3-21-2996/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.09.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2996

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-

1/129 punkti 1.1. õigusvastasuse kindlaks-tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.08.2023. a otsus

Menetluse

alus

ringkonnakohtus

Tartu Vangla ja X.X.-i apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja/apellant – Tartu Vangla

Kaasatud haldusorgan – Terviseamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu

30.08.2023. a otsus osas, milles halduskohus tunnistas Tartu Vangla 26.10.2021. a

käskkirja nr 1-1/129 punkti 1.1 õigusvastaseks osas, milles see ei võimaldanud

lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamisega, kui kokkusaaja esitab

vangla nõuetele vastava tõendi SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse kohta.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 19.09.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kohaldas 26.10.2021. a käskkirjaga nr 1-1/129 vangistusseaduse (VangS) §

72 lg 1 alusel vanglas koroonaviiruse leviku tõkestamiseks täiendavaid piirangud lühi- ja

pikaajalistele kokkusaamistele tulijatele. Käskkirja p 1.1 kohaselt lubati alates 25.10.2021

vanglasse siseneda lühi- või pikaajalisele kokkusaamisele tulnud vanemal kui 12-aastasel

(kaasa arvatud) isikul, kes:

-

on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimiskuuri ja vaktsineerimiskuur on

lõppenud ning esitab selle kohta tõendi;

-

on viimase kuue kuu jooksul COVID-19 haiguse läbi põdenud ning esitab selle kohta

tõendi;

-

esitab arstitõendi selle kohta, et COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimine ei ole tervise

tõttu lubatud. Sellisel juhul peab külastaja lisaks esitama tõendi, et talle on

tervishoiuteenuse osutaja poolt kuni 72 tundi enne kokkusaamist tehtud SARS-CoV-2

RT-PCR test või SARS-CoV-2 antigeen-RTD test, mille tulemus on negatiivne.

Käskkirja põhjendustes selgitas vangla, et epidemioloogilise olukorra halvenemine tingib

kokkusaamistele tulijatele rangemate piirangute kehtestamise vajaduse. Koroonaviiruse leviku

kasv Eestis on kiires tõusus. Terviseamet kehtestas 11.08.2021 tervishoiualase hädaolukorra

ja alates 25.10.2021 tagatakse eelkõige erakorraline ja vältimatu abi. Kuna vanglas viibivad

isikud piiratud ruumis, on oht nakatumiseks kõrge. Paljud vanglas viibivad isikud kuuluvad

haiguse riskirühma. Juba üksiku nakatunud isiku sattumine vanglasse vallandab suure

tõenäosusega viiruspuhangu, millele viiruse peiteaja tõttu ei ole võimalik kiiresti reageerida ja

suuremat nakatumiste arvu ära hoida. Viiruse peiteperiood on 2-14 päeva. Peamiselt levib

viirus vahetu kontakti kaudu piisknakkuse teel, kuid ka õhu kaudu, kus viiruseosakesed on

laiali paiskunud. Suurim oht nakkuse levitajana lähtub isikust, kes ei ole vaktsineeritud või

kes ei ole COVID-19 haigust viimase kuue kuu jooksul läbi põdenud. Käesoleval ajal

olemasoleva teabe kohaselt on ainukeseks tõhusaks nakkusohu vähendamise vahendiks

vaktsineerimine viiruse vastu. Vaktsineerimine ei välista küll nakatumist, kuid vähendab

nakatumisriski ja haiguse kulg on kergem. Vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud isikust

lähtuv oht on väiksem. Kuna haigusel on peiteperiood, siis negatiivne testitulemus ei taga, et

isik ei ole nakatunud. Tervise kaitse ning laiemalt vangla julgeoleku tagamise kohustus kaalub

üles isikute (nii vangide kui nende lähedaste) õiguse era- ja perekonnaelu puutumatusele.

Käskkirjaga seatud piiranguid võib vangla muuta, sh seada täiendavaid piiranguid

kokkusaajate vaktsineerimisnõuetele, kokkusaamisele tulijate vanglasse lubamisele või ka

keelata kolmandate isikute vanglas viibimine, kui tervishoiualane olukord muutub, tekib

täiendav oht vangla julgeolekule või saabub oluliselt täiendavat teavet viiruse kohta.

2. X.X. esitas 02.11.2021 Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 peale vaide,

milles leidis, et kokkusaamistele tuleb lubada vaktsineerimata isikuid negatiivse testitulemuse

alusel. Justiitsministeerium jättis 09.12.2021. a otsusega nr 11-7/6914-2 vaide rahuldamata.

3. X.X. esitas 19.12.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja

nr 1-1/129 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt saavad kokkusaamistele tulla ainult

vaktsineeritud või testi alusel need, kellel on arsti tõend, et vaktsineerimine on haiguse tõttu

vastunäidustatud. Kaebajal on pereliikmed, kes on vaktsineerimata ja selliste piirangutega

vangla neid kaebaja juurde ei lase. Taotlust kokkusaamiseks ei ole mõtet esitada. Vangla jätab

kaebajat niigi pidevalt ilma kokkusaamistest ja antud käskkirjad raskendavad kokkusaamisi

veelgi. Kokkusaamistele tuleb lubada ka vaktsineerimata inimesi. Lühiajalistele

kokkusaamistele peaks lubama maskis testi alusel, pikaajalisele kokkusaamisele testi alusel.

Ka need, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, võivad olla viiruse kandjad.

4. Tartu Vangla tunnistas 18.03.2022. a käskkirjaga nr 1-1/28 piirangud kehtetuks.

5. Halduskohus lubas 07.07.2023. a määrusega kaebajal minna üle Tartu Vangla 26.10.2021.

a käskkirja nr 1-1/129 p 1.1 õigusvastasuse tuvastamise nõudele ja kaasas menetlusse

Terviseameti.

6. Terviseamet leidis halduskohtule esitatus arvamuses, et Tartu Vanglas rakendatud

piirangud olid põhjendatud personali ja teiste kinnipeetavate kaitsmise vajadusega. COVID-

19 pandeemia aegse püsiva ulatusliku Delta variandi leviku foonil oli haigestumine COVID-

19 nakkushaigusesse 25.10.2021 seisuga väga kõrge, esines epideemiline levik ning 14 päeva

haigestumus 100 000 inimese kohta oli 1102 nakatunut. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oli

Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid, samas oli Eesti elanike hõlmatus

vaktsineerimisega üks Euroopa madalamaid. Kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning

tervishoiuteenuse osutajatele rakendati täiendavaid meetmeid, et tulla toime COVID-19

haigusega patsientide hulga kasvuga. Viidatud perioodil oli vaktsineerimata inimesel enam

kui kaheksa korda suurem tõenäosus nakatudes COVID-19 haigust raskelt põdeda ja

haiglaravile sattuda. SARS-CoV-2 infektsiooni diagnoosimiseks kasutati PCR-teste ja

antigeeni teste. Antigeeni kiirtestid ei ole tundlikkuselt ja täpsuselt võrreldavad PCR meetodil

tehtavate testidega, sh võivad näidata positiivset tulemust alles mitu päeva hiljem kui PCR-

test ning võimaldavad tuvastada viirust ainult siis, kui viiruse kogus organismis on väga

kõrge. Negatiivne PCR-testi või antigeeni kiirtesti tulemus ei taga, et isik on nakkusohutu ka

72 tundi pärast testi tegemist.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 30.08.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas Tartu

Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 p 1.1 õigusvastaseks osas, milles see ei

võimaldanud lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamisega, kui kokkusaaja

esitab vangla nõuetele vastava tõendi SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse kohta.

Ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.

7.1. Tuvastamisnõue on lubatav. Vastustaja ja Justiitsministeerium tegid vaidemenetluses

kindlaks, et vaidlustatud käskkiri võib riivata kaebaja õigusi, kuna kaebaja lähedased isikud

on vaktsineerimata.

7.2. Vastustaja otsustust mitte lubada kokkusaamisi negatiivse testitulemuse alusel saab

hinnata kahest erinevast aspektist. Esiteks saab vastustaja eesmärgiks pidada vanglaametnike

massilise haigestumise ärahoidmist. On ilmne, et suure osa vanglaametnike puudumine

teenistuskohustuste täitmiselt on risk vangla julgeolekule. Teiseks saab piirangute eesmärgiks

pidada seda, et külastaja ei oleks ohtlik kinnipeetavale, kellega ta kokku saab, ega nakataks

teda.

7.3. Lisaks tuleb eraldi vaadelda kolme kokkusaamise viisi:

- pikaajalist kokkusaamist ehk reeglina üks ööpäev (erandina kuni kolm ööpäeva) kestvat

kinnipeetava ja kokkusaaja kooselamist vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva

järelevalveta (VangS § 25 lg 2);

- lühiajalist kokkusaamist, mille kestus on kuni kolm tundi, mis toimub vanglateenistuja

järelevalve all ja kus kinnipeetav ja kokkusaaja on eraldatud klaasist vaheseinaga (VangS §

24 lg 2, justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiriˮ § 31 lg-d 1 ja

2);

- lühiajalise kokkusaamist ilma klaasist vaheseinaga

eraldamiseta

(vangla

sisekorraeeskirja § 31 lg 21).

7.4. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks ta otsustas mitte lubada negatiivse

testitulemuse alusel pikaajalisi kokkusaamisi või lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist

vaheseinaga eraldamiseta. Vastustaja lähtus kahest määrava tähtsusega asjaolust - esiteks

viirus levib lähikontakti kaudu ja teiseks vaktsineerimata isikute hulgas on nakatumise

sagedus kõrgem. Põhjendatud oli lähtuda sellest, et viirus levib inimeselt inimesele

piisknakkusena, peamiselt lähikontakti kaudu. Nii pikaajalisel kokkusaamisel kui ka

lühiajalisel eraldamiseta kokkusaamisel esineb kinnipeetava ja kokkusaaja vahel lähikontakt -

isikud viibivad kauem kui 15 minuti jooksul üksteisele lähemal kui 2 meetrit.

7.5. Põhimõtteliselt on kaebajal õigus, et ühegi inimese puhul ei saanud välistada, et ta on

nakkusohtlik viirusekandja. Nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimene võib olla

nakatunu, kes põeb haigust sümptomiteta või kellel peiteaja tõttu ei ole haiguse sümptomid

veel avaldunud. Negatiivse testitulemusega inimese puhul on võimalik, et ta nakatus pärast

testi tegemist või et viiruse kogus organismis ei olnud testi tegemise ajal positiivse tulemuse

saamiseks piisav. Käsitleda saab ainult tõenäosust ehk seda, kui tõenäoline on, et

haigustunnusteta isik on tegelikult nakkusohtlik. See, mil määral vaktsineerimine mõjutas

tõenäosust nakatuda, on epideemia kestuse ning erinevate viiruse tüvede puhul olnud erinev.

Kui vastustaja lähtus andmetest, mille põhjal vaktsineerimata inimese tõenäosus nakatuda oli

ligikaudu neli korda suurem, kaebaja ei ole neid andmeid kahtluse alla seadnud ja ka kohtul ei

ole põhjust nendes olulisel määral kahelda, siis oli põhjendatud ja proportsionaalne mitte

lubada vaktsineerimata kokkusaajaid kokkusaamisele, mille raames toimus kokkusaaja ja

kinnipeetava lähikontakt.

7.6. On küll tõsi, et vaktsineerimata kokkusaaja puhul oli suurem tõenäosus, et kokkusaaja on

tegelikult nakatunud, kuid vastustaja ei ole põhjendanud, kuidas sai see olla ohtlik sel määral,

et klaasist vaheseinaga eraldamisega toimuvad kokkusaamised tuli keelata. Kokkupuude

kinnipeetavaga puudub sellise kokkusaamise puhul täielikult, rääkimata lähikontaktist.

Praeguse asja lahendamisel omab tähtsust, kuivõrd mõjutas vaktsineerimine tõenäosust

nakatuda. Vastustaja pädevuses olevates küsimustes ehk teenistujate ja kinnipeetavate tervise

kaitsmise ning kinnipeetavate ravimise seisukohast ei omanud määravat tähtsust mitte

kokkusaaja, vaid teenistujate ja kinnipeetavate vaktsineeritus.

Arvestades lühiajalise kokkusaamise läbiviimiseks vajalikke tegevusi ja vaidlustatud

käskkirjaga kehtestatud nõudeid (kokkusaaja peab olema terve, s.t ilma igasuguste

viirushaiguse tunnusteta, kasutama isikukaitsevahendeid, desinfitseerima käsi) ei näe kohus

kohase töökorralduse puhul olulist riski, et viirus saaks kokkusaajalt vanglaametnikule üle

kanduda.

Tartu Vanglas oli haigestunud 08.10.2021 seisuga 7 ametnikku ja 8 kinnipeetavat ning

18.10.2021 seisuga 20 ametnikku ja 80 kinnipeetavat. Seega ei levinud haigus

vanglaametnike seas sellises progressioonis nagu kinnipeetavate puhul. Seda olenemata

asjaolust, et vanglaametnikud liikusid töövälisel ajal vabalt ringi, puutusid kokku igasuguste,

nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimestega ning vanglal puudus kontroll selle üle,

kas ja mil määral kasutavad vanglaametnikud töövälisel ajal ettevaatusabinõusid ja

kaitsevahendeid. Vanglaametniku haigestumise riski ei saanud oluliselt suurendada see, kui ta

lühiajaliste kokkusaamistega seotud teenistuskohustusi täites puutus kokku ka vaktsineerimata

kokkusaajatega.

7.7. Eeltoodut arvestades ei kaalunud vastustaja eraldamisega toimuvate lühiajaliste

kokkusaamiste puhul õigesti ühelt poolt vanglaametnike nakatumise ohtu ja teiselt poolt seda,

et kinnipeetava igasugused kokkusaamised lähedastega võivad määramata ajaks katkeda.

Vastustaja ei tuginenud selle piirangu kehtestamisel kohastele asjaoludele ning eksis

kaalutlusõiguse teostamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

otsuse tühistada osas, milles halduskohus jättis tema kaebuse rahuldamata, ja teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja arvates osutab Riigikohtu otsus asjas

nr 5-22-4 sellele, et vangla piiras kokkusaamisi ebamõistlikult ja õigusvastaselt. Seoses

vaidlustatud käskkirjaga on kaebaja vanglavälised suhted oluliselt keerulisemad. PCR-testi

alusel oleks võinud läbi viia kokkusaamisi, mis eeldavad füüsilist kontakti sugulastega.

Selliseid keelde vangla kuidagi ei kompenseerinud (videokõned ja teised välismaailmaga

kontakti võimalused). Olukord, mille puhul vaktsineeritutesse suhtutakse COVID-19 ajal

teisiti, kui vaktsineerimata inimestesse, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

Vaktsineerimine aitab ainult kergemini haigust taluda, kuid levimine on ühesugune nii ühtedel

kui teistel. Vangla rikkus oluliselt kaebaja õigust kokkusaamisele lähedastega ning seda väga

pikaks ajaks. Vangla rikkus põhiseaduse (PS) § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 8.

9. Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

otsuse kaebuse rahuldamist puudutavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus

täies ulatuses rahuldamata.

9.1. Vangla lähtus klaasiga eraldamisega kokkusaamistele tingimuste seadmisel asjakohastest

kaalutlustest ning haldusakt on selles osas piisaval määral motiveeritud. Halduskohtu otsusest

jääb ebaselgeks, kas kohus arvestas piirangu õigusvastasuse tuvastamisel Terviseameti

seisukohaga ja kui kohus ei pidanud seda asjakohaseks, siis miks.

9.2. Piirangute seadmise ajal oli haigestumiste arv väga kõrge ja esines selge epideemiline

levik. Asjakohane oli arvestada väljaspool vanglat valitsenud olukorraga, sest mida suurem

oht on nakatuda väljaspool vanglat, seda suuremaks muutub tõenäosus, et see võib töötajate

või teiste vanglat külastavate isikute kaudu jõuda ka vanglasse. Võttes arvesse piirangu

kohaldamise ajal teada olnud andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning

selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla kindel, et üksnes

negatiivse testitulemuse ettenäitamine võiks olla piisavalt tõhus meede.

9.3. Halduskohus eristas ohtu ametnikele ja ohtu kinnipeetavatele. Viiruse leviku puhul ei ole

võimalik sellist selget eristust teha. Külastajal on piisavalt kokkupuuteid ametnikega, et tekiks

oht viiruse edasikandmiseks. Kuigi ametnike haigestumine ei toimunud 2021. a oktoobri

alguses samas progressioonis kinnipeetavatega, siis ametnikud siiski haigestusid ja

haigestumus suurenes.

9.4. Halduskohtu arvates oleks vangla saanud muuta töökorraldust selliselt, et külastajatega

hoitakse 2-meetrist distantsi ja läbiotsimisel ei ole üks ametnik kokkusaajaga kontaktis kauem

kui 15 minutit. Selline hinnang on teoreetiline ja oletuslik. Klaasiga eraldatud kokkusaamisele

lubatud külastajate ring on laiem (ka sõbrad-tuttavad võivad külastada) ja külastajate arv ei

pruugi piirduda paari inimesega. Sellises olukorras ei ole aga kõigi külastajatega 2-meetrise

distantsi hoidmine võimalik. Seda eriti mööda hoone koridore ja trepikoda külastajaid saates.

9.5. Ekslik on halduskohtu arusaam nagu vangla oleks lihtsalt üle võtnud Vabariigi Valitsuse

korralduses toodud põhimõtted. Kui nakkusjuhtude arv väljaspool vanglat suureneb ja sellisel

määral, et piiranguid tuleb seada ka väljaspool vanglat, siis näitab see olukorra piisavat

tõsidust ning seda, et viiruse levikuvõimalused vanglasse on samuti suurenenud.

9.6. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste puhul ei ole tegemist võrreldavate gruppidega.

Kui inimene on otsustanud mitte vaktsineerida, siis on see tema vaba valik, kuid tal tuleb

arvestada võimalike piirangutega, mis võivad sellega kaasneda. Vangla ei välistanud

kokkusaamisi täielikult. Neil, kellel ei ole tervisest tuleneval põhjusel võimalik end

vaktsineerida, oli arstitõendi ettenäitamisel kokkusaamine võimalik.

10. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

10.1. Pikaajalisi kokkusaamisi puudutavas osas on halduskohtu otsus õiguspärane ja

apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selles osas otsuse tühistamiseks.

Vaidlustatud käskkirjaga seatud piirangud nii klaasiga eraldamiseta lühiajalistele

kokkusaamistele kui ka pikaajalistele kokkusaamistele olid õiguspärased ning nende

õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus.

10.2. Kaebaja viide Riigikohtu 20.10.2023. a otsusele haldusasjas nr 3-19-2061 ei ole

praeguses vaidluses asjakohane. Viidatud asjas ei olnud kinnipeetaval võimalik saada

pikaajalist kokkusaamist oma alaealise lapsega seetõttu, et vangla tõlgendas justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiriˮ normi ebaõigesti. Praegusel juhul ei

ole tegemist sarnase olukorraga.

10.3. Vaidlustatud käskkirjaga seatud piirangud tunnistati kehtetuks 18.03.2022. Seega

kehtisid piirangud veidi vähem kui viis kuud. Tartu Vanglale teadaolevalt toimus kaebajal

viimane pikaajaline kokkusaamine tütrega 15.08.2017. Kuigi hilisemalt (19.09.2017,

12.05.2018) on pikaajalisi kokkusaamisi lubatud, ei ole tütar enam kokkusaamisele tulnud.

Arvestades viimase kokkusaamise toimumise aega ning seda, et ka peale piirangute lõppemist

ei ole kaebajal tütrega kokkusaamisi toimunud, ei ole vangla hinnangul usutav, et piirangute

kehtivuse ajal jäid kokkusaamised ära just seatud piirangute tõttu.

10.4. Ekslik on kaebaja arusaam, et vaktsiin aitab ainult kergemini haigust taluda, kuid viiruse

levimine toimub ühetaoliselt. Vangla jääb varasema seisukoha juurde, et vaktsineerimata

isikutel on väga kõrge nakatumise risk ja olles nakatunud, levitavad nad viirust rohkem kui

immuunkaitsega inimesed.

11. Kaasatud haldusorgan jäi vastuses apellatsioonkaebustele varem esitatud seisukohtade

juurde. Tartu Vanglas rakendatud piirangud olid COVID-19 pandeemia aegse püsiva

ulatusliku riigisisese Delta variandi leviku foonil põhjendatud ning vajalikud nii personali kui

ka teiste kinnipeetavate kaitsmiseks. Seoses kaebaja apellatsioonkaebuses toodud

seisukohaga, mille kohaselt oleks võinud lubada PCR-testi alusel füüsilist kontakti eeldavaid

kohtumisi sugulastega, selgitas Terviseamet, et oluline on silmas pidada, et PCR testi tulemus

näitab üksnes viiruse olemasolu testi tegemise ajal. Negatiivne PCR testi tulemus ei taga, et

isik on nakkusohutu ka järgmistel päevadel pärast testi tegemist. Negatiivse testi andnud

isikud võivad nakatuda ja haigestuda vahetult pärast testi tegemist ja olla 48-72 tundi hiljem

teistele juba nakkusohtlikud.

12. Kaebaja esitas 04.07.2024 täiendava seisukoha, milles rõhutas lähedastega suhtlemise

olulisust vangistuse ajal. Vaidlusalused piirangud riivavad kaebaja põhiõigust perekonna- ja

eraelu puutumatusele, vabale eneseteostusele ja alandavad kaebaja inimväärikust. Lisaks

põhjustavad karantiinist vabastuse saamise tingimused ja kontrollitud tegevustes osalemise

piirangud põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist, mis on vastuolus PS §-ga 12 ja EIÕK

art-ga 14.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja

apellatsioonkaebus on sisulist vaidlust puudutavas osas põhjendatud ja tuleb rahuldada.

14. Halduskohus lubas 07.07.2023. a määrusega kaebajal tühistamisnõudelt üle minna

tuvastamisnõudele ja märkis hiljem ka otsuses, et tuvastamisnõue on endiselt lubatav. Kui

kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud, siis HKMS § 152 lg 2 järgi ei

lõpeta kohus menetlust sama paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust

haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise

õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda

taotleb. Riigikohtu praktika kohaselt teenib HKMS § 152 lg 2 alusel õigusvastasuse

tuvastamise nõudele üleminek ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus

kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks

vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste

kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult

muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada (Riigikohtu 28.10.2020. a määrus asjas nr

3-20-580, p 12). Eeltoodule tuginedes selgitas halduskohus, et kaebaja pöördus kohtusse

tühistamisnõudega õigel ajal ja praeguse asja menetlus on kestnud kaua kohtu töökoormuse

tõttu ehk põhjusel, mis ei olene pooltest. Vaidlustatud piirang mõjutas kaebaja õigusi, kuna

kaebajal oli lähedasi isikuid, kes selle tõttu kokkusaamistele kehtestatud tingimustele ei

vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ja leiab, et sellises olukorras saab kaebaja

taotluse alusel menetluse jätkamist põhjendatuks pidada.

15. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja (I) ning seejärel vastustaja apellatsioonkaebuse

(II).

I

16. Kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus

jättis kaebuse rahuldamata, s.o pikaajalist kokkusaamist ja ilma klaasist vaheseinaga

eraldamiseta toimuvat lühiajalist kokkusaamist puudutavas osas. Halduskohus leidis, et

vaidlustatud käskkiri oli põhjendatud ja proportsionaalne osas, millega vangla otsustas mitte

lubada vaktsineerimata kokkusaajaid kokkusaamisele, mille raames toimus kokkusaaja ja

kinnipeetava lähikontakt.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsus kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas

osas õiguspärane ja kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud seisukohad ei anna alust

halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks

kaebajale märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Kaebaja rõhutab ka apellatsioonimenetluses enda põhiõiguste rikkumist. Kaebaja tsiteeris

Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2021. a määrust teda puudutavas haldusasjas nr 3-21-932, milles

ringkonnakohus märkis muu hulgas järgmist: „VangS § 23 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava

vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja

teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist

suhtlemist. Kokkusaamiste võimaldamise kaudu vanglaväliste suhete säilimise soodustamisel

on oluline roll isiku põhiõiguste tagamisel. Samuti saab kinnipeetava suhete hoidmist oma

lähedaste ja perekonnaga lugeda vangistuse täideviimise eesmärkide hulka kuuluvaks ning see

omab olulist tähendust kinnipeetava vabanemisel tema tavaühiskonda sujuvama sisseelamise

saavutamiseks (Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2020. a määrus asjas nr 3-19-2035, p 7).ˮ

Ringkonnakohus jääb ka praegu selle juurde. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on

põhimõttelise lähtekohaga kinnipeetava kokkusaamisõigust puudutava vaidluse lahendamisel.

Põhiõiguse piiramine ega piirangu õiguspäraseks pidamine ei tähenda, et vangla ja kohtud ei

mõista põhiõiguste sisu ja tähtsust. Põhiõigused ei ole absoluutsed, need võivad olla piiratud

muu hulgas teiste isikute põhiõiguste või ülekaaluka avaliku huviga.

19. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et kokkusaamise piirangud riivavad kinnipeetava

õigust vanglavälisele suhtlemisele ja seega PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu

puutumatusele. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et kokkusaamistele seatud piirangud olid

koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil põhimõtteliselt vajalikud. Seetõttu tuleb

praeguse vaidluse lahendamiseks hinnata, kas kaebaja kokkusaamisõiguse piirang on

proportsionaalne. Kaebaja viitas ka ise PS §-le 11, mis näeb ette, et õigusi ja vabadusi tohib

piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning need piirangud peavad olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kui kohus

jõuab järeldusele, et kaebaja kokkusaamisõiguse piirang on proportsionaalne ja piirangu

kehtestamine õiguspärane, tuleb kaebus tuleb jätta rahuldamata.

20. Kaebaja vaidlustab seda, et kokkusaamised ei olnud võimalikud vaktsineerimata (ja ilma

selleks tervisest tuleneva vastunäidustuseta) kokkusaaja negatiivse testitulemuse alusel.

Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses Riigikohtu 31.10.2022. a otsusele põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-22-4. Kaebaja arvates osutab Riigikohtu otsus sellele, et vangla piiras

kokkusaamisi ebamõistlikult ja õigusvastaselt. Ringkonnakohtu hinnangul viidatud lahendist

sellist osutust ei nähtu. Praeguses asjas selgitas halduskohus kaebajale muu hulgas ka seda, et

kõnealuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas olid vaidluse esemeks Vabariigi Valitsuse

korralduse andmise aluseks olnud pädevus- ja volitusnormid, mitte valitsuse korraldusega

kehtestatud konkreetsed piirangud (otsuse p 9). Riigikohus selgitas, et volitusnormi

proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel

haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul

viisil õiguspärane. Korralduste proportsionaalsusele saavad kohtud anda hinnangu

halduskohtu-menetluses. Samuti selgitas Riigikohus, et inimeste elu ja tervise kaitsmine ning

ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa

välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse (RKPJKo 31.10.2022,

nr 5-22-4, p-d 91-92).

21. Praeguses asjas on sellisteks kaalukateks eesmärkideks inimeste elu ja tervise kaitsmine

ning vangla toimimine. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal teada olnud andmetele tuginedes

oli vangla ohuprognoos põhjendatud ja vaktsineerimata (ilma selleks tervisest tuleneva

vastunäidustuseta) külastajate kokkusaamise piirang oli õiguspärane.

22. Kaebaja väide, et seoses vaidlustatud käskkirjaga on tema vanglavälised suhted oluliselt

keerulisemad, ei muuda praeguse vaidluse tulemust. Kaebaja tugineb kaebuses sellele, et tema

pereliikmed on vaktsineerimata. Vangla esitatud andmete kohaselt toimus kaebajal viimane

pikaajaline kokkusaamine tütrega 15.08.2017. Kuigi hilisemalt (19.09.2017, 12.05.2018) on

pikaajalisi kokkusaamisi lubatud, ei ole tütar enam kokkusaamisele tulnud. Arvestades

viimase kokkusaamise toimumise aega ning seda, et ka peale piirangute lõppemist ei ole

kaebajal tütrega kokkusaamisi toimunud, ei ole vangla hinnangul usutav, et piirangute

kehtivuse ajal jäid kokkusaamised ära just seatud piirangute tõttu. Ringkonnakohus nõustub,

selles osas selgus puudub. Justiitsministeeriumi 19.12.2021. a vaideotsusest nähtub, et ka

isaga toimus viimane kokkusaamine 2017. aastal (eelmise vangistuse ajal). Viimane

lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega toimus 28.12.2020. Kaebaja ei ole kogu vaidluse

jooksul välja toonud selliseid asjaolusid, mis toetaks tema väidet, et tema suhted

vaktsineerimata pereliikmetega on oluliselt keerulisemad just vaidlustatud piirangu tõttu.

23. Kaebaja väidab ka, et vangla ei kompenseerinud kuidagi vaidlusalust keeldu, nt

videokõnede ja teiste välismaailmaga kontakti pidamise võimalustega. Samas helistamine ja

kirjavahetus olid kinnipeetavatele tagatud. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi helistamine ja

kirjavahetus, mis on samuti vanglavälise suhtluse viisid, ei asenda vahetut kohtumist

lähedastega, on perekonnaelu põhiõiguse riive hindamisel nende võimalustega arvestamine

asjakohane. Näiteks helistamisõigus võimaldab kinnipeetaval oma pereliikmetega suhelda

vahetule suhtlusele küllalt lähedasel viisil. Ringkonnakohtu hinnangul oli vaidlusaluses

olukorras telefoni teel suhtlemine siiski arvestatav alternatiiv lähedastega sideme hoidmiseks.

24. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas muutmata.

II

25. Tartu Vangla vaidlustab halduskohtu otsust osas, milles halduskohus kinnipeetava

kaebuse rahuldas. Halduskohus tunnistas Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 p

1.1 õigusvastaseks osas, milles see ei võimaldanud lühiajalist kokkusaamist klaasist

vaheseinaga eraldamisega vaktsineerimata (ilma tervisest tuleneva vastunäidustuseta)

külastajaga, kui kokkusaaja esitab vangla nõuetele vastava tõendi SARS-CoV-2 testi

negatiivse tulemuse kohta.

26. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud käskkiri oli piisavalt põhjendatud,

piirangute seadmisel lähtuti asjakohastest kaalutlustest ja ei tehtud sellist kaalumisviga, mis

võiks kaasa tuua haldusakti õigusvastasuse.

27. Käskkirja kohaselt tingis kokkusaamistele tulijatele rangemate piirangute kehtestamise

vajaduse epidemioloogilise olukorra halvenemine. Koroonaviiruse leviku kasv Eestis oli

kiires tõusus. Vaidlusaluse käskkirjaga kehtestatud piirangute eesmärgiks oli nakkusohu

vähendamine uudse ohtliku nakkushaiguse korral nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse

§ 2 lg 2 tähenduses. Tartu Vangla otsus piirata kinnipeetavate kokkusaamisi

koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede.

Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis

olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme

rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu,

kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHKo 12.09.2023, nr 3-21-884, p 23).

Käskkirja andmisel lähtus vangla eeldusest, et vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud

inimeste puhul on nii nakatumise kui raske haigestumise tõenäosus madalam kui

vaktsineerimata isikute puhul (vrd RKPJKo 31.10.2022, nr 5-22-4, p 53). Käskkirja

põhjenduste kohaselt lähtus vangla sel ajal teada olnud teabest ja nakkusohu statistilistest

näitajatest. Vangla märkis muu hulgas, et olemasoleva teabe kohaselt on ainukeseks tõhusaks

nakkusohu vähendamise vahendiks viiruse vastu vaktsineerimine. Vaktsineerimine ei välista

küll nakatumist, kuid vähendab nakatumisriski ja haiguse kulg on kergem. Vaktsineeritud või

haiguse läbi põdenud isikust lähtuv oht on väiksem. Kuna haigusel on peiteperiood, siis

negatiivne testitulemus ei taga, et isik ei ole nakatunud.

28. Ringkonnakohtu hinnangul on käskkirjas esitatud põhjendused asjakohased ja piisavad.

Ka hilisem kohtupraktika kinnitab, et sel ajal ei olnud selget arusaama küsimuses, mil määral

põhjustavad uued tüved rasket haigestumist ning kas riigi elutähtsate ülesannete täitmise

tagamiseks on tarvis vältida igasugust haigestumist, nii palju kui võimalik. Ehkki viirustüved

ja vaktsineerituse tase olid võrreldes epideemia varasemate faasidega muutunud, iseloomustas

olukorda jätkuvalt suur dünaamilisus, teaduslike teadmiste ebakindlus viiruse ja selle

põhjustatud haiguse kohta (RKPJKo 31.10.2022, nr 5-22-4, p 72).

29. Piirangu eesmärk kaitsta vangla toimimist ning vanglas viibivate isikute elu ja tervist oli

legitiimne. Seda õigustas väga kaalukas avalik huvi takistada nakkushaiguse levikut ja vältida

ulatuslikku haiguspuhangut, mis oleks ohustanud vangla julgeolekut. Vangla pidas

põhjendatult oluliseks ka seda, et arvestatav osa kinnipeetavaid kuulub riskirühma, kellele on

koroonahaigus eriti ohtlik. Meede oli eesmärgi saavutamiseks kahtlemata sobiv.

Kinnipeetavate kokkusaamiste piiramine aitas viia nakkusohtlike kontaktide tekkimise

tõenäosuse miinimumini ning langetas seega nakatumisriski.

30. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustaja ei kaalunud

eraldamisega toimuvate lühiajaliste kokkusaamiste puhul õigesti vanglaametnike nakatumise

ohtu. Vastustaja selgitas, et kuigi külastaja klaasiga eraldamisega lühiajalisel kokkusaamisel

kinnipeetavaga kokku ei puutu, on külastajal eelnevalt kokkupuuted ametnikega

(dokumentide vormistamine, kokkusaaja läbiotsimine, asjade hoiule võtmine, kokkusaajale

selgituste andmine, kokkusaaja saatmine). Ka toimub lühiajaline kokkusaamine ametnike

järelevalve all. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et külastajal on piisavalt kokkupuuteid

ametnikega, et tekiks viiruse edasikandmise oht.

31. Vastustaja vastuväiteid arvestades ei saa nõustuda ka halduskohtu järeldusega, et

töökorralduslike muudatustega oleks saanud vaktsineerimata kokkusaajaga lühiajalisi

eraldamisega kokkusaamisi lubada. Halduskohtu arvates oleks vangla saanud muuta

töökorraldust selliselt, et külastajatega hoitakse distantsi 2 meetrit ja läbiotsimisel ei ole üks

ametniku kokkusaajaga kontaktis kauem kui 15 minutit. Tartu Vangla selgitas, et kuivõrd

klaasiga eraldatud kokkusaamisele lubatud külastajate ring on laiem kui pikaajalisele

kokkusaamisele tulijate puhul (ka sõbrad-tuttavad võivad külastada), siis ei pruugi külastajate

arv piirduda paari inimesega. Sellises olukorras ei ole aga kõigi külastajatega 2-meetrise

distantsi hoidmine võimalik. Seda eriti mööda hoone koridore ja trepikoda külastajaid saates.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus alahindas selles olukorras viiruse edasikandumise

ohtu. Vangla ei ole jätnud kaalutlusõiguse teostamisel arvestamata olulisi asjaolusid ega

teinud kaalutlusviga, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamise.

32. Halduskohus tunnistas vaidlusaluse käskkirja osaliselt õigusvastaseks ka seetõttu, et kohtu

hinnangul ei kaalunud vastustaja eraldamisega toimuvate lühiajaliste kokkusaamiste puhul

õigesti seda, et kinnipeetava igasugused kokkusaamised lähedastega võivad määramata ajaks

katkeda. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul sellisele ohule kaalukat tähendust omistada

ei saa. Kuigi vaidlusalune piirang kehtis peaaegu 5 kuud, ei saa sellises olukorras rääkida

määramata ajast. Koroonapuhangud esinesid lainetena, võimaldades piiranguid leevendada ja

vajadusel uuesti seada. Alates koroonapandeemia algusest 2020. aasta kevadel hinnati

piirangute vajalikkust kõigis vanglates regulaarselt. Olukorras, kus koroonapiirangute

põhiseadusele vastavus oli ka üldiselt avalikkuse suure tähelepanu all, ei ole alust arvata, et

vangla oleks jätnud reageerimata, kui tervishoiualane olukord muutub või saabub olulist

teavet viiruse kohta. Lisaks on praeguses asjas siiani teatav ebaselgus selles osas, mil määral

vaidlusalune piirang tegelikult kaebaja õigusi riivas.

33. Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kuigi vaktsineerimata inimestele

täiendava piirangu kehtestamine võis riivata kaebaja õigust kokkusaamisele, ei kaalu see

praegusel juhul üles piirangu kehtestamise eesmärki tagada vangla toimimine ning vanglas

viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Käskkirja kehtestamisel ei tehtud sellist kaalumisviga,

mis tooks kaasa haldusakti õigusvastasuse.

34. Ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu

30.08.2023. a otsuse osas, milles kohus rahuldas kaebuse, ning teeb uue otsuse, millega jätab

kaebuse tervikuna rahuldamata.

35. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

vabastatud ja muid kulusid asjas ei olnud. Ringkonnakohus jätkas kaebajale antud

menetlusabi. Ka vastustaja on apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest

vabastatud (HKMS § 104 lg 10). Pooled ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude

menetluskulude kohta. Seega puudub vajadus käesoleva otsusega menetluskulude jaotuse

määramiseks ja menetluskulude väljamõistmiseks. Võimalikud menetluskulud jäävad poolte

endi kanda.

36. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas otsuses kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)