2-24-11420/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Maris Kuurberg ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 19.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-11420

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.07.2024 ja 02.08.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste

tee 19, 13419 Tallinn, e-post:XXX)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti (e-

post:XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 31.07.2024 ja 02.08.2024 määrused jätta muutmata.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

2-24-11420

abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas

31.07.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik/patsient) suhtes tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks üle 48 tunni, esialgse õiguskaitse rakendamiseks 4

päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja selle pikendamiseks kuni 40

päevani arvestades tahtest olenematu ravi otsusest ning temale vajadusel rahustava,

psühhoosivastase,

elekterkrampravi

ja

meeleolu

stabiliseeriva

ravi

manustamiseks

haiglatingimustes.

2. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 30.07.2024,

kella 08.50-st, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s 11

sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale

ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise

hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi

paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.

3. Puudutatud isiku kohta on varasemast teada, et esimest korda vajas ta haiglaravi SA Põhja-

Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliinikus 10.-15.01.2021 ägeda psühhootilise

seisundi (F23.81) tõttu. Seejärel olnud regulaarselt psühhiaatri ambulatoorsel jälgimisel.

05.07.2024 pöördus patsient Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Psühhoosielamusi tol korral ei

avaldanud ja patsient hospitaliseerimist ei soovinud. Valvepsühhiaater andis juhise jätkata

antidepressandiga ja kirjutas välja und soodustava preparaadi (kvetiapiin). Järgneval päeval tuli

patsient uuesti valvetuppa, väljendas hirmu üksinduse ees. Enda käitumist kontrollida ei

suutnud: käitus kummaliselt, erutunult, heitis pikali, nuttis ja naeris vaheldumisi, hüüdis

kõrvalruumis ootavat enda venda ja korduvalt jooksis venna juurde. Patsient hospitaliseeriti

psühhoosi ägenemise kahtlusel tahtest olenematu ravi otsusega ning järgneval päeval haiglas

oli endiselt ärev ja muutlikus meeleolus ning ebastabiilse käitumisega. Antipsühhootikumi

saamise järgselt oli õhtul juba rahulikum ja edaspidi patsiendi käitumisega probleeme ei olnud,

psühhootilist sümptomaatikat ei avaldanud. Edasist haiglaravi ta ei soovinud ning kirjutati

tahtest olenematu ravi näidustuse puudumisel haiglast välja. 30.07.2024 kutsus ema kiirabi,

kuna puudutatud isiku käitumine oli paari päeva jooksul muutunud ebaadekvaatseks. Emalt

saadud andmetel ei ole patsient mõnda aega enda ravimeid võtnud. Ta oli erutunud,

emotsionaalselt labiilne, rahutu, rääkis segast juttu, ei maganud. Kodus vanematele ei

kuuletunud, viskas sööki ja asju laiali, õpetas vanemaid. Kiirabi saabudes oli patsient köögis ja

määris enda keha kalavõiga, oma käitumist ei selgitanud. Kiirabiga ta kaasa ei tahtnud minna,

vanemate abiga saadi ta kiirabiautosse. SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvetoas patsiendiga

sisulist kontakti polnud võimalik saada, enamasti küsimustele ta ei vastanud. Tema käitumine

oli ebaadekvaatne. Valvearst hospitaliseeris patsiendi raskest psüühikahäirest (F23.81) tuleneva

nii teda ennast kui ümbritsevaid ohustava ettearvamatu ja provotseeriva käitumise ja muu abi

ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 30.07.2024 kell

2-24-11420

08:50. Käesolevaks puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ei ole. Tal puudub

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest

lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii ümbritsevatele (otsib

ümbritsevatega konflikte) kui ka iseendale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda

vägivalda enda suhtes). Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda

ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

Menetluse käik

4. Kohus määras 31.07.2024 määrusega puudutatud isikule esindaja, kelleks advokatuur

nimetas riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt vandeadvokaat Mariann Tusti. Esindaja

avaldusele vastuväiteid ei esitanud.

5. Ärakuulamisel 31.07.2024 selgitas dr CR, et puudutatud isiku käitumine on olnud ka täna

kummaline. Jutt on vähese loogikaga. Meelepetteid ei avalda, esinevad käitumise iseärasused

ja mõttekäigu vormihäire.

6. Ärakuulamisel 31.07.2024 oli puudutatud isik ebaadekvaatselt muretu olekuga, kõrgenenud

meeleolus, kordas maneerselt esitatud küsimusi ja vaatas sageli enne vastamist otsa määratud

esindajale, justkui vastus peaks tulema viimase käest. Vestlus oli aeglane, kuna nii enne kui ka

pärast lausete kordamist jäi puudutatud isik justkui pikalt mõttesse, nõjatus tahapoole ja sulges

silmad; kusjuures ei olnud aru saada, kas ta vajab lihtsalt vastamiseks pikemat mõtlemisaega

või on ta küsimusele vastamise vajaduse juba unustanud. Puudutatud isik arvas, et V osakonda

ei oleks tal vaja ravile jääda. Ravi kohta mõnes muus osakonnas ei oska midagi vastata, kuna

ei olevat mujal viibinud. Arvab, et äkki oleks hea, kui tal oleks ees loetelu võimalikest

osakondadest ja ta saaks siis valida. Küsimuse peale diagnoosi kohta märgib, et 4 aastat tagasi

diagnoositi psühhootilist episoodi ägeda stressiga. Praegu diagnoosi ei tea. Talle on välja

kirjutatud psühhiaatrilised ravimid, nende võtmist jälgivad eeskätt vanemad. Haiglasse sattus

kiirabiga, kiirabi kutsuti, kuna ema oli närviline. Puudutatud isik istus, tegi käsitööd, õigemini

tegeles toiduvalmistamisega. Isa oli kuri, et ta teeb kõik mustaks. Ta tõi isale oma diplomid,

magistri ja bakalaureuse, vanemad ei uskunud, et ta on normaalne inimene. Kui on diplomid,

ju siis pole hull. Vestluse lõpus muutus puudutatud isik veel lõbusamaks (ilma objektiivse

põhjuseta) ja kinnitas, et on nõus haiglasse ravile jääma.

Maakohtu 31.07.2024 määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus rakendas 31.07.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli (4) ööpäeva tema

psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 30.07.2024 kella 08.50-st kuni 03.08.2024 kell

08.50 ning andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt rahustava, psühhoosivastase,

elekterkrampravi ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

8. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse

rakendamise taotlus kuulub rahuldamisele. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2

ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

9. Esitatud taotlusest nähtub, et puudutatud isiku tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on

kohaldatud valvearsti poolt 30.07.2024 kell 08.50 otsusega. Käesolevaks ajaks ei ole tema

2-24-11420

seisund paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Arvestades

puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on

kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

10. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.81) näol.

Patsiendi käitumine on psühhoosielamustest juhitud ja ettearvamatu. Tal puudub haiguskriitika

ja koostöövalmidus raviks. Temal esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline

täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et

varasemalt on puudutatud isik avaldanud paranoilisi luulumõtteid (kahjustusluul,

mitmestumisluul), esinesid mõttelevielamused, mõtete sisendamine, madal koormustaluvus ja

koormuse suurendamisel vallanduv emotsionaalne ebastabiilsus, ärevus, närvilisus,

ebamäärane paranoilisus. 05.07.2024 pöördus patsient kaebustega emotsionaalsele labiilsusele,

üksildustundele, uinumisraskustele, mis intensiivistunud pärast elukaaslasest lahku minekut

nädal aega eelnevat. Vastuvõtul kirjeldati teda ärevana, kergelt maneerse ja lapseliku

käitumisega, kõrge emotsionaalse reaktiivsusega ja pisaratevalmidusega. Järgneval päeval tuli

patsient uuesti valvetuppa, väljendas hirmu üksinduse ees. Enda käitumist kontrollida ei

suutnud: käitus kummaliselt, erutunult, heitis pikali, nuttis ja naeris vaheldumisi, hüüdis

kõrvalruumis ootavat enda venda ja korduvalt jooksis venna juurde. 30.07.2024 kutsus ema

kiirabi, kuna puudutatud isiku käitumine oli paari päeva jooksul muutunud ebaadekvaatseks.

Emalt saadud andmetel ei ole patsient mõnda aega enda ravimeid võtnud. Ta oli erutunud,

emotsionaalselt labiilne, rahutu, rääkis segast juttu, ei maganud. Kodus vanematele ei

kuuletunud, viskas sööki ja asju laiali, õpetas vanemaid. Kiirabi saabudes oli patsient köögis ja

määris enda keha kalavõiga, oma käitumist ei selgitanud. Kiirabiga ta kaasa ei tahtnud minna,

vanemate abiga saadi ta kiirabiautosse. Valvetoas patsiendiga sisulist kontakti polnud võimalik

saada, enamasti küsimustele ta ei vastanud. Tema käitumine oli ebaadekvaatne, tõusis korduvalt

püsti ja hakkas näiteks laulma: "Eestlaseks olen ja eestlaseks jään", kohati kõneles üksikuid

seosetuid sõnu ja lauseid: "Leonardo da Vinci", "1, 2, 3 jänes läks jalutama". Enda käitumist

kuidagi ei selgitanud.

11. Käesolevaks puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ei ole. Osakonnas on ta olnud

ettearvamatu, väljakutsuva käitumisega, korrutab maneerselt sõnu ja lauseid järgi. Kaaspatsient

viskas teda verbaalse provotseerimise tõttu veega. Vestlusel olnud praktiliselt juhitamatu,

vajanud rahunemiseks eraldi ruumi suunamist. Ravimid võttis vastumeelselt ning õhtul keeldus

nendest täielikult. Süsti järgselt nõudis pesema minekut ja kui seda ei lubatud, siis istus

ligikaudu pooleks tunniks põrandale maha ja keeldus palatisse minemast. Ta on jätkuvalt

psühhootiline, enda varasemat käitumist ta kuidagi arusaadavalt põhjendada ei suuda. Tema

mõttekäik on laialivalguv, alanenud seoslikkusega ja ebaloogiline. Jutus takerdub kõrvalistesse

teemadesse, teeb asjakohatuid märkuseid, olulist tähtsusetust eristada ei suuda. Tema

tähelepanu on hajuv. Patsient on mõnevõrra kõrgenenud meeleolus, desorganiseeritud

käitumisega.

12. Kohus leidis, et võttes arvesse patsiendi seisundit ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust

ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine on täiel määral

haiguslikest elamustest juhitud, mistõttu on ohtlik nii endale (konflikte provotseerides võib

esile kutsuda vägivalda enda suhtes kui ka ümbritsevatele (otsib ümbritsevatega konflikte).

Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse

tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik

patsiendi ravi väljaspool haiglat.

2-24-11420

13. Kohus leidis, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS

§ 534 lg 5 alusel ja lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli (4)

ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o. alates 30.07.2024 kell 08.50 kuni

03.08.2024 kell 08.50. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus

leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt rahustava, psühhoosivastase, elekterkrampravi ja

meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluse edasine käik

14. Puudutatud isiku raviarst dr. CR andis Harju Maakohtule 02.08.2024 teada, et käesolevalt

ei ole patsiendi seisund muutunud, temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita

jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele.

Maakohtu 02.08.2024 määrus ja põhjendused

15. Harju Maakohus pikendas 02.08.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

30.07.2024 kell 08.50-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning määras

ravi lugeda lõpetatuks 07.09.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Kohus

andis

loa

puudutatud

isikule

tahtevastaselt

rahustava,

psühhoosivastase,

elekterkrampravi ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis kohus Eesti Vabariigi kanda.

16. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilist ravi tähtaja pikendamiseks kuni

40 päevani alates 30.07.2024 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus

tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

17. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5

alusel ning pikendada seda 40 päevani. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.81)

näol. Patsiendi käitumine on psühhoosielamustest juhitud ja ettearvamatu. Tal puudub

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Temal esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta

võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab

asjaolu, et varasemalt on puudutatud isik avaldanud paranoilisi luulumõtteid (kahjustusluul,

mitmestumisluul), esinesid mõttelevielamused, mõtete sisendamine, madal koormustaluvus ja

koormuse suurendamisel vallanduv emotsionaalne ebastabiilsus, ärevus, närvilisus,

ebamäärane paranoilisus. 05.07.2024 pöördus patsient kaebustega emotsionaalsele labiilsusele,

üksildustundele, uinumisraskustele, mis intensiivistunud pärast elukaaslasest lahku minekut

nädal aega eelnevat. Vastuvõtul kirjeldati teda ärevana, kergelt maneerse ja lapseliku

käitumisega, kõrge emotsionaalse reaktiivsusega ja pisaratevalmidusega. Järgneval päeval tuli

patsient uuesti valvetuppa, väljendas hirmu üksinduse ees. Enda käitumist kontrollida ei

suutnud: käitus kummaliselt, erutunult, heitis pikali, nuttis ja naeris vaheldumisi, hüüdis

kõrvalruumis ootavat enda venda ja korduvalt jooksis venna juurde. 31.07.2024 kutsus ema

kiirabi, kuna puudutatud isiku käitumine oli paari päeva jooksul muutunud ebaadekvaatseks.

Emalt saadud andmetel ei ole patsient mõnda aega enda ravimeid võtnud. Ta oli erutunud,

2-24-11420

emotsionaalselt labiilne, rahutu, rääkis segast juttu, ei maganud. Kodus vanematele ei

kuuletunud, viskas sööki ja asju laiali, õpetas vanemaid. Kiirabi saabudes oli patsient köögis ja

määris enda keha kalavõiga, oma käitumist ei selgitanud. Kiirabiga ta kaasa ei tahtnud minna,

vanemate abiga saadi ta kiirabiautosse. Valvetoas patsiendiga sisulist kontakti polnud võimalik

saada, enamasti küsimustele ta ei vastanud. Tema käitumine oli ebaadekvaatne, tõusis korduvalt

püsti ja hakkas näiteks laulma: "Eestlaseks olen ja eestlaseks jään", kohati kõneles üksikuid

seosetuid sõnu ja lauseid: "Leonardo da Vinci", "1, 2, 3 jänes läks jalutama". Enda käitumist

kuidagi ei selgitanud. Käesolevaks puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ei ole.

Osakonnas on ta olnud ettearvamatu, väljakutsuva käitumisega, korrutab maneerselt sõnu ja

lauseid järgi. Kaaspatsient viskas teda verbaalse provotseerimise tõttu veega. Vestlusel olnud

praktiliselt juhitamatu, vajanud rahunemiseks eraldi ruumi suunamist. Ravimid võttis

vastumeelselt ning õhtul keeldus nendest täielikult. Süsti järgselt nõudis pesema minekut ja kui

seda ei lubatud, siis istus ligikaudu pooleks tunniks põrandale maha ja keeldus palatisse

minemast. Ta on jätkuvalt psühhootiline, enda varasemat käitumist ta kuidagi arusaadavalt

põhjendada ei suuda. Tema mõttekäik on laialivalguv, alanenud seoslikkusega ja ebaloogiline.

Jutus takerdub kõrvalistesse teemadesse, teeb asjakohatuid märkuseid, olulist tähtsusetust

eristada ei suuda. Tema tähelepanu on hajuv. Patsient on mõnevõrra kõrgenenud meeleolus,

desorganiseeritud käitumisega.

18. Kohus leidis, et patsiendi seisundit arvestades pole tõenäoline patsiendi seisundi

paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi

järgselt. Tema käitumine on täiel määral haiguslikest elamustest juhitud, mistõttu on ohtlik nii

endale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda vägivalda enda suhtes kui ka ümbritsevatele

(otsib ümbritsevatega konflikte). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda

tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku

haiguskriitika tõttu võimalik patsiendi ravi väljaspool haiglat. Taotlusest nähtuvalt vajab isik

ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

19. Puudutatud isik esitas temale riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse,

milles palub maakohtu 31.07.2024 ja 02.08.2024 määrused tühistada ja vabastada puudutatud

isik viivitamatult kinnisest asutusest.

20. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu puudutatud isik nende lahenditega.

Haiglasse sattumise asjaolude kohta märgib ta, et ta käitumine oli provokatiivne isa suhtes, kuid

tegi seda meelega. See polnud tingitud temal esinevast psüühikahäirest. Puudutatud isik on

seisukohal, et tal ei esine sellist rasket psüühikahäiret, mis tingiks tema paigutamist tahtest

olenematule ravile. Ta pole olnud ohtlik endale või teistele. Ta on väljaspool haiglat käinud dr.

Lõokese vastuvõtul ja tarvitanud kõiki ravimeid vastavalt ettekirjutusele. Seega on võimalik

tema ravi ka ambulatoorselt. Eeltoodu põhjal ei ole puudutatud isiku suhtes täidetud PsAS §-s

11 ettenähtud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks.

Menetlusosaliste seisukohad

21. Avaldaja leidis, et vaidlustatud kohtumäärused on põhjendatud. Antud haigusjuhu puhul on

maakohtule 31.07.2023 ja 02.08.2024 esitatud arsti arvamuses täidetud kõik tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.

2-24-11420

Menetluse edasine käik

22. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

23. Avaldaja andis Harju Maakohtule 22.08.2024 teada, et seoses puudutatud isiku psüühilise

seisundi paranemisega on tema suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetatud alates

19.08.2024.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu

määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab

ringkonnakohus

maakohtu

määrused

muutmata

ning

määruskaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja

§ 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

25. Määruskaebusest nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku hinnangul täidetud PsAS § 11

ettenähtud eeldused tema kinnisesse asutusse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks ning selle pikendamiseks.

26. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

27. Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu

määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud

isiku suhtes on nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka pikendamisel olnud täidetud kõik

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.

28. Nimetatud seisukohta ei muuda ka määruskaebuse esitaja väited, et temal ei esine rasket

psüühikahäiret, mis oleks tinginud tema paigutamise tahtest olenematule ravile, ta pole olnud

ohtlik endale või teistele ning et ta on tarvitanud kõiki ravimeid vastavalt ettekirjutusele,

mistõttu olnuks võimalik tema ravimine ambulatoorselt. Puudutatud isik on jätnud oma väited

põhistamata. Põhistamine on TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine kohtule selliselt, et

põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik

võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole

seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas

allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib

määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.

29. Puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida, olemasolu on tõendatud tsiviilasjas avaldaja poolt 31.07.2024 maakohtule

esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite CR ja PT arvamusega. Sellest nähtuvalt esineb

puudutatud isikul raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.81) näol, mis on avaldaja

2-24-11420

poolt esmakordselt diagnoositud juba 2021 aastal, kui puudutatud isik 10.-15.01.2021

psühhiaatrilist ravi vajas.

30. Tõendatud on ka see, et nimetatud eelnimetatud psüühikahäirest tingitud ohtlikkus oli

põhjuseks puudutatud isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile ja selle pikendamisele.

Nimelt nähtub eelviitatud psühhiaatrite arvamuses esitatud kirjeldusest, et 30.07.2024 kutsus

puudutatud isiku ema talle kiirabi, kuna puudutatud isiku käitumine oli paari päeva jooksul

muutunud ebaadekvaatseks, ta oli erutunud, emotsionaalselt labiilne, rahutu, rääkis segast juttu,

ei maganud, vanemad ei kuulanud, viskas sööki ja asju laiali, kiirabi saabudes määris end

köögis kalavõiga ega selgitanud oma käitumist, temaga polnud võimalik kontakti saada ka

psühhiaatriakliiniku valvetoas, kus puudutatud isiku käitumine oli jätkuvalt ebaadekvaatne ning

arusaamatu. Ka osakonnas oli puudutatud isik jätkuvalt ettearvamatu, juhitamatu ja

väljakutsuva käitumisega, mille tagajärjel viskas kaaspatsient teda veega ja puudutatud isik

suunati eraldi ruumi rahunema. Emalt saadud andmetel ei olnud puudutatud isik juba mõnda

aega ravimeid võtnud. Psühhiaatriakliinikus võttis puudutatud isik ravimeid vastumeelselt,

keeldudes õhtuti nendest täielikult, millega kaasnes rahustava ravimi manustamine

lihasesiseselt.

31. Psühhiaatrite hinnangul puudus puudutatud isikul temal hospitaliseerimisel haiguskriitika

ja koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii ümbritsevatele (otsib

ümbritsevatega konflikte) kui ka iseendale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda

vägivalda enda suhtes). Psühhiaatri täiendava arvamuse kohaselt puudus puudutatud isikul

koostöövalmidus jätkuvalt ka ajal, mil kohus pidi otsustama esialgse õiguskaitse pikendamise

ja puudutatud isiku ohtlikkus nii iseendale kui ümbritsevatele ei olnud taandunud.

32. Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle

pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite

arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel

hindama. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, et temale määratud diagnoos ja

psühhiaatrite esitatud hinnangud oleksid olnud nii esialgse õiguskaitse kohaldamisel kui selle

pikendamisel väärad või ekslikud. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib

viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt

RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul nii

esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka selle pikendamisel õigesti, et haiglaravita jätmisel on

puudutatud isik ohtlik nii endale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda vägivalda enda

suhtes) kui ka ümbritsevatele (otsib ümbritsevatega konflikte).

33. Õige on ka see maakohtu järeldus, et haiguskriitika puudumise tõttu ei ole võimalik

puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude

kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast

tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Emalt saadud teabe

kohaselt, et puudutatud isik ei olnud juba mõnda aega ravimeid võtnud ja kujunenud olukorda

arvestades, ei ole usutav see määruskaebuse väide, et puudutatud isik on kõiki ravimeid

tarvitanud vastavalt ettekirjutusele. Selles tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et

olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud esialgse õiguskaitse rakendamise eelselt enda

ravivajadust, olles talle määratud ravi katkestanud ega suutnud oma ravivajadust mõista ka

esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise hetkeks, võttes ravimeid kas vastumeelselt või

keeldudes nendest täielikult, ei olnud võimalik temale osutada psühhiaatrilist abi muul viisil

kui tahtest olenematut ravi kohaldades ja seda pikendades.

2-24-11420

34. Eeltoodud seisukohti arvestades tuleb jätta vaidlustatud maakohtu määrused muutmata ning

määruskaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus

35. TsMS § 172 lg-st 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.

36. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/