3-23-1284/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. september 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-1284

Haldusasi

Z.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.05.2023 otsuse nr 4.2-

1/5447-1 tühistamise ja vastava taotluse uuesti läbivaatamise

kohustamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Z.H, esindaja v.adv Vahur Kivistik;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kärt Kasepõld

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 10.05.2023 otsus nr

4.2-1/5447-1 ja kohustada Politsei- ja Piirivalveametit

kaebaja vastavasisulist relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama;

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks

menetluskuluna välja 2145 euro ja 20 sendi suurune summa

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

16.09.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 09.01.2023 Z.H-le relvaloa DL50035146, mis andis talle

õiguse turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks) kasutada gaasirelva ja vintraudset revolvrit.

2. Z.H esitas 13.02.2023 PPA-le taotluse vintraudse püstoli soetamiseks enese ja vara kaitseks.

3. PPA jättis 08.03.2023 Z.H relva soetamise loa saamise taotluse läbi vaatamata, kuna Z.H ei

esitanud nõutud tähtajaks relvaloa taotlust.

4. Z.H esitas PPA-le 09.03.2023 relvaloa taotluse.

5. Politsei- ja Piirivalveameti keeldus Z.H-le 10.05.2023 otsusega nr 4.2-1/5447-1 relvaloa

väljastamisest püstoli liigile turvalisuse tagamise otstarbel (resolutsiooni p 1).

6. Z.H esitas 09.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 10.05.2023 otsuse

nr 4.2-1/5447-1 tühistamise ja taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes.

7. Tallinna Halduskohus võttis 21.06.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

8. Politsei-ja Piirivalveamet esitas kaebuse kohta oma seisukoha 24.07.2023.

9. Z.H esitas 31.07.2023 täiendava seisukoha seonduvalt PPA vastusega.

10. Tallinna Halduskohtus määras 14.06.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

11. Z.H esitas 30.07.2024 täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja.

12. PPA esitas 30.07.2024 täiendava tõendi ja 29.08.2024 seisukoha kaebaja menetluskulude osas.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

13. Kaebaja leiab, et PPA on keeldunud püstolile relvaloa väljastamisest ilma selleks õiguslikku alust

omamata. PPA on oma keelduvas otsuses viidanud vaid HMS §-dele 6 (uurimispõhimõte) ja 38

(tõendite kogumine) ning relvaseaduse (RelvS) § 28 lg 1 p 3. Relvaseadus ei piira ühe isiku poolt, kes

vastab relvaseaduse nõuetele, omandatavate tulirelvade arvu, vaid paneb isikule, kes soovib soetada üle

ühe tulirelva täiendavad kohustused relvade hoiutingimuste osas (RelvS § 46). Kaebajal on tulirelv ja

vastav luba juba kokku ca 25 aastat ning tal ei ole selle aja jooksul olnud ühtegi rikkumist ega

intsidenti.

14. PPA on asunud kaebaja õigust omandada täiendav tulirelv, piirama läbi õigusliku meelevaldse

konstruktsiooni, nagu peaks teise tulirelva soetamist sooviv isik asuma eraldi põhjendama, et tal on

turvalisuse tagamiseks vaja just kahte tulirelva. PPA ametnikud on relvaloa andmisest keeldumisel

eiranud legaliteedi põhimõtet ja asunud esitama küsimusi, mis esiteks ei tulene seadusest ja teiseks,

millele on pea võimatu sisukalt vastata. Kaebaja on PPA-le korrektse ja sisuka selgituse püstoli

soetamise kohta andnud. Ühtlasi on kaebaja selgitanud, et soovib pärast püstoli omandamist asuda

uuesti harrastama laskesporti tiirus, millega ta on nooruspõlves tegelenud. Kaebaja ei saa kuidagi

nõustuda, et luba taotlev isik peaks hakkama konstrueerima hüpoteetilisi näiteid olukordadest, kus ta ei

tunne ennast turvaliselt ja sellega põhjendama relva soetamist. PPA on väljunud taoliste nõudmiste

esitamisel seadusega pandud raamidest relvaloa menetlemisel.

15. Täiendavas 31.07.2023 seisukohas leiab kaebaja, et PPA on asunud kaebaja õigust soetada endale

teise tulirelvana revolvri kõrvale ka püstoli, asunud piirama lähtudes mõjuva põhjuse kriteeriumist,

ehkki siseriiklik õigus sellist piirangut ei sätesta. Kaebaja märgib, et terminit mõjuv põhjus, mis

siseriiklikust õigusest ei tulene, on võimalik sisustada sedavõrd laialt, et kõik relvaloa taotlused tagasi

lükata. Relvaseadus regulatsiooni mõjuva põhjuse hindamiseks ette ei näe ning tegemist on ametnike

omavoliga seaduse lubamatult laiendaval tõlgendamisel.

16. Täiendavas 30.07.2024 seisukohas jäi kaebaja varasemalt esitatud seisukohtade juurde. PPA ei sea

käesolevas vaidluses kahtluse alla isiku seadusest tulenevat õigust seaduses sätestatud tingimuste

täitmisel omada lisaks revolvrile ka püstolit, kuid on hakanud selleks esitama lisatingimusi, mis ei

tulene kehtivast õigusest. Kaebaja taotleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud

kokku summas 2145,20 eurot käibemaksuga (kulud õigusabiteenusele 2125,20 eurot + riigilõiv 20.00

eurot).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu.

18. Vastustaja märgib, et kuigi RelvS ei sea otseselt piiranguid relvade arvule, ei tähenda see piiramatut

õigust soetada relvi. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 24.03.2021 direktiivi 2021/555 relvade

omandamise ja valduse kontrolli kohta art 6 lg 1 sätestab, et liikmesriigid lubavad tulirelvi omandada ja

vallata üksnes isikutel, kellel on selleks mõjuv põhjus. Kuivõrd siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada

kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, tuleb RelvS § 28 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et vastustaja peab

kontrollima ka sisuliselt, kas isik vajab tegelikult taotluses märgitud otstarbel relva, rakendades selleks

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet ning kogudes HMS § 38 alusel

tõendeid, et selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Olukorras kus kaebajal oli

turvalisuse tagamiseks juba kaks relva olemas, tekkis vastustajal põhjendatud kahtlus kolmanda relva

vajaduse osas, mistõttu palus vastustaja kaebajal selgitada, miks ta vajab veel ühte relva ning miks

olemasolevatest relvadest ei piisa. Kaebaja antud selgitustest nähtus, et reaalselt ei ole kaebaja relva

enesekaitseks vajanud ning püstolit soovib ta soetada tegelikult sportimise eesmärgil.

19. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus kaebajal on olemas toimivad relvad, mis on soetatud

samal otstarbel (enese ja vara kaitseks), puudub mõjuv põhjus uue relva soetamiseks. Kui kaebaja

soovib relva, et tegeleda laskespordiga, tuleb tal teha vastav taotlus. Kui kaebaja soovib lasketiirus

harjutamas käia, siis selleks relvaluba ei väljastata, kuivõrd sellist eesmärki RelvS § 28 lg 1 ette ei näe.

Kaebajal on võimalik oma turvalisust tagada juba olemasoleva kahe relvaga. Kaebaja ei ole selgitanud,

miks nendest ei piisa. Arvestades, et kaebaja selgitused püstoli soetamise eesmärkide osas on

vastuolulised ning kaebajal on juba turvalisuse tagamiseks kaks relva, mida kaebaja ei ole pidanud

vastustajale teadaolevalt senini enese ja vara kaitseks kasutama, on vastustaja seisukohal, et kolmanda

relva soetamine turvalisuse tagamise otstarbel ei ole põhjendatud ega eesmärgipärane.

20. Seonduvalt kaebaja taotletud menetluskuludega peab vastustaja oluliseks märkida, et need ei ole

täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Olukorras, kus kaebaja on esitanud kohtule 3 vähemahukat

dokumenti, on õigusabile kulunud aeg ülepaisutatud. Tegemist ei ole keskmisest keerukama

menetlusega, vaid tavalise haldusakti õiguspärasuse vaidlusega. Arvestades asja mahtu ja keerukust

ning dokumentide sisu ja mahtu, võiks vajalikuks ja põhjendatuks ajakuluks lugeda mitte rohkem kui 7

tundi.

KOHTU PÕHJENDUSED

21. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 10.05.2023 otsust nr 4.2-

1/5447-1, taotletud selle tühistamist ning vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamist. Selliselt on

kaebus Tallinna Halduskohtu 21.06.2023 määrusega menetlusse võetud. Seonduvalt nõude

fikseerimisega ei ole menetlusosalised vastuväiteid esitanud. Põhivaidlus väljendub siiski vastustaja

10.05.2023 otsuse õiguspärasuse küsimuses, kohustamisnõude saab rahuldada sel juhul kui vaidlustatud

haldusakt osutub õigusvastaseks. Otsuse nr 4.2-1/5447-1 õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel

eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa. Siinkohal selgitusena, et kohustamiskaebuse

puhul võib kohustada vastustajat konkreetset toimingut tegema kui ka selle tegemist uuesti otsustama,

kuid üldjuhul peaks vastustajale teatav kaalutlusruum (mõnikord küllalt minimaalne) siiski alles jääma

(vt ka HKMS § 41 lg 3).

22. Politsei- ja Piirivalveameti 10.05.2023 otsusega nr 4.2-1/5447-1 keelduti kaebajale relvaloa

väljastamisest püstoli soetamiseks turvalisuse tagamise otstarbel, sest tal oli juba turvalisuse tagamise

eesmärgil vintraudne revolver ja ka gaasirelv. Kaebaja on aga seisukohal, et vastustaja piiras isiku

õigusi ilma seadusliku aluseta, hakkas esitama kehtivast õigusest mittetulenevaid lisatingimusi ning

tegutses seetõttu õigusvastaselt.

23. Vaidlustatud haldusakti andmise õiguslike alustena on vastustaja osundanud relvaseaduse (edaspidi

ka – RelvS) § 28 lg 1 punktile 3 ning haldusmenetluse seaduse §-dele 6 ja 38. Relvaseaduse § 28 lg 1 p

3 kohaselt võib füüsiline isik soetada, omada ja vallata relva turvalisuse tagamiseks (enese ja vara

kaitseks). Haldusasja materjalist nähtuvalt oligi kaebaja taotlenud relvade soetamisluba turvalisuse

tagamise eesmärgil. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi ka – HMS) §-le 6 on haldusorgan

kohustatud menetletavas asjas välja selgitama olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma

selleks tõendeid omal algatusel. Haldusmenetluse seaduse § 38 seostub haldusorgani õigusega ja

võimalusega nõuda menetlusosalistelt ning (ka) muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja

andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud.

Haldusasja materjalist ega vaidlustatud haldusakti tekstist ei nähtu, et kaebaja oleks mingisuguse

vajaliku tõendi või vajalikud andmed esitamata jätnud. Olukorda, kus mõni olulise tähendusega asjaolu

või tõend jäetakse esitamata, reguleerib HMS § 38 lg 3, mille kohaselt võib haldusorgan sel juhul

taotluse lihtsalt läbi vaatamata jätta. Antud juhul ei ole jäetud taotlust läbi vaatamata, vaid relva

soetamise loa väljastamisest keelduti, mis tähendab seda, et taotlus jäeti rahuldamata. Samas ei ole

vaidlust, et kaebaja suhtes soetamisloa ja relvaloa andmist välistavaid asjaolusid ei ilmne. Midagi sellist

vaidlustatud haldusaktis esile toodud ei ole.

24. Vaidlustatud otsuses on põhjendatud relvaloa väljastamisest keeldumist sellega, et kaebajal oli

eelnevalt olemas turvalisuse tagamiseks revolver ning gaasirelv, et õigus relva igapäevaselt kaasas

kanda ei tähenda, et relvi võiks valimatult juurde soetada ja et taotlus püstoli ehk teistsuguse

tööpõhimõttega relva soetamiseks ei läheks kokku relva otstarbega, kusjuures laskmise harjutamiseks

on võimalik relva lasketiirust laenutada. Kaebaja on märkinud, et selgitas Politsei- ja Piirivalveametiga

peetud kirjavahetuses miks ta lisaks lühikese rauaga revolvrile veel ka püstolit soovib soetada, kuid

nõue kirjeldada hüpoteetilisi olukordi selle kohta kus või millal kaebaja ennast turvaliselt ei tunneks, ei

olnud mõistlikult täidetav ega põhinenud ka ühelgi õigusnormil. Siinkohal peab kohus vajalikuks

selgitada, et erinevalt juriidilise isiku relvaloa taotluse nõuetest (RelvS § 37 lg 2) ei ole füüsilise isiku

taotluse (RelvS § 35 lg 2) puhul põhjendamise kohustust ette nähtud.

25. Relvaseadus ei keela enam kui ühe relva soetamise loa andmist kui isik vastab kõigile tingimustele

ning relvaloa andmist välistavaid asjaolusid ei esine. Samas ei ole haldusorgani diskretsioon päris

olematu lähtuvalt haldusmenetluse seaduse üldistest põhimõtetest, eelkõige siis kui taotletakse luba

küllalt arvukale relvade hulgale. Praegusel juhul taolise situatsiooniga tegemist ei ole. Kaebaja soovis

soetada lisaks revolvrile veel püstolit teise tulirelvana. Sellest keeldumine ei baseeru ühelgi konkreetsel

relvaseaduse ega haldusmenetluse seaduse sättel ning taotluse lahendamisel on tehtud olulisi

kaalutlusvigu. Vastustaja esitatud Siseministeeriumi 29.12.2023 vastus eesti Relvaomanike Liidu

pöördumisele selles osas midagi ei muuda, kuid ministeeriumil on vajaduse korral võimalik pakkuda

välja lahendused relvaseaduse muutmiseks. Seni on vaja lähtuda olemasolevast regulatsioonist.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada ja tühistada vaidlustatud otsus. Vastavalt haldusmenetluse

seaduse § 54 on üheks õiguspärase haldusakti eelduslikuks tingimuseks kaalutlusvigade puudumine.

Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt osutus õigusvastaseks, on vaja rahuldada ka sellega

seonduv kohustamisnõue, mis tähendab seda, et vastustajal on tarvis kaebaja vastavasisuline taotlus

uuesti läbi vaadata.

26. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja menetluskulu vastustajalt

välja mõista. Kaebaja on menetluskulude nimekirja koos vastavate arvete ning teenuse lühikirjeldusega

haldusasja materjali juurde tähtaegselt esitanud. Kaebaja taotleb 20 euro suuruse riigilõivu ja 2125 euro

ja 20 sendi suuruste õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kohus lähtub eelnimetatud

taotlusest.

27. Lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Antud juhul on vastustaja menetluskulude põhjendatuse küsimuse ühtlasi

ka tõstatanud, märkides, et 10,67 tunni asemel võiks põhjendatuks lugeda umbes 7-tunnise ajakulu, sest

kohtule esitatud dokumendid ei olnud mahukad ja tegemist ei olnud ka keskmisest keerukama

vaidlusega. Kaebaja menetluskulu ei saa siiski ülemääraseks pidada, sest õigusabi osutamisele

kulutatud aeg ei ole alati seostatav menetlusdokumentide lehekülgede arvuga ning õigusabikulude

suurusjärku sarnaste või võrreldavate keerukusega kaasuste puhul ei saa kohtupraktika pinnalt

vaadatuna harvaesinevaks või erandlikuks pidada. Seega mõistab kohus menetluskuluna vastustajalt

kaebaja kasuks välja õigusabikulud summas 2125 eurot ja 20 senti koos käibemaksuga ning 20 euro

suuruse riigilõivu, seega kokku 2145 eurot ja 20 senti.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik