2-23-4116/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-4116

Tsiviilasi

Osaühing FRENDIT hagi Margit Randmaa vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 413,00 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. mai 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühing FRENDIT apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Osaühing FRENDIT (registrikood

10843596), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja (kostja): Margit Randmaa

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Indrek Leppik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 6. mai 2024 otsus muutmata ja osaühingu FRENDIT

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus osaühingu FRENDIT kanda.

3. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Osaühing FRENDIT (hageja) esitas 15. märtsil 2023 Margit Randmaa (kostja) vastu hagi

10 000 euro ja alates 9. oktoobrist 2022 seadusjärgses määras lisanduva viivise

väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12. juulil 2018 nõude

loovutamise lepingu, millega hageja omandas nõude AS Ritsu vastu (põhivõlg 10 000 eurot ja

sellest tulenevad kõrvalnõuded). Nõue on tekkinud kostja ja AS Ritsu vahel 14. detsembril

2017 sõlmitud laenulepingu lisast. Hageja tasus kostjale 27. juulil 2018 ühekordse maksena

10 000 eurot.

6. septembri 2022 nõudekirjaga soovis hageja saada kostjalt tõendeid 14. detsembri 2017

laenulepingu lisa alusel laenuraha üleandmise kohta põhjendusega, et ilma vastavate

tõenditeta ei ole võimalik omandatud nõuet maksma panna. Kostja nõudekirjale ei vastanud

ega esitanud nõuet tõendavaid dokumente.

Hageja taganes 29. septembri 2022 avaldusega 12. juulil 2018 sõlmitud nõude loovutamise

lepingust alates 8. oktoobrist 2022. Hageja leiab, et kostja rikkus lepingu punkti 3.2, hageja

on andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, kui esitas tingimusliku taganemisavalduse

ning luges end rikkumise mittekõrvaldamisel lepingust taganenuks. Kostja ei ole rikkumist

kõrvaldanud ning rikkumine muutus seaduse mõttes oluliseks. Hageja nõuab

võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmist, st loovutuslepingu alusel

kostjale makstud 10 000 eurot ja sellelt viivist seadusjärgses määras alates 9. oktoobrist 2022.

Hagejal on õigus nõuda lepingu tagasitäitmist kolme aasta jooksul alates rikkumisest

teadasaamisest. Hageja sai rikkumisest teada 13. septembril 2022, s.o pärast kostjale

täitmiseks antud tähtaja möödumist. Hageja leiab, et kostja ei saa tugineda lepingu punktile

3.2 ja väita, et nõude täitmise tähtaeg algas 15. juulil 2018, sest p 1.3 kohaselt olid pooled

teadlikud AS Ritsu saneerimismenetlusest ja seega vaikimisi kokku leppinud, et kohe

dokumente ei esitata. Lepingu punkti 3.2 teise lause kohaselt ei olnud hilisema kaasabi

kohustusele tähtaega kokku lepitud ja see täitmisnõue ei saa olla aegunud. Aegumisele

tuginemine on hea usu põhimõttega vastuolus, sest kostjale ei ole koormav dokumente

esitada.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja viitas, et nõue on alusetu, kuna möödunud on mõistlik

tähtaeg dokumentide üleandmise nõudmiseks. Kui vastavalt nõude loovutamise lepingu p-le

3.2 kohustus kostja andma hagejale üle kõik nõuet tõendavad dokumendid kolme päeva

jooksul lepingu sõlmimisest, siis tuli kohustus täita hiljemalt 15. juulil 2018. Kohustuse

täitmise nõue tuli esitada mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumisest teadasaamisest. 6.

septembri 2022 seisuga oli mõistlik aeg möödunud ja hageja on oma nõudeõiguse minetanud.

Kostja leiab, et hageja nõude loovutamise lepingust taganemine on tühine VÕS § 118 lg 2

alusel. Kuivõrd 12. juuli 2018 lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue on aegunud ning

kostjal on õigus keelduda selle täitmisest, on 29. septembri 2022 lepingust taganemine tühine.

Kostja hinnangul on hageja nõue konstrueeritud üksnes õiguste kuritarvitamiseks. Hageja

seaduslik esindaja R. Allik kontrollis ka AS-i Ritsu, kes on praeguseks registrist kustutatud.

R. Alliku kontrolli all on endiselt AS-i Ritsu dokumendid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et

määrab menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Maakohus luges tuvastatuks, et hageja pidi lepingus kokku lepitud dokumentide üleandmise

tähtaja rikkumisest teada saama 17. juulil 2018. Maakohus nõustus kostjaga, et lepingulise

kohustuse täitmise nõudmine rohkem kui neli aastat pärast selle tähtpäeva saabumist ei ole

mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses. Hageja seisukoht, et rikkumine muutus oluliseks

täiendava täitmise tähtaja möödumisel ja alles siis sai ta rikkumisest teada, viiks selle

tähttähelise järgimise korral mõistliku tähtaja jooksul tegutsemise nõude n-ö tühjaks

tõlgendamiseni. Rikkumise olemus täiendava tähtaja määramisega ei muutunud. Kui see ei

olnud enne oluline, siis seda enam ei ole põhjust lepingust üle nelja aasta möödumisel

taganeda. Seega kaotas hageja VÕS § 118 lg 1 p 1 tulenevalt õiguse lepingust taganeda, st

taganemisavalduse saatmine oli toimetu.

VÕS § 118 lg 2 sätestab, et lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui

kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega võis hageja lepingust

taganeda (kui lugeda, et eelnevalt ei möödunud mõistlik aeg) kuni 17. juulini 2021. Järelikult

oli hageja kohustuse täitmise nõue aegunud. Kostja on sellele tuginenud ning seetõttu on

lepingust taganemine tühine. Kuivõrd taganemine ei toonud eeltoodud põhjustel kaasa

õiguslikke tagajärgi, siis puudub hagejal ka lepingu tagasitäitmise nõue ning seetõttu jättis

maakohus hagi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

VÕS § 118 lg 1 järgi tuleb lepingust taganeda mõistliku aja jooksul peale olulisest

rikkumisest teadasaamist. Kostja rikkumine muutus oluliseks läbi VÕS § 114 täiendava

tähtaja tulemusteta möödumise 2022. aasta septembris. Hageja on taganenud lepingust

koheselt, kui ta sai teada olulisest lepingurikkumisest.

Lepingu p-s 3.2 kirjas olnud tähtaeg 3 päeva dokumentide üleandmiseks oli sinna ilmselt

jäänud n-ö tüüplepingu põhjal, tegelikult pooled vastavalt vaikivale kokkuleppele selle aja

jooksul midagi üle ei andnud. Sellist vaikivat kokkulepet kinnitab lepingu p-s 1.3 sätestatu,

mille kohaselt olid pooled teadlikud, et võlgniku AS Ritsu suhtes viiakse läbi

saneerimismenetlust. Alles peale AS Ritsu saneerimiskava tühistamist tekkis hagejal vajadus

saada enda valdusesse nõuet tõendavad dokumendid, kuid siinjuures ei olnud kokku lepitud

konkreetset tähtaega, millal kostja need dokumendid pidi esitama.

Nõude loovutamise lepingu p-s 3.2 oli lepitud kokku kaks eraldi kohustust: nõuet tõendavate

dokumentide esitamise kohustus (i) ja hilisema kaasabi kohustus (ii). Maakohus on sidunud

need kohustused üheks, apellant ei ole sellega nõus.

Nõude loovutamise lepingu p 3.2 II lause kohaselt on loovutaja, loovutuse saaja nõudmisel

kohustatud osutama hilisemat kaasabi nõuet kirjeldatavate ja täiendavalt tõendavate

dokumentide hankimisel ja tõlgendamisel. Hageja avaldas 6. septembri 2022 nõudekirjas

soovi saada kostjalt muuhulgas kaasabi nõuet kirjeldavate ja täiendavalt tõendavate

dokumentide hankimisel ja tõlgendamisel, kuid kostja keeldus seda tegemast. Ka see on

kostja rikkumine, mis muutus tähtaja andmise kaudu oluliseks ja millises osas ei olnud kostja

kohustuse täitmise tähtaega lepingus täpselt kokku lepitud. Hageja taganemise avalduses on

tuginetud ka sellele rikkumisele (hilisema kaasaabi mitteosutamine) ja vastav täitmisnõue ei

ole aegunud.

Kuna kostja ei ole esitanud hagejale ega kohtule nõuet tõendavaid dokumente, on hageja

seisukohal, et kostjal ei ole nõuet tõendavad dokumente ja hagejale müüdud nõuet ei

eksisteeri. Kostja sai AS Ritsu saneerimismenetlusse esitada (olematu) nõude seetõttu, et tema

abikaasa Ants Randmaa oli AS Ritsu aktsiate ainuomanik ja juhataja. Hageja on arvamusel, et

talle on müüdud n-ö õhku, selline kostja käitumine on pettuslik.

Kuna kostja käitumine on olnud pahauskne, tuleb hea usu põhimõtte (VÕS § 6) rakendamise

kaudu jätta VÕS § 118 kohaldamata ja aegumise vastuväide rakendamata, takistades nõnda

kostjal oma õiguste kuritarvitamist.

5. Kostja (vastustaja) palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuses toodud nägemus nõude sissenõutavaks muutumisest ja aegumistähtaja

kulgemisest on ebaõige. Tegemist on lepingust tuleneva kohustusega. Mõistlik tähtaeg

kohustuse täitmise nõudmiseks VÕS § 108 lg 3 tähenduses on möödunud. Nõue dokumentide

üleandmiseks on aegunud, sest tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi kolm aastat. VÕS § 118 lg 2 kohaselt on

lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud

ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Kuivõrd 12.

juuli 2018 lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue on aegunud ning kostjal on õigus

keelduda selle täitmisest, on 29. septembri 2022 taganemine tühine. Hageja kuritarvitab

menetlusõigust. Hagejat kontrolliv osanik Rait Allik omandas enda äriühingu kaudu endise

aktsiaseltsi Ritsu aktsiad. Selle asemel, et täita omandatud ühingu kaudu võetud kohustusi

kostja ees, korraldas Rait Allik aktsiaseltsi Ritsu ettevõtte varjatult üle viimise kolmandatele

ühingutele. Praegune kohtumenetlus on karistus kostjale, et tal on ettevõtte ülemineku alusel

nõuded Rait Alliku ühingute vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, see tuleb jätta

muutmata ning hageja apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks neid

põhjendusi oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6).

7. Asjas puudub vaidlus ja maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 12. juulil 2018 nõude

loovutamise lepingu, mille alusel tasus hageja kostjale nõude loovutamise tasuna 10 000

eurot. Pooled vaidlevad selles, kas hagejal oli õigus 29. septembri 2022 avaldusega lepingust

taganeda ja nõuda kostjalt lepingu tagasitäitmist.

Hageja väidab, et kostja on rikkunud lepingu p-st 3.2 tulenevat nõuet tõendavate dokumentide

üleandmise kohustust. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et hageja pidi arvestades

lepingu p-s 3.2 kokkulepitut kostja poolsest lepingu rikkumisest teada saama 17. juulil 2018.

Asjas puudub vaidlus, et kostja ei ole lepingus kokku lepitud tähtaja jooksul (3 päeva lepingu

sõlmimisest) loovutatud nõuet tõendavaid dokumente hagejale üle andnud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et TsÜS § 146 lg 1 järgi on selle kohustuse täitmise nõue aegunud.

8. VÕS § 118 lg 2 järgi on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse

täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult

kohustust täitmast. Käesolevas asjas tugineb kostja kohustuse, mille täitmist temalt nõutakse,

aegumisele. Seetõttu asus maakohus õigele seisukohale, et hageja 29. septembri 2022

lepingust taganemine on tühine ja jättis hagi lepingu tagasitäitmiseks põhjendatult

rahuldamata.

Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 118 eesmärk on õigusrahu huvides piirata lepingu

rikkumise alusel taganemise avalduse tegemise tähtaega, st et kahjustatud poolel tuleb

mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud

poolele selgust, kas teine pool on sooritusega rahul. Ebamõistlik oleks võimaldada veel

aastaid hiljem lepingust taganemist. VÕS § 118 lõikes 2 sätestatud regulatsioon taganemise

tühisusest täitmise nõude aegumise korral on sama paragrahvi lõiget 1 täiendav regulatsioon

ja määratleb taganemisõiguse absoluutse lõpu (maksimaalse tähtaja). Vastasel juhul võetaks

aegumisega teisele poolele antav kaitse. Üldjuhul on aegumistähtajad piisavalt pikad, et lõige

1 järgne mõistlik aeg oleks enne lõikes 2 nimetatud aegumist juba möödas (vt ka RKTKo 3-2-

1-22-13 p 20, V. Kõve. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 118, lk 622, 625).

9. Vastuseks hageja väitele, et nõude loovutamise lepingu p-s 3.2 oli lepitud kokku kaks

eraldi kohustust: nõuet tõendavate dokumentide esitamise kohustus (i) ja hilisema kaasabi

kohustus (ii), märgib ringkonnakohus, et nõustub maakohtu seisukohaga, et täiendavate

dokumentide nõue saab üles kerkida alles pärast seda, kui nõuet tõendavad dokumendid on

üle antud ja nendest ei piisa nõude tõendamiseks. Nõuet täiendava kaasabi osutamiseks ei saa

hageja esitada olukorras, kus tema nõue nõuet tõendavate dokumentide välja nõudmiseks on

aegunud. Seega ei saanud hageja lepingust taganemisel tugineda ka nimetatud kohustuse

rikkumisele.

10. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuvastatud

asjaoludel puudub igasugune alus VÕS § 118 kohaldamisel selle sätte eesmärgist kõrvale

kalduda.

Kostja käitumine ei ole asja materjalide kohaselt olnud pahauskne. Lepingu p 1.3 kohaselt

olid pooled teadlikud võlgniku AS Ritsu saneerimismenetlusest ning asja materjalide kohaselt

oli kostja selles menetluses nõude esitanud. Hageja väited selle kohta, mis asjaoludel sai

kostja esitada oma nõude AS Ritsu saneerimismenetlusse, on oletuslikud ja tõendamata.

Hageja põhjendab hagis dokumentide nõude niivõrd hilist esitamist mh sellega, et

dokumentide üleandmise tähtaeg 3 päeva oli lepingusse jäänud tüüplepingu põhjast ning

tegelik vajadus dokumentide saamiseks kostjalt tekkis hagejal võlgniku AS Ritsu

saneerimismenetluse lõppemisest. Hageja ei ole poolte kokkulepet dokumentide üleandmise

tähtaja osas erinevalt lepingu p-s 3.2 kokkulepitust tõendanud.

Kui ka eeldada, et pooled leppisid kokku üksnes nõuet tõendavate dokumentide üleandmises,

aga mitte üleandmise tähtajas, oli lepingust taganemise ajaks 29. septembril 2022 (rohkem kui

4 aastat lepingu sõlmimisest) mõistlik tähtaeg nõuda kostjalt nõude loovutamist tõendavate

dokumentide üleandmist möödunud. Oluline on seejuures arvestada, et AS Ritsu kustutati

äriregistrist 20. augustil 2019. Seega jäävad ringkonnakohtule arusaamatuks hageja väited

selles, et kostja käitumine takistab temal nõude maksmapanekut.

11. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud

ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Menetluskulude suuruse määrab

kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)