2-23-1543/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Gea Lepik ja Maris Kuurberg

Määruse kuupäev

17. september 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-1543

Tsiviilasi

X hagi Y vastu elatise vähendamise nõudes

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 16.08.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja: Y (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja W ja lepingulised esindajad advokaadid Helen

Hääl ning Andra Olm

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 16.08.2023 määrus jätta menetluskulude jaotuse otsustuse

(resolutsiooni punkt 2) osas muutmata. Ülejäänud osas (resolutsiooni punkt 1) on

sama määrus edasi kaebamata jõustunud.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja, isa) esitas 28.01.2023 Harju Maakohtule hagi W (ema) vastu elatise

vähendamise nõudes. Hageja palus muuta kohtu 31.01.2023 nõudmisel hagiavalduse

31.01.2023 täienduses kostjaks Y (laps). Hageja täpsustas, et palub vähendada hageja ja ema

2 (3)

vahel 15.05.2018 sõlmitud notariaalse kokkuleppe punkti 2.1 alusel lapsele makstava elatise

suurust selliselt, et alates 01.02.2023 on lapsele tasumisele kuuluva igakuise elatise suurus

295,33 eurot kuus. Hageja lisas hagile notariaalse kokkuleppe.

2. Maakohus võttis hagi 07.02.2023 määrusega menetlusse.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

Hageja ja kostja seadusliku esindaja (ema) vahel on sõlmitud 09.03.2012 notariaalne lapse

elukoha määramise, lapsele elatise maksmise ja lapsega suhtlemise korra kokkulepe.

15.05.2018 sõlmisid samad pooled notariaalselt lapsele elatise maksmise ja lapsega suhtlemise

korra kokkuleppe muutmise kokkuleppe ja hageja andis nõusoleku lapse perekonnanime

muutmiseks. Kostjalt kui soodustatud isikult notariaalse lepingu mõistes ei ole võimalik nõuda

tema esindajaga sõlmitud kokkuleppe muutmist. Vaidlus lepingu muutmise üle saab toimuda

lepingu osapoolte vahel, kelleks on hageja ja ema.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Maakohus tegi 16.08.2023 määruse (vaidlustatud määrus), millega jättis hagi läbi

vaatamata (p 1) ja menetluskulud poolte endi kanda (p 2).

4.1. Maakohus põhjendas, et poolte esitatu kohaselt ei ole hagejalt elatist kohtulahendiga välja

mõistetud. Hageja tasub kostjale elatist lapsevanemate vahel sõlmitud lepingu alusel.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 kohaldub üksnes kohtulahendiga välja

mõistetud perioodiliste maksete, sh kohtuotsusega välja mõistetud või kohtu kinnitatud

kompromissi alusel tasutava elatise kohta. Kohtuvälise kokkuleppe muutmist ega lõpetamist

see norm ei reguleeri. Hagejalt ei ole kostja kasuks kohtulahendiga elatist välja mõistetud ega

kohtulikku kompromissi kinnitatud. Hageja ei saa nõuda kohtulahendi muutmist viidatud sätte

alusel. Kohus asus seisukohale, et elatise vähendamise nõudes esitatud hagi on rahuldamise

perspektiivita. Kohtulahend elatise välja mõistmiseks puudub. Kohus jättis hagi TsMS § 423 lg

2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

4.2. Olukorras, kus vanemad on leppinud kokku lapsele makstava elatise suuruses ja elatise

suurust mõjutavad asjaolud on oluliselt muutunud, võib see anda alust öelda

ülalpidamiskokkulepe kui kestvusleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 alusel

erakorraliselt üles mõjuval põhjusel. Seejuures võib elatise suurust mõjutavate asjaolude

muutumine anda alust öelda leping üles ka üksnes osaliselt. Vanemate vahelise

ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemiseks ei pea ülalpidamist andma kohustatud vanem pöörduma

kohtu poole. Seda saab VÕS § 195 lg 1 järgi teha ülesütlemisavalduse esitamisega teisele

vanemale. Kohustatud vanem (võlgnik) saab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi, kui sellise kokkuleppe alusel on alustatud täitemenetlust. Kohustatud vanem saab tugineda

ülalpidamiskokkuleppe osalisele või täielikule ülesütlemisele.

4.3. Menetluskulude jaotamisel maakohus viitas TsMS § 168 lg-le 2 ning otsustas kohaldada

TsMS § 164 lg-t 1, mille alusel jättis kulud poolte endi kanda. Kohus leidis, et aluse kulude

jaotamiseks õigluse kaalutlusel teisiti kui TsMS § 164 lg 1 tuleneva järgi, võiks anda eelkõige

menetlusosalise õiguste ilmne kuritarvitamine hagi esitamisel vm menetlustoimingute

tegemisel, millega on kaasnenud menetluskulude suurenemine. Selliseid asjaolusid käesoleval

juhul ei esine. Hagi sisulisel lahendamisel oleksid pooled pidanud oma menetluskulud ise

kandma. Menetluskulude teisiti jagamine ei ole põhjendatud ka hagi läbi vaatamata jätmisel.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

5. Kostja esitas 30.08.2023 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osas,

millega kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2). Kostja palub teha uue

määruse, millega jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Määruskaebusega seotud

menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

3 (3)

5.1. Kostja põhjendas, et menetluskulude poolte endi kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane.

Kostja on alaealine laps. Tegemist on pahatahtliku käitumisega hageja poolt. Õiglane lahendus

oleks, et hageja vastutab üksinda kõikide menetluskulude eest, mis ta kostja vastu esitatud

perspektiivitu hagiga põhjustas. Kostja ei tohiks majanduslikku kahju kanda.

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja sellele vastamiseks.

6.1. Hageja vaidles kaebusele vastu. Hageja märkis, et emaga ei ole kokkuleppe muutmine

kohtuväliselt õnnestunud, mistõttu ei olnud muud varianti kui pöörduda kohtu poole. Hageja

hages kostjat kohtu ettekirjutuse pärast. Hageja esitas esialgse hagi ema vastu.

7. Maakohus

kaebust

ei

rahuldanud

ja

edastas

selle

lahendamiseks

Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatava määruse resolutsiooni punkt 2 tuleb vastavalt TsMS

§ 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätta muutmata ja hageja määruskaebus rahuldamata.

9. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu

määruse õigsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu määruses

üksnes menetluskulude jaotust, millega jäeti kulud poolte endi kanda (p 2). Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu määrust üksnes nimetatud osas. Kostja ei ole maakohtu määrust

vaidlustanud hagiavalduse läbi vaatamata jätmise osas (p 1). Seega on maakohtu määrus

TsMS § 456 lg 4 teise lause (koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja TsMS § 466 lg 3 esimese

lausega) alusel jõustunud osas, millega maakohus jättis hagiavalduse läbi vaatamata.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega menetluskulude jaotamisel

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 164 lg-t 1 ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.

11.1. Menetluskulude jaotamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse, mille peamine kriteerium on

õiglus. Antud juhul sai maakohus kulude jaotamisel valida TsMS § 168 lg 2 ja § 164 lg 1

kohaldamise vahel. TsMS § 168 lg 2 käsitleb kulude jaotust hagi läbi vaatamata jätmisel ja

TsMS § 164 lg 1 mh elatisvaidluse lahendamisel. Mõlema sätte kohaldamisala on avatud.

Menetluslik olukord vastab TsMS § 168 lg-le 2, aga tsiviilasja sisu TsMS § 164 lg-le 1.

Maakohtu põhjendusest on aru saada, et TsMS § 164 lg 1 tagab antud juhul kulude õiglase

jaotuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (vt ka TlnRnKm 12.05.2023, 2-22-18757 p-d 8-

8.2). Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei käitunud hageja hagi esitades pahatahtlikult ega

eksitanud kohut. Vaidlustatud hagi läbi vaatamata jätmise määruse tegemise aluseks olevad

asjaolud esitas hageja hagis ja selle täiendustest juba ennem hagi menetlusse võtmist.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid

rahaliselt kindlaks määrata. Maakohus ei andnud pooltele kulunimekirjade esitamise ja neile

vastamise tähtaegu, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus. Kui menetluskulude jaotus peaks

muutuma, tuleb maakohtul pooltele määrata vastavad tähtajad.

13. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)