasutusõigusega võlgniku kasuks (lepingu p 3, dtl 26). Ringkonnakohtu hinnangul koormab

tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut viisil, mis muudab selle turutingimustel

võõrandamise võimatuks, kuna vara omanik ei saa asja võlgniku eluajal kasutada ega saa selle

omamisest kasutuseeliseid ega ka otsest tulu, s.t tegemist oleks üksnes kohustuste ja kuluga.

50. Õige on seega hageja väide, et sõlmitud tingimustel isiklik kasutusõigus muudab kinnistu

väärtuse sisuliselt olematuks ja see kahjustab võlausaldajate huve samamoodi nagu vara tasuta

võõrandamise leping, kuna raskendab kinnisasja arvel nõuete rahuldamist. Tasuta kasutamise

lepingu sõlmimine on käsitletav võlausaldaja huvide teadliku kahjustamisena (RKTKo

2-23-5332

21.05.2012, 3-2-1-62-12, p 13), mh ka põhjusel, et see viitab võlgniku soovile jätta korter enda

kasutusse, samal ajal vältides selle arvelt võimalike kohustuste täitmist. Võlgnik väitis küll, et

isiklik kasutusõigus seati selleks, et võlgnikul oleks Saksamaalt naastes lihtsam korterit

üürnikult tagasi saada. Maakohus leidis põhjendatult, et võlgniku väited Saksamaale kolimise

kohta on tõendamata ja kasutusõiguse seadmise põhjendused ei ole usutavad.

51. Seega jättis maakohus hagi ka selles osas ebaõigesti rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb

selles osas tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada 08.05.2017

korteriomandi isikliku kasutusõigusega koormamise leping tagasivõitmise korras PankrS § 110

lg 1 p 4 alusel kehtetuks.

VI

52. Hageja palub kehtetuks tunnistada ka kinkelepingu ja isikliku kasutusõigusega koormamise

lepingu sõlmimisel sõlmitud asjaõiguslepingud. Hageja on jätnud aga arvestamata, et

asjaõiguslepingu kehtivust tuleb abstraktsiooniprintsiibist (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt hinnata

lahutatuna selle aluseks olevast kohustustehingust.

53. Kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka

asja/õiguse üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt RKTKo

22.02.2012, nr 3-2-1-163-11, p-d 17 ja 32). Kui kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik

tehing, siis tekib võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda,

aga asjaõigustehingu kehtetuks tunnistamisel asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi

tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks (vt nt RKTKo 23.09.2005, nr 3-2-1-80-05, p 28).

Samas on võimalik, et samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) ja

sellisel juhul võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks

tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused

aga siiski just käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut, st vara ja õiguste üleandmise

tingimusi, mitte üleandmist ennast.

54. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks võlgniku tehingu või

muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate

huve. Võlausaldaja huve saab kahjustada aga eelkõige see, kui tehingute raames ei ole kokku

lepitud kohase väärtusega vastusoorituses, st tehing vähendab vara kogumit ja/või selle väärtust

ning raskendab seetõttu võlausaldajate ees kohustuste täitmist. Seega kahjustavad kinkeleping ja

tasuta tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmise leping võlausaldajate huve eelkõige

kohustustehingu tingimuste tõttu, mitte vara ja õiguste üleandmise tõttu. Võlgniku vara väärtus

ei vähenenud asjaõiguslepingute tõttu (vt ka RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05 p 26; TlnRnKo

25.11.2015, 2-14-57462, p 12 ja RKTKo 28.03.2018, 2-14-60590 p 23.2). Hageja ei ole

praegusel juhul esile toonud asjaolusid, millest saaks kohus järeldada, et tehingu puudusel oleks

topeltmõju, s.t et samal põhjusel oleks kehtetu ka käsutustehing.

55. Eeltoodu tõttu jääb maakohtu otsuse resolutsioon selles osas muutmata ja hageja

asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamisele suunatud nõuded rahuldamata.

VII

56. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool PankrS § 119 lg

1 järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.

Põhimõtteliselt on tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu

rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotiseaduse erisätted.

2-23-5332

57. Kostja on seega kohustatud tagastama pankrotivarasse kinkelepingu alusel saadu, s.o

kinnisasja omandi. AÕS § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku

ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse. Kuna kinkeleping on kehtetu, on kostja kohustatud vara tagastama ja

selleks sõlmima asjaõiguslepingu omandi võlgnikule üleandmise kohta ja andma tahteavaldused

kinnistusraamatu kannete tegemiseks selliselt, et kinnistusraamatu kanne kostja kui omaniku

kohta kustutatakse ja kinnistusraamatusse kantakse omanikuna pankrotivõlgnik.

58. Hageja palub, et kohus kohustaks kostjat tagastama kinnisasi võlgniku pankrotivarasse

(käesoleva otsuse p 1.c). Kohus mõistab hageja nõuet selliselt, et hageja soovib, et kohus

kohustaks kostjat sõlmima kinnisomandi üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu. Samuti palub

hageja, et kohus kohustas kostjat andma asjakohased tahteavaldused kinnistusraamatu kannete

muutmiseks (käesoleva otsuse p 1.d). Kohus rahuldab hageja nõude ja kohustab kostjat sõlmima

asjaõiguslepingu ja andma tahteavaldused, mis on vajalikud kinnisasja omandi võlgnikule üle

andmiseks.

59. Hageja palub lisaks, et kohus teeks otsuse, mis asendab kostja tahteavaldusi kinnistu

omanikukannete kustutamiseks ja ainuomanikuna võlgniku kinnistusraamatusse kandmiseks

(käesoleva otsuse p 1.d). Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole iseseisva haginõudega ja

kohus seda eraldi ei menetle. Hageja vastav nõue on hõlmatud nõudega, milles hageja palub

kohustada kostjat tahteavaldused andma. Nimelt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga

tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend,

millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma (TsÜS) § 68 lg 5). Seega teebki kohus

kostjat tahteavaldust andma kohustades otsuse, mis kostja tahteavaldust asendab ja seda ei ole

vaja eraldi kohtuotsuse resolutsioonis nentida.

VIII

60. Maakohus määras vaidlustatud otsusega hagi hinnaks 3500 eurot, viidates TsMS § 132

lg-le 1. Viidatud sätte kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot.

Praegusel juhul ei ole viidatud säte aga kohaldatav. Tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamise nõue ei ole mittevaraline nõue. Tegemist on tuvastushagiga, mille hind määratakse

TsMS § 125 alusel hüve väärtusega, mida hageja on hagi rahuldamise korral eeldatavalt

õigustatud saama (vt ka RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16 p 24.2). Maakohus on jätnud ka

tähelepanuta, et hagiavalduses sisaldub mitu erinevat nõuet.

61. Hageja nõuab kostjalt 08.05.2017 notariaalse kinkelepingu tagasivõitmist ja isikliku

kasutusõigusega koormamise lepingu tagasivõitmist. Tsiviilasja hinna määramise kontekstis on

võimalik lähtuda viidatud lepingu punktist 2.5, mille kohaselt hindasid osalised korteriomandi

väärtuseks 80 000 eurot. Seega on kinkelepingu tagasivõitmise hagi hind 80 000 eurot.

62. Isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu tagasivõitmise hagi hinna määramisel saab

analoogia korras juhinduda ka TsMS §-st 128, mille kohaselt on kasutuslepingu kehtivuse üle

peetava vaidluse korral hagihind vaidlusalusele ajale, kuid mitte pikemale ajale kui ühele aastale

langevate kasutustasude kogusumma. Vaidlusaluse lepingu punkti 3.3 kohaselt hindasid osalised

isikliku kasutusõiguse aastaväärtuseks 3200 eurot. Isikliku kasutusõiguse nõude tagasivõitmise

hagi hind on seega 3200 eurot.

63. Lisaks nõudis hageja, et kohus kohustaks kostjat andma nõusoleku kinnistusraamatus

omanikukannete muutmiseks ja isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Tegemist on

tahteavalduste asendama kohustamise nõuetega, mis loetakse TsMS § 132 lg 1 alusel

2-23-5332

mittevaraliseks (vt ka vt ka RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16 p 24.2 ja RKTKo 20.09.2017, 2-

11-51581 p 9). Mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot.

64. Kui ühes hagis on esitatud tehingute tagasivõitmise hagid ja vajalike kinnistusraamatu

kannete tegemiseks kostja tahteavaldusi andma kohustamise nõuded, siis tuleb need hagihinda

arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel liita. Tsiviilasja hind on seega 90 200 eurot (80

000 + 3200 + 3500 + 3500). Ringkonnakohus muudab TsMS § 137 lg 11 alusel tsiviilasja hinda

ja määrab asja hinnaks 90 200 eurot.

IX

65. Harju Maakohus tagas hagiavalduse 06.04.2023 määrusega, mida täiendas 24.04.2023

määrusega ja seadis vaidlusalusele kinnisasjale eelmärke pankrotihalduri kasuks ja märkuse

eriomandi eseme eluruumile nr 11. Kohus jätab kohaldatud abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel,

samuti arvestades hageja avaldust, jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

66. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi

osaliselt, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

67. Ringkonnakohus jätab nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1

teise alternatiivi alusel kostja kanda, v.a võlgniku menetluskulud, mis tuleb TsMS § 162 lg 1

alusel jätta hageja kanda.

68. Kuna lahend tehakse kostja kahjuks, on õiglane, et tema vastu esitatud nõuetega seotud

menetluskulud jäävad tema kanda. Menetluskulude jaotust ei mõjuta see, et hagi jääb osaliselt

rahuldamata, kuna see ei mõjuta hageja jaoks käesoleva otsusega saavutatavaid tagajärgi. Kostja

vastuväited ei ole osutunud edukaks ja hageja saavutab kohtusse pöördumisel silmas peetud

eesmärgi täielikult. See peab väljenduma ka menetluskulude jaotuses (vt analoogselt ka RKTKo

20.12.2022, 2-19-2709 p 12).

69. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 3 ja 5 alusel kindlaks maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt ka RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-

142-15 p 21).

(allkirjastatud digitaalselt)