1-22-6567/87 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-22-6567

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. septembril 2024. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-22-6567

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Orvi Koik ja Elina Elkind

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 7. novembri 2023. a otsus üldmenetluses

Kriminaalasi

X süüdistuses KarS § 4023 lg 1 järgi ja C süüdistuses 4024 lg

1 järgi

Apellatsiooni esitaja

Prokuratuur (riigiprokurör Sigrid Nurm)

Prokurörid

Sigrid Nurm, Teeli Mägi

Süüdistatavad

X

ik XXXXXXXXXXX; elukoht XXX; Eesti kodanik; XXX;

emakeel on eesti keel; XXX; varem kriminaalkorras

karistamata; tõkend puudub

C

Sünd XX.XX.XXXX; elukoht: XXX; XXX; XXX, emakeel

on vene keel; töötab XXX; varem kriminaalkorras

karistamata; tõkend puudub

Kaitsjad

Vandeadvokaadid Aivar Pilv (X) ja Elmer Muna (C)

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 7. novembri 2023. a kohtuotsus X ja C suhtes jätta muutmata ning

prokuratuuri esitatud apellatsioon rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja temal apellatsioonimenetluses tekkinud

õigusabikulud kogusummas 3 708,8 € (sh käibemaks) valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

3. Mõista Eesti Vabariigilt C kasuks välja temal apellatsioonimenetluses tekkinud

õigusabikulud kogusummas 2 942,5 € valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ja C on kohtu alla antud ja neile süüdistus on esitatud kokkuvõtvalt järgmises.

X laenas Eesti Vabariigis Tallinnas Clt 10 000 eurot enda ametikoha pädevuse kuritarvitamise eest

järgmiselt. Vastutasuna selle eest, et X kasutab ebaseaduslikult ära enda ametipositsiooni sellega, et

eirab nii RahaPTS-s kui TBB AS-s kehtivaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

siseeeskirju selleks, et tagada C ja temaga seotud äriühingute ja äripartnerite huvid, sh kuritarvitab

Q OÜ konto avamisel TBB Rahapesutõkestamise osakonna (edaspidi RTO) juhina oma ametialast

pädevust ja jätab kontrollimata F Usaldusfondi tehingutes oleva raha päritolu ning RTO juhina

tagab TBB kaudu rahaülekannete teostamise Šveitsis asuvale S arvelduskontole, küsis X

12.03.2019 Clt laenu summas 15 000 eurot. C nõustus Xle andma eelkirjeldatud tegevuse eest laenu

summas 10 000 eurot ning edastas nimetatud summa AK kaudu sularahas, kellelt X sai nimetatud

summa kätte 19.03.2019.

Seega süüdistatakse C selles, et tema, andes eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses

tegutsemiseks pädevale isikule pädevuse kuritarvitamise eest vara, pani toime KarS § 4023 lg

1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

X süüdistatakse selles, et tema, küsides ja võttes eraõigusliku isiku huvides

majandustegevuses tegutsemiseks pädeva isikuna vastutasuna oma pädevuse kuritarvitamise

eest vara, pani toime KarS § 4024 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Harju Maakohtu 07.11.2023 otsusega üldmenetluses X mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 4023

lg 1 järgi; C mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 4024 lg 1 järgi.

Mõisteti Eesti Vabariigilt välja X kasuks õigusabikulud kogusummas 42 904 (nelikümmend kaks

tuhat üheksasada neli) eurot ja 40 senti (sh käibemaks) ning C kasuks välja õigusabikulud

kogusummas 25 087 (kakskümmend viis tuhat kaheksakümmend seitse) eurot ja 50 senti nende

poolt valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.

3. Maakohus oma õigeksmõistvas otsuses asus kokkuvõtvalt seisukohale, et uuritud pangakontode

väljavõtete analüüs ei luba järeldada, et süüdistuses toodud laenutehing oleks harukordne ja

ebatavaline. Vastupidi – X ja LK pangakontodelt nähtuv kinnitab seda, et erinevatelt isikutelt

intressita ja kirjaliku lepinguta laenude saamine on nende isikute tavapärane finantskäitumine.

Maakohtu poolt tõendina uuritud CD-plaadile talletatud teabele tuginevalt jõudis maakohus

järeldusele, et kuna Clt saadud laen jääb ajaperioodis ligilähedaseks ja võrreldavaks teistelt

füüsiliselt ja juriidilistelt isikutelt saadud laenudega, siis lükkab see ühemõtteliselt ümber võimaluse

hinnata Clt saadud laenu millekski erakordseks või ebaharilikuks, mida saaks hinnata soodustusena

KarS § 4033 lg 3 tähenduses.

Lisaks leidis maakohus, et mitte ükski kuritarvitus, mida prokuratuur Xle ette heidab, ei kattu ega

haaku X RTO sisekorras kindlaks määratud õiguste ja kohustustega. X ei saa ega saanud

kuritarvitada pädevusi, mida tööandja polnud talle sisekorradokumentidega ette näinud. Maakohus

sedastas, et panga Rahapesu tõkestamise osakond kontrollib kord aastas I kaitseliini töötajate

poolset rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alaste siseprotseduuride täitmist. 25.03.2019

jõustunud redaktsiooni panga poliitikadokumendis on I kaitseliini pädevust

konkretiseeritud/täiendatud: I kaitseliin on riski võtja, kes vastutab (protsessi) omanikuna

hoolsusmeetmete kohaldamise eest kliendisuhte loomisel ja monitooringul. Seega Xle tehtavad

etteheited on I kaitseliini, eelkõige kliendihaldurite kohustused, mida Xle omistada ei ole võimalik.

2(15)

Q OÜ konto avamise ja konto avamisele eelnenud protsessi tähenduses ei ole Xt võimalik pidada

KarS § 4033 lg 1 mõttes pädevaks isikuks, ta ei ole pädevusi kuritarvitanud ja seetõttu ei ole talle

võimalik ette heita KarS § 4033 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemist.

Maakohus nõustus prokuratuuriga, et X sekkus talle antud tööalase pädevuse raames MB

tööülesannete täitmisesse ja ta tegi seda viisil, mis ei olnud kooskõlas rahapesu tõkestamise

regulatsioonidega.

F Usaldusfondi (CU) kontole rahaliste vahendite laekumise ja ülekandmise osas leidis maakohus, et

kriminaalasjas puuduvad tõendid, millest nähtuks, et C ja X oleksid suhelnud mistahes vormis või

viisil või ajal CUt puudutavatel teemadel. CUga seotud isikud, s.o TS, KN, AK kinnitasid, et C oli

CU üks investoritest. Samuti puuduvad tõendid, et C poolt laenu andmise ajal või vastava

kokkuleppe sõlmimisel või ka pärast seda oleks C olnud teadlik või oleks pidanud kuidagi aimama

või teadma, et CU viib oma investeeringud Luksemburgist mujale ja selleks kasutatakse Äripangas

asuvat kontot. AK ja TS selgitasid, et AK tegeles investeeringuteks sobilike finantsinstrumentide

(aktsiad, võlakirjad) väljavalimisega, tegi vastavad ettepanekud TSile, kes seejärel organisatoorse

poolega (ostud, ülekanded jne) edasi tegeles. Kuna ekvivalentsussuhe on mitmepoolne suhe, mis

tähendab üksmeele leidmist selles, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava teo eest, siis

olukorras, kus puuduvad tõendid, et C oleks üldse teadlik nn vastuteenena osutatava hüve

olemasolust, on välistatud ekvivalentsussuhte jaatamise võimalus ja võimalikkus.

Kuna maakohus asus seisukohale, et Q OÜle konto avamine ei olnud erinevatel põhjustel hõlmatud

ega seotud X ametialase pädevusega ja seetõttu ei saanud X neid pädevusi kuritarvitada, siis

järeldas maakohus, et ta ei pea vajalikuks analüüsida ekvivalentsussuhet või selle puudumist Q OÜ

konto avamise kontekstis.

ESITATUD APELLATSIOON

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes leiab, et maakohus on otsuse tegemisel

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KrMS § 338 lg 1 p 2) ning oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõiguse norme KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Prokuratuur leiab, et kuna Harju

Maakohus ei ole otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud soodustuse lubamisega nõustumist ja

vastuvõtmist pädevuse kuritarvitamise eest ning altkäemaksu lubamist ja andmist erasektoris,

tegemist on muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on

jätnud tähelepanuta mitmed prokuröri kõnes rõhutatud asjaolud, sh seoses X ametijuhenditega ja

nendest tulenevate ülesannetega, X seose Y OÜ-ga jt. Sellise ühekülgse analüüsiga otsust, mis on

jätnud tähelepanuta prokuröri poolt välja toodud olulised seisukohad, mis mõjutavad ka tõendite

hindamist kogumis, ei saa käsitleda kui piisava põhjalikkusega kohtuotsust.

KrMS § 338 lg 1 p 1 sätestab tühistamise alusena ka kohtuliku uurimise ühekülgsust. Prokuratuuri

veendumusel on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jätnud hindamata süüdistusväidetega

kattuvad seisukohad (nt seoses ametijuhenditega), mistõttu on prokuratuuri hinnangul toimunud

kohtuliku uurimise ühekülgsus ehk kaitseversioonist lähtuv analüüs.

Lisaks on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, leides, et X ei pannud toime KarS § 4023 lg

1 nimetatud kuritegu, kuna tema kõned ei mõjutanud konto avamist otsustama pidanud A. L. L.,

minnes seeläbi vastuollu nii koosseisus kui ka Riigikohtu lahendis 3-1-1-95-12 toodud tõlgendusega.

Oma apellatsioonitaotluses prokuratuur palub tühistada Harju Maakohtu 07.11.2023 otsus X ja C

õigeksmõistmise osas. Prokuratuur taolteb mõista X süüdi KarS § 4023 lg 1 järgi ja mõista talle

karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust, millest kohesele ärakandmisele kuulub (2) kaks

kuud ja (2) kaks päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata X 11.06.2019. a kuni 12.06.2019. a eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 2

(kaks) päeva karistusaja hulka ning lugeda temal veel kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks)

aastat, 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Seega kohesele kandmisele

3(15)

kuulub veel (2) kaks kuud vangistust. Vangistuse ülejäänud osa, s.o 2 (kaks) aastat, 3 (kolm) kuud ja

28 (kakskümmend kaheksa) päeva, jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata

juhul, kui X ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Prokuratuur palub mõista C süüdi KarS § 4024 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat 3

(kolm) kuud vangistust, millest kohesele ärakandmisele kuulub (1) kuu vangistust. Vangistuse

ülejäänud osa, s.o 2 (kaks) aastat 2 (kaks) kuud, jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele

pööramata juhul, kui C ei pane 2 (kahe) aastat ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu.

Oma seisukohti ning apellatsioonitaotlust põhjendab prokuratuur alljärgnevalt.

4.1. Laenu andmise asjaoludest

Maakohus luges tuvastatuks, et X küsis 12.03.2019 Clt laenu summas 15 000 eurot. C nõustus Xle

laenu andma summas 10 000 eurot ja kõnesoleva laenuraha sai X AK vahendusel kätte 19.03.2019.

Kohus tutvus kohtule üle antud pangakonto algandmetega ja leidis, et pangakontodelt nähtus, et nii

enne Clt saadud laenu kui pärast seda on X ja tema elukaaslane LK kõrvuti panga pakutavate

toodetega (krediitkaart) saanud rahalisi vahendeid erinevatelt füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt, sh

summades, mis jäävad vaid mõnevõrra alla Clt saadud laenuraha vääringule. Seejuures saab vaid

ühel juhul tõdeda intressimaksete tasumist. Kuna valdavalt on X ja LK saadud rahalised vahendid

tagastanud saaduga samas vääringus, siis kõneleb see intressita saadud rahalistest vahenditest. Samuti

puuduvad viited kirjalikele laenulepingutele. Eeltoodu taustal puudub kohtul vähimgi objektiivne

võimalus toetada ja nõustuda prokuratuuri versiooniga, et Clt saadud 10 000 euro suurune laen

osutub X finantskäitumist arvesse võttes kuidagi tavapäratuks, eriskummaliseks või erakordseks.

Vastupidi – X ja LK pangakontodelt nähtuv kinnitab seda, et erinevatelt isikutelt intressita ja

kirjaliku lepinguta laenude saamine on nende isikute tavapärane finantskäitumine.

Prokuratuur ei ole väitnud, et laenu saamine oma olemuselt on kohe indikatsiooniks ebaseaduslikele

kokkulepetele või viide altkäemaksu saamisele. Antud juhul on kohus kohtuotsuse motiveerimisel

jätnud täielikult tähelepanuta antud laenu andmise ajalised seosed muude kriminaalasjas tuvastatud

asjaoludega ning seeläbi jõudnud ebaõigele järeldusele. Laenu küsis X 12.03.2019. Sellel ajal oli X

jaoks selge, et Cga seotud CU plaanib suuremahulisi ülekandeid ja CU esindajad eeldavad X toel

maksete õnnestumist. Samuti kestis pikaks veninud Q OÜ konto avamise protsess, millega seoses X

suhtles hiljuti A. L. L.ga - 08.03.2019. Seega on tuvastatud, et samal ajal, kui X soovis Clt laenu

saada ootas viimane Äripanga poolset kiiret tegutsemist temaga seotud äriühingute suunal. Märkimist

vajab seegi, et C ja X ei olnud omavahel tihedalt kohtuvad sõbrad, vaid pigem on X iseloomustanud

kohtumisi kui harva esinevaid ja needki olid seotud pigem äriasjadega.

Seega on kohus laiendanud X tavapärast finantskäitumist ka antud laenu saamisele ja jätnud

kriminaalasjas tuvastatud asjaolud täielikult analüüsimata. Kohtu selline seisukoht välistaks

põhimõtteliselt laenudest elatuva isiku puhul altkäemaksu saamise laenuna, kuna altkäemaksuna

laenu saamine sobituks alati tavapärasesse finantspilti ja seega ei oleks kahtlane.

Ainuüksi asjaolu, et isik pidevalt finantseerib oma elu lisaks ametlikele sissetulekutele täiendavate

laenudega, näitab olemuselt seda, et teatud elatustaseme säilitamiseks ongi Xl pidevalt vaja saada

kuskilt täiendavat raha, mis omakorda suurendab korruptsiooniohtu ja isiku valmidust sissetulekute

suurendamise eesmärgil pakkuda laenuandjatele ka omapoolseid vastuteeneid, kui neid peaks

vajatama. Kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et Clt saadud laenu saab lugeda altkäemaksuks ja isikute

vahel oli laenu andmise hetkel sõlmitud ebaõigluskokkulepe. Versioon laenust on eelkõige käsitletav

süüdistatava poolse õigustava versiooni loomisena, mida ei kinnita kohtus uuritud teised tõendid.

4.2. Q OÜ konto avamisest

Maakohus analüüsis Q OÜ konto avamisega seotud suhtlust nii panga siseselt kui ka äriühingu

esindajatega ning selgitas otsuses, et kohtule jääb mõistmatuks prokuratuuri lähenemisviis ja väide

A. L. L. mõjutamisest ning konto avamise protsessi sekkumisest. Kõigepealt tõdeb kohus, et A. L. L.

4(15)

on kohtuistungil välistanud X poolse võimaliku mõjutamise ja konto avamise protsessi sekkumise.

Nii on tunnistaja piisava selgusega, ammendavusega ja kõhklusteta avaldanud, et X telefonikõned

talle mingisugust mõju ei avaldanud, tema tegutses konto avamise üle otsustamisel iseseisvalt, ta

juhindus üksnes protseduurireeglitest ja talle ei ole teada, miks X talle üldse telefonikõned tegi, ta

üksnes vastas X küsimustele.

Antud juhul on kohtu lähenemisviis ja järeldused valed. Altkäemaksu puhul on kuriteokoosseis

realiseerunud juba siis, kui pädevust omav isik hakkab oma pädevuse raames tegutsema ning soovib

olukorda suunata ebaõigluskokkuleppes kokkulepitu suunas. Piisav on juba see, kui pädev isik

nõustub, et ta altkäemaksu andja hüvanguks on nõus midagi tegema. Seega koosseisuliselt ei oma

tähtsust asjaolu, kas pädevust omav isik ka tegelikult suutis kedagi mõjutada või mitte ning kas

ebaõiguskokkuleppes kokkulepitu reaalsuses saabus või mitte. Vaidlust ei ole ju selles, et X tegi

kõnesid kliendihalduritega, selgitades konto avamise tagamaid ning ka seda, mis ajaks oleks soovitav

konto avamisega ühele poole jõuda, kuna C tuleb Eestisse. See, kuidas konkreetselt tajus seda A. L.

L. ei omagi altkäemaksu koosseisu tõlgendamisel mingit tähtsust, kuna tegemist on kärbitud

tagajärjedeliktiga. X oli juba A. L. L.le helistamisega koosseisu täitnud. Antud asjaolu on kohus aga

jätnud analüüsimata ja laiendanud A. L. L. isiklikku hinnangut mõjutamise ebapiisavuse osas kogu

koosseisu realiseerimisele, kohaldades seejuures ebaõigesti materiaalõigust ja väljudes Riigikohtu

praktikas omaksvõetud seisukohtadest altkäemaksu andmise ja võtmise osas (nt 3-1-1-95-12 p 14.3).

Mis puudutab X ametijuhendi võltsimist, siis on kohus tuvastanud järgmist - kohtuliku uurimise

käigus esitati kohtule kaks ametijuhendit. Mõlemad dokumendid on kinnitatud juhatuse esimehe

12.03.2018 käskkirjaga nr 17. Ühel juhul asus X tööle rahapesu tõkestamise osakonna juhataja

ametikohale (kd II tl 30), teisel juhul asus X tööle rahapesu tõkestamise talituse juhataja ametikohale

(kd II tl 22). Kõrvutades eelosutatud dokumente, siis neis toodud ülesanded erinevad

märkimisväärselt, sh on rahapesu tõkestamise osakonna juhataja ametiülesanded määratletud

detailsemalt ja ulatuslikumalt kui seda on rahapesu tõkestamise talituse juhataja ametiülesanded.

Uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid, jagab kohus X ja tema kaitsja seisukohta, et juhatuse esimehe

12.03.2018 käskkirjaga nr 17 kinnitatud ametijuhend, mille kohaselt asus X tööle rahapesu

tõkestamise osakonna juhataja ametikohale, on võltsitud. Kohus jagab X ja tema kaitsja selgitust, et

rahapesu tõkestamise osakonna juhataja ametijuhendis on dokumendi siseselt kasutatud erinevat

vormingut. Märgitust olulisemaks osutub aga fakt, et 12.03.2018 töölepingu 262/18 lisa nr 1

kohaselt, mille autentsuse üle vaidlus puudub, asus X tööandja juures tööle rahapesu talituse juhataja

ametikohale. Kohus ei pea usutavaks, et 12.03.2018, mil allkirjastati 12.03.2018 töölepingu 262/18

lisa nr 1, on pooled kokku leppinud X tööle asumises rahapesu talituse juhataja ametikohale, ent

seejärel on allkirjastatud dokument/ametijuhend, mis reguleerib rahapesu tõkestamise osakonna

juhataja ametiülesandeid ja vastutust.

Esiteks jääb arusaamatuks, kuidas saab asja menetlev kohus tuvastada dokumendi võltsituse

olukorras, kus puuduvad vajalikud ekspertiisid, nimetatu ei ole arutatavas kriminaalasjas süüdistuse

etteheiteks, vaid on tõstatatud kaitseversioonina. Selliselt toimides on kohus asunud hindama

tõendeid erapoolikult ja seejuures jätnud tähelepanuta prokuratuuri poolt välja toodud asjaolud ning

muuhulgas ei ole kohus isegi püüdnud neid kummutada, rikkudes nii oluliselt menetlusõigust.

Prokuratuuri veendumusel ei ole pädevad süüdistatava X ja tema kaitsja väited selle kohta, et

Äripangal oli vaja ametijuhendit võltsida seetõttu, et saavutada parem positsioon töövaidluse raames.

Antud kriminaalasjas toimus läbiotsimine ajal, kui nimetatud töövaidlus ei olnud poolte vahel veel

alanudki ja lisaks võeti antud ametijuhend ära personaliosakonnast. Seega puudub igasugune

loogiline alus väita, et juba läbiotsimise ajal oli Äripank tööandjana ette valmistunud kunagi

tulevikus toimuvaks võimalikuks töövaidluseks ja selle tarbeks igaks juhuks võltsinud X

ametijuhendit. Usutavam on, et ametijuhend viidi lihtsalt tegelikkusega kooskõlla. Muuhulgas

kinnitab X ka ise kohtus antud ütlustes (05.05.2023.a istungi protokoll lk 19), et tegelikkuses täitis ta

5(15)

kõiki neid ülesandeid, mis nn võltsitud ametijuhendis kirjas olid ja mis on kajastatud ka talle esitatud

süüdistuses.

Lisaks on kohus automaatselt lugenud kohtus kasutuskõlblikuks ametijuhendi, mille osas on

prokuratuur muuhulgas süüdistuskõnes välja toonud ja pikalt analüüsinud, et kõik sealsed kohustused

on paigutatavad ka teise nn võltsitud ametijuhendi punktide alla. Ka antud väiteid kohus otsuses ei

kummuta, vaid sedastab, et mitte ükski kuritarvitus, mida prokuratuur Xle ette heidab, ei kattu ega

haaku X RTO sisekorras kindlaks määratud õiguste ja kohustustega. Kohtu hinnangul X ei saa ega

saanud kuritarvitada pädevusi, mida tööandja polnud talle sisekorradokumentidega ette näinud.

Samas on X kohtus kinnitanud, et kõiki prokuratuuri poolt nimetatud kohustusi ja ülesandeid ta

tegelikkuses täitis ehk siis on X kinnitanud ka seda, et ta omas vastavaid pädevusi.

Prokuratuur ei ole kuidagi laiendanud RTO osakonna kohustusi Xle, vaid lähtunud sellest, mida isik

faktiliselt pangas tegi ja millist pädevust omas ja mis on kohtus uuritud tõenditega ka tuvastatud.

Seega on kohus endale sobivalt asetanud X positsiooni, kus ta tegelikkuses ei olnud ja läbi selle

hinnanud tõendeid valikuliselt, jätmata tegelikkuses kohtus uuritud tõenditest välja toomata kaitsja ja

ka kohtu versiooni murendava.

Prokuratuur jääb süüdistuskõnes toodud seisukohtade juurde ja leiab, et X omas süüdistuses välja

toodud pädevusi, ta on seda ise kohtus kinnitanud ja seetõttu saab ta lugeda KarS § 4033 lg 1 mõttes

pädevaks isikuks.

Ka kohtu pikk arutluskäik esimese ja teise kaitseliini olemusest ei ole antud kontekstis oluline, kuna

kohtus uuritud tõenditega on tuvastamist leidnud, et süüdistuses nimetatud perioodil ei toiminud

Äripangas rahapesu ennetav tegevus nõuetekohaselt ja seega on asjakohatu viidata teoreetiliselt

õigele käitumisviisile. Ilmselt on antud asjaolu ka kohut eksitanud ja kohus on seetõttu hakanud

võrdlema võrdlematut. Olukorras, kus panga sisemine korraldus (mis mh nähtub ka pangale tehtud

ettekirjutustest) ei vasta tegelikult nõutule, siis ei saagi hakata rääkima Rahapesu Andmebüroo

poolsetest soovituslikest meetmetest ja nende kohaldamisest. Tuleb tuvastada olukord, milles

reaalselt töötati ja isikute pädevused ka vastavalt tuvastada.

Olukorras, kus rahapesu tõkestamise süsteem ei vasta nõutule, ei muuda see panga sisemist

korraldust ja isikule antud pädevust olematuks. Samas, kui teine kaitseliin teebki esimese kaitseliini

tööd ja see on asutusesiseselt aktsepteeritav, siis ei saa tekkida olukorda, kus isik ei saa nõustuda

altkäemaksu võtmisega ainult seetõttu, et teoorias ei saa ta antud ülesandeid rahepesu vastase

võitluse olemusest tulenevast eraldatuse printsiibist täita. Ka siinkohal tuleb tõdeda, et kohus on

sellistele järeldustele asudes jätnud arvesse võtmata prokuröri süüdistuskõnes toodud

argumentatsiooni (süüdistuskõne punkt 2).

4.3. F Usaldusfondi kontole rahaliste vahendite laekumisest ja ülekandmisest

Antud episoodis on kohus teemat analüüsides leidnud, et X sekkus talle antud tööalase pädevuse

raames MB tööülesannete täitmisesse ja tegi seda viisil, mis ei olnud kooskõlas rahapesu tõkestamise

regulatsioonidega. Samas ei olnud kohtu hinnangul võimalik tuvastada, et C oli teadlik, millistes

pankades on CUle kontod avatud ning milliseid toiminguid tehakse. Seetõttu oli kohtu hinnangul

välistatud ekvivalentsussuhe.

Prokuratuur nõustub kohtu seisukohaga, et X sekkus MB tööülesannete täitmisesse, kuid siinkohal ei

ole võimalik nõustuda kohtu teiste seisukohtadega, kuna kohus on jätnud põhjalikumalt analüüsimata

kogumis nii C seose F Usaldusfondiga, TSi ja C omavahelised kokkupuuted kui ka C tegutsemisviisi,

millest tulenevalt ei ole võimalik järeldada, et C oli pelgalt investor antud fondi.

Oluline on prokuröri hinnangul rõhutada, et C oli CU osanikuks läbi Y OÜ ning vastavalt kohtukõne

punktis 3.1.1.1.2 märgitule ning kohtu poolt tähelepanuta jäätud asjaolule, juba hiljemalt 22.10.2018

investor läbi ettevõtte D LTD. Siinkohal vajab ka märkimist, et 17.12.2021.a vaatlusprotokollist (F

Usaldusfond) nähtuvalt ei ole mitte ükski teine investor teinud ajavahemikul 10.09.2018 kuni

17.12.2019.a kandeid antud pangakontole. Samuti ei suutnud TS, kellele väidetavalt ainuisikuliselt

6(15)

kuulus ligipääs nii Äripangas kui ka Luksemburgis asuva panga pangakontodele, nimeliselt välja

tuua ainsatki teist investorit, kes oleks fondi panustanud. Tulenevalt sellest, et kohus on jätnud

tähelepanuta D LTD makse usaldusfondi, on kohus jõudnud eksiarvamusele, et C ei olnud üldse

teadlik, et CU omab kontot Äripangas. Nimelt, kõige hilisemalt juba makset tehes näeb igaüks

pangakonto numbrit sisestades panga nime, kuhu makse tehakse ja sealt saab tuletada ka C teadmise,

et CU omas Äripangas kontot.

Cl oli varasemalt probleeme pangakontode omamisega (17.12.2021 vaatlusprotokolli lisa vastus

18.12.2020 nr 13-1/P-16159-1), mistõttu ei ole eluliselt usutav, et nii suurtes summades investeeriv

ja fondis osalust omav C ei olnud teadlik oma investeeringute käekäigust, sh pangakontode

asukohtadest. Kohus on oma otsuses tuvastanud, et C sai infot oma investeeringute kohta, sh käis

kontoris ja suhtles TSga telefoni teel. Vajadus suhtluseks tekkis korra kuus või kvartalis. Selline

vestlus ei saa olla pelgalt ülevaade investeeringutest, vaid on eluliselt usutav, et investor on teadlik,

mis kaudu ja kui suurtes summades tema investeeringut liigutatakse ja kus riigis ja pangas talle

kuuluvat vara hoiustatakse. TS on kohtuistungil märkinud, et C investeering fondi oli kuskil miljon

eurot (14.04.2023 kohtuistungi protokoll). Tegemist on sellises suuruses investeeringuga, et ei ole

eluliselt usutav, et investeeringu tegijal puuduks huvi, kus ja kuidas tema raha hoitakse. Seega on

eluliselt usutav, et C huvitus vägagi Äripangas toimuvast ning tema huvides oli ka CU ülekannete

tõrgeteta toimimine, mille talle tagas X tegevus kliendihalduri mõjutamisel.

See, et TS on Cle kasulik Eesti kodakondsusega isik, keda on seejuures Cl võimalik usaldada, näitab

ka asjaolu, et TSi nimele kirjutas C ajutiselt lausa oma kinnistu (14.04.2023 kohtuistungi protokoll lk

3). D LTD direktor on väidetavalt KI, kuid ometi nimetas KN seda C firmaks (10.12.2021

vaatlusprotokoll unikaalne nr 1036557). Seega on C üks tegutsemise viisidest näidata ametlikult talle

kuuluvate äriühingute omanikena teisi isikuid peale iseenda. Kõike tol hetkel toimuvat arvestades oli

kindlam ka Y OÜ-l Eesti kodakondsusega isiku nimel omada pangakontot, kuna ka Äripank sulges

mitteresidentide kontosid (X, O. L. G. ütlustest tulenev).

Prokuratuur jääb ka CU ülekannetesse puutuva osas süüdistuskõnes (p 3.1.1 jj) toodu juurde ja leiab,

et olukorras, kus Xle oli teada C seos usaldusfondiga ning ajaliselt on X poolt lubatud ja suunatud

ülekanded seotud Clt saadud laenu ning X aktiivse tegevusega, siis kogumis saab väita, et X ja C

ebaõigluskokkuleppe hõlmas ka antud usaldusfondi rahaliste vahendite liikumist ja ka selles osas on

kohus teinud ebaõige lahendi, leides, et ekvivalentsussuhet ei ole võimalik tuvastada.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

5. Ringkonnakohtus 21.08.2024 toimunud kohtuistungil jäi apellant oma kaebuses väljendatud

seisukohtade ja taotluste juurde. Kaitsjad ja süüdistatav X vaidlesid prokuratuuri apellatsioonile

vastu ning palusid jätta maakohtu otsus muutmata ning esitatud apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja

prokuratuuri apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud argumendid

kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

7. Prokuratuur leiab esitatud apellatsioonis, et maakohus on jätnud tähelepanuta mitmed prokuröri

kõnes rõhutatud asjaolud, sh seoses X ametijuhenditega ja nendest tulenevate ülesannetega, X seose Y

OÜ-ga jt. Sellise ühekülgse analüüsiga otsust, mis on jätnud tähelepanuta prokuröri poolt välja toodud

olulised seisukohad, mis mõjutavad ka tõendite hindamist kogumis, ei saa käsitleda kui piisava

põhjalikkusega kohtuotsust. Lisaks on prokuratuuri veendumusel kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt

ja jätnud hindamata süüdistusväidetega kattuvad seisukohad (nt seoses ametijuhenditega), mistõttu on

prokuratuuri hinnangul toimunud kohtuliku uurimise ühekülgsus ehk kaitseversioonist lähtuv analüüs.

7(15)

7.1. Ringkonnakohus märgib sissejuhatavalt, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub

kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Vältimaks vahetu ja

suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist

muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal

maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt

tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest

asjaoludest (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-107-12, p

7). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab

tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile

tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on

jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel

(Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiabki, et maakohtu otsusest nähtub

üheselt, et maakohus on tõendeid omavahel nõuetekohaselt kõrvutanud, ammendavalt põhjendades,

milliseid tõendeid loeb ta usaldusväärseks ning milliseid mitte (talituse juhataja vs osakonna juhataja

ametijuhend), usaldusväärseid tõendeid nende kogumis hinnanud, asudes jälgitavalt põhjendatud

seisukohale süüdistatavate käitumisele antud juriidilise hinnangu osas.

7.2. Asjaolu, et apellatsiooni esitaja maakohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda kuidagi, et

maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt või puudulikult. Väärib märkimist, et prokuratuur ei toogi

oma apellatsioonkaebuses välja ühestki konkreetsest tõendist tulenevat teavet, mis välistaks või lükkaks

ümber maakohtu otsuses esitatud mõttekäigu tõenditele või süüdistatavate käitumisele antava juriidilise

hinnangu osas. Apellant märgib mitmes kohas vaid üldiselt, et maakohus on jätnud tähelepanuta

prokuröri poolt välja toodud olulised seisukohad, mis mõjutavad tõendite hindamist kogumis.

Kohtukolleegium märgib, et prokuröri argumendid ning seisukohad on vaid ühe kohtumenetluse poole

hinnang tõenditele, millega maakohus ei peagi nõustuma. Niisamuti ei pea kohus vastama poole igale

seiskohale või argumendile, kui kohtu hinnangu ning siseveendumuse kohaselt uuritud tõendikogum

sellist seisukohta ei toeta. Piisab, kui kohus tõendikogumi hindamise järgselt jälgitvalt esitab

omapoolsed põhjendused, mis pooltel juhtudel ongi ühe menetluspoole argumentatsioonist erinev.

Selliselt olukorras, kus maakohus on kõiki tõendeid hinnanud kogumis ning nendest tulenevat

õigusjärelmit ammendavalt põhjendanud, ei saa rääkida sellest, et tõendeid on hinnatud kallutatult ja

ühekülgselt või kohtuotsus on puudulikult põhjendatud. Küll aga tuleb kritiseerida prokuratuuri

apellatsiooni osas, kus viitamata konkreetsest tõendist tulenevale teabele, mida maakohus oleks

pidanud prokuröri veendumusel teisiti hindama, palub prokurör ringkonnakohut hoopis uurida

kohtuvaidlustes tema süüdistuskõnes esitatud argumente. See tähendab, et apellatsioonimenetluses ei

osunda prokurör maakohtu poolt tehtud vigadele, vaid kordab oma varasemaid seisukohti

kohtumenetluses. Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt

arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei ole

apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikult arutamisel õigust väljuda

apellatsiooni piirest. Selliselt on poolte jaoks ebakorrektne viidata apellatsioonis oma varasematele

argumentidele maakohtus, mis on apellatsioonis selgelt välja toomata ning on justkui maakohtu poolt

tähelepanuta jäetud.

8. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et süüdistuses näidatud asjaoludel küsis X 12.03.2019 Clt laenu 15

000 eurot. Vene Föderatsioonis viibiv C vastas, et sellise summa toimetamine Xle on võimatu. 10 000

eurot on aga võimalik ning lubas summa toimetada AK vahendusel (Kd II lk 73-74). Väärib märkimist,

et selle telefonivestluse käigus ei ole C ega X kordagi maininud ega küsinud ühegi süüdistuse esemega

seotud asjaolu kohta (TBB AS-s Q OÜ jaoks arvelduskonto avamine või CU kontole raha

ülekandmine). Oma apellatsioonis heidab prokuratuur maakohtule ette, et maakohus on kohtuotsuse

8(15)

motiveerimisel jätnud täielikult tähelepanuta antud laenu andmise ajalised seosed muude kriminaalasjas

tuvastatud asjaoludega ning seeläbi jõudnud ebaõigetele järeldustele. Prokuratuur toob välja, et laenu

küsis X 12.03.2019, kui tema jaoks oli selge, et Cga seotud CU plaanib suuremahulisi ülekandeid ja

CU esindajad eeldavad X toel maksete õnnestumist. Samuti kestis pikaks veninud Q OÜ konto avamise

protsess, millega seoses X suhtles hiljuti A. L. L.ga - 08.03.2019.

8.1. Prokuratuuri etteheitega, et maakohus pole põhjalikumalt analüüsinud laenu andmise ajalisi

seoseid muude kriminaalasjas tuvastatud ning süüdistuse esemeks olevate asjaoludega, tuleb nõustuda

vaid osaliselt. Maakohus ei asunudki Q OÜ konto avamise asjaoludega seoses võimaliku

ebaõiguskokkulepe asjaolusid analüüsima, kuna maakohtu hinnangul Q OÜle konto avamine ei olnud

seotud X ametialase pädevusega ja seetõttu ei saanud X neid pädevusi kuritarvitada (otsuse lk 33). CU

suuremahuliste ülekannete osas leidis aga maakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, et C poolt

laenu andmise ajal või vastava kokkuleppe sõlmimisel või ka pärast seda oleks C olnud üldse teadlik

või oleks pidanud kuidagi aimama või teadma, et CU viib oma investeeringud Luksemburgist mujale ja

selleks kasutatakse TBB AS-s asuvat kontot. Et C kokkuvõtvalt ei olnud üldse teadlik nn vastuteenena

osutatava hüve olemasolust, on välistatud ekvivalentsussuhte jaatamise võimalus ja võimalikkus.

8.2. Kohtukolleegium peab siiski vajalikuks peatuda laenu andmise ajalistel seostel muude

kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Prokuratuur asus esitatud apellatsioonis seisukohale, et C ja X ei

olnud omavahel tihedalt kohtuvad sõbrad, vaid pigem on X iseloomustanud kohtumisi kui harva

esinevaid ja needki olid seotud pigem äriasjadega. Kohtukolleegiumi veendumusel ei lükka see

prokuratuuri argument ega kriminaalasjas kogutud muud tõendid ümber süüdistatavate väiteid, et neid

sidusid sõbrasuhted. Süüdistatavad kinnitasid omavahel riimuvalt eelkõige ise, et tuntakse üksteist üle

15 aasta ühelt ühisürituselt, mida korraldas Krediidipank (praegune Coop pank). X selgitas maakohtule,

et ta ei mäleta, et tööalaselt oleks Cga kuni Äripanka tööle asumiseni üldse suhelnud. Tegemist oli

tutvuse, sõprusega (Kd IV lk 165 prd). Kui C käis Eestis, siis reeglina mindi koos välja restorani 5-6

tunniks sööma (Kd VII lk 172 prd). Suheldi omavahel reisidest, perekondadest, hobidest. C hobiks on

olnud investeerimine, millest C Xle üldiselt rääkinud ning tutvustanud talle ka erinevaid investeerimise

instrumente ja rakendusi. Mõlemad süüdistatavad kinnitasid kohtule riimuvalt, et X küsis Clt laenu

juba detsembris 2018, et minna varasemalt planeeritud perepuhkusele. Kohtumine Cga 2018

detsembris toimus AK initsiatiivil 07.12.2018, kui X käis Cga väljas söömas, mis nähtub ka

jälitusprotokollis fikseeritud 05.12.2018 AK ja X vahel toimunud vestlusest.

Kriminaalasja materjalidest ning jälitustoimingu protokollist nähtuvalt toimus X ja C vahel kokku neli

salaja pealtkuulatud telefonivestlust – nimelt 21.12.2018; 08.03.2019 helistas C Xle.; 12.03.2019,

14.03.2019 helistas X Cle. Süüdistatavate vahel toimunud telefonivestlustes räägitakse „sina“ vormis,

pöördutakse üks teise poole „kallis sõber“, päritakse tervise ning perekondade käekäigu kohta, C palub

saata tervitusi Lle (LK – X elukaaslane). Eriti kõnekas vestlus, mis ühiselt viitab tihedamale sõbralikule

läbikäimisele toimus 08.03.2019. Viidatud vestluses kutsub C Xt endale külla Moskvasse, X lubab

mõelda. Siis pakub C Xle tulla temaga koos Rovaniemisse 16-18.03. Teatab, et ta puhkab seal sel ajal

Aga. Kui ei õnnestu suusatada, siis vähemalt saavad hotellis alkoholi juua. X teatab, et nendel

kuupäevadel peab ta ämma juurde minema, seega ei saa. C saadab tervitusi Lle. 12.03.2019 toimunud

vestluses tuletab X Cle meelde detsembris 2018 tehtud palvet laenata talle raha. C nõustub laenu

andmisega omadel eespool kirjeldatud tingimustel ning lubab raha Xni toimetada sularahas AKga.

14.03.2019 toimunud vestluses teatab X Cle, et vastus temale, on kahjuks esialgu „ei“. C vastab - „ei ja

ei, tähendab, noh mis“1. X teatab, et kui tuleb „jah“, siis ta teab, kellele helistada. Lisaks teatab ta, et

„seal kus ma varem teadsin, et võis, seal enam ei tohi, aga otsime“. C vastab „olgu“ (Kd II lk 77).

Sellega vestlus lõpeb.

1 Kohtukolleegiumi märkus: korrektne tõlge võrrelduna venekeelse tekstiga selles kontekstis on „ei siis ei, mis

siis ikka“.

9(15)

Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodust nähtuvalt esineb kriminaalasjas tugev alus arvamaks, et X ning C

olid omavahel sellistes sõbralikes suhetes, et X jaoks oli normaalne küsida laenu ning C jaoks oli

aktsepteeritav intressivaba ja määramata tähtajaks laenu Xle anda pelgalt sõpruse poolest, st ilma X

poolt süüdistuse esemeks oleva vastusoorituseta. Ringkonnakohus märgib sedagi, et iseäranis kõnekas

on 14.03.2019 X ja C telefonivestlusest nähtuv, et „esialgse „ei““ peale vastab C ükskõikselt „ei siis ei,

mis siis ikka“. Vestluse kontekstist ei ole üldse aru saada, millest jutt käib ja mille kohta on esialgne

eitav vastus X poolt. Siiski vestlusest nähtuv viitab üheselt sellele, et vähemalt C jaoks ei sõltunud

laenu andmine Xle sellest, kas sellele järgneb X poolt mistahes vastusooritus või mitte. Sõltumata X

eitavast vastusest andis C hiljemalt 18.03.2019 ikkagi AK kaudu Xle edasi 10 000 eurot laenu, mis

jõudis Xni 19.03.2019.

Kokkuvõtteks: 07.12.2018 küsib X Clt sõbraliku õhtusöögi käigus laenuks määramata rahasumma ning

saab viimaselt positiivse lubaduse; 21.12.2018 vestluses teatab C Xle vajadusest avada oma firmale

AS-s TBB arvelduskonto ning saab üllatusega teada, et konto avamiseks kõige vajalikuga tegeleb juba

KN. 12.03.2019 palub X Ct laenata talle 15 000 eurot ning C nõustub üksnes 10 000 laenamisega.

14.03.2019 lühikese telefonivestluse käigus teatab X Cle, et esialgne vastus on „ei“. C vastab „ei siis

ei“. Siiski lubab X teemaga edasi tegeleda ning positiivse vastuse korral teatada, kellele vaja.

19.03.2019 jõuab AK vahendusel C poolt lubatud 10 000 eurot Xni. Kuigi ringkonnakohus asus

sarnaselt maakohtuga eespool seisukohale, et esineb tugev tõenduslik alus arvata, et summa võis olla

laenatud ka sõpruse poolest, peab siiski võimaliku ebaõiguskokkuleppe olemasolu hindamiseks eespool

nimetatud vestlused süüdistatavate vahel asetama samal ajal toimuvate sündmusteahela konteksti.

Samuti peab vastama küsimusele, kas kriminaalasjas on olemas teisi tõendeid, mis lubavad C poolt

antud laenu seostada ning panna sõltuvusse X poolt tehtavast võimalikust vastusooritusest.

9. Kohtukolleegium leiab, et maakohus hindas asjakohaselt ning veatult X finantskäitumist. Sarnaselt

maakohtuga tutvus kohtukolleegium vahetult X ja LK pangakontode väljavõtete 17.12.2021

vaatlusprotokolli lisana oleva CD-plaadiga (Kd I lk 26), kus on kajastatud nimetatud pangakontodel

toimunud raha liikumised alates 01.01.2014 kuni pankade vastuskirjade kuupäevadeni. Selle

tõendusteabega tutvumise järgselt leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti, et X

pangakontodelt nähtuvast järeldub, et nii enne Clt saadud laenu kui pärast seda on X ja tema

elukaaslane LK kõrvuti panga pakutavatele toodetega (krediitkaart) saanud rahalisi vahendeid

erinevatelt füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt, sh summades, mis jäävad vaid mõnevõrra alla Clt saadud

laenuraha vääringule. Seejuures saab vaid ühel juhul tõdeda intressimaksete tasumist. Kuna valdavalt

on X ja LK saadud rahalised vahendid tagastanud saaduga samas vääringus, siis kõneleb see intressita

saadud rahalistest vahenditest.

Lisaks maakohtu poolt sedastatule peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu ka järgnevale.

Tunnistajana ülekuulatud AK selgitas maakohtus, et ka tema on erineval ajal andnud Xle viimase

palvel intressivaba laenu 2000 – 3000 eurot. Nähtuvalt 17.12.2021 vaatlusprotokolli lisas olevast X

Äripangas arveldusarve konto väljavõttest 19.07.2019 laenas AK Xle 2000 eurot selgitusega „laen

kaheks nädalaks“.

Siinjuures on oluline välja tuua, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt olid ka AKl sarnaselt Cga alust

oodata Xlt vastusooritust laenu lubamise eest. Äriregistri väljatrüki kohaselt 31.10.2017 asutatud F

Usaldusfondi (CU) täisosanikuks, osade registripidajaks ja fondivalitsejaks on Y OÜ (edaspidi CC).

Registriandmete kohaselt on tegelikuks kasusaajaks TS (kd I tl 6-8). CC on 20.04.2017 C (osamaks 249

eurot) ja Z OÜ (osamaks 2251 eurot) asutatud äriühing, mille tegevusvaldkond on fondivalitsemine ja

juhatuse liikmeks on TS. Äriühingu tegelikeks kasusaajateks on TS, KN ja oli AK. (Kd I lk 11)

Äripangale 10.09.2018 esitatud juriidilise isiku ankeedi kohaselt CU põhiosanikeks on AK, TS ja KN

(kd I tl 143-155).

Kriminaalasjas uuritud tõendikogumist nähtuvalt oli AK aktiivseim huvitatud suhtleja Xga CU fondi

raha „liigutamise“ teemal. Eespool viidatud dokumentidest nähtuvalt on AK näol tegemist CU

täisosanikuks oleva Y OÜ kasusaajaga. Viimane ülekanne CU Äripanga kontolt S kontole Šveitsis (mis

10(15)

kuulub süüdistuse esemesse) oli tehtud 15.05.2019 summas 3 500 000 eurot selgitusega

„Omavahendite täiendamine“. 19.07.2019, seega kõigest kaks kuud hiljem, laenas AK Xle 2000 eurot.

Kohtukolleegium märgib, et iseäranis kummastav on, et sellistest eespool kirjeldatud AKga seotud

tehioludest riiklik süüdistaja altkäemaksu ekvivalentsussuhet ei tuvastanud. Samas leidis prokuratuur,

et laen, mis on antud C poolt summas 10 000 eurot vastusoorituse tegemise eelduseta aga moodustab

ebaõiguskokkuleppe ning kuriteokoosseisu. Eriti ilmekas on ka asjaolu, et uurimisasutus ega

prokuratuur ei pidanudki vajalikuks eeltoodud laenusuhteid AK ja X vahel, mis prokuratuuri loogika

kohaselt sarnaselt C ja Xle esitatud süüdistushüpoteesiga moodustavad samuti kuriteokoosseisu,

pangakontode väljavõtete 17.12.2021 vaatlusprotokollis väljagi tuua. Selline prokuratuuri käitumine

menetluses ehk tõendite ühekülgne väljatoomine viitab erapoolikusele ning rikub KrMS § 211 lg-t 2,

mille kohaselt kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja

süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Nähtuvalt eeltoodust süüdistatavate käitumist

õigustavaid asjaolusid uurimisasutus ega prokuratuur ei pidanud eeluurimisel vajalikuks tuvastada.

10. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida sedagi, et maakohus on asjakohaselt üle kontrollinud

ning otsuse p-s 12 tuvastanud, et C poolt laenatud raha oli küsitud vahetult enne kaugmaareisi

toimumist ning saadud laen oli põhjuslikus seoses just puhkusereisiga. Kohtukolleegium ei pea

vajalikuks selles osas maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid üle korrata ning märgib üksnes, et need

asjaolud kinnitavad süüdistatavate riimuvat kaitseversiooni sellest, et raha oli laenatud seoses X

eesseisva puhkuserisiga. See omakorda lükkab ümber süüdistushüpoteesi sellest, et X on meelega

ajastanud laenu küsimise perioodiga, kui Cl oli vaja X poolt vastutasuna tema pädevuse kuritarvitamist.

Uuritud tõenditest nähtuvalt oli selline ajastus juhuslik. Kriminaalasjas on olemas tõsiseltvõetav

kummutamata kahtlus, et ilma eesseisva perereisi finantseerimise vajaduseta ei oleks X Clt laenu

küsinud.

11. Tagajärjetuks jäävad prokuratuuri apellatsiooni argumendid X tegevusest Q OÜ Äripangas konto

avamisel ning F Usaldusfondi tehingutes oleva raha ülekannete teostamisel Šveitsis asuvale S

arvelduskontole. Seda põhjusel, et kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid, et C oleks Xga mistahes

ebaõiguskokkuleppele jõudunud ehk oleks oodanud Xlt raha laenamise eest viimaselt oma positsiooni

kuritarvitamist ning vastusooritust. Jälitustoimingu protokollis fikseeritud vestlused ning järgnev

sündmuste käik näitasid ilmekalt, et sõltumata 14.03.2019 X poolt esialgsest eitavast vastusest

19.03.2019 jõudis lubatud laenusumma Xni, mis näitabki, et C mingit vastusooritust X poolt ei

oodanud, järelikult puudub ebaõiguskokkuleppe. Asjaolu, et X võis end ise tunda C ees kohustatuna

ning asuma CU episoodi puhul oma positsiooni omaalgatuslikult kuritarvitama, ei tähenda, et C oleks

talt seda vastutasuna laenu andmise eest palunud või eeldanud.

Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu mutatis mutandis seisukohale, et vara või muu

soodustuse lubamisega nõustumine või soodustuse vastuvõtmine ametiisiku poolt ei kujuta endast

iseenesest veel KarS § 293 lg 1 järgi karistatavat tegu. /…/ Pistise võtmisest ja andmisest kõnelemine

eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu pistise andja ja pistise võtja vahel. Ekvivalentsussuhe tähendab

sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on

vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.

märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3). Teisisõnu saab öelda, et

ekvivalentsussuhtest ilmnebki ebaõiguskokkulepe pistise võtja ja pistise andja vahel. /…/

Korruptsioonikuriteod on ühed kõige raskemini avastatavad kuriteod, sest ebaõiguskokkulepe

sõlmitakse üldjuhul salaja. Samuti ei saa selle kuritegevusliigi puhul kõneleda klassikalises mõttes

ohvritest, mistõttu ei ole tavaliselt inimesi, kes riigivõime teavitaksid. Seetõttu tuleb

korruptsioonikuritegusid menetledes piirduda sageli kaudsete tõenditega. Ebaõiguskokkuleppe

olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on saanud mõne soodustuse ja ta on pannud

toime tegusid, mis on soodustuse andja huvides. (RKKKo 3-1-1-31-14, p 15, 17)

11(15)

Kohtukolleegium leiab, et erinevalt Riigikohtu lahendis kirjeldatud olukorrast, ei ole võimalik

praeguses kriminaalasjas, arvestades selles tuvastatud asjaolusid, ebaõiguskokkulepet tuvastada pelgalt

ajalisest kokkulangevusest, et pädev isik on saanud laenu näol soodustuse ning seejärel asus

omaalgatuslikult toime panema tegusid, mis on soodustuse andja huvides. Erinevalt kohtupraktikas

hinnatud altkäemaksu andmise ja võtmise olukordadest on praeguses kriminaalasjas tuvastatud: 1)

süüdistatavate pikaajaline sõprus ning läbikäimine, 2) laenuvõtja vajadus finantseerida perereisi, millest

ta andis teada ka laenuandjale; 3) laenuandja nõustumine raha laenamiseks omadel tingimustel (küsitud

15 000 euro asemel 10 000 euro laenamine); 4) kriminaalasjas otsese tõendi olemasolu, et laenuandja ei

oodanud laenuvõtjalt vastusooritust. Olukorras, kus uuritud tõendikogumi alusel pole võimalik

mõistliku kahtluseta jaatada, et soodustuse (laenu) andja ja võtja on ühel meelel, et soodustus on

vastuteene tehtud või tulevikus tehtava pädevuse kuritarvitamise eest pädeva isiku poolt, on võimatu

rääkida ebaõiguskokkuleppe olemasolust. Kohtukolleegiumi veendumusel peab sellises olukorras

ebaõiguskokkuleppe jaatamiseks olema tõendikogum kaalukam, kui pelk asjaolu konstateerimine, et

soodustus on pädevale isikule lubatud või üle antud ning tema on asunud tegutsema soodustuse andja

huvides.

12. Äripangas (hilisem TBB AS) Q OÜ-le konto avamise etteheide osas asus maakohus seisukohale, et

Q OÜle konto avamine ei olnud seotud X ametialase pädevusega ja seetõttu ei saanud X neid pädevusi

kuritarvitada. Samas leidis maakohus, et menetluses ei ole esitatud ega uuritud tõendeid, mis

prokuratuuri hüpoteesi mõjutamise kohta toetaks. Lisaks leidis maakohus, et X ametijuhend rahapesu

tõkestamise osakonna juhatajana on võltsitud ning lähtuda tuleb X ametijuhendist rahapesu tõkestamise

talituse juhatajana, mis ei sisaldanud Xle esitatud süüdistuses loetletud tööülesandeid.

12.1. Esitatud apellatsioonis toob prokuratuur vastuseks maakohtu seisukohale X poolt TBB AS

pädevate töötajate mõjutamise tõendamatuse osas välja, et altkäemaksu puhul on kuriteokoosseis

realiseerunud juba siis, kui pädevust omav isik hakkab oma pädevuse raames tegutsema ning soovib

olukorda suunata ebaõigluskokkuleppes kokkulepitu suunas. Piisav on juba see, kui pädev isik nõustub,

et ta on altkäemaksu andja hüvanguks nõus midagi tegema. Seega koosseisuliselt ei oma tähtsust

asjaolu, kas pädevust omav isik ka tegelikult suutis kedagi mõjutada või mitte ning kas

ebaõiguskokkuleppes kokkulepitu reaalsuses saabus või mitte. Et kohtukolleegium ei tuvastanud

uuritud tõendikogumist nähtuvalt X ja C vahel ebaõiguskokkulepet, st C ei olnud Xga ühel meelel, et

laenu andmise eest peab ta oma pädevust C huvides kuritarvitama, ei saa rääkida antud juhul ka

altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisude realiseerimisest. Lisaks nõustub kohtukolleegium ka

maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas pole tõendatud X poolt mistahes mõjutustegevus ega oma

pädevuse kuritarvitamine C huvides Q OÜ-le konto avamisel. Kohtukolleegium nõustub selles osas

maakohtuga ega pea vajalikuks maakohtu ammendavat tõendikogumi analüüsi kordama.

12.2. Maakohus asus lisaks seisukohale, et kuna X rahapesu tõkestamise talituse juhataja

ametijuhendist tulenevad tööülesanded olid võrreldes süüdistuses tooduga oluliselt piiratumad ehk

süüdistuses toodud pädevused Xl tegelikult puudusid, siis ei saanud X neid ka kuritarvitada.

Täiendavalt analüüsis maakohus põhjalikult rahapesu tõkestamise kaitseliinide ülesandeid ning asus

seisukohale, et Xle tehtavad etteheited on I kaitseliini, eelkõige kliendihaldurite kohustused, mida Xle

omistada ei ole võimalik. Kohtukolleegium maakohtu selliste järeldustega nõustuda ei saa. Siinkohal

tuleb viidata Riigikohtu mutatis mutandis asjakohasele praktikale, mille kohaselt ei ole isiku lõplik

iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine ametiisiku obligatoorselt vajalikuks

pädevustunnuseks. Karistusseadustiku § 288 mõttes ametiisikuks olemiseks piisab ka sellest, kui isik

saab niisugust otsustamist sisuliselt suunata. Millisest hetkest tuleb otsustamise sisulist suunamist

käsitada KarS § 288 mõttes ametiisiku staatust loovana, on fakti küsimus, mis tuleb lahendada sõltuvalt

konkreetse ametiisiku teenistuslikust pädevusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005.

a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-05, p 8). Isikule karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine

12(15)

lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja

vastuvõtmisel ametiasutuses (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Ülaltoodu tähendab, et kui

tõendikogumist tuleneb, et pädev isik täidab lisaks ka ülesandeid, mis ulatuvad väljapoole tema

ametijuhendit, siis isiku käitumisele juriidilise hinnangu andmisel tuleb lähtuda pädeva isiku tegelikust

rollist otsuste kujundamisel. Olukorras, kus tõendamist on leidnud (sh süüdistatava enda ütlustega), et

pädev isik täitis ka ülesandeid, mis ei olnud tema talituse juhataja ametijuhendiga ette nähtud, siis tuleb

lähtuda isiku tegelikust rollist otsuste kujundamisel.

Maakohus on pikalt analüüsinud X ametijuhendi võltsimisega seonduvat ning jõudis järeldusele,

millega ei nõustunud prokuratuur. Prokuratuur märkis apellatsioonis, et arusaamatuks jääb, kuidas saab

asja menetlev kohus tuvastada dokumendi võltsituse olukorras, kus puuduvad vajalikud ekspertiisid,

nimetatu ei ole arutatavas kriminaalasjas süüdistuse etteheiteks, vaid on tõstatatud kaitseversioonina.

Selline prokuratuuri tähelepanek on kummastav ning alusetu olukorras, kus kriminaalasjas

eksisteerivad kaks konkureerivat tõendit ning tuvastada on tarvis kumba tõendit kahest tuleb hinnata

usaldusväärseks. Ainetu on ka prokuratuuri argument ekspertiisi puudumisest, kuna teadaolevalt

võltsimine võib olla (nagu praegusel juhul) ka intellektuaalne. Et isiku tegelik roll otsuste kujundamisel

oli aga võrreldes vaidlusaluse talituse juhataja ametijuhendist suurem, lähtuda tuleb süüdistatava

tegelikust rollist otsuste kujundamisel.

Siiski ei muuda ringkonnakohtu eelnev tähelepanek maakohtu õigusjärelmist. Maakohtu poolt õigesti

hinnatud tõendikogumist Q OÜ-le pangakonto avamise osas nähtuvast, ei kujundanud X kuidagi TBB

AS otsust konto avamise kasuks. Et ringkonnakohus tuvastas eespool ebaõiguskokkuleppe puudumise

X ja C vahel, ei muuda see maakohtu lõplikku seisukohta, et kriminaalasjas pole lisaks tõendatud X

poolt mistahes mõjutustegevus ega oma pädevuse kuritarvitamine Q OÜ-le konto avamisel Äripangas.

13. F Usaldusfondi (CU) tehingutes oleva raha päritolu kontrollimata jätmise osas on maakohus asunud

seisukohale, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, et C poolt laenu andmise ajal või vastava kokkuleppe

sõlmimisel või ka pärast seda oleks C olnud üldse teadlik või oleks pidanud kuidagi aimama või

teadma, et CU viib oma investeeringud Luksemburgist mujale ja selleks kasutatakse TBB AS-s asuvat

kontot. Prokuratuuri apellatsiooni argumendid koonduvad sisuliselt seisukohale, et kuna C investeering

fondi oli ligi miljon eurot (TSi ütlused, 14.04.2023 kohtuistungi protokoll), siis ei ole eluliselt usutav,

et investeeringu tegijal puuduks huvi, kus ja kuidas tema raha hoitakse.

13.1. Prokuratuur nõustus maakohtu põhjendustega osas, kus maakohus jaatas, et X sekkus talle antud

tööalase pädevuse raames MB tööülesannete täitmisesse ja ta tegi seda viisil, mis ei olnud kooskõlas

rahapesu tõkestamise regulatsioonidega. X kaitsja A. Pilv vaidles oma kaitsekõnes maakohtu

vastavasisulistele põhjendustele vastu ning leidis, et X poolset oma pädevuse kuritarvitamist pole aset

leidnud. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja

esitatud apellatsiooni piires. X kaitsja ei ole praeguses kriminaalmenetluses maakohtu otsust

vaidlustanud, seega puuduvad ringkonnakohtul volitused hinnata kaitsja argumente osas, millistes ta

maakohtu otsusega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendused X poolsest

sekkumisest oma pädevuse raames MB tööülesannete täitmisesse, on veatud ning ei pea vajalikuks neid

korrata.

13.2. Esitatud apellatsioonis juhib prokuratuur korduvalt ringkonnakohtu tähelepanu oma maakohtu

süüdistuskõne argumentidele, paludes kohtul nendega tutvuda. Kummastavalt ei leidu aga prokuratuuri

süüdistuskõnes hinnangut X ning C vahel 14.03.2019 toimunud telefonivestlusele, milles X teatab Cle,

et tema esialgne vastus on eitav. C vastab – ei, siis ei. Jaatava vastuse puhul teab X, kellele helistada

ning selgitab, et seal, kus varem võis, enam ei saa. C vastab – hästi, olgu (originaaltekst Kd I lk 56;

tõlge Kd I lk 77). Väärib märkimist, et 14.03.2019 toimus telefoni teel aktiivne suhtlus CU raha

Luksemburgist mujale liigutamise teemal TBB AS-s asuvat kontot kasutades X, AK, MB ja TSi vahel.

Maakohus on 14.03.2019 toimunud suhtlust nende isikute vahel põhjalikult analüüsinud ning sellest

13(15)

suhtlusest ei ole kuidagi võimalik järeldada, et vestluse osapooltele tunduks probleemne või esialgu

võimatu CU raha ülekandmine Luksemburgist TBB AS-s asuvale kontole. Vastupidi, X on väga rahul

MB (M) vastusega, et F riskiaste on keskmine ning jagab TSile juhiseid, mida viimane MBle makse

selgituseks kirjutama peab. Ometi kõigest 3 minutit hiljem pärast vestluse lõpetamist TSiga helistab X

Cle ning annab teada, et esialgne vastus on eitav, millele C sisuliselt vastab „ei, siis ei“. Ülaltoodu

tähendab, et X ja C vestlus ei ole tõenäoliselt CU raha liigitamisega seotud. Kohtukolleegiumi

veendumusel nimetatud vestluse näol on tegemist süüdistatavaid õigustava tõendiga, millele

prokuratuur ei ole mitte mingisugust tähelepanu pööranud. Ringkonnakohus meenutab, et sõltumata

14.03.2019 X poolt Cle antud esialgsest eitavast vastusest ning C reaktsioonist „ei siis ei“, andis siiski

C Xle laenu, mis jõudis viimaseni 19.03.2019. Viidatud vestlus paralleelselt toimuvate sündmuste

kontekstis viitab üheselt ebaõiguskokkuleppe puudumisele süüdistatavate vahel. X enda aktiivsus ning

oma pädevuse kuritarvitamine CU huvides ei tähenda, et C on oodanud temalt vastusooritust ning see

on seotud tema poolt antava laenuga.

13.3. Sarnaselt maakohtuga ei ole ka ringkonnakohus leidnud ühtegi tõendit, et C oleks üldse teadlik, et

CU viib oma investeeringud Luksemburgist mujale ja selleks kasutatakse TBB AS-s asuvat kontot.

Viiteid sellistele tõenditele ei leidu ka prokuratuuri apellatsioonis. Et prokuratuuri vastuväited

maakohtu sellistele järeldustele taanduvad elulise mitteusutavuse kriteeriumile, juhib ringkonnakohus

tähelepanu, et ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see

arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille

kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta

endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku

enda siseveendumusega (RKKKo nr 3-1-1-10-11, p 26; 3-1-1-114-13, p. 10). Selliselt eksisteerib

kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlus süüdistatavate süüdiolekus neile inkrimineeritud kuritegudes, mis

tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada nende kasuks.

14. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi prokuratuuri apellatsioonis nimetatud rikkumist ega

KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-

345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 07.11.2023. a otsuse X ka C suhtes muutmata ja

esitatud apellatsiooni rahuldamata.

15. Süüdistatavate kaitsjad esitasid taotlused apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks Eesti

Vabariigilt. Kuivõrd kriminaalasjas esitas apellatsiooni prokuratuur, siis kuuluvad süüdistataval

apellatsioonimenetluses tekkinud kulud KrMS § 185 lg 1, 2 kohaselt väljamõistmisele Eesti Vabariigilt.

15.1. X kaitsja vandeadvokaat A. Pilv palub Xle hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu kogusummas

6930,82 eurot. Taotlus sisaldab tasu 29 tunni 54 minuti õigusabi osutamise eest tunnihinnaga 190 eurot

tund (millele lisandub käibemaks) ehk kokku 6 930 eurot 82 senti. Taotluses on eraldi märgitud

toimingutele kulunud aeg (mh otsusega tutvumine, suhtlus kliendiga, kirjalike seisukohtade

koostamine, ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks jmt). Ringkonnakohus selgitab, et valitud kaitsjale

makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on

mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult

ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2.

detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha

järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse,

millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas

osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-

1-1-58-15, p 14). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

14(15)

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja tunnihind 190 €, millele lisandub käibemaks on põhjendatud ning

varasemas kohtupraktikas aktsepteeritud. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonimenetlus ei

olnud mahukas. Prokuratuuri apellatsioonis sisuliselt paluti tõendite ümberhindamist ning samade

tõendite alusel X süüdimõistmist. Prokuratuuri apellatsiooni arutati ühel kohtuistungil vähem kui 2

tunni vältel. Kohtumenetluse poolte seisukohad rajanesid suuresti juba esimese astme kohtu menetluses

välja kujunenud positsioonidel. Selliselt leiab kohtukolleegium, et ettevalmistus ringkonnakohtu

istungiks koos kirjalike seisukohtade koostamisega ei saa ületada 8 tundi. Kui sellele ajale liita

tutvumist maakohtu otsusega ning prokuratuuri apellatsiooniga, nõupidamisi kliendiga ning

kaassüüdistatava kaitsjaga, kohtuistungile kulunud aega, siis mõistlikuks ajaks, mis kulus kaitsjal

apellatsioonimenetlusele, lugeda tuleb 16 h (190 x 16 = 3040 + 22%KM (668,8) = 3 708,8). Selliselt

tuleb Eesti Vabariigilt X kasuks välja mõista mõistliku suurusega menetluskulu summas 3 708,8 €.

15.2. C kaitsja vandeadvokaat E. Muna taotluse kohaselt kokku moodustab süüdistatava C

apellatsioonimenetluse õigusabikulu 3 589,85 eurot (koos käibemaksuga). Süüdistatava õigusabikulud

on kandnud T. Kuna T OÜ on käibemaksukohustuslane ning saab käibemaksu maha arvata, taotletakse

kulu hüvitamist ilma käibemaksuta, s.o summas 2 942,50 eurot. Süüdistatavale on vandeadvokaat

Elmer Muna osutanud õigusteenust perioodil 01.11.2023 - 31.12.2023 tunnihinnaga 170 €/h (ilma

käibemaksuta) ning alates 01.01.2024 tunnihinnaga 195 €/h (ilma käibemaksuta). Taotluse kohaselt on

apellatsioonimenetluses kaitsja ajakuluks on 15,25 h. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja taotletud

tunnihind, kui ka ajakulu on mõistliku suurusega ning apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu

kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt.

Taotluses palutakse õigusabikulud välja mõista Eesti Vabariigilt C kasuks. Isiku õigus nõuda

kriminaalmenetluse kulu hüvitamist ei olene sellest, kas ta on kandnud kriminaalmenetluses tekkinud

kulud ise või on seda tema eest ja huvides teinud keegi teine. Seejuures pole ka oluline, isikul lasub

tema eest menetluskulu tasunud isiku ees kohustus need kulud hüvitada või mitte (RKKK 1-19-9061, p

15). Selliselt tuleb Eesti Vabariigilt C kasuks välja mõista mõistliku suurusega menetluskulu summas 2

942,5 €.

Allkirjastatud digitaalselt

15(15)