1-24-2512/24 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2024, Viljandi kohtumaja, Viljandi, Posti 22

Kriminaalasja number

1-24-2512 (kohtueelses menetluses nr 23284050141)

Kriminaalasi

Mait Põder süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi

üldmenetluses

Kohtunik

Aivar Hint

Kohtuistungi sekretär

Kätlin Lumi

Prokurör

ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa

Süüdistatav

Mait Põder

isikukood: 38906116027;

elukoht: XXX, , XXX;

töökoht: XXX;

karistatus: varem Eesti Vabariigis kriminaalkorras

karistamata isik;

tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikut (riigi õigusabi korras)

RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 309 lg 3, § 311, § 312, § 313, kohus

otsustas:

1. Tunnistada Mait Põder süüdi karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 järgi kvalifitseerides

tema teo KarS § 120 lg 1 koosseisu I alternatiivina s.o tapmisega ähvardamine, kui on alust

karta ähvarduse täideviimist. Mõista Mait Põdrale KarS § 120 lg 1 alusel karistuseks

rahaline karistus 250 (kakssada viiskümmend) päevamäära, s.o 9425 (üheksa tuhat

nelisada kakskümmend viis) eurot.

KarS § 73 lg 1 ja lg 2 alusel määrata, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus

100 (ükssada) päevamäära, s.o 3770 (kolm tuhat seitsesada seitsekümmend) eurot ning

ülejäänud rahaline karistus, s.o 150 (ükssada viiskümmend) päevamäära s.o 5655 (viis

tuhat kuussada viiskümmend viis) eurot jääb tingimisi kohaldamata. KarS § 73 lg 3 alusel

määrata Mait Põdrale katseaeg 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud ning mõistetud rahalise

karistuse osa 150 (ükssada viiskümmend) päevamäära s.o 5655 (viis tuhat kuussada

viiskümmend viis) eurot ei pöörata täitmisele, kui Mait Põder ei pane katseajal toime uut

tahtlikku kuritegu.

KarS § 66 lg 1 alusel määrata Mait Põdrale koheselt ärakandmisele mõistetud rahaline

karistus 3770 (kolm tuhat seitsesada seitsekümmend) eurot tasumisele ositi 1 (ühe) aasta

jooksul mitte vähem kui 314 (kolmsada neliteist) eurot 17 senti kuus järgmiselt: 1) alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuise rahalise karistuse osa 314,17 eurot

tasumine, kuni rahalise karistuse täieliku tasumiseni; 2) igas kuus tasutava rahalise

karistuse osa tasumistähtaeg kuu 25. kuupäev; 3) tähtaegselt kohtu määratud rahalise

karistuse osa tasumata jätmisel või kokkuvõttes tasumise graafikujärgse võlgnevuse

korral, lugeda tähtaeg saabunuks rahalise karistuse tasumisele tervikuna.

Rahaline karistus tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele

EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE522200221013264447 (Swedbank AS) või

EE401700017002872300 (Luminor Bank AS) või EE957700771001523585 (AS LHV Pank),

märkides ära viitenumbri 9992440001932 ning selgituse „Mait Põder, otsus nr 1-24-2512,

rahaline karistus“. Ositi täitmiseks määratud rahaline karistus loetakse täidetuks ja otsust

kohtutäiturile täitmisele pööramiseks ei saadeta, kui süüdimõistetu on rahalise karistuse

osamaksete rahasummad tähtaegselt tasunud Eesti Vabariigile.

2. KarS § 78 p 1 alusel algab katseaeg kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 28.08.2024.

3. Kriminaalmenetluse kulude osas:

KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista süüdimõistetult Mait Põdralt riigi tuludesse sundraha

1230 eurot ja riigi õigusabi tasu 878,40 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata riigi

tuludesse väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud kokku summas 2108,40 eurot

tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni, igas kuus tasutava menetluskulu osa 175,70 eurot

tasumistähtaeg on kuu 25. kuupäev. Tähtaegselt kohtu määratud menetluskulu osa

tasumata jätmisel või kokkuvõttes tasumise graafikujärgse võlgnevuse korral, lugeda

tähtaeg saabunuks menetluskulu tasumisele tervikuna.

Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE522200221013264447

(Swedbank AS) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS) või

EE957700771001523585 (AS LHV Pank), märkides ära viitenumbri 99924700023445 ning

selgituse „Mait Põder, otsus nr 1-24-2512, menetluskulu“. Ositi täitmiseks määratud

kriminaalmenetluse kulud loetakse täidetuks ja otsust menetluskuludes kohtutäiturile

täitmisele pööramiseks ei saadeta, kui süüdimõistetu on rahasummad tähtaegselt tasunud

Eesti Vabariigile.

Rahuldada vandeadvokaat Mart Sikuti kohtumenetluses riigi õigusabi ja sellega

seonduvate kulude hüvitamise taotlus ja välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks

eraldatud vahenditest Sikuti Advokaadibüroo kasuks 783,24 eurot (s.h käibemaks 141,24

eurot) vandeadvokaat Mart Sikuti poolt süüdimõistetu Mait Põdra kaitsjana riigi õigusabi

korras osutatud õigusabi eest.

4. Kohtuotsuse avalikustamise osas:

Jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel KrMS § 4081 lg 2 alusel mitte avalikustada

kohtulahendis süüdimõistetu ja kannatanu elukohti ning kannatanu ja tunnistajate nimed

ning muud isikuandmed asendada initsiaalide või tähemärkidega.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool, kes kohtuotsusega ei nõustu, esitada

apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule

kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks

kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise

soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus

olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamisest soovist teatanud.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon

esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on põhjendustega kohtuotsus

kättesaadav Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kantseleis 13. september 2024.a.

Apellatsiooniõigusest loobumisel jõustub käesolev kohtuotsus ilma asjaolusid kirjeldamata

ja põhjendusteta.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

1. Süüdistus ja kvalifikatsioon

Mait Põtra (Põder) süüdistatakse selles, et tema 02.07.2023 pealelõunasel ajal Viljandi

maakonnas Mulgi vallas Kamara bussipeatuse juures ähvardas relvataolise esemega 12-aastast

M.E-d (M.E), suunates relvataolise eseme M.E-le otsaette. Ähvarduse tagajärjel tundis M.E suurt

hirmu ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Mait Põder oli kannatanule tundmatu,

ärritunud ning hoidis relvataolist eset kannatanu otsaees.

Seega pani Mait Põder toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tervisekahjustuse

tekitamisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist.

2. Kohtus uuritud tõendid ja kohtumenetluse poolte seisukohad

2.1. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi isikulisi tõendeid: kuulati üle alaealine kannatanu

M.E, alaealise kannatanu seaduslik esindaja G.C, tunnistajad S.S, F.J ja Z.G ning süüdistatav

Mait Põder.

2.2. Kohtuliku uurimise käigus avaldatud ja uuritud kirjalikeks tõenditeks olid:

- karistusregistri õiend;

- väljatrükk Maksu- ja Tolliameti maksukohuslaste registrist ja teatis keskmise päevasissetuleku

kohta tõend maksustatava tulu kohta ja teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku kohta;

- taotlused riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja

riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise määrus.

2.3. Poolte seisukohad:

Prokurör leidis, et Mait Põdra süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokurör

taotles Mait Põdra süüditunnistamist KarS § 120 lg 1 järgi ja karistamist rahalise karistusega 300

päevamäära, s.o 11300 eurot (keskmise päevamäära suurus 37,70 eurot). Lisaks taotles prokurör

Mait Põdralt välja mõista menetluskulud ja määrata KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude

tasumine ositi ühe aasta jooksul.

Süüdistatav Mait Põder ei tunnistanud kohtuistungil ennast süüdi temale inkrimineeritud kuriteos

KarS § 120 lg 1 järgi ja palus teha õiglane otsus. Ta ei ole kedagi relvaga sihtinud ega

ähvardanud.

Süüdistatava kaitsja leidis, et Mait Põdra süü ei ole usaldusväärselt tõendatud, mistõttu taotles

Mait Põdra õigeksmõistmist temale süüksarvatud teos. Kaitsja leidis, et ühestki ütlusest ei tule

välja, et Mait Põder oleks kedagi ähvardanud. Kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused tuleb

tõlgendada süüdistatava kasuks. Menetluskulud palus kaitsja jätta riigi kanda. Alternatiivselt

leidis kaitsja, et taotletud karistus on liialt karm, kuna tegemist on xxxxx alaealise lapse isaga ja

ka elukaaslasel on xxx last, keda Mait Põder toetab.

3. Kohtu seisukoht süüdistuse osas

3.1. Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt,

leiab, et Mait Põder tuleb süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseerides tema teo KarS §

120 lg 1 koosseisu I alternatiivina s.o tapmisega ähvardamine, kui on alust karta ähvarduse

täideviimist. Eeltoodud seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt.

3.2. KarS § 120 lg 1 sätestab kriminaalkorras vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse

tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on

olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Süüdistatavale Mait Põdrale esitatud süüdistus seisneb KarS § 120 lg 1 järgi kannatanu M.E

ähvardamises relvataolise esemega ja selle suunamises kannatanule otsaette, millega süüdistatav

pani kannatanu suhtes toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise.

3.3. Kohus märgib, et kohtumenetluse poolte vahel on tekkinud vaidlus selle üle, kas süüdistatav

on süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas relvataolise eseme suunanud kannatanule otsaette ning

kas kannatanu M.E ja süüdistatava Mait Põdra ütlusi saab pidada usaldusväärseks tõendiks.

Lisaks on vaidlusaluseks küsimuseks ka kannatanu seadusliku esindaja, tunnistajate S.S-i, F.J-i

ning Z.G ütluste usaldusväärsus.

3.4. Kohtuistungil 13-aastase kannatanu M.E poolt antud ütlustest nähtub, et ta on kohtunud

süüdistatava Mait Põdraga süüdistuses märgitud ajal s.o 02. juulil 2023.a. Hepa tankla lähedal

asuvas bussipeatuses, kus ta viibis koos oma sõpradega S.S-i ja F.J-iga. Sel hetkel ta

süüdistatavat ei tundnud. Viidatud päeval, enne kohtumist süüdistatavaga mängis kannatanu

koos oma sõpradega tühja plekkpurgiga jälgides, kui kaugele võib lennata tühi plekkpurk

mööduvatest autodest tekkiva õhuvoolu tagajärjel. Selleks asetasid nad energiajoogi tühja

plekkpurgi kõnnitee äärekivile. Taolist tegevust olid nad korranud kolme mööduva auto puhul,

kui sündmuskohale saabus musta värvi sõiduautoga BMW süüdistatav, kes ise sõidukit ei

juhtinud. Sõidukit juhtis naisterahvas, kes autost ei väljunud. Süüdistatav väljus sõidukist ja

koheselt suundus kiirel sammul kannatanu M.E juurde. Ta oli kurja näoga ja karjus midagi

kannatanule ning tal oli käes relv, mis meenutas kannatanule püstolit Glock 18. Relv oli metallist

ning süüdistatav suunas selle kannatanule otsaette ja hoidis seda kannatanu laubast 10 cm

kaugusel. Kannatanu lükkas relva eemale, et süüdistatav päästikut ei vajutaks, kuid meesterahvas

tõstis relva uuesti tagasi tema otsa ette ja hoidis relva nii umbes 4 minutit. Kannatanul tekkis

hirm, kuna ta teadis, et relvast väljuv kuul võib tungida läbi kolju ja ta võib nii surma saada.

Süüdistatava tegevust nägid pealt S.S ja F.J, kes viibisid kannatanust umbes 2-3 meetrit eemal.

Mingil hetkel lõpetas süüdistatav kannatanu ähvardamise ja ütles kannatanule ja tema

kaaslastele, et tõmmake nahhui, millest kannatanu sai aru, et süüdistatav käskis neil lahkuda.

Peale juhtunut läksid nad ära koju, tema jooksis ja sõbrad sõitsid ratastega. Seejärel sõitis

sündmuskohalt ära ka musta värvi BMW-sse istunud süüdistatav. Kui süüdistatav kannatanust,

S.S-ist ja F.J-ist autoga möödus, siis tegi ta nende suunas käega laskmist imiteerivaid liigutusi,

kusjuures sel hetkel süüdistataval enam relva käes ei olnud. Kannatanu jõudis koju umbes poole

tunniga ning rääkis toimunud sündmusest oma emale. Süüdistatava poolt relvaga ähvardamise

tagajärjel kannatanul tekkinud hirmutunne jäi kestma ka kodus, kuna kannatanu ei soovinud

kodunt väljuda, kartes süüdistatavaga uuesti kohtuda.

3.5. Kannatanu M.E ütlustega kattuvad kannatanu seadusliku esindaja G.C ütlused, kelle

ütlusi saab käsitleda iseseisva tõendina KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Kuigi G.C ise sündmuskohal

ei viibinud, sai ta teada kannatanu ähvardamisest vahetult pärast seda, kui kannatanu

eelkirjeldatud sündmusest kodus oma emale s.o G.C-le rääkis. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt

tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise

isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu

vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel

tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohus leiab, et kannatanu

seadusliku esindaja G.C ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt lubatavaks tõendiks, kuna

kannatanu rääkis talle juhtunust vahetult pärast sündmuse toimumist. Nii kannatanu kui ka

kannatanu seadusliku esindaja ütlustest tuleneb, et kui kannatanu oli koju jõudnud, siis rääkis ta

oma emale koheselt sellest, kuidas talle pandi relv otsaette ja teda sellega ähvardati - seega

vahetult pärast sündmuse toimumist. Kannatanu jõudis sündmuskohalt koju umbes poole tunni

jooksul pärast sündmust. Koju jõudes oli M.E täiesti endast väljas, nuttis ning rääkis et ta oleks

peaaegu surma saanud. Eelmärgitu kinnitab, et kannatanu oli sündmusest rääkides veel tajutu

mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kannatanu M.E ja kannatanu seadusliku

esindaja G.C ütlused kattuvad täielikult kannatanuga toimunud sündmuse ajas, kohas ning

süüdistatava poolt kannatanu relvaga ähvardamise asjaoludes ning kannatanut ähvardanud isikus,

samuti sündmusele eelnenud ja järgnenud asjaoludes.

Lisaks eeltoodule tuleneb kannatanu seadusliku esindaja G.C ütlustest, et pärast seda, kui ta oli

oma pojalt (s.t kannatanult) tema relvaga ähvardamisest teada saanud, siis ta teatas sellest

koheselt oma elukaaslasele ning kannatanu poolt antud isikukirjelduse ning Facebookis oleva

foto järgi tundsid nad ära, et teo toimepannud isikuks on süüdistatav Mait Põder. Kui G.C

elukaaslane helistas süüdistatavale ja toimunu kohta aru päris, siis oli süüdistatav väitnud, et ta ei

viibi üldse Eestis, et on Lätis ja tema ei tea midagi. Seepeale kirjutas G.C tanklas töötavale

endisele kolleegile, kellelt selgus, et Mait Põder oli mõni aeg tagasi viibinud tanklas. Pärast seda

andis kannatanu seaduslik esindaja toimunud sündmusest teada politseile.

3.6. Kannatanu M.E ütlused tema suhtes relvataolise esemega ähvardamise osas riimuvad

alaealiste tunnistajate S.S-i ja F.J-i ütlustega. Seejuures nähtub 13-aastase tunnistaja S.S-i

kohtuistungil antud ütlustest, kuidas nad eelmisel suvel olid kolmekesi – tema, F.J ja M.E

Mõisaküla teeristi lähedal olevas bussipeatuses ning metallpurk veeres teepeale, mille peale M.E

läks seda ära võtma. Seejärel sõitis musta värvi auto BMW Hepa tanklast nende juurde. Autot

juhtis naisterahvas ja kõrvalistmelt tuli välja meesterahvas, kes oli kurja olekuga ning kellel oli

püstol käes, mis oli musta värvi. Ta pani püstoli M.E otsaesisele väga lähedale - paari sentimeetri

kaugusele. Seejuures see mees karjus midagi. Ta oli kuri M.E peale. Tunnistaja ütlustel oli M.E

šokis sellest, et relva tema otsaees hoiti ja ka tunnistajale oli see olukord šokeeriv. Mingil hetkel

M.E tõstis käe ja lükkas selle relva ära. Siis lasi see meesterahvas relva alla. Tunnistajale tundus,

et see mees võis olla alkoholi tarvitanud, kuna ta tuikus. Tunnistaja ei mäleta, kaua

relvahoidmine M.E otsaees toimus. Pärast seda, kui meesterahvas läks autosse tagasi, siis sõitis

see auto Mõisaküla suunas. Nemad läksid bussipeatusest ära, sealjuures M.E jalgsi ja tunnistaja

S.S ning F.J ratastel. Kui auto neist möödus, siis oli meesterahva sõrm suunatud nende poole.

Alaealine tunnistaja F.J on rääkinud, et ta on 15-aastane ning eelmise aasta suvel oli ta koos

oma sõprade S.S-i ja M.E-ga Mõisaküla teeristi bussipeatuses. Eelnevalt olid nad käinud tanklas

ja ostnud endale juua. Nad ajasid juttu ja M.E-l kukkus joogipurk maha ja veeres tee peale. Kuna

auto tuli, siis ei läinud ta kohe sellele järele. M.E tõi purgi ära ja seejärel sõitis nende juurde

musta värvi auto BMW X5. Autot juhtis naisterahvas ja auto kõrvalistmelt väljus meesterahvas,

kes hakkas agressiivselt kõndima M.E suunas, tal oli käes tulirelv, mis nägi kuju poolest välja

nagu Glock seeria relv. Ta tõstis relva üles ja küsis poistelt vihase hääletooniga, et miks nad

loobivad plekkpurke tee peale. Seejärel suunas meesterahvas relva M.E lauba peale. Ta hoidis

relva sellises asendis 20-25 sekundit. M.E oli hirmunud ja seda oli tema näost näha. Tunnistaja

ütlustel olid ka tema ja S.S hirmunud ja nad ei öelnud süüdistatavale midagi. Olukord lõppes

sellega, et meesterahvas karjus poistele, et minge minema siit, ta ei taha neid enam näha seal.

Seejärel lahkusid tunnistaja ning S.S jalgratastel ning M.E jalgsi sündmuskohalt Mõisaküla

suunas. Tunnistaja pani tähele, et tulirelvaga ähvardanud meesterahvas kõikus natuke, millest

tunnistaja järeldas, et meesterahvas oli alkoholijoobes.

3.7. Riigikohtu otsuses nr 1-18-1247 p 37 leitakse, et isikulise tõendiallika ütluste

usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu

tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on

erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi.

Lisaks on kohtupraktikas tõdetud (RKKK 21.12.2015 nr 3-1-1-100-15 p 16), et tõendi

tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab

uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taas esitada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud

näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja

elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas

antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste

sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see

riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13,

p 13).

3.8. Kohtu hinnangul on kannatanu M.E ütlused tema suhtes relvataolise esemega ähvardamise

toimepanemise kohta detailsed ja selged ning riimuvad olulises osas koos temaga sündmuskohal

viibinud alaealiste tunnistajate S.S-i ning F.J-i ütlustega. Nii kannatanu kui tunnistajate S.S-i

ning F.J-i ütlustest tuleneb üheselt, et ajal, kui nad viibisid Mõisaküla teeristis olevas

bussipeatuses, siis sõitis nende juurde musta värvi sõiduauto BMW, mida juhtis naisterahvas.

Autost väljus meesterahvas, kes tundus alaealistele olevat kuri ja agressiivne, ning läks

kannatanu juurde ja suunas temale relva (püstolit meenutava relvataolise eseme) kannatanule

otsaette. Nii kannatanul kui ka tunnistajatel S.S-il ning F.J-il tekkis meesterahva käitumise tõttu

hirm. Kannatanu ütlused süüdistusaktis kirjeldatud ajal ja kohas toimunud relvataolise esemega

ähvardamise ning pärast eelmärgitud tegu järgnevate sündmuste osas kattuvad tema seadusliku

esindaja G.C ütlustega.

Kaitsja on toonud välja, et kannatanu ütlused ei riimu alaealiste tunnistajate S.S-i ning F.J-i

ütlustega selles, kuidas sündmuskohalt ärasõidul tegi süüdistatav käega ja ilma relvata nende

suunas mahalaskmise liigutusi, sihtides sõrmega. Kohus leiab, et tõepoolest on kannatanu ja

eelpool märgitud tunnistajad süüdistatava käitumist sündmuskohalt ärasõidul kirjeldanud mõneti

erinevalt. Näiteks, kui kannatanule jäi mulje, et süüdistav tegi eelpool kirjeldatud

mahalaskmisliigutusi sihtides teda ja tema kaaslasi sõrmega, siis tunnistaja S.S-i ütlustest nähtub

üksnes see, et kui auto mööda sõitis, siis meesterahva sõrm oli suunanud nende suunas.

Tunnistaja F.J-i ütlustest aga kannatanu ja tunnistaja S.S-i eelpool kirjeldatud asjaolusid ei nähtu.

Samuti on kannatanu ja tunnistajad S.S ning F.J mõneti erinevalt kirjeldanud sündmusi enne

süüdistatava saabumist sündmuskohale. Näiteks on rääkinud kannatanu, et nad mängisid koos

tema sõpradega energiajoogipurgiga, asetades selle tee äärekivile ja jälgides kuidas metallist

purk liigub õhuvoolu survel vahetult pärast sõidukite möödumist. Tunnistajad F.J räägib aga

sellest, kuidas kannatanul kukkus tanklast ostetud Coca-Cola purk maha ja veeres teepeale ning

kannatanu tõi selle purgi ära. Tunnistaja S.S purgiga mängimist eitab, samas kinnitab, et

sündmuskohal oli mingi metallpurk, mis veeres teepeale ja kannatanu läks seda ära võtma.

Kohus leiab, et kannatanu ning tunnistajate S.S-i ja F.J-i ütlused täielikult ei riimu ja ütlustes on

üksikuid, kuid mitteolulisi ebakõlasid just sündmuste kirjeldustes, mis puudutavad sündmusi

enne süüdistatava sündmuskohale saabumist ja pärast tema poolt sündmuskohalt lahkumist.

Eelmärgitu tõttu aga ei ole põhjust kohtu hinnangul kannatanu ja tunnistajate S.S-i ning F.J-i

ütlusi pidada ebausaldusväärseteks. Kuigi kaitsja väidab, et kannatanu ja eelpool märgitud

alaealised tunnistajad on sündmuste kirjeldamises omavahel kokku leppinud ja ütlustes relvaga

ähvardamise kohta avaldanud väljamõeldisi, siis kohtu hinnangul kannatanu ja alaealiste

tunnistajate ütlustes esinevad mõned vastuolud süüdistust otseselt mittepuudutavates asjaoludes

just kinnitavadki nende ütluste usaldusväärsust. On mõistetav, et erinevad isikud kirjeldavadki

sündmusi mõnevõrra erinevalt. Kuid oluline on see, et kannatanu ja alaealiste tunnistajate S.S-i

ja F.J-i ütlused üldjoontes riimuvad kannatanu suhtes relvataolise esemega ähvardamise

asjaolude kirjeldamisel.

Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-104-16, p-s 5 selgitanud, et ei ole välistatud olukord, kus alla

neljateistaastane kannatanu on mõjutatav teda ümbritsevatest, s.h ka tema suhtes

menetlustoiminguid tegevate isikute tegevusest. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel

tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmustest

või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKK nr 3-1-1-73-15, p 21).

Seejuures peab arvestama, et teatud juhtudel võib ütluste ebausaldusväärsuse väljenduseks olla

ka nende liigne sarnasus (nn õpetatud vastused, tõendiallika vanust arvestades talle mitteomaste

terminite kasutamine jne.).

Kohus ei tuvastanud alla neljateistaastase kannatanu M.E ütlustes asjaolusid, mis oleksid võinud

mõjuda tema mälupildile sündmustest. Kannatanul isiklikud suhted süüdistatavaga puuduvad

ning kuni kuriteosündmuse toimumiseni ei olnud ta süüdistatavaga varem kohtunud. Antud juhul

ei ole ka kaitsja tähelepanu juhtinud mitte ühelegi asjaolule, mis tekitaks kahtlusi selles, et

kannatanu mälupilti on kellegi poolt mõjutatud. Seega on kaitsja väide kannatanu ja alaealiste

tunnistajate väljamõeldud ütluste kohta antud juhul tõendamata. Kohus märgib veel sedagi, et

kuna kannatanul õnnestus 02.07.2023.a. toimunud sündmuse käigus temale otsaette sunnatud

relvataoline ese käega ära lükata, siis ta tajus, et see relvataoline ese on metallist. Kannatanu on

kirjeldanud seda relvataolist eset suhteliselt põhjalikult, arvestades situatsiooni, milles ta viibis.

Ta on kohtuistungil rääkinud, et süüdistatav hoidis käes relva, mis oli musta värvi ja sarnanes

püstolile - Glock 18, ning on selgitanud, et oma teadmisi relvadest on ta saanud festivalidelt, kus

on näidatud sõjaväelaste relvi, samuti videofilmidest. Seega on kannatanul olemas teatav

ettekujutus mõnedest relvaliikidest, s.h käsitulirelvadest.

Tõsi, käsiloleva kriminaalasja menetluse vältel ei ole süüdistuses nimetatud relvataolist eset

leitud. Kuid ainuüksi asjaolu, kriminaalmenetluses ei ole kuriteo toimepanemise vahendit (kas

relva või relvataolist eset) leitud, ei välista relvataolise esemega ähvardamise fakti.

3.9. Järgnevalt hindab kohus süüdistatava ütlusi. Süüdistatav Mait Põder kinnitas kohtuistungil

antud ütlustes süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas kannatanuga kohtumise fakti, kuid eitas

kategooriliselt kannatanu ähvardamist relvataolise esemega. Süüdistatava ütluste kohaselt olid

nad koos xxxxxx Hepa tanklas, kus ta ostis xxxxxxxx vitamiinijoogi ja endale ühe õlle ja neil

oli plaan suunduda Läti piiri äärde. Enne tanklast ära sõitmist, nägi xxxxx , et kolm poissi

panevad pudeleid tee peale ning süüdistatav ja tema xxxxxxx pidasid mõistlikuks poisse

noomida ja tee pealt ära ajada. Nad sõitsid Hepa tanklast Pärnu poole, ohutussaarest ümber ja

sõitsid bussipeatusesse. Süüdistatav väljus autost ja hakkas rääkima poistest kõige väiksemaga,

keda nägi pudeleid tee peale panemas. Ta küsis poisilt, et millega tegelevad ja kas see on

mängimise koht. Lapsed vaidlesid vastu, et nemad ei ole pudeleid tee peale pannud. Süüdistatav

jäi enda seisukoha juurde kindlaks ja väitis lastele, et ta nägi täpselt oma silmaga. Ta küsis

poistelt, kus nad elavad ja kui sai teada, et nad elavad Mõisakülas, siis käskis hüpetega koju

minna ja lolli mitte mängida. Kui ta poistega rääkima läks, siis võis tal suits (s.t sigaret) sõrmede

vahel olla. Kuid ta ei oma relva ega ka relvaluba. Mait Põder väitis, et poisid on relvaga

ähvardamise loo välja mõelnud.

3.10. Kaitsja taotlusel ülekuulatud tunnistaja Z.G, kes on süüdistatava Mait Põdra xxxxxx ,

kinnitas kohtuistungil, et olles ühel päeval 2023.a. juulikuus lõuna paiku tanklas koos xxxxxxx

autos, nägid nad paarisaja meetri kauguselt poisse, kes panid klaaspudeleid maanteele. Kuna nad

leidsid, et nii teha ei tohi, siis nad sõitsid xxxxxxxxx bussipeatusesse poisse korrale kutsuma.

Kohale jõudes väljus Mait Põder autost ja noomis poisse. Tunnistaja ei kuulnud, mida Mait

Põder poistele ütles, kuna autoaken oli suletud. Kui Mait Põder autost väljus, siis tal midagi käes

ei olnud. Mait Põder oli eelnevalt alkoholi tarvitanud – ta oli kaks õlut ära joonud. Samuti rääkis

tunnistaja, et tema elukaaslast süüdistatakse poiste väljamõeldud jutu alusel.

3.11. Kohus märgib, et pooltel puudub vaidlus selles, süüdistatav Mait Põder on kannatanu M.E-

ga kohtunud süüdistusaktis kirjeldatud ajal ja kohas. Arutatava kriminaalasja vaidlusküsimus

seisneb selles, kas süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas relvataolise eseme

suunanud kannatanule otsaette.

3.12. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust kahelda kannatanu M.E ütluste usaldusväärsuses 02.

juulil 2023.a. sündmuse osas, mille kohaselt süüdistatav on kannatanut ähvardanud relvataolise

esemega. Kannatanu ütlused on kooskõlas tunnistajate S.S-i ja F.J-i ning kannatanu seadusliku

esindaja G.C ütlustega.

3.13. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on

usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas

süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel

uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes

on vastuolu tunnistajate ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad

(RKKK nr 3-1-1-25-15 p 8).

Kohus leiab vastuolu tõttu kannatanu, tema seadusliku esindaja ning tunnistajate S.S-i ning F.J-i

kohtuistungil antud ütlustega tuleb tõendikogumist välja jätta süüdistatava ütlused selle kohta, et

ta ei ole relva (ega relvataolist eset) kannatanule otsaette suunanud ja sellise teoga ei ole

ähvardanud kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega. Lisaks eeltoodule on kohtu hinnangul

vastuoluline süüdistatava ütlus, et ta ei olnud enne sündmuskohale saabumist alkoholi tarvitanud.

Tema eelmärgitud ütlus on vastuolus tunnistajate S.S-i, F.J-i ja Z.G ütlustega.

3.14. Süüdistatav on ütlustes väitnud, et autost väljudes võis tal sigaret käes olla. Tunnistaja Z.G

on aga oma ütlustega kinnitanud, et süüdistataval autost väljudes midagi käes ei olnud.

Kannatanu M.E ning tunnistajad S.S ja F.J on üheselt kinnitanud, et süüdistataval oli käes musta

värvi püstolile sarnane relv. Kannatanu ütluste kohaselt võis relv olla metallist. Kannatanu ning

tunnistaja F.J on täpsustanud, et tulirelv oli süüdistataval paremas käes ning see meenutas Glock-

tüüpi relva. Kannatanu ütlused tema ähvardamisel kasutatud relva kirjelduse osas kattuvad ka

tema seadusliku esindaja vastavate ütlustega.

Kohus märgib, et kuna kannatanu ning alaealised tunnistajad, arvestades nende vanust, on

kinnitanud üheselt, et süüdistataval oli autost väljudes püstol paremas käes ning on ka tulirelva

detailselt kirjeldanud, siis antud juhul on usaldusväärsemad kannatanu, tema seadusliku esindaja

ja alaealiste tunnistajate S.S-i ning F.J-i ütlused. Seega tuleb tõendikogumist välja jätta vastuolu

tõttu muude tõenditega tunnistaja Z.G ütlused selles, et autost väljudes süüdistataval midagi käes

ei olnud ning süüdistatava ütlused selles, et sündmuskohal autost väljudes tema relvaga kedagi ei

ähvardanud ning tal võis autost väljudes üksnes sigaret käes olla.

3.15. Oluline on veel seegi, et süüdistatava ütlustest nähtuvalt sel momendil, kui ta poistega

rääkima läks, siis ta ei olnud alkoholi tarvitanud. Kohus leiab, et ka need süüdistatava ütlused on

vastuolus tunnistajate ütlustega, kelle ütlustega on tõendatud vastupidine olukord süüdistava

seisundis. Sealjuures on tunnistaja Z.G rääkinud, et Mait Põder oli enne sündmuskohale

jõudmist ära joonud kaks õlut (tl 21). Tunnistaja S.S-i ja F.J-i ütluste kohaselt kannatanut

ähvardanud meesterahvas tuikus ja kõikus ning see võis olla tingitud alkoholijoobe seisundist (tl

36, 38). Lähtudes eeltoodust jätab kohus tõendikogumist välja süüdistatava ütlused selles, et

sündmuskohale jõudes ei olnud ta alkoholi tarvitanud.

Lisaks eeltoodule tuleb vastuolu tõttu muude tõenditega tõendikogumist välja jätta süüdistatava

ütlused ka selles, et sündmuskohal kannatanu ähvardamise ajal ta ei karjunud kannatanu ega ka

kannatanu kaaslaste S.S-i ja F.J-i peale ning ei olnud kuri ega vihane. Kannatanu ja tunnistaja

S.S-i ütlustest tuleneb, et hetkel kui süüdistatav oli tõstnud relva kannatanule otsaette, siis

süüdistatav karjus kannatanule midagi, millise sõnumi sisu kannatanu ja tunnistaja S.S ei mäleta.

Kannatanu ütlustel tuli süüdistatav tema juurde kiire astumise ja kurja näoga s.t näoilmega.

Tunnistaja S.S-i sõnul ei tulnud süüdistatav sõbralikult nende juurde, vaid oli kuri ja karjus.

Tunnistaja F.J-i ütluste kohaselt tuli süüdistatav kannatanu juurde ja küsis vihase hääletooniga, et

miks te loobite neid plekkpurke tee peale.

3.16. Kohtu seisukoht teo kvalifikatsioonis.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 1-19-1849 tehtud otsuse p-s 23 selgitanud,

et KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist,

kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega

kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele

panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib

tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes

võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine)

tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul

konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje

saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et

ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või

mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne

teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud

reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima.

Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et ähvardamine on kahju

tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele

ning ähvardamise teadvustamine võib toimuda suuliselt või kirjalikult esitatud sõnades, aga

samuti on teadvustamine võimalik ka konkludentselt – teoga, millest kahju tekkimist on võimalik

ühemõtteliselt järeldada (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5. täiendatud ja

ümbertöötatud väljaanne, lk 481, komm. 3.2.1.). Nii on tapmisähvardusena käsitatav püstoli

näitamine, noa kõrile asetamine, kägistamine jne (RKKK nr 3-1-1-57-98; nr 3-1-1-92-07 p 1.1).

Käsilolevas kriminaalasjas kohus leiab, et kuigi süüdistatav Mait Põder sündmuskohal ei

väljendanud kannatanule verbaalselt oma ähvarduse sisu, ei tähenda see, et ähvardamise

objektiivne teokoosseis ei ole realiseerunud. Antud juhul saab süüdistuse sisuks olevat tegevust –

s.t süüdistatava Mait Põdra poolt kannatanule relvataolise eseme suunamist otsaette ehk teisisõnu

relvataolise esemega sihtimist kannatanule pähe käsitleda ähvardamisena konkludentselt teoga,

millest kahju tekitamist on võimalik ühemõtteliselt järeldada.

KarS § 120 lg 1 koosseis on täidetud, kui ähvarduse sisu ehk teadvustatav kahju on tapmine,

tervise kahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine. Piiripealsete

situatsioonide hindamisel võib seetõttu osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt

esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva

teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine

(RKKK, nr 1-19-1849, p 27).

Siinkohal peab kohus peab vajalikuks analüüsida, millist tegu soovis Mait Põder toime panna.

Kohus leiab, et antud juhul selgitab teo objektiivset külge väline teopilt (RKKK nr 3-1-1-128-06,

p 6) ehk siis teisele isikule tulirelva meenutava relvataolise eseme otsaette suunamine.

Süüdistuse kohaselt Mait Põtra süüdistatakse tervisekahjustusega tekitamisega ähvardamises.

Siinjuures on kohtu hinnangul oluline, millist vahendit ja viisi süüdistatav ähvardamise

toimepanemiseks kasutas ehk teisisõnu - millisesse kannatanu keha piirkonda Mait Põder tema

käes oleva relvataolise eseme suunas.

Kuna tõendamist on leidnud, et süüdistatava objektiivse teokoosseisu moodustab relvataolise

eseme suunamine kannatanule otsaette, siis antud juhul viitab väline teopilt, et relvataoline ese,

mis antud juhul meenutab püstolit s.o tulirelva, oli suunatud kannatanule pähe ja sellise vahendi

võimalikul kasutamisel ehk ähvarduse täideviimisel võib suure tõenäosusega järgneda isiku

surm. Seega tulirelvale sarnase relvataolise esemega ähvardamine sellisel viisil, kui suunatakse

eelmärgitud ese ähvardamise adressaadile pähe, viitab tapmisega ähvardamisele. Kuna

õiguskirjanduse ja kohtupraktika seisukohalt tapmisega ähvardamisena saab käsitada juba püstoli

näitamist, siis puudub igasugune kahtlus, et relvataolise eseme kannatanule otsaette suunamine

täidab tapmisega ähvardamise koosseisu. Õiguskirjanduses on leitud, et tapmise all tuleb mõista

KarS § 113 koosseisule vastavat tegu, kusjuures tapmine peab olema selgelt väljendatud

(Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5. täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne, lk. 482

komm. 3.3.2.).

Eeltoodut kokkuvõttes kohus leiab, et Mait Põdra tegu on hinnatav tapmisega ähvardamisena

KarS § 120 lg 1 koosseisu I alternatiivina. Seega tuleb süüdistuses kirjeldatud Mait Põdra tegu

ümberkvalifitseerida tapmisega ähvardamisena, kui on alust karta ähvarduse täideviimist.

Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on võimalik kõneleda ainult olukorras, kus kuriteo

koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis

veenev. Kohtu hinnangul oli 02.07.2023.a. toimunud ähvardamine kannatanule veenev, kuna

kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist. Eelmärgitule viitab nii süüdistatava tegu s.o

relvataolise eseme kannatanule otsaette suunamine kui ka süüdistatava psüühiline seisund –

süüdistatav oli sündmuskohal ärritunud ning enne sündmuskohale saabumist oli tarvitanud

alkoholi. Üldteada on, et alkoholijoobes isiku käitumine võib joobe tõttu olla kontrollimatu ja

kalduda vägivaldsusele. Lisaks eeltoodule oli süüdistatav alaealisele kannatanule tundmatu isik.

Ähvardamine peab olema suunatud konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis

ettekujutuse loomisele võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine

või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamisele (RKKK, nr 1-19-1849 p

23-24). Seega - kui kannatanus tekitatakse ähvardusega hirm elu, tervise või vara pärast,

realiseerub ka kuriteoga põhjustatud kahjulik tagajärg, s.t häiritud on tema vaimne heaolu

(RKKK, nr 1-20-2133, p 64).

Käsilolevas kriminaalasjas on kannatanu ütlustega tõendatud, et tal tekkis süüdistatava käitumise

tõttu suur hirm, kuna ta kartis, et võib süüdistatava poolt lähtuva ähvardamise täideviimise korral

surma saada. Kannatanu oli teadlik, et relva suunamise korral inimesele pähe ning sealjuures

relva päästikule vajutades tungib relvast väljuv kuul läbi kolju ja nii võib surma saada.

Kannatanu ettekujutust võimalikust kahjust (antud juhul surmast) ning ka tema hirmutunnet

kinnitavad lisaks kannatanu ütlustele kannatanu seadusliku esindaja ütlused, mille kohaselt oli

kannatanu koju jõudes endast väljas ja nuttis ning rääkis toimunud sündmusest, kinnitades oma

emale, et ta oleks peaaegu surma saanud, kuna teda ähvardati relvaga, pandi relv otsa ette (tl 14,

tl 18p). Kannatanu ja kannatanu seadusliku esindaja ütlustest nähtub veel seegi, et relvataolise

esemega ähvardamise sündmus mõjutas kannatanu psüühikat selliselt, et kannatanu kartis pärast

temaga toimunud sündmust pimedas olla ja ei soovinud mõne aja vältel üldsegi väljas käia,

kartes süüdistatavaga kohtumist.

Kohus leiab, et ähvardust tulirelva suunamise teel teisele inimesele pähe, antud juhul otsaette,

saab lugeda veenvaks tapmisega ähvardamiseks ka põhjusel, et lisaks kannatanule tunduks

eelkirjeldatud ähvardamine reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele. Siinjuures tuleb arvesse

võtta nii ähvardamise viisi – antud juhul tulirelva meenutava relvataolise esemega inimesele

elutähtsasse piirkonda s.o pähe suunamine ning ka selle eseme kaugust kannatanu laubast.

Kannatanu ütlustel asetses relv tema laubast umbes 10 cm kaugusel. Ka tunnistaja S.S on

kohtuistungil rääkinud, et relv asetses kannatanu otsaesise lähedal, paari sentimeetri kaugusel.

Kuna süüdistatav asetses kannatanu suhtes vahetusläheduses ja tulirelvale sarnanev relvataoline

ese oli suunatud mõne sentimeetri kauguselt kannatanule otsaette, siis sellisel viisil tapmisega

ähvardamine oli kohtu hinnangul selgelt väljendatud ja veenev.

Kohus leiab, et eelnevalt käsitatud tõenditega on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et

süüdistatav on süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanut tapmisega ähvardades realiseerinud

KarS § 120 lg 1 järgi objektiivse teokoosseisu s.o tapmisega ähvardamine, kui on alust karta

ähvarduse täideviimist.

Kohus leiab, et Mait Põder pani alaealise kannatanu M.E suhtes ähvardamise toime otsese

tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus järeldab

süüdistatava otsest tahtlust alaealise kannatanu suhtes tapmisega ähvardamist toime panna

süüdistatava impulsiivsest käitumisest sündmuskohal. Autost väljudes lähenes ärritunud ja

alkoholijoobe tunnustega süüdistatav kiiresti kannatanu juurde ning olles kannatanu suhtes

vahetusläheduses, suunas relvataolise eseme kannatanule otsaette. Süüdistatav teadis, et kui ta

võtab relva ja sihib sellega teist isikut pähe, annab see adressaadile alust põhjendatud kartuseks, et

relvaga võidakse põhjustada tema surm.

Kohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.

4. Kohtu seisukoht karistuse osas

4.1. KarS § 56 lg 1 järgi on isiku karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab

kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2

sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada

kergema karistusega.

4.2. KarS § 120 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS

§ 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada

päevamäära. Kohus leiab, et Mait Põdra puhul ei ole otstarbekas vangistuse kohaldamine, kuna

isikul on kindel töökoht ja sissetulekud rahalise karistuse tasumiseks. Maksukohuslaste registri

väljavõte ja teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 30-31)

tõendavad, et Mait Põdra aastanetosissetulek 2022.a. moodustas 23846 eurot ning keskmise

päevasissetuleku suurus 37,70 eurot. Eeltoodut silmas pidades peab kohus antud juhul

otstarbekaks Mait Põdrale rahalise karistuse kohaldamist.

4.3. Lähtudes KarS § 56 lg 1 Mait Põdrale karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust.

Karistusregistri teate kohaselt süüdistataval kehtivad kriminaalkaristused Eesti Vabariigis

puuduvad, küll aga omab Mait Põder 3 kehtivat välisriigi karistust.

Isikuandmetest nähtuvalt süüdistatav käesoleval ajal töötab Viiratsi Saeveski AS-s kuivati

operaatorina. Kuriteo toimepanemise asjaolusid hinnates tuleb Mait Põdra süüd kõnealuses

kuriteos hinnata keskmiseks, võttes arvesse süüd suurendava asjaoluna, et süüdistatav kuriteo

toimepannud otsese tahtlusega, ning süüd vähendava asjaoluna, et süüteo toimepanemisest on

möödunud pikem ajavahemik - üle ühe aasta, mille vältel on isik käitunud seaduskuulekalt ning

asjaolu, et isikul Eesti Vabariigis kehtivad süüteod puuduvad.

Kohus ei tuvastanud Mait Põdra käitumises karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

KarS §-de 57 ja 58 järgi.

4.4. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend

kuni viissada päevamäära. Ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt rahalise karistuse päevamäära

suuruse arvutab kohus süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel.

Riigikohtu praktika kohaselt (RKKK nr 3-1-1-63-14) tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks

võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada

süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal

saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda

kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse

ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

Antud juhul on rahalise karistuse keskmiseks määraks kakssada viiskümmend päevamäära.

Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdistatava süü suurust ning karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista rahaline karistus

sanktsiooni keskmises määras s.o 250 päevamäära, mis on 9425 eurot. Teatis kahtlustatava

keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta tõendab, et Mait Põdra keskmise

päevasissetuleku suurus on 37,70 eurot (arvutuskäik: 250 x 37,70 = 9425).

4.5. Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsuse nr 3-1-1-10-09 p 30.2

sedastatakse, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi

vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised

iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb

isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid.

Arvestades asjaolu, et Mait Põder omab kindlat töökohta, ta on Eesti Vabariigis kriminaalkorras

karistamata isik ning puuduvad ka kehtivad väärteokaristused, siis kohus leiab, et on

põhjendatud KarS § 73 lg-te 1 ja 2 alusel määrata, et mõistetud rahalisest karistusest 250

päevamäära kuulub kohesele ärakandmisele rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 3770 eurot

ning ülejäänud rahaline karistus, s.o 150 päevamäära s.o 5655 eurot jääb tingimisi kohaldamata,

määrates Mait Põdrale katseaja tähtajaga 1 aasta 6 kuud ning mõistetud rahalise karistuse osa

150 päevamäära ei pöörata täitmisele, kui Mait Põder ei pane katseajal toime uut tahtlikku

kuritegu. Arvestades süüdimõistetul ülalpeetavate olemasolu määrata KarS § 66 lg 1 alusel

koheselt ärakandmisele mõistetud rahaline karistus 3770 eurot tasumisele ositi 1 aasta jooksul.

5. Kohtu seisukoht kriminaalmenetluse kulude osas

5.1. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev

sundraha. Sundraha määr tuleneb Vabariigi Valitsuse 09. detsembri 2023 määrusest nr 113

(Töötasu alammäära kehtestamine), millega on kehtestatud töötasu alammääraks 820 eurot kuus.

KrMS § 179 lg 1 kohaselt on sundraha teise astme kuriteo puhul 1,5 kuupalga alammäära, s.o

1230 eurot.

5.2. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud

kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Süüdistatava Mait Põdra kaitsja vandeadvokaadi

abi Andres Veski poolt riigi õigusabi osutamise eest kohtueelsel uurimisel on määratud

hüvitamisele 95,16 eurot (tl 32-34). Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut on esitanud

30.07.2024 taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks kriminaalasja kohtumenetluses summas 783,24 eurot (tl 46-47p). Kohus

leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja vastavuses kehtestatud advokaadi tasumääradega ning

kaitsjat taotlus kuulub rahuldamisele.

5.3. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt.

KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist

seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib

süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et

kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva

kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

KrMS § 180 lg 1 alusel mõista süüdimõistetult Mait Põdralt riigi tuludesse menetluskulud kokku

summas 2108,40 eurot s.h sundraha 1230 eurot ja riigi õigusabi tasu 878,40 eurot. Arvestades

süüdimõistetu majanduslikku olukorda on põhjendatud KrMS § 180 lg 3 alusel määrata temale

menetluskulude tasumine ositi maksetena ühe aasta jooksul, igakuiste võrdsete osade kaupa.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aivar Hint

Kohtunik