1-23-4097/51 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. september 2024, Tartu (kirjalikus menetluses)

Kriminaalasja number

1-23-4097

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus ja Mario Truu

Kriminaalasi

Monika Anton süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) §

119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 23. jaanuari 2024. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Monika Antoni kaitsja vandeadvokaadi abi

Andres Veski

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav Monika Anton, isikukood 47901102725;

elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti

keel; kesk-eriharidus, 100% töövõimetu; kriminaalkorras

karistamata; tõkendit pole kohaldatud

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Külli Saks

Kannatanu S.S.

Kannatanu esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 23. jaanuari 2024. a otsus osas, millega Monika Antonit

karistati KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi 10 kuu pikkuse vangistusega, millest

pöörati kohesele täitmisele 2 kuud vangistust ning ülejäänud 8 kuud vangistust jäeti

täitmisele pööramata, kui Monika Anton ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul

toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS

§ 75 lg 2 p-s 8 sätestatud kohustust osaleda sotsiaalprogrammis.

2. Mõista Monika Antonile KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi karistuseks 6 kuud

vangistust.

3. Jätta mõistetud vangistus KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi Monika Antoni

suhtes täitmisele pööramata, kui ta ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime

uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

4. Vastavalt KarS § 75 lg-le 1 on Monika Anton kohustatud käitumiskontrolli ajal

järgima järgmisi kontrollnõudeid:

1) elama kohtu määratud alalises elukohas XXX;

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele;

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks;

6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja

väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

5. Määrata KarS § 75 lg 2 p 8 alusel Monika Antonile katseajaks kohustus osaleda

kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis.

6. Tühistada Tartu Maakohtu 23. jaanuari 2024. a otsus osas, millega rahuldati S.S. a

tsiviilhagi osaliselt ja mõisteti Monika Antonilt S.S. a kasuks 1200 eurot tsiviilhagi

esitamisega seonduva varalise kahju hüvitamiseks ja 100 000 eurot mittevaralise

kahju hüvitamiseks ning jäeti rahuldamata nõue arvestada viivist varalise ja

mittevaralise kahju hüvitiselt alates tsiviilhagi esitamisest.

7. Mõista Monika Antonilt S.S. a kasuks mittevaralise kahju hüvitis 50 000 eurot.

8. Mõista Monika Antonilt S.S. a kasuks mittevaralise kahju hüvitiselt sissenõutavaks

muutunud viivis 7354,23 eurot alates tsiviilhagi esitamisest 1. juulil 2023 kuni

kohtuotsuse kuulutamiseni 11. septembril 2024 ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 12. septembrist 2024 kuni kahjuhüvitise

rahuldamiseni.

9. Mõista Monika Antonilt S.S. a kasuks varalise kahju hüvitiselt (1837,08 eurot)

sissenõutavaks muutunud viivis 270,21 eurot alates tsiviilhagi esitamisest 1. juulil

2023 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 11. septembril 2024 ning viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 12. septembrist 2024 kuni kahjuhüvitise

rahuldamiseni.

10. Mõista Monika Antonilt S.S. a kasuks menetluskuluna 1200 eurot tsiviilhagi

esitamisega seonduva kulu katteks.

11. Muuta maakohtu otsuse põhiosa KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 objektiivse ja

subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 76–

80 ja 81–84 märgitud põhjendustega.

12. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

13. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Monika Antonit süüdistatakse KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi selles, et ta tekitas

tegevusetusega ettevaatamatusest teisele inimesele raske tervisekahjustuse. M. Anton, olles

segaverelise koera ja tiibeti mastifi tõugu koera omanik ehk loomapidaja loomakaitseseaduse

(LoKS) § 3 lg 1 tähenduses ja suurema ohu allika valdaja, jättis XXX talu territooriumi

piiramata selliselt, et koerad kinnistult välja ei pääseks. Seetõttu pääsesid M. Antonile

kuuluvad segavereline ja tiibeti mastifi tõugu koerad XXX kinnistult naaberkinnistu X

territooriumile, kus koerad ründasid 12. novembril 2022 kella 16.22 ajal kannatanu S.S. a,

rebides peast kannatanu vasaku kõrva kõhreosa ja osaliselt peanaha, hammustades ja rebides

tema vasakut kätt ja jalga, alalõuga ning kaela, millega tekitasid kannatanule füüsilist valu ja

tervisekahjustusi: vasaku kõrva kõhreosa hulgivigastused ja osalise amputatsiooni, peanaha ja

vasaku kõrva hulgalised hammustus-rebimishaavad koos naha osalise kaotusega, hulgalised

hammustus-rebimishaavad alalõual ja vasakul kaelal ning vasakul ülajäsemel ja alajäsemetel.

S.S. al esinenud kehavigastused ning nende tagajärjel tekkinud verekaotusšokk ja äge

neerupuudulikkus põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse kestusega vähemalt neli kuud.

2. M. Anton jättis tegevusetusega kergemeelsusest täitmata hoolsuskohustuse, mis tulenes

esiteks sellest, et ta oli loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja. Lisaks sätestas sel ajal

kehtinud Põltsamaa Vallavalitsuse koerte, kasside ja teiste lemmikloomade pidamise eeskirja

§ 3 lg 1 I lause, et looma on lubatud pidada piiratud territooriumil. Sama eeskirja § 3 lg 1 II

lause nägi ette, et territoorium peab olema piiratud nii, et loom sealt omavoliliselt välja ei

pääseks, ning § 3 lg 1 III lause järgi tuleb loomapidajal välistada looma ära jooksmise ja

inimestele kallale tungimise võimalus. Kõnealuse eeskirja § 3 lg 10 kohaselt peab

loomaomanik välistama looma poolt kaaskodanike häirimise või ohustamise või neile kahju

tekitamise. Eeskirja § 5 lg 1 p 5 sätestas, et loomapidaja on kohustatud võtma tarvitusele

meetmed, välistamaks looma ära jooksmist ja inimestele kallale tungimise võimalust. M.

Anton pidas võimalikuks, et kinnistult välja pääsevad koerad tekitavad inimesele raske

tervisekahjustuse, kuid lootis selle realiseerumist vältida. Sellega pani M. Anton toime KarS §

119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise ettevaatamatusest.

3. Kannatanu S.S. esitas tsiviilhagi, taotledes M. Antonilt S.S. a kasuks varalise kahju

1837,08 euro, tsiviilhagi esitamisega seonduva varalise kahju 1200 euro ning mittevaralise

kahju 100 000 euro väljamõistmist koos viivisega hagi esitamisest kuni nõuete rahuldamiseni.

Maakohtu otsus

4. Tartu Maakohus tunnistas M. Antoni 23. jaanuari 2024. a otsusega KarS § 199 lg 1 – § 13

lg 1 järgi süüdi ja mõistis karistuseks 10 kuud vangistust, millest 2 kuud tuleb reaalselt ära

kanda. KarS § 74 lg 1 alusel ei pöörata 8 kuud vangistust täitmisele, kui M. Anton ei pane 2

aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud

kontrollnõudeid ja § 75 lg 2 p-s 8 sätestatud kohustust osaleda sotsiaalprogrammis. Kohus

rahuldas S.S. a tsiviilhagi osaliselt ja mõistis M. Antonilt S.S. a kasuks välja varalise kahju

1837,08 eurot, tsiviilhagi esitamisega seonduva varalise kahju 1200 eurot ning mittevaralise

kahju 100 000 eurot. Viivise nõude jättis maakohus rahuldamata. Kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 180 lg 2 alusel võimaldas kohus M. Antonil tasuda menetluskulu 1314

eurot, mille hulka kuulus 84 eurot ekspertiisikulu ja 1230 eurot sundraha, 12 kuu jooksul ositi.

5. Maakohus tuvastas, et süüdistatav M. Anton ja kannatanu S.S. elasid 12. novembril 2022

naaberkinnistutel – M. Anton XXX kinnistul ja S.S. X kinnistul. Kinnistute vahel oli ühine

piir, mille äärde jäi osaliselt XXX kinnistu elanike paigaldatud kolme traadiga elektrikarjus.

XXX kinnistul elasid 12. novembril 2022 kaks suurt koera, kellest üks oli segavereline ja

teine tiibeti mastifi tõugu ning kes kuulusid M. Antonile.

6. Tõenditest nähtub, et M. Anton ja tema elukaaslane V.T. pidasid XXX kinnistul kariloomi

kuni 14. juulini 2022. Pärast seda jäi kariloomadele mõeldud elektrikarjus XXX kinnistul

elava kahe suure koera jaoks. Vool tuli elektrikarjusesse aku pealt, mis asus sissesõiduteest

vasakut kätt. Elektrikarjusel oli kolm traati. Tunnistaja K-T.A. i ütlustega on tõendatud, et

koerad olid kutsikast peale karjusega harjunud. Samuti nähtub K-T.A. i ütlustest, et koerad

harjusid XXX kinnistult väljas käima ja pidasid X kinnistut enda omaks, sest kariloomade

pidamiseks renditi X kinnistu põllumaad.

7. Tunnistajate K-T.A. i ja V.T. a ning M. Antoni sõnul ei saanud koerad voolu all olevast

karjusest läbi ega käinud kinnistult väljas. M. Antoni väitel oli elektrikarjuse madalaim traat

maast 15–20 cm kõrgusel, teine traat põlve kõrgusel ja ülemine umbes ühe meetri kõrgusel.

M. Anton oli veendunud, et koerad välja ei pääse ja jälgis, et elektrikarjus oleks kogu aeg

töös. Samas nähtub V.T. a ütlustest, et segavereline koer lipsas aiast aeg-ajalt välja ja ise

tagasi ei tulnud, mistõttu pidid elanikud karjusest voolu välja võtma, et koer aeda naaseks. Ka

17. märtsi 2023 asitõendi vaatlusprotokolli järgi pääsesid koerad elektrikarjuse alumise traadi

alt hõlpsasti läbi, sest see asus kõrgel, mitte madalamal kui põlvekõrgusel. Politseisõiduki 12.

novembri 2022. a pardakaamera videosalvestiselt on näha XXX kinnistu õues suurt tumedat

koera, kes jookseb elektrikarjuse alt X kinnistule. Salvestiselt selgub, et suur koer ei pidanud

elektrikarjuse alumise traadi alt läbi lipsamiseks isegi roomama ega end muul moel

madalamaks tegema.

8. Kannatanu S.S. a sõnul ehitati 2022. aasta septembris X kinnistu poolsesse külge täiendav

lehmakarjuse moodi piire, kuid jäi mulje, et seda kasutati pigem võlanõudjate ja kohtutäiturite

eemale hoidmiseks, mitte koerte jaoks. Samasisulisi ütlusi andis ka tunnistaja A.S. , kelle

väitel ei pidanud 2022. aasta sügisel paigaldatud elektrikarjus koeri kinni. Asjaolu, et

kariloomadele mõeldud elektrikarjus ei pidanud M. Antonile kuuluvat kaht suurt koera XXX

kinnistul ja koerad said elektrikarjuse alumise traadi alt välja naabruses asuvale X kinnistule,

on tõendatud kannatanu S.S. a, tunnistajate T.P. i, C.L. , R.S. i, K.R. sa, A.S. a, G.S. a, J.K. u,

T.S. a, I.S. ja K.K. ütlustega.

9. S.S. a sõnul oli XXX kinnistu elanike ehitatud elektrikarjuse alumine traat umbes põlve

kõrgusel ja selle alt said koerad välja. Ümber kogu XXX kinnistu elektrikarjust polnud, vaid

see oli ainult X kinnistu poolses osas. Seda kinnitavad ka R.S. i sõnad. G.S. a sõnul ei

takistanud lehmakarjus koerte liikumist XXX kinnistult X kinnistule, see oli rohkem inimeste

eemale hoidmiseks ning traatide vahed olid väga suured ja karjus oli rohtu kasvanud. R.S. i ja

T.S. a väitel olid koerad sageli X. kinnistul, millest tehti mitmeid pilte ja videoid. Ka J.K.

nägi tihtipeale, kuidas XXX koerad ringi hulkusid ja käisid X. territooriumil ning XXX

kinnistu ümber olev piire koeri kinni ei hoidnud, see oli rohkem inimeste tõrjumiseks.

10. S.S. on teinud 20. märtsil 2022 ja 16. aprillil 2022 videod, millest on näha, et X. kinnistul

jooksevad kaks suurt koera, üks tiibeti mastif ja teine segavereline koer. T.S. tegi 25.

veebruaril 2022 foto, millelt nähtub X. kinnistu läheduses tiibeti mastifi tõugu koer ning 4.

mail 2022 video, millega salvestati samuti tiibeti mastifi viibimine X. kinnistul.

11. G.S. a sõnul teadsid M. Anton ja V.T. , et XXX koerad käisid X. kinnistul. Abi saamiseks

pöördus A.S. neli korda kirjavahetuse teel valla poole ja rääkis nii ametniku kui ka politseiga.

Selle tulemusena saadeti vastus, et naabritega on räägitud ja neid tutvustatud koerte ja kasside

pidamise eeskirjaga. Kui ametnikud käisid XXX l, olid koerad territooriumil kinni, kuigi

tegelikult käisid pidevalt X. kinnistul. Valla poole on pöördunud abi saamiseks ka S.S. .

Kannatanu ütlustega on tõendatud, et naabrid XXX kinnistult ei tunnistanud seda, et nende

koerad käivad X. kinnistul, kuigi koerad seda tegid ja M. Anton oli sellest teadlik. R.S. i sõnul

olid mõni aasta tagasi X. hoovis kassipojad, kui naabrite mastif jooksis sinna ja tahtis

kassipoegi taga ajada, mistõttu ajas tunnistaja mastifi minema.

12. Kannatanu S.S. a sõnul ründasid 2021. aasta oktoobris kaks suurt XXX kinnistu koera

kannatanu õe T.S. a väikest koera Sofit ning hüppasid õele käppadega peale. Seda kinnitavad

ka T.S. a, A.S. a ja R.S. i ütlused. A.S. a sõnul prooviti naabritega suhelda, aga see ei

õnnestunud, sest nemad ütlesid, et nende koerad ei ole kunagi väljas käinud. Samuti ründasid

XXX kinnistu koerad Sofit 13. märtsil 2022, hammustades teda keha tagaosast ja tekitades

talle haavad. T.S. a sõnade järgi kutsus esimese rünnaku ajal V.T. koerad tagasi, M. Anton

oli ka õues. Neile karjuti, et palun pange oma koerad kinni, nad ründasid meie koera. Nemad

karjusid vastu, ropendasid ja sõimasid. Ka pärast teist koerarünnakut pöörduti naabrite poole,

aga nad karjusid samamoodi. Seejärel võeti ühendust piirkonnapolitseinikuga, kes tuli kohale

ja rääkis M. Antoni ja V.T. aga. Seda kinnitavad piirkonnapolitseiniku I.S. ja Põltsamaa valla

järelevalveametniku K.K. ütlused. S.S. rääkis XXX koerte rünnakust ka M. Antoni pojale

K-T.A. ile ja palus, et nad hoiaksid koeri kinni.

13. Politseiandmebaasist MIS tehtud andmete väljatrükist ja 1. aprilli 2022. a määrusest

nähtub, et XXX kinnistu segavereline koer ründas 13. märtsil 2022 X. kinnistul väikest

koera, kellel olid hammustusjäljed. Sellega on kooskõlas X. kinnistu elumaja turvakaamera

13. märtsi 2022. a videosalvestis, millest on näha, et T.S. a väike koer oli X. kinnistul õues

hoonete läheduses, kui teda hakkas taga ajama XXX kinnistu poolt lähenenud suur

segavereline koer. S.S. a tehtud videos on väikese koera karvastikul näha veretaolist

määrdumist ja koer väriseb.

14. 10. oktoobril 2021 pöördus S.S. e-kirjaga politsei poole, mis edastati Põltsamaa

Vallavalitsusele. 21. oktoobril 2021 saatis Põltsamaa Vallavalitsus M. Antonile märgukirja,

viidates vallas kehtivale loomapidamiseeskirjale. 25. oktoobril 2021 teavitas Põltsamaa

Vallavalitsus S.S. a, et XXX kinnistu omanikule selgitati tema kohustusi. 2. märtsil 2022

pöördus A.S. e-kirjaga vallavalitsuse poole, lisades foto, millelt on näha, kuidas X. kinnistul

on kaks suurt koera. A.S. saatis ka 13. märtsil e-kirja, sest XXX koer ründas jälle nende

koera, kes sai vigastada. Põltsamaa Vallavalitsuse 29. märtsi 2022. a kirja järgi tegeleb

juhtunuga Politsei- ja Piirivalveamet. 10. mail 2022 pöördus A.S. taas valla poole, sest

koerad olid jälle nende territooriumil. Politsei- ja Piirivalveamet lõpetas 1. aprilli 2022. a

määrusega väärteomenetluse selle kohta, et XXX kinnistu koer ründas X. kinnistul X. talu

koera, kuna sellega ei põhjustatud inimesele tervisekahjustust ega tekitatud varalist kahju.

15. Tunnistaja piirkonnapolitseiniku I.S. ütluste järgi küsisid A. ja G.S. temalt 2022. aasta

maikuus, mida peaks tegema, kui naabri koerad käivad nende kinnistul. Samuti teatati

omavalitsusele, kui XXX koer ründas X väiksemat koera. Seejärel käisid I.S. ja K.K. XXX

kinnistul ja rääkisid nii M. Antoni kui V.T. aga. V.T. väitis, et koerad pidid kartma

piirdeaiaga karjust, mis on kariloomadele mõeldud. Tunnistaja I.S. pole XXX piirdeaedu

kontrollinud ega tea, kas need olid voolu all. Silma järgi tundus, et segavereline koer mahub

elektrikarjuse alt läbi.

16. Tunnistaja K.K. sõnul tekkisid esimesed probleemid XXX koertega 2021. aasta

oktoobris, mil ta oli Põltsamaa valla järelevalvespetsialisT.S. ade peretütred olid oma väikese

koeraga X. kinnistul ja XXX koerad olid väikest koera rünnanud. K.K. suhtles nii S.S. a kui

M. Antoniga. K.K. ei kontrollinud elektripiirde olemasolu, kuid selgitas M. Antonile

koerapidamise eeskirju. Pärast seda tuli A.S. alt kaks pöördumist. Seejärel saatis K.K. M.

Antonile kirja, kus selgitas, et peab järgima Põltsamaa vallas kehtestatud koerte ja kasside

pidamise eeskirja. 2022. aasta märtsis tuli teave, et XXX koerad olid X väikest koera

hammustanud. 2022. aasta maikuus vestles K.K. M. Antoniga, kui tuli uus kiri, et koerad

jooksevad jätkuvalt naabri kinnistul. M. Anton nentis, et mingil hetkel olid koerad välja

pääsenud. M. Anton sai aru, et see on tema vastutus. Vald M. Antonile ettekirjutust ei teinud,

sest kui vald kontrollimas käis, oli koerte omanik oma kohustuse täitnud ja koerad olid

kinnistul.

17. 15. märtsi 2023. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et S.S. filmis 12. novembril 2022

kolm videolõiku kell 10.38, 15.56 ja 16.22. Videotelt on näha, et M. Antonile kuuluvad kaks

suurt koera viibisid 12. novembril 2022 X. kinnistul vähemalt kolmel erineval korral.

Kannatanu S.S. a sõnul oli ta 12. novembril 2022 X. talus kahekesi elukaaslase R.S. iga. S.S.

liikus päeval väljas ja märkas koeri ning filmis neid. Kui läks Sofiga jalutama, hakkas

naabrite segavereline koer haukuma. Tol hetkel vestles ta telefoni teel praeguse elukaaslase

K.R. saga, kellele mainis, et naabrite koer on jälle X. kinnistul. Seda kinnitavad K.R. sa

ütlused. Pärast seda läks S.S. majja tagasi. Kui ta hakkas hiljem sauna minema, märkas taas,

et koer on X. kinnistu põllul ning filmis teda. Seejärel märkas S.S. , et teine koer jookseb tema

poole, mistõttu keeras koertele selja ja hakkas jooksma. Koerad hüppasid talle peale, lõid ta

pikali ja hakkasid üle keha rebima. S.S. röökis R.S. e nime. Ühe korra sai ta jalgele, kuid

koerad tõmbasid ta uuesti pikali. Seejärel tundis, et enam ei ole pead alles, nagu oleks see

otsast hammustatud. Kannatanu nägi, et ühe koera hammaste vahel rippusid juuksed

peanahaga. Ta suutis kapuutsi pähe tõmmata ning pead ja nägu kaitsta. Mingil hetkel tundis,

et ei pea enam vastu ja jõud oli otsas. Siis tuli R.S. ja viis ta õue trepi peale, lohistas esikusse

ja kutsus kiirabi.

18. Tunnistaja R.S. i sõnul oli ta 12. novembril 2022 toas, kui kuulis väljast karjatusi. Seejärel

läks ta terrassi peale ja vaatas, et naabri koerad hüppavad X. maa peal ringi. Koertele

lähenedes nägi, et nad lohistavad midagi mööda maad. R.S. sai aru, et see on S.S. . Mastif

sikutas teda peast ja teine koer jalgadest. R.S. jooksis sinna, lõi mastifile jalaga näkku, mille

peale koer hüppas eemale. Tunnistaja karjus nii kõvasti kui suutis, koerad hoidsid eemale, aga

ära ei läinud. S.S. ütles sel hetkel, et tema enam ei suuda. R.S. haaras S.S. a sülle ja hakkas

toa poole jooksma, mille peale hakkasid koerad neid jälitama ning mastif hüppas talle

käppadega selga. R.S. keeras end ümber ja hakkas vehkima. Ukse juurde jõudes pani ta S.S. a

trepile, tegi ukse lahti ja lohistas kannatanu tuppa ning kutsus abi.

19. 16. jaanuari 2023. a ekspertiisiaktist nr 22E-LÕI0078 nähtub, et S.S. al tuvastati vasaku

kõrva kõhreosa hulgivigastused ja osaline amputatsioon; peanaha ja vasaku kõrva hulgalised

hammustus-rebimishaavad koos naha osalise kaotusega; hulgalised hammustus-

rebimishaavad alalõual ja vasakul pool kaelal, vasakul ülajäsemel ning alajäsemetel. S.S. al

esinenud kehavigastused ning nende tagajärjel tekkinud verekaotusšokk ja äge

neerupuudulikkus põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse, kestusega vähemalt neli kuud.

S.S. al esinevad kehavigastused võivad olla tekkinud 12. novembril 2022 koeraründe ja

hammustamise tagajärjel.

20. Tunnistaja patrullpolitseiniku T.P. i sõnul sai politsei 2022. aasta novembris väljakutse

seoses koerte rünnakuga XXX ja X. talu piirimaile, kus kiirabi ei pääsenud kannatanuni, sest

koerad takistasid. Kohale jõudes oli kiirabi kannatanuni pääsenud. Politseiauto tuled suunati

XXX kinnistu poole ja tunnistaja nägi, et koer jooksis kinnistu piiri lähedal sinna, kuhu

tahtis. XXX kinnistul oli küll karjusetraat, kuid koer liikus seal vabalt, läks edasi-tagasi XXX

hoovist põllu peale ja tagasi. X. kinnistul olles nägi tunnistaja, kuidas koer jooksis mitmest

kohast traadi alt läbi, nii sissesõidutee pealt, hoovi ja põllu ristumise kohalt kui ka teega risti

oleva traadi alt. Alumine traat oli üle inimese põlve. Teine, mastifilaadne koer, oli heina

vahel. Seejärel ilmus meesterahvas, kes tutvustas ennast kannatanu vanaisana. Mees võttis

rohukõrre ja näitas, et karjuses ei ole voolu sees ning veendus selles ka palja käega katsudes.

Tunnistaja T.P. võttis ka ise traadist kinni ja karjuses elektrit ei olnud. Eelnevat kinnitavad

patrullpolitseinik C.L. ütlused.

21. Kahe suure koera omanikuna jättis XXX kinnistul elav M. Anton kohusetundetusest

tarvitusele võtmata küllaldased meetmed XXX kinnistu piiramiseks, et koerad sealt välja ei

pääseks ja ümbruskonda ei ohustaks. M. Antoni kaks suurt koera olid enne 12. novembrit

2022 palju kordi pääsenud XXX kinnistult naabruses asuvale X. kinnistule ning ohustanud

seal elavaid inimesi ja loomi, st ajanud taga kassipoegi ja rünnanud kahel korral väikest koera

Sofit. M. Antonit informeerisid sellest nii X. kinnistu elanikud kui ka Põltsamaa Vallavalitsus

ja politsei. Seega oli M. Antonile teada, et XXX kinnistult välja pääsevad koerad kujutavad

ümbruskonnale suurt ohtu ning halvimal juhul võivad rünnata nii teisi loomi kui ka inimesi.

M. Anton jättis tegevusetusega kergemeelsusest täitmata hoolsuskohustuse, mis tulenes

loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja staatusest võlaõigusseaduse (VÕS) §-dest 1056 ja

1060 ning Põltsamaa vallas kehtivast koerte, kasside ja teiste lemmikloomade pidamise

eeskirja § 3 lg-test 1 ja 10 ning § 5 lg 1 p-st 5. Kuna M. Anton jättis koeraomanikuna

tegevusetusega kergemeelsusest hoolsuskohustuse täitmata, päädis see 12. novembril 2022

S.S. ale raske tervisekahjustuse põhjustamisega.

22. M. Antoni käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. XXX

kinnistule X. kinnistu poolsele osale paigaldatud loomakarjus ei välista M. Antoni käitumise

õigusvastasust, sest see oli mõeldud kariloomadele ja oli ebapiisav koerte XXX kinnistul

hoidmiseks. Karjuse alumise traadi alt pääsesid koerad vabalt XXX kinnistult X. kinnistule.

Kuigi 2022. aasta sügisel paigaldati XXX kinnistule täiendav loomakarjus, mis takistas

inimeste XXX õuele pääsemise, said koerad ka selle karjuse alumise traadi alt vabalt välja.

M. Antoni, V.T. a ja K-T.A. i sõnul oli elektrikarjuses vool sees, kuid sellel ei ole suuremat

tähtsust, sest koerad said traadi alt vabalt naaberkinnistul käia.

23. Karistust mõistes leidis kohus, et süüdistatava süü on suur, sest vaatamata sellele, et nii

vald kui politsei sekkusid, ei võtnud ta suurte koerte omanikuna midagi ette, et välistada

koerte naaberkinnistule pääsemine. Seetõttu on M. Antoni kui koeraomaniku hoolimatus

ümbritseva suhtes eriti suur. Kohtulikul uurimisel leidis kinnitust, et kannatanu oleks rünnaku

tagajärjel suure tõenäosusega surnud, kui R.S. poleks teda koerte käest päästnud. Kannatanu

tegeleb senini enda tervise ja väljanägemise parendamisega, kuid talle jäävad kogu eluks nii

psüühilised kahjustused, st hirm koerte ees, kui ka haavad ja armid. Lisaks on kannatanul ees

mitmeid operatsioone. Seetõttu ei ole põhjendatud M. Antonile rahalise karistuse

kohaldamine. Samuti on rahalise karistuse mõistmine välistatud seepärast, et M. Antonil

puuduvad rahalised vahendid. Ta on võlgnik neljas erinevas täiteasjas. Rahalise karistuse

kohaldamine ei ole proportsionaalne ega õiglane olukorras, kus süüdistataval tuleb

kannatanule tasuda tsiviilhaginõuded, mistõttu tuleb kannatanu huvid esile tõsta. Kuna M.

Antoni süü on suur, tuleb kohaldada vangistust maksimummäära lähedal.

24. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav avaldas pärast

prokuröri avakõnet, et tal on kahju, et selline sündmus juhtus, kuid endal ta selles süüd ei näe.

Viimases sõnas jäi M. Anton seisukohale, et oli taganud koertele piisavad piirded, kus oli

vool sees ja sealt väljas nad ei käinud. Kohtu hinnangul pole nende avalduste näol tegemist

M. Antoni puhtsüdamliku kahetsusega. Süüdistatav pole kordagi kannatanu ja X. kinnistu

elanike ees vabandanud. Seetõttu karistab kohus M. Antonit 10 kuu pikkuse vangistusega,

millest tuleb reaalselt ära kanda kaks kuud vangistust. See on tühine aeg, võrreldes sellega,

kui palju on kannatanu pidanud enda elu ja tervise eest võitlema, taluma valu, läbima

erinevaid raviprotseduure ning kui palju jääb talle haavu ja arme. Kaheaastane katseaeg ja

kriminaalhooldus ning sotsiaalprogrammis osalemine peaksid aitama suunata M. Antonit

õiguskuulekale eluviisile, kasvatama temas ümbritseva suhtes empaatiavõimet ning aitama

majanduslikult paremale järjele, et likvideerida võlgnevused.

25. Kohtul ei ole kannatanu esindaja koostatud tsiviilhagile midagi lisada. Tsiviilhaginõuded

on põhjendatud ja puudub alus nende vähendamiseks. Kohus jätab viivise osas haginõude

rahuldamata, sest M. Antonil on 100% töövõimetus ja võlgnevused. ERGO Insurance SE 20.

detsembri 2022 kirjaga on tõendatud, et S.S. ale maksti 2. detsembril 2022 10 000 eurot

püsiva puude hüvitist ja 5. detsembril 2022 5000 eurot valuraha. Kohtu hinnangul ei välista

kindlustusandja hüvitis tsiviilhagi rahuldamist.

26. Kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis M. Antonilt S.S. a kasuks 1837,08 eurot

varalise kahju hüvitamiseks ja 1200 eurot tsiviilhagi esitamisega seonduva varalise kahju

hüvitamiseks. Kahju tekkis S.S. ale riietuse, ravimite, paruka ja arstide juures käimise näol.

Alguses ostis kannatanu paruka, kui hiljem kinkis saade „Südamesoov“ teise paruka, mille

maksumus oli umbes 2000 eurot.

27. Lisaks mõistis kohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 100 000 eurot mittevaralise

kahju hüvitamiseks. S.S. al olid seoses koerte rünnakuga suured üleelamised nii füüsiliselt kui

ka hingeliselt. S.S. al oli koerte lähenedes suur hirm kaotada elu ning ta kannatas valu nii

rünnaku ajal kui ka hiljem, kui teda kokku lapiti, samuti tervenedes ja haavu hooldades. S.S.

oli jõuetu, kannatas peavalude all ning kaotas välimuse. Seetõttu on elukorraldus veel pikaks

ajaks häiritud. Iga päev peab ta arvestama, kellega koos ühes seltskonnas olla ning kus saab

nautida suveriietuses päikesepaistelist ilma. Samuti on S.S. al suur hirm koerte ees ning teda

ootavad ees korduvad operatsioonid.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Apellatsioon

28. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Antoni kaitsja vandeadvokaadi abi Andres

Veski, kes palub maakohtu otsuse tühistada, M. Antoni õigeks mõista ja tsiviilhagi jätta läbi

vaatamata. Alternatiivselt palub kaitsja mõista M. Antonile tingimisi rahalise karistuse või

alammääras vangistuse koos katseajaga. Tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks palub

kaitsja jätta rahuldamata, kuid ei vaidlusta varalise kahju suurust.

29. KarS § 119 objektiivse koosseisu tunnusena tuleb formuleerida hoolsuskohustus, st

konkreetne tegu, mida isik pidi tegema. Maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas oleks M. Antoni

asemel käitunud kohusetundlik inimene. M. Anton ehitas oma kohustuse täitmiseks

kolmetraadilise elektrikarjuse. Koerad oli õpetatud ja kartsid elektrikarjust. Kohalik

omavalitsus ega muu järelevalveorgan ei ole karjuse sobimatuse osas esitanud M. Antonile

ühtki etteheidet. Süüdistuses ega maakohtu otsuses pole näidatud, milline tegevus oleks

tagajärje ära hoidnud.

30. Lisaks ei ole maakohus selgitanud, millisel kõrgusel oleks pidanud elektrikarjuse alumine

traat olema, et hoolsuskohustus oleks täidetud. Elektrikarjuse põhimõte on looma

psühholoogiline, mitte füüsiline takistamine. Maakohus tugines traadi kõrguse hindamisel S. a

pereliikmete ütlustele, kes suhtusid M. Antonisse halvasti ega arvestanud sellega

usaldusväärsuse hindamisel. Lisaks tugines maakohus vaatlusprotokollile, mis põhineb koerte

rünnakust tunde hiljem tehtud videosalvestisel. Seda ei saa aga omistada faktilisele olukorrale

enne rünnakut. Ei ole välistatud, et inimesed puutusid traate või traat nihkus ülespoole, kui

koerad selle alt läbi pugesid.

31. M. Anton täitis kolmetraadilise elektrikarjuse paigaldamisega loomapidaja

hoolsuskohustuse. Kuna 2022. aasta suvel kariloomade pidamine lõpetati, oli elektrikarjuse

eesmärk koerte territooriumil hoidmine. 2022. aasta sügisel lisas M. Anton elektrikarjusele

lisatraadid, et muuta see töökindlamaks. Pärast seda koerte välja pääsemisega enam

probleeme ei olnud. Meelevaldne on kohtu järeldus, et elektrikarjus oli mõeldud inimeste

eemale hoidmiseks, mitte koerte territooriumi piiramiseks. Elektrikarjus, mis on piisav

inimese territooriumilt eemale hoidmiseks, on piisav ka koerte piiramiseks. K.K. sõnul oli M.

Anton alati oma kohustuse täitnud. Kui isegi järelevalveametnik ei leidnud M. Antoni

rakendatud meetmetes probleeme, võis süüdistatav sellele tuginedes arvata, et kolmetraadiline

elektrikarjus on piisav.

32. Lisaks täitis M. Anton loomapidaja kohustust sellega, et õpetas koeri, mille tulemusel olid

koerad kuulekad. Maakohus jättis koerte õpetamisega seotud tõendid tähelepanuta, rikkudes

tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustust. Tunnistaja K-T.A. i ja süüdistatava M.

Antoni ütluste järgi õpetas M. Anton koeri. Tunnistaja G.S. a sõnul kuuletusid koerad V.T.

ale.

33. Maakohus ei ole analüüsinud süüteokoosseisu subjektiivset külge. Kaitsja hinnangul ei

olnud M. Anton võimeline ette nägema, et tema koerad võivad elektrikarjusest välja pääseda

ja S.S. a rünnata. M. Anton tegi endast oleneva, et koerad püsiksid elektrikarjuse piirides –

õpetas koeri, lisas kariloomadele mõeldud traadile täiendavalt kaks alumist traati ja ehitas X.

kinnistu poole täiendava piirde. Arvestades, et koerad ei olnud inimeste peale kurjad, ei

saanud M. Anton sellist rünnakut ette näha. K.K. sõnul käis ta võõrana XXX kinnistul ja

koerad ei teinud temast väljagi. Samuti lisas M. Anton 2022. aasta sügisel elektrikarjusele

traadi ja täiustas piiret.

34. Koerad olid 12. novembri 2022. a seisuga püsinud mitmeid kuid probleemideta oma

territooriumil. Kuivõrd M. Anton oli kodune, siis oli tal ülevaade piirde toimimisest ja koerte

käitumisest. Kui ta läks 12. novembril 2022 tütre pulma, ei olnud tal alust eeldada, et koerad

just sel päeval teadmata asjaoludel aiast välja jooksevad. Samuti käis kohaliku omavalitsuse

järelevalvespetsialist mõni nädal enne rünnakut, 25. oktoobril 2022, kontrollimas

loomapidamisnõuete täitmist XXX kinnistul, leidmata seal ühtki rikkumist. Kuna kohalik

omavalitsus kontrollis loomapidamiseeskirja täitmist ja elektrikarjust peeti piisavaks, võis M.

Anton asuda seisukohale, et olemasolev elektrikarjus on sobiv ja vastab nõuetele. Maakohus

jättis need asjaolud subjektiivse külje puhul käsitlemata.

35. Maakohus käsitles tõendeid ühekülgselt ja jättis analüüsimata tunnistajate

usaldusväärsuse. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et S. ad ja nende lähikondlased olid aastaid

enne koerte juhtumit M. Antoniga äärmiselt halbades suhetes ja pöördumatult tülis. On ilmne,

et tunnistajad, kes on M. Antoni suunal negatiivselt meelestatud, soovivad näidata teda

võimalikult halvas valguses, andes kallutatud ütlusi. Kohus ei arvestanud M. Antoni, V.T. a ja

K-T.A. i ütlustega, põhjendades seda üldise väitega, et nende ütlused satuvad vastuollu

ülejäänud omavahel kooskõlas olevate tõenditega.

36. Mõistetud karistus ei vasta M. Antoni süüle ja on ebaproportsionaalne. M. Antoni jaoks

põhjustas koerte surmamine suuri üleelamisi, mistõttu kandis see karistuslikku eesmärki. M.

Anton on varem karistamata, mistõttu puudub alus arvata, et ta võiks panna toime uusi

süütegusid. Maakohus ei põhjendanud, millist õiguskorra huvi kaitstakse reaalse

vangistusega.

37. Süü suuruse juures ei ole asjakohane kohtu seisukoht, et elektrikarjus oli mõeldud üksnes

kariloomade, mitte koerte vaba liikumise takistamiseks ning et elektrikarjus oli paigaldatud

võlanõudjate eemale hoidmiseks. Arutledes M. Antoni võlgnevuste üle, tugines kohus

süüdistatava isikule, mitte teo asjaoludele.

38. Kohus leidis, et asjaolul, kas elektrikarjustel oli elekter sees, polnud tähtsust, sest koerad

said selle alt vabalt liikuda. Traadi kõrgus ei ole aga igal pool ühesugune ning

videosalvestiselt on näha, et kui koer traadi alt läbi läheb, puudutab see tema selga, mistõttu

sai koer sealt liikuda vaid siis, kui selles elektrit ei olnud. Tähtsust ei oma ka vaatamata

kaitsja vastuväidetele tunnistajate ja kannatanu käest küsitud arvamus, kas karjus looma pidas.

Seega käsitleb kohus süü suuruse hindamisel seisukohti ja väiteid, mis ei põhine tegelikkusel

ja on vaid arvamused.

39. Kohus jättis arvestamata M. Antoni puhtsüdamliku kahetsuse kui kergendava asjaolu.

Seda, et M. Anton on mõistnud juhtumi tõsidust, kinnitab tõik, et ta lasi oma lemmikud pärast

juhtumit surmata. Samuti on M. Anton selgelt väljendanud, et tal on toimunu pärast kahju. M.

Anton on seisukohal, et tema ei ole süüdi koerte kinnistult väljapääsemises, kuna karjuses

sellel hetkel voolu ei olnud. Süüdistataval on õigus oma seisukohale ja see ei ole temale

etteheidetav. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2021 lahendi nr 1-20-3535 p 20 järgi

ei eelda puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses seda, et teo toimepanija

aktsepteeriks vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda

tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks kannatanu rollile toimunus. M.

Antoni kahetsust kinnitavad ka tunnistaja I.S. ütlused.

40. Kui asuda seisukohale, et M. Anton on süüdi, saab tema süüd pidada keskmisest

väiksemaks, sest tegemist on kuriteoga, mis pandi toime tegevusetusega. Sellist lähenemist

toetab ka KarS § 13 lg 2, mis võimaldab mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul mõista karistuse

alla sanktsiooni alammäära. Kuritegu, mida M. Antonile ette heidetakse, on nii tema

varasemat elukäiku kui ka teo tehiolusid arvestades juhuslik ning paljuski ka mitmete

juhuslike asjaolude (sh loomade ettearvamatu käitumine) kokkulangemise tulem. M. Antoni

mõjutamine on võimalik minimaalse karistusega. Kõiki asjaolusid arvestades peaks M.

Antonile mõistma rahalise karistuse, mis jäetakse tingimisi kohaldamata, või ilma

kriminaalhoolduseta alammäära lähedase vangistuse. Karistuse üldpreventiivne eesmärk saaks

täidetud ainuüksi sõnumiga, et karistus on sellistel juhtudel vältimatu.

41. Mittevaralise kahju väljamõistmisel jättis kohus arvestamata, et tegemist ei ole tahtliku

teoga. Kohtu põhjendused tuginevad üksnes kannatanu ja tema elukaaslase emotsionaalsetele

ütlustele. Kohus põhjendas mittevaralise kahju suurust sellega, et kannatanut ootavad ees

operatsioonid, et välimust inimväärsemaks taastada. Eitamata kannatanu vigastusi, ei ole

siiski tõendatud, kuidas kannatanu on praeguseks paranenud ja kas ta vajab edasisi

operatsioone. Kohtusaalis ja avalikelt sotsiaalmeedia kontodelt on näha, et visuaalselt on

kannatanu kena ja terve neiu, kelle puhul ei paista silma midagi eriskummalist. Mittevaralise

kahju analüüsimisel ei saa jätta tähelepanuta, et visuaalselt on kannatanu vigastustest

paranenud.

42. Kohus mõistis välja mittevaralise kahju hüvitise summas, mis ei vasta ühiskonna üldise

heaolu tasemele ega sobitu kohtupraktikaga. Lisaks jättis kohus arvesse võtmata S.S. a

kindlustushüvitise ja annetused. Samuti tuleks mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestada

sellega, et kannatanul oleks võimalik ka midagi kätte saada. Mõistes välja ebamõistliku

suurusega hüvitise, loob kohus olukorra, kus süüdlasel on lihtsam füüsilise isiku pankrot

korraldada, selle asemel et mõistliku suurusega mittevaralist kahju aja jooksul tasuda.

Kannatanu esindaja vastus apellatsioonile

43. Kaitsja apellatsioonile esitas vastuse kannatanu S.S. a esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri

Luik, kes palub jätta apellatsiooni täies ulatuses rahuldamata.

44. Koerte rünnaku tõttu on S.S. a välimus terveks eluks rikutud ja see mõjutab tema

elukvaliteeti. Sotsiaalmeediafotodel kannab kannatanu parukat, kasutab meiki ja haavad on

kaetud riietega. Viimased operatsioonid toimusid 22. veebruaril ja 11. aprillil 2024.

45. M. Anton ei ole kunagi kannatanu ees vabandanud. Kahetsus ei saa väljenduda selles, et

süüdistatav pani koerad magama. VÕS § 134 lg 5 järgi tuleb mittevaralise kahju hüvitise

määramisel arvestada muu hulgas kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse

pärast rikkumist. M. Anton on olnud S.S. a suhtes ülbe, üleolev ja mõnitav ega tunnista enda

vastutust. Lisaks ei ole ta asunud tekitatud kahju hüvitama.

46. Mittevaralise kahju määramisel peab arvestama ka elukalliduse tõusuga. Statistikaameti

andmetel tõusis tarbijahinnaindeks aastal 2023 võrreldes aastaga 2017 43,7%. Samuti vastab

mittevaralise kahju suurus kohtupraktikale. Suurimad kohustusliku liikluskindlustuse

mittevaralise kahju hüvitised 2022. aasta seisuga olid Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel

123 000 ja 100 000 eurot. Saksamaa kohtupraktikast nähtub, et mittevaralise kahju eest

makstav hüvitise määr on aasta-aastalt märgatavalt suurenenud. Kui 1994. aastal oli suurim

hüvitis 153 338 eurot (halvatus), 1995. aastal 230 081 eurot (halvatus), 2011. aastal 700 000

eurot (parempoolne halvatus, krambid, teadvushäired jne), siis 2019. ja 2020. aastal juba 800

000 eurot (esimesel juhul raske ajukahjustus, teisel juhul mõlema jala amputatsioon). Kuna

Eesti ühiskonna heaolu on olnud kasvutrendis, peaksid suurenema ka kohtus väljamõistetud

hüvitised.

47. Ravimiseaduse § 9919 lg 1 järgi on vaktsiinikindlustuse kindlustussumma ühe

kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot ning seoses hüvitiste indekseerimisega on

maksimumhüvitis 130 390 eurot. Seega, kui isikule on põhjustatud vaktsineerimisega

mittevaraline kahju, on raske tervisekahjustuse korral hüvitis rohkem kui 100 000 eurot.

Võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saaks kaht sarnases olukorras olevat isikut

kohelda ebavõrdselt.

48. Politseile esitatud teavitustest ja tunnistajate ütlustest selgub, et M. Antoni koerad on mitu

korda kannatanu perekonna maal olnud. Hoolsuskohustuse täitmata jätmisest on tekitatud

kannatanule raskeid tervisekahjustusi, vigastusi kannatanu perekonna koerale ning ohustatud

ümbruses elavaid inimesi. M. Antoni maa ümber puudub aed, mistõttu said tema koerad

vabalt ringi liikuda ja naabrite maal käia.

49. M. Antoni kaks koera on suurema ohu allikad ja realiseerus loomale iseloomulik

kõrgendatud oht – koerad ründasid kannatanut ja tekitasid talle raske tervisekahjustuse. Seega

on rünnak põhjuslikus seoses raske tervisekahjustusega. M. Anton on LoKS § 3 lg 1 mõistes

loomapidaja. Kannatanu asus rünnaku hetkel enda kodu territooriumil, ei provotseerinud

mingil viisil koeri ennast ründama ega seadnud ennast mingil viisil tahtlikult ohtu. Seega ei

olnud kannatanul enesekahjustamise tahtlust, mis välistaks loomapidaja riskivastutuse.

Seetõttu vastutab M. Anton VÕS § 1060 alusel. Kuna kannatanule tekitati ründega

kehavigastus, on tegemist õigusvastase teoga.

50. Elektrikarjus ei ole ette nähtud koerte territooriumil pidamiseks ning politsei

videosalvestiselt on näha, kuidas koerad liiguvad karjuse alt vabalt läbi. Tunnistajad

kirjeldasid, et aed oli vaid XXX kinnistu ühes küljes, mistõttu said koerad liikuda ka muudest

kinnistu külgedest. M. Antoni koerad kujutasid endast ohtu juba aastaid, mistõttu on politsei

ja kohalik omavalitsus sellega pikalt tegelenud.

51. Kannatanu hinnangul on M. Antonit karistatud liiga leebelt, sest ta oli aastaid probleemist

teadlik, kuid ei võtnud midagi ette. M. Anton ei ole kahetsenud kannatanuga juhtunut ja pole

tema ees vabandanud. Lisaks on M. Anton end tahtlikult varatuks muutnud. Seega ei tohi

mõistetud karistust muuta.

Prokuröri vastus apellatsioonile

52. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks esitas kaitsja apellatsiooni

osas seisukoha, milles palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

53. Apellant asus ekslikult seisukohale, et kohus lähtus XXX kinnistu piirete piisavuse üle

otsustamisel üksnes kannatanu perekonnaliikmete ütlustest. Sündmuskohale kutsutud

patrullpolitseinikud T.P. ja C.L. avaldasid, et XXX kinnistu ümber sissesõidutee juures

olnud traataed koeri kinni ei hoidnud ja nad nägid, kuidas segavereline koer jooksis mitmetest

erinevatest kohtadest aia alt läbi. T.P. i sõnul oli madalaim traat tema põlvest kõrgemal.

Politsei pardakaamera salvestiselt on näha, kuidas XXX suur segavereline koer jookseb

elektrikarjuse alt vaevata püstises asendis läbi. Seejuures ei nähtu koera käitumises vähimatki

kartust ega ettevaatlikkust piirde suhtes. Eelnev viitab sellele, et piirdes puudub kas alati või

enamasti elektrivool. Samas nähtub salvestiselt selgelt ka see, et isegi juhtumil, kui aias oleks

sees elektrivool, pääseksid koerad traatide alt raskusteta läbi, sest madalaim traat asub selleks

piisavalt kõrgel. Ainuüksi koertel piirde suhtes hirmu puudumine näitab seda, et vool ei olnud

karjusest juhuslikult sellel päeval välja võetud, vaid seda seal tavapäraselt sees ei olnudki.

Lisaks jõudsid mõlemad koerad pärast rünnakut tagasi oma kinnistule. Kui koerte

väljapääsemine oleks erakordne ja tavapäratu sündmus ning piire muidu alaliselt voolu all, ei

oleks koerad sedavõrd lihtsalt tagasi oma kinnistule läinud, vaid piiret vältinud. Seega on

ilmne, et kinnistu ümber osaliselt paigaldatud elektrikarjus ei toiminud ka psühholoogilise

tõkkena.

54. Apellatsioonis esitatud väide, nagu puuduks süüdistuses tegu, mille tegemata jätmist

süüdistatavale ette heidetakse, ei vasta tõele. Süüdistuses on märgitud, et M. Anton, olles

segaverelise koera ning tiibeti mastif tõugu koera omanik, seega loomapidaja LoKS § 3 lg 1

tähenduses ning suurema ohu allika valdaja, jättis XXX talu territooriumi piiramata selliselt,

et koerad XXX kinnistult välja ei pääseks. M. Anton jättis täitmata hoolsuskohustuse, mis

tulenes loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja staatusest ning kehtiva Põltsamaa

Vallavalitsuse koerte, kasside ja teiste lemmikloomade pidamise eeskirjast.

55. Prokurör nõustub maakohtuga, et M. Antoni kui kahe suure koera omaniku hoolimatus

ümbritseva suhtes oli eriti suur. M. Antonile osaliselt reaalse vangistuse kohaldamine vastab

tema süü suurusele. Süüdistatav oli pika aja vältel teadlik asjaolust, et tema suured koerad

kujutavad endast kõrvalkinnistu elanikele reaalset ohtu, samas ei võtnud ta vaatamata naabrite

korduvatele palvetele ja vallavalitsuse hoiatustele mitte midagi ette selleks, et taoline olukord

kõrvaldada. Vastupidi kasutas ta koerte võõral kinnistul liikumist ja hirmu tekitamist naabrite

kiusamise ühe viisina.

56. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ka tsiviilhagi rahuldamise ja mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmise osas. Kuriteosündmuse toimumise asjaolud on erakordselt rasked

ning kannatanu jaoks jõhker ja piinav kogemus. Lisaks sellele on ründe tagajärjel tekkinud

kahju kannatanu kehalisele ja vaimsele tervisele üüratu, mistõttu on mittevaralise kahju nõude

suurus igati proportsionaalne ja õiglane.

Kaitsja vastus apellatsioonivastustele

57. Kaitsja A. Veski esitas täiendava seisukoha vastuseks kannatanu esindaja

apellatsioonivastusele. M. Antoni käitumise juures on KarS § 119 lg 1 objektiivse ja

subjektiivse süüteokoosseisu elemendid täitmata, mistõttu tuleb teha õigeksmõistev otsus.

58. M. Antonile kui loomapidajale esitatud etteheited ei vääri kriminaalkaristust.

Kriminaalmenetluses leidis tõendamist, et 2022. aasta sügisel paigaldas M. Anton koertele

lisaaia, et nende väljapääsemist veelgi takistada. Kohalik omavalitsus käis korduvalt

kontrollimas loomapidamisnõuete täitmist, viimati kaks nädalat enne juhtumit, leidmata ühtki

rikkumist. M. Anton on koeri õpetanud ja mitu tunnistajat kinnitasid, et koerad olid

sõnakuulelikud. Samuti olid koerad sõbralikud ja polnud kunagi inimest rünnanud. Kuivõrd

koerad ei olnud varem mitte kunagi inimest rünnanud ja rünnak toimus koerte enda

territooriumist väljaspool, siis pidi toimuma koeri selgelt provotseeriv tegevus, et nad niivõrd

eriskummaliselt otsustasid rünnata. Ei ole välistatud, et koerad tundsid end ohustatuna, kui

kannatanu võttis välja telefoni ja hakkas koeri filmima.

59. Kohtuasja lahendamisel ja karistuse mõistmisel ei tohiks lähtuda emotsioonidest.

Kannatanu esindaja koostas kohtule ülimalt emotsionaalse menetlusdokumendi, milles

tuginetakse kannatanu ühepoolsetele väidetele, kuid kohtul tuleb objektiivselt hinnata, kas M.

Antonit on põhjendatud KarS § 119 lg 1 alusel süüdi tunnistada. Alusetud on kannatanu

väited, et M. Anton ja tema esindaja mõnitavad kannatanut ja on tema suhtes üleolevad.

Süüdistatav on väljendanud kahetsust juhtunu pärast ja astunud konkreetseid samme, et

kahetsust ka oma tegudega väljendada. Politseiametnik I.S. kinnitas, et M. Anton andis

vabatahtlikult nõusoleku enda koerte surmamiseks, sest oli väga mures S.S. a tervise pärast.

M. Antoni jaoks oli koerte kaotus raske, mida kinnitab tõik, et ta ei suutnud oma lemmikute

viimaste eluhetkede juures viibidagi. Juba koerte hukkamine kannab M. Antoni jaoks

karistuslikku eesmärki. Need asjaolud jättis maakohtus käsitlemata.

60. Karistuse mõistmise juures tuleb arvestada veel asjaoluga, et M. Anton on õiguskuulekas

inimene, kellel puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Süüdistatava senist elukäiku

arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada reaalset

vangistust. Lisaks on juhtumist möödunud pikk aeg, mille jooksul ei ole M. Anton pannud

toime ühtki õigusvastast tegu.

61. M. Anton ei ole kannatanut isiklikult rünnanud. Koerte puhul jääb alati võimalus, et nad

käituvad ettearvamatult ja inimene ei saa lõpuni neid kontrollida. Eluliselt ei ole koerte

ärajooksmise täielik välistamine võimalik. Kohtus leidis tuvastamist, et süüdistatav oli

juhtunu päeval oma tütre pulmas ja enne seda kontrollis ta, et elektrikarjus on pingestatud. Et

koerad pääsesid välja ja ründasid inimest, pidi olema väga halbade juhuste kokkulangemine,

mida süüdistatav ei osanud ette näha. Seega on M. Antoni süü keskmisest väiksem, mistõttu

tuleb teda karistada rahalise karistusega sanktsiooni keskmisest väiksemas määras.

62. Arvestades viimase aja kohtupraktikat ja asjaolu, et annetuste ja kindlustushüvitistega on

kannatanule osaliselt tekkinud kahju hüvitatud, ei ole kaitsja hinnangul põhjendatud suurema

kui 20 000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmine. Kannatanu esindaja viited Saksamaa

kohtute praktikale ei ole kohaldatavad, sest kahjuhüvitise suurused peaksid vastama

ennekõike siseriiklikule kohtupraktikale.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(a) Sissejuhatus

63. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav pani toime tegevusetusega ja

ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi. Samas

ei ole maakohus nõuetekohaselt lahendanud objektiivse koosseisu täidetuse küsimust ning

eksis subjektiivse koosseisu tuvastamisel, mistõttu muudab kolleegium osaliselt esimese

astme kohtu otsuse põhjendusi. Lisaks tegi maakohus karistuse mõistmisel olulisi

kaalutlusvigu ning eksis tsiviilhagi ja menetluskulude väljamõistmisel, mis tingib otsuse

osalise tühistamise. Ringkonnakohus lahendab kõigepealt M. Antoni süüküsimuse (b),

käsitleb seejärel maakohtu eksimusi karistuse mõistmisel (c), tsiviilhagi lahendamisel (d) ja

menetluskulude väljamõistmisel (e) ning võtab viimaks kokku apellatsioonimenetluse

tulemuse (f).

(b) Süüküsimus

Objektiivne koosseis

64. Analüüsides isiku vastutust ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdelikti järgi, tuleb

järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri.

Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata

objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist ning sellega põhjustatud tagajärje objektiivset

ettenähtavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli

hoolsusvastane või mitte. (RKKK 29.12.2017, 1-15-6223/49, p 10) Olles tuvastanud

hoolsuskohustuse rikkumise, tuleb seejärel näidata selle tõttu tekkinud ohu või saabunud

tagajärje ettenähtavus (samas, p 13). Näidanud ära [---] hoolsusetu käitumise ja sellega seotud

tagajärje objektiivse ettenähtavuse, tuleb tuvastada tegutsemiskohustuse alus, milleks

mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul on garandiseisund, ja konstrueerida seejärel nõutav

tegevus, st konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (samas, p 14).

Koosseisupärane tagajärg on isikule süüks arvatav juhul, kui tema tegu on tagajärjega

põhjuslikus seoses ja tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav. Tegevusetusdelikti korral

tuleb aga silmas pidada põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb

konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et nõutava teo tegemata jätmise ja tagajärje

vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see oleks

mõjutanud tegelikkuses aset leidnud sündmuste ahelat sedavõrd oluliselt, et tagajärg ei oleks

vaatlusalusel kujul saabunud (samas, p 15). Lisaks põhjuslikule seosele tuleb tuvastada, et

tagajärg on teo toimepanijale ka objektiivselt omistatav. Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide

puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema hoolsusvastase käitumisega õigushüve

rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane alternatiivkäitumine ei oleks

õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle vältimiseks on

ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele tuvastada nn

õigusvastasusseos. Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine

oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve

päästmise võimalust. Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka

hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni:

sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam

seotud isiku hoolsusvastase käitumisega (samas, p 18).

65. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Anton oli segaverelise koera ja tiibeti mastifi tõugu

koera omanik ehk ohuallika valdaja ning seetõttu valvegarant ehk kohustatud hoolitsema selle

eest, et koerad ümberkaudset ei ohustaks (vt RKKK 29.01.2024, 1-20-3487/398, p 41).

66. Apellant on seisukohal, et süüdistuses ega kohtuotsuses pole välja toodud

hoolsuskohustust, mida süüdistatav pidanuks järgima. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Süüdistuses on kirjeldatud, et M. Anton, olles segaverelise koera ja tiibeti mastifi tõugu koera

omanik ehk loomapidaja LoKS § 3 lg 1 tähenduses ja suurema ohu allika valdaja VÕS § 1056

mõistes, jättis XXX talu territooriumi piiramata selliselt, et koerad kinnistult välja ei pääseks.

Maakohus leidis, et kahe suure koera omanikuna oli M. Antonil kohustus tegutseda, sest

loomapidajana tuli tal täita Põltsamaa vallas kehtivat koerte, kasside ja teiste lemmikloomade

pidamise eeskirja, mille § 3 lg 1 I lause järgi on looma lubatud pidada piiratud territooriumil,

mis peab § 3 lg 1 II lause kohaselt olema piiratud nii, et loom sealt omavoliliselt välja ei

pääseks, ning § 3 lg 1 III lause järgi tuleb loomapidajal välistada looma ärajooksmise ja

inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus. Eeskirja § 3 lg 10 sätestab, et

loomaomanik peab välistama looma poolt kaaskodanike või teiste loomade häirimise või

ohustamise või neile kahju tekitamise ning § 5 lg 1 p 5 järgi on loomapidaja kohustatud võtma

tarvitusele meetmed, välistamaks looma ärajooksmist ja inimestele või teistele loomadele

kallaletungimise võimalust.

67. Seega seisnes M. Antoni hoolsuskohustus loomaomanikuna koerte ärajooksmise

välistamises, eeskätt territooriumi piiramises selliselt, et koerad kinnistult ise välja ei pääseks.

68. Kaitsja hinnangul täitis süüdistatav hoolsuskohustuse koertele sõnakuulelikkuse

õpetamisega ning kolmetraadilise elektrikarjuse paigaldamisega, mida ta 2022. aasta sügisel

täiustas.

69. Maakohus tuvastas, et M. Anton ja V.T. pidasid XXX kinnistul kuni 14. juulini 2022

kariloomi, kelle jaoks oli ehitatud elektrikarjus. Pärast seda jäi elektrikarjus piirama M.

Antoni kahe koera territooriumi. Seejuures ei ümbritsenud elektrikarjus kogu XXX kinnistut,

vaid oli paigaldatud X. kinnistu poolsesse külge. Elektrikarjus aga koeri XXX territooriumil

kinni ei pidanud, vaid nad käisid sageli X. kinnistul (vt käesoleva otsuse p-d 8–10). 2021.

aasta oktoobris jooksid M. Antoni koerad X. kinnistule ning ründasid T.S. a väikest koera

Sofit ja hüppasid ka T.S. ale käppadega peale. Samuti ründasid M. Antoni koerad Sofit 13.

märtsil 2022, hammustades teda keha tagaosast ja tekitades haavad (vt käesoleva otsuse p 12).

Ka S. ja T.S. a tehtud videosalvestistelt on näha, et M. Antoni koerad viibisid X. kinnistul 25.

veebruaril, 20. märtsil, 16. aprillil ja 4. mail 2022. Lisaks filmis S.S. 12. novembril 2022

kolm erinevat videolõiku kell 10.38, 15.56 ja 16.22 M. Antoni koertest X. kinnistul.

Patrullsõiduki 12. novembri 2022. a pardakaamera salvestisest on näha, et M. Antoni

segavereline koer tuleb XXX kinnistult elektrikarjuse alumise traadi alt läbi X. kinnistule.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et elektrikarjuse alumine traat asub kõrgemal kui

koera keha ning koer ei pidanud pingutama traadi alt läbi jooksmiseks (II kd tl 11-18).

Tunnistajate ütluste järgi ei olnud 12. novembril 2022 elektrikarjuses voolu.

70. Kaitsja hinnangul jättis maakohus analüüsimata tunnistajate usaldusväärsuse ega

arvestanud asjaoluga, et S. ad olid M. Antoniga pöördumatult tülis, mistõttu andsid nad

kallutatud ütlusi. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud ammendavalt, millest

tingituna ei ole M. Antoni ja K-T.A. i ütlused usaldusväärsed osas, milles süüdistatav ja

tunnistaja väitsid, et koerad elektrikarjusest välja ei pääsenud. See asjaolu on tõendatud lisaks

S.S. a, T.S. a, A.S. a, G.S. a, R.S. i ja K.R. sa ütlustele ka V.T. a, patrullpolitseinike T.P. i ja

C.L. , piirkonnapolitseiniku I.S. ning valla järelevalvespetsialisti K.K. ütlustega ning 17.

märtsi 2023. a asitõendi vaatlusprotokolliga patrullsõiduki pardakaamera videosalvestise

kohta (maakohtu otsuse lk 35–36). Seega on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et M.

Antoni ja K-T.A. i ütlused on ebausaldusväärsed, sest nad satuvad vastuollu ülejäänud

omavahel kooskõlas olevate tõenditega. Kuna kannatanu ja tema pereliikmete ütlused

langevad kokku kriminaalasjas kogutud muude tõenditega, nõustub kolleegium maakohtuga

nende usaldusväärsuses.

71. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et maakohus poleks tohtinud tugineda

patrullsõiduki pardakaamera videosalvestisele, sest see on tehtud koerte rünnakust tunde

hiljem. Tunnistajate C.L. ja T.P. i ütluste järgi läksid nad patrullsõidukiga XXX kinnistule

pärast seda, kui kannatanu kiirabiga ära viidi. Seega salvestas sõiduki pardakaamera koerte

liikumist X ja XXX kinnistute vahel pärast rünnakut, mistõttu on tegemist asjakohase ja

lubatava tõendiga.

72. Apellandi hinnangul ei saanud koerad XXX territooriumilt välja pärast seda, kui M.

Anton täiustas 2022. aasta sügisel elektrikarjust. Samas sõnasid nii kannatanu S.S. kui ka

tunnistaja A.S. , et ka 2022. aasta sügisel paigaldatud piire koeri kinni ei hoidnud ja nad käisid

siiski pidevalt X. kinnistul. Kolleegiumil puudub põhjus arvata, et kannatanu ja tunnistaja S.S.

a ütlused oleksid ebausaldusväärsed.

73. Kuigi M. Antoni, V.T. a ja K-T.A. i sõnul oli koeri õpetatud, ei tähenda see

hoolsuskohustuse täitmist. Kahtlemata on oluline koeri koolitada ja treenida neid sõna

kuulama, kuid olukorras, kus loomad liiguvad territooriumil takistusteta, ilma et omanik neid

pidevalt valvaks, ning neil on võimalus piiratud alalt välja minna, ei ole sõnakuulelikkusest

suuremat kasu. Tunnistaja J.K. u väitel viibis M. Anton suurema osa ajast siseruumides ning

koerad veetsid oma aja õues. Samuti nähtub A.S. a, G.S. a ja T.S. a ütlustest, et kui M. Anton

ja V.T. õues olid, käisid koerad siiski X. territooriumil ning nad kutsuti tagasi alles naabrite

palumise peale. Kuna ainuüksi koertele sõnakuulelikkuse õpetamine neid territooriumil kinni

ei hoia, ei saa jaatada ka hoolsuskohustuse täitmist.

74. Ringkonnakohtu hinnangul on eelneva põhjal tuvastatud, et M. Anton ei võtnud vajalikke

meetmeid, piiramaks XXX kinnistut selliselt, et koerad sealt välja ei pääseks ega välistanud

seega inimestele või loomadele kallaletungimise võimalust. Sellega rikkus M. Anton

loomaomanikul lasuvat objektiivset hoolsuskohustust.

75. Maakohus tõi otsuses välja küll hoolsuskohustuse ja tuvastas selle rikkumise, kuid ei

jätkanud KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 objektiivse koosseisu eelduste kontrolli. Seega on

maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kolleegium saab selle puuduse kõrvaldada,

tuvastades tagajärje ettenähtavuse, sõnastades nõutava teo ning leides hüpoteetilise põhjusliku

seose ja õigusvastasusseose.

76. On selge, et lahti pääsenud suured koerad võivad kujutada ümbritsevatele inimestele suurt

ohtu. Seejuures pole oluline, kui sõbralikud või õpetatud loomad on, sest nende käitumine

võib olla ettearvamatu. Olukorras, kus koerad on pikka aega oma territooriumilt välja

pääsenud, inimesi hirmutanud ja teisi loomi rünnanud, on koertest tulenev oht eriti tõsine.

Seega, kaht suurt koera pidades ja nende territooriumi selliselt piiramata jättes, et koerad sealt

välja ei pääseks, on ilmne, et juba varem korduvalt territooriumilt lahkunud ja agressiivselt

käitunud koerad võivad territooriumilt lahkuda ning rünnata inimest, mille tagajärjel võib

kannatanu saada ka raske tervisekahjustuse või isegi surra. See ei kujuta endast pelgalt

abstraktset ja hüpoteetilist võimalust. Seega oli hoolsuskohustuse rikkumisena saabuv

koosseisupärane tagajärg objektiivselt ettenähtav.

77. Valvegarandina peab loomaomanik kindlustama, et tema koerad püsivad kinnisel

territooriumil, ei pääse sealt välja ega ohusta näiteks inimesi ja teisi loomi. See tähendab, et

pidades koeri lahtiselt, tulnuks M. Antonil ehitada kinnistu ümber selline piire, et ta saanuks

veenduda koerte XXX kinnistul püsimises. Alternatiivselt pidanuks koerte vaba liikumist

piirama muul kindlal viisil, näiteks neid maaga ühendatud ja piisavalt kõrges aedikus, ketis

või siseruumides pidades. Kuigi M. Anton väitis, et ta tagas koertele piisavad piirded, kust

koerad väljas ei käinud, ning oli 12. novembril 2022 kodust lahkudes täiesti kindel, et

elektrikarjuses oli vool sees, jättis ringkonnakohtu hinnangul M. Anton siiski nõutava teo

tegemata. Kohtumenetluses on tuvastatud, et elektrikarjus koeri kinni ei pidanud, vaid nad

käisid tihti X. kinnistul, vaatamata sellele, et karjuses võis vool sees olla (vt käesoleva otsuse

p-d 7–10). Seega ei kindlustanud M. Anton oma koerte kinnisel territooriumil püsimist.

78. Kannatanu sai 12. novembril 2022 koerte rünnaku tõttu raske tervisekahjustuse, st saabus

KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 koosseisupärane tagajärg, mis on isikule süüks arvatav juhul, kui

tema tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses ja tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav.

Nõutava teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega

külgneva tõenäosusega saab väita, et see oleks mõjutanud tegelikkuses aset leidnud

sündmuste ahelat sedavõrd oluliselt, et tagajärg ei oleks vaatlusalusel kujul saabunud (RKKK

29.12.2017, 1-15-6223/49, p 15). Kolleegium on seisukohal, et kui M. Anton oleks teinud

temalt nõutava hoolsuspärase teo ehk kindlustanud koerte XXX territooriumil püsimise,

paigaldades kas küllaldase piirde või pidades loomi kinnistes tingimustes, ei oleks koerad X.

kinnistule jooksnud ja kannatanut rünnanud. Seega oleks koerte XXX territooriumil hoidmise

korral sündmuste käik oluliselt muutunud ja kindlusega külgneva tõenäosusega jäänud raske

tervisekahjustus kannatanule põhjustamata.

79. Tagajärje objektiivse omistamise puhuks tuleb tuvastada õigusvastasusseos, mis esineb

juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski

ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (RKKK 29.12.2017, 1-15-6223/49, p 18).

Koerte territooriumi ümber töökindla piirde ehitamine või koerte kinnistes tingimustes

pidamine oleks taganud selle, et koerad ei jookse XXX kinnistult X. kinnistule ega ründa

kannatanut. Seega oleks nõutava ja hoolsuskohustust järgiva teo toimepanemine vähendanud

oluliselt tõenäosust, et M. Antoni koerad põhjustavad kannatanule tema koduhoovis raske

tervisekahjustuse, mistõttu saab rääkida õigusvastasusseose olemasolust.

80. Kuna M. Antonile etteheidetav tegu ja saabunud tagajärg on põhjuslikus seoses ning talle

objektiivselt omistatav, vastavad tuvastatud asjaolud tegevusetusega raske tervisekahjustuse

tekitamise objektiivsele koosseisule.

Subjektiivne koosseis

81. Kaitsja arvates ei analüüsinud maakohus üldse süüteokoosseisu subjektiivset külge.

Maakohus leidis, et M. Anton pani teo toime kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 järgi, sest ta oli

teadlik, et koerad olid mitmel korral XXX kinnistult välja pääsenud ning inimesi ja loomi

ohustanud ning võivad halvimal juhul nii loomi kui ka inimesi rünnata, kuid jättis

kohusetundetusest tarvitusele võtmata meetmed XXX kinnistu piiramiseks selliselt, et koerad

välja ei pääseks (maakohtu otsuse lk 34–35). Kolleegium ei loe tõendatuks M. Antoni

kergemeelsust, küll aga käitus ta hooletult (KarS § 18 lg 3).

82. Kolleegiumi hinnangul pole menetletava juhtumi asjaoludel võimalik kõneleda sellest, et

M. Anton suhtus kannatanu raskete tagajärgede saabumisse kergemeelsusega KarS § 18 lg 2

tähenduses. Kergemeelsuse intellektuaalne element (teadmine) on – nii nagu kaudse tahtlusegi

puhul (KarS § 16 lg 4) – koosseisupärase tagajärje saabumise võimalikuks pidamine ehk siis

tagajärje ettenägemine (vt nt RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p 15). KrMS § 61 lg 2 järgi

hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 60 lg 2

sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et

tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Ringkonnakohtul ei teki asjas tuvastatu

põhjal KrMS § 60 lg 2 kohaldamiseks tarvilikku veendumust (vt ka RKKK 12.02.2021, 1-20-

1301/35, p 12), et M. Anton nägi suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust ette

kannatanule põhjustatud raskete tervisekahjustustega koerte rünnakut. Selles osas on esile

kerkinud selge tõendamisraskus ja rääkida saab in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3)

s.o kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleb tõlgendada M. Antoni kasuks (vt ka nt RKKK

03.03.2022, 1-20-3306/139, p 18).

83. Ainuüksi asjaolud, et M. Antoni koerad on varem pääsenud tema kinnistult välja ja on ära

jooksnud ning hammustanud teist koera ja ajanud kassipoegi taga (vt käesoleva otsuse p-d

11–13), ei võimalda tõsikindlalt öelda, et M. Anton nägi ette, kuidas koerad võivad erinevalt

varasematest kordadest rünnata seekord (ehk 12. novembril 2022) kõrvalkinnistul ühtäkki

teist inimest ja teha seda suisa nii, et koerte rünnaku tagajärjeks on kannatanule rasketena

käsitatavad tervisekahjustused (kehavigastused, verekaotusšokk ning äge neerupuudulikkus

põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse kestusega vähemalt neli kuud, II kd tl 62–69).

Tunnistaja I.S. sõnul käis ta 2022. aasta suvel XXX kinnistul, segavereline koer tuli talle

vastu ega olnud kuri ning M. Anton juhatas koera tuppa (III kd tl 78). Ka tunnistaja K.K. on

XXX talus mitu korda käinud, ühel korral olid koerad ketis ja teisel korral tuli väiksem koer

tema juurde, misjärel viidi koer tuppa (III kd tl 84). Teisedki asjas uuritud tõendid ei luba

piisava kindlusega väita, et M. Anton pidas võimalikuks talle kuuluvate koerte sedavõrd

raskete tagajärgedega rünnakut kõrvalkinnistul toimetava inimese suhtes. M. Anton viibis

rünnaku ajal eemal, tema enda arvates oli ta teinud piisavalt, et koerad ära joosta ei saaks,

ning varem polnud tema koerad teinud midagi ligilähedaseltki nii ohtlikku, mis osutanuks M.

Antoni jaoks võimalusele, et koerad võivad nüüd tekitada inimesele lausa rasked

tervisekahjustused. Seetõttu esineb M. Antoni väidetavat kergemeelsuse intellektuaalset

elementi puudutavas osas kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 alusel.

84. Samas saab M. Antoni puhul rääkida hooletusest KarS § 18 lg 3 tähenduses. Hooletuse

korral ei näe toimepanija KarS § 18 lg 3 järgi tagajärje saabumist ette, kuid oleks seda

tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. M. Antoni koerad

olid varem korduvalt ära jooksnud ja nende käitumine oli teiste suhtes olnud ettearvamatu ja

kohati ka agressiivne, kui nad ründasid teisi loomi. Kaitsja väitel ei pidanud M. Anton ette

nägema, et koerad võivad elektrikarjusest välja pääseda ja kannatanut rünnata, sest ta õpetas

koeri, lisas elektrikarjusele traadi ning kohaliku omavalitsuse järelevalvespetsialist ei

tuvastanud loomapidamisnõuete rikkumist. Kolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. M.

Anton teadis sellest, et koerad lahkuvad tihti tema kinnistult ja jooksid sealt ära isegi pärast

elektrikarjusele traadi lisamist. Samuti teadis M. Anton sellest, et tema koerad ründasid X.

kinnistul väikseid loomi. K.K. ja I.S. sõnade järgi olid koerad nende külaskäigu ajal küll

XXX territooriumil, ent sellest ei saa järeldada, et elektrikarjus oli koerte pidamiseks sobiv,

arvestades sellega, et koerad käisid elektrikarjusele vaatamata kinnistult väljas. Seega olid M.

Antoni ettevõetud abinõud ilmselgelt ebapiisavad ja koerad said ikka tema kinnistult ära

joosta. Kuna koerad olid kohati ettearvamatud ja võisid agressiivselt käituda ning olid varem

just naaberkinnistul teisi loomi rünnanud, võib öelda, et M. Anton pidanuks tähelepanelikult

ja kohusetundlikult käitudes ette nägema, et tema abinõudest ei piisa koerte kinnipidamiseks

ning et koerad võivad ohustada ka naaberkinnistul olevaid inimesi ja neid koerte jaoks parajal

võimalusel rünnata mistahes tagajärgedega.

Õigusvastasus ja süü

85. Ringkonnakohus on seisukohal, et M. Antoni teos ei esine õigusvastasust ega süüd

välistavaid asjaolusid.

(c) Karistus

86. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle

valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui

on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse

lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse

kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt

mittevastava karistuse mõistmise. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh

siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1

ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride

ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest

lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. (RKKK 21.06.2021, 1-20-1108/94,

p 16 koos viidetega ja 26.01.2021, 1-19-4150/132, p 28)

87. Ringkonnakohtu hinnangul tegi maakohus süüdistatavale karistust mõistes kaalutlusvea,

mis tõi kaasa M. Antoni teole ja isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise.

88. Vastates esmalt apellatsioonis esitatud argumendile, märgib kolleegium Riigikohtu

praktikale tuginedes, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda

tõepoolest seda, et teo toimepanija aktsepteeriks vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid

ning isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal

näiteks ka kannatanu rollile toimunus (RKKK 23.04.2021, 1-20-3535/52, p 20 koos viitega).

Seevastu on M. Anton olnud läbivalt seisukohal, et tal on sellise sündmuse toimumise pärast

kahju, kuid endal ta selles süüd ei näe ja tema tagas koertele piisavad piirded. Seega leiab

süüdistatav, et hoolsuskohustust ta rikkunud ei ole, mistõttu teo kahetsemisest rääkida ei saa.

Ainuüksi kahjutunne kannatanule saabunud tagajärje suhtes ei tähenda puhtsüdamlikku

kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Seda ei näita ka koerte hukkamise lubamine, nagu

leitakse apellatsioonis. Seetõttu nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtuga, et karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine.

89. Lisaks leiab kaitsja, et M. Antonile mõistetud karistus ei vasta tema süüle, sest ta on

varem karistamata ja puudub alus arvata, et süüdistatav võiks panna toime uusi kuritegusid.

90. Maakohus leidis, et M. Antoni süü on suur, mis välistab rahalise karistuse kohaldamise.

Seejärel mainib kohus, et süü suuruse hindamiseks on „põhjendatud peatuda põgusalt taustal“

ning kirjeldab pikalt kohtumenetluses kõlanud asjaolusid, millest enamik on süü suuruse

hindamisel asjakohatud: M. Anton elas XXX kinnistul ja kannatanu naaberkinnistul, M.

Anton pidas kaht koera, ühes kinnistu küljes oli elektrikarjus, karjus oli mõeldud võlanõudjate

eemale hoidmiseks, M. Anton ja V.T. pidasid kariloomi ning M. Antoni vastu on alustatud

mitu täitemenetlust (maakohtu otsuse lk 37–38).

91. Siiski on esimese astme kohus võtnud seejärel asjakohaselt arvesse M. Antoni käitumist

enne teo toimepanemist ning teo ja tagajärje raskust. Nii leidis maakohus, et vaatamata valla

ja politsei sekkumisele koertega seotud intsidendid jätkusid ning kuriteosündmus polnud

esmakordne juhtum, mil XXX koerad olid X. kinnistul. Seetõttu oli M. Antoni hoolimatus

ümbritseva suhtes eriti suur – ta ei võtnud midagi toimivat ette selleks, et välistada enda kahe

juba varem korduvalt ära jooksnud ning teist koera rünnanud ja inimesele peale hüpanud

agressiivse koera naaberkinnistule pääsemise võimalus. Ringkonnakohus leiab, et sellistele

asjaoludele tuginemine süü suuruse hindamisel on põhjendatud. Lisaks leidis maakohus, et

koerad ründasid kannatanut tema enda koduõuel väga jõhkral moel, puredes üle keha ja

rebides peanahast tükke, mis põhjustas kannatanule suurt valu ja eluohtliku tervisekahjustuse.

Samuti oleks kannatanu suure tõenäosusega surnud, kui R.S. teda päästnud ei oleks ning

kannatanu tegeleb pikalt enda tervise ja väljanägemise parandamisega, kuid talle jäävad kogu

eluks nii psüühilised kui füüsilised kahjustused.

92. Samas piirdubki maakohtu otsuses süü suuruse hindamine eeltoodud kaalutlustega. Lisaks

vigadele süü suuruse kindlakstegemisel jättis kohus tähelepanuta ka järgneva. KarS § 56 lg 1

II lause järgi tuleb karistuse mõistmisel arvestada muu hulgas võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kuigi M. Anton siiani oma tegu ei tunnista, ei

ole teda varem kriminaalkorras karistatud, mistõttu on tema karistustundlikkus eeldatavasti

suurem. Seetõttu leiab kolleegium, et M. Antonile maksimummäära lähedase karistuse

mõistmisega ja selle osalise täitmisele pööramisega eksis maakohus kaalutlusõiguse

kasutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et karistuse kandmisest

osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada

eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise – s. o mõnekuulise vangistusega.

Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja

pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et

katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta

on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on

vangistus seotud (RKKK 20.02.2007, 3-1-1-99-06, p-d 12 ja 21). Maakohus põhjendas aga M.

Antonile kahe kuu pikkuse šokivangistuse mõistmist kannatanule põhjustatud raskete

tagajärgedega, leides, et see on „väga väike ja tühine aeg, võrreldes sellega, kui palju on S.S.

pidanud enda elu ja tervise eest võitlema, taluma valu ja läbi tegema raviprotseduure“.

Eripreventiivselt seisukohalt aga M. Antonile lühiajalise vangistuse mõistmine põhjendatud

pole.

93. Kokkuvõtlikult lähtus maakohus süü suuruse hindamisel osalt sobimatutest kaalutlustest

ning jättis arvestamata oluliste asjaoludega, mille tõttu mõistis kohus kuriteo raskusele ja

süüdistatava isikule ilmselgelt mittevastava karistuse. Seepärast tuleb kohtuotsus KrMS § 338

p-de 2 ja 4 alusel materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus

kõrvaldab need vead ja mõistab KrMS § 340 lg 2 p 4 järgi M. Antonile uue karistuse.

94. Kuigi kolleegium nõustub maakohtuga selles, et M. Antoni süü suuruse tõttu ei ole

põhjendatud karistuse kergendamine KarS § 60 ja § 13 lg 2 järgi, tuleb siiski arvestada

asjaoluga, et raske tervisekahjustuse tekitas süüdistatav kannatanule sellega, et ta suhtus

ettevaatamatult võimalusse, et koerad saavad kinnistu territooriumilt uuesti (ajal, mil teda

ennast kohal pole) ära joosta ja minna naaberkinnistule ning ründavad seal inimest lausa nii,

et sellega kaasneb raske tervisekahjustus. Kolleegium möönab, et koerad tekitasid

kannatanule väga rasked vigastused, mis on osalt püsivad ja mille tõttu peab teda jätkuvalt

ravima, kuid karistuse mõistmisel on tarvis arvestada kogumis kõiki süü suurust mõjutavaid

asjaolusid, mitte ainult teoga saabunud tagajärge, samuti ka eri- ja üldpreventiivseid

kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest,

ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKK 03.04.2020, 1-18-2232/179, p 71). Olgugi et

süüdistatav ei piiranud koerte liikumist piisavalt isegi pärast seda, kui koerte ärajooksmine oli

pikka aega kestnud probleem ja M. Antonit teavitasid sellest nii S.S. a pereliikmed,

piirkonnapolitseinik kui ka vallaametnik, on karistuse mõistmisel oluline pidada silmas seda,

millisel viisil süüdistatav kuriteo toime pani – ettevaatamatult ja tegevusetuks jäädes selliselt,

et koertel oli võimalik joosta naaberkinnistule ja süüdistatava teadmata rünnata seal inimest,

kuid mida M. Anton võimalikuks ei pidanud. M. Anton näitas tegevusetusega küll äärmiselt

hoolimatut suhtumist õigushüvedesse, ent jäi tegevusetuks hooletusest, nägemata ette

võimalust, et koerad võivad kannatanule raske tervisekahjustuse tekitada. Kolleegium nõustub

maakohtuga selles, et M. Antoni süü suurust ja tema suhtes alustatud täitemenetlusi silmas

pidades on välistatud rahalise karistuse kohaldamine. Arvestades kuriteo toimepanemise

asjaolusid, sh hoolsuskohustuse rikkumise tõttu hooletusest kannatanule raskete

tervisekahjustuste tekitamist, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning

asjaolu, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, vastab kolleegiumi hinnangul

M. Antoni süü suurusele ja võimalusele mõjutada teda edaspidi süütegudest hoiduma karistus

sanktsiooni keskmises määras ehk 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jätab

ringkonnakohus vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata ning määrab katseaja pikkuseks

ühe aasta, kuivõrd eeldatavasti on M. Antoni kui varem karistamata isiku mõjutamine

hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest võimalik ilma reaalse karistuse

kohaldamiseta. M. Anton on kohustatud järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid

ja osalema KarS § 75 lg 2 p 8 alusel sotsiaalprogrammis. Sellega on M. Anton riigi pideva

jälgimise all ning kui ta ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, on KarS §

74 lg 4 järgi kriminaalhooldusametnikul võimalik teda kirjalikult hoiatada või kohtul määrata

täiendavaid kohustusi, pikendada katseaega või pöörata mõistetud karistus täitmisele.

(d) Tsiviilhagi

95. Maakohus mõistis M. Antonilt kannatanu kasuks välja varalise kahju 1837,08 eurot,

tsiviilhagi esitamisega seonduva varalise kahju 1200 eurot ja mittevaralise kahju 100 000

eurot. Apellant ei vaidlusta varalise kahju hüvitist, kuid leiab, et mittevaralise kahju hüvitis on

ebamõistliku suurusega.

96. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tuvastatud asjaoludel on kannatanul

materiaalõiguslik alus nõuda süüdistatavalt põhjustatud kahju hüvitamist. Maakohus ei erista

seejuures aga nõude aluseid ja tugineb tsiviilhagi rahuldamisel korraga VÕS §-le 1043, §

1045 lg 1 p-dele 2 ja 8, §-le 1056 ning §-le 1060. Kannatanu nõue süüdistatava kui kahju

põhjustaja vastu võib tugineda alternatiivselt kas deliktilisel üldvastutusel (VÕS § 1043 ja §

1045 lg 1 p 2) või loomapidaja riskivastutusel (VÕS § 1056 lg 1 ja § 1060). VÕS § 1056 lg-st

3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse

hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus peab nõude alternatiivse õigusliku

põhjenduse olemasolul kontrollima nõuet mõlemal alusel (vt RKKK 23.09.2021, 1-20-

2438/33, p 29 koos viitega). Praegu tuvastatud asjaoludel on täidetud mõlemad vastutuse

alused. Kuna nii deliktilise üldvastutuse kui ka loomapidaja riskivastutuse puhul kohaldatakse

kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel võlaõigusseaduse 7. peatüki sätteid, on

põhjendatud lähtuda VÕS § 130 lg-st 1 ja § 134 lg-st 2, sest süüdistatav tekitas kannatanule

kahju tervise kahjustamisega.

97. Muu hulgas on maakohus ekslikult märkinud nõude alusnormiks VÕS § 1045 lg 2 p 8,

mis eeldab kahju põhjustaja tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade

kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, kuid piisab ka

sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale

kaasa kahju (vt RKTK 12.12.2016, 3-2-1-132-16, p 16). Praegusel juhul ei möönnud M.

Anton kahju tekkimist (vt käesoleva otsuse p-d 81–84).

98. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et kehavigastuse tekitamise korral tuleb hüvitada isikule

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest

ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb

isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik

rahasumma. Kuna mittevaralist kahju ei saa rahas mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise

suuruse VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega. (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 29

koos viidetega)

99. VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise

raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist. Lisaks peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte

taotlustest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku

olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata

jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kehavigastuse või

tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus

oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest

mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva

isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema

eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale

tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks

tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse

kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu

langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või

põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33,

p-d 30-31 koos viidetega).

100. Tsiviilhagi põhjendatust hinnates tõstis maakohus kannatanu esindaja koostatud

tsiviilhagi teksti otsusesse muutmata kujul ning märkis, et sellele kohtul midagi lisada pole (vt

maakohtu otsuse lk 39–49). Selliselt toimimist ei saa pidada tsiviilhagi sisuliseks

lahendamiseks. Küll aga lisas maakohus põhjendused 100 000 euro suuruse mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmise kohta. Kohus võttis arvesse kannatanu üleelamisi, hirmu koerte

ees, suurt füüsilist valu nii rünnaku ajal kui ka paranedes ning elukorralduse ja -kvaliteedi

muutust. Seejärel toob aga maakohus jällegi välja kannatanu ja tunnistaja R.S. i ütlused

sündmuse kohta ise seisukohta võtmata.

101. Kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama

ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ning

kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju

hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti

arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Mittevaralise kahju hüvitis

saab olla võrreldav üksnes selliste varasemate hüvitistega, mis on välja mõistetud sarnastel

asjaoludel. (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p-d 32–33 koos viidetega)

102. Näiteks mõistis Pärnu Maakohus 6. detsembri 2017. a otsusega kriminaalasjas nr

1-17-2865 koerarünnakust tekitatud tervisekahjustuse ja püsivate elukorralduse muudatuste

tõttu süüdistatavalt kannatanu kasuks 7000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks, mida

Tallinna Ringkonnakohus vähendas 22. jaanuari 2018. a otsusega 2500 euroni, tuginedes

varasemate aastate kohtupraktikale. Kuivõrd mainitud kriminaalasjas ei tekitatud kannatanule

võrreldava raskusastmega tervisekahjustusi ning tegemist on üle kuue aasta vanuse

üksikjuhtumiga, mille puhul arvestati mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel veel

vanemat kohtupraktikat, ei ole põhjendatud praeguses asjas seda arvesse võtta. Samas luges

Riigikohus 22. aprilli 2024. a otsuses kriminaalasjas nr 1-22-5835 põhjendatuks tsiviilhagis

taotletud 30 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise liiklusõnnetusse

sattumise tagajärjel põhjustatud raske tervisekahjustuse eest. Kannatanu taastus

tervisekahjustusest pikka aega ning kaks aastat pärast õnnetust oli tal jätkuvalt liikumispuue ja

igapäevased valud. Samuti olid takistatud tavapärased toimingud, kannatanu vajab kõrvalist

abi ning kahjustada sai ka tema vaimne tervis. Kuigi liiklusõnnetuse asjaolud erinevad

suuresti koerarünnakust, saab ringkonnakohtu hinnangul võtta mõningal määral arvesse

mittevaralise kahju hüvitise summa suurust, et arvestada muutustega ühiskonna

väärtushinnangutes ja väljamõistetavate hüvitiste suurustes.

103. Kuivõrd maakohus tegi VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks määrates

kaalutlusvea, tuleb esimese astme kohtus kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitist

vähendada. Nii mõistis maakohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 100 000 euro suuruse

mittevaralise kahju hüvitise, arvestades küll kannatanu kehavigastuste raskuse ja nendega

kaasnevate tagajärgedega, kuid jättis arvestamata rikkumise laadi ja raskusega, rikkuja süüga

ning kindlustuselt saadud valurahaga. Praegusel juhul on oluline panna tähele, et süüdistatav

ei tekitanud kannatanule tervisekahjustust tegevuse, vaid hoolsuskohustuse täitmata jätmise

ehk tegevusetusega. Samuti pani ta rikkumise toime ettevaatamatusest ning selle

vähemintensiivsema vormi – hooletusega. Kahjuhüvitis peab olema proportsioonis

süüksarvatava teoga. Tervisekahjustuse või kehavigastuse tahtlikult tekitamine on suurema

ebaõigussisuga kui sama tagajärje saabumine ettevaatamatuse tõttu hoolsuskohustuse täitmata

jätmisel. Kuivõrd kohus peab mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestama ka

asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise

(RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 30), leiab ringkonnakohus, et ettevaatamatusest

tegevusetuks jäämise tõttu toime pandud teo eest mõistetav mittevaralise kahju hüvitis peab

olema väiksem kui sama tagajärje tahtlikult põhjustamise puhul. Saati jäi M. Anton

tegevusetuks hooletusest, pidamata võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist.

104. Seega parandab ringkonnakohus maakohtu eksimuse, mis tõi kaasa liiga suures summas

mittevaralise kahju väljamõistmise. Kolleegium leiab, et kahtlemata on kannatanule

põhjustatud väga rasked üleelamised ning lisaks füüsilisele valule ja tervisekahjustusele ka

mittevaralist kahju. Kannatanu talus kahe suure koera puremist ja rebimist, mille käigus

tundis, et tal hammustati kõrv ja pool pead otsast ära ning nägi koera hammaste vahel oma

juukseid koos peanahaga rippumas. Pärast seda läbis kannatanu mitu operatsiooni ja teda

ootab ees veel operatsioone. Ka taastumine ja kodune ravi on olnud keeruline – ta pidi tundma

valu mitte ainult sündmuse ajal, vaid ka pikalt pärast seda. Tema välimus on pöördumatult

muutunud – peas on peopesasuurune juusteta ala, kõrv on amputeeritud ning kätel, reitel ja

säärtel on koerahammustustest armid. Seetõttu ei saa kannatanu end vabalt tunda, vaid peab

läbi mõtlema, kuidas arme katta ja parukat pähe panna ning millised rõivad valida. Kannatanu

sõnul on ta kaotanud füüsilise võimekuse ja tal on raskusi igapäevatoimetustega, rääkimata

meelistegevustest nagu ratsutamine. Lisaks on tal sündmusest kasvanud välja suur hirm, mis

takistab tal ennast turvaliselt tundmast ja üksinda ringi käimast. Seega on kannatanule

põhjustatud väga raske tervisekahjustus ja ulatuslikud tagajärjed, mis mõjutavad teda terve

elu. Arvestades süüdistatava suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, tuleb tõdeda, et M.

Anton siiani oma süüd juhtunus ei näe ja vabandanud ei ole. Võrreldes tekitatud

tervisekahjustuste raskust ja kannatanu valu suurust eelviidatud kriminaalasjas nr 1-22-5835,

peab ringkonnakohtu hinnangul olema S.S. a kasuks väljamõistetav mittevaralise kahju

hüvitis oluliselt suurem kui 30 000 eurot. Võttes lisaks kannatanu tervisekahjustuse raskusele

ja sellest tulenevatele tagajärgedele arvesse ka asjaolu, et kannatanule tekitati tervisekahjustus

ettevaatamatusest hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel, st süüdistatav jäi tegevusetuks,

nägemata ette raske tagajärje saabumist, ning arvestades VÕS § 127 lg 5 kohaselt ka

kindlustuselt makstud valurahaga (II kd tl 117–119) ja VÕS § 134 lg-s 2 sätestatud nõudega

hüvitada kahjustatud isikule

mõistlik rahasumma, on ringkonnakohtu hinnangul

proportsioonis süüksarvatava teo ja selle tõttu saabunud tagajärgedega 50 000 euro suurune

mittevaralise kahju hüvitis. Statistikaameti andmetel oli 2024. aasta II kvartali keskmine

brutokuupalk 2007 eurot.1 Kannatanu nõuab tsiviilhagis 100 000 euro suurust mittevaralise

kahju hüvitist, mis on 49,8 kuu keskmine palk. Samas vastab 50 000 eurole 24,9 kuu

keskmine brutopalk. Arvestades seejuures asjaoluga, et Riigikohus pidas eelviidatud otsuses

nr 1-22-5835 mõistlikuks 16,4 kuu keskmisele palgale vastavat mittevaralise kahju hüvitist,

vastab ringkonnakohtu hinnangul 50 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis ühiskonna

üldise heaolu tasemele.

105. Kannatanu esindaja taotles tsiviilhagis süüdistatavalt kannatanu kasuks VÕS § 113 lg 1

teise lause alusel viivise väljamõistmist nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitiselt alates

hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis viivisenõude

rahuldamata, sest M. Anton on töövõimetu, tema ainsaks sissetulekuks on riiklikud toetused

ja tal on võlgnevused täitemenetlusasjades. Sellist alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks

seadusest aga ei tulene. Asjaolud, millest tulenevalt jättis maakohus viivise välja mõistmata,

võivad anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Seetõttu oleks maakohtul tulnud VÕS § 113

lg 1 alusel mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja ka viivis. Viivist on küll võimalik

vähendada ka nullini – VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda

selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Siiski saab nimetatud sätete alusel viivist

vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel ja kohus seda omal algatusel ei tee (vt

RKTK 27.05.2015, 3-2-1-47-15, p 14 ja 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 18). Apellant on vaielnud

vastu tsiviilhagi rahuldamisele, kuid ei ole kohtumenetluse käigus esitanud nõuet vähendada

viivist juhul, kui kohus tsiviilhagi rahuldab ja süüdistatavalt ka viivise välja mõistab. Seetõttu

ei olnud kohtul alust tsiviilhagis nõutud viivist vähendada. Kuna viivise vähendamise taotlust

ei esitatud ka apellatsioonis, ei saa ka ringkonnakohus seda teha.

106. Kuna maakohus kohaldas viivisenõude rahuldamata jätmisel ebaõigesti materiaalõigust,

tuleb ringkonnakohtul see viga parandada ja mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja

sissenõutavaks muutunud viivis varalise kahju hüvitiselt alates tsiviilhagi esitamisest koos

süüdistusaktiga 1. juulil 2023 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 11. septembril 2024 270,21

eurot ning mittevaralise kahju hüvitiselt alates tsiviilhagi esitamisest 1. juulil 2023 kuni

kohtuotsuse kuulutamiseni 11. septembril 2024 7354,23 eurot. Lisaks sellele mõistab

ringkonnakohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras varalise kahju hüvitiselt ja mittevaralise kahju hüvitiselt alates 12.

septembrist 2024 kuni kahjuhüvitiste rahuldamiseni.

(e) Menetluskulud

107. Maakohus mõistis KrMS § 180 lg 1 alusel M. Antonilt menetluskuluna välja 84 eurot

ekspertiisikulu ja 1230 eurot sundraha ning võimaldas menetluskulu KrMS § 180 lg 3 alusel

tasuda 12 kuu jooksul ositi. Seejuures mõistis kohus kannatanu esindaja taotletud tsiviilhagi

koostamise kulu 1200 eurot süüdistatavalt välja varalise kahjuna. Tsiviilhagi koostamise kulu

on KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi menetluskulu, mis tuleb süüdimõistva otsuse korral mõista

süüdistatavalt välja KrMS § 182 järgi, mitte varalise kahjuna VÕS § 1043 või § 1056 alusel.

Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 järgi, mistõttu

1 Keskmine brutokuupalk. Statistikaamet. – https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-

toojoukulu/keskmine-brutokuupalk (28.08.2024).

tuleb maakohtu otsust selles osas muuta. KrMS § 182 lg 3 järgi jaotab kohus tsiviilhagi

osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades

kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Arvestades süüdistatava tegu, tema suhtumist kannatanusse

pärast teo toimepanemist ja kannatanule tekitatud tagajärge on kolleegiumi hinnangul

põhjendatud jätta tsiviilhagi koostamise kulu süüdistatava kanda. Seega mõistab

ringkonnakohus M. Antonilt kannatanu kasuks menetluskuluna välja 1200 eurot tsiviilhagi

koostamise eest. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsustus menetluskulude kohta muutmata.

(f) Kokkuvõte

108. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 7, § 338 p-dest 2, 3 ja 4 ning §

340 lg 2 p-dest 4 ja 5, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 23. jaanuari 2024. a

otsuse osas, millega M. Antonit karistati KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi 10 kuu pikkuse

vangistusega, millest kuulus reaalselt ärakandmisele 2 kuud vangistust. Ringkonnakohus

mõistab M. Antonile karistuseks 6 kuud vangistust, mis jääb KarS § 74 lg 1 alusel täielikult

täitmisele pööramata, kui M. Anton ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu

ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-s 8 sätestatud

kohustust osaleda sotsiaalprogrammis. Lisaks tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas,

millega mõisteti M. Antonilt S.S. a kasuks tsiviilhagi esitamisega seonduv varaline kahju

1200 eurot ja mõistab selle summa välja menetluskuluna M. Antonilt S.S. a kasuks.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus rahuldas tsiviilhagi

osaliselt ning mõistis M. Antonilt S.S. a kasuks mittevaralise kahju hüvitise 100 000 eurot ja

jättis rahuldamata viivisenõude. Ringkonnakohus mõistab M. Antonilt S.S. a kasuks 50 000

eurot mittevaralise kahju hüvitiseks ning viivise varalise kahju hüvitiselt 270,21 eurot alates

tsiviilhagi esitamisest 1. juulil 2023 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 11. septembril 2024 ning

viivise mittevaralise kahju hüvitiselt 7354,23 eurot alates tsiviilhagi esitamisest 1. juulil 2023

kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 11. septembril 2024. Lisaks sellele mõistab ringkonnakohus

süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

varalise kahju hüvitiselt ja mittevaralise kahju hüvitiselt alates 12. septembrist 2024 kuni

kahjuhüvitiste rahuldamiseni. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhiosa osaliselt

KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas

käesoleva otsuse punktides 76–80 ja 81–84 märgitud põhjendustega. Ülejäänud osas jääb

maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)