2-19-6015/123 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

20.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-6015

Kohtuasi

XX eestkoste pikendamise otsustamine kohtu algatusel

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.06.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Tallinna linna määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Puudutatud isik I XX (isikukood xxxxxxxxxx), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Puudutatud isik II Tallinna linn (Pirita Linnaosa Valitsuse

kaudu), seaduslik esindaja Doris Raudsepp

Puudutatud isik III YY (isikukood xxxxxxxxxx)

Puudutatud isik IV KK (isikukood xxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna linna 03.07.2024 määruskaebusele lisatud

tõendid (lisad 1–2).

2. Võtta asja materjalide juurde kohtute infosüsteemist Harju Maakohtu 09.09.2024

määrus tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx, psühhiaatrite PT ja KT 06.09.2024 arvamus ning

KK 08.09.2024 e-kiri.

3. Tühistada Harju Maakohtu 19.06.2024 määrus osas, millega kohus lõpetas XX üle

seatud eestkoste (resolutsiooni p 1), ning teha tühistatud osas uus määrus, millega

pikendada XX üle seatud eestkostet vastavalt määruse tervikresolutsioonis toodule.

4. Rahuldada Tallinna linna määruskaebus.

5. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Pikendada XX üle seatud eestkostet.

5.2. XX eestkostjana jätkab Tallinna linn (Pirita Linnaosa Valitsuse kaudu).

5.3. Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja, kelle õigus ja kohustus on

eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsmine oma ülesannete

piirides.

2-19-6015

5.4. XXl on õigus teha eestkostja nõusolekuta rahalisi tehinguid, millest tulenevad

kohustused täidetakse kohe, kokku kuni 200 euro ulatuses igas kuus.

5.5. XX on valimisõiguse osas teovõimeline ja tal on hääleõigus.

5.6. XX ei ole võimeline aru saama abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike

tehingute õiguslikest tagajärgedest.

5.7. Eestkostja ülesanne on esindada XXt kõigi õiguslike ja varaliste tehingute

tegemisel, välja arvatud määruse resolutsiooni punktis 4.4 nimetatud tehingute

tegemisel, korraldada XX elu ja tagada XXle inimväärsed elutingimused,

toimetulekuks vajalik kõrvalabi, sotsiaalteenused ja ravi.

5.8. Eestkostja on kohustatud esitama kohtule iga aasta 15. juuniks aruande

eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta.

Aruandes tuleb eraldi välja tuua kulutused ning lisada neid tõendavad

dokumendid. Igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta näidatakse

aruandes ära keskmiselt kuluv summa kuus ja neid tõendavaid dokumente ei

lisata.

5.9. Kohus otsustab XX üle seatud eestkoste lõpetamise või jätkumise hiljemalt

19.06.2029.

6. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19.06.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2020 määrustega seati XX

(puudutatud isik I) üle eestkoste. Puudutatud isiku I eestkostjaks määrati Tallinna linn (Pirita

Linnaosa Valitsuse kaudu) (eestkosteasutus). Eestkostja ülesanneteks määrasid kohtud

puudutatud isiku I esindamise kõigi õiguslike ja varaliste tehingute tegemisel (välja arvatud

selliste rahaliste tehingute tegemisel, millest tulenevad kohustused täidetakse kohe, kuni 150

euro ulatuses igas kuus) ning puudutatud isiku I elu, elutingimuste, toimetulekuks vajaliku

kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi korraldamise. Kohtud määrasid, et hiljemalt 19.06.2024 tuleb

otsustada eestkoste lõpetamine või jätkumine.

2. Harju Maakohus tegi 19.01.2024 määruse, millega määras puudutatud isikule I riigi õigusabi

korras esindaja ning palus puudutatud isiku I esindajal, eestkosteasutusel, YYul (puudutatud

isik III) ja KKl (puudutatud isik IV) esitada seisukoht puudutatud isiku I üle seatud eestkoste

pikendamise vajaduse kohta. Maakohus selgitas menetlusosalistele, et kohus kontrollib

perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 4 alusel, kas eestkoste jätkumine puudutatud isiku I üle on

tema huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesannete laiendamiseks või

kitsendamiseks.

2-19-6015

Puudutatud isikute seisukohad

3. Eestkosteasutuse 21.02.2024 seisukoha järgi ei ole puudutatud isiku I eestkostevajadus ära

langenud. Eestkosteasutus esindab puudutatud isikut I kõikides õiguslikes ja varalistes

tehingutes, korraldab puudutatud isiku I elu, tagab elutingimused, toimetulekuks vajaliku

kõrvalabi, sotsiaalteenused ja ravi. Puudutatud isik I elab Xxxxxxxx. Puudutatud isik I suudab

iseseisvalt toimetada, nt käib poes ja on käinud ise perearsti juures, kuid on eraklik. Puudutatud

isiku I jaoks on keeruline olla võõras keskkonnas ja suhelda võõraste inimestega. Puudutatud

isik I ei tule toime ilma kõrvalise abi, juhendamise ja suunamiseta.

4. Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja 27.03.2024 seisukoha kohaselt

ei ole eestkostevajadus ära langenud, kuid eestkostevajaduse ulatust ei osanud esindaja talle

kättesaadavate materjalide alusel hinnata. Esindaja külastas Xxxxxxx, suhtles puudutatud isiku

I kaaselanike ja töötajaga, kuid puudutatud isikuga I esindajal kohtuda ei õnnestunud. Esindaja

kirjeldas, et puudutatud isikul I on Xxxxxxxx omaette tuba. Puudutatud isiku I telefon oli välja

lülitatud ja sõnumitele ta ei vastanud. Esindajal õnnestus puudutatud isikuga I kohtuda hiljem,

05.03.2024, sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaiga psühhiaatriakliinikus, kuhu puudutatud

isik I oli toimetatud raskes psüühilises seisundis. Puudutatud isiku I suhtes oli kohaldatud

kohtumääruse alusel tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik I oli suhtlemisel väga kinnine ja

napisõnaline, emotsioonideta ja veidi kahtlustav. Haiglasse sattumisele eelnevast ajast ei

soovinud puudutatud isik I rääkida. Puudutatud isik I ütles, et tema telefon oli laadimata.

Eestkostet puudutatud isik I enda arvates ei vaja, kuna ta saab kõigega ise hakkama. Ta teeb

endale süüa, suhtleb aeg-ajalt emaga, samuti käib linnas. Esindaja võttis ühendust ka

eestkosteasutuse töötaja AAga, kes ei teadnud täpselt, mis puudutatud isikuga I enne haiglasse

sattumist juhtus, peale selle, et puudutatud isik I oli oma toa tühjendanud ja lahkunud.

5. Puudutatud isiku III (s.o puudutatud isiku I ema) 27.02.2024 seisukoha kohaselt ei ole

eestkoste pikendamine vajalik. Puudutatud isik I elab Xxxxxxxx ja tuleb iseseisvalt toime. Ta

käib regulaarselt polikliinikus arsti vastuvõtul, poes ja apteegis. Puudutatud isik I on noor

inimene, tal on täielik arusaamisvõime ja ta suudab oma käitumist kontrollida ja juhtida.

Puudutatud isikut I ei ole vaja hoida sotsiaalses isolatsioonis ja sellega kahjustada tema võimet

iseseisvalt hakkama saada.

6. Puudutatud isik IV (s.o puudutatud isiku I isa) eestkoste jätkumise või lõpetamise vajaduse

kohta oma seisukohta ei esitanud.

Eksperdiarvamus

7. Maakohus määras ekspertiisi puudutatud isiku I üle eestkoste seadmise vajalikkuse kohta.

7.1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatri VSi 14.05.2024 kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi akti nr 7.1-3/266 (eksperdiarvamus) kohaselt viis psühhiaater 08.05.2024 läbi

ekspertiisi puudutatud isiku I vaimse seisundi hindamiseks.

7.2. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul I kroonilise kuluga püsikujuline

paranoidne skisofreenia (F20.00), mille tõttu puudutatud isik I ei suuda kestvalt oma tegudest

aru saada või neid juhtida ega oma elu iseseisvalt korraldada. Puudutatud isiku I vaimne seisund

ei luba tal langetada otsuseid ega teha tehinguid (välja arvatud pisitehingud). Eksperdiarvamuse

kohaselt on eestkoste pikendamine vajalik. Eestkostja ülesanneteks peaks olema puudutatud

isiku I esindamine kõikides sotsiaalsetes, juriidilistes ja majanduslikes tehingutes, tagamaks

tema majanduslikud huvid ja juriidilised õigused. Eeldatav aeg, mille kestel puudutatud isik I

eestkostet vajab, on viis aastat.

2-19-6015

7.3. Psühhiaatri läbivaatusel orienteerus puudutatud isik I enda isikus, kohas ja osaliselt ajas,

kuid oli raviprotsessis desorienteeritud. Puudutatud isik I ennast haigeks ei pea. Puudutatud

isiku I sõnul toodi ta haiglasse ema mahitusel ning suunamisel. Puudutatud isik I rääkis vaikselt

ja natuke ebaselgelt ning tema mõttekäik oli kohati psühhootiliselt seosetu. Puudutatud isikul I

on esinenud kuulmis- ja nägemishallutsinatsioone, kuid ta eitab neid osaliselt. Puudutatud isik I

väljendas paranoilisust erinevate situatsioonide ja inimeste käitumise suhtes. Puudutatud isik I

on luululiselt veendunud, et teda jälitavad paljud isikud nii psühhiaatriakliinikus kui ka

väljaspool seda. Emotsionaalselt on puudutatud isik I tuim ja monotoonne – ta on pikka aega

olnud väga isoleeruv ja ei soovi või ei saa suhelda teiste inimestega. Sotsiaalselt on puudutatud

isik I abitu, kergesti mõjutatav ja psühhoosist tingitud suhtlemisprobleemidega.

7.4. Eksperdiarvamuses on märgitud, et viimati toodi puudutatud isik I sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse 29.04.2024 kiirabiga tugikodust. Psühhiaatriakliiniku

valvetoas kõneles puudutatud isik I pidevalt omaette ja avaldas luulumõtteid kahjustamisest.

Puudutatud isiku I käitumine viitas kuulmismeelepetete esinemisele. Valvearstil tekkis kahtlus,

et puudutatud isik I on katkestanud toetusravi, kuna puudutatud isik I rääkis talle määratud

ravimist negatiivses võtmes. Valvearst tegi 29.04.2024 otsuse, millega paigutas puudutatud

isiku I tema raske psüühikahäire ägenemisest tuleneva nii teda ennast kui ka ümbritsevaid

inimesi ohustava ebaadekvaatse käitumise tõttu tahtest olenematule vältimatule ravile.

7.5. Puudutatud isik I viibis psühhiaatrikliinikus ravil ka ajavahemikus 03.03.2024–

12.04.2024, mis oli puudutatud isiku I jaoks 13. kord statsionaarsel ravil viibida. Sellele

eelnevalt viibis puudutatud isik I ravil ajavahemikus 27.06.2023–31.07.2023.

Puudutatud isiku I ärakuulamine

8. Maakohus kuulas 28.05.2024 puudutatud isiku I isiklikult ära.

Puudutatud isik I avaldas kohtule, et ta ei vaja enam eestkostet ja saaks oma asjadega ise

hakkama. Puudutatud isik I nimetas oma sissetulekuid ja kulusid ning kirjeldas oma elu. Kuigi

puudutatud isik I oli ärakuulamise hetkel psühhiaatriakliinikus ravil, oli isiku arusaamisvõime

maailmast ja elukorraldusest rahuldav. Puudutatud isik I soovib teostada valimisõigust ja tal on

poliitilised eelistused. Maakohtule jäi mulje, et puudutatud isik I saaks hakkama ilma

eestkosteta, kasutades muid toetavaid teenuseid.

Maakohtu määrus ja põhjendused

9. Harju Maakohus tegi 19.06.2024 määruse, millega lõpetas puudutatud isiku I üle seatud

eestkoste.

9.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt eeldab isikule eestkoste seadmine ning eestkoste

jätkumine, et isik ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 kohaselt on piiratud teovõime isikul, kes vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või

neid juhtida. PKS § 203 lg 1 järgi määrab kohus täisealisele isikule eestkostja, kui isik ei suuda

vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru

saada või neid juhtida. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib eestkostja määrata ainult nende

ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve

saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 529 lg 1 järgi lõpetab kohus eestkoste, kitsendab

eestkostja ülesannete ringi või laiendab eestkostetava iseseisvalt tehingute tegemise õigust, kui

eestkostja määramise alused on täielikult või osaliselt ära langenud.

2-19-6015

9.2. Lähtudes puudutatud isiku I vahetul ärakuulamisel saadud muljest ja hinnates kogumis

asjas esitatud tõendeid ja seisukohti, leidis maakohus, et puudutatud isik I ei ole kestvalt

võimetu oma tegudest aru saama või neid juhtima. Puudutatud isik I oli ärakuulamisel mõistliku

jutuga ja põhjendas enda seisukohti arusaadavalt. Vahetevahel esineva arusaamisvõime või

tegude juhtimise võime kaotamise näol ei ole tegemist püsiva võimetusega oma tegudest aru

saada või neid juhtida PKS § 203 lg 1 tähenduses. Seega on puudutatud isikule I eestkoste

seadmise alused ära langenud. Puudutatud isik I võis varem eestkostet vajada, kuid on

maakohtu veendumuse kohaselt praegusel ajal piisavalt adekvaatne, et saada oma elu

korraldamisega hakkama, kasutades muid toetavaid teenuseid ja abilisi.

Määruskaebus

10. Eestkosteasutus esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega seada puudutatud isiku I üle eestkoste ja määrata eestkostjaks Tallinna linn.

10.1. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isik I võimeline ise oma huve kaitsma.

Puudutatud isikul I on diagnoositud paranoidne skisofreenia. Puudutatud isik I on 2024. aastal

tahtest olenematul ravil viibinud kolmel korral ning viibib ravil ka määruskaebuse esitamise

ajal. Puudutatud isiku I probleeme ei ole võimalik lahendada muude toetavate teenuste ja

abiliste kaudu. Puudutatud isikul I puudub haiguskriitika ja ta võtab ravimeid kaootiliselt.

Aastaid kestnud psüühikahäire ei võimalda puudutatud isikul I oma tegude tähendusest aru

saada ega neid juhtida. Puudutatud isiku I ärakuulamine kohtuniku poolt oli ühekordne toiming,

mille ajal puudutatud isik I viibis tahtest olenematul ravil. Ärakuulamise ajal oli isiku

arusaamisvõime maailmast ja elukorraldusest rahuldav. Puudutatud isik I avaldas kohtule, et ta

ei vaja enam eestkostet ja leiab, et saab ise oma asjadega hakkama. Tuleb arvestada, et

haiguskriitikata inimene võibki ravil viibimise ajal arvata, et ta on terve ja saab kõigega ise

hakkama. Puudutatud isiku I ärakuulamisel saadud mulje ei ole eestkosteasutuse hinnangul

piisav põhjus puudutatud isiku I üle seatud eestkoste lõpetamiseks.

10.2. Eestkosteasutus esitas ringkonnakohtule Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Tugikodu

sotsiaaltöötaja MTu 21.06.2024 kirjelduse puudutatud isiku I toimetuleku kohta. Kirjelduse

kohaselt esinevad puudutatud isikul I meelepetted nägemises ja kuulmises ning ta tõlgendab

elusituatsioone enda suhtes negatiivselt, luues n-ö situatsiooniluulud. Puudutatud isik I elab

pidevas hirmus, et talle tullakse järele ja ta viiakse ära. Sellised negatiivsed mõtted kutsuvad

esile haiguse ägenemise, millele puudutatud isik I reageerib agressiivselt ja teistele

mõistetamatult. Puudutatud isik I tarvitab ravimeid kaootiliselt. Suhtlemisel on puudutatud

isik I endassetõmbunud, kasina jutu ja tõrksa olekuga. Puudutatud isiku I kontaktiloomise

oskused on kesised. Ta väljendab end ähvardavate liigutuste ja sõnadega ning võib lüüa vastu

uksi ja seinu. Puudutatud isikul I on ka mängusõltuvus. Puudutatud isik I ei ole võimeline

asjaajamisteks ametiasutustes. Ta ei ole suuteline ametiasutusse ka iseseisvalt minema. Enne

vajalike toimingute tegemist tuleb talle anda lisaselgitusi. Eesti Töötukassas puuduva töövõime

hindamise protsessi puudutatud isik I ei mõistnud, arvates, et seda ei ole vaja, kuna ta on terve.

Puudutatud isikul I on probleeme ka toitumisega – iseseisvalt ostab ta toiduks vaid kartulikrõpse

ja limonaadi. Kui puudutatud isikul I tekib võimalus oma sissetulekuid vabalt kasutada, on oht,

et ta kulutab raha toidu asemel mängimisele. Puudutatud isik I on korduvalt oma elukohast

kellelegi ütlemata lahkunud ja enne lahkumist visanud ära kõik oma asjad (sh tehnika, riided,

jalatsid, toidu ja ravimid).

10.3. Eestkosteasutus esitas ringkonnakohtule ka Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

eestkoste spetsialisti RPe kirjelduse puudutatud isiku I elukorralduse ja talle osutatud teenuste

tulemuslikkuse kohta. Kirjelduse kohaselt on puudutatud isiku I vaimne tervis eestkoste

teostamise ajavahemikus olnud ebastabiilne. Aeg-ajalt esineb agressiivset käitumist ja vara

2-19-6015

lõhkumist. Puudutatud isikul I on mängusõltuvus. Kui puudutatud isik I ise oma rahaasjade eest

vastutama hakkab, võib ta jääda raskustesse tugikeskuse teenuse eest tasumisel. Kui

tugikeskuse teenus lõpetatakse, ei taga enam keegi, et puudutatud isik I ravimeid võtab.

Puudutatud isikul I ei ole toetavat perekonda, kes teda abistaks. Eestkostespetsialist on esitanud

Sotsiaalkindlustusametile taotluse puudutatud isiku I suunamiseks ööpäevaringsele

erihoolekandeteenusele. Kui puudutatud isik I saab ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele,

kus on tagatud talle igapäevaeluks vajalik abi ning kontroll ravimite võtmise üle, siis neis

ülesannetes puudutatud isik I eestkostet enam ei vaja, kuid ta võib sattuda rahalistesse

raskustesse, kui tema rahaasjade korraldamine jääb tema kanda. Ööpäevaringse

erihooldusteenuse tasu on üle 500 euro kuus ning puudutatud isiku I ainsad sissetulekud on

töövõime- ja puudetoetus. Puudutatud isik I vajab tingimata eestkostet rahaasjade korraldamisel

ja kõrvalabi sotsiaalteenuste ja ravi korraldamisel.

10.4. Eestkosteasutusele teadaolevalt toimetati puudutatud isik I 26.06.2024 taas tahtest

olenematule ravile. 26.06.2024 hommikul võttis sotsiaalhoolekande osakonnaga ühendust

Iru tugikeskuse töötaja Rita Pinn, kes andis teada, et öösel vastu 26.06.2024 oli puudutatud

isik I olnud ebaadekvaatses seisundis. Puudutatud isik I oli öösel alasti mööda maja ringi

jooksnud ja külmkapist kogu enda ning teiste toidu põrandale ja treppidele loopinud. Samuti

oli puudutatud isik I ähvardanud teisi majaelanikke. Samal päeval kutsuti puudutatud isikule I

kiirabi ja puudutatud isik I viidi psühhiaatriakliinikusse.

10.5. Sotsiaalhoolekande osakond võttis ühendust puudutatud isikuga IV, kes märkis

26.06.2024 toimunud telefonivestluses, et ta ei soovi hakata oma poja eestkostjaks, kuna

peresuhted on halvad.

10.6. Eestkosteasutuse hinnangul peaks eestkostja ülesanneteks olema puudutatud isiku I

kõikide õiguslike ja varaliste tehingute tegemine, välja arvatud juhul, kui isik saab

ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele. Puudutatud isik I on võimeline iseseisvalt sooritama

pisitehinguid kuni 200 euro ulatuses igas kuus.

Menetlusosaliste seisukohad

11. Puudutatud isik III esitas määruskaebuse kohta seisukoha, mille kohaselt hakkas

puudutatud isiku I tervis halvenema 2023. a suvel, kui muudeti tema raviskeemi. Alates sellest

ajast on puudutatud isiku I enesetunne olnud halb ja see on viinud ravimite ebakorrapärase

kasutamiseni. Tahtevastasele ravile paigutamise juhtumid on tekkinud viimasel ajal, kuid

ülejäänud eestkoste all viibimise aja jooksul ei ole puudutatud isiku I seisund nii halb olnud.

Määruskaebuse kirjeldused keskenduvad ajale alates 2024. a märtsist ning on liialdatud.

Puudutatud isiku III hinnangul ei vaja puudutatud isik I eestkostet, kuigi vajab mõningast

nõustamist ja toetamist. Puudutatud isik III on nõus puudutatud isikut I abistama.

12. Puudutatud isiku I riigi õigusabi korras määratud esindaja märkis 05.08.2024 seisukohas,

et puudutatud isik I vajab eestkostet, et oleks tagatud tema õiguste kaitse ja toimetulek.

Menetluse edasine käik

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-19-6015

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldada ja maakohtu määrus tühistada eestkoste lõpetamist puudutavas osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega pikendab puudutatud isiku I üle

seatud eestkostet viie aasta võrra.

15. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651

lg 1 ja § 659 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o maakohtu määruse

resolutsiooni p 1 osas. Maakohtu määrus on TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 alusel

jõustunud resolutsiooni p 1 osas.

16. Puudutatud isik II esitas koos määruskaebusega dokumentaalseid tõendeid, mille

ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 alusel vastu. TsMS § 662 lg 3 lubab

määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Tõendid on asjakohased

(TsMS § 238 lg 1).

17. Ringkonnakohus kogus TsMS § 230 lg 3 alusel omal algatusel täiendavaid tõendeid, millest

teavitas menetlusosalisi 17.09.2024 kirjaga. Ringkonnakohus võtab täiendavalt asja materjalide

juurde kohtute infosüsteemist kohtu algatusel kogutud täiendavad tõendid, s.o Harju Maakohtu

09.09.2024 määruse tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx, psühhiaatrite PT ja KT 06.09.2024 arvamuse

ning KK 08.09.2024 e-kirja. Ringkonnakohus arvestab määruskaebuse lahendamisel ka nende

tõenditega.

18. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus puudutatud isiku I eestkostevajaduse jätkumise

hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja eksinud tuvastatud asjaoludele õigusliku

hinnangu andmisel, mis on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Maakohus omistas ülemäära

suure tähtsuse puudutatud isiku I ärakuulamisele ning jättis arvestamata olulised asjas esile

toodud asjaolud ja esitatud tõendid puudutatud isiku I arusaamisvõime kohta. Sellega ületas

maakohus ühtlasi diskretsioonipiire PKS § 203 lg 4 kohaldamisel.

19. Ringkonnakohus selgitab, et isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu

psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 teise lause järgi piiratud teovõime. Seejuures

mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2

kolmanda lause järgi üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.

Seega võib isikul olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise

seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes,

kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud,

st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik

iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda

(vt nt RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 19; vt ka 11.05.2011, 3-2-1-31-11, p 14).

Kui täisealine isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu

kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, st isik on piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2

mõttes, määrab kohus tema õiguste ja huvide kaitseks talle PKS § 203 lg 1 järgi eestkostja.

Eestkostja määramise eesmärgiks on piiratud teovõimega isikut aidata ja tagada tema õiguste

ja huvide kaitse osas, milles ta ise seda ei suuda. Seetõttu tuvastab kohus eestkostjat määrates

esmalt, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma

tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Kui kohus tuvastab, et isik on piiratud

teovõimega ning vajab seetõttu osas või kõigis eluvaldkondades eestkostet, tuleb isiku õiguste

ja huvide kaitseks määrata talle eestkostja (vt RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 13;

09.11.2011, 3-2-1-87-11, p-d 20–21).

2-19-6015

Seejuures tuleb arvestada, et isikule eestkostja määramine on sekkumine tema eraellu

põhiseaduse (PS) § 26 mõttes, mis on lubatud üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras,

ning selline sekkumine riivab isiku õigust vabale eneseteostusele PS § 19 mõttes. Sellest

tulenevalt tuleb täisealisele isikule eestkostjat määrates kohtul silmas pidada esmalt seda, et

PKS § 203 lg 2 esimese lause järgi võib kohus määrata eestkostja ainult nende ülesannete

täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste

ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud ja milles

ta vajab eestkostet. Lisaks tuleb PKS § 203 lg 2 teise lause järgi arvestada isikule eestkostja

määramisel ka seda, et eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise isiku huve saab kaitsta volituse

andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste vahendusel. Viidatud sättest tuleneb, et

isegi juhul, kui kohus tuvastab isiku piiratud teovõime, ei vaja isik hoolimata piiratud

teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on

volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema

toimetuleku ja heaolu. Seega tuleb eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule

eelistada võimaluse korral muid abinõusid (vt RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 13;

09.11.2011, 3-2-1-87-11, p-d 20–21).

Eelnev on asjakohane ka eestkoste jätkumise üle otsustamisel (PKS § 203 lg 4).

20. Eestkostevajaduse jätkumise hindamiseks peab kohus koguma ja võtma arvesse

mitmesuguseid tõendeid. Siinsel juhul on maakohus omistanud määrava kaalu puudutatud isiku

ärakuulamisel

tajutule,

jättes

piisava

tähelepanuta

eksperdiarvamuse

ning

teiste

menetlusosaliste seisukohtadest nähtuva. Eelkõige on maakohus jätnud arvestamata ja

vaidlustatud määruses hindamata asjaolud ja väited selle kohta, et puudutatud isik I ei oska

rahaga ümber käia ja seda oma vajaduste rahuldamiseks kasutada, ta ei mõista oma tegude

(sh mängusõltuvus; enda asjade äraviskamine, ravimite võtmata jätmine) tähendust ja tagajärgi

mh oma toimetulekule ja tervisele ning ta käitub viisil, mis seab tema tervise ning toimekuleku

vahetusse ohtu. Eelnevaga on maakohus rikkunud diskretsiooniõigust puudutatud isiku

eestkostevajaduse jätkumise hindamisel ning ühtlasi ka kohtulahendi põhjendamise kohustust

(TsMS § 465 lg 2 p 8, § 442 lg 8 ja § 463 lg 2).

21. Ekspertarvamuse järgi esineb puudutatud isikul I kroonilise kuluga vaimuhaigus

(püsikululine paranoidne skisofreenia – F20.00), mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest

aru saada või neid juhtida ja oma elu iseseisvalt korraldada (dtl 469). Eksperdi järeldusi

kinnitavad ka kaebemenetluses esitatud ja kohtu algatusel kogutud tõendid. Õiguskirjanduses

on käsitatud vaimuhaigust TsÜS § 8 lg 2 tähenduses psüühilise tegevuse sügava häirena.

Meditsiinialaselt kuuluvad need terminid katusmõiste psüühikahäire alla (TsÜS komm, § 8,

p 3.2.3.1.).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siinses menetluses esile toodud asjaolusid ja tõendeid,

sealhulgas määruskaebemenetluses täiendavalt esitatud ja kogutud tõendeid arvestades pidada

põhjendatuks järeldust, et puudutatud isiku I üle seatud eestkoste jätkumine ei ole vajalik.

Eksperdiarvamuses on esile toodud, et puudutatud isik I oli enne ekspertiisi tegemist

statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibinud enam kui kolmeteistkümnel korral; samuti on

kirjeldatud puudutatud isiku I seisundit viimase psühhiaatriakliinikusse saabumise ajal

(dtl 466–468). Eksperdiarvamuses on edasi antud ka puudutatud isiku I läbi vaadanud

psühhiaatri vahetu mulje puudutatud isiku I vaimsest seisundist läbivaatuse ajal (dtl 468–469).

Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isiku I psüühikahäire püsiv. Eestkosteasutus esitas

ringkonnakohtule määruskaebusele lisatuna Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Tugikodu

sotsiaaltöötaja MTu iseloomustuse (dtl 548–549) ja Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

eestkoste spetsialisti RPe iseloomustuse (dtl 551–552), milles on kirjeldatud puudutatud isiku I

igapäevast elu ja toimetulekuvõimet.

2-19-6015

Psühhiaatrite PT ja KT 06.09.2024 arvamuse kohaselt on puudutatud isiku I käitumine

psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu, desorganiseeritud ja ebaadekvaatne, mistõttu

ta ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Puudutatud isik I toodi 05.09.2024

sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabiga Vaimse

Tervise Keskuse tugikodust, kus ta oli käitunud ettearvamatult, jooksnud sihitult ringi ja

lõhkunud kaaselanike asju. Puudutatud isik I tundis, et teistel on tema suhtes halvad kavatsused.

Samuti kolas puudutatud isik I öösiti teiste tubades ja jäi kahtlus, et ta ei tarvita ravimeid.

Puudutatud isiku I käitumine on teistele hirmutav – puudutatud isik I tegi ähvardavaid liigutusi,

jälitas inimesi ja sõimas neid. Puudutatud isik I peab end FBI agendiks ja tunneb, et peab

jälgima kõike ja kõiki.

Ringkonnakohtu hinnangul nähtub nii eksperdiarvamusest, määruskaebusele lisatud

iseloomustustes esitatud informatsioonist ning psühhiaatrite PT ja KT 06.09.2024 arvamusest,

et puudutatud isiku I võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida on endiselt kestvalt piiratud.

KK 08.09.2024 e-kirja kohaselt ei ole puudutatud isiku I seisund muutunud. Kuigi puudutatud

isiku I tervislik seisund on ebastabiilne, tuleb puudutatud isiku I võimetust oma tegudest aru

saada ja neid juhtida pidada kestvaks, arvestades puudutatud isiku I haiguse iseloomu, haiguse

ägenemiste sagedust ning ka puudutatud isiku I üldist toimetulekuvõimet haiguse ägenemiste

vahelisel ajal.

22. Puudutatud isiku I ärakuulamisel saadud maakohtuniku vahetu mulje on küll oluline, kuid

ei ole siinses asjas kogutud muudest tõenditest ja menetlusdokumentidest nähtuvaid andmeid

arvestades piisavalt kaalukas tuvastamaks, et puudutatud isiku I eestkostevajadus on ära

langenud. Kohtunikuga toimunud vestluse ajal viibis puudutatud isik I tahtest olenematul ravil.

Seega sai kohtunik oma mulje puudutatud isiku I seisundist hetkel, mil haiguse sümptomid olid

eeldatavasti keskmisest paremini kontrolli all. Arvestades puudutatud isiku I eelnevat

haiguslugu ja toimetulekut ning eksperdiarvamusi, leiab ringkonnakohus, et eestkoste

lõpetamine peamiselt kohtuniku enda muljele tuginedes oli siinsel juhul ennatlik. Ka piiratud

teovõimega isik võib teatud hetkedel või olukordades käituda adekvaatselt ja oma tegusid

eesmärgipäraselt juhtida, kuid teovõime piiratuse ja eestkostevajaduse tuvastamisel tuleb

kohtul hinnata isiku teovõimet laiemalt. Eksperdiarvamuse kohaselt ei suuda puudutatud isik I

kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ega oma elu iseseisvalt korraldada (dtl 469,

p 1).

23. Ringkonnakohus võttis asja materjalide juurde mh Harju Maakohtu 09.09.2024 määruse

tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx, millega kohus pikendas sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

taotlusel puudutatud isiku I suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi

tähtaega kuni 40 päevani alates tema hiljutisest psühhiaatriakliinikusse paigutamisest (s.o alates

05.09.2024 kell 16.51 kuni 15.10.2024 kell 16.51). Määruse kohaselt kuulas maakohus

puudutatud isiku I tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx vahetult enne 09.09.2024 määruse tegemist

isiklikult ära. Kohtunik veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik I ei ole psüühikahäirest

tulenevalt suuteline oma käitumist juhtima ja on ohtlik iseendale ja teda ümbritsevatele

inimestele; samuti on puudutatud isiku I reaalsustaju psüühikahäirest tulenevalt häirunud ning

ravivajadust puudutatud isik I ei tunnista (vt Harju Maakohtu 09.09.2024 tsiviilasjas nr x-xx-

xxxxx tehtud määruse p-d 6 ja 14). Ringkonnakohus tugineb käesoleva määruse tegemisel muu

hulgas Harju Maakohtu viidatud määruses kajastatud puudutatud isiku I vahetu ärakuulamise

tulemusele. Puudutatud isiku I on hiljuti läbi vaadanud ka psühhiaatrid PT ja KT, kelle

(tsiviilasja nr x-xx-xxxxx menetluses esitatud) 06.09.2024 kirjalikust arvamusest nähtub, et

puudutatud isik I ei ole võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi

adekvaatselt hindama.

24. TsMS § 529 lg 1 järgi lõpetab kohus eestkoste, kitsendab eestkostja ülesannete ringi või

laiendab eestkostetava iseseisvalt tehingute tegemise õigust, kui eestkostja määramise alused

2-19-6015

on täielikult või osaliselt ära langenud. Puudutatud isiku I eestkostevajadus tuvastati Harju

Maakohtu 19.06.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2020 määrustega. Viidatud määruste

kohaselt diagnoositi puudutatud isikul I ka 2019. aastal paranoidne skisofreenia (F20.00) ning

kohtud tuvastasid, et psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik I kestvalt võimeline

oma tegudest aru saama või neid juhtima. Siinses asjas kogutud materjalidest ei nähtu, et

puudutatud isiku I seisund oleks võrreldes eestkoste seadmise ajaga paranenud. Toimikus

olevaid tõendeid arvestades leiab ringkonnakohus, et puudutatud isikul on piiratud teovõime,

mis puudutab tema rahaliste vahendite kasutamist ja rahaliste tehingute tegemist

(v.a pisitehingud), vaimse tervisega seotud küsimuste otsustamist ning vajaliku ravi ja ravimite

tagamist ning igapäevase elukorraldusega seotud küsimuste otsustamist, ning ta vajab selles

osas eestkostet. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole puudutatud isik I võimeline arusaama abielu

sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest.

25. PKS § 203 lg 1 järgi ei ole eestkoste vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse

andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Puudutatud isik I ei ela oma

perekonnaliikmetega koos, samuti ei paku perekonnaliikmed puudutatud isikule I muul viisil

abi sellises ulatuses, mis tagaks puudutatud isiku I elutingimuste ja ravi korraldamise. Tallinna

Ringkonnakohus tuvastas 20.05.2020 määruses, et puudutatud isik I asus 2016. aastal pärast

haiglaravi lõppemist ema juurde elama, kuid nendevaheliste suhete halvenemise tulemusel jäi

puudutatud isik I kodutuks. Samuti ei ostnud puudutatud isik I ema juures elades välja talle

määratud ravimeid. Eestkosteasutuse selgitused, et puudutatud isiku I elutingimuste ja ravi

korraldamata jätmine praegusel ajal jätaks puudutatud isiku I huvid vajaliku kaitseta,

on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.

26. Eestkosteasutuse ja puudutatud isiku III menetlusdokumentides on esile toodud vajadus

eestkostja nõusolekuta lubatavate tehingute rahalise ulatuse suurendamiseks. Ringkonnakohus

muudab eestkoste tingimusi selliselt, et puudutatud isikul I on õigus teha eestkostja nõusolekuta

rahalisi tehinguid, millest tulenevad kohustused täidetakse kohe, kokku kuni 200 euro ulatuses

igas kuus. Ülejäänud osas jäävad eestkostja ülesanded endiseks.

27. Eelnevast tulenevalt tuleb puudutatud isikule I seatud eeskostet pikendada.

28. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude jaotuse. Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik,

kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus

otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on

asjaolusid arvestades õiglane. Muu hulgas võib kohus TsMS § 172 lg 3 järgi jätta isikule

eestkostja määramise menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Ringkonnakohus

leiab, et määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud on põhjendatud jätta

menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud puudutatud isiku I riigi õigusabi tasu ja kulud, mis

jäävad riigi kanda. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab ringkonnakohus

eraldi määrusega.

29. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasus eestkosteasutus määruskaebuse esitamisel riigilõivu

70 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-le 15 tasutakse hagita asja lahendava

määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse

esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg 7 järgi tasutakse piiratud teovõimega täisealisele

isikule eestkostja määramise asjas riigilõivu 10 eurot. Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus,

kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu

tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 4). Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe

aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 6).

2-19-6015

30. TsMS § 532 lg 1 ning TsMS § 696 lg-d 1 ja 3 võimaldavad esitada siinse määruse peale

määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)