1-22-1415/92 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. september 2024, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-22-1415

Kohtukoosseis

Sten Lind, Elina Elkind ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Anna Finseråseni süüdistuses KarS § 3311 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 14. mail 2024 üldmenetluses tehtud otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

ringkonnaprokurör Toomas Tomberg

Süüdistatav

Anna Finseråsen

isikukood: 48410150349; asub Venemaa Föderatsioonis,

täpne elukoht teadmata; Eesti Vabarigi kodanik; emakeel:

vene keel; kriminaal- ja väärteokorras karistamata; tõkendit

pole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Indrek Västrik

Kannatanu

Esindaja

Q

vandeadvokaat Ene Mõtte

RESOLUTSIOON

Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus muutmata.

Mõista süüdistatavalt Anna Finseråsenilt kannatanu Q kasuks välja menetluskulud

807,5 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest

maakohtu otsuses märgitud kannatanu arvelduskontole.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada

kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anna Finseråsenile on esitatud KarS § 331¹ lg 1 järgi süüdistus selles, et ta ei ole täitnud

9. detsembril 2019 Tallinna Ringkonnakohtu määruse sõnastuses jõustunud Harju Maakohtu

14. detsembri 2018 kohtumäärust tsiviilasjas 2-16-9422 hoolimata sellest, et talle on selle

kohtulahendi täitmata jätmise eest kohaldatud sunniraha.

Kohtumäärusega lõpetati Q ja Anna Finseråseni ühine hooldusõigus laste D ja Z suhtes ning

hooldusõigus laste üle anti Qle ainuisikuliselt. Anna Finseråsenit kohustati andma lapsed koos

nende reisidokumentidega Eestis üle lapse isale Qle.

Täitemenetluse 034/2020/124 raames kohustas kohtutäitur Kristiina Feinman Anna

Finseråsenit tsiviilasjas nr 2-16-9422 tehtud kohtumäärust täitma 29. jaanuaril 2020 kell 12.00

Tallinnas Rävala pst 5 asuvas kohtutäitur Kristiina Feinmani büroos. Anna Finseråsen

kohtumäärust ei täitnud ja lapsi üle ei andnud, mistõttu määras kohtutäitur 28. veebruaril 2020

kohustuse täitmiseks sunniraha 500 eurot. Sunniraha määramise otsus edastati Anna

Finseråsenile ja tema volitatud isikule Mle.

Vaatamata määratud sunnirahale ei täitnud Anna Finseråsen endiselt tsiviilasjas nr 2-16-9422

tehtud kohtumäärust. Määruse täitmise asemel oli ta juba 4. jaanuaril 2020 koos laste D ja Zga

lahkunud Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni.

Süüdistuses heidetakse Anna Finseråsenile ette, et ta ei ole 15. märtsist 2020 saadik endiselt

kohtumäärust täitnud.

2. Harju Maakohus tunnistas 14. mai 2024 otsusega Anna Finseråseni KarS § 331¹ lg 1

järgi süüdi ning mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust. Kohus määras KarS § 73 lg-te 1 ja

3 alusel, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane ühe aasta

pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

Ühtlasi mõistis kohus Anna Finseråsenilt riigi kasuks välja sundraha 1230 eurot, riigi õigusabi

kulu 867,42 eurot ning kannatanu sõidu- ja ööbimiskulud 1033,53 eurot, kannatanu kasuks

aga õigusabikulud 4687,50 euro ulatuses. Kohus määras, et riigi kasuks välja mõistetud kokku

3130,95 euro suurused menetluskulud võib tasuda kaheteistkümne kuu jooksul, tasudes

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates igal kuul vähemalt 260,91 eurot.

Kohus märkis otsuses, et arutas prokuröri taotlusel kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta.

Süüdistatav oli teadlik istungitest, talle selgitati kohtusse ilmumise kohustust, aga ta eiras

kohustust vahetult kohtusse ilmuda. Teada oli, et süüdistatav viibib Venemaa Föderatsioonis,

kuid mitte see, kus täpsemalt. Kohus märkis, et teada ei olnud ka süüdistatava Vene

Föderatsioonis viibimise õiguslikud alused, kuna Venemaa Föderatsioon kohtu

õigusabitaotlusele ei vastanud. Maakohus leidis, et Eesti Vabariigi kodanikust süüdistataval ei

saanud olla takistust Eesti Vabariiki ilmumiseks. Lõpuks põhjendas kohus kriminaalasja ilma

süüdistatava osavõtuta arutamist sellega, et kohtul puudus „igasugune kindlus süüdistatava

osavõtus kõikidel määratud istungitel“.

Samas võimaldas kohus süüdistataval videosilla kaudu istungeid jälgida. Süüdistatava

ristküsitlemist kaitsja kaitseaktis ega istungil ei taotlenud. Kohus leidis, et seda ei oleks ka

saanud läbi viia. Küsitlemisel oleks tulnud järgida KrMS § 69 lg-t 5 ja § 468 sätteid. See ei

olnud aga võimalik, kuna Venemaa Föderatsioon eiras kohtu õigusabitaotlust ning puudus

alus arvata, et Venemaa Föderatsiooniga oleks koostöö tekkinud.

Maakohus leidis, et Anna Finseråseni süü on tõendatud.

Anna Finseråseni kohustust lapsed nende isale Eestis üle anda on tõendatud tsiviilasjas

nr 2-16-9422 tehtud kohtulahenditega. Seda, et Anna Finseråsen oli kohustusest teadlik,

näitab asjaolu, et ta kaebas maakohtu määruse, millega talle kohustus pandi, edasi.

Kohtutäituri esitatud dokumentidega luges kohus tõendatuks, et tsiviilasjas nr 2-16-9422

tehtud kohtumääruse täitmiseks alustati 20. jaanuaril 2019 täitemenetlust ning kuna

süüdistatav ei täitnud kohustust lapsed üle anda, määrati talle 28. veebruari 2020 otsusega

sunniraha 500 eurot. Otsus saadeti võlgnikule e-posti teel ja anti üle tema esindajale Mle,

kellele oli Anna Finseråsen andnud notariaalse volikirja.

Maakohtu otsuse kohaselt ei takistanud täitemenetlust see, et Anna Finseråsen lahkus 4.

jaanuaril 2020 lastega Eesti Vabariigist. Täitemenetluse dokumendid on nõuetekohaselt kätte

toimetatud, sest Harju Maakohtu 14. detsembri 2018 määrusega oli kohaldatud esialgset

õiguskatset selliselt, et süüdistatav tohtis lastega lahkuda Eestist vaid kannatanu nõusolekul

ning nii Harju Maakohtu määruse kui ka rahvastikuregistri andmete kohaselt oli Anna

Finseråseni elukoht Eesti Vabariik. Asjaolu, et ta võis asuda väljaspool riiki, ei takistanud

täitemenetluse läbiviimist; võlgnik oli täitemenetlustest teadlik ning ta ei olnud esitanud

dokumente Eesti Vabariigist väljaspool viibimise kohta.

Seda, et Anna Finseråsen oli siirdunud lastega Venemaale, kinnitas politsei e-kiri, mille

kohaselt teatas Venemaa Interpol, et Anna Finseråsen asus koos lastega Peterburis ning nad

olid saanud ajutise asüüli staatuse kuni 21. aprillini 2021. Asjaolu, et süüdistatav ja tema

lapsed asuvad Venemaal, kinnitavad ka laste passide väljavõtted, kaitsja esitatud reisipiletid

ning kannatanu Q ütlused. Kohus leidis, et Venemaale asumine näitab süüdistatava kõrvale

hoidmist kohtulahendi täitmisest.

Mõistetud karistust põhjendas kohus järgmiselt. Süüdistatava süü on keskmine. Süüdistatav

pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus

ei tuvastanud. Isik on varem karistamata ja ta on kahe alaealise lapse ema.

Andmeid ei ole süüdistatava praeguse sissetuleku kohta. Maksu- ja Tolliameti vastusest

nähtuvalt oli 2019. aastal isiku deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 6523 eurot

ning keskmine päeva sissetulek 9,84 eurot. Seega puuduvad andmed selle kohta, et

süüdistatav suudaks rahalist karistust kanda.

Maakohus leidis, et põhjendatud karistus on selle kuriteo eest ettenähtud vangistuse keskmine

määr. Kuna süüdistatavat pole varem kriminaalkorras karistatud, leidis kohus, et karistuse

eesmärke on võimalik saavutada vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega KarS §

73 lg-te 1 ja 3 alusel. Katseaja pikkuseks määras kohus ühe aasta.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Anna Finseråseni kaitsja. Kaitsja taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Kui Tallinna Ringkonnakohus peab aga võimalikuks uue otsuse tegemist, palub kaitsja Anna

Finseråsen KarS § 3311 lg 1 järgi õigeks mõista või vähemalt tühistada maakohtu otsus

mõistetud karistuse osas ja mõista kergem karistus. Ühtlasi taotleb kaitsja menetluskulude

Anna Finseråseni kasuks välja mõistmist.

3.1

Kaitsja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust sellega, et arutas

kriminaalasja tagaselja. KrMS § 269 lg 1 sätestab, et kriminaalasja arutatakse süüdistatava

osavõtul. Erandid sellest on ette nähtud sama paragrahvi teises lõikes. KrMS § 269 lg 2 p 2

sätestab, et kriminaalasja võib arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta on kohtukutse kätte

saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse

ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on

kohtulik arutamine võimalik. KrMS § 269 lg 2 p 4 sätestab aga, et kriminaalasja võib arutada

süüdistatava osavõtuta, kui tema kohtusse toimetamine on raskendatud ja süüdistataval on

võimalik kohtulikust arutamisest osa võtta tehnilise lahenduse abil, mis vastab KrMS § 69

lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele, ning kohus on veendunud, et süüdistatava kaitseõigus on

tagatud.

Süüdistatav avaldas valmisolekut ja soovi võtta kohtulikust arutamisest osa videosilla kaudu.

Kohus võimaldas süüdistataval videosilla teel vaid istungeid jälgida, kuid istungil osalemiseks

nõudis süüdistatava vahetut kohtusse ilmumist. Selline olukord ei ole aga võrdsustatav

istungist osavõtuga KrMS § 269 lg 2 p-s 4 sätestatud korras.

3.2

Kaitsja leiab, et kohus on Anna Finseråseni alusetult süüdi mõistnud. KrMS § 3311 lg

1 nõuab vastutuse eeldusena, et isikule oleks määratud sunniraha. Kaitsja leiab, et lähtuda ei

saa üksnes sunniraha määramise faktist, vaid hinnata tuleb ka seda, kas sunniraha määrati

õiguspäraselt. Apellatsiooni kohaselt ei olnud kohtutäituril pädevust täitemenetlust läbi viia

ega sunniraha määrata, sest üüdistatav lahkus koos lastega Eestist 4. jaanuaril 2020 ega ole

naasnud. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 4 lg-le 4 teeb kohtutäitur

täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil. Välisriigis toimuvale täitemenetlusele

kohaldatakse selle riigi õigust, kus täitemenetlus toimub.

Kuna Anna Finseråsen ei viibinud Eestis, ei ole talle ka täitemenetluse dokumente

nõuetekohaselt kätte toimetatud.

Kui kohus leiab, et Anna Finseråseni süüdi tunnistamine on siiski põhjendatud, palub kaitsja

tühistada Harju Maakohtu otsus mõistetud karistuse osas. Kaitsja hinnangul on mõistetud

karistus liiga karm ega vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Seda seisukohta

põhjendab kaitsja asjaoluga, et süüdistatav tegutses vastavalt enda arusaamisele laste kaitseks.

4. Oma kirjalikud seisukohad esitasid süüdistatav, prokurör ja kannatanu esindaja.

4.1

Süüdistatav on esitatud kirjalikus seisukohas selgitanud, et ei täida kohtulahendeid,

mille täitmata jätmist talle süüks pannakse, kuna leiab, et kohtud on teinud vea, mis seab tema

lapsed ohtu. Ühtlasi leiab A. Finseråsen, et menetlus tuleks lõpetada aegumise tõttu. Oma

seisukohta põhjendab süüdistatav sellega, et kriminaalmenetlust alustati 2020. aasta märtsis,

millest on möödas peaaegu 4,5 aastat. Süüdistatava väitel pakkus prokurör ise tema

advokaadile 2023. a mais kriminaalasja lõpetamist aegumise tõttu. Ka kohtunik oli sellest

informeeritud, kuid otsustas millegipärast jätkata kriminaalasja menetlemisega. Lõpuks

märgib süüdistatav, et kriminaalasja arutamisest on möödunud piisavalt palju aega ja pealegi

on lapsed varsti täiskasvanud ning „selle asjaga pole mõtet üldse jätkata“.

Süüdistatav vaidleb vastu ka talt menetluskulude välja mõistmisele, leides, et kuna tal pole

nagunii välja mõistetud summat kuskilt võtta, on selle välja mõistmine talt ebaõiglane.

Oma kirjalikule seisukohale on süüdistatav lisanud järgmised dokumendid:

1. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna arvamus;

2. HT arvamus;

3. MA arvamus;

4. Anna Finseråseni konto väljavõte;

5. Peterburi kohtu otsus;

6. kompleksekspertiisi akt.

Ringkonnakohus jättis need dokumendid 12. juuli 2024 määrusega vastu võtmata, kuna

ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires ning süüdistatava argumentidest

nähtuvalt soovis ta nende tõenditega tõendada asjaolusid, mis väljuvad apellatsiooni piirest.

4.2

Prokuratuur vaidleb apellatsioonile vastu ja palub apellatsioon jätta täies ulatuses

rahuldamata.

Prokuratuur leiab, et kriminaalasja erandlik arutamine ilma süüdistatava osavõtuta toimus

vastavalt seaduse nõuetele ja tegu ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. KrMS

§ 69 lg 5 ja § 468 kohaselt eeldab süüdistatava ülekuulamine õigusabitaotlust täitva riigi

koostööd, mis puudus: Venemaa Föderatsioon ei vastanud 7. septembril 2022 koostatud

õigusabitaotlusele. Edasine venitamine oleks vältimatult toonud kaasa menetluse mõistliku aja

möödumise.

Maakohus ei ole kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Sunniraha määramise otsus edastati

4. märtsil 2020 Anna Finseråsenile ja anti allkirja vastu tema volitatud isikule Mle.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 322 lg 3 kohaselt loetakse menetlusdokument saajale

kättetoimetatuks ka juhul, kui see toimetatakse kätte saaja esindajale. Anna Finseråsen ei ole

kohtutäituri otsust vaidlustanud ega lapsi tänaseni Qle üle andnud, so. jätnud kohtulahendi

täitmata vaatamata sunniraha kohaldamisele.

Karistust puudutavas osas nõustub prokuratuur kohtu põhjendustega, tuues küll välja, et

prokuratuuri arvates pani Anna Finseråsen kuriteo toime kavatsetult: tema eesmärgiks oli laste

üleandmise vältimine, mis on ühtlasi süüteokoosseisule vastav asjaolu ehk selle hädavajalik

tingimus.

4.3

Kannatanu esindaja leiab samuti, et apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust.

Kannatanu esindaja kordab prokuratuuri seisukohta, et kriminaalasja arutamine tagaselja oli

põhjendatud, kuna KrMS § 69 lg 5 ja § 468 kohaselt eeldab süüdistatava ülekuulamine

õigusabitaotlust täitva riigi koostööd, mis aga puudus. Anna Finseråsen oli teadlik võimalikust

tagaselja arutamisest ning ta oleks saanud seda vältida, sest üldmenetluses toimus istung alles

16. aprillil 2024 ehk ligi kolm kuud pärast seda, kui kohus määras arutada kriminaalasja ilma

süüdistatava osavõtuta.

Samuti oli süüdistataval võimalus olla videovahendusel istungil (isegi vene keelne tõlk oli

talle tagatud), kus ta oleks saanud soovi korral kogu informatsiooni ja enda soovid kaitsjale

telefoni teel edastada, kuid ka selle võimaluse jättis süüdistatav kasutamata, jättes viimasele

istungile video vahendusel ilmumata.

Kannatanu esindaja toob välja, et Anna Finseråsen on oma 28. juuni 2024 seisukohas kohtule

kinnitanud, et ta ei kavatsegi enne laste täisealiseks saamist Eestisse tagasi tulla ning plaanib

asüüli kuni laste täisealiseks saamiseni Venemaal pikendada. Seega ei olnud süüdistataval

takistust kohtuistungile ilmuda, vaid ta hoidis teadlikult kõrvale, et hoiduda jätkuvalt

kohtulahendi täitmisest.

Materiaalõiguse kohaldamist puudutavas osas nõustub kannatanu esindaja prokuratuuri

seisukohaga. KarS § 331¹ lg-s 1 toodud kuriteo toimepanemise aeg hakkab vältama päevast,

mil sunniraha kohaldamise otsust ei ole võimalik enam vaidlustada ehk see jõustub, praegusel

juhul hiljemalt 15. märsist 2020. Sunniraha määramise otsuse edastati 4.märtsil 2020 Anna

Finseråsenile ja anti allkirja vastu tema volitatud isikule Mle. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 322 lg 3 kohaselt loetakse menetlusdokument saajale kättetoimetatuks ka juhul,

kui see toimetatakse kätte saaja esindajale. Kannatanu esindaja rõhutab, et Anna Finseråsen ei

ole kohtutäituri otsust vaidlustanud ega lapsi endiselt Qle üle andnud.

Karistusse puutuvalt märgib kannatanu esindaja, et Anna Finseråsen tegutses kavatsetult.

Seda kinnitab ka Anna Finseråseni enda Tallinna Ringkonnakohtule saadetud seisukoht, mille

kohaselt oligi tema eesmärgiks laste üleandmise vältimine ja ta kavatseb kuriteo

toimepanemist jätkata seni, kuni lapsed saavad täisealiseks.

Anna Finseråsen on ka deklareerinud, et ta ei kavatse ka käesolevat kohtuotsust talt välja

mõistetud summade osas täita ning kohtutäituri kaudu ei ole võimalik seda raha kätte saada.

Kannatanu esindaja hinnangul naerab süüdistatav oma seisukohtadega Eesti kohtusüsteemile

näkku ning selline käitumine pole karistust kergendav, vaid pigem raskendav asjaolu.

Kokkuvõtvalt leiab kannatanu esindaja, et kriminaalasja lõpetamine ja/või Anna Finseråseni

õigeksmõistmine ei ole võimalik ainuüksi seetõttu, et tegemist on jätkuva kuriteoga. Anna

Finseråsen ei ole lapsi tänaseni isale üle andnud ning isa ei tea siiani, kus tema lapsed asuvad.

Kannatanu esindaja taotleb kannatanule apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist. Kuivõrd

süüdistatav deklareerib, et ta ei kavatsegi menetluskulusid tasuda, siis palub kannatanu jätta

tema menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Esitatud arve kohaselt on õigusabi osutatud 1275

euro eest. Esitatud selgituse kohaselt hõlmab osutatud õigusabi maakohtu otsusega tutvumist

ja kannatanule selgitamist (45 min), apellatsiooniga tutvumist ja kannatanule selgitamist (0,45

min), kohtumäärusega tutvumist ja info edastamist kliendile, Anna Finseråseni ja prokuratuuri

seisukohtadega tutvumist, vastuse koostamist ja kohtule edastamist (5h 45 min).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja

kriminaalasja maakohtule uueks menetluseks saatmiseks ega ka Anna Finseråseni

õigeksmõistmiseks või tema karistuse kergendamiseks. Samuti ei ole alust menetluse

lõpetamiseks aegumise tõttu ega mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

6. Süüdistatav ei ole apellatsiooni esitanud, kuid on oma kirjalikus seisukohas avaldanud

arvamust, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada aegumise tõttu. Seisukoha põhjendustest

nähtuvalt mõtleb süüdistatav tegelikult seda, et kriminaalmenetluse mõistlik aeg on ületatud.

Nimelt viitab süüdistatav just sellele, et menetluse algusest on möödunud juba neli ja pool

aastat.

Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. Samas

tuleb arvestada sellega, et kriminaalasi võib aeguda ka apellatsioonimenetluse ajal. Sama

kehtib mõistliku menetlusaja möödumise kohta. Seega saab taotlusi sel alusel menetluse

lõpetamiseks esitada ka apellatsioonimenetluse ajal. Ringkonnakohus leiab aga, et

kriminaalmenetluse lõpetamiseks alust ei ole. Ilmselgelt ei ole Anna Finseråsenile

etteheidetav kuritegu aegunud, kuna KarS § 3311 lg 1 kui teise astme kuriteo aegumistähtaeg

viis aastat ei ole süüdistuse esemeks olevast kuriteost möödunud. See tähtaeg ei ole

möödunud isegi kuriteo toimepanemise algusest, kuna KarS § 3311 lg 1 puhul on tegemist

vältava kuriteoga, arvestatakse vastavalt KarS § 81 lg-le 4 selle aegumist aga teo lõppemisest.

Kuna süüdistuse esitamise ajaks ei olnud kohtulahendit täidetud, tulebki arvestada aegumist

süüdistuse esitamisest, st 4. märtsist 2022. Lisaks eelnevale ei aegu teise astme kuritegu igal

juhul viie aastaga, kuna arvestada tuleb ka aegumise katkemise ja peatumise alustega (viimase

tingib süüdistatava kõrvale hoidmine kriminaalmenetlusest).

Ringkonnakohus ei näe alust kriminaalmenetluse lõpetamiseks ka mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetlusega põhjendamatult

venitanud ning esitatud ei ole väiteid ka selle kohta, et kriminaalasja menetluses oleks olnud

põhjendamatuid viivitusi kohtueelses menetluses.

7. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt KrMS

§ 339 lg 1 p 2 või § 339 lg 2 mõttes sellega, et kriminaalasja on arutatud süüdistatava

osavõtuta, kuigi süüdistatava osavõtt oli asja arutamisest kohustuslik.

Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu istungiprotokollidest nähtuvalt süüdistatav

kohtuistungitel ei osalenud. Süüdistatav sai küll videosilla teel kohtuistungeid jälgida, kuid

mitte kohtumenetluse poolena istungil osaleda. Sellegipoolest ei nähtu apellatsiooni

argumentidest, et maakohus oleks menetlusõigust rikkunud. KrMS § 339 lg 1 p 2 sõnastuski

näitab, et olulise menetlusõiguse rikkumisega on tegemist vaid siis, kui kriminaalasja arutati

süüdistatava puudumisel, kuigi süüdistatava osavõtt asja arutamisest oli kohustuslik. Niisiis ei

ole KrMS § 339 lg 1 p-le 2 vastava olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega tegemist

siis, kui kriminaalasja arutatakse ilma süüdistatava osavõtuta, aga tema osavõtt ei olegi

kohustuslik.

Kuigi KrMS § 269 lg 1 esimese lause kohaselt arutatakse kriminaalasja reeglina süüdistatava

osavõtul, ütleb sama säte ise, et sellest nõudest on erandeid. Erandjuhud, mille puhul võib

kriminaalasja arutada süüdistatava osavõtuta, loetleb sama paragrahvi teine lõige. Maakohus

tugineski kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutamisel KrMS § 269 lg 2 p-le 2, mis

sätestab, et kriminaalasja võib erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta on kohtukutse

kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub

kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata

on kohtulik arutamine võimalik.

Apellatsioonis on maakohtu otsustusele arutada kriminaalasja n-ö tagaselja vaieldud vastu

argumendiga, et Anna Finseråsen avaldas valmisolekut ja soovi võtta kohtulikust arutamisest

osa tehnilise lahenduse (videosilla) kaudu ning KrMS § 269 lg 2 p 4 annab selleks võimaluse.

Seoses kaitsja argumendiga tuleb esiteks pöörata tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse

seadustiku kohaselt tähendab KrMS § 269 lg-s 1 nimetatud kohtulikul arutamisel osalemine

vahetult kohtusaalis viibimist ning osalemine videosilla vahendusel ei ole sellega

võrdsustatud. Sellele viitab asjaolu, et kohtulikul arutamisel osalemine tehnilise lahenduse

kaudu on paigutatud KrMS § 269 lg-sse 2, mis, kasutades sõnastust „erandkorras“, sätestab

erandid KrMS § 269 lg-st 1. Ringkonnakohus möönab, et menetlusseadustik on vastuoluline,

lugedes selle, kui süüdistatav võtab kohtulikust arutamisest osa tehnilise lahenduse kaudu,

arutamiseks ilma süüdistatava osavõtuta. Fakt on aga see, et nii süüdistatava osavõtt

kohtulikust arutamisest tehnilise lahenduse kaudu (KrMS § 269 lg 2 p 4) kui ka kriminaalasja

arutamine n-ö tagaselja (KrMS § 269 lg 2 p 2) on erandid reeglipärasest kohtulikul arutamisel

osalemisest. Menetlusseadustiku süstemaatilisest tõlgendusest tuleneb seega, süüdistataval ei

ole õigust valida, kas ta osaleb kohtulikul arutamisel vahetult saalis olles või tehnilise

lahenduse kaudu.

Eelöeldu ei võta süüdistatavalt õigust taotleda, et tal lubataks osaleda kohtulikul arutamisel

tehnilise lahenduse abil. Sellisel juhul tuleb kohtul hinnata, kas KrMS § 269 lg 2 p 4

tingimused on täidetud. Esiteks peab olema täidetud tehniline tingimus: tehniline lahendus

peab vastama KrMS § 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele (st selle kaudu osalev isik peab

olema otseülekandes vahetult näha ja kuulda ning temaga peab olema võimalik vestelda).

Lisaks sellele peab süüdistatava kohtusse toimetamine olema raskendatud ning kohus peab

olema veendunud, et süüdistatava kaitseõigus on tagatud. Kui kohus leiab, et kasvõi üks

KrMS § 269 lg 2 p 4 tingimustest täidetud pole, võib kohus nõuda, et süüdistatav ilmuks

kohtulikul arutamisel osalemiseks kohtusse. Kui kohtukutse kätte saanud süüdistatav kohtusse

ei ilmu, tema asukohta ei suudeta hoolimata tema leidmiseks tehtud mõistlikest pingutustest

tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale ning ilma

temata on kohtulik arutamine võimalik, võib kohus vastavalt KrMS § 269 lg 2 p-le 2 arutada

kriminaalasja süüdistatava osavõtuta.

Maakohus on põhjendanud nii seda, miks ta ei pea võimalikuks süüdistatava osavõttu

kohtulikust arutamisest tehnilise lahenduse kaudu, kui ka seda, miks ta leiab, et täidetud on

kriminaalasja n-ö tagaselja arutamise tingimused. Seda, et kohus rikkus kriminaalasja ilma

süüdistatava osavõtuta arutades oluliselt kriminaalmenetlusõigust, saaks öelda eelkõige juhul,

kui kohus poleks lähtunud KrMS § 269 lg 2 p 4 kohaldamata jätmisel või KrMS § 269 lg 2 p

2 kohaldamisel neis sätestatud kriteeriumidest või oleks eksinud nende kriteeriumide

kaalumisel. Kuna ringkonnakohus arutab kriminaalasja vastavalt KrMS § 331 lg-le 2

apellatsiooni piires, kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsustuse põhjendatust apellatsiooni

argumentide alusel. Apellatsioonis ei ole toodud välja, et kohus oleks süüdistataval tehnilise

lahenduse kaudu osalemise mittevõimaldamisel või kriminaalasja tagaselja arutamise puhul

eksinud vastavalt KrMS § 269 lg 2 p 4 või KrMS § 269 lg 2 p 2 kriteeriumide kohaldamisel.

Seetõttu ei ole see, et maakohus oleks teinud ühe või teise sätte kohaldamisel mingi vea, ka

tuvastatav. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ekslik on prokuröri ja kannatanu

esindaja seisukoht, nagu välistanuks süüdistatava osalemise kriminaalasja arutamisel tehnilise

lahenduse kaudu ainuüksi asjaolu, et see eeldaks koostööd Venemaa Föderatsiooniga, kes aga

Eesti õigusabipalvetele ei reageerinud. KrMS § 269 lg 2 p 4 viitab kaugülekuulamise

regulatsioonile, KrMS § 69 lg 5, mis reguleerib välisriigis oleva isiku üle kuulamist, näeb aga

ette, et välisriigis oleva isiku kaugülekuulamiseks lähtutakse rahvusvahelise koostöö

regulatsioonist, kui välisriigis viibiva isiku ülekuulamisel on vajalik välisriigi õigusasutuse abi

(seejuures on just ses osas vastavat sätet muudetud). Seega tuleb kohtul hinnata, kas välisriigis

oleva isiku tehnilise lahenduse kaudu istungil osalemiseks on vaja välisriigi abi. Tegemist ei

olnud maakohtu ainsa argumendiga ning ainuüksi selle argumendi ebatäpsus ei muuda siiski

veel maakohtu seisukohta, et süüdistataval ei saa lubada osaleda tehnilise lahenduse kaudu,

valeks. Kui maakohus oli seisukohal, et KrMS § 269 lg 2 p 4 tingimused ei ole täidetud, on

ühtlasi ilmne, et kohus ei saanud eelistada selle sätte kohaldamist kriminaalasja arutamisele

ilma süüdistatavata.

Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et kuna maakohus tugines kriminaalasja arutades

kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta arutada lubavale KrMS § 269 lg 2 p-le 2 ning

apellatsioonist ei nähtu, et maakohtul polnud alust selle sätte kohaldamiseks, on

põhjendamatu kaitsja väide, et maakohus on kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutades

rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Seega ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks

ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks.

8. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, mille kohaselt ei või Anna

Finseråsenit KarS § 3311 lg 1 järgi süüdi tunnistada, sest täitemenetlust, milles kohaldati Anna

Finseråseni suhtes kriminaalvastutuse eelduseks olevat sunniraha, pole õiguspäraselt läbi

viidud.

Kaitsja rõhutab, et vastavalt TMS § 4 lg-le 4 teeb Eesti kohtutäitur täitetoiminguid üksnes

Eesti Vabariigi territooriumil, Anna Finseråsen ega tema lapsed ei viibinud aga Eestis. Anna

Finseråsen oli juba 4. jaanuaril 2020 lahkunud lastega Venemaa Föderatsiooni, kus ta taotles

varjupaika ja kus ta püsivalt elab.

Ringkonnakohus nendib, et KarS § 3311 lg 1 järgi on see, et isikule on enne talle

etteheidetavat tegu määratud sama teo eest sunniraha, kriminaalvastutuse eeldus. Selline

tingimus on analoogne olukorraga, kus süüteokoosseisus on sätestatud tingimus, et koosseisus

kirjeldatud teo toime pannud isikut oleks mingi süüteo eest varem karistatud. See tingimus on

täidetud kehtiva karistuse puhul. Viimane tähendab muu hulgas seda, et karistusotsus peab

olema jõustunud. Samas selle üle, kas jõustunud karistusotsus tehti üldse õiguspäraselt,

kriminaalmenetluses, mille esemeks on isiku karistatust eeldav kuritegu, enam vaielda ei saa.

Ringkonnakohtu hinnangul kehtib sama ka KarS § 3311 lg 1 puhul – selles sätestatud

vastutuse eeldus täidetud, kui sunniraha määramise otsus on ettenähtud korras jõustunud.

TMS § 217 lg 1 kohaselt saab kohtutäituri otsuse peale kaevata kümne päeva jooksul alates

päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest.

Väidet ega tõendit selle kohta, et Anna Finseråsen oleks sunniraha määramise vaidlustanud,

kohtule esitatud ei ole. Küll on apellatsioonis väidetud, et sunniraha otsust ei ole Anna

Finseråsenile, kes ei viibinud Eestis, nõuetekohaselt kätte toimetatud. Kohtutäituri esitatud

tõendite (kd II; tl 52–61) kohaselt saadeti sunniraha otsus Anna Finseråseni e-postiaadressile

ja anti üle tema volitatud esindajale Mle. Maakohus luges otsuse Anna Finseråsenile kätte

toimetatuks sellega, et see anti allkirja vastu kätte tema volitatud esindajale Mle.

Kaitsja ei vaidle vastu sellele, et M oli Anna Finseråseni volitatud esindaja, ega ka sellele, et

Mle anti sunniraha määramise otsus allkirja vastu kätte. Kaitsja leiab aga, et kuna Anna

Finseråsen ei viibinud Eestis, ei saa kohaldada riigisisese kättetoimetamise regulatsiooni, vaid

lähtuda tuleb TsMS §-s 316 sätestatud menetlusdokumentide välisriigis kättetoimetamise

eriregulatsioonist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. See, millisest regulatsioonist lähtuda,

määrab ära konkreetse dokumendi adressaat. Seega, kui isik, kellele konkreetne dokument

kätte toimetatakse, viibib Eestis, ei ole alust kohaldada menetlusdokumendi välisriigis kätte

toimetamise regulatsiooni. Kuna TSMS § 319 lubab toimetada menetlusdokumendi kätte

volitatud esindajale ja lugeda sellega dokument adressaadile kätte toimetatuks, ei ole juhul,

kui dokument on esindajale kätte toimetatud, oluline tema esindatava asukoht. Sellest

tulenevalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et sunniraha määramise otsus on

nõuetekohaselt kätte toimetatud. Kuna sunniraha määramise otsust ei ole ka vaidlustatud, on

tegemist kehtiva otsusega ja eeldus Anna Finseråseni vastutuseks KarS § 3311 järgi on

täidetud.

Selle üle, et Anna Finseråsen ei ole pärast talle sunniraha määramist kohtulahendit, millega

kohustatakse isikut välja andma laps, tahtlikult täitnud, vaidlust ei ole. Järelikult on KarS §

3311 koosseisutunnused täidetud ja maakohtu otsuse tühistamiseks ning Anna Finseråseni

õigeksmõistmiseks ei ole alust.

9. Juhul, kui ringkonnakohus Anna Finseråsenit õigeks ei mõista, on apellatsioonis

taotletud Anna Finseråsenile mõistetud karistuse kergendamist. Kaitsja leiab, et mõistetud

karistus on liiga karm, sest süüdistatav tegutses vastavalt enda arusaamisele laste kaitseks.

Ringkonnakohus selle argumendiga ei nõustu. Laste turvalisus on küsimus, mida tuleb laste

hooldusõiguse küsimuse lahendamisel arvestada. Anna Finseråseni enda selgitustest nähtuvalt

tugineb tema seisukoht, et lapsi on vaja nende isa eest kaitsta, väidetele, et isa on pannud laste

vastu toime kuriteo. Toimikus oleva Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017 otsuse

kohaselt (kd II, tl. 160 jj) mõisteti Q aga talle esitatud süüdistes õigeks. Seetõttu ei õigusta

laste üleandmise kohustuse täitmata jätmist ema väidetav soov lapsi kaitsta. Ringkonnakohus

nõustub kannatanu esindajaga, et süüdistatava käitumine näitabki tema soovi ses küsimuses

tehtud kohtulahendeid eirata. Seoses kannatanu esindaja seisukohaga, et see võiks olla

käsitatav just karistust raskendava asjaoluna, juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kaitsja

apellatsiooni alusel ei ole ringkonnakohtul õigust süüdistatava olukorda raskendada.

10. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsuse,

jättes apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonimenetluses on esitanud kannatanu esindaja taotluse kannatanule õigusabikulude

hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on õigusabikulud kokku 1275 eurot. Kohtukolleegiumi

hinnangul ei saa ole õigusabikulu täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus peab

põhjendatuks maakohtu otsuse, apellatsiooni ja ringkonnakohtu määrusega tutvumise ja

kliendi informeerimise ajakulu. Seevastu apellatsioonivastustega tutvumise ja oma seisukoha

esitamise ajakulu peab ringkonnakohus ülemääraseks. Prokuröri ega süüdistatava kirjalik

seisukoht polnud mahukas. Süüdistatav esitas koos oma seisukohaga küll hulgaliselt

dokumente, kuid ringkonnakohus jättis määrusega, millega kannatanu esindaja tutvus, need

vastu võtmata. Ka kannatanu esindaja kirjalikud seisukohad ei ole mahukad. Seejuures

korratakse neis prokuratuuri seisukohti. Sest tulenevalt ei pea ringkonnakohus kokku 5 h 45

minuti suurust ajakulu põhjendatuks ja leiab, et mõistlikuks saab lugeda 3-tunnist ajakulu.

Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikuluks kokku 807,5 eurot.

Kannatanu esindaja on taotlenud, et menetluskulu jäetaks riigi kanda, sest menetluskulu

süüdistatavalt välja mõistmisel ei ole selle kätte saamine tõenäoline. Ka süüdistatav ise on

leidnud, et kuna tal ei ole sissetulekut ega vara, et menetluskulusid tasuda, on menetluskulude

talt välja mõistmine ebaõiglane. Ringkonnakohus nendib, et tõendeid selle kohta, et

süüdistatav ei oleks võimeline menetluskulusid tasuma, kohtule esitatud ei ole. KrMS § 185 lg

2 näeb ette, et apellatsiooni rahuldamata jätmisel jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle

huvides apellatsioon esitati. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud 807,5 eurot mõista

välja süüdistatavalt.

Allkirjastatud digitaalselt